Küsimustele vastab lõunanaabrite suurim sümfoonik helilooja-Jaanis Ivanov. 11. sümfoonia kirjutasin ma juba kolm aastat tagasi, mustteosel ei ole programmi, kuid idee, see on minu teostes eriti viimasel ajal domineeriv see on võitlus rahu eest. Võitlus rahu eest juba sellegipärast, epa viimase sõja ajal ka isiklikult väga palju üle elasin ja ma tahan. Ma tean tahta, et see enam ei korduks. Mida endast öelda? Sündisin provintsis Latgalias lõpetasin Riia konservatooriumi professor viitali juures 1931. aastal, kuid 1933.-ks aastaks lisandusid kompositsiooni erialale veel klaveri ja orkestridirigeerimise eriala. Millised hiljem küll palju aitasid mind kompolistina, kuid oma päris sisus jäid siiski kõrvale. Praegu töötan ma nagu mu eesti kolleegidki uute teoste kallal, millise lõigu oma loomingust pühendama peatselt saabuvale suure oktoobri 50.-le juubelile. Selleks sündmuseks tahan lõpetada oma kõige uuema teose Kaheteistkümnenda sümfoonia. Selle sümfoonia idee on oma põhikaalus autentne 11 10. sümfoonia ideega. Kuid siia põimuvad ka mälestused. Ma pole enam noormees, oktoobripäevil nägin nii mõndagi ise oma silmaga ka meie unustamatut Leninit sõnaga on, mida öelda ja öeldud, peab ta saama. On muusikuid, ma mõtlen elukutselisi muusikuid, kes on hommikust õhtuni muusika sees ning selle läbi nagu tüdinud ja väsinud sellest. Need inimesed põgenevad vabal ajal vaikusesse. See on täiesti normaalne ja seda imelikum mulle endalegi, et mina ka siis vahel muusikat. Sellepärast ma julgen öelda, et ma tunnen maailma muusikaliteratuuri võrdlemisi laialdaselt. Kaasaegsetest Lätisümboonikutest meeldib mulle kõige enam Imanscalniš, kes hiljuti just lõpetas oma teise sümfoonia ja kontserdiorkestrile. Väga andekas noormees. Tema muusika on värske, kaasaegne ja huvitava kontseptsiooniga. Hästi tunnen ma muidugi vaid suhteliselt hästi eesti muusikat. Väga hea meel oli mul eile õnnitleda teie Heino Ellerit, tema kõrge juubeli puhul. Elleri muusikat armastan ma väga. Eesti muusikutest pean ma väga lugu veel Eugen kapist, Eino Tamberg ist, Arvo Pärdist, Jaan räätsast ja liidi austerist. Nad on kõik vägagi omanäolised, võib-olla isegi äärmuslikud. Kuid just selles kaleidoskoopi lisuses peitubki teie muusikarikkus. Kui nimetada vaid ühte nime, mis meid haarab kõige enam siis vene muusikas oleks see Järgnevalt on sõna Läti NSV rahvakunstnikul Lätti orkestri dirigendile. Leonid viignersil. Meie orkestrite vahel on viimasel ajal välja kujunenud hea traditsioon esineda nii-öelda vahetus korras. Viimane kord oli eesti orkester meil külas just nüüd, vahetult enne meie Tallinna sõitu. Väga huvitav oli teie orkestriprogramm, mis Riia publikut sedavõrd huvitas, et kõik piletid olid juba ammu enne orkestri kohale jõudmist viimseni välja müüdud. Mõtlen, et kui kollektiiv oleks kahe kontserdi asemel andnud kasvõi viis kontserti ikkagi poleks kõik tahtjad ligi pääsenud. Meie kui muusikud olime teie heast mängust tõsiselt võlutud ja sedavõrd, et kardame praegu teie hellitatud publiku ees esineda. Kas me suudame samavõrd Kuda? Eile kandsime teile ette Schuberti suure missa. Võib julgesti öelda, et meie ettekandes kõlasse teos Nõukogude liidus esmakordselt liiatigi seda teost mängitakse maailmaski sedavõrd harva, et julgesti võib iga selle ettekannet nimetada esiettekandeks. Jäätsemissa eestlase huvitav nähtus sellestki, et meil oli eile täismaja. Tänane kontsert on pühendatud oktoobrirevolutsiooni 50.-le aastapäevale. Praegu täiust kuulsite-Jaanis Ivanov ši 11 kümnendat sümfooniat. Kuulsite ka teda ennast. Ettekandele tuleb veel Prokofjevi kontsert sümfoonia tšellole ja orkestrile nooreri alanna Eleonora testele Tseesiduses. Kuid las ta jutustab teile endast ise. Töötan praegu Läti riiklikus filharmoonias solistina. Hariduse sain Riia konservatooriumis, seejärel õppisin aspirantuuris Leningradi konservatooriumi juures professor Stropovitši klassis. Ka praegu õpin tema käe all edasi, kuid nüüd juba Moskvas. Täna esitan siin saalis Prokofjevi kontsert, sümfoonia. See on keerukas teos, tehniliselt äärmiselt nõudlik ja ütleksin, et ka füüsiliselt väga väsitav oma pika kestvusega. Teos on tsirka 40 minutit pikk. See on suur pingutus ja muidugi pakub ka suurt rahuldust. Polekski muide julgenud teie publiku ette selle teosega tulla, kuid mul on siiski juba üsnagi suur esinemispraktika. Hiljuti mängisin Turkmeenias siit Tallinnast, sõidan kohe Kiievi mängima Šostakovitši uut tšellokontserti, mis on samuti väga nõudlik teos. Peale kõike muud julgen maaga ka puhtast südamest välja öelda. Mulle meeldib esineda. Ma kardan alati enne lavale minemist ka laval kuid kui ma juba mängin, on mul ütlemata hea enesetunne. Siiani pole see mind veel alt vedanud. Küll oleks tore, kui kad tänamite. Spetsid spetsialistid Kärsoni mäel. Orchestru piigounis fonis kogun Latvia fondist koordistru.