Erakordselt ilus komme, ilus harjumus, ilus võimalus igal kevadel meil siia kokku tulle Juhan Liivi sünnipäeval. Võib olla praegu kõik, kes me siin koos oleme, ei oskagi veel päriselt selle igakevadise kooskäimise kogu tähendust koguda, just endale teadvustada. Ja seda tähenduste väärtust võib-olla polegi võimalik veel täna veel järgmisel aastal täies ulatuses endale selgeks teha, sest teda koguneb iga uue aastaga üha rohkem juurde. Se tähendus, väärtus saab järjest. See on hinnaline võimalus meil kevadel igal kevadel kokku tulla. Et mõelda elust ja luulest. Neist kahest kõige lihtsamast kõige loomulikumalt kõige endastmõistetava mast asjast, mis on ühele inimesele ühele rahvale antud. Samas endale aru anda, et midagi mõistatuslikumat salapärasemat ja sugugi mitte nii endastmõistetavat kui elu ja luule ei olegi olemas. Ma tahaksin siin praegu hea sõnaga meenutada Liivi auhinna esimesi algatajaid, looduskaitse seltsi ja eriti hea sõnaga. Pöörduda nende inimeste ja organisatsioonide poole, kes pärast pikka varjusurmas mõni aasta tagasi uuesti elule äratasid Juhan Liivi auhinna. Lubate mul Eesti Kirjanike Liidu nimel väga tõsiselt tänada Alatskivi rahvast, Alatskivi sovhoosi ja kooli selle eest, et see võimalus meil siin igal kevadel koos käia üksteisele otse oma mõtetesse ja südametesse vaadata et see võimalus on meile nii lahkesti igal aastal antud.