Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav jooditer Petiina Peskina. Tere. Me kuulsime alustuseks loo kuldne Jeruusalemm. Laenusel Zahav heebrea keeles, mis te ütlete selle kohta? Aitäh. See on väga ilus laul Jeruusalemmast sellest pikast teest mida juudid läbisid tagasi oma linna ja see on väga emotsionaalne laul. Ja see on mitteametlik, Iisraeli hümne. Et see on kõige populaarsem laul. Iisraelis no teie saate heebrea keelest aru ja ka räägite seda vajadusel. Ma natukene, sest ma võin mõned asjad näiteks laulust kuulata, ma saan aru, mis võin rääkida. Mul on nii vähe praktikat, et ma käisin Iisraelis 10 aastat tagasi, viimati, kui ma tulen sinna, siis ma hakkan rääkima, siis ma arvan, et kui ma elaksin seal kuu aega, siis ma saaksin. Aga siit Eestist alles raske seda praktiseerida. Ja eestistega sündisite, kus täpsemalt? Ma sündisin Tartus. Vanemad olid mul tol ajal tudengid Tartu Ülikoolis ja elasid väikses ahjuküttega korteris, mis asus mansardkorrusel ja see oli Tähtvere pargi ääres ja ülepargi elas. Juri Lotman ja vanemad olid Lotmani tudengit. Ema õppis vene filoloogiat, isa õppis füüsikat, aga tol ajal oli nii, et et Lotmani loenguid külastasid võimalusel igasugused tudengid ja ka mittetudengid, ka mitte tudengit ja et kui oli vähegi võimalik teda kuulata, siis inimesed kogunesid. Aga mu vanemad olid ka nii-öelda tema lähiskonnas. Me oleme tema juures käinud ja ma mäletan, mul on see on üks esimesi lapsepõlve mälestusi ja mu vanaema, talle meeldib rääkida, kuidas ma kuskil kolmeaastaselt jalutades temaga Tähtvere pargis nägin Jüri Lotmani ja siis ütlesin, et vanaema. Ma tunnen seda, onu, ma jooksin, ütlen tere. Selline lugu. Tema lähikonda kuulumine oli suur privileeg? Jah, et noh kuidagi see nii oli. Siit võiksin järeldada, et teie kodus seal katusekorteris oli tegelikult esikohal vaimsus ja võib-olla alles sellele kuskil järgnes materiaalsus. Kindlasti, et materiaalselt tol ajal ei olnud meil mitte midagi, et see oli ülipisike korter, ma eeldan, mingisugune 30 ruutu, võib-olla. Seal ei olnud sooja vett, seal ei olnud isegi käimlat Seli koridori peal, aga mu vanemad rääkisid, et see oli kõige õnnelikum aeg neil. Et kuidagi see materiaalne pool oli tõesti kuskil väga tagaplaanil. Mitmekesi te elasite seal 30 neljakesi? Mul on vanem õde Julia, viis aastat minust vanem ema, isa, mina jõuda. Ja vanaema elas siis mujal, jah, mõlemad vanaemad olid tol ajal elus ja nad elasid Ukrainas. Nüüd on meil jäänud elus üks vanaema ja ta elab Tallinnas on 94 aastat vana. Kuna teil kodus oli siis vaimsus ja kõik sellised humanitaarsed väärtused esikohal ja kõrgel, siis millised olid need tarkused, mis vanemate eile ellu kaasa andsid ja stel tänini meeles püsivad, nendest? Ma ütleksin Tammsaare lausega, kuigi see ei olnud see otsene tsitaat, mida nad mulle õpetasid, aga tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, et kuidagi. Ma olen terve elu teadnud, tajunud, kõigepealt peab tööd tegema, et ei tohi laisk olla. Häbiväärne on laisk olla. Ja mu vanaema rääkis ka kuma, vahest ütlesin talle, et mul on igav, tahaks midagi teha. Siis ta ütles mulle, et igav, võib-olla ainult rumalal inimesel. Ja need on vist need tarkused, mis on koos minuga terve elu. Meister ilmselt kasu ka olnud ja on olnud tee tööd ja näe vaeva, kas vanematele oli ka oluline, millist või peeti sellel tõesti igasugust tööd silmas, mis teeb inimese õilisemaks? Seda ma ei mäleta, et oleks mingisugune konkreetne töö, mis ei, ei olnud siis, kui ma hakkasin valima keskkoolis kuhu ma edasi lähen, siis ei olnud ka mingisugust pinget, ei. Ja te valisite, ma läksin Tallinna Ülikooli andragoogika õppima, aga ütleme niimoodi, et teie vanemad olid ka sellised tolerantsed, et ükskõik, mis te oleksite öelnud ja näiteks, kui see neile poleks meeldinud või midagi, et draamat ei oleks tulnud, nad olid mõistvad, igal inimesel on oma elu, oma tee, oma soovid. Jah kindlasti, et selles suhtes ma ei tea, kas ta vabaks kasvatamiseks võib öelda, aga sellist vaimset vabadust oli oli üsna palju, et piiranguid ei olnud, peale määrimist ei olnud. No kooliaeg õppisite juudi koolis ja Tallinna juudi koolis. See tähendab, et enne tulite Tallinna kolinud. Ja siis, kui ma olin kuue aastane, siis kolisime Tallinna ja kooli, läksin siia. Õde läks gaasi ja kooli ja ema läks ka. Ema oli õpetaja, ema läks ka Tallinna juudi kooli õpetajaks ja ta oli vene keele ja vene kirjanduse õpetaja. Aga kool andis võimaluse lisaks õppida ja ta õppis ka juudi kirjanduse õpetajaks. Et ta andis ka neid tunde, et ta oli sellest väga huvitatud enne iseseisvuse taastamist olnud võimalik seda õppida. Ja see aeg andis sellist võimalust ja talle väga meeldis. Kooli pärast tulitegi Tallinna oli see põhjus number üks. Ei, seal oli mitu põhjust, seal oli isa töö, tekkis siia ja. Ja lisaboonusena kõrvale tekkis siis käega katsutav variant minna õppima Tallinna juudi kooli ja mida te kooliajast mäletate? No ma ütleksin, et kool andis väga palju seda kultuurilist tausta, juudi traditsioonid, mis olid, et vene ajal paljuski kadunud sest salaja tehti midagi, aga avalikuliseli üsna ohtlik teha. Ja noh, vanaema, isa ema jälgis seda, et ei tohi süüa koos piima ja lihatooteid. Ja ta tegi kotlette ilma viimata. Ja ise rääkis mulle, et talle koolisöökla kotletid alati maitset rohkem kui ema omale. Tänu sellele, et noh, mõned asjad ikkagi jälgiti, aga suures osas meie perekonda tagasi tuli see siis, kui me läksime juudi kooli. Et siis oli nii koolis see juudi vaimsus ja see kandus kodusesse ellu sammuti. Edasi no juudi kool ilmselt on nähtus mitte ainult Tallinnas, vaid Eestis on ainus juudi kool üldse Tallinna juudi kool, et ma tean inimesi, kes ei ole juudi rahvusest, aga panevad oma lapsi sinna, niiet. Tallinna juudi kooli on munitsipaalkool Tallinna linna kool, et sinna tõesti võib panna mitte ainult juudi lapsi. Te olite üsna aktiivne Petiina maast madalast, nagu öeldakse, juudi kogukonnas olitidega noortejuht. No mida see tähendab? Jah, tõepoolest, töötasin juudi kogukonnas, see tähendab seda, et ma töötasin lastega kast laagrites, noortejuhina, kui vana ta siis ise olite? Ma hakkasin siis, kui ma olin 17. Ja siis, kui ma läksin esimesele tõelisele tööle, siis ma seda lõpetasin, siis ei olnud enam mul lihtsalt aega selleks, aga kolm, neli-viis aastat ma olen seal töötanud enne seda, ma käisin seal lihtsalt lapsena nii-öelda, et et seal olid erinevad noorteprogrammid, lasteprogrammid, koolieelikute programmid, et see toimib ka praegu, et see on väga aktiivne kogukond, mis pakub tõesti igale eale midagi, huvi, lähevad ja käisin palju seminaridel noorte juhtimist õppida. Et tänu sellele reisisin üsna palju. Iisraelis on käinud Ungaris, Venemaal, Ukrainas, et üsna üsna huvitav kogemus. Et harisite ennast ja siis oli siit edasi lapsi. Kui teie jalg iisraeli pinda esimest korda puudutas, siis te olite, et kui vana olin 18, ma just lõpetasin kooli. Kui teie jalg seda maad puudutas, siis käis mingisugune tunne läbi või. Ja see oli, see oli üliemotsionaalne, et terve see reis oli selline. Kui inimene tuleb esimest korda Iisraeli, siis ma ei tea, millega võib võrrelda, et see oli tõesti midagi erilist. Siin sarjas on ka teistest rahvustest inimesed rääkinud, no kes on Eestis sündinud näiteks tatarlane, kui ta esimest korda Tatarimaale sattus, et noh, umbes nii, et tuline jutt käis läbi, et esiisade maa ju ometi, et midagi taolist. Kui on ja seal len, iga kivi mäletab kõike, mis on nende tuhandete aastate jooksul juhtunud ja see on tõesti, meil on praegu isegi raske sõnu leida, et seda kirjeldada. Jaa, sugulasigi oli seal Iisraelis jah, ja on edasi. Ja need on üsna kauged sugulased, nad on erinevad isa onude ja tädide tütralt. Olen nende juures ka käinud külas üle 10 aasta tagasi. Nii tihti me nendega ei suhtle, et ei ole väga lähedased. Aga ukraina sugulastega suhtlemisel väga noh, Ukraina on ka lähedam kui Iisrael ja sinna lihtsam reisida. Et käis minu onutütar siin. Ja Meie käime ka seal seal on mitu perekonda, meie sugulasi Kiievis. Kuidas need kokkusaamised välja näevad? No? See näeb välja niimoodi, et kui ma tuleme Kiievi, siis me istume koha laua taga ja me oleme seal laua taga terve päev, et hästi palju tervist on vaja selleks, et seal käia, mis seal laua peal on. Laua peal on mu õde teeb ise isegi leiba, tähendab, õde, vene keeles nimetatakse ka onutütred. Et onutütar ametist on ta arst, aga ta leiab aega isegi leiva küpsetamiseks. Et kindlasti on erinevad salatid ja liha ilma piimata. Seda praegu nii, nii hästi jälgid. Et ja kindlasti on Kiievi tort. Kiievi tort, on see lapsepõlve mälestus ja see maitse? See ei ole üldse muutunud nende aastate jooksul. See on väga maitsev. Nii et laual on, ütleme, igasuguseid roogi on võib-olla juudipäraseid ja mittejuudipäraseid Kiievi tort, Ta on ukrainapärane, neid ja absoluutselt ja istutegi kollete kokku saanud üle tüki aja terve laua taga ja ei pane tähele, kuidas aeg läheb ja ja kui, siis sealtpoolt, kust iganes tullakse teile siia Tallinnasse, küll on sama lugu. Nojah, siis mõnda aega kindlasti istume laua taga, aga teie sugulastele õudselt meeldib Eesti loodus. Et nüüd, kui juulis käis Natalja pataljon onutütar siin Eestis, siis me näitasime talle raba. Viru raba. Ta oli šokis. Ta ei kujutanud ette, et rabast võib tulla midagi sellist. Ta oli vaimustuses sellest sellest kohast. Talle väga meeldis Saaremaa. Paar aastat tagasi viisime teda ka Saaremaale. Et ta räägib, et ta puhkab siin väga hästi kõigest, et Kiiev on üsna suur linn ja siin on rahu. Kiiev on suur linn, Ukrainas on pinged, selge see, et siin ta saab puhata. No teie tänases kodus on, ütleme veel, mõned külaliste vastuvõtmine kuulub iidamast-aadamast juudi traditsioonide hulka, aga, aga veel sellised konkreetsemad kalendri tähtpäevad, et millest te kinni peate? Mu abikaasa on ka juudi perekonnast. Ja meil on teatud traditsioonid meie kodus muidugi kõike. Me jälgida ei suuda. Et sabati, me ei pea. Laupäeval ikkagi käime autoga ja me lihtsalt ei saa endale seda lubada, et me puhkame terve päev, et seal on väga-väga kindlad ja ranged piirangud. Aga peamisi tähtpäevi, nagu Roskasvana on juudi uus aasta septembris siis on meil alati laua peal kala, kala peab olema koos peaga laua peal selleks et olla terve aasta peas, mitte sabas ja siis on Haanuka, tavaliselt langeb kokku minu sünnipäevaga detsembris talvine tuledepüha ja, ja siis on meil kindlasti aknalaual Hannuki ja mis on selline spetsiaalne küünlajalg, kuhu pannakse üheksa ja külal keeled. Siis on puurim, mis tavaliselt tuleb märtsis. Mis on puurin? Puurima on selline püha, mille käigus peaks iga tõeline juut juua ennast purju. Nii, ja kuidas see küll võimalik on ja kohe usuga käiku? Kui see on seotud selle tähtpäeva ajalooga ja lugu on selline, et üks juuditar eks juuditer päästis terve juudi rahva. Ja selle juuditari nimi on ester ja meie tütar sündis vahetult enne seda tähtpäeva ja panime talle nimester. Väga tore, aga millest see juuditari juudi rahva päästis, mis oht juudi rahvast valitses? Hävingu oht. See lugu on üsna pikk, ma ei hakka siin pikalt rääkima, legend see üsna isegi pigem ajalooline fakt juudi ajaloo fakte. Niimoodi parasjagu on teil kodus seda ehtsat juudi hõngu ja samas elada täiesti tavalist tänapäevast elu. Sabatile te siis vaatate natuke läbi sõrmedele ja ei pea tast kinni midagi, sest et elu ei luba seda. Sabad D-päeva kohta on ka öeldud, et see on üks suur suhtlemispidu, saadakse kokku, räägitakse, no teie kodus ei ole niigi suhtlemisest puudus ei ole kindlasti. Ja praegu Petiina millega te tegelete ja kustutatud. Et ma töötan Tallinna linnakantseleis, viimased viis aastat olen olnud Ta abilinnapea nõunik, nüüd veebruarist saadik olen avalike suhete osakonnas meediajuht ja enne seda töötasin rahvusringhäälingus viis aastat. Olin uudisteportaali tuvamate reporter ja saate venekeelse saate Kolmnurk toimete. Siis, arvestades nüüd neid ameteid, mis te olete pidanud paljudel juhtudel, ei tuleks sabad kõne allagi, et kuidas on nendel noh, ütleme, ortodokssed del juutidel, kes on selliste ametite peal, nad lihtsalt paluvad siis ennast asendada ja. Mu abikaasa vend on usklik, ta elab Eestis Tallinnas ja Tal ongi nii, et ta ei, ei tee tööd siis, kui ei tohi teha ja see ei ole ainult sabatsen, mõned pühad, kus on näiteks paast sa ei saa lihtsalt füüsiliselt tööle tulla või peabki puhkama samamoodi nagu sabati ajal. Ja see on tema kokkuleppe küsimus tööandjaga. Tööandja aktsepteerib seda. Teie, Tiina, olete Eesti juudi kogukonna liige ka? Jah, ikka jah. No kui tihti teil on võimalust sealsest tegevusest osa võtta? Kuuga? Tegelikult seal on nii palju erinevaid üritusi ja nagu ma juba ütlesin, et igale vanusele tõesti, isegi mu vanaemal võiks osaleda lihtsalt, et tal oleks raske. Füüsiliselt aga on, mida pakkuda. Mis üritused seal on, millega te tegelete? Tähtsamad tähtpäevad, kus tehakse suuri pidustusi, on seminarid, väljasõidud väga, väga erinevad asjad. Kui suur see liikmeskond on teil umbes? No räägitakse, et Eestis on kuskil 3000 juute terve Eesti peale terve Eesti peale. Viimasel ajal on hästi palju siia kolinud juute endast liikidest ka minu abikaasa ja tema vend on tegelikult Lätist. Aga neile meeldib väga Eesti, nad ei taha Lätti tagasi minna mitte mingil juhul. Palju on selliseid abielu, kus üks abikaasa on teisest riigist, aga näiteks mingisuguse juudi seminari üritusse pärast luuakse perekonda ja siis üks kolib siia. Mul on juudi kogukonna mõni liige rääkinud, et see on selline omapärane kogukond teil, kus tegelikult on silm peal igal viimsel kui üksikul vanal inimesel, et teda ei jäeta hooletusse, on see nii. Ja see on tõesti nii, et see sotsiaalkeskus, mis seal on, on tõesti väga tuim if, et see on suur abi inimestele eriti üksikinimestele. Isegi sooja lõuna tuuakse koju inimestele iga päev. Teda väga väga ei tea, kui tihti, aga see on reaalne abi, mis usutakse, see on kindel. Ja selline tegevus käib üle terve Eesti, kus juut elab. Jah. Kas võib ka nii öelda, et ütleme niisugustes pansionaatides ja vanurite hooldekodudes ei ole juute, nad saavad elada omas kodus ja nende eest hoolitsetakse või kuidas näiteks sellise asjaga? Ma väga kindlasti seda ei oska öelda, aga ma võin öelda seda, et paljud inimesed on mulle rääkinud ka teistest riikidest teistest rahvustest, et näiteks juudi lapsi ei ole kunagi lastekodus olnud, et alati on peredesse võetud kogukonnast keegi noh, ka sõja ajal ja rasketel aegadel ei ole olnud niimoodi, et oleks laps ilma vanemateta. Ma eeldan, et vanuritega on sarnane lugu. No teie enda temperament, Petiina on muidugi mõnevõrra erinev keskmise eestlase omast või siiski mitte või on milline teie sõpruskond on? Sõpruskonda kuuluvad väga erinevad inimesed, et mõned on koolist saadik tööl, suhtlen paljude eestlastega venelasi ja ukrainlasi, et ma kuidagi ei mõtle selle peale, et mis rahvusest inimene on, nüüd? Tõesti on, on erinevaid. Võib-olla rohkem suhtleme vene keeles, seda küll eesti keeles, pigem tööl kui kodus, aga inimesi, On erinevaid, nendele sobib see temperament, mis mul on. Neid siis on, aga noh, seda ma olen kogenud Eestis, et vahest mind on natuke liiga palju. Liiga palju, jah, jah, me räägime, teie temperament on erinev, et kellele sobib, sellele sobib. Aga milline ta siis on, kuidas te kirjeldate? Ma olen, ma olen väga emotsionaalne, otsekohene, et nüüd on natuke parem, nüüd ma olen natuke vanem ja võib-olla loodule natuke targem, aga vanasti oli nii, et kohe otse näkku. Mida mõtlen, seda räägin. Et nüüd ma olen natuke võib-olla diplomaatiline. Kui aga ütleme, vanematekodus, kus teil oli see õnnelik lapsepõlv, kas seal räägiti ka midagi vaos hoitusest või rääkida ju võidjaga teie kujunesite ikka ju omaette isiksuseks, et kuidas sellega oli, mäletate? Seda ma eriti ei mäletagi, et mu ema oli ka väga emotsionaalne. Ja isegi meil oli naljakas juhtum, et mu, mu vanaema, tal on kuulmisega raskusi, Ta on vaegkuulaja. Ja ükskord üks külaline oli meil kodus, istus vaikselt, istus, siis ta lõpuks ütles. Ma tean, miks teie vanaema ei kuula, hästi, karjud nii kõvasti. Kenasti öeldud armastusega. Tiinaga, mis Eestis on see, millega on üldse raske harjuda millega on raske harjuda Eestis ma saan aru, et meeldib enamus asju siin. Jah, et muidugi ma elan just siin, et kui mulle ei meeldiks, siis ma ei elaks siin kindlasti. Aga see on mu kodu. Ja koju on alati hea tagasi tulla, ma just käisin Gruusias puhkusel kuhugi Gruusia mulle väga meeldib. Ikkagi Eestis on Eestis varem. Mis mulle ei meeldi, mulle ei meeldi see, et eesti keeles on sõna muulane. Et Ma ei teagi teistes keeledes. Analoogia. Ma arvan, et meil on ühiskonnas veel arenguruumi selles, et olla võib-olla sallivam teiste kultuuride inimeste suhtes. Et ma tahaksin nende, Eesti ühiskond oleks avatum. Kuidas teie nimetaksid teistest rahvustest, neid toredaid inimesi, kes siin meie ümber elavad, kes on eesti keele selgeks saanud ja kes on igati tublid nad on rahvuskultuuride esindajad. Pigem kui muulased, eesti keeles on ka sõna vähemus. Kuidas see sõna teile istub? Vähemus, võib-olla see on noh, see on lihtsalt sõna vastu ja midagi ei tekita mingisuguseid emotsioone. Muulane võib-olla tema hiilgeaeg sellel sõnal hakkab läbi saama, ma nüüd isiklikult väga tihti ei ole seda enam kuulnud. Teie siiski olete? Jah, mina olen ja ma loodan jah, et selle sõna aeg saab otsa, aga Eestis on palju rohkem asju, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib see, et see on väike hubane riik kus saapa külakohviku uksest sisse astudes kohtuda näiteks maailma kõige enam mängitud elava helilooja Arvo Pärdiga ja see on midagi imelist. See on lihtsalt selline kudu, mis sobib igasugusele inimesele, et meil ei ole nii, et inimesed, kes on midagi saavutanud nii-öelda eliidi esindajad elavad teises reaalsuses, et nad käivad samades poodides, mis tavalised inimesed ja tulevad, saavad muusikat, käivad kontserditel, et selles mõttes on meie meie riik väga sümpaatne. Ühesõnaga, te ei ole kaalunud seda, et minna ja elada näiteks kuskil mujal, Eesti on ikkagi see oma ja see kodu Ma olen kaalunud, kui ma olin noorem siis hakkasin maailma avastama, siis oli väga huvitav, sattusin ühte kohta, oh, siin on nii huvitav, oleks nii põnev siin elada ja siis noh, see oli pigem selline nooruse osa, aga kuidagi ei tulnud välja, ei, mul ei ole välismaal elanud, mis kogemust. Ja praegu ma olen näinud eelnevaid riike ja mõned, et asjad on tähtsamad minu jaoks näiteks need, mis on seotud lapsega ja kõik, mis on seotud lapsega, lasteaiad, koolid need asjad on sobivad tegelikult mul Eestis. Et lapsega on Eestis väga-väga mugav elada ja nüüd on lihtsalt noh, asjad, mida hindan rohkem võib-olla sellepärast ma olen vanem. Ja praegu ma olen oma eluga Eestis liiga rahul, et kuskile minna. Ja lõppude lõpuks, kus on abikaasa ja kus on lapsel, on ka kodu. Suur tänu juuditer Betina Beškina, et saite aega meie saatesse tulla. Ja lõpetuseks olete te valinud ka ühe erilise muusikapala mõne sõnaga tutvustate seda. Jah, see on kaasaegne Iisraeli muusik, tema nimi on idanda yhel ja oma loomingust, daam üritab ühendada eelnevate Iisraelis elavate kultuuri esindajate muusikat. Iisraelis on hästi palju juute, kes tuli, et ümbermaailmast sinna elama. Isegi mustanahalised juudid, sellised on ka. Ja muidugi nad tõid kaasa oma kultuuri ja idanra yhel üritab panna neid kultuure kokku oma loomingus. Seda ta teeb väga huvitavalt, kaasaegselt. Suurem osa tema lauludest on ikkagi armastusest ja samuti see laul, mille nime on poi, see on heebrea keeles. Tule. Pakun seda kuulata. Suur tänu veelkord ja stuudios olid ka Haldi, Normet-Saarna ning Maristombach. Et see laulja kuulmiseni.