Kümmekond päeva tagasi ma leidsin oma meilboksist teateid, et mittetulundusühendus peaasi, korraldab meeste vaimsele tervisele keskenduma konverentsi ta asjaolu, et 10 kuni 24 aastaste poiste ja noormeeste seas on enesetapp kõige sagedasem surma põhjus. Minu kõige esimene mõte oli, et see ei saa tõsi olla. Aga selle nädala Eesti ekspressist lugesin Tallinna laste turvakeskusest, kuhu suunatakse Al, hoia narkosõltuvusega lapsed, kellel sõltuvusega kaasneb veel mingi diagnoos, kas depressioon, enesetapukalduvus, tähelepanu- ja keskendumishäire, hüpera aktiivsus või muud. Ja siis ma sain aru, et tegemist on teemaga, mida iga pere, kus on selline laps püüab ise ära lahendada, ise üle ja läbi elada ja et avalikkus teab sellest kõigest häbematult vähe. Konverentsi korraldaja, mittetulundusühenduse peaasi looja, psühholoog, perenõustaja ja koolitaja Daniel Soomer nõustus täna meie saatesse tulema Terectervest. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. See on siis tõsi, et 10 kuni 24 aastaste poiste ja noormeeste kõige sagedasem surmapõhjus Eestis on vabasurm. Nii see on jah, kahjuks enesetapp on üldse üks teema, millest ei ole lihtne rääkida ei, isiklikus plaanis. Ja sellest ka ei, ei ole lihtne rääkida ka niimoodi avalikult ja suurelt. Mõnikord on see põhjendatud, mõtlen just sellelt avalikult suurelt rääkimise osas. Aga samal ajal see sellest vaikimine mis mõnikord on tõesti nagu vajalike kaitsev jällegi nagu kaotab selle probleemi olemuse teadlikkuse sihukesest, avalikust ruumist ära jälle see risk, sellega. Katsume aru saada, miks see nii on. Seal ma arvan, on sügavad juured meie peaasjad MTÜ ka vahepeal, nüüd siis alates sügisest tegime ka sellist kampaaniat, mille käigus uurisime püüdsime teadlikkust suurendada, mitte ainult suitsiidi teemal, aga üldse vaimne tervis ja meie põhifookus ja tähelepanu seekord oli noortel meestel meestel üldiselt, aga siis meie sihtgrupp on pigem noored. Ja vastates sellele, et miks see nii on, ise otsustasime ka, et ega ma nüüd 100 protsenti kindlad ei saa olla, et ei taha nagu võtta liiga seda eksperdi positsioonid, meie teame, kuidas on õige või mis, mis siin toimub. Ja see kampaania sai meil nimetatud toonaga, kuulan meest, mille sügavam taust selles osas oligi, et me tahtsime kuulata mehi. Mis siis mehed ise ütlevad, et head mõtted, mis elu vahel raskeks teeb ja teiselt poolt ka seda, et meie jaoks vähemalt nagu tähtsana edasise osas, mis on see viis või lähenemine, et kuidas saab mehi? Noh, ma ei tahaks öelda, aidata tingimata väljastpoolt, aga seestpoolt, vaid kuidas mehed on valmis sellest teemast rääkida kino või, või mitte rääkima, midagi tegema, et paremaks läheks. Et me tahaks paremini aru saada ise ka, et mis on need lähenemisviisid, et mis on vastuvõetavad sellises ühiskonna ja kultuurinormide ja nende sees, kus me elame, on kuidagi meheks olemine ja mehelikkus on, on tihti praegusel ajastul vähemalt tugevalt seotud sellise ise hakkama saamise ja tugev olemisega. Kuidas saaks siis aidata meest ilma? Ta peaks kaotama mingi osava meheliku, sest et justkui peaks tunnistama või välja näitama, et ta ei ole nii tugev, kui, kui arvatakse, et mees peaks olema. Ja konverents, mida me korraldame, selle pealkiri on ka sellest teemast ajendatud, et mis toimub kangelase peas. Me otsapidi tahaksime ise ka sellest paremini aru saada. Ja sellepärast tõstatame teemat esialgu. Mis selle ärakuulamise tulemus siis on, mis selgus, mis viib eesti mehe nii suurde tupikusse ta ei näe sealt väljapääsu. Ja need on suured küsimused. Kui oleks väga selged ja lihtsad vastused, siis oleks ma arvan juba ammu nendega võimalik midagi ette võtta. Sellepärast ma teadlikult hoian ennast natuke tagasi spekuleerimast, aga, aga noh, mida on teada nii-öelda, kui ma sealt sellest karmimas jubedamast otsast pihta hakanud, siis siis enesetapule on uurima uuritud ja on teada, et eelnev ikka 90-l või rohkemal protsendil selgelt väga sügav vaimse tervise probleem häire, depressioon või midagi muud, enamasti depressioon. Et siis võiks küsida, et mis, mis seda põhjustab miks see, miks see tekib? Põhjuseid on muidugi väga üldiselt nii meeste kui naiste puhul väga laiad isiklikest kogemustest nii-öelda individuaalsetest kogemustest suhetega seotuna kui ka kui ka erinevate nii-öelda juhuslike kogemuste nii välja, et pluss mingit mõju mängib ka kindlasti meie geneetika teoloogia, aga noh, seda, seda on raskem muuta ühiskonnas, kui, kui neid teisi asju Kas see on alati nii olnud, et nii suur hulk noori inimesi valib vabasurma? Et anda positiivse fooni nii-öelda tänapäeva ja praeguses, siis, siis ma näen, et see on tegelikult ajas üldiselt paranenud nii-öelda inimeste elu ja tervis läheb paremaks ka selles perspektiivis. Üheksakümnendatel oli üldse enesetappude hulk oluliselt suurem, kordades suurem, isegi sega võiks nagu pikas Eesti vabariigi nüüd olemasolu aja jooksul vaadates, et et see on paremaks läinud, aga samas just noorte hulgas ei ole nii selge, et see nagu paremaks läheb, et ta nagu on, püsib, võis vaadet isegi kehveneb. Näiteks depressiooni või üldse vaimse tervise häirete ja enesetappude arv mis on murettegev? Neid põhjuseid muidugi seal on, nagu see üks dimensioon on veel, selle mis puudutab statistikat, et või mis mõjutab statistikat, on on see, mis tegelikult oma olemuselt on võib-olla positiivne asi, aga ta statistiliselt tekitab nagu negatiivse trendi sinna kõrvale. Ma ei väida, et see on ainus põhjus, kindlasti mitte. Aga et ühiskonnaga inimeste teadlikkuse suurenemisega hakatakse märkama paremini, kergemini, rohkem varem varasemalt julgetakse tunnistada tasapisi praegust võrdlen noh, mingisuguse 10 rohkem aasta tagasi aastaga. Siis olukord on kindlasti läinud paremaks. Aga endiselt ei ole hea inimesed julgevad pöörduda ja jõutakse rohkem arstideni ja sealt tuleb seetõttu nii-öelda statistiliselt ka rohkem märgatakse ja justkui numbrid ka suurenevad. See muidugi ei selgita otseselt enesetappude arvu. No kui te tõite statistika siia mängu, siis Maailma Tervishoiuorganisatsiooni statistika ütleb, et enesetappude läbi sureb praegu kogu maailmas rohkem inimesi, kui sureb relvakonfliktide mõrvade autoavariide tagajärjel kokku. Kas see mingi eriline ajastu märk ja selle vastu võidelda on tuuleveskitega võidelda? Lähtudes juba sellest, et ma sellises mittetulundusühingus väga tegev olen, on minu seisukoht, on selge, et see ei ole tuuleveskitega võitlemine, annab parandada ja oma tavatöös psühholoogina ma ka näen, seda paranemine toimub, kui, kui inimene jõuab mingisugusegi abini või, või ise leiab nagu selle tee kust abi saada. Seega ma arvan, et see ei ole mõttetu ja ma minu teada ei ole praeguse ajastu mingisugune eriline, ebatavaline nähtus, et nõukogude ajal selline statistika enesetappude statistika oli selgelt varjata. Sest see ei olnud nagu aktsepteeritav või halvem. Selle aja kohta mul praegu võrdlusandmed puuduvad ka, et seda võrrelda. Ei, see ei ole praeguse ajaroosike trend, mida tuleks aktsepteerida. Te olete erihariduselt psühholoog, te tegelete perenõustamise ja koolitamisega, need noored inimesed, noh, teismelised, võib-olla isegi lapsed, poisid, kes teie juurde nõustamisele jõuavad, kas nende põhjal te saate mingid mustri või mingid koondportree meile tuua? Noorest inimesest kes on nii ummikus, et ta ei näe mitte mingit väljapääsu, millesse tuleb? Koondportree minu enda mulje põhjal või noh, mida mina olen näinud? Et mis ajab ummikusse? Enamasti see toimub, nendesse ummikusse jooksmine hakkab toimuma kuskil teismeeas enamasti ja üldse vaimse tervise häirete puhul on on uuritud, et esmakordne ilmnemine avaldumine on pooltel puhkudel juba kuskil teismeea keskel ja kolmveerandil puhkudel 24.-ks eluaastaks on nagu esmakordne kogemus või mingi tugevam probleem juba juba ilmnenud, seda ei pruugi teised teada, eks, aga siis kasvõi sisemiselt, ehk et see ongi see tundlik vanus ka selles osas, et kui kuskilt võib halvasti minna, siis see on see aeg, kus, kus võib on see selgelt välja tulla see kogemus tulla. Miks üldiselt Ma arvan, teismeiga on üks, üks raskemaid eluperiood kõigil inimestel vähemalt meie lääne ühiskonnas. Ja seda ma enamasti noortega kohtudes ka neile enda arvamusega jagan on see, et tohutud elumuutused toimuvad nii sisemiselt ja aju arengus kui ka sellises sotsiaalses perspektiivis, et need uued rollid ja oma päritoluperest eraldamine ja oma identiteedi otsima hakkamine ja siis hiljem seda sellele lähemale liikumine leidmine. Et need on väga suured väljakutsed üldse inimeseks olemise juures tohutu areng, aga suurtest raputustaja ootamatustega mis võib olla hilisema, võib täiskasvanumaainimese jaoks tagasi mõelda, et kui mul praegu samas olukorras noh, poleks see nii hull midagi, aga lihtsalt see, see eripärast sellel eluperioodil on see, et puuduvad vahendid toime tulla nende sellele, selle kõige suure ebastabiilsusega. Ja nende kahe asja nagu koos mõjuvad, et suur ebastabiilsus ja oskuste vahendite puudumine või noh, nende vähesus teeb väga suure sellise riskikoha tekitab noorte jaoks. See on niisugune teoreetiline jutt, aga, aga et, et see on see, mis katab enamik neid olukordi kuiva spetsiifilisemaks ja konkreetsemaks minna siis minu kogemuses on väga palju teised probleemid mõjutanud. Ei ole nagu põhjused tingimata ainsad põhjused. Aga tugeva mõjuga on, on ikkagi suhted ja sellised perekondlikud lähisuhted siloste nelilises vanematega. Ja sellel on tugev mõju otsapidi vanemlike oskuste küsimuses kindlasti, mida vanemad tunnevad, mida nende noor parajasti vajab või laps, sest see hakkab pihta ju tegelikult varemete. Need sügavamad probleemid võib-olla ilmnevad hiljem, aga nende juured ulatuvad kindlasti varasemasse lapse ikka kukub sellesse pere toimimisse ka varem, aga nagu ma ütlesin, see ei ole muidugi ainus. Selles vanuses on ka hästi oluline suhted eakaaslastega. Ja kui mingil põhjusel need ei õnnestu, ei õnnestu leida endale lähedast sõpra või lihtsalt, kellega sa tunned mingit kuuluvust siis siis seal hoopi juba sellel küpsusele, sellel küpsuse protsessil arengule. Ja kui seal hoop sellisele noorele, kes veel muudel põhjustel on ka nagu nõrgemas seisus, siis seal on see võib-olla ka osa hävita. Kuulge, eks me kõik oleme selle teismelise aja üle elanud, kui te mõtlete oma murdehea peale kõik need sisemised, tohutult suured muutused, millest te räägite, te läbisite isend, täpselt sama oma identiteedi leidmine siin on kas siis see, et need, kes murduvad, on kehvemas sotsiaalses positsioonis või iseloom ei ole nii tugev, on närvikava nõrgem või on lähisuhted vanematega kehvemad või on vanemlikud oskused olnud meil nõrgemad? Millest see tuleb, et mõni tuleb karastunumana välja ja teine murdub? Psühholoogias sotsiaalvaldkonnas on üks selline eraldi hästi huvitav uurimise teema nagu võõrsõnana residentsus ehk siis selle kohta on hästi ilus harjumatu eestikeelne sõna ka säilinud, kus vist või midagi sellist. Vabandan, et ma ei mäleta, ehk siis see seevastupidavus või nagu võime tulla välja väga-väga jubedatest oludest? Jah, me oleme kõik selle läbi teinud ja noh, ja siin ongi inimesed erinevuse nende toetavate tegurite kogus ja võimsuseta, kellel, mis on aidanud toime tulla, kas siis on mingit sorti niisuguse enesekohased oskused juba kuidagi varakult õpetatud või omandunud ta suudab ennast jälgida, ennast mõista, midagi endaga paremini toime tulla, või on mõni hea suhe kellegi tähtsa inimesega ja see, see nagu aitab välja tulla erinevatest raskustest see on väga erinev ja loomulikult need, kellel siis probleemid sügavamalt ilmnevad, et nendele ilmselt ilmselt ja ka oma töös on läinud, nendel ongi sellest nendest erinevatest toetavatest teguritest olnud siis puudu jäänud väheseks. Üks, mis reeglina öeldakse võib-olla sest sellesse teismeeas noorte puhul, et üks. Ja tegelikult see on igas vanuses laste kohta, et üks olulisim asi, mis neil aitab kuidagi nagu vee peal püsida, siis suurtes tormides on vähemalt üks tähenduslik ja hästi oluline suhe täiskasvanuga. Parimal juhul võitleme enamasti seal oma vanem, aga alati see ei ole võimalik. Et siis keegi, et mõnedel on, oled olnud kas kooli töötajatest või trennist või noh, ühesõnaga kuskilt või sugulane onu, mis iganes. Et see vahel on, lasin pääste olla. Ma ei tea, postis, millest kinni hoida tormi ajal. Selles osas, mida laps vajab sellisel ajal. Sealtsamast ekspressist lugesin, et Tallinna laste turvakeskuses on lausa järjekord turvakeskuse ukse taga ja kiiresti täitub just tüdrukute osakond. Ja nende puhul tavaline diagnoos on depressioon koos mingi sõltuvusega. Mida te ütlete nendele inimestele, kes arvavad, et oh, et see depressioon on tänapäeval nagu moehaigus, et kõikidel on ja kõik ravivad, et mina siis ka. Ma ütlen paari asja üks mis mõte mulle meeldib, on, et ootame natuke, kuni tehnoloogia jõuab nii kaugele, et me saame teisi inimesi kogemusi ajusse suunamise abil ise kogeda. Teistpidi öeldes siis, et ei tasu enne seda maha kanda, kui sa oled päriselt aru saanud, mis kogemust siis on. Enamasti kui keegi niimoodi ütleb, siis see tähendab seda, et noh, ilmselgelt ta ei ole aru saanud, mis tunne seal sageli võib-olla lihtsalt teadmatus ja pole olnud võimalust või põhjust kellegagi väga sügavalt rääkida inimesega, kes seda on depressiooni kogenud või, või on parajasti depressioonis. Ja vahel võib see ka olla, selline direktsioon ei hoia, kui tulla sellest, et et ma tegelikult ei julge hästi hakata nagu liiga sügavale mõtlema ja, või ma ei taha süveneda sellesse, et aga äkki ongi võimalik selline asi, et on nii halb olla, et noh, mis iganes ei suuda voodist välja tulla, et see tundub nagu, kes ei ole kokku puutunud, et imelik. Aga noh, sama imelik tundub inimesele, kes ei ole enesetapu kokku puutunud, et miks, mis, mis mõttes, miks on ju miks see vajalik oli või, või noh, kuidas sinnamaani, või võib asi üldse minna, sellisel juhul nii-öelda ma soovitaks, et püüdke leida see võimalus siis kuidagi sellest nagu sügavuti aru saada, et mis, mis tunne see on ja ma arvan, et seda mõista on tarvis seda empaatilist, emotsiooni, kogemist, jagatud kogemust mingil kujul, et sellest lihtsalt nagu mõistusega lugedes võib-olla ei pruugi piisata, et seda niimoodi nagu hoolivalt mõista. Siis ma pakun teile kommenteerimiseks veel ühte natuke nagu moeteemad, mis on sotsiaalmeedia roll vaimse tervise häirete siin äsja refereeriti üht Suurbritannias tehtud uuringut, millest järeldub, et sotsiaalmeedia võib vaimse tervise tuksi keerata Ta et see tekitab noortes inimestes ärevust, üksildust, depressiooni, noored tunnevad Facebookis nende kallal noritakse, jäetakse grupist välja. Seelik koob unerežiimi. Mida teie töökogemused? Ütleb, et seal on oma mõju, kuna ta on just nimelt sotsiaalmeedia ja noorte puhul sotsiaalne pool ongi väga tähtis, nad õpivadki koos olema ja tahavad omavahel suhelda ja, ja seal on oluline, et siis hetkel see on ka selline tõesti keeruline, keeruline olustik, sest et ei saa seda nagunii-öelda kinni panna, et ärge siis enam kasutage, et kuna ta on kahjulik või kui tekitab ka kahjustustest, et sealt ka saadakse väga palju sealhulgas mõningate probleemide puhul just näiteks, kui on väga raske silmast silma võib-olla teistega suhelda, siis just selline kirjalik vestlus ja nagu sellisel viisil, see nagu võimaldab jällegi teha sammukese teiste suunas ja sealt nii-öelda jätkata siis mingi hetk võib-olla nende inimestega kohtumist, kellega, kellega on see kuidagi usaldus suurem ja ta tunneb arema noh, sellist üks näide, et miks on ka kasulik. Ma arvan üldiselt, kuna sellise tehnoloogia kasutamine ja arengu võrdlemisi värske ja noor meie ühiskonnas üldiselt siis nüüd on need selle arengu valudat. Et ilmselgelt selline asi, digihügieen ehk kuidas olla nii-öelda internetis ja kuidas suhelda üleüldse, et kuidas, kuidas suhelda, mis, mis seal okei, mis mitte kuni selleni, et missuguseid pilte või videosid endast jagada ja kui avalikult või mitte ja mitu korda enne järgi mõelda ja nii edasi. Et need oskused ei ole veel nagu väga head ja, ja pigem ma märganud noortele antakse, et noh, kui püütakse siis nagu õpetada vanemate poolt või kipub sageli tulema sellist kuidagi ülelihtsustatud, et ära siis mine sinna või, või kuidagi, et noh, aga see, see ei aita, sest Ta ei taha ka teiste seltskonnast välja jääda ja, ja noh, et, aga, aga et kuidas seda teha nagu targemalt ja teadlikumalt sealhulgas uneteema ka, et kuidas lülitada välja, eks ole, kuidas suuta ise seda teha, et see on selline enesekontrolli teema ka mis üleüldiselt on minu jaoks väga oluline teema laste arengus ja kasvatamisel see, mis puudutab just nimelt enda no need enesekohaseid oskusi, enda tunnete märkamist ja enesejuhtimist sealhulgas siis ka mingisuguse soovi tõmbav impulsi nagu tagasihoidmist Google on lubanud, et ta rakendab niisuguse hüpikakna, mis avaneb iga tunni järel ja teatab googli kasutajale mitu tundi ta on juba olnud selles keskkonnas. Jumala eest proovige proovigem selles mõttes, et, et ma usun, et igasugused, sellised teadlikud teadlikud abivahendid ka teenuste teenuste pakkujate endi poolt on loomulikult teretulnud, sest noh, mingil kujul meil eeldame neil asukese vastutus kuidagi aidata siis inimesi püsida järjel Missuguseks hindate selle sotsiaalmeedia noh, on öeldud, ka mängu sinine vaal mõju noorte inimeste käitumisele ja väärtushinnangutele Kui see mäng saab toimida, siis seal hävitav loomulikult, nii nagu seda on ka kirjeldatud ja ma ei ole selle kasutamise määraga Eestis kursis, aga nii palju kui ma sellest tean, siis siis päris aktiivselt ikkagi tegeletakse selle peatamisega niiviisi kuskil selliselt pead tõstab. Aga mida see kõneleb mulle, otsapidi on see, et, et selline ennastkahjustav ja noh, enesekindlus, eneseväärtusele mõjuv, selline lähenemine, näiteks seda lähenemisega ahistamine. Et noh, sellel on viljakas pinnas, eks ole, noorte näol et see üldse sai nagu toimima hakata, et see näitab seda, et või noh, tegelikult see ütlemine selles osas midagi uut, et noored on tundlik, tundlik seltskondlik inimkonnast, et ilmselgelt just nimelt see temaatika nendel selles eluperioodis on see suhted teistega ja nii-öelda nad õpivad seda alles ja, ja see on nii tähtis. Ja nad ei oska seda veel, sest nad ei oska eristada nii-öelda tähtsaid olulisi suhteid ja vähemolulise, nad õpivad seda alles ja, ja sellega selle õppimise esimeste sammude käigus ju ongi võimalik seda nagu värv kohelda või nagu halvasti ära kasutada seda teadmatust ja oskamatust. Ja noh, loomulikult see on jube, kui keegi seda teeb teadlikult. Teie kodulehel, peaasi on pöördumine ka ajakirjanikele, mille sisu on, et kui vähegi võimalik, siis enesetapuajakirjanduses ei kajastada. Aga ma ei saa teie käest jätta küsimata ka seda, et mis siis on need viisid, mida Eestis tänapäeval valitakse. Elust lahkumiseks ma Õnneks ei tea, väga täpselt, seetõttu ma jään vastuse võlgu jäänud rõõmuga võlgu. Just see, see teema, et mis puudutab siis jah, nuge, enesetapu kajastamist ja üldse sellest rääkimist ja mida on ka uuritud ja kuidagi on nagu selgeks saanud, et sellest rääkimine on oluline ja aitab üldiselt ja seal noh, selle tähelepanu pööramine, et kuulge, et see seal sellest on kahju ja et see on jube, vaatame, mis selle põhjused nagu sügavamale minna. Ja statistikast sellest rääkimine otseselt ei mõjuta, nagu seda ei halvemaks olukorda mida on nähtud, et mis teeb halvemaks, on kui minna liiga detailseks ja seda liiga detailselt ehitada või kirjeldada ja et sellel on kahjustav mõju neile, kes on, kes on mingil kujul seal ääre peal. Sellepärast sellepärast, et soovitakse mitte mitte rääkida, mida üldiselt on teada, et tüdrukud meeste ja naiste, ütleme selliseid noorte kohta nii elanud ja mis võib ka otsapidi seda statistikat, et puudutada, et meestest mingisugune 80 või rohkem protsenti sotsiididest on 80 rohkem protsenti meeste rahad, on see, et need meetodi valikud on naiste puhul aeglasemad ja Ma ütleks enda sõnast sõna, et, et seal on nagu seda lootust rohkem sees ootuste lootust, et keegi ikkagi märkaks ja tuleks appi. Ja seetõttu või see võimaldab nagu ajaliselt kauem aega nagu oodata, siis sageli jõuab keegi ikkagi appi. Ja mehed selles osas on võib-olla impulsiivsed üldistused elavate ja kõigil nii ja seega see samm tehakse võib-olla kiiresti ja seetõttu ei ole aega ka päästa, kui kui see võimalus oleks. Räägime veel noorematest inimestest. Räägime sellest lumehelbekeste põlvkonnast, et need on siis käesoleva kümnendi noored täiskasvanud, kes on kriitika ja konfliktide suhtes ja, ja eluraskuste suhtes äärmiselt tundlikud. Nad solvuvad kergesti, nad ei leia oma kohta elus ja sealjuures on nad hästi pretensioonikas. Kas see on kasvatushäire? Ma arvan, et ei ole kasutushäire. Ma ma igaks juhuks ise tähendab, mina ei sellisel kujul seda nagu põlvkonda ei, ei näe. Ma kuulan ja mõtlen, et ma saan aru, et jah, võiks nina. Aga ma kuidagi vähemasti, kui ma kohtun inimestega ja vestlen siis üpris kiiresti kuidagi see jõuab suhteliselt sarnaste samade küsimusteni, mis on vanemas põlvkonnas, mis nooremas nende elulised küsimused võib olla vastavalt küpsusele, heale nad on erinevad, aga, aga et need kõhklused ja, ja need on sarnased, kuigi tõsi, et mingisugused valikud elus on võib-olla tänapäeval juures ja neid saab teha nagu hilisema eani elus näiteks on hall, on kergem teha uus karjäärivalik mingisuguses vanuses seal 30 pluss 40 pluss, et mida vanasti oli oluliselt vähem. Et noh, see loob automaatselt uued võimalused ja kui see on ka ette teada, et sellised võimalused mu elus on ja tulevad välja, et ma võin praegu ära valida nii tema ümber otsustada. Aga ma usun, et see on nii-öelda nagu kahe poolega, et ühelt poolt see annab positiivset tunnet, et kõiki võimalusi mul veel on ju noh, kuidagi nihukesest avatud valik on nagu, kuidagi tundub rikkalikum elu ees. Ja teiselt poolt loomulikult seda otsuse stressi, et mille ma siis nüüd valin, mille ma hilisemaks neid valikuid nagu rohkem ja kui on inimesi, on ikkagi palju rohkem valikuid, siis läheb, on ju praegu raskemaks valimine, otsustamine ja mida üldiselt otsustamise protsessist on teada, uuritud. Et kui ikkagi on liiga palju valikuid, siis rohkem inimesi jätavad selle valiku tegemata või lükkavad seda nii palju edasi kui võimalik, sest et mida olulisem otsustada, nagu raskem on tehase omanike ja noh, eks see vastutuse kandmine on ongi mingiks raskusi. Tööandjad kurdavad, et tänapäeval, ükski noor inimene ei taha enam kaheksast viieni tööl käia, et kõik otsivad pigem vaheldust, elamusi, reisivad ühest riigist teise ja, ja tunnevad ennast. Ilmselt jah, tõsi, et nii-öelda mõned sellised, võib-olla varasemad mudelid kas siis nagu töö ja, ja selle korralduse mudelid või ka õpe töötavad ilmselt kehvemini nende inimestega või selle põlvkonnaga, kes on kasvanud, noh, ma ei tea, Eesti kontekstis võiks öelda turvalisemas elustikus, olustikus või märgilisus turvalisemas tingimata aga aga mingil kujul noh, vabamas mitmes tähenduses. Ja tõsi, et jah, öeldakse, et tänapäeval inimesed kipuvad rohkem eelistama seda tööle minekul ka, et see palganumber on sutsu vähem tähtis, isegi kui, et et see töö peab meeldima, ma pean nagu saamisel emotsionaalse tähenduse sealt ja ma mina hindaks, et et see on hea märk sellest, et noh, muidugi, kui see tekitab probleeme töötajate leidmisel või nende püsimisel, et noh, sellega tuleb kuidagi toime tulla, aga et see on nagu ühiskonna mõttes hea märke, et et inimesed soovivad oma veendumuste põhjal teha oma valikuid, et ma usun, et tänu sellele on ka töö oluliselt kvaliteetsem ja pühendumist suurem. Aga jah, et kuidas see nii-öelda suure pusle nagu suure masinavärgi käima või tööle saada või töös hoida, et see kindlasti väljakutse. Kare loodimisel on täna psühholoog, perenõustaja ja koolitaja Daniel Soomer. Miks te läksite ülikooli psühholoogiat õppima, kas aine pärast või elutse pärast? Tagantpoolt mõeldes ma ütleks, et seda kutset nii noorelt mina kindlasti ei tundnud. Kui ma seda õppima läksin. Mul olid mõned valikud elus. Osade õpetajad ja ka vanemad mõnevõrra eeldasid, keegi survestanud, eeldasid, et ma lähen midagi tehnilist õppima, sest et see suund mul tuli hästi välja. Ja seega mulle meeldis, aga mingil hetkel ma tunnetasin, et kuidagi psühholoogia on huvitav oma roll, kindlasti on sellel ka meie kooli Psühholoogia õpetajal toona enda jaoks juba õpin, minnes ma kuidagi sõnastasin selle endale, et mind huvitab inimene, inimene kui nähtused, kuidas, kuidas nad siis ikkagi töötab, funktsioneerib selles mõttes. Et ma tahaks sellest aru saada, see oli mu põhiline küsimus õppima minnes, õppides. Ja õppimise ajal ma otseselt ei näinud ennast sellise nõustava psühholoogina töötamas. Ma ei välistanud seda tulevikus, aga ma mõtlesin, et see, mis ma õpin seal mind väga huvitab. Aga et ma ei tunne, et ma praegu läheks inimestele kuidagi tuge pakkuma ja aitama noore inimesena kuidagi muud muud asjad tõmbasid rohkem või siis või lihtsalt noh, tagantjärele ma ütleks, et ma, ma ei tundnud ennast küpsena mingil hetkel aastaid hiljem, kui ma olin vahepeal töötanud noorsootöö valdkonnas ja ka hotellinduses, et siis ma mingil hetkel ma tundsin, et okei, et see teema või suund mind endiselt tõmbab pakub huvi ja olen piisavalt senise elu jooksul saanud ka kinnituste tagasiside inimeste käest. Et minuga on hea rääkida või kuidagi, et nad on saanud tuge. Siis ma nagu pöörasin oma mõtet seal, et tegelikult nüüd nüüd ma olen valmis, et nüüd võib ja siis ma asusin ennast täiendama nihukese pereteraapia perenõustamise suunal. Ja tööle see oli minul selle psühholoogia valiku selline käik. Nii et huvi aine vastu ja praegune elukutse on õnnelikult kokku langenud. Jah noh, ilmselgelt nad on mõjutatud või see huvi mõjutas või andis selle aluse, kui ma olin psühholoogiat õppisin, ma olen lõpetanud, siis ma tahtsin öelda, et noh, siiamaani aruste okei, ma arvan, on, on selline ideaalne alusharidus kõik missuguseks teiseks erialaks või noh, vähemalt eelkõige, mis puudutab inimestega töötamist, et ükskõik kuhu ja et sealt võib, võib edasi minna inimestega lähedalt töötama ja nõustama, toetama teraapiat tegema, aga aga mitte tingimata, et seal seal on nagu suurepärase teadmiseks, misiganes tööks. Te olete nõustaja ja psühholoogina töötanud riigisüsteemis sotsiaalkindlustusametis ja teil on erapraksis ja te olete mitmes perekoolis ja te olete rajanud mittetulundusühenduse, peaasi kuidas need 11 täiendavad või kust te olete tundnud, et midagi jääb võimalustest puudu. Et te olete teise organisatsiooni kõrvale? Tänud minu lähedane suhe siis kolmanda sektoriga sellesse mittetulundussuunaga algas juba õpingute ajal ülikooli ajal kus ma olin aktiivne aktiivne tudeng, vahelduse aktiivsus tuli küll muidugi õppeaja arvelt, aga aga ülikool Tallinna Ülikoolis oli bioloogia osakond, toona oli väga mõistev selles osas, kuna ma enne Eesti psühholoogiaüliõpilaste ühenduse siin aktivist ja ühtlasi siis Euroopa tasandil sarnaste Europa Biology ühenduste liidu asju ajasin ka, et, et kuidagi sealt oli minul selline kokkupuude ja algus just sellise mittetulundusja sellise vabatahtliku tegevusega. Ja ega see otseselt ei lõppenudki olles vahepeal ka hotellis töötanud, siis pärast sõnastasin enda jaoks, et, et nii, et nüüd tahaksin järgmisena töötada sellises kohas, mis oleks selline nagu ühiskonnale kuidagi kasulik ja ja oluline, et ta võib-olla mittetulunduslik, aga noh, ta võib olla ka nagu riigisuunast, et midagi sellist tahaks siis sattuski sihtasutuse Archimedes Euroopa noored Eesti büroo vana nimetusega otsima konsultanti, kuhu ma tööle läksin, et see oligi täpselt selline midagi esimese ja kolmanda sektori vahepealset noh nii-öelda. Ja ühesõnaga selles sihukese ühiskonnas olulise ja vabatahtliku mõnikord vabatahtlike, mõnikord mitte, aga ütleme ühiskonda panustava lähenemisega hoiakuga. Ma arvan, et ma olen üpris oma täiskasvanud elu jooksul nagu kogu aeg elanud, et seetõttu MTÜ Peaasjad kui me Ta oli loodud nende algatajate, Anna-Kaisa Oidermaa ja ere Vasli poolt juba varem 2009. Ja siis ta kasvas, kasvas ja mina liitusin selle meeskonnaga, mis siis nüüdseks on see põhimeeskond 2013, kui alustasime suure Norra rahastuse projekti kirjutamist selleks et kogu see veebileht põhjalikuks ja nagu rikkalikuks teha ja kõiksugu igasugu lisa asja sinna juurde teha. Et see oli minu jaoks ka selline suur äratundmine, vot see on selline vorm ja see on see, mida ma olen mingil kujul harjunud tegema, mis mul on tuttav ja mis mulle väga meeldib, sest et sest, et noh, ühelt poolt on saanud sellise loomise protsess ka, et saab osaleda millegi millegi ehitamises, midagi loomises. Ja samal ajal noh, et see on seal kuidagi mingil kujul nagu ühiskonda pakub ja noh, loomulikult endale ka muidugi muidu poleks huvi, aga kas see kuidagi kõnetas ja et noh, et, et see on sellest ajast saati püsinud muga koos mõnikord veidi väiksemal määral ja vabatahtlikus vormis ja mingites ülesannetes jälle siis osa kas väikese töökohal osata, et see, see on olnud muga kaasas ja teised töökohad, noh, on on eelkõige töökohad pluss siis ikkagi nagu psühholoogina töötades, et nagu ma olen saanud oma seda eriala praktiseerida rohkem. Sest endised, peaasi, et ma hetkel ei ole nõustaja kuigi meil on just nimelt need e-nõustajad, kes võtavad anonüümseid kirju vastu ja vastavad, et ma selles rollis seal olema rohkem tegelen selle tehnilise poole, pluss koolitamise ja noh, üldse selle tuumikmeeskonnas olemisega arendamisega. Noh, ütleme nii, et pooles määras, et me jagame seda vastutust teile singis tütar, eelmisel aastal. Nonii palju õnne. Ja ma arvan, et tal on olnud õnn ühte väga heasse perekonda sündida, sest teie kasvatate ütles perekoolis ja lapsevanemaid. Ja neid toetama püüan ja jah, mingit erinevat sorti koolitused on olnud ja Gordoni perekooli koolitaja, eks olen ka õppinud. Nii kuidagi maa peale toov on ise lapsevanem, sest kogeda kõiki neid samu asju, mis teoorias ja klientidega rääkides tunnen ennast kindlalt ja nagu kuidagi ma näen, mis, mis oleks nagu mõistlik või kasulik ja nende puhul või minnakse üldiste põhimõttena. Aga nii nagu ka koolitusel käijad või nõustamisel kliendid annavad tagasisidet nii täpselt samamoodi ka ise, et kui ise selles olukorras sees olla, siis on see kogu see kogemus on hoopis midagi muud ja ei ole alati lihtne olla püsida professionaal, olles ise oma peres siin aeg-ajalt ikka siit-sealt eriala tõttu on, on kuulda, kas siis keegi küsib, et noh, et ise ju psühholoog või säh ju see või teeneta, et kuidas siis nüüd endale, eks ole, suhted või seal ma mitte ainult minu kohta tingimata, vaid üldiselt psühholoogide nõustajate terapeutide juhatajat, et siis minu nägemus sellest on väga selgelt see, et, et see on väga tugev perspektiivi, mõju on seal, et kui ma omapäras on mingit sorti suhtlemisel või, või noh, mis, mis iganes, selliseid nagu raskusi, siis mul on nagu, nagu selline sisuline valik, et kas ma olen kohal ja püüame siis olla seal ja nagu püsida nendes suhetes ja püüda neid parandada, aga sel juhul ma olen nii-öelda eraisik. Muidugi mingid teadmised on aga, aga selles hetkes ja eriti, kui emotsioonid on selgelt tugevalt kaasatud, siis Meie aju arengu tõttu juba need teadmised ja ratsionaalne osa jääb nagu veidi veidi foonile taustale. Ja samal ajal, kui ma sellest olukorrast astuksin välja hakkaksin ütlema, kuidas, nagu ma ei tea teooria põhiselt praktikast, teiste kogemustest, nagu sobivam oleks, siis ma ei ole enam mina ise. Ja siis on selles pildis jälle keegi puudu selles, mis, mis seal pärast on vaid ma nagu hästi teadlikud hoian enda jaoks, et need on nagu eraldi rollid kodus. See mina ja töö ajal inimestega ma olen, olen teises rollis. Eestis on umbes 100 kutsetunnistusega kliinilist psühholoogiat. Ma tean või ei ole. Ja nende juurde pääseb üldse ainult kas perearsti või või psühhiaatri suunamiskirjaga, kusjuures seal kirjas peab olema siis ka suunamise aluseks olev diagnoos. Kas see hulk 200 inimest Eesti peale on küllaldane? Ma olen kindel, et ei ole, et üks oluline probleem on, on kindlasti Eestis see, et spetsialistide vähesus, psühholoogide, psühhiaatrite, see on ka otsapidi see põhjus, miks need peaasjade käivitajad pihta hakkasid selle MTÜ-ga nemad töötasid teatrihaiglas, tere päevast siis psühhiaater ja Anna-Kaisa Oidermaa, kliiniline psühholoog ja nemad omavahel korduvalt arutledes ja kolleegidega ka. Et tööd on nii palju, et kuidas seda tööd nüüd ometi vähemaks saaks ja noh, ja see põhimõte on, mul oli üldine, et kui inimesed märkavad varem pöörduvad varem saavad ise hakata nagu kuidagi ennast aitama varem. Et siis nii-öelda probleemid lahenevad kiiremini ja võiks ju arvata, et siis spetsialistidel on teil ikka vähe mis nüüdseks on aru saada, et, et selle sellele tähelepanu pööramine tegelikult muidugi mõnes mõttes töö loppis juurde, aga see on tegelikult hea. Mõtlen selles mõttes, et rohkem inimesi hakkab nagu tähele panema, märkama ja pöörduma ja tegelema. Ja vähemalt see topsis selle selgemalt välja, et spetsialiste on puudu või on vähe. Tõesti, eriti Tallinnas näiteks on ootejärjekord psühhiaatri juurde, näiteks on mõnikord, kuid kolm kuni viis kuud olen kuulnud isi vahel riigi, selle haigekassa rahastusel erab psühhiaatri juurde kuu-kaks võib-olla et ei ole nagu ka väga lihtne. Eks see on vist kõik kogu eriarstiabiga, nii, mis puudutab just seda haigekassa rahastatud poolt, et järjekorrad on väga Pikad tõsi silmad oleks nagu selle eristuse selle vaimse tervise füüsilise tervise puhul, et noh, selge see mõned inimesed ootavad ka füüsilise tervise haiguse või raskusega väga pikalt, aga kuna üldiselt ühiskonnas siin häbi, märgistus või stigma hirm vaimse tervise probleemide ees on päris tugev sealhulgas mitte ainult ma kardan teiste suhtumist, vaid, et inimesed sageli ka juba ise suhtuvad endasse nagu väga piiravalt ja selle tõttu lükatakse edasi või ei, ei tule isegi mõttesse pöörduda kuhugi, enne kui asi on ikka noh, nii halvasti, et muud moodi lihtsalt ei ole võimalik, et südamega, kui ma selle kampaania käigus noorte meeste arvamusi uurisime, siis ka tuli tuli ka sealt välja, et ikkagi nagu põhisuhtumine on see, et noh, enamasti, et parem ikkagi varjata, et see ei tasu nagu ikka minna rääkima ja ikka peab ise hakkama saama, et ikka kuskil erispetsialisti poole pöördumine see sõidule lihtsalt. Mina usun ka, et inimene peab iseendaga ise hakkama saama. Ma arvan ma, ma kritiseeriks ainult sedasama, pean iseendaga hakkamasaamine, et see võiks olla eesmärk, soov, mille poole püüelda absoluutselt, ja sellepärast minu üks selge niisugune vaade või põhimõte on, et et hariduses, loomulikult kodudes ka hariduses võiks selliseid enesekohaseid oskusi lastele juba varakult hakata õpetama selleks et nad saaksid paremini ise iseendaga hakkama. Aga ka oskaksid teineteist toetada, vajadusel on hästi oluline. Neid olukordi saab hästi kergesti võrrelda füüsilise tervisega. Et kui mul on ikkagi jalaluu katki, siis mis aastasadu või kümneid tagasi ma peaksin selleks elama, et kõik vaataksid minu otsa, et kuule, see on sinu probleem, sa hakkama tee korda, on ju tänapäeval see ei ole nagu mõeldav, et ma ise ravin ennast sama lugu psüühikaga, et kui ikkagi on väga-väga halb. Mõni inimene võib pöörduda kergemal puhul seetõttu ilmselt ta saab kiiremini abi ja, ja on kulgeb kergemini. Või kui on nagu olukord, väga tõsine, et igal juhul et lihtsalt ei saa hakkama ise see vastus, et miks, miks ei õnnestu isehakanud, sellepärast ei tule välja, et ja mitte alati mõnikord. Üks aspekt, mis takistab inimesi psühhiaatrilise abi poole pöördumast, on ka visalt levinud arvamus, et seal määratud tabletiravi tekitab sõltuvust või ei täida oma eesmärki. Hirmud on olemas ja võivad isegi mõnikord ju juhtuda, aga suurel enamikul puhkudest ma ütleks, et isegi kui ravimil on ebamugavad kõrvaltoimed või noh, kuidagi hiljem on nagu raske ravi lõpetada, ravimitest loobuda siis ma olen täiesti kindel, et suurenaamikul, puhkudest on see ikkagi parem enesetunne. See seisund, kus olla selle nii-öelda noh, natuke nagu ravimi ebameeldiva toimega toime tulla on kindlasti parem enesetunne, parem seisund kui püsida, mitte midagi tehes. Teine asi on see, et mõned inimesed ütlevad, et noh, neil on selline veendumus või nad kardavad just nimelt ravimeid ja siis nad alustavad sellise mingit muud sorti enese arendamisega enda enda abistamisega näiteks vestluse põhine teraapia või nõustamine. Kui on olukord ikkagi tõsine, siis mida on uuritud ja öeldakse, et noh, et korraga on nagu parim lahendus, et kui vaja, siis ravim pluss teraapia, et seal nagunii-öelda kõige tõhusam. Aga et noh, arusaadav, et inimestel on mõnikord hirmud või mingid veendumused, et noh, muidugi võib ju alustada ühega ja vaadata, et kui see ei ole piisav, et siis minna minna järgmise juurde, mõnedel on jälle vastupidi. Ma võin, andke mulle igasuguseid tablette, et ma olen valmis, selleks aga oli malest, et ma ei peaks nagu rääkima oma oma asjadest ja nii-öelda asjadest, hirmudest, tunnetest ja liiga sügavale enda sisse vaadata on valus ja vahel ongi valusat hirm hoopis selles, et ma ütleks, et teda mõlemat esineb. Sel nädalal kirjutas filmirežissöör Andres Maimik, kuidas ta tegi meie hulgast lahkunud Arvo Kukumäest dokumentaalfilmi umbes viis aastat tagasi. Ja selles kirjutises kasutab Andres Maimik niisugust fraasi, et see oli enesehävituse ja elutahte unikaalne kombinatsioon mis otsustab inimeses, kumb neist kahest vastandlikust jõust võidab. Kas enesehävitusvõi elutahe? Meenutab mulle seda metafoorselt lugu indiaani lugu mustast ja valgest hundist, et kumba sa siis toidad, see mõte iseenesest, et, et eks sa ise valitses, kumba sa toidad enesehävitust või seda elu jaatust, see paneb muidugi nagu sellisel kujul mõeldes paneb täisvastutuse inimesele endale, jällegi mina näen, et me ei ela vaakumis selles osas, et ma igapäevaselt ja eriti veel arenedes lapsena aga edaspidises elus igapäevaselt me oleme kogu aeg suhetes teiste inimestega, et, et see, mis toimub minu ümber ja missugused on mu suhted või kellega, kuidas see mõjutab ka lisaks sellele, mis ma ise tahan, otsustan, teen. Aga üldiselt ma ütleks, et, et otsustab ilmselt ikkagi see nende toetavate erinevate toetavate tegurite mõju. Et need võivad olla olulised suhted püsivalt hetkel mingid muud isiklikud ressursid, on see intelligentsus või mingisugune emotsionaalne oskus ennast kuidagi hallata, ennast ära tunda. Ühesõnaga erinevad erinevad sellised ressursid periaalset nimetatakse. Et ma arvan, et see on see, mis, mis võib-olla aitab või noh, mis määrab selle tasakaalu seal. Kumb pool võidab? Aitäh pika intervjuu eest, Daniel Soomer. Kui teil tuleval nädalal Se konverents toimub, siis pidada ühiskonnalt või avalikkuselt. Oota aitäh, et abi abivajajani jõuaks enne, kui on hilja. Ma mõttes näen nagu kahte suunda, üks on see, mida suurelt ja, ja pikas tulevikus tahaks, et ühiskonnas juhtuks ja teine võib-olla nagu kitsamalt, et millele kohe mõelda või noh, mida igaüks nagu kohesaks saaks kuidagi võtta ja teha laias perspektiivis. Ma arvan, et üks oluline osa on nagu ma ütlesin, et mingil kujul juba, kuidas teie väga alguses rohkem pööratakse sellele tähelepanu, et et lasteaia noh hetkel siis tähelepanu alla, eriti poiste jaoks oleks lihtsalt öeldes, et tunnete tundmine oleks okei. Sest et väga pikalt on ühiskonnas meil see ikkagi selgelt teatud nagu sihuke hoiaku all on, mis tunded on meestel lubatud väga vähe meestele lubatud ja väiksest peale, eks ole, et mehed ei nuta aegagi, need, need klišeed sinna juurde. Selle juurde võib-olla käib ka siis vanemate toetamine, vanemate harimine, ma arvan. Ja üleüldiselt ühiskonnas see, et missugune on ütleme, kangelane ehk siis nagu meheideaal et seda avardada või mitmekesistada, et kui ühiskonnas me suudame aktsepteerida, et täiesti normaalne ja igati nagu täiskvaliteetne mehelik mees, võib-olla ka teistsugune, kui see selline ma ei teagi, mis Rambo või keegi selline väga, väga stereotüüpne tänapäeval see võimaldab seda ühiskonna tasandil muuta meeste vaimset tervist. Ja konkreetsemalt jah, konkreetsemalt, võttes vaadata oma lähikonda iseennast, mõelda enda peale, et kuidas mul läheb, kuidas mul on, mis vanasid, on paljud inimesed ei, ei lippama, ütleks või ei tule selle peale, et võiks nagu ennast hinnata ka aeg-ajalt, et kuidas mul läheb, märgatakse, kui miski on nagu väga halvasti. Aga et sellele nagu teadlikult tähelepanu pöörata nii enda puhul kui ka siis sõprade lähedaste tuttavate puhul. Et kui märkad, et teine on kuidagi käitub ebatavaliselt või teistmoodi, kui ta varem on olnud, siis, siis võib selle kontakti luua, et võib-olla ta ta vajab võib-olla tugev ise ma ei pruugi olla see, kes oskab teda toetada, aga ma vähemalt saan ära kuulata ja nagu oma ideid anda või aidata suunata seda, et et kust abi võiks saada. Aga noh, ja enda puhul samamoodi, et ma arvan tihti tihti me unustame iseennast tähele panna. Selle nõuandega lõpetame tänase saatetunni külas oli meil siis psühholoog, perenõustaja ja koolitaja Daniel Soomer. Ja uus saatekülaline on eetris juba nädala pärast kuulmiseni.