Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme veetnud neid mitu pühapäeva sümpaatsed näitlejannad seltsis ja paistab, et need on inimesed, keda see poliitiline maailm ei peaks eriti kuidagi puudutama. Aga nad on andnud meile ju väga palju näiteid, kuivõrd süsteem rikkus inimeste saatusi. Ja meie teame seda küüditamise ja muude analoogiliste sündmuste näitel. Kuid meil on olnud ju väga palju arvukalt kümneid kümneid kirjanikke, teisi kultuuri, tegelasi, kes veetsid Stalini laagrites jõu kümneid aastaid. Ja kuigi näitlejad veel kord ja eriti naisnäitlejad peaksid olema kuidagi kõrval või vähemalt ei peaks otseselt ju näid see kõik puudutama. Nad olid ju nii vajalikud sellele süsteemile. Aga me nägime seda nii sooja, Fjodor Rava Guitatsiaal, Aconiewska näid kindel, et ka selle elukutse esindajat, meil olid ju nii palju neid operaatoreid, meil oli teisi tegelasi, kes kadusid filmivõtete ajal. Ja need kaks inimest ju veetsid Stalinlikas, vanglates ja laagrites ligikaudu 10 aastat. Ning mõlema nende pool ei ole üldsegi välistatud. Lisaks süsteemile oli seal ka isiklik peeriakate maks. See ei ole küll tänane teema, aga olgu siis väikene kõrvalpõige vahetevahel siin ja seal kirjanduses levib seisukoht, et kui nüüd pärast Stalini surma oleks peeria tulnud ja tuuakse ka mingisuguseid näiteid sümptomitas, mis selle mõne kuu jooksul aset leiavad seal midagi piiridel ja mingisugused vabadused liiduvabariik idele siis ta ikka on tegelikult vähetõenäoline, sellepärast et sellest inimesest arvestades tema eelnevat tegutsemist, oleks kujunenud välja täpselt samasugune diktaator muidugi oma nüanssidega, nagu sõda oli Stahlil. Nii et mina seda varianti Te ei usu. Tegemist oli järjekordse näitena võimuvõitlusest ja me teame ka varasemast ajaloost küllaltki palju näiteid, kus diktaatorit tulevased diktaatorid alustavad üleüldise amnestia, aga nad ju arvestades nende võimule tulemise hetke, tahavad ennast igati demonstreerida headena mängides seda tuntud mängu head ja halvad politseinikud. Aga tuleme meie kangelanna juurde tagasi ja on olemas veel üks konkreetne näide, vähemalt nii on seda kirjeldatud mäelõhe inimesest saatus kellel hooli otsele ristumine peeriaga. Ja selleks on tol ajal noor näitlejanna, tema sünniaasta on 1927 ja nimi Nadjelda Tšerednik tšenko. Omal ajal väga populaarne, väga tuntud näitlejanna hiljem, nagu seda ikka vahel vahel juhtub, unustatud ja võib-olla ka need filmid, mis tol ajal talle populaarsust tõid, pole hiljem enam kuidagi nii hinnatud, nagu näiteks on, loovad filmid ja sellepärast tuntakse teda ka suhteliselt vähem. Aga tulema sissejuhatavalt selle peeria loo juurde, väidetavalt teda meelitas sõna meelitas, tuleb panna loomulikult jutumärkidesse peeria isikliku valveülem, polkovnik Sartiisov. Tegemist on kurikuulsa tegelasega üks Stalini-aegsete repressioonide arhitekt, kui seda nii võiks nimetada, Ta ta. Ja nagu paljud sellised tegelased, kui vaadata, kui palju neil on siis haridust, siis on reeglina suhteliselt väikese haridustee ja ka tema oli lõpetanud kuus klassi. Alustab Ta oma karjääri NKVD sisevangla autojuhina. Niisugune amet ja mida siis peab tema veda maa, mis on tema ülesanne valdavalt neid inimesi, kes on arreteeritud ja kellele on mõistetud surmanuhtlus siis mahalaskmiskohta, niisugune tööülesanne. Ja 1935. aastal saabki tast peeria isiklik autojuht. Ja selles ametis, kui nii võib üldse öelda, tegelaski ta väga paljus just nemalt peerial ka naisohvrit püüdmisega. Ja kui vaadata ei hakka sellel teemal pikemalt praegu peatuma siis see on ju täielik jälitustegevus, nii et vahetevahel peeria lihtsalt sõites autoga võis kedagi teel märgata ja sisalik käsk uurida, kes see inimene on, püüda kuidagi sellele inimesele läheneda ja omanud mitte mingisugust tähendust, kas inimene oli abielus, kas inimene oli kellegi kõrgemalseisva isiku sugulase lugenud peeriale mitte midagi? Osales ka ise nendel pidustustel. Ja hiljem tema puhul oligi ühildatud autojuhi isikliku valveülema. Ülesanded on säilinud maa ülekuulamis kol 53.-st aastast, nii et kui arreteeritakse peeriases, arreteeritakse tema. Ja vaatasin seda protokolli seal ta räägib sellest, et ta oli 18 aastat peeria valveülem. Seda me teame. Muidugi nende protokollide puhul tuleb ju arvestada, mida ülekuulajad tahtsid saada ja mida ülekuulatav tahtis rääkida. Aga ta päris pikalt peatub Juznennalt peeria liiderdamisel, sest see on üks teema, mida ülekuulajad tart kätte tahtsid saada. Räägib igasugustest detailidest, mida meie tegema ei hakka. Aga ta ütleb, ta pidas ka nimekirja nendest inimestest, keda peeriases jahtis ja ütleb. Ta on nad hävitanud, aga üks eksemplar on tal alles. Siin on ülekuulamisprotokollis päris niisugune huvitav koht mis viitab sellele, et see kõik vastabki tegelikkusele. Kui küsitakse tema käest, et kus siis üks eksemplar on, mis on säilinud siis ta vastab, et see on tema kodus ja tema mundri taskus arreteeriti 200 ootamatult ja nimekiri võis tõesti jääda sinna taskusse. Ja ta ütleb, lisab, et selles nimekirjas on 25 27 nime koos aadressid ja telefoni numbritega. Ja muidugi räägib ta ka sellest päris pikalt, ta oli masendatud, kuidas üldse niisugune inimene võib riiki juhtida. Ja et poolteist aastat enne nüüd seda lõpp puuolevat tema poole pöördunud kabeeria abikaasa ja öelnud, et tema mees nakatus süüfilis ja toob ka ära selle konkreetse polikliiniku, siseministeeriumi polikliiniku arsti nime, kes teda ravis nisukene, siis ülevaade. Meil oli seda kõrval paikena lihtsalt vaja. Et veelkordselt illustreerida, millise inimtüübiga on tegemist. Aga see teema võib-olla kunagi tulema selle juurde on muidugi omaette käsitlemist väärt, nimetame seda tinglikult peeria naised, aga jätame praegu selle. Ja meie jaoks oli sõda praegu vaja ja oli vaja Kasedasarkissovi, et lihtsalt selleks, et tulla Nadežda Chereni tšenko juurde tagasi. Ja Tampeeria villas ilmselt keelduda ei saa, kui sind sinna nii-öelda sunnitakse tulema. Ja ta olevat sunnitud ka jääma sinna majale. Ja need öösel astub tuppa peeria ja mis nad heledast päästis, ta olevat hakanud meeleheitlikult kisama ja peeria lihtsalt vandudes sealt väljub, nii et see on jälle üks lugu, mis iseloomust, sõda atmosfääri. Ja seejuures on oluline, et tolleks ajaks, no kuivõrd see on oluline alles me rääkisime, et see eriti oluline ei ole, aga lihtsalt täpsustuseks Nadežda servetnitšenko on selleks ajaks juba tuntud nimi kuulus näitlejanna ja tulemegi selle filmi juurde, mis tal seal üleliidulise kuulsuse tõi. See film jõuab ekraanidele 46. aastal ja selle filmi pealkiri on esimene kinnas. Ja järgmisel, 47. aastal on see üks vaadatumaid filme nõukogude liidus ja mida seal numbrites tähendab seda filmi käis vaatamas ligikaudu 18 miljonit inimest, kui üldse vaadata neid numbreid, kinokülastusi, son, ainult nõukogude liit, siin ei ole ju teised riigid väga paljud nendest filmidest jõudsid ju sotsriikide ekraanidele, mõned ka kapriikide ekraanidele. Aga ikkagi 18 miljonit inimest. Ja kui tuletada veelkord meelde pealkirja esimene kinnas, siis võib enam-vähem ka aimata, kes on seal need tegelased, kellest selles filmis on juttu. Poksijad. Ja kui mõelda hilisemal ajal ja mitte Venemaal, vaid laiemalt ekraanidele jõudnud filmidele siis neid ju annab meenutada päris palju, kus tegemist on poksija, aga nii, et päris hea teema, kahevõitlus, inimese mingisugused suhtad, iseloom ja kogu see temaatika ja enam-vähem täpselt samasugune algase film. See jutustab ühest treenerist, muidugi ta ei ole mitte peategelane kes kohtab tänaval ühte tugevat noort meest, näeb temas potentsiaal, ehkud, boksias, hea, kutsub ta oma spordiühingusse. See ei ole muidugi mitte tema isiklik, vaid üks niisugune ühi, mille nimi on meteoor. Ja see noormees tulebki mõne aja pärast sinna, kuid ajab segamini, sest kõrval on veel üks spordiorganisatsioon, mille nimi on mootor, nii et selle asemel et minna meteoori, läheb ta mootorisse ja seal tutvub ta ühe kauni neiuga sportlane, võimleja ja sõda, võimleja annat, mängibki Tšernitšenko ja tema käes ta siis saab teada, et ta on hoopis vales organisatsioonis, mitte seadmete Aarisku. Ta kutsuti. Igatahes mõne aja pärast juhtuvad seal igasugused seiklused ja see köik lõpebki sellega, et ta jõuab matšini, kus selgitatakse välja moskva tshempion. No on niisugune suhteliselt keskmine film, nii et eriti seda vaadata ei soovita, aga kes seda tahab teha, siis võimalus ju meil Facebookile avaneb. Miks see film on aga selleni tšenko elus olulise tähendusega, sellepärast. Ja seda juhtub ka vahetevahel. Filmivõtete käigus tekib tal suhe sellesama näitlejaga, kes mängib poksijat, nii et nii nagu filmis, nii ka elus, vahel on vastupidi, aga siin on sellises järjekorras. Ja see on küllaltki tuntud näitleja Ivan pere Versof ja nad abielluvad, kuid see abielu eriti kaua ei kesta. Kuigi meesnäitlejad meid ju praegu ei huvita, võiks ikkagi paari lausega nüanbereverseyst rääkida, temal peatuda seda enam 1946. aastal sõlmitud abielud tšenkaga jäänud Jonäände viimaseks abieluks. Jällegi üks näide elust, et vahetevahel jõutakse vana suhte juurde tagasi. Ja nüüd sellest esimesest abielust sünnib neil poeg ja see abielu lahutatakse 51. aastal. 1957 on suured filmid That's all, Ivan Pereversus mängib jälle peaosa ja tal on sümpaatne partner, kellega tal tekivad lähedasemad suhted ja see on ka tuntud näitlejanna natukene küll hilisemast ajast, võib-olla tema tipp on hilisemas ajas ja see on alla larionova. Ja kui van perverssed sünniaasta on 1914 mainima, siis need kaera ja Nadjelda Chereni tšenka 1927 siis hallararionauan veel noorem, tema sünniaasta on 1930 tiks. Ja selles suhtes ametlikult olnud abielus ei olnud, sünnib tütar Aljona. Ja vot need 1961. aastal teistkordselt Cherenitšenka ja Peleversev abielluvad. Jälle sünnib poeg, kuid ka see teine katse ei kesta väga pikalt, nii et jälle lahutavad. No kuna meid praegu meesnäitlejad ei huvita, siis hakka kõikidel tema suhetel ja lastel peatuma. Aga võib-olla detailina huvitav fakt, et väidetavalt need on ju kõik, väidetavalt oli tal ka romaan kultuuriministri väga tuntud ja kõmulise nimega Jekaterina furcevaga. Kui oli van pere versus ligikaudu 70. filmis, nii et väga populaarne tuntud näitleja ja 52. aastal pälvis ka Stalini preemia esimese järgu preemia ja selle saeda filmi ees Taras Ševtšenko. Aga need filmid, kus tal olid olulisemad rollid, meil kindlasti tulevad, nii et praegu rohkem temast ei räägi, meile õlitada vaja ainult sellepärast, et tuua välja see seos näitlejannaga, kes meid praegu huvitab. Järgmis Nadežda Chereni tšenko filmini läks päris palju aega, nii et seal on suhteliselt pikk paus. Ja see film valmib 1954. aastal ja temaatiliselt on ta suhteliselt sarnane selle eelmise filmiga. Sarnane selle pärastajat, mõlema filmi tegevus on seotud spordimaailmaga. Juba filmi pealkiri meile ütleb, et tegemist on spordiga. Filmi pealkiri on maailmameister ja enam-vähem isegi sarnaste aladega. Kui esimene film on boksiates, siis järgmine film on maadlejatest ja on tegemist ühe noore mehega. Taan kolhoosi, sepp tegeleb maadlusega ja võidab ühe oblastimeistrivõistlused. Nii et saab oblasti meistritiitli ja tiitel ajab tal pea sassi ja loobub tööst, kolhoosis sõidab hoopis linna. Ja nüüd tuleb mängu positiivse tegelasena jälle treener, treenerid on kõik niisugused positiivsed, nemad on juba elukogenud. Jaa. Kuidas ta siis suunab selle noore poisi õigele Teele ta korraldab talle matši ühe kogenud maadlejaga ja nüüd sa kogenud maad, poisil on ju pea sassi läinud, ta arvab, et on maailma kõvem maadleja. Agase vilunud tegelane paneb ta kolm korda järgi mõõda selili. Ja vot see teda kainestab ja nüüd läheb kolhoosid tagasi niisugune lugu. Ja koos temaga tuleb sinna ka see treener, muidugi treener tegeleb sellega, arendab kehakultuurikohapealses, saab aru, kui palju andekaid noori töötab kolhoosis jas säpast maadleja Ilja grammofon, tema nimi filmis saavutab ühe võidu teise järele. Kuid üleliidulistel meistrivõistlustel jääb alla ühele kogenud. Agas kogenud maadleja näeb, kui andekas ta on ja soovitab rahvusvahelisele võistlusele maailmameistrivõistlustele tuleks ikkagi saata kutse Tulevikku tähtsa noormaadleja. Ja mis seal enne tema ärasõitu juhtub, mis talle kasvatab tiivad klaaruvad suhtatama armsamaga, kelle nimi on Nastja. Ja sõnaste ongi Nadežda kitšenko ja lõid kõik, tal on korras. Saabub maailmameistrivõistlustele muidugi, vastased on väga rasked, aga saab neist kõigist jagu, võidab ja kroonitaksegi maailmameistriks. Vot niisugune Luhkop kokkuvõtvalt, kuidas ühest noorest kolhoosisepast saab maailmameister ja filmi pealkiri ongi maailma. Kui palju tol ajal käidi kinos, neil üks number oli, aga olgu siis veel näit täna üks. Kuigi see film 1955. aastal saavutab vaadatud tõuse pingereas 12. koha, no mis ei ole ju kõige kõrgem koht võistlustel. Aga see vaatajate number on 28,2 miljonit inimest, nii et peaaegu 30 miljonit inimest käis kinos seda filmi vaatamas. Ja kõik need numbrid meile ju illustreerivad seda teadmist, kui oluliseks, nii alates Leninist täpselt samuti Stalin kinokunsti pidas, sellepärast et see oli ju kõige lihtsam viis jõuda massidele, mida sinna kõrvale sai paigutada raadio võib-olla midagi muud ju ei olnud, ajalehed iseenesest ka tohutute tiraažidega, aga visuaalse vahendina loomulikult kinokunst ja vot sellepärast ka Stalini isiklik tähelepanu ka sellepärast otsenseerib kõike alates Laariumitest ja lõpetades siis juba nende filmidega, mis talle demonstreeritakse ja millele ta annab siis oma kas rohelise või punase tule. Kannab pealkirja madrus Tšižik, niisukene, tore madrus, tšikk. See film jõuab ekraanidele 55. aastal ja viib vaatajad tsaariaega, nii et näitab selle eelneva ajastu negatiivset olemust ja seal ongis madrust, kelle nimi on check. Ja ta saab haavata õppuste käigus. Nii tänam reateenistuseks pole kõlblik ja ta saadetaks ühe kapteni perekonda Dentšikuks. Ja vot seal ta siis toimetab, aga teda igati alandatakse, temasse suhtub takse kui madalamasse olendis. Suisa kui mingisse Holop, D. Ja peamine, kes perekonnas tema suhtes seda üleolekut demonstreerib, on kuigi kapteni kaunis noor, hellitatud naine, keda siis me teame juba arusaadav, kes mängib Nadia Statšeraditšenko. Ja vot selles väljapääsmatus olukorras südamlik madrus, mis on siis talle ainsaks lohutuseks on koosolek ja mängimine kapteni väikese pojaga seal siis poiss, kes saab aru, kui Doras madrus on ja nad omavahel suhtlevad. Kuid see mõnitamine jõuab nii kaugele. Madrus võtab vastu otsuses sealt põgeneda, ta ei suuda seda enam välja kannatada. Kuid miskite tapjad tab ja peatab teda poisi raske haigus, ta ei suuda oma rasket kopsupõletikku põdeva sõbra juurest lahkuda ja vot nii ta istub ööd ja päevad, tema voodi kõrval hoolitseb tema eest ja no sisuliselt toob ta surmast tagasi. Ja vaat need näeb kapteni abikaasa, kui ülekohtune ta on olnud, kui südamlik Kons, madrus, Tšižik, jood seal siis selle filmi nisukene positiivne lõpp. Nii et selles filmis on tsereditšenkol küllaltki oluline roll negatiivse kangelanna Roldes lõppkaadrites mõistab, mis siis tegelikud väärtused on? Üks väike roll olina terlaslaczernitšenkal ühes väga olulises ja võiks isegi öelda kuulsas filmis. Selle filmi pealkiri on päevalilled. Ja selles filmis, kui keegi ei mäleta, Ta on vaja seda lihtsalt meelde tuletada. Mängisid ju sellised esimese kaliibri tähed nagu Sofi lollan jaamarczarlomast rai Anni. Minu põlvkond seda filmi mäletab, see film on aastast 1970 pärjatud mitme auhinnaga. Sai ka Oscari parima muusika eest. Aga olgu siis kahe kolme lausega meie noorematele kuulajatele, kes pole seda filmi võib-olla näinud. Sisu. Antonio Edasis mängib Marcello masränne, satub idarindele ja jääb sõja käigus kaduma. Teame ju, et Itaalia Saksamaa liitlasena osales ka sõjategevuses ja väga paljud ju Itaalia sõjamehed jõuavadki Stalingradi alla ja osalevad ka selles lahingus. Enne seda lahkumist on ta abiellunud ühe imekauni Johannaga, keda mängib Sophia Loren. Ja Joanna ei suuda teda unustada. Ja need on juba sõja lõpust mõõdas mõlad aastad jaotuse Vanna otsustabki, sõita nõukogude liitu ja otsima oma abikaasat. Kuigi räägid lisaks, et on surma saanud, aga ikkagi kui on suur armastus, siis seda uskuda ei taha. Ja mis seal siis selgub, Nõukogude liidus. Kokkuvõte on väga lühike. Film on muidugi tunduvalt pikem hätta Taani on elus ja tal on venelaine taal loonud uue perekonna ja tema mais. Selles filmis mängib tuntud näitlejanna Ljudmila sovelliva juba järgmise põlvkonna esindaja ja tolleks ajaks oli ta juba päris nimekas näitlejanna. Sellepärast Ta oli mänginud Nataša rolli sõjas ja rahus kuna päevalilledega meie kangelanna on seal muidugi väga väike roll. Aga kuna selle filmi puhul on tegemist ikkagi välismaa ideega ja välismaa lavastajaga ülitooriudes sica siis arusaadavalt tekkisid ka mõned komplikatsioonid. Esialgse plaani järgi oli esilinastus Ta nähtud Moskvas 1970. aastal. Kuupäev ei ole kaugeltki juhuslikult valitud, kui seda nimetada soli, kaheksas märts. Naistepäevaks pidises ilm ekraanidele jõudma esmakordselt. Kuid nõukogude pool ei jäänud rahule nende kaadritega, kus näidati langenud itaallaste kalmistut. Nõuti selle koha väljajätmist ja see vaidlus lõpeb sellega, et Moskva esilinastus jäi ära. Ja esmakordselt näidati seda filmi hoopis Roomas ja 13. märtsil. Kui nüüd vaadata järgnevat aega kuuekümnendaid seitsmekümnendaid aastaid siis ega Nadyerdatšergywitšenkal eriti palju rolle ei ole. Mõned üksikud väikesed mõnes filmis, no kui midagi mainida, siis 66. aastal hinge, ehk siis natukene varasemal ajal ekraanidele jõudnud film Alexa Bush pisukese kummalise ja tundmatu pealkirjaga film. Sõja räägib ühest kraina Robin Huudist, nii et tegemist on seiklusfilmiga. Nagolo pilgud ikka röövib jõukaid ja kaitseb vaeseid, need niisugune film. Ning kui neid otsida põhjust, miks siis näitlejanna, kes on ikkagi mänginud küllaltki olulistes filmides ja saavutanud päris suure populaarsuse just nimelt tänu sellele esimesele filmile, sellele poksijat Ta filmile ja ka mõnele teisele filmile. Et miks me teda hiljem anam ekraanidele hinna. Kus sa rääkida ka Stalini-aegsetest repressioonidest, sellepärast et Stalin on juba elavate kirjast lahkunud. Ja põhjus on väga isiklik ja põhjus on mingis mõttes proosaline ja põhjus on isegi kuidagi paatne. Aga Nadežda Chereni tšenko leiab kuuekümnendatel aastatel, et ta tahab veel õppida, ta tahab ennast veel arendada. Ja see valdkond on vokalistika. Tal on väga hea hääl ja ta lõpetab keeknessinite nimelise instituudi vokalistina. Ja kui vaadata, kus me võiksime teda hilisematel aastatel näha, siis jah, siin ja seal ja neil ei ole üldsegi üksikuid näited, esineb ta klassikalise muusika repertuaarist pärinevate lugudega kõikvõimalikelt kontsert. Ja saavutab ka selles vallas küllalt suure populaarsuse. Nii et teda nimetatakse või pigem tõstetakse nendel aastatel esile just nimelt kui lauljat, klassikalise repertuaari esitajat. Javast viimane film, kus teda võib näha. See roll on muidugi hästi väike. Soodilina. Film valmib 1979. aastal ja kannab pealkirja poeemi tiibadest jutustab see film lennukikonstruktor Tupolevist lennukite ehitamisest. Ja seal mängib ta Tupolevi sekretäri. No arusaadavalt sekretäri roll eriti suur ei saanud olla. Aga järgmisel aastal 1971. aastal pälvib ta ka Vene Föderatsiooni teenelise kunstniku au nimetust. Kui nüüd kuidagi kokku võtta kogu tema filmialane karjäär ja jättes selle muusika kõrvale siis vast kõige olulisem roll, mida ta üldse mänginud ja jätsin teadlikult selle nagu lõpetuseks, kuigi ajaliselt läheb ta suhteliselt varasemasse aega, kuigi Stalini järgsesse aega. See on pearoll filmis kui laulavad ööbikud. See film on 1956.-st aastast ja saan need film muidu täna kuidagi juhtub, nii et sa ei soovitatud mitte vaadata siis seda filmi võiks jällegi vaadata. Ja miks tasub seda vaadata sellepärast et see film annab pildi maaelust, tollaaegsest, Nõukogude maa, elusson, Stalinijärgne aeg, Sofushovi järgne aeg. Ja väga paljud inimesed teavad, tekivad teatud vabadused, mis puudutab lehmapidamist, sigade pidamist, kodu majapidamisi ja nii edasi. Muidugi selle filmi, nagu ikka Nõukogude filmi variantides on see propagandistlik aspekt, sellised kolhoosem, mida näidatakse seal filmis ei ole nii väga palju, pigem leiaks Eestis või Eesti NSV-s tol ajal, kui kuskil Venemaa kaugemates piirkondades aga annab ikkagi mingisuguse pildi tolleaegsest maaelust. Ja selle filmi peategelased ongi lüpsjad, lõpsjad ja film jutustab näenud omavahelistes suhetes, seal muidugi toimub suur sotsialistlik võistlus, muidugi isiklikud suhted, kes seal keda armastab, iga pääs annab see film mingisuguse ülevaate veel kord tolleaegsest maa elust. Me oleme viimasel ajal sageli kunud. Lõpetuseks me oleme kangelanna esituses laulu ja seda enam oleks seda põhjust teha ja see oleks õigustatud nad Thatcherini tšenka puhul. Ning selleks lauluks valisin tema esituses palal filmist esimene kinnas, kuigi tolleks ajaks polnud ta veel omandanud laulja kõrgharidust, aga ikkagi on võimalik kuulda, kui kaunilt taarsed apala esitab. Ja sellega võikski täna lõpetada.