Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teil. Tuletame meelde, et eelmine kord oli meie teejuhiks Sophia, maga Rill. Ja me rääkisime ka ühest maa 1928. aasta filmist, kus tal oli küll kõrval osa ja selle filmi pealkiri oli uus Babülon. Aga siis andsime välja ka ühe väikese veksli ja püüame siis selle veksli lunastada. Et selles filmis mängis peaosa võib-olla natukene nimekam näitlejanna, kuigi neid ju võrrelda on päris keeruline. Aga vähemalt Nõukogude süsteemi poolt enim pärjatud näitlejanna ja tema nimi on Ellie nakkusi, nina. Ainuüksi juba Stalini preemia arv ütleb, et ta oli selle süsteemi poolt rohkem tähelepanu pälvinud. Sest kui Sophia Magarillil polnud ühtegi Stalini preemiat, siis tal oli neid tervelt kolm. Ja nagu me ikka oleme käinud sisse, juhatab vastavalt siis paar lauset tema varasemast elukäigust, et meil oleks enam-vähem ettekujutus, kellega meil tegemist on. Sündinud oli ta 1909. aastal, nii et mõned mõned aastad enne seitsmeteistkümnenda aasta pööret. Ja ka tema abikaasa on lavastajad, nüüd juba võime hakata vist välja joonistama mingit seaduspärasust. Et filmide pearollides naisnäitlejannad reeglina on kuidagi seotud Nende filmide lavastajatega. Võib-olla on seal suur juhus, sa võib-olla ka mitte. Ja väga nimekad on mõlemad tema abikaasad, esimene neist, Boris Barnett ja teine vast veelgi kuulsam nimi ja paljudele meie kuulajatele kindlasti tuttav nimi. Mihhail Rom. Kuivart Mihhail Rom oli süsteemi poolt pärjatud. Seda kinnitab kas või fakt, et ainuüksi Stalini preemiaid oli tal viis. Ta on vaieldamatult silmapaistev lavastaja ja temast nagu ka teistest lavastajatel filmirežissööride, st räägime siis juba hiljem, kui tutvume võib-olla nende filmidega. Ja kui nüüd vaadata esimest suuremat rolli, kus me võimeli nakkus, mina näha siis selleks ongi seesama mainitud film, nii et sealt tema karjäär algab. Ning järgmine, kus tal on kandev roll, kannab pealkirja üksi. Selle filmi linastus toimub 1931. aastal oktoobris. Ja sellel filmil on niisugune omapärane saatus. Sellepärast kavandatud ja esialgsed võtted olid kui tummfilmivõtted, nii et kui seda filmi tagantjärele vaadata, siis seal on nisukesed tummfilmile iseloomulikud tekstid. Aga võtete käigus saabub korraldus, tuleb ikkagi muuta see film helifilmiks, nii et ta niisugune hübriid nagu natukene tummfilm ja natukene Eli film. Ja miks sellele filmile võiks veel tähelepanu pöörata just nimelt tulenevalt sellest, kes on selle filmi muusika autor ja selleks on Dmitri Šostakovitši. Ja seda peetakse üheks tema esimeseks tööks filmis. Nii et päris huvitav on seda filmi vaadata ka sellest aspektist lähtuvalt. Ja eriti võib-olla tasuks pöörata tähelepanu selles filmis kõlavale laulule, neid on küll. Kas seal filmi alguses, nendest lauludest on kirjutatud ka päris palju. Ja üks neist kannab pealkirja lõpetatud, lõpetatud tehnikum, niisugune positiivne laul. Ja teine kaassamas vaimus, kui hea elu meid tab. Aga miks see teine laul on eriti kuidagi silmapaistev või mis seal on niisugust erilist. Hiljem on lavastajad sellest filmist rääkides juhtinud tähelepanu, et selles laulus sisuliselt korratakse ainult seda üht lauset, et kui hea elu meid ootab. Ja need nad seletavad ka lahti, miks siis nii, miks on rohkem midagi ei ole. Ja põhjenduseks on talla aja aparatuuri viletsus ja kuskil ühes intervjuus hilisemas siis öeldakse otseselt Polnud rohkem mõtet sinna sõnu juurde panna, sellepärast niikuinii keegi ei saa aru, mida nad seal siis laulavad. Nii et sellepärast piirdutakse selle ühe lausega, mida kogu aeg korratakse. Sellest aspektist vaadates võib ka seda filmi siis vaadata. Ja Jelena kui Sminaa mängib selles filmis õpetajat. Ta on noor õpetaja, annab alles on ta lõpetanud Pedagoogilise tehnikumi ja nagu nõukogude maal oli kombeks, siis lõpetajaid saadetakse ju üle maa laiali. Nii et need olid siis need üleliidulised jaotused pärast lõpetamist ja ta satub Altai krais nii kaugele provintsi ja kohalikud võtavad ta vaenulikult vastu ja nüüd oleks vaja meenutada ja vaadata, kui film ilmub ekraanidele 31. aastal, siis töid alustati ju kuid, kuid varem. Ja me teame, mis oli tolle aja nõukogude elu nisukene sõlmküsimus on kollektiviseerimine ja arusaadavalt siis film pidi kuidagi kajastama neid sündmusi. Ja peaaegu ju ei ole, kui ei ole tegemist mingisuguste klassikaliste teosta lavastustega, siis vene filmidest, tolleaegsetes filmides, praktist, mitte ühtegi nende seas mis ei täidaks ju mingisugust ideoloogilist ülesanne. Sa võib-olla natukene varjatumal kujul, see võib olla väga otseselt. Meil olid ju mõned näited, kus filmid on puhtakujuliselt propagandistlikud, aga mingisugust ideoloogilist ülesannet. See oli ülesanne, mis oli kunstiäärte püstitatud, ei ole ju kunsti kunsti pärast, kunstil peab olema ikkagi suur sisu ja suur ülesanne. Ja nii toimubki siis tema tõecial kaugas Altai krais ja satuta siis konflikti näälde kohalike kulakutega ja aitab vaeseid. Ja veel lisaks kõigele võitleb ka kohalike bürokraatidega. Ja mis on muidugi oluline filmi sõnum talle appi tuleb nõukogude võim, nii et teda ei jäeta selles võitluses üksi. Ja kes meie kuuletas soovib, võib siis seda filmi vaadata. Ta nagu enamus neist, millest me räägime. Järgmine film, milles Jennakus mena mängib üht pearolli on lavastatud meie vana tavaLevkule šovi poolt, kes kuulatasid, mäletab koloshovi eksperimente, igasuguseid äpp, nimekas režissöör, nimekas teoreetik, kõige seda filmi, kui räägitakse, tema loomingu tippsaavutustest eraldi välja ei tooda. Ja selle filmi esilinastus leiab aset 33. aastal kohe aasta alguses, jaanuarikuus. Ja pealkiri on sellel filmil horisont ja Leedu, eks ma öelda, et tegemist on mingisuguse kaugusesse pilguga aga see pealkiri on mingis mõttes tõst täiesti petlik, sellepärast et tegemist on perekonnanimega. Nii et on inimene, noormees, eesnimi on tal Leova ja perekonnanimi, aplis horisont ja nüüd tema on emigreerunud Ameerika ühendriikidesse. Ja sündmused leiavad aset kodusõja ajal ja me teame, kes meie ajal neid asju ja minu ajal õppis, mäletab meile, räägiti, kuidas toimus välismaine interventsioon, kuidas kõik need kapitalistlikud kiskjad viskasid Nõukogude noorele vabariigile kallale ja nende seas ka Ameerika imperialistid. Ja nüüd on ta Ameerikas võetud, sõjavad ja jõuabki maabubki-Venemaal 1919. aastal. Ja arvestades seda meie eelnevad märkused, filmid on kõik propagandistlikud, neil on mingisugune ideoloogiline ülesanne täita siis on juba arusaadav, mis temaga nõukogude maal juhtub, näeb seda tegelikkust, saab aru, et võitleb valel poolel. Hea läheb punaste poolele üle, nii et see on see sõnum. Ja selle filmi muusika autor on suhteliselt vähem tuntud nimi, no kui me võrdleme nüüd Šostakovitši ja selle kaliibri helilooja tega, kes meil siin on ka olnud aga tal on täita olnud vene filmikunstis küllaltki oluline roll. Ja muusika sellele filmile kirjutas David Blo. Ja tema nime me võime leida ligikaudu kahe sajand Nõukogude filmi juures Talgas otseselt nende filmide muusika autor või töötlused, tema omad või on ta kuidagi seal muusikaliselt kujundanud neid filme? Ega ta seda on olnud väga tihedalt just nimelt seotud filmiga. Ja ta on ka organiseerinud ning juhatanud kinematograafia komitee orkestrit. Spetsiaalselt moodustatakse yks orkester, mille ülesanne ongi lindistada või siis teha, ütleme siis nii seda muusikat, filmide jaoks järgmine oluline film, neid väiksemaid roll on siin olnud ka vahepeal arma hakkas siis nendel peatuma milles Jeljannakusiminaa on mänginud, see on juba tema esimese mehe poris Barnetti looming. Ekraanidele jõuab see täpselt samal 33. aastal ja selle filmi pealkiri on Ukraina. Kui nüüd lähtuda filmi sisus, siis vast võiks seda tõlkida kui ääremaailmselt. See oleks võib-olla kõige mõistlikum. Ja selle filmiga on seotud üks väikene faktikena millest hiljem eriti palju ei räägitud. 1934. aastal, nii et vahetult pärast selle filmi valmimist osaleb see film teiste nõukogude filmide seas Veneetsias. Kinofestivalil korraldatakse Vene nii sõda, tol ajal nimetati Nõukogude tegelikult kinoprogramm. Ja selle programm raamis demonstreeriti kaasada filmi ääremaa. Ning ta pälvib seal peaauhinna ja paistab Messina siis halba. Film pälvib peaauhinna muidugi. Keda teatud küsimus. Ja kes natukene ajalugu mäletavad, siis 34. aasta Itaalia on ju fašistlik riik ja pälvida selle riigi auhinda kuidagi nagu tagantjärele pole väga paslik, aga hea küll, seda võib-olla keegi ei paneks tähele. Kui oleks auhinnal oma konkreetne nimi ja selle auhinna, mille film pälvis, nimi on Mussolini karika. Kas need arusaadav, et hilisemal ajal nõukogude maal kuidagi keegi ei uhkustanud, et vaat kui tore Felvda pälvis Mussolini karika millesse Filmses jutustab. Ta viib meid vaatajaid esimese maailmasõja päevadesse. Ja kirjeldatakse näidatakse meile, kuidas muutub elu provintsilinnas. Aga põhimõtteliselt, kui mõelda selle filmisõnumile, siis ta on ju väga aktuaalne ka tänasel päeval. Ja ei ole siin vahet, kas tegemist on provintsilinnaga suure linnaga ja tõesti, kas tegemist on sündmustega nüüd rohkem kui 100 aastat tagasi veel tänasel päeval? Nad kirjeldavad seda sõja algust ja otsa on see eufooria. Me oleme seda näinud tavaliselt muidugi mitte provintsilinnade näit vahel, vaid kas või need fotod, pildid, mis on säilinud sõja algpäevadest. Kui kuulutatakse sõda Saksamaale 1914 ja kui talvepalee esine välja, con murdu rahvast täis. Tsaar tervitab kõik laskuvad põlvedele, kõik on vaimustuses ja üldine arusaam on ju jõulud võetakse vastu Berliinis. Ja kus siis paralleel tänase päevaga mõtleme kasvõi nendele sündmustele inimeste lootustele, olgu see siis kuskil Donbassis siin mõned aastad tagasi Ukrainas et kohe mingi eufooria, mingisugune vabadus, pääseme nendest koledates ukraina rõhujates ja mis on siis see tulemus, tulemus on äng, viletsus, purustatud majad ja nii edasi. Ja film demonstreerib kivad seda arengut, arengut, mis leiab siis aset selles provintsilinnakeses muidugi lähtudes tolle aja arusaamadest ja nendest propagandistlikel eesmärkidest, aga Sonnid tüüpiliselt üld, inimlikult millegipärast nisukesed sõja väljakuulutamisega tekitavad väga paljude inimeste seas niisukese kirjeldamatu eufooria, rõõmu ja köiks lõpetab pärast katastroofiga son üleüldine reegel, nii et sellest aspektist vaadates võiks ju ka selle filmiga tutvuda, oleks nagu mingisugune õppematerjal. Nüüd on paar aastat vaikust, nii et me ei leia eriti ele nakkus menaat kuskil ekraanidel. Ja 36. aastal valmib juba natuke lõbusam film. Ja me teame, kui me tuletame meelde need filmid, mis meil olid Orloovaga, kasvõi siis on ju reaktsioon sellele kuulsale Stalini lausele, et elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ja kuidas siis inimesed peaksid seda nägema, kui tegelikkus seda kuidagi kinnitan siis kinoekraanidele. Ja selle filmi pealkiri on sinise mere ääres juba pealkiri on nisu lõõgastav ja midagi väga ilusat. Ja seda filmi on mõnikord iseloomustatud kui melodramaatiline komöödia, nii et nisukene natuke draamat on seal ja natuke seal nalja. Ja mis siis seal on traagilist dramaatilist. Laev Kaspia merel satub õnnetusse ja sellelt laevalt pääsevad kaks inimest, jällegi tüüpiline on tollele ajale kõik need nüanssikesed peavad ju ka demonstreerima inimesteni sarnatsionaalsed sõprust. Kui vaadata ühe noormehe nimi, siis on Aleksei ja Teison Jussoff kaks nisukest noort meest pääsevad ja kes need siis päästaap näed, on lähedal paikneva saare kalurid. Ja nüüd nad jõuavad sinna saarele ei anta nagu kombekas Nõukogude noortele asuvad siis tööle kolhoosis ja selle kolhoosi nimi on kommunismi tuled. Ma iseenesest mõtlesin, et see on päris hea kolhoosi nimi, et kuskil on saar keset merd ja taamal kaugelt paistavad siis kas sa tuled ja muidugi võib-olla need saarele ei kujuta ette, mis tuled need andvat, need on siis need kommunismi tuled seal kuskil kaugel. Aga mis muudab selle filmi komöödiaks sellepärast et seal saab palju nalja ja nalja saab seal sellepärast. Kolhoosis on üks kaunis kolhoosid, tar Mashenka ja seda Mashenkat mängibki, Jeli annakusiminaa ja Mashenka meeldib nii Alexile kull Josofile ja siis tekivad igasugused nisukesed naljakad situatsioonid, nii taoline film 36.-st aastast, mis siis näitab vaatajatele kui lõbus elu tegelikult peaks nagu olema. Järgmine film jännakusena Kallas peaosas on küllaltki oluline ja oluline anda ka näitlejanna isikliku elu aspektist lähtuvalt nimelt just nimelt selle filmivõtet käigus tutvub ta oma teise mehega. Filmilavastaja aroomiga. See film kohe ütleme selle filmi pealkirja ka see film valmib 36. aastal ja ta toobki Romnile tunnustuse, nii et kui hakata vaatama, mis ajas Rommi täht särama lööb, siis on just nimelt seoses selle filmiga. Ja sellest me oleme küll rääkinud seoses natukene teiste asjadega ja selle filmi pealkiri on 13. Võib-olla keegi meie kuulajatest mäletab, see film vändati otseselt Stalini tellimusel, nii et me ju teame, milline tema roll oli. Milline oli tema roll, kuid tsensor, milline oli tema roll kui ideede väljapakkuja üldises variandis, nagu kõik need lõbusad muusikalised komöödiad. Aga siin on otsene tellimus ja kuidas tellimus sünnib? Stalinil lai demonstreeritud ju mitte ainult nõukogudefilme vaid talla jättis näiteks sügava mulje John Fordi fill kaotatud patrull. See film oli jõudnud ekraanidele mõned aastad varem, 34. aastal. Jutustab film sündmustest, mis leiavad aset seitsmeteistkümnendal aastal, nii et viib vaatajad ajalukku. Ja tegemist oli ühe inglaste patrulliga, kes siis karbe aladel võitleb araablasega. Ja Stalinile see film meeldib. Ja taas siin võibki kasutada sõna hotellis, nii et on inimene, kes võib filme tellida, tellis kee tolleaegselt Kinojuhilt Boris Šmiadskilt, tema nimi on meil korduvalt kõlanud sisu lihtsalt selle filmi Nõukogude versiooni. Olgu siis sama film ja põhimõtteliselt lähtudes sellest inglaste teosest või inglastest jutustavast teosest. Ja film landatigi Ashabadi lähistel, kõrbealadel ja Nõukogude-variandis on tegemist üheks saate mobiliseeritud punaarmee lasega kellele lisandub veel kolm inimest. Nii et need on piirivalve kordoni ülem ja tema naine ja vot seda naist, nii et seal ongi ainus filmis naistegelane ja nii nagu sina. Ja siis on seal veel üks eakas geoloog, kes siis köik võitlevad pass matšidega. Ja võib-olla nüüd on vaja meie noorematele kuulajatele natukene lahti seletada minuealised inimesed seda muidugi teavad, kes näppas matšid, olid seal Kesk-Aasia vabariikides, aga kui nüüd väga lihtsustatult otsida mingisuguseid paralleele siis võib-olla võiks neid kuidagi võrrelda meie metsavendadega. Kuid erinevus on muidugi, mis tuleneb religioossest aspektist. Nende võitlus on ikkagi võitlus uskumatute ka, nii et see on midagi, midagi puhtalt religioonist. No mitte ainult, see kõik on natuke keerulisem, aga olgu siis lihtne seletus. Nii et innustada tulla sellest võitlevad nad siis nõukogude võimu vastu. Ja kui vaadata Nõukogude ametlikke käsitlusi, siis üldiselt väidetakse EPasmatšidele tähti peale aastatel 1931 32. Aga tegelikult nende võitlus kestab ikkagi välja. Muidugi, siin on juba üksikud, võib-olla salgakesed ja intensiivsus on vähenenud. Aga kuskil 40.-te aastate alguses päris pikk periood. Ja täpselt samuti nagu Meil arusaadavalt pärast iseseisvuse taastamist on muutunud kohtumine metsavennad Nõukogude käsitluses olid ju bandiidid täpselt samuti ka nendes Kesk-Aasia riikides on tulnud sinna juurde just nimelt see rahvuslik vabadus võitlemise joon. Nii et natukene need hinnangud nende tegevuse suhtes on muutunud, aga filmivariandis muidugi on nad täiesti negatiivsed tegelased. Ei hakka sellest filmist praegu pikemalt rääkima, veelkord ta meil ju kunagi oli, aga nüüd on ka võimalus soovi korral seda filmi Facebooki kodulehel vaadata. Ja nüüd algabki Jelena, kus mina ja Rommi koostaja ja 41. aastal valmib film seal jälle jälle ja nakkusmina mängib ühte pearolli mille pealkiri on unistus. Ja vot, kui mõelda selle filmi tellimusele ja just nimelt sellele ideoloogilisel aspektile, siis siin on jälle üks niisugune nüanssike, mis natukene võimaldab seda filmi käsitleda ka lähtuvalt sellest, mis juhtus Eesti riigiga teiste balti riikidega aastatel 39 40 ja propagandistlik ülesanne jõus sellel filmil ja tol ajal mitte ainult filmidel, sellest kirjutati ajalehtedest, räägiti raadios, sõna võtsid, propagandistid oli vaja näidata, kuivõrd vilets oli elu nendel aladel, mis Nõukogude poolt kopeeriti ja liideti Nõukogude Liiduga. Ja selleks kasutati igasugused välja mõeldes näiteid. Ja sellepärast võib-olla on jällegi selle filmi aktuaalsus, millesse võib ju seisneb ka tänasel päeval, et kui vaadata Ta nii siin- ja seal ilmuvaid lookesi Vene ajalehtedes kuni tänase päevani näiteks aga mitte ainult ajalehtedes, vaid teledebattides ja raadiosaadetes, siis võib märgata nisuke lähenemist, mis peaks nagu kuidagi seletama, et miks impeeriumi koosseisu kuulumine oleksime kasulik, sest kõik on siin allakäinud alates sellest, kui need riigid on saanud iseseisvaks, pole siin enam tööstust, pole siin mitte midagi, sir, valitseb täielik vaesus ja vot selle ülesande peakski film täitma, mitte mingi teise loogikaga tarniks 41. aastal jõuab ekraanidele film unistus. Ja milles siis film jutustab? Ta viibki meid Poola aladele. Mad just nimelt nendele samadele aladele, mis pärast seda, kui Saksamaa ja Nõukogude Liit olid ühiselt teinud Poolale lõpu peale. Aga ta ei kirjelda neid konkreetselt neid sündmusi sellepärast et seal võivad tekkida ka teatud küsimused, võib-olla vaatajatele Vaita viib vaatajad 33.-sse aastasse, aga veel kord sündmused toimuvad nüüd just nimelt nendel aladel, mis lähevad nõukogude koosseisu. Ja tegemist on 33. aastaga. Olukord muidugi on seal poolas troostitu ja näidatakse meile elu maal kus köik inimesed, sattudes sinna väljapääsmatusse olukorda, on sunnitud põgenema linna ja selle filmi peakangelanna, keda mängib Jelena, kus mina on üks neiu Anna. Ja nüüd sa anna, me teame, inimesed kuidagi kapitalistlikus maailmas ots-otsaga, kui ei saa ja sellepärast on ta sunnitud öötundidel töötama restoranis. Aga selle tööga ennast ülal pidada muidugi ei suuda. Ja sellepärast tõotab ta ühel päeval ühes hotellis toateenijana või mingisuguse abi tõelisena. Ja see asutus, mida oleks võib-olla õigem nimetada pansionaadiks, kannabki nime unistus, jällegi vaatajatele tehakse kõik selgeks, et hea, normaalne elu saab olla seal maailmas ainult unistuse variandis, reaalselt pole see võimalik. Jäätsa reaalselt pole võimalik saada näidataksegi vaatajatele just nimelt kirjeldades nende pansionaadi elanike saatusi, need on köiklused, õnne inimesed. Nii et selline ongi olukord nendel aladel ja vaataja peaks jõudma järeldusele, et kui tore, kuidas me neid seal päästsime. Kuidas nad nüüd on, kõik õnnelikud selle pärast nende unistus fil minu meelest seda enam-vähem ütleb, on täitunud ja nüüd on nad nõukogude inimese niisukene propagandistlik film 41.-st aastast, mis näitab ekraanil, vot selle piirkonna saab Dust nõukogude võtmes kuu kuulama, ka meie üks väikene rollikene oli ele nakkus menaal ka sõja ajal ja see on päris huvitav faktikena, sellepärast et sõja ajal ei valmi mitte ainult filmid, mis näitavad Nõukogude inimeste sangarliku võitlust. Nii tagalas kui ka rindel oli vaja ikkagi natukene midagi muud ka pakkuda. Sama ülesanne, mida täitsid ja kas või need kunstiansamblid. See on 42. aastal valminud film, prints ja kerjus. Me teame, mis ainetel ja seal on kui kriminaalüks väike rollike. Kuid järgmine sõja ajal valminud film on juba mis rohkem tähelepanu pälvinud. Ja seal on tal pearoll. Ja see film kannab pealkirja, mis enam-vähem meile võib ju kohe öelda, milles film jutustab, ja pealkiri on inimene number 207, teist, nii et inimesele on antud number kus ja millistel tingimustel inimesi nummardati, see on ju ka enam-vähem arusaadav. Režissööri alla ramm. Sündmused leiavad aset 1942. aastal. Ja peategelane ongi üks tüdruk taania, keda mängib, kus mina ja ta on koos teiste Nõukogude inimestega saadetud orjusesse Saksamaal, vot seal ongi talle omistatud see number. Jälle vist ei ole mõtet väga pikalt selle filmi sisu ümber jutustada, sellepärast elava arusaadav, kuidas ta seal kannatab. Millised ebainimlikud on kõik need tingimused. Aga lõpp on ikkagi optimistlik, tal õnnestub sealt põgeneda, nii et enam-vähem selline film aga pälvib muidugi väga suure ametliku heakskiidu ja jäljennakusiminaa seal on ka teisi rehesser pälvib selle filmi ees tema muidugi konkreetselt osatäitmise eest Stalini teise järgu preemia. Miks võib-olla sellele filmile tasub veel tähelepanu pöörata, sellepärast selle filmi muusika autor on ka tuntud helilooja Aram Hatšhaturjan. Väga paljud tunnevad tema mõõkade tantsu, niiet tuntud helilooja pärast sõda jõuab ekraanidele järgmine Fromi film, milles tema abikaasal ikka on jälle üks pearoll. Ja vot see film kuulub nende sõjajärgsete filmide hulka. Meil oli üks näide üks veel, mis jutustas, mis toimub ameeriklaste poolt okupeeritud tsoonis Saksamaal ja milline suhe on siis selle Nõukogude poolega, nii et filmida eesmärki jällegi üks propagandistlik tuleb murdas 100 ajal tekkinud ettekujutus. Me oleme liitlased, sõbrad, et meil on üks eesmärk, meil on yks vaenlane, nii et need filmid kõik täidavad seda ülesannet näidata, vaata milline siis tegelik pale on, millised need ameeriklased või kes nad seal on konkreetselt selle filmivariandis just nimelt ameeriklased millinemaailmse siis tegelikult on. Selle filmi pealkiri ongi otseselt ütlev ja see on vene küsimus. Jääekraanidele jõuab see film 48. aasta märtsis. Sündmused leiavad aset Ameerika Ühendriikides. Seal on reaktsioonilist ajalehtede omanikud, kaks paha meest, nendel on omad ajalehed ja muidugi mis on nende ajalehtede eesmärk ja nende töö eesmärk, see ei ole mitte informeerida ameeriklasi elust Ameerika Ühendriikides, vaid laimata Nõukogude maad. Ja vot need selleks, et koguda lisamaterjale, on vaja kogu aeg midagi värsket anda. Kui jube see nõukogude elu on, saadetakse Nõukogude Liitu lõks, korrespondent selle mehe nimi on karismit. Ja nüüd ta tuleb tagasi. Ja muidugi on ta elust nõukogude maal lummatud, ta näeb seda tegelikkust. Tema ju varem luges ka neid ajalehti ja kujutused, kõik nii jube. Aga ta silmad avanevad ja Ta ei suuda enam valetada, tama, valetada. Lugejatele ei suuda nisukene tõejärgne maailma praegu väga moodne väljend, nii et tema tahab rääkida tõtt, nõukoda maast. Ja ajalehtedest on nagu vähe ja ta saab aru, et tema artikleid muidugi ei avaldata, aga siis ta teatab, et kirjutada nõukogude inimestest kohe raamatu Nadali avamiskavatsused tal on. Ja omanikud muidugi on pimestatud omasoolist ja veendunud, et ta kirjutab nõukogude maad laimava raamatu ja teevad juba eelnevalt sellele raamatud tolle igasugust reklaami, et vot kahe ilmub raamat Nõukogude maa kohta. Ja kui nad käsikirja loevad, siis muidugi annad vihast kaotamas pea ja millega sa siis tab, vaene suid, aetakse töölt minema, jääb ta ilma sissetulekutest, maja on ta sunnitud maha müüma, jääb ilma oma elamises ja et asi oleks ikka lõplikult traagiline naine jätab ta ka maha, nii et täiesti mahajäetud. Kuid meile antakse ikkagi filmile kaadrites nisukene, optimistlikum lahendus. Sellepärast et tõde on ikkagi kõige olulisem, eriti kui sõdadel puudub nõukogude maad. Nii et vapper ajakirjanik ei anna alla. Ta jätkab oma võitlust, kuidas ta saab seda teha. Kuid ta ei avaldata, ta esineb igal pool koosolekutel ja miitingutel ja räägib seal elust nõukogude maa. Vot selline film. Ja film pälvib Stalini esimese järgu Preemia. Nüüd aga meil enam väga palju aega pole jäänud ja meil on veel mälejad, Jelena nakkus, mina küllaltki olulised rollid, filmid, kus ta mängis tõesti juhtivaid osi ja asi. Ja las nad meil täna jäävad järgmiseks korraks. Aga lõpetuseks võiks kuulata seda toredat laulu laulu, mille muusika out Tal on mitu Šostakovitši ja kus sisuliselt kordub see üks lause. Nii et tuletan meelde, see laul on filmist üksi ja see film jõuab ekraanidele 31. aastal. Ja selle teadmisega meeldetuletusega võikski täna lõpetada, et järgmine kord juba jätkata jäljelakusiminaagaja, vaadata tema ülejäänud filme neid väga palju pole jäänud.