Head laudele tütrel naistepäev on selja taga, kuid meestel, kes eile aina naistest rääkisid, on veel tänagi hoog sees. Jutud jätkuvad. Kõik lauludki on pühendatud selles saates naistele. Piinamine marjale ja teistele naistele. Niisiis saagem tuttavaks, mina ja minu naine. See on meie tänase estraadisaated. Pealkiri jamato jutt tuleb päris tõsine ja asjalik. Alustame looga, minu naine käib tööl. Minu naine Velli on intelligentne naine. Ta valdab isegi kahte võõrkeelt, tõsi küll, üht tsipake müüa teist vaevu-vaevu, kuid seegi vähene, võimaldab tal töötada teadusliku uurimise instituudis. Suur helekollane hoone. Seitse korrust, kuid asi ei seisa mitte korrustas, vaid kaastöötajates. Prilli kurdab, et meil on kitsavõitu. Tema näiteks töötab toas, kus on koos kolm inimest. Olevat raske keskenduda. Kas tead, meie töö on ikkagi väga erilise profiiliga ja kuna ma alati unustan, millega nad tegelevad, selgitab Bellimulley ikka ja jälle oleme informatsiooni grupp. Meie jõhvikaaretuse instituut vahetab laialdaselt kogemusi. Meil on sidemed 64 välisriigiga. Aga millega te ikkagi tegelete, issand jumal, ma olen seda juba 10 korda rääkinud. MINA OLEN referent, mari kuusk on konsultant Evan laborant. Ekspediita ja Milvi kiisk on grupijuhendaja tandium. Nooremteaduslik töötaja sai hiljaaegu kandidaadikraadi. Üleüldse on ta suure eruditsiooniga naine mis ta dissertatsiooni teema oli. Mis teema või? Oot, ma kohe mõtlen. Ah jaa, tuli meelde jõhvikakissell kui efektiivne faktor vitamiini C manustamisel murdeealistele lastele. Väga huvitav. On teil veel samas vaimus tehtud töid ja muidugi on priid priimula on veel üsna noormees. Tema teema oli jõhvikas suhkrus. Instituudi direktor Veronika veer sai aga teaduste doktoriks. Tal oli väga keeruline teema välismaa materjalide põhjal Haraline jõhvikas välismaa tuntud jõhvika aretajate töödes. Kui faktor. Nõia täpselt ma enam ei mäleta, aga see oli väga tähtis. Tööaeg-ajalt räägib naine mulle nende instituudis toimuvatest muutustest, reformidest tead, me tehakse nüüd jälle kõik ümber informatsiooni, grupp ei kuulu enam esimese osakonna alla, paid kolmanda alla. Ja grupisiseselt toimub täielik ümber paigutas mind, arvatavasti pannakse konsultandiks mari kuusest saab referent, kuid evakese suhtes on asi veel segane. Ma püüan anda oma häälele veidi lahkematooni, et teda jumala pärast mitte solvata. Sa võiksid mulle siiski selgeks teha, milles siis teie töö seisneb, issand jumal, ma olen sulle juba 100 korda seletanud. Meil on vaja võimalikult rohkem kogemusi vahetada, trükkida teaduslikke väljaandeid, mõistad. Süstematiseerime ajalehe väljalõikeid teemade ja probleemide järgi. Kas kujutad ikka ette? 64 maad? Mina tegelen Euroopaga mari kuusel Aafrika, kas mari kuusel on siis ka palju materjali? No kus ta siis seda palju saab olla? Imelik, jõhvikas ei kasva ju Aafrikas, aga mida tema siis väljalõiked süstematiseerinud? Kuule esiteks ta ei lõikagi midagi välja, ta on konsultant, väljalõikeid teeb evake, meie laborant, ekspedita, marjanud, süstematiseerida, kleebi. No aga sa ise ju räägid, et Aafrika ajakirjanduses teie jaoks midagi Pole son, mis pärast siis ei ole? Nad avaldavad teiste maade artikleid näiteks meie ajakirjades, siis on ju lihtsam meie väljalõikeid otse meie ajakirjadest võtta toda asja kulla, mis teaduslik töö, see siis enam on. Tega väljalõikeid meie ajakirjadest lihtsalt naeru ajab peale. Käima näe, sait, aita midagi teaduslike asutuste tööst. Struktuur no aga sina ise, mida huvitavat sa nendes välismaa ajakirjades leiad? Sa veel küsid? Eile leidsime mari kuusega ühes ajakirjas sellise kootud kostüümi, mida uneski ei näe. Peks kudena võrk, krae maha keeratud. Siit eest on roogitud. Mina kudusin neli rida, mari, kuusk, üheksa no tema on juba vana kuduja, pea kinni. Ma ei saa aru, miks te peate töö ajal kudumisega tegelema, kuid lõunaaeg seal vabaneb kaks, palun. Kuid oma lõunavaheaega võin ma teha, mis ma tahan ja mari kuusk samuti. Kuule, see ei kõlba kuskile, mingisuguse kudumise pärast mitut lõunat süüa, kas siis mitte süüa, mis kella kolme ajal? A tähendab, teil on siis kaks lõunavaheaega, missugune eesrindlik instituut, teil on suurepärased töötingimused, taamat teravused endale, see lasta DVD ajal, nii et küll saab. Eile tuli Velli töölt väga erutatuna. Neil toimus jällegi põhjalik ümberkorraldus. Nende grupp tuuakse kolmandast osakonnast tagasi esimesse, seejuures toimub ka jõudude ümberasetus. Mari kuusk saab vanemaks, konsultandiks Velli laborandiks referendiks. Milvi Kiisk viiakse üle jõhvika morsiosakonda. Mis saab evakesest, pole veel selge. Well I arvab, et see reform tõstab järsult jõhvikaaretuse instituudi töö efektiivsust. On ikkagi meeldiv, kui sul on intelligentne naine. Minu naine teeb sisseoste. Harilikult käib see nii. Minu naine tormab tuppa, tal pole aega mantlit seljast võtta, naeratab salapäraselt ja ütleb. Sulen alandlikult silmad, süda hakkab suurest erutusest rinnus taguma. Ma vaatan, naine seisab säravana, käed puusas. Paremas käes hoiab ta riidepuud, millel ripub mingi kerge ja ebamäärast värvi riided. Vaata, missuguse pluusi endale ost. Mõtte üldsegi kortsu, sünteetika nailonpüramiidi tooniga. Oled sa rahul ja muidugi venitan mina püüdes häälele võimalikult rõõmsaid noote anda. Väga armas. Kuid mulle tundub, et püramidoon on hoopis õlule, tundub, ei tunne üldse uus dessert. Me elame ju keegi Njaa sajandil. Talitas Pär, ehtne sinepi kallale, muuseas, see on praegu moes. Ma vaatan moodsat värvi pluusi ja mulle tuleb pähe, et tõepoolest võib viinereid ilma sinepit süüa. Samal ajal on naine jõudnud mantli seljast ära võtta ja istuda. Sa ei kujuta ette, kuidas musike vedas. Ma tulen töölt ja nende kaupluse kevadvitriinis seda pluusi torman sisse ja näen, et kõik seda ainult haaravadki. Viie minuti pärast olid jäänud ainult kolmveerand käistega pluusid. No siis ma läksin kaupluse juhataja juurde ja mulle võeti vitriinis viimane. Kui mulle poleks pähe tulnud kaupluse juhataja käest minna, vitriinis küsima, mul poleks muud üle jäänud, kui võtta kolmveerand käistega. Kuid ma mõtlesin sinu peol, Kosso oleksid tahtnud, et mul oleks kolmveerandvarrukaga pluus olnud. Mis on, mis on nüüd? See oleks hirmus olnud lihtsalt jube. Seejuures püüan ma endale sisendada, et sellist hoopi poleks ma küll taluda, see pole veel midagi. Kujutate ette, mul polnud kaasas. Kuid ma ei kaotanud pead, sõitsin kähku viile juurde, laenasin temalt 30 rubla, laupäevani Salitele selle ära ja täna teda kenasti. Muidugi see oli väga kena, temast. Pind ründab väsimatult üks mõte. Nimelt tuleb mul määramatuks ajaks edasi lükata montaaži lauakese ostmine mille ma juba ammu olin välja vaadanud ja mida mul hädasti vaja läks. Küsi, mul pole ju seelikut, mis selle pluusi juurde sobiks. Kuid saan selle tingimata saan saajoigahtlasele, seda ma ei, ei kahtle. See tähendab, mul pole lihtsalt vähimatki kahtlust, et ühel päeval tormab ta jälle üleriietes tuppa ja ütleb. Et nüüd päike on nurga ja päike on ka siis, kui õites ma ning on kevad, saabub tagasi ta pall, särava päike ja ka rannapäike on ka. Maailm on nii lai. Otsi rõõmu väike on Muska portaal leiavad väike annus ka siis, kui õide ma ning kevada arm saabukiga. Minu naine jumaldab kunsti, teatrit, muusikat, kino. Ma lihtsalt ei oska kujutleda, mis juhtuks minu naisega, kui ei oleks kunsti ja mis saaks kunstist, kui poleks minu naist. Lühidalt öeldes, minu Vellile aitab kuuldusest, et konservatooriumi saalis esineb mingi Kuuba või Argentiina sümfooniline džäss. Või toimub mingi uue itaalia või egiptuse filmi läbivaatus kinos stuudios, kui tal kaob uni kuus söögiisuga. Ja need ei taastu enne, kui mina kõigi mõeldavate ja mitte mõeldavate vahenditega. Muretsen kaks piletit. Pole mõtet rääkidagi, kui õnnelik ta oli. Kui ma mõni aeg tagasi panin lauale kaks piletit 14.-sse ritta põrandal. Algus kell veerand üheksa, nii et panin kähku riidesse. Ta kargas mulle kaela. Mulle tundus, et viimast korda suudles ta mind nii kirglikult. 15 aastat tagasi, pärast. Et. On juuni. Laekida valmis natuke kohendanud neil juukseid. NUT Laaren jälle jälle ja. Ma kujutan ette, kuidas ta Ardadesselleepa seda tegi. Ema läheb hulluks, kui ta teada, miks ta hulluks peaks minema. Sinu öö istub meie kõrval, pärast võite veel kuu aega tagantjärele muljeid vahetada. Miks sa arvad, et teiega tuleb, noh, siin siis arvata. Me ostsime Albertiga koos piletit kosmosesse. Kosmosesse ma mõtlesin seda, Silvi pole veel keegi näinud, kujuta ette, see film lasti juba ekraanile, esialgu ainult kosmoses. Me läksime Albertiga seal parajasti mööda ja näeme rahvast palju. Terve tund seisime sabas. Et aega väheks jäänud. Kiiremini ei tule. Kuidas ei tule? Ma arvasin, et see on kinnine läbivaatus, aga nüüd palun väga, läksid ja ostsid pilet. Naer. Ma ei mõista siin. Äsja alles rõõmustasid Sophia Loren, Eduardo de Filippo. Ja äkki mingisugused. Kuule, see on ju rumalus. Mille pagana pärast ma terve tunnises piletisabas seisid. Sa võid elada, minna, kinno minna, panin ruttu riidesse, mu teatri hilja, Sa paned mind piinlikku olukorda. Psimaalterdile Eevale ütlen. Ma võin öelda, et mul hakkas pea valutama ja ma ei saanud tulla. Suur tänu sulle, kallis mees, niisuguse meelelahutuse eest. Kui ma oma ämmaga kinno jõudsin, nägin kohe Albertit, kui teevad tema kõrval istumas. Ma ei näinud. Kui me vabandusi pomisedes ämmaga oma kohtadele trügisime, mis asusid saali keskel. Nägin ma Albertit üllatusest kulme kergitamas. Ta küsis, aga kus siis Wellington? Ta hakkas pea valutama, nii kahju, ta tahtis väga seda filmi näha. Aga kus Eva on? Mõistet täielik ebaklapp jäi samuti haigeks. Kuid saage tuttavaks, minu ämm. Me vaatasime teineteisele vaikselt silma, jao kasime. Siis aga puhkasime naerma. Nähtavasti tuli meile mõlemale pähe üks ja seesama mõte et kunsti ja elumõistatus pole veel lõplikult lahendatud. Eriti elu. Turvaid. Naisel on tänapäeval hoopis rohkem kaalu kui ennevanasti. Sellest tuntud tões võite veelkord veenduda, kui võrdlete lapsepõlves armsaks saanud punamütsikese muinasjututõestisündinud looga kaasaegsest Punamütsikest, mida kohe kuulete. Õppinud korvitäis pikantset suupisteid seadis Punamütsike sammud metsa poole. Metsa all vedelesid käbi, suitsukonid ja vanad kalossid. Aga hunti polnud kusagil. Hüüdis Punamütsike. Ta seisatas ja jäi kannatlikult ootama. Aeg-ajalt tupeeris oma leek punaseid juuksesalke ja Õppas huuli. Viimaks ilmus põõsaste vahelt hunt välja. Tema karvakasukas oli üleni laiguline just nagu millegagi üle valatud ning vajas ilmselt keemilist puhastust või koguni ülevärvimist. Saba oli sorgus, pilkab paatne. Oma eluajal oli hunt nii mõndagi näinud küll punaseid mütsikesi, küll rohelisi ja neiukese hoopis ilma mütsita. Paksane ohkas punamütsike ja naeratas kaketeerivalt. Ko põrutad minu arvates hunt jäise, vahtis kännu poole. Seletas punamütsike vastu tulevikult pööras ja siis vastashunti ükskõikselt, nagu poleks ta sellest sooja ega külma. Kuid punamütsike ei liikunud, paigastki ainult vaatas hundile sügavalt silma. Kus su vanaema siis elab? Küsis hunt ainult sellepärast, et vana muinasjutt seda ette nägi. Et seal teisel pool metsa näitas punane mütsike seal künka taga. Üheksa sismine, pomises hunt jälle osa võtma. Oli Punamütsike mures. Võib-olla tulen ka, lubas hunt kõheldes? Jah, see kindlasti ära. No võib-olla, et see ka punanätsikaga seisis ikka veel. Andis hunt haigutades nõu. Hunt aga vahtis üksisilmi kändu. Punamütsike, võttis kingad jalast ja istus samblane, võttis korvist konjakipudeli valastermusest kohvi ja ulatas ta klaasi hundile ja lisas. Hunt võttis laisa liigutusega konjakipitsi ja rüüpas kohvi peale. Ja ärge lootkegi siin mingit põrutavat lõpplahendust. Oli lihtsalt nii, et punamütsike pistis hundi nahka. Vabarki. Imevoodilina. Tiina Tiina noored meened Mulleile õhtupäikeses jäi saatma. Kui pargid tuled, Jakülas viimseni. Iga rööndeni ilmaski ei oota ta minu körval olla ühe päevaga. Aadid piina, meelemmuusika. Oretina. Ta oli meeletu, neile. Objektina Aadeetina ta oled leile. Hiina oijah, Kristiina, ta olete. Missugune üks naine siis õieti olema peab? Mehed on oma mõttekujutuses selle kohta pettepildi loonud. Kunagi ei oska need naised mehe meele järele olla. Kordun neil intelligentsist puudu, kordumat, tigedad, kord närvilised, tuju, kad igavad või siis jälle kahtlustavad ja närivad su hinge kallal. Milline mees küll ei tahaks, et tal ideaalne naine oleks? Ma nüüd räägin teile, missugune üks naine olema peab, et temaga rahul võiks olla. Võtame mõned tüüpilisemad juhtumid. Esimene juhtum. Mõlemad tulevad töölt. Sina, mu kullake, oled kindlasti väsinud, pole ju nali, seitse tundi järjest tööl istuda. Mine aeda, kallike, oot, ma panen sulle kohe võrkkiige üles. Ära pane pahaks, et ma ei saa sind kiigutama tulla. Madin sulle su lemmikrooga pelmeene? Mis Sa unustasid ajalehe ostmata poleviga tibuke, ma lippan kohe kioskisse, saad varsti lehe, ole mureta, Harro, kurvasta mu kullatükike. Kuule fotosi, katkine sokk jalast ära udma, aitan pärast nõelun ära, kui olen söönud ja nõud pestud. Võib-olla kutsun naabrid siia, Nad jutustavad sulle midagi huvitavat, lahutavad meelt. Ma nüüd lähen toon keldrist Becketti. Teine juhtum. Mees tuleb joobnuna koju. Oh kui hea, Mukotkake, et sa ära ei eksinud. Oi, kes sul varruka katki rebis ja selg on lubjane sammuvaeneke. Anna siia, ma puhastan ära. Sa seisad ikka veel. Istu siia, kullake, istu siia. Pehme tooli peale. Oota, ma toon sulle kohe hapupiima. Või tahad hapukurk. Oi heldeke, kuidas seal loksunud. Annaks jumal, et kops lõhki läheks. Pane pea siia padja peale. Oot, ma suudlen sind, musike. Samu Illik, oled jälle seatapjat joonud. Miks see ette ei hoiata, kui jooma lähed, annaksin sulle viielised, saaksid konjakit osta. Mees tuleb varahommikul, teadmata, kust, Ometi jõudsid koju, mu musi, rullike. Ei, ei, pole vaja midagi seletada, vaid küsi, kus sa olid. See on sinu isiklik asi. Nixon sihukese koleda lipsu kaela oled pannud. Naiste seltskonnas peab elegantne välja nägema. Ototot, ma võtan su pintsakut selle pika heleda juuksekarva ära. Nüüd pead sa kähku puhkama, heidan siia pikali ja katsu magada üks tunnike enne tööle minekut. Neljas juhtum, jutuajamine tuttavatega. Minu mees, ah minu mees, mitte mees, vaid kullatükk külla, keda on kultuur, kui tähelepanelik. Ja kuidas laste eest hoolitseb? Ta loeb läbi kõik ajalehed, kõik paksud ajakirjad käib kunstinäitustel, jumaldab sümfoonilise muusikat. Mis. Ainult õlut ja limonaadi võtab lämpsukese ja sedagi ainult minu loaga. Ah, tamm moraalselt nii puhas nagu kristall. Ei tea küll, millega ma olen sellise mehe ära teeninud, lihtsalt ideaalne mees. Viies juhtum abielulahutus. Sinu tahtmine sündigu, kiisuke. Otsustasid lahku minna. Lähme. Sina jääd minu jaoks ikka kõige õilsamaks, kõige paremaks ja kõige kallimaks. Ei, ei mingeid alimente, kust ta parem tahvel, šokolaadi? Mööbli jagame ilusasti pooleks. Sulle televiisor ja külmutuskapp, mulle lastevoodid ja mänguasjad. Korter jääb samuti sulle, mina lähen ema juurde. Oma reputatsiooni pärast, ära muretse. Ütle töö juures, et ma olen üks igavene nõid. Nüüd aga mine ruttu mu kiisuke. Ära riku siin minu pärast oma närve. Vaata ainult, et uus naine, noorem ja ilusam oleks. Ära unusta talle lilli osta. Õunap puudel puhkes punaõisi udu Loore kohal ja. Kauni ta õlgu üle kaungeri. Kõik, mis ka lauluviisi laulis, laane kasseeris LV kirju hoolsalt. Tal ka kõigest elva pääl. Aga eks naistelgi ole ideaalse mehe suhtes pretensioonid lasemegi nüüd naistel sõna võtta. Mehed on seda väärt, et neistki rääkida. Naised, te olete nii imetlusväärsed, head, ideaalsed ideaalseid mehi, aga nii vähe, eks ole ju? Kuradile need mehed, õpetame ja õpetame neid ideaalne olema, kas on nagu hane selga vesi. Kuid kõik need õpetussõnad kokku võtta, võiksime luua ideaalse mehe mõttelise kuju, nii-öelda pettepildi. Milline teab siis ideaalne mees olema? Toome ära mõningad juhtumid. Spordihallis on käimas maailma esivõistlused raskejõustikus. Tema tugev lihaseline nagu Hercules astub poodiumile, tõmbab oma võimsa rindkere õhku täis, ajab jalad harki, sülitab peo pesadele, haarab kangi, rebib, tõukab, surub, vapp purustas maailmarekordi. Tema juurde tormavad Vlassov, jää šabotenski õnnitlevad. Temaga paneb suurte raamidega prillid ette. Öösiti naisi Eestis rotatsiooni kirjutades on ta oma silmad ära rikkunud ja vaatab ringi. Siis pistab tulistjalu oma naise juurde, tutvustab Talev last sobit, tõstab naise oma võimsatele kätele ja kannatab pjedestaalile, riputab ta rinnale oma kuldmedali ja ise astub tagaplaanile, mitte naise kauneid jalgu ära varjata. Seltsimehed me oleme kokku tulnud, et tähtsat ja edasilükkamatud tootmisküsimust arutada. Palun jätke omavahelised jutud ja asume asja juurde. Sellega, muuseas on väga kiire, sellest oleneb meie ettevõtte tulevik. Halloo. Mul pole praegu aega. A see oled sina, mimm, oi, sa ei sega mind parmugi. Mis on hästi, kullake. Aa, no kuidas uue kleidiga lood on? Ei meeldi, kellele ei meeldi öös värv ei ole moes. Küll pehmatu, kuule, kuule, ma tunnen ta mees külma talle näitan. No mis veel uudistanud, kas viinereid sõid nurga Kotoore? Kas sukad tõid ära? Kas kõik silmad võeti üles? Ah nii ei ole ja ma võin ise järele minna, muidugi, muidugi. Ja mis siis veel? Kas sa ikka tõesti sõid viinerid ära? Seltsimehed. Me oleme kogunenud siia välknõupidamisele väga tähtsas küsimuses. Teatris. Mul on niisugune tunne, et ma jätsin kodus midagi tegemata. Oot, kas ma triikraua tõmbasin välja? Kuna Kaažibeedi kustutasin ära? Lakas ma heeringa panin ligunema. Huvitav, Sotello kavatseb kaua selle üritada? Kahju, et teatrisse isa näputööd kaasa võtta. Kas Majöörikamaksin ära? Korras kviitung on olemas. Üheksa rubla kaheksa kopikat, elekter kaks rubla kolm kopikat, vesi 30 kopikat. Issand, jumal, kas ma ikka tegin kodus kõik ära, mis vaja. Kuule, kuule, nimi, justkui tuletõrjeauto signaali oli kuulda. Ei tea, mis seal nüüd põleb. Suut ellu võiks juba kiiremini toomi araabia kihistada saaks juba ükskord koju. Komandeeringus bussis. P. Kas te ei tahaks minuga kohad ära vahetada? Jah, jaa. Palun istuge minu kohale selle noore kauni daami kõrvale. Mina istun teie kohale selle suurrätikuga haigema juurde. Ma olen juba ammu sellisest reisikaaslasest unistanud. Tänan teid. Tänan teid, vanaisa. Need võib rahus edasi sõita. Peoõhtul. Kuule, Kusti, kas sa mäletad, kuidas ühes katele okist hirsiputru sõime? Lõkketelgi sammu marss, ööbik, Savaiki trall, rai, rai rai. Kas sa mäletad, kuidas ükskord valvepostilt välja vahetasid? Kas sa mäletad baasid kunagi hüvitada, kui paras juhus tuleb luulekunsti praegu just ongi paras juhus. Mulle täitsa poissodonside mobo Tondsum Foycohetsesse, too mõtlen, toon lihtsalt Purro ttu. Mitte ei saa aru, ükski tantsima ei palu. Ära punni vastu kino. Ma teen sulle pudeli Armeenia konjakit väljunuminema, palun sind polühiliku toodnumine, tee, mis olu, poosid, sinomine siva tema juurde. Aga ma siin räägin ühe mehega, kellele ma ükskord mootorratta tagavara osi. Kui ta kui tuleb välja, et ta ei vääri sind annaga kohe mulle märku. Ma olen kohe kohal nagu rakett ja näitan talle, kuidas Luukas õlut teed. Aga võib-olla on minu riided talle parajad, kui sobivad, lähen minema trussikutes ainult hambaharja. Ja sinu pildi võtan kaasa. Hakkan elama nagu munk. Ainult palvetan, et sa mu enda juurde tagasi võtaksid. Nonii suudentsuke. Anna ainult märku, kui sul mind vaja on. Ja ma tulen lennates viibuta ainult väikest sõrmekest. Ja nüüd seisab mees mõistatuse ees. Mis ma sooviksin, kui ma naine oleksin? Ajakiri kuulutas välja kirjandusvõistluse teemal. Kui ma naine oleksin. Esimeseks auhinnaks oli välja pandud elektrihabemeajamismasin. Et see asjake juba kaua aega mu unistus objektiks oli olnud. Otsustasin võita esimese auhinna. Sügavaid mõtteid mõlgutades, pöördusin õhtul koju. Viskasin enda kohe diivanile ja sulgesin silmad. Kas sa oled haige? Küsis mu naine. Arrasega mind, vastasin talle sellise tooniga, et ta enam ühtegi sõna ei ütelnud. Nii lamasin hilisööni, aga mitte ühtegi head ideed pähe ei tulnud. Pole sugugi kerge ennast naisena kujutleda. Vähkresin unetult. Viimaks äratasin naise ja pühendasin ta oma saladusse. Vaevalt sul niimoodi midagi välja tuleb, ütles tema. Sa pead seda kõike praktiliselt järele proovima. Otsustasingi seda teha. Hommikul tõusin tütrest varem üles, panin põll ette, valmistasin hommiku, eile äratasin lapsed ja panime riidesse, kõik läks suurepäraselt. Kui aga kõik valmis oli, nägin suure kohkumisega, et ma oleksin pidanud juba oma tehases olema. Virutasin põlle nurka, äratasin naise ja tormasin tänavale, raseerimata ja hommikust söömata. Pärast tööd haarasin võrgu ja seadsin enda sisseoste tegevate naiste sekka. Viie minuti pärast olin nördinud ja kannatuse kaotanud. Läksin koju. Oma võistlustöö esimesi ridu teadsin nüüd suurepäraselt. Kui ma naine oleksin, käiksin kuus ainult kord sisseoste tegemas. Kirjutasin ma veendunult. Rohkem ma ei saanud enam kirjutada, lapsed segasid mind. Neil oli kohutav nälg. Lõikasin neile tüki leiba. Seejuures tundsin ise, kuidas mu enda magu tõmbles. Siis saatsin oma vanema poja liha kauplusse. Ta tuli tunni aja pärast tagasi ja tõi tükikese kotletiliha. Muidugi läksin ma kohe poodi ja protesteerisime valjult. Müüja seletas aga kohe kõik. Tuli välja, et rahast, mis ma poisile andsin, jätkus ainult selle tüki jaoks. Õnneks oli mul naise kandekott kaasas, sellest leidsin kogu kuu majapidamisraha. Ostsin kõike, mida vajasime. Et perekonda rõõmustada, ostsin veel mõned koogikesed ja muud sellist. Rohkem ma enam midagi ostnud õieti ei oleks saanudki osta, sest raha oli viimase kopika nii otsas. Kui ma tagasi koju tulin, hakkasin pesema, keetma ja sokke nõeluma. Naine tuli hilja ühelt koosolekult. Riidlesime kaua. Kas siis üks koosolek võib kella 12-ni kesta? Pärast äratasin lapsed, kes mängu juures laua alla magama olid jäänud ja panin neile lõunasöögi ette. Minule endale istunud söök, olin selleks liiga väsinud. Perekonnal oli aga isu suurepärane. Nad sõid kõik ära, mis kolmeks päevaks ette oli nähtud. Minule jäi ainult tühi kandekott. Lastel oli välimus nagu poleks neid aasta otsa pestud ja riietatud. Pärast sööki hakkasid nad mängima. Nähtavasti mõtlesid nad, et oli pärastlõuna. Kuigi kell oli pool üks öösel. Minu naine lebas aga vannis ja vilistas mõnutundega mingit ultramoodsat meloodiat. Ohates vaatasin oma pesemata käsi. Sulepea kätte viskasin paberi endise tekstiga ahju ja kirjutasin. Kui ma oleksin naine, oleks mul ainult üks soov olla mees. Juba mõni päev raseerin ennast elektrihabemeajamismasinale. Ja lõpuks üks lüüriline kõrvalepõige. Oskar kiisuke kummardas sügavalt uksehoidjale, pani enda järel juba suletud restorani ukse kinni ja astus sumedasse suveöösse. Tema pea kohal keerlesid tuhanded tähed ringiratast. Tihedad pärnad levitasid joovastavat hõngu. Al-lee oli inimtühi, isegi Militsionääri putkas polnud kedagi. See asjaolu oli Oscarile väga meeltmööda. Tema hinge ja keha täitis selline piiritu rõõm, et tahtis vägisi laulujoru valla päästa. Kuid putka nägemine pani talle pidurit peale. Imelik mõtles Oskar kiisuke. Imelik, miks putka tühi on. Kus ta on, see meie kallis miilits. Võib-olla on keegi ta ära röövinud. Ei ole teda keegi röövinud, vaidles vastu tema teadvuse kainem pool. Meie kallis miilits puhkab kodus oma perekonna rüpes nagu iga korralik kodanik. Siis tuli Oskaril meelde, et tema peab ka nagu korralik kodanik koju, perekonna juurde minema. Ta koperdas Militsionäri putka juurde ja teda haaras rõõmulaine number kaks. Laulis tema hind pluss keha. Ka minul on koduge olla, ma pole põrmugi halvem kui miilits või restorani direktor. Mul on naine, kaks tütart ja ämm. Ja ta hakkas energiliselt oma kalli kodukolde poole tuigerdama. Tantsivad tähed sööstsid talle järele. Ainult tühiputka jäi paigale. Oscartaaruse ühelt tänavalt teisele ja lähenes visalt, olgugi siksakke mööda oma rännaku lõpp-punktile. Tema palavikuline loov fantaasia maalis ilusaid pilte, üks helgem ja liigutavam kui teine. Naine ootab teda esikus, tuhvlid käes, vasakus käes vasaku jala tuhvel barremas parema jala. Ta avab ukse. Naine langeb talle kaela. Siis kisub tal tolmused saapad jalast ja peseb puhtaks. Ta siksak-idest väsinud jalad jooksevad juurde unesoojad tütrekese. Paps. Ema ostis sulle uued püksid, aga ei lubanud sellest veel rääkida. Aga võib-olla kukub see rõõmus kohtumine piss kurvem välja. Võib-olla istub tema Solveid köögis ja valab krokodillipisaraid. Seljuhul hiilitasin, nägi Kivarvul, võtab naisukese pea oma tugevate käte vahele ja vaatab otse nendesse ära nutetud ja truudes silmadesse. Kuule tibuke ara õnni ära, tünni ma enam ei tee, ausõna, usud või? Usun-usun. Sosistab naine. Aga sa oled 77, kordan, luban. Aed seal siis ei usu. Hästi. Ööl usun-usun Oskar, ära mine ära. Niimoodi mõtiskledes jõudis Oskar oma korteri ukse taha silitas õrnalt käepidet ja vajutas siis kellanupule. Kes seal on? Küsis ukse tagant unine hääl, tema naise hääl. Mine sinu kiisuke. Mis kiisuke? Askar. Mõnda aega oli ukse taga vaikus. Missa nüüd kostis lõpuks. Kas sa siis ei mäleta, et me oleme juba neli aastat lahutatud? Oskar tõstis käe ja hõõrus huugavaid meelekohti. Ah või nii? Õigus, ja nii ta pomises midagi ebamäärast. Komberdas trepist alla. Jastus sumedasse. On tõesti kõik need. Teil on see raamatu ja mis muutis ta raamatu ja tütar. Nüüd raske probleem. Estraadisaade on lõppenud. Kaastegevad olid Liia Laats, Kalju karask, Leo Martin. Lavastaja oli teeneline kunstitegelane Leo Martin, helirežissöör Aino Lauri helioperaator kurne marka.