Aga selles suhtes ma ei tea, miks sa ikka veel telefonis oled tegelikult saada juba juba nagu käib. Ei no ma valmistan ette, Eivo ega mina ei tule uisapäisa eetrisse. Tere, minu nimi, Ivo, krustak, tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet patcol, turistid. Issand, sa lähed iga nädalaga järjest nagu erksamaks popid Isecit juba varsti üles, kui, kui sa seda nime veel valjemini ütlevad. Mu eesmärk on, et hooaja lõpuks suvel ma pealkirja öeldes lendan niimoodi, selge siit raadiomaja aknast välja, siis me oleme viiendal korrusel, nii et see on niisugune väga efektne värk, ma loodan, et see aegluubis filmid siis seda oma hea nutitelefoniga. Ma loodan, et ma ei pea vaatama, kuidas viienda korruse aknast alla hüppad. Kui ma seda niimoodi sõnastanud, siis see kõlab nagu palju kosutada odavamalt, aga see oleks väga hea cliff Angersamased hooaja järgmisel hooajal saab et kellega sa seda saadet edasi teed, kui, kui sa kuulsid, see oli just selline hästi selline Ankampter, naer või siuke. Väga hea ebamugavuse valmistamine on molempar asi siin saates, see on nagu mu siht. Ma tahan, et sul oleks väga ebamugav, ma tahaks, et kuulajatel oleks võimalikult ebamugav sest siis kõik ülejäänu tundub nii mugav jällegi kontrastina, et see ongi see, et see on minu panus. Ja igasuguse kunsti või sisu, ükskõik mil ma ju ütlesin, et me praegu kunstiloome, aga, aga igasuguse sisuloome juures on ju ääretult tollane kontrasti pakkuda inimestele. Just täpselt jah. Elul on. Nagu kaalu ja tähendust tänu sellele, et on olemas ka surm valgust, valgust, me näeme ja tajume tänu sellele, et on, on varjud olemas, eks ole, et et noh, kontrastid on need, mis annavad. Annavad jumet kõigele ja tähendust, jah. Ma ei tea, kas me näeme valgust sellepärast et on varjudega vähemalt meile sügavama tähenärija muidugi täheneri näris, näris puruks, ilus, oluline osa, poeetiline mõte. Tead, tead miks mulle ääretult alati meeldib, kui, kui läheneb ja niisugune sügis? Ei tea, ei tea, räägi mulle juba Nobeli preemiaid, jagatakse Nobeli preemiaid, ma ei tea, miks see on alati minu elus selline aasta tähtsündmus või sihuke äge asi maa olenevalt aastast väga noh, mõnel aastal ikka väga pingsalt jälginud neid live ülekandeid, mida tehakse siis siis kolumnist ja, ja kus siis niimoodi kõik ootusärevuses ootavad, et kes see siis nüüd see aasta saab keemia ja meditsiini ja jaa jaa. Füüsikapreemia, et need on vähemalt need kolm preemiat, mis minule kõige kõige huvitavamad on. Ja see aasta nüüd see ongi, tänasega on ka keemiapreemia keemiapreemia kätte antud, keemiapreemia on hea siuke, mul ei ole harjunud, hakkas endalgi aju juba natukene errorisse meditatsiooniharjutus. Ja väga äge on vaest vaatasingi siin, et meditsiinipreemia said. Et see on kirjutatud siin niinimetatud kella geeniavastajad, et siis suudeti ära kirjeldada geneetiliselt asemel, et kuidas siis elusorganismid tajuvad seda, et kas on öö või päev. Kas sa oled mõelnud kunagi sellele, et kuidas me teame, kuidas meie rakud või loomade rakud teavad, et on öö või päev? Ma ei ole seda absoluutselt uurinud ja kui ma peaksin lihtsalt niimoodi aimama, et milles see konks võiks olla või kuidas see võiks toimida, siis ma arvaks, et see on ikkagi seotud heli ja pildiga, ehk siis, et ma tajun kas on, kas ma olen valges või hämaras keskkonnas ka siis, kui silmad on suletud ja ühtlasi ka see helifoon on erinev. Päeval päevane helifoon erineb öisest helifoonist, et see kõik kokku võib-olla annab siis nagu mingi signaali mu sellisele jälgivale osale ajust ja, ja siis see jälgib osa ajust, annab omakorda signaali edasi ülejäänud kehale, et Nonii, ärka üles või siis puhkepuhke. Vaata, sa vaatad seda sellise kompleksse organismi vaatenurgast, et kui me läksime ühe rakne elusorganism, siis meil oleks palju keerulisem tajuda kõike seda, mida meie aju tajub vastu võtab. Aga, aga siin nemad siis kirjeldasid ühe geeni, mis toodab mingit sellist spetsiifilist valku, mis, mis öösel rakkudes selle hulk kasvab. Ja siis päeval laguneb, see kuidagi aitab seda. Seda nii-öelda tasakaalu ja, ja toimingut nagu hoida töös. No nii, et ongi kellageen, sellepärast siis ongi kellagi ta puistab seda liivakella liiva niimoodi meile. Verre põhimõtteliselt rakkudesse ja keemiapreemia läks siis ka inimestele, kes on aidanud meie meie molekule või ütleme meie seda põhistruktuuri natuke täpsemini kirjeldada, et, et need olid siis teadlased, kes vaatasid, leidsid uue viisi, kuidas biomolekule või neid nagunii-öelda eluks eluks olulisi molekule natukene täpsemini ja paremini mikroskoobis vaadelda, mis oli väga äge. Ja füüsikapreemia läks lõpuks siis Neile, kes panustasid oluliselt gravitatsioonilainete uurimisse, mis oli ääretult äge uudis, kui see välja tuli. Ma mäletan, see, see, et me suutsime maalt kirjeldada gravitatsioonilainete olemasolu või näha, et need tegelikult eksisteerivad, tõendada, säärase oli minu jaoks väga tore päev. See kõik kõlab väga põnevalt. Ma praegu ei ole mitte midagi kuulnud ühestki sellest teemast. Gravitatsioonilainetest ka mitte. Kirjutasin sellest isegi omal ajal mingi arstid ja nii edasi ja puha. Ja Facebookis. Sa oled mul juuditud ära Facebookis, kusjuures on täiesti mõistlik mõte, ma jagan nii palju. Et sa jagad endast liiga palju tõepoolest, et mul ühel hetkel hakkas lihtsalt ebamugav. Ja siis ma tundsin, et sina valmistad mulle ebamugavust, aga samasse hõõrumine, mis meie vahel on, eks siit tuleb ka neid häid sädemeid, et sellepärast see saade särab. Ütleme nii, et et see on see jah, et, et kui me, kui me nii hästi klapiksime, kui nagu kõik meeldiks koguaeg, mis me teeme siis, eks igav lihtsalt. Me võiksime maadelda mõnikord eetrisse, oleks lahe. Meil ei ole väga visuaalne meedium, see audios, sähkimine ja seda eralemine võiks tekitada, mõnes kuulas ääretult palju ebamugavust. Aga samas jällegi esime seda saadud sellega, see on võib-olla. See on eesmärk, see on eesmärk omaette popkulturistid saatel. Ja, ja, ja ma arvan, et see lisab jällegi pinevust, vaata kunagi oli aeg, kus ei olnudki ju telereid ja igasuguseid spordiülekandeid, inimesed jälgisidki ju raadio vahendusel. Nii et meil on vaja lihtsalt sebida siia kommentaator keegi mõtleme, ega ega palju ägedaid spordikommentaatoreid on meile siit eestimaalt võtta, nii et mõtleme selle peale mõtlema. Võib-olla see ongi see hooaja lõpuosa, siis. Kui see, kus ma lõpus lendan aknast välja, matš lõpeb sellega, et ma ütlen popkulturistid hästi kõvasti ja siis viskad aknast välja nagu ja siis me teeme kihvti video sellest. Ma arvan, et see on väga hea plaan, kihvt video lõpeb muidugi minu vangistusega, mis võib jällegi tekitada siukseid lisa lisaküsimusi selles osas, et mis siis järgmine hooaeg, seda täpselt sina oled vangis, mina olen surnud. See on kuidagi nii, nii ära keeras, kogu see värk, et ma tahan, tahtsid rääkida siis. Ma tahtsin Nobeli, mitte Strealitele vangimine suremisest. Ma tahtsin Nobeli preemiat sest rääkida, sest nad on nii suur rõõmus osa minu elus praegusel hallil sügisajal. Aga näed, asi vajus ära ja ma tahan hoopis teile muusikat mängida. Sest ma võtsin täna plaadi kaasa, mis on ilgelt äge väljend, sest mul tegelikult ei ole seda plaati nagu päriselt käes võtnud teda päriselt kaasa. Aga, aga muusika on sellegipoolest olemas. Ma avastasin enda jaoks mõned aastad tagasi sellise sellise hiphop artisti nagu open maid kiigu, kes on saanud oma viimase kolme albumiga minu täielikuks suureks suurimaks lemmikuks, hiphop artistide seas. Okei, õpin Mikey Ill. Sellel täitsa on mingi kõla sellel nimel, aga ma tõlkisin seal kohenda peas eesti keelde mõtliku Eestis. Alustaks oma muusikuteekonda räppar nimega lahtise mikrofoni kotkas. Või tekitaks küsimuse lahtise Mikke lahtine Mihkli, Mihkel kotkas või. Lahtine Mihkel või nagu maik, nagu selles mõttes lahtine Mihkel on jällegi kuidagi huvitav seal nagu midagi on ja et mis mihkliga lahti siis on, tahaks kuulata. No kuulame, võtame esimese loo ette ja näeme siis, mis mihkliga lahti on. Noh, kuidas sulle meeldis. Väga mõnus, ma ei ole kuulanud teda kunagi ja sa oled mulle rääkinud temast vahetevahel. Väga mõnus esmatutvus oli, mulle meeldis taust, mulle meeldis seda räppari hääl, kogu see üldine flouja way põli sihuke. Väga mahe, väga nagu sihuke mingi mõnus siuke ebakvaliteetses oli sealjuures vaata, kuidas heli võrkus, niimoodi natuke nagu portsust ka nädal kõik lood põnguvad, võtsin oli nagu mingi väljavenitatud makilint, mingi sihuke heliefekt. Niisugune värk on küll ju hea, mulle väga meeldib. See album kannab nime Brick pori kiitses Theodeidriim ja, ja see on selles mõttes väga huvitav album, et kõik need või noh, enamus plaadid, mis open maid kiigel-il on olnud, on sellised noh, mingi sellise kontseptsiooniga või, või mingi sellise tagamõttega tema hipoppis üldse, eks ole, see sõnum on ääretult oluline, mida sa ütled, kuidas ja see on kohe selline tõsine kontseptuaalne album, kogu see plaat räägib tema tema nagu lapsepõlvest ja Chicagos nendest nii-öelda projektimajadest majad, mis ehitati vaesematele tihti ka siis noh, seal kontekstis mustanahalistele inimestele seal linnas, kellele siis noh, kellele need majad loodi, et neil oleks koht, kus elada, nendega oli meeletult palju probleeme, selle väga palju vägivalda, väga palju narkootikumi, probleeme, kuritegevust ja need hävitati ära mingi hetk, kas ta oli aastal ma praegu umbes pakun, et äkki 2007 või ja, ja noh, tegelikkuses open maid keegli jaoks oli see kodu, see oli tema lapsepõlv ja see on hävitatud. Tänapäevaks ta just rääkis siin plaadil ka sellest, kuidas ta, tädi maja On, on hävitatud ja kuidas, kuidas noh, mis tundeid see tekitab, see plaat ise ongi selline ääretult selline. Mõneti selline magus, aga hästi hästi kurb selles osas, et justkui kui palju ta seda oma oma lapsepõlve siin puudutab ja räägib. Ma ei ole jõudnud ise veel väga palju süveneda sellesse, mis need, mis need kõik lood tähendavad, tema, tema on ka üks nendest artistidest, kelle puhul on vaja vaja natuke rohkem seda taustainfot, seal on vaja teada seda, mis probleemid nendes majades või nendes piirkondades olid. Mis olid need poliitilised diskussioonid sellel ajal, kellele ta viitab, millele ta viitab, et noh, nagu kõike seda sisu paremini aru saada, aga kuidagi see, see nostalgia ja kõik see nagu väga on väga mõnus. See on tõesti üks mu lemmik hiphop plaate. Täna. Vägev ma sõnadesse ei olnud üldse süveneda nagu harilikult see asi käib ja see on nii veider, et. Kuulanud hiphopi puhtalt nagu flow pärast ka. Et ma ei ole näiteks pastor Raims, kes oli üks mu elu esimesi siukseid, megalemmikuid on õhk, kelle puhul ma tõesti kukkusin pikali, kui tuli uus album välja, jooksin poodi, on ju ja olin nagu teleri külge klammerdunud klammerdunud klammerdatud, kui tal tuli mingisugune uus muusikavideo välja näiteks, mida siis kas liiva pealt või viivad vaibad MTV pealt kasti. Et siis ma tohutult tohutult fännasin teda tohutult, fännasin ta saundi ja seda, mismoodi räppisid tämbrit. Aga ma siiamaani tegelikult eriti, milles räpib. Et see on kummaline, kuidas on võimalik mingi osa ajust niimoodi välja lülitada, et sa nauditki, et et sõnadest saad ka justkui mingisugune instrument, kuulad seda, seda räppi või seda laulu just nagu mingit ühte pilli teiste pillide seas, mida seal ansamblis või või seal stuudios on siis veel mängitud. Näe, eriti hip hoopis, kus ju vokaal on ka nagu rütmiinstrumente just see, mida sa ütled, et sa kuulad seda floud, sa kuulad seda, kuidas öeldakse rohkem kui, kui mida öeldakse. Jah, ja sealt ometi tulebki ju ikkagi läbi mingisugune suhtumine, mingisugune meelestatus ühesõnaga, et see on natukene nagu, vahel on mingisugused nagu kogenumad teatrihaid rääkinud mulle, et jaa sellistel teatrifestivalidel ega ei olegi vaja mingeid välislavastusi vaadata, kuidagi subtiitritega või, või kõrvaklapid peas, niimoodi samal ajal paralleelselt keegi dubleerib, et see pigem segab palju parem on lihtsalt lüüa sellele käega, et hea küll, ma ei saa nendest üksikutest sõnadest aru, mida need, ma ei tea, mida see jaapani teatritrupp seal laval võib olla kuuldavale toob. Aga kui ma jälgin seda mängu, siis ma tegelikult hakkan aru saama, millest seal räägitakse. Milles iva, on väga julged väide ja ma ei ole tegelikult 100 protsenti veendunud selle õigsuses, vähemalt enda puhul mitte. Sest et alati on ikkagi sõnas ja tekstis nii palju nüansse ja nii palju tähendusvarjundeid ja nii palju nagu lisakihte. Et päris niimoodi ma ei julgeks lihtsustada, et sa saad kuidagi, ma ei tea, sõna kõlast saad nagu aru, et mis energia seal on ja siis sa et sealt midagi kindlasti läheb kaotsi, aga samas muidugi tegevusliku, noh, kui sa jälgid mingit tegevust ja inimeste omavahelist sihukest kehakeelt kasvõi kõike muud, et siis, eks see annab samamoodi infot edasi, et eks see on seotud alati sellega, mis suust välja tuleb. Tead, mis, ma lugesin ühte head artiklit ja see artikkel rääkis millestki, mis on meile mõlemale on, ma arvan, endiselt väga ajakohane ja oluline. Ma tean, et me mõlemad oleme kuidagi ületöötanud ja, ja rapsime ringi ja me oleme sellest sinuga rääkinud varasemates osades, et mida siis teha ja vahel oleme teineteist nõustanud. Ja eks ilmselt käibki kuidagi niimoodi ringiratast, et on vaja lihtsalt uusi meeldetuletusi aeg-ajalt, et, et tulla jälle sealt kraavist välja, võiks kuidagi, et, et on vaja mingit abi kätmis dirigsu välja, kui kuidagi raputaks nagu mõistusele. Minu jaoks oli niisugune huvitav leid. Rivo Sarapik, uv artikkel sellises ajakirjas nagu hingele pai, mida ma muidu nagu väga süvitsi ei loe, see sattus mulle näppu. Ja ma lehitsesin seda ja kui ma nägin seda pealkirja, siis ma koheselt pidin seal lugema, sest et artikli pealkiri on, kuidas leida nädalas 100 lisatundi mida ma kõike ei oleks sellega teha ja no see kõlab nagu kõlab nagu väga suur nagu ettepanek, et uurida nüüd nalja, kuidas leida 100 tundi, 100 tundi kõlab nagu. Ka see on nagu nädalas või nädalas, see on nädalane, eks ole, 40 tundi. Jah, siuke tüüpiline töönädal on 40 tundi lisaks veel juurde 100 tundi just kahel tööl, vähemalt velge 20 tundeks puhkuseks. Et siin esimene nõuanne, õnget loobun magamisest. Juurdudes. Et tegelikult siin on väga vahva sihuke sissejuhatus ka kus autor on siis sõnastanud, et, et ega aja juurde leidmine iseenesest ei ole mingisugune eesmärk omaette. Et mis seal vahet on, eks ole, aga vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis inimese elus. Ja, ja lõpuks siis ongi kõik need tegevused ja kogemused, mida sa selle juurde tekitatud ajaga saad saada. Et see kõik on see, millele sa ju hiljem vaatad tagasi selle pilguga, et et see oli sisukalt ja tähenduslikult elatud elu. Et see oli seda väärt, et see aeg oli kuidagi tähenduslik. Ja see on ilus sõnastus minu jaoks. Sellepärast et aeg ongi ju meie kõige kallim varaaegne tervis tegelikult on nagu kaks niisugust asja, et ilma milleta ei saakski ju mitte midagi toimuda, et lisaks mitte midagi teha. Aga see on täiesti hämmastav, kuidas ikkagi järjepidevalt. Mina ja sina ja, ja väga paljud inimesed, keda me teame ja ilmselt ka väga paljud inimesed, keda nemad teavad, keda meie ei tea. On väga julgelt ja kuidagi nagu kiirelt valmis ohverdama, esiteks just nimelt oma aega mingitele asjadele, mis tegelikult ei vääri nende ainukordse eluaega. Ja teiseks aja põletamine hakkab tervisele ja, ja ka sellest vaadatakse väga osavalt mööda, sest et töö tahab tegemist ja kõik need ülejäänud 50 asja, mis tahavad, tegemist, tahavad ka tegemist. Ja kui hakkadki vahepeal pea ringi käima, paha, et noh, et mis seal ikka, et tuleb ära kannatada ja ära teha, sest et kes siis veel teeb, kui mitte mina ja, ja kui me seda ei tee, siis on ju veel halvem ja nii edasi, et sa mu kohustus ja nii edasi. Et need Rivo Sarapik kuu nõuanded, kes muide autor ise iseenesest, et ta ei ole mingisugune elustiiliguru, vaid. Ta on ajakirjanik oma igapäevatöös ja kirjutab hoopis sellistel nagu äri ja majandusteemadel peamiselt aga siin hingele pai ajakirjas ta siis reastab sellised 10 nippi või 10 sellist punkti, mida jälgida oma elus ja neist punktidest ma kõiki neid ei hakka nagu ette lugema. Aga näiteks ta alustab sellest, mis on nagu väga huvitav alguspunkt, mis legend niuke kiirelt ununeb. Asi, mida me kõik tegelikult teame, mida me sinuga teame, hästi, on see, et haara ajal sabast ja see tähendab seda, et enne kui sa üldse millegagi algust teed sa pead keskenduma ja leidma endas nagu selle fookuse. Saad aru, et, et selline nagu valmisolek ja, ja küllaldane ettevalmistus, et eraldab nii jah, et ei rapsi niisama ei lenda nagu peale asjadele nagu järjest kuidagi niimoodi, samal ajal kui sa teed kolm asja veel vaid selline nagu keskendunud niisugune noh, nendel tema sõnade kuskil samurai lik olemas ja ma kujutan ette, mida mina olen isiklikus elus kogenud näiteks ma ei tea, judotrennis kui me seal vahepeal põlvitasime ja nagu lihtsalt nagu hingasime, keskendusime hingamisele meid noh, võiks öelda, et see oli mingil määral nagu meditatsioon, isegi. No seda ma tegin 12 asjana. Aga noh, et või kasvõi teatris tegelikult enne lavale minekut ka noh, igalühel on mingid omad nipid, kuidas häälestada, aga on vaja häälestada, sest kõige hullem asi on see, kui sa pead kiirustama, kuidagi jooksed bussi pealt kuidagi otse lavale, näiteks et see on, see on nagu üks jube asi, mida teha. Ma olen kuulnud õuduslugusid näitlejatest, näiteks kes on unustanud ära, et meil on etendus ja etendused näiteks mingis teises linnas ja siis tuleb kõne, ma ei tea. 20 minutit enne etenduse algust. Tere, kas sa tuled, tänane etendus ja muidugi ootab, nojah, ja siis muidugi tuleb ju tulla ja, ja kuidas siis kimatakse paarsada kilomeetrit gaas põhjas, lihtsalt ühes linnas teise otse lavale, et noh, niisugune asi, see on ekstreemne näide, aga ma arvan, et see on väga tuttav. Ta on tegelikult väga paljudele inimestele lihtsalt hoopis teistes kontekstides, kuidas me reaalselt jooksemegi lihtsalt ühest kohast teise rapsime ringi ja ise teame, et tegelikult me ei saa niimoodi nagu täie pühendumusega süvitsi minna oma tegemistes ja lõpuks tulemus on rahulolematus. Näed, ikkagi ei saanud tehtud asja nii, nagu ma tahtsin. Oleks võinud saada palju paremini, aga et kui minna nüüd nagu selle alguse juurde tagasi alguspunkt, ongi see, et hinga On ju võtta kas või need. Kui sa leiad 10 minutit, onju, et lihtsalt nagu istuda maha ja nagu hingata kuidagi korrastada mõtteid, see juba muudab väga-väga palju. Kusjuures. Häälestamine või enda nagu enda nagu paikapanemine või kuidagi enda selle, see inglise keeles grounding, ma ei oska sellele praegu mingit head kiiret vastet leida. Paju lähedane, kahe jalaga maa peale, et, et see on nii huvitav, et et ma tean, et ma teen seda iga kord, kui mul on näiteks mingi avalik esimene esinemine või kasvõi see, kui me hakkame saadet tegema, et ma istun siin maha, ükskõik kus me siis ka istu hingan ja mõtlen, et okei, nüüd mul on mingisugune niisugune eeltöö tehtud maa elama peas, kõik need asjad paika pannud ja ma teen selle ära ja sama on igasuguste ettekannetega igasuguste muusikaliste esinemiste asjadega, kus ma tean, et ma olen nagu rahva ees või ma räägin rahva lee. Ma ei tea, kuidas seda täpselt sõnastada. Aga siis ma teen seda, kui ma lähen hommikul kontorisse, siis mul kuidagi nagu päev algab lihtsalt pihta, et ma noh, need on nagu kaks erinevat asja kuidagi minu jaoks selles mõttes et ettekanne või, või, või saate lindistamine on väga spetsiifiline tegevus, milleks ma panengi kõik klotsid oma peas paika või, või nii palju, kui ma tunnen, et vajan ja lähen edasi. Kui ma lähen tööle, see tähendab sellist noh, tuhandet erinevat pisikest asja, millega nagu sa ise ütlesid, enamus meist arvab ju, et me tegeleme korraga. Et, et me võtame kolm ülesannet korraga, üks seisab siin kuskil taga ja siis me võtame talle ette niimoodi, et see, see päev lõpuks lähebki kaootiliseks, kui sa ei suuda seda ise niimoodi väga tugevalt paigas hoida ja, ja ma tean, et mingitel eluperioodidel ma suudan seda paremini kui teistel. Aga mind väga huvitab, mis need teised nõuanded siin artiklis on siis tihtilugu mina ise märkan, et need nõuanded toimivad suurepäraselt siis, kui on rahulik aeg. Aga siis, kui, kui asjad on juba nagu kuidagi käest ära läinud, kui juba on tekkinud see see kerge kaos, et siis need enam väga hästi ei toimi, vaid seda nagu sealset tagasi tuua juba on nagunii palju raskem. Et siis ma alati mõtlen, et ah jah, ma mäletan küll, et ma proovisin neid asju siis, kui oli rahulik aeg, et ma oleksin pidanud sisse töötama, et noh, nagu need need asjad tihtilugu minu jaoks ei toimi enam siis kui mul neid kõige rohkem vaja on, sest ma pole neid varem sisse töötanud. Ja nii see on, et kui, kui juba on halvasti asjad, siis on muidugi hilja kuidagi nagu teleporteeruda tagasi sinna alguspunkti, et siis, sest et harilik sihuke ringi rapsimine näebki umbes nii välja ju, et sa juba oledki jooksus juba hilined, peale selle tulevad mingisugused meilid ja, ja kõned, millele sa ei jõua vastata, need siis kuhjuvad sulle kuskile klasse, sest sa tead, et sa pead vastama. Nad ootavad vastust. Kaanid kohvi selle kõige käigus, arvates, et see annab sulle kuidagi energiat juurde, et siis sa suudad ikkagi saata meile, teha hundirattaid kustutada põlev maja ja, ja kirjutada mingi projekt, valmis teha seda kõike korraga ja olla hea elukaaslane ja olla hea lapsevanem ja olla hea sõber ja nii edasi, et et eks muidugi niisugune nagu see on niisugune nagu veerev pall, eks ole, et ja mida rohkem ta kuidagi tuure üles võtab, seda keerulisem on seda peatada, ilma et ei oleks mingit suurt krahhi tulemuseks. Aga ma kohvi joomist juba mainisin ka Rivo Sarapik mainib siin, et tegelikult see, mis inimesel suust sisse läheb, on ka määrava tähtsusega. Jällegi, see on asi, mis kipub meelest minema. Jällegi, kui on mingisugune väga kiire aeg. Siis sa lükkad kogu aeg oma mingit lõunapausi või mingit siukest söögi hetke edasi, mõeldes, et küll ma vastu pean, söön pärast pool, eks ole. Ja, ja tulemuseks on see, et lõpuks ongi jäänud aega võib-olla poolminut, et kuskilt haarata midagi ja siis see, see miski, mille sa haarad, on mingisugune rasvane pirukas või mingisugune muu selline asi, mis teeb hetke taine seal täiskõhutunde aega pärast, mida seal nagu varsti juba on süda paha põhimõtteliselt, sest et nagu kokkuvõttes ei olnud nagu sa ei saanud kõike seda, mida su organism päriselt vajas, taastuda kõiki neid energiavarusid, mis, mis on ära kulutatud toitumine on väga, väga oluline ja kõigi nende punktide all on autor kadunud välja oma arvutuse, et mitu tundi siis igavesele punkti igat punkti järgides inimene saab oma nädalast endale nagu tagasi võidelda. Kui huvitav, kui jõua neid, toppab miil tüüpi lahendusi, kus sa nagu võtad selle kõmaka sisse, see peaks toidukorra täitma. Kas see ei võida selle tagasi? Kõlab nagu eksperiment, mis väärib ärategemist. Peaks võtma ühendust mingi dokumentalistika, kes jälgib sind siis näiteks ütleme kaks aastat, kus sa jood, ainult toppab miili. Ma ma olen vaadanud neid erinevaid tootjaid, kes, kes neid kuidas neid kutsutakse, siis toidukorra, asendajaid või toidukord asendavad tavaid jooke toodavad hästi, paljud neist on laktoosi ka ja ma olen juhtumisi laktoositalumatu. Nii et ma ei hakka neid neid katseid läbi viima ja, ja minu jaoks saate alguses siin rääkisid ka, et magamine, magan, magamise võiks ära jätta, siis saax tunde kohe juurde, et noh, see oli selline väike, nalisin alguses mina nagu magamise arvelt, samamoodi nagu ka toitumise arvelt väga ei ole nõus oma oma aega nagu näpistama, et vahel kõrva tuletas seda ette. Tõesti, kui on vaja mingit koosolekut lõuna peale teha, siis ma seda ka teen ja vahel seen ka seetõttu oluliselt hiljem lõunat. Aga, aga ma olen ikkagi püüdnud hoida väga karmi joont. Ma magan normaalsetel aegadel ja ma toitun jääb üks toitumiskord vahele, ei juhtu midagi hullu, aga ma toitun regulaarselt ja võtan selleks aega. Muidugi minu toitumine ei ole ideaalne, ma pigem võtan neid rasvaseid kiireid asju. Võib-olla liiga tihti hoolimata sellest, et mulle tegelikult väga meeldib süüa teha ja meeldib igasuguseid toredaid asju teha, et, et selle asemel ikkagi ma kipun võtma paar viineripirukat siis kui, kui selleks võimalus tekib. Aga noh, see on juba sihuke halbade valikute küsimus, et aega ma nagu tavaliselt sealt ei näpista. No see on vägev, ma arvan, et sa, selles mõttes oled tegelikult ikkagi erandlik. Ma olen siinkohal pessimistlikke, ma kuidagi kahtlustan, et et neid inimesi on nagu üüratult palju, kes on just toidu ja unekoha pealt valmis esimesena kohe mingeid nagu järeleandmisi tegema ja selle tagajärjel tegelikult kohutavalt kannatavad. Aga Lähme edasi mõningad punktid veel, mis on välja tooksin hea meelega on näiteks punkt number kuus trend transpordi asemel ja see oli väga nutikas mõte. Sest et siin artikli autor siis kirjeldab oma elu, et tal on kodus tööle umbes neli kilomeetrit minna. Ja nüüd ta on juba aastaid trammiga tööle minemise asemel läinud hommikut Väikse sörgiga tööle. Ehk siis ärkab natuke varem, vahel läheb rattaga ja siis teebki siukse pikema tiiru. Ja, ja ma olen veel kuulnud inimestelt, et sellist eluviisi kirjeldust ja see tundub nagu niisugune Laifak nagu muidugi sest et nii palju kurdetakse. Ah, ma peaksin ennast rohkem liigutama, ma olen nii istuva eluviisiga kontoris kogu aeg ja siis juba tuleb minna lastele järgi lasteaeda või kooli, siis on juba mingid muud asjad, et millal ma jõuan trenni, eks ole. Ja ja siin ongi vastus, et kui kui muuta mingisugune väike asi ära juba päevases rutiinis, nagu näiteks hommikune tööleminek või miks mitte ka õhtune kojuminek, et kui see, kui see minek asendada transpordi asemel siis mingisuguse spordiga siis juba ongi kaks asja koos ja väga hästi energiat on rohkem jaksu rohkem ja juba on aegagi võidetud, et ei tule eraldi minna kuskile jõusaali või mida midagi muud taolist. Ma saan aru, et sina seda juba, eks ole, täna teed, sina kõnnid tööle ja koju. Ma kõnnin jube palju ja ja ma arvan, et selles on mingisugune et sellest on mingit kasu. Ju tahaks ära treeningutesse muidugi asendada ta nagu ikka sihuke ma võin panna või noh, ühesõnaga see asendaks, paneks hästi rasked riided selga. Paneks jah, panekski need sangpommid näiteks endale kuidagi mantli külge mingitel Kõnnonksuketega sangpommid käe otsas niimoodi pidevalt see on võimalik, see on, see on kättevõtmise asi. Sangpommi. Sain aru. Sain aru, iga minut, olgu tähtis, ütleb autor, et igasugused pisitegevused, mis napsavatsu isiklikest tegemistest tähelepanu ja aega, mis röövivad, et kui olla selles osas tähelepanelik, kuhu sa päriselt oma aega paned. Jällegi ajavõit. See on see taim, mänedzher, taimänedžer, ent see on meie põhitera. Kuhu sa oma aega pane? Hin, autor tuleb välja, pood tapab ka, ega näiteks, et milleks käia poes, mina muutun poes väga aeglaseks. Ja inimesed, kellega ma olen koos ülikoolis käinud, ülikoolipäevil koos elanud siiamaani võtavad, kui nad näevad mind poes. Jill seisab Pahla riiuli juures, kui on mingi välja väljasõit, näiteks siis kamann viimane, kes poest lahkub, teised on juba poekoti pooltühjaks söönud parklas, kui mina välja tulen, oma väljavalitud mahlapakiga. Siin artiklis autor ütleb, et pood tapab asjatult aega. Palju targem on lihtsalt näiteks nädala sees oma toidukorv veebis ära komplekteerida, tellida ette ära ja siis ongi nii, et ühel hetkel on kuller ukse taga, toob su nädalavarud sulle kohale ja kõik see aeg, mis sa sealt võidad, seda saad kasutada millekski palju meeldivamaks, kui riiulite vahel higistamiseks. Aga kusjuures nii palju on neid nii-öelda noh, vaata sinna järgmise definitsiooni küsimus, et kes mida raisatud minutiks raisatud ajaks peab, et tihtilugu tunnen, et ma oma konteksti kohaselt nagu justkui raiskan aega, et see ei ole see, mida ma peaksin praegu tegema, aga ma jubedast naudin seda paar minutit Youtube'i videot, selle asemel, et kirjutada midagi või, või kuidagi see on nii meeldiv ja alati armastan lähtuda John Lennoni lausest, mida ma siin natuke parafraseerida, aga et aeg, mille raiskamist sa naudid, ei ole raisatud aeg. Kõlab mõnusalt see, see näoilme, mis sulle tuli, see oli ka kuldaväärt praegu pilti teha, aga sa olid nii, said see, see rahulolu kuidagi sellest selle mõtte, selle mõte, mõnust, see oli väga ehe sõnaol, ma toon ühe punkti veel välja ja siis ma tahaks kuulata räppi. Aga viimane punkt, mille välja toon, kannab pealkirja rööp rähkle kahel rööpal. Ja siin siis autor kuidagi kummutab natukene seda eksiarvamust, mille Alme, paljud kannatame. Ta on päriselt võimalik selline asi nagu Maltit sääsking. Et see on üks suur pettus ja illusioon, inimene reaalselt, nagu autorigi siin välja toob, on tegelikult korralikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks tegevus peab olema automaatne tegevus, ehk siis nii ongi, et kui kui sa tahad, näiteks on ju lugeda rohkem, kui sa tahad, ma ei tea, kogeda rohkem, tahad teada, mis toimub, siis sa ei pea eraldama näiteks ütleme, mingit trenniaega ja, ja ma ei tea Netflixi aega, siin autor tuleb ise ka välja, et kuidas ta näiteks võimleb, et on avastanud, et see on superhea kooslus on see, kui vaadata näiteks mingit dokumentaali või mida iganes uudiseid ja samal ajal võimelda. Jällegi sa paned kaks asja kokku, mis muidu eraldi võtaksid palju rohkem aega ja ongi kaks tegevust koos mõlemat sa teed kvaliteetselt süvenenult ja ongi olemas. Ühesõnaga, ja noh, pood käestide kuuleme kuidas joostes jalutades, podcasti kuulates, jällegi sa teed nagu sa, sa saad lühema aja jooksul palju rohkem tehtud. Mina käisin jõusaalis kunagi, kui ma käisin ja kuulasin Bootkestuseli, ääretult meeldiv ja ma usun, et ka teil, kallis kuulaja, on ääretult meeldiv, kui te võtate meie poolt, kästi näiteks omale jõusaaliks ette ja kuulata, kust seda podcasti kõige mugavam kuulata on. Ivo, seda on võimalik kuulata nii paljudes kohtades ääretult mugavalt. Kas te võtate selle omale mõnda sobivasse podcasti rakendusse või võtate raadio kahe rakendused? Kõik nad on väga mugavad. Oi kui kihvt. Kuulame ühe looga vahele. Ma panen siia mängima järgmise pala Open Mikey kli plaadilt Brick Body Campleks. Räägime sellest siis, kui see lugu on ära mänginud. See on minu jaoks väga suur pluss kui, kui noh, lisaks sellele floule, mis mulle ääretult meeldib, meeldib mulle ka eks ole seal nende lugude sisu ja open maid kiigeli puhul mille me oleme seda varem ka rääkinud, eks ole, mina tahan seda, mitte nii agressiivset lähenemist, ma tahan kuulata seda, seda, seda pehmemat telliverit või pehmemat esitust ja hoolimata sellest, et see lugu on, eks ole, ääretult intensiivse sõnumiga ääretult selline jõuline ja emotsionaalne siis kui vaadata nagu open kiigeli loomingut üleüldiselt, siis ta on küllaltki noh, selles suhtes, et ta ongi, ta ongi alati nii chill isegi sellist väga intensiivset sõnumit edasi kanda, et see, see kõik nagu ma ütlesin, et see kontseptuaalne album nendest piirkondadest nendest getodest, kus nad üles kasvasid. Ja, ja siin loos ka, et ta toob välja, et ärge defineerigem mind selle järgi, mida te näete, mida te olete kuulnud nende nende inimeste kohta, kes elavad nendes piirkondades või elasid, et jällegi väga tagasi vaadata sellest, milline see elu oli ja, ja millised need inimesed olid, need, need raskesti tööd tegevad nii-öelda noh, see on see kolm korda üheksast viieni, eks ole, et seal on kolm töökohta selleks, et ellu jääda ja, ja, ja, ja kõik need nii-öelda getod superkangelased, kes seal siis olid. Et, et noh ma ei tea, ma, ma isegi ei oska siia midagi lisada, ma arvan, et kogu see plaat on ääretult väärt kuulamist. See kõlksub juhtumisi täpselt kokku ka ühe audioraamatuga, mida ma praegu kuulan, mis ongi, et kui, kui mind praegu linna peal ringi liikumas näeb, siis tõenäoliselt klappidest mängib praegu Tsahkna, Haasi Kõutsi raamat, Pythjendu korraldan nii, ehk siis minu ja maailma vahel. Ja selle sisu on sarnaselt sellele keegliloole tegelikult nagu rassi identiteet või see, mismoodi on Ameerika ajalugu niimoodi kulgenud. Et sõnal Black on mingi tähendus sõnal Vaitan mingi tähendus ja kuidas tegelikult ajas muutunud. Ja see on super põnev lugemine just selle koha peal kaeta jällegi teeb seda, mida parim selline ajalookirjandus ja ta ei ole kusjuures ei ole nagu ajalooraamat, see on niisugune nagu väga sügavalt isiklik, selline nagu teekond oma identiteedi nii või et see on tegelikult isa Kiri oma pojale, et sa nahasi kõuts kirjutas selle oma pojale, kes kirjutamise hetkel oli 15 aastane ja raamat algab ühe väga ränga mõrvaga, mis ületas ka uudiskünnist ja mis oli tohutult suursündmus Ameerika siin lähiajaloos. Noh, nagu on olnud kõik need politseivägivallajuhtumid, eks ole, et, et see oli üks nendest keissidest mis andis nagu sihukese nagu algtõuke sellele raamatule või millest see jutustus vähemalt algab. Ja, ja jällegi, sellist kirjandust on nii tohutult vaja selleks, et me saaksime aru, et asjad ei ole kunagi ajas püsivalt samasugused, ehk siis, et meie selline, kui vaadata vahel siukest nagu klikimeediafooni ja üldse nagu kõike seda siukest nagu ülekuumenenud debatti tegelikult nagu igalt poolt ümbritseb, kui jälgime meediat, meedias toimuvat, seda meediatsirkust, siis võib jääda mulje, et meil ongi kõigil mingi kuldkala mälu ja me võtame seda oleviku seisu sellisena nagu ta üks võikski. Et nii ongi alati olnud. Et sa, et praegu on nii, sest nii on alati olnud. Ja, ja see on, see on täpselt see, mida selline looming nagu open, vaid keegi oli alguses me kuulame ja, ja see, mida ta nahas kõuts, kirjutab, et see on see, mis murrab meid välja sellest illusioonist ja sellest staatilise, sest sellest näilisest staatilisusest ja me hakkame jälle nägema, et ei, asjad on kogu aeg muutumises, see nagu asjad praegu on, ei ole fikseeritud, et see ei ole kivisse raiutud, see ei ole alati nii olnud ja kuna see ei ole alati nii olnud ja kõik on muutumises, siis meil on mingi võimalus liikuda ka edasi mingite uute definitsioonideni, mingite uute reaalsusteni, mingite uute reaalsus tajudeni. Aga selle nimel on, on vaja tohutult. Ta süveneda on vaja kuulata, jälgida ja on vaja tohutult võidelda, tegelikult et reaalsuse nimel tuleb võidelda ja, ja tänu sellele raamatule tegelikult ma hakkasin jälle uuemast perspektiivist või siuksest nagu värskendatud perspektiivist vaatama ka kõigele sellele hipopile, mida ma olen nagu üles kasvades kuulanud. Et kõik see agressioon, ärkamine, mis seal on olnud, mida mina olen vaadanud jällegi oma mätta otsast, et noh, et mulle nagu vägivaldsed poisid ei meeldinud. Üldiselt üritasin kaklustest hoiduda ja nii edasi, et siis mulle ka ei meeldi vähegi või keegi nagu põrkab muga nagu klappides, aga jällegi olenes olukord vahelise, pumpas mind ülesse, nii. Aga jällegi, et see, mismoodi ta nahas kõuts, kirjutab oma suhtes hiphop, kultuur ja mida see talle on andnud ja mida see tähendanud on, kui te kui, kui kuradi nagu haavatavad need inimesed on tegelikult alati olnud kultuuriliselt, kuidas nii-öelda must keha on olnud väärtusetu Ameerika ajaloos, nii pikalt ja kuidas see sihuke ärklev sihuke oled, üks niisugune oma puhvis sulejopega nagu ringikäimine, niisugune nagu sihuke agressioon üksteise vastu nendes kogukondades, et, et kus on selle juured, seda kõike kõuts uurib väga terasel pilgul ja andis mingisuguse jällegi selline väga palju nagu värskema perspektiiviga sellele sihukesele maskuliinsele agressioonile, millest sa rääkisid, mis sind on ka kuidagi eemale tõuganud, harilikult hipopist. See noh, ütleme enda mõtet enda tegevuste ja kõige selle, mis sinu ümber on, sind püüab nagu kaasa vedada selle jälgimine selle nii-öelda parem arusaamine ja lahtimõtestamine ja see, kuidas see on seotud sellega, mis, mis tunne meil endal parasjagu elada ja olla on ja see, mida sa ütlesid, et see, see reaalsus on muudetav, kui me seda teeme, reaalsus, nii ehk naa on pidevalt muutumises, tekitabki natukene sellist. See üks hetk, see lause, et, et ka see ükskord möödub, eks ole, et, et ka need keerulised ja ja kiired ajad ükskord mööduvad. Aga, aga ma tahaks siis mõelda, et kui minul on, on see võib-olla selline kaootilise hetk elus läbi, et siis ma võtan neid nõuandeid, mida sa oled täna välja toonud läbi selle artikli neid teemasid, mida me täna on rääkinud, et ma siis võtan nad uuesti ette ja mõtlen nendele võib-olla veel natukene lähemalt ja siis viin enda elus, siis see võib olla ka mõned muudatused, ehk siis näiteks võib-olla trammi asemel kõnningi tööle hoolimata sellest, et ma olen seda mitu korda proovinud. Ma arvan, et osta endale tossud ja jookse tööle, jooksen või noh, proovin, meil on, ma tean, et meil on kodus või tähendab tööl kuskil dushiruum. Kodus kindlasti on ja mina riputan sangpommid endale kõrvade külge mantlitaskute külge. Ja hantlid teibin käte külge näiteks niimoodi, et ma ei saaks neid maha panna ka siis, kui ma tunnen, et ma olen liiga väsinud, et vaatame, mis siis saab, on ju, et siis hooaja lõpumaadlusmatši on ka huvitavad, Me oleme paremas vormis ja ongi sihuke action man Faid, väga lahe. Meil on plaan paigas ja mulle nii meeldib ja mul on tunne, et saade on ka enamvähem paigas. Jah, te saate meie seltsis aega edasi veeta saidil popkulturistid, punkt com, kus te leiate kõik meie varasemad osad leiate meie saate märkmed. Leiate neid raadio kahe rakendusest, te leiate neid oma lemmik podcasti äppidest igalt poolt oleme leitavad ka sotsiaalmeediast, hätt, popkulturistid ja kirjutage meile podcultristidet. Gmail punkt com. Me loeme hea meelega, mõtleme kaasa ja teeme trenni. Podcasti kuulates muusikat kuulates. Rööp Räheldes head aega, aitäh, musi, musi. Ja saadet jääb lõpetama Nantifibreideos õppel maid, kiigel ääretult mõnus. Nostalgiahõnguline lugu.