Muld kui palju igapäevast ja tavalist, kuid samal ajal ka erilist ja ebatavalist on kätketud sellesse sõnasse. Igapäevane on ta meile juba liivakastist alates ääretult kallis ja püha, aga siis, kui temaga kaasneb sõna kodumaa tavalisena ja ühtlasi ka vägagi keerukana näib muld meie toitjana leivaandjana. Täna kutsume teid, lugupeetud kuulajad mullale vaatama teadlase pilguga. Nimelt juttu tuleb meil inimesest, kelle elutööks on saanud mulla ja tema kõige pisemate asukate bakterite uurimine. See inimene on Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia instituudi sektori juhataja bioloogiadoktor Paul Rahnu. Tema on üks nendest vabariigi teadlastest, kes on esitatud meie kodumaa juubeliaasta Nõukogude Eesti preemia saamiseks teaduse alal. Seltsimees rahnu, milline oli teie teeteaduse juurde? See tee oli küllaltki aeglane ja hiline omal ajal korralise korra juures mul ei olnud võimalik tegeleda teadusega, isegi omandada kõrgemat haridust, see tuli alles peale 40 viiendat aastat, kus mul avanes võimalus kaugõppe korras asuda Ülikooli kursuse läbimisele. Ja lõpetasin siis kaugõppe korras Leningradi Ülikooli 51. aastal samal aastal sain 50 aastaseks. Ja kaks aastat hiljem kaitsesin kandidaaditöö ja sellest ajast on mul siis nüüd võimalus olnud juba vahetult. Milline erialadel oli enne ülikooli astumist? Enne mul ei olnud õieti mingisugust eriala oma, töötasin kodanliku korra ajal põllutöökojas raamatupidamistalituse konsultandina. Sõjaväeaeg muidugi läks, olin ma sõjaväes ja siis määrati mind Kuusiku uurimisinstituudi direktoriks, ilma et mul õieti vastavad ettevalmistust ei olnud, aga tol ajal oli see üsna tavaline, kuna kõrgema haridusega bioloogia agronoom oli väga vähe. Ja sellena oligi mul siis võimalus hakata oma bioloogilisi esimesi katseid rajama ja siis ma sattusingi mulla mikrobioloogia peale. Mida te siis selles probleemis kohe alguses nägite, et hakkasite seda küsimust põhjalikult uurima? Mulla mikrobioloogias on veel väga palju tühikuid ja väga palju on meil veel päris teadmata ja arusaamatut paljude küsimuste kohta. Nii näiteks ei ole lahendatud senini veel bakterite atraktsiooni küsimust mullaosakeste külge ja samuti mitmesuguste välistegurite mõju mulla mikroorganismide arengule. Nii kõigepealt temperatuuri ja rea teiste oma, mina alustasingi oma tööd mullabakterite atraktsiooni küsimusega. Ja seda küsimuste uurides sattusin sellele, et tavaliselt muldades bakterite arv talvel ei lange, nagu seda tavaliselt arvatakse, vaid koguni enamiste tõuseb. Algul seda seletati samuti mullabakterite Adsorptsiooniga mullaosakeste külge, mis talvel nõrgeneda. Kuid kui ma hakkasin tegema laboratoorseid katseid, siis selgus, et seal, kus mullale midagi juurde lisatud, ei olnud, seal bakterite arv ei tõusnud, vaid ennem langes aga seal, kus mullale juure sai lisatud toitaineid, orgaanilisi aineid, suhkruid ja teisi selliseid aineid, mis bakterite toitmiseks energiaallikaks kõlbasid siis bakterite arv suurenes ja mitte väiksel määral, vaid väga tunduvalt 100 ja isegi mitmesajakordselt. Siin aitas, et siin ei ole küsimus mitte resolutsioonis, vaid on midagi muud ja seda küsimust ma asusingi siis uurima nii hästi laboratoorsetes kui ka välistingimustes. Tulemusena selgus, et mitte temperatuur ei ole see peamine tegur, mis bakterite arvu määrab vaid hoopis teised asjad, eeskätt just toitainete sisaldus mullas. Kui me nüüd korraks heidame pilgu tagasi tehtud tööle, siis millised raskused esinesid teil nende teaduslike järelduste jõudmiseni? No raskusi oli üsna palju, kõigepealt meie tavaliselt kasutatavad söötmed bakteritele ei olnud alati vastuvõetavad, tuli leida uusi kombinatsioone, milledel neid kasvatada. Teiseks ja üks suuremaid raskusi oli see, et bakterite dünaamikat nende arvulist kulge looduslikes muldades, põllumuldades või ükskõik millistes teistes looduslikes muldades on selle pärast väga raske määrata, et need mullad on väga kirjud. Ja sellepärast tuli leida mingisugune teine tee. Teiselt poolt muidugi võis nõudes võtta väga ühtlast mulda ja kasvatada neid laboratoorsetes tingimustes nõudes, kuid siin olid välistingimused jällegi erinevad. Põllu vil looduslikes muldades tuli leida selline võimalus ühendada need tingimused, nii et. Looduslikes tingimustes esinev muld oleks täiesti ühtlane, võimaldaks dünaamikat uurida. Kas teil oli ka eeskujudele või autoriteetridele võimalik tugineda, kes olid teinud juba eelnevaid katseid mullabakterite dünaamika kindlaksmääramisel või tuli hakata siin täiesti otsast peale? Mõningaid vastavaid uurimusi oli tehtud nii näiteks kanada uurija konn juba enne esimest ilmasõda 1900 10. kuni 1914. aastani viis vastavaid uurimusi läbi, aga ta tegi seda ka nõudes. Ja sellepärast väideti vastu, et need ei ole sellepärast maksvad, et tingimused on kunstlikud. Sama uurija tegi ka põllumuldades katseid, ka siin põhjendati jällegi, et neil on sedavõrd kirjud, et neid ei saa täiesti tõelistena võtta. Noh, oli veel mõningaid teisi uurijaid, kes seda küsimus nii möödaminnes, puudutest, aga üldiselt oli vastavaid uurimusi äärmiselt vähe, ainult kaks-kolm ja ükski ei teinud neid katseid pikema aja kestusel, enamasti piirduti ühe-kahe aastaga, aga aastaid on sedavõrd erinevad, et selliste lühiajaliste uurimustega ei saa lõplikku vastust selle küsimusele anda. Palju aastaid teie olete uurinud seda küsimust. Alates 1953.-st aastast kuni praeguseni, nii et tuleb juba 14 aastat. Muidugi mullabakteritega olen ma nüüd enam-vähem lõpule jõudnud selle monograafia väljaandmisega, kuid edasi oli vaja uurida teiste mikroorganismide mulla mikroorganismide gruppe nii mullaseeni ja vetikaid ja nendega praegu töö kestabki. Te rääkisite, et põhiline raskus oli kanana teadlasel sellesse, et temas ei suutnud saada laboratooriumis selliseid tingimusi nagu see tegelikult põllul. Kuidas teil õnnestus see probleem lahendada? Mina kõigepealt valisin väga ühtlased lapid, kus ma kindlasti igal aastal võtsin proove, aga hiljem selgus, et ka need ühtlased lapid kõige selle ühtsuse peale vaatamata olid ikkagi veel küllalt kirjud ja kui korraga võetud paralleelid analüüsida, siis esinesid suured lahkuminekud ja peale selle. Ma võtsin kasutusele nõnda nimetatult biomeetrid, neelan betoonkastid, kus muld on kõigepealt läbi sõelutud ja siis hoolikalt läbi segatud ja paigutatud siis nendesse kastidesse väljas seisnud, neil on küllaltki suured selleks, et neid võib täiesti võrrelda põllutingimustega, nii et nende eriti dünaamika uurimiseks juures võib nendele julgesti toetuda. Edasi viiski MeT Paul Rahnu katseaeda, kus oli hulgaliselt üles seatud biomeetreid. Vot siin te näete neid mitmesugusi, biomeetrid, gruppisi, kus me läbi viime praegu mitmesuguseid katseid. Siin on kokku toodud muldasi üle Eesti NSV, seal kaks äärmist on Antslast toodud, siin Olustveremullad, siis on kohalikud mullad jälle, seal on jälle mitmesuguste omadustega mullad, kamar, karbonaadseid, kahed, siis see Tartu rajoonist toodud leetmuld siis turbamuld, reisib sovhoosist ja lõpuks on siin võrdlus ühe Ekrealiseeritud päikese aktiivsuse mõjuvaks realiseerimiseks vaskplekiga kaetud pioneerid Petteri ja teine samasugune ilma ekraanita. Kui me nüüd vaataksime agronoomide tavaliste põllumeeste pilguga teie teaduslikule tööle ja teie järeldustele, siis millist põhilist huvi pakub TTÜ praktikum? Kõigepealt on see aluseks orgaaniliste väetiste mulda viimise viiside ja mulda viimise aegade suhtes. Teatavasti omaaegse Williamsi õpetuse põhjal. Sõnnikut tuli anda kõigepealt kõdu sõnnik, kuna äärmisel juhul pool kõdu sõnnik, kuna kuna värske sõnniku kasutamine oli nii-ütelda põlu all hoopis. Praegu on selles suhtes seisukohad muutunud, kuid teadeski seda kõige parem aeg. Sõnniku, eriti värske sõnnikuandmiseks, on sügis, siis tegelik põllumees tavaliselt ei saa seda kasutada, kuna sügisel sõnnikut ei jätku. Meil sõnnik koguneb peamiselt talvel, aga talvel ei ole seda sõnnikut jälle kusagile panna. Sõnnikuhoidlad on väiksemahulised, mõnikord hoopis puuduvad ja siis veetakse sõnnik välja patareidesse põllule. Kuid selle vedamise juures läheb väga palju kaduma nii hästi välja vedades sinna patareidesse ja hiljem sealt pataljonidest uuesti väljavedamisel ja lahutamisel põllule vahetult kaod on küllaltki suured. Nüüd mõned praktikud hakkasid esialgul väiksel viisil katsetama, sõnnikut otse põllule vedada lume peale või külmunud maa peale ja said küllaltki häid tulemusi, hoiab muidugi väga suurel määral kokku tööaega, võimaldab töö paremad organiseerimist ja ootamatult saagi langusi ei esinenud vait, tihti esinesid isegi saagi tõusud võrreldes patareisse paigutatud sõnnikuga. Seni see nähe oli seletamatu, ei saadud kuidagi aru, kuidas see võimalik on. Alles need uurimused, mis näitasid, et mulla mikroorganismid võivad paljuneda ka nende madalate temperatuuride juures, mis meie muldades muldadel talviti esinevad võib seda väga hästi seletada ja sellega on antud nii-ütelda teaduslik põhjendus sele. Kuid sellega muidugi ei piirdu, see samuti on rida teisi agronoomilise agrotehnilisi võtteid põhjendatavad bakterite paljunemisega külmadel aastaaegadel. Oma tööga olete põhiliselt nüüd maha saanud selja taga töö on esitatud Nõukogude Eesti preemia saamiseks. Mis siis edasi saab? No ega siin esialgu jätkame nüüd uurimusi nimelt mullaseente ja vetikate osas. Ma mängin nii-ütelda juhendaja osa, aga peale selle on hakanud huvitama üks uus probleem. Märkasime võrreldes 1000 965. ja 66. aasta andmeid Mulla vetikate arvukuse kohta. Leidsime tavaliselt tegurid, mis muidu määravad mikroorganismide arvu seal juures aastaajad, temperatuur, niiskus, toitainete sisaldus mullas ja nii edasi ei avalda sellist mõju, nagu seda võis oodata katseandmete põhjal. Vetikate arv 66. aastal oli mitmekordne. Võrreldes 65. aastaga sattusime töödele, mida olid läbi viinud peamiselt meedikud, kes seletasid epideemiate puhkemise teatud mikroorganismide arengut. Mitmeid füsioloogilisi muudatusi loomade inimeste juures päikese aktiivsuse muudatustega ja nüüd katsume ka selle küsimusele lähemale pääseda, kasutades selleks nii hästi biomeetrid, ekraniseeritud ja ilma ja ka teisi võtteid ja püüdes neid andmeid statistiliselt korrektselt läbi töötada. Kas teie tööde vastu on huvi tuntud ka väljaspool meie Nõukogude Liidu piire? On möödunud sügisel selle küsimuse, eriti praktilise külje vastu tundis huvi saksa demokraatliku vabariigi Ministrite nõukogu esimees Willistoff, kes käis kohapeal tutvumas minu töödega ja meie uurimismeetoditega eriti biomeetritega. Siis sain oma töökohta, mille ma saatsin Pariisi. Professor Bofoonile sain positiivse hinnangu samuti Praha Ülikooli professor Saifertile ja mõnele teisele välismaa teadlasele. Käesoleval aastal korraldakse Pariisis novembrikuus nähtavasti poosi mulla mikrobioloogia meetodite küsimuses, millest mul on lootus osa võtta ja võib-olla esineda ka vastava ettekandega.