Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Pere Eestis elav sakslane Gerhard. Lakk tervist kõlas teie muusika, mis me ütleme selle kohta pala nimi on siis miski on teistmoodi. Ja see on teine versioon ühest pikemast insolatsiooni muusikast mille ma komponeerisin 2006. aastal ühe ühisnäituse jaoks ja seda mängida, et sa varsti Suurbritannias ühel festivalil tellimus oli kihutada silmas pidades sellist erilist kõlarite paigutust, mis on nimetatud Acosmoniumiks, kus 10 või rohkem kõlarit on saalis laiali. Ta matkides päris orkestrit, kus erinevad sagedused on ummis jagatud. Ehk tekib publikul ummi tunnetus ja selle jaoks ma seda teist versiooni komponeerisin natuke ümber tegid lühemaks, et see oli üks kontsertpala No muusikateadlase ja heliloojana nii vaid teie kohta lühidalt öelda, te olete Eestisse tulnud tõelisest heliloojate Mekast, Beethoven, Bach, Wagner, Soomal, praam, seda nimekirja võib lõputult jätkata. Ja te olete sealt tulnud Eestimaale, mis oli Eestis see, mis teid nii väga siia tõmbas. Ja kahtlemata on Saksamaa üks neist kõikidest kuhu kõik soovivad minna ja kus on siis muusika valdkonnas üks käsklusi, aga ma julgen öelda, et ka Eesti on omamoodi väike selline heliloojate kuningriik ja omamoodi kujunes see mulle ja mu vennale siis mekaks väikeseks pisimekaks, sest olles saanud tuttavaks paralleelselt nii Abu Pärdi loominguga seda ise mängides kui ka Eduard Tubina ja lipusuma loominguga Selliste suurkujude taga on tugev ja tähelepanuväärne ajalugu ja see oli siis see, mis meid ajendas sidemeid Eestiga tihedama ja õpinguid ette valmistama ja siis siia tulema õppima ja siis õnnestus siia ka jääda. No siin päikese all on väga palju maid, kus on väga hea ja väga põnev muusikaga juhtus siis nii, et teid hakkas köitma just väikese eesti muusika Kahtlemata, sest Arvo Pärt on omamoodi Saksamaaga seotud, elanud aastaid Saksamaal ja ta on kosmopoliit ja siis meid huvitabki, mis on selle Pärdi fenomeni taga. Et ta ei saanud ju nullist kasvada, vaid tema taga on tohutud tugev traditsioon, nagu ma juba ütlesin ja see on omakorda seotud Peterburi ehk vene Helivad Paabeliga. Ja seetõttu ei tasu eestid nii väikeseks pidada. Väike Eesti ega heliloojad on suured, no kuidas teil see Eestisse tulek hakkas konkreetselt välja nägema, selle juurde me veel jõuame, aga öelge Gerhard, kas siis võib nii öelda, et muusikahuvi, kui selline üldse? Kui sa juba kodust absoluutsed muusikaga oleme tegelenud alates sellest hetkest, kui me oleme teadvuse juures ja meie kodun olnud muusikaline selle poolest, et ema on õppinud kirikumuusikat ja siis meil oli väga palju muusikat kodus, peamiselt klassikas, romantiline muusika, aga siis natuke šansoone ka. Ühesõnaga lai spekter ja kodune musitseerimine toimus ja siis, kui me saime pillid kätte võtta ja muusikakoolis käia, siis see kõik nagu kujunes loogiliselt, et meie jaoks muusikateekonnaks. Ehkki me ei ole pärit sellisest dünastiast, et siis me oleme pidanud ikkagi kõik oma jõuga teostama, et ei olnud sellist tugevat traditsiooni taga, mis oleks nagu tõuganud või aidanud. Nii Saksamaal kui ka Eestis on selliseid dünastiaid päris palju, aga me oleme siis oma tugeva huviga valdkonnas kanna kinnitanud töötlesite kodusid. Tseerimised, see toob silmade, et mingid sellised hõrgud, salongiõhtud natukene rahvast, küünlavalgus oli see ka nii või lihtsalt omavahel ja enda rõõmuks oma pere rõõmud. Peamised oma perre rõõmuks, aga vahest on ka sugulased või tuttavad külas kellena mängida, ja siis on olnud ka senised võimalused tütlast ühenduses, mille liige oleme olnud, see oli siis natuke laiendatud perre ring, kus me saime esineda, sest ma mäletan, kuhu oli isegi tõstiga vahvad kutsutud, et meil olid nukuteatri sellised etendused, et mida me ise tegime, nii et senine väike kõrva säik seal kuskil kirjas, aga tõesti siis publik oodatud. Teine oli väga teatraalne ja väga musikaalne kodu. No Eestisse jõudsite te koos oma vennaga, mõlemad olete muusikute ja aasta oli siis esimene. Kontakt eestlastega toimus aastal 94 ja aasta 95 sõitsime vennaga esimest korda Tallinnasse ja alates sellest oleme regulaarselt Eestisse reisinud ja ma ise osalesin eesti keele intensiivkursuse, mis toimus nii Saksamaal, Müncheni ülikoolis kui ka Bonnis. Kui ka siin Tallinna pedagoogikaülikoolis, see on siis 2001. aastal ja magistriõpingute alustasin sügisel 2002 muusikaakadeemias muusikateaduse erialal. Mul tekkis siin küsimus, et õppisite viiulit, eks ole, et kas ühel hetkel te tundsite riiulist, jääb teile väheks, et muusikateadus midagi nii avarat, midagi nii tohutut, mis ju pidevalt uueneb. See on õige küsimus ja väga oluline aspekt, et mind on algusest peale huvitanud muusikateooria ja see kõik, mis muusikat puudutab, mitte ainult ühesuunaline pillimäng, see on mind algusest peale huvitanud, et olen väga varakult komponeerinud ja impoviseerinud. Ja sisulised ei oleks mind viiulimäng ainuüksi rahuldanud. Ma võin juurde lisada, et kuna viiulimäng on omamoodi kehale suhteliselt koomas, siis oli ka see üks põhjuseid, miks ma siis jätkasin muusikateadusega, aga ma nüüd Eestisse tulles olen regulaarseid kas või üks kord aastas mänginud ja nüüd viimasel ajal olen saanud viiulimängu professionaalsel tasandil jätkata. Nimelt mängides venna doktori kontserditel, tema teostes ja viimati oli mul haudima poolenbjas viiulikontserti temaga koos esiette kanda metodisti kirikus, et siis professionaalsel viiuldaja karjäär jätkub nüüd senisel väga ebatavalisel moel. Gerhard, kas te olete, ütleme iseseisvalt ka niisugune edukas kohane ja, või on see siiski hea, et vend on ka siin ja natukene kodusem, kõik see asi? Nii ja naa, ütleme nii, loomulikult on mõnusam ja kindlam kui minna koos ja teineteist toetada ja eriti kui see oli selline tõepoolest tollal meie jaoks eksootiline riik nagu Eesti. Aga noh, ma olen ka muie Maanas käinud ja mul on mujal Maanas tuttavaid ja sõpru ja kui vaja, siis ma kohanen ka seal. Ja näiteks mul on olnud mitu aastat tihedad sidemed Belgiaga Genti linnas toimuva õppeasutusega, kus ma käisin, noh, võib öelda, et see oleks nagu täiendkoolitusteks ja seda üle aasta, aga mul tekkis ka kodutunne ja sinna tulles oli alati väga meeldis ja nemad võtsid mind väga hästi vastu ja ma usun, et ma olen kohanemisvõimeline ka mujal. Kui palju keelideoskete, mitte väga palju, et peale emakeel saksa keel siis inglise keel ja eesti keel, kusjuures järjekord on siis emakeel muidugi esimene keel, aga siis on eesti keel tugevam, sest see on igapäevane kõnekeel. Ja siis inglise keel, mida ma olen siia Eestisse tulles saanud lihvida, sest Saksamaal ei olnud väga lihtne keeli senisel tasemel säilitada või jõuda sellisele tasemele, mis oleks vajalik olnud, sest ikkagi on seni väga palju toimunud Saksamaal omad keeles, mis on ka õige, aga väga raske on olnud siis ka inglise keelt nagu viljeleda. Aga siia Eestisse tulles ja siit eestist igale poole mujale maailmas rännates konverentsidega siis oli mul ka hea võimalus inglise keelt viia arvestatavale tasemele. No te tegite läbi, eks ole, eesti keele intensiivkursuse ja noh, võib öelda nii, et keel jäi teile hästi külge, nagu muusikainimestele ikka räägitakse, nii et kes on muusik, tema tabab ära kohe selle meloodia ja edasi on ainult aja küsimus. Kahtlemata nii see on, et muusikud on, on kahtlemata eelised, sest ta saab sõna varra võtmisel Miloodilised omandada, nii et ma usun, et see on olnud mulle kasuks. Kas ma nüüd mõnda teist keed veel sellisel maal õpiks selgeks nagu eesti keele? Seda ma hetkel ei oska väga öelda, sest kogu aur on läinud eesti keele peale ja seetõttu näitab aeg, kas on seda veel vaja. Aga ma ei pea ennast väga nüüd üliandekaks keele alal, et et see oli väga sihilik valik seda keelt selgeks saada ja siis, kui vaja, siis õpitakse ka seda keelt, et kuhu on minek, eks ole. No teie peate aastaid loenguid ja kirjutad, et kõikvõimalikes žanrites kõikvõimalike tekste eesti keeles, ühesõnaga selle koha peal võib vaidlustada, ei ole eriti andekas, vähemalt eesti keel näitab suisa vastupidist, aga mis on siis praegu need teie tegevusalad, nii palju, ma tean, et balti filmi- ja meediakool, kus te olete õppejõud, teadusajakirja toimetajate ja räägiks need asjad lahti. Ja et kõigepealt alates 2015.-st aastast pärrast Tallinna Ülikooli struktuuriga Foomi on siis BFM-i ametlikuks pikaks nimeks balti filmi meedia, kunstide ja kommunikatsiooniinstituut sest sinna alla koondusid siis endine kunstide instituut ja kommunikatsiooniinstituut. Ja see on siis tõepoolest jah, minu akadeemiliseks koduks. Jah, tööpõld on lai, et ühest küljest peab olema spetsialiseerunud, teisal peab olema ühtlasi ka väga laia haardega selleks, et püsida ja et olla õppekavas kasulik. Ma olen mõlemat. Just enne siia tulekut käisin veeremi majas, sõimas ja tutvusin mõnede kolleegidega, kellega varem kokkupuuteid ei olnud ja siis nemad küsisid standardküsimus, et kes ma olen ja kust ma tulin siin sama küsimus, millega ma arvestasin ka siia tulles, eks ole, siis ma väga pikalt ei vastanud, aga siis ma mainisin, et mida ma siis naljalt ütledes ütled, ma, minu ametinimetus peaks oma huntiimseni. Ma olen tõepoolest seitse kuni üheksa erinevat ainet andnud läbi aastate muusikateoreetilised ained, muusikaajalooainet, muusikakriitikat, pedagoogika, muusikapedagoogikaained. Ma kindlasti alati unustan midagi, et viiulitooni lõpetanud viimased aastad tudengid on väga toredad ja väga põnev on nendega tööd teha, eriti nüüd, kui meil on uus bakalaureuse õppekava, mis on siis integreeritud kunst, muusika ja multimeedia, kus on siis kunstitausta ja muusikataustaga tudengid koos ja mõlema valdkonna kolleegid tegutsevad koos, et minu jaoks on need muudatused, mis on ta andnud täiesti õiges suunas. Et interdistsiplinaarsuse ka olen tegelenud väga kaua juba ja see läheb kõik õiges suunas minna. No ise ütlesite enda kohta hunt kriimsilm et ka veel teadusajakiri sellele kõigele lisandub ja te tunnete ennast oma sõiduvees, kui teil on nii palju tegemist ja mõned neist, no kas just risti vastukäivad, mõnedele teistele ühesõnaga kõik võimalik erinevaid tegevusi teile on, mõned kattuvad, mõned mitte. Et kas te tunnete, et te jaksate neisse kõigisse süveneda? Minu peas kõik niidid jooksevad kokku ehk mõnikord jookseb luhaga kokku, aga niidid jooksevad kokku, nii et see, need näilised, väga üksteisest kaugel seisvad teemad, mina oma peas ühendanud, et minu sees lõimimine nagu toimib, et kõik, millega ma tegelen, on millekski kasulik, kas nüüd hetkel või hiljem. Et seetõttu on see, et seda on palju, ei ole minu jaoks määrav. Kõik niidid jooksevad teie peas kokku, mis me siis ütleme, üheks juht niidiks, mis selle juhtniidinimi on? See nimi ma selle peale pole veel mõelnud, et väga põnev pean natuke mõtlema, sest see on väga hea metafoor, mis tekkis märksõnad interdistsiplinaarsus, et kõik kunstid on omavahel seotud, mõtlemine on läbi põimunud sealhulgas ka pedagoogiliste aspektidega köögipoolt vaadates, kuidas mõista asju, kuidas teha asju, et see võiks olla seniseks suhteliselt laiaks juht niidiks. Et noh, peamised mind huvitab nüüdiskunst multimeedia ja kõik see, mis siin ja praegu sünnib samas ülikoolis õpetades ka ajaloolisi aineid, siis kahtlemata meil ongi tarvis olla informeeritud ja teadlik ka minevikust ja see kõik jookseb tulevikku, minevik jookseb oleviku sisse, on baasiks sellele, mis tulevikus toimub, nii et senises plaanis see juhtniit on väga mitmevärviline, mitmetasandiline. Ja muudkui laota tegelikult neid erinevaid kihte, seda, seda müüri neist erinevatest kihtidest, mis siis on teile kõigi teie tulevaste tegemiste baasiks? Absoluutselt, see kõlab väga ilusti, aga te olete ju ka helilooja. Millal teil on aega istuda maha ja hakata komponeerima? Kujutan ette, et see kõik, millega te seal kõrval tegelete, et see ju ühel, teisel ja kolmandal moel inspireerib ja võib-olla mõnikord on seal peas juba kõik valmis, tuleb ainult kiirustades kiirustades maha istuda ja hakata noote paberile panema, on nii, või ütleme nii? Eestisse tulles avanesid sellised head võimalused hakata koostööd tegema kunstnikke ja siis ilm ka tantsijatega ja ma olen siis tegutsen pigem siis interdistsiplinaarsed alaneis, kunsti- ja tantsu valdkonnas heliloojana ja siis on olnud alati siis tellimus ja või kellegagi koostöö, mis lihtsustab nii-öelda esiteks saada inspiratsiooni või saada senist tõuget ja siis on ka sündmus, milleks vaja ennast kokku võtta ja vanni saada teatud asjadega. Et eks ma olen siis kordamööda vastavalt tellimustele tegutsenud ja sealhulgas ka pedagoogilises kontekstis Hiiumaa tantsufestivalil tantsuetendustele kohe kaasa töötubadele luues muusikat, poela muusikat seal ja teisalt siis interdistsiplinaarses ta Soomes või kunstirühmituse slik mis sündis aastal 2012. Väga erisugused juba varem koostöös olnud sõbrad otsustasid, teeme sellise väga lõdvalt seotud ühistegevuse, milleks siis nimi kujunes lik ja sellega on siis ka intensiivsemalt tegutsetud, kus jällegi on nii, et esiteks on sündmus ukse ees, mis nagu võimaldabki sunnib tagant tegutsema ja teised, mis ka viib sisulised edasi ja kus on siis valdkondadevaheliselt tegutsedes mitte vastutust, aga loodava kunstiteose mitu tahku, kui siis ühised kokku panna, et ma ei pea üksikhundina tegutsema, vaid minu muusika on teenistuses ja minu enda on siis teised kunstid, et see, see on minu jaoks kõige tähtsam. Teile meeldib, kui teie ümber on eri kunstide eriloojad ja vot sellest sündiv nisugune tulem on see, mis on siis teie jaoks põnev ja tõepoolest ülikoolis koos tantsijate ja koreograafidega. See koostöö on teile väga meeldinud, aga päris suur väljakutse on olnud luua muusikat näiteks maalile või skulptuuri-le. Absoluutselt, sest see ongi see, mis mind siis tiivustanud ja. Tekib küll tahtmine lihtsameelselt küsida, et kuidas see käib. See käib nii. Kaks osapoolt saavad kokku, tunnevad, et on ühine huvi ja siis nõnda see koostöö ainult masinaga. Maalikunstnik ja kunstnik 2003 saime kokku ja oli meil esimesed katsetused ja 2005 2006 Vaidu lõpetada. Tamiseks lõin siis need vastavad helid, millest kasvas välja meie esimene suur ühisnäitus. Ja muusika ja heliloojad on alati otsinud mujalt inspiratsiooni ka lisaks sellele, et muusika on väga iseseisev ja iseteadlik ja siis kui vaata inspiratsioonikunstist, siis see on avatud väli ja seal on kõik võimalik. Minu jaoks. Teile kuulub lause maimsel, sõnastan seda mitte väga täpselt, aga põhimõtteliselt siis selline mõte, tuhandeid helisid saab võtta muusikana ja teha muusikaks. Ja no isegi kõiki helisid saab muuta muusikaks. Et kui köögis süüa teha, siis on see ju puhas muusika. Absoluutselt. Te olete tundnud, kuidas tudengid näiteks, kui me tuleme tagasi teie tudengite juurde, kuidas nemad teid rikastavad? Tudengid rikastavad mind oma küsimustega, sest ja siis juhtub, et mõnikord ei oska vastata, käes on väga tore, sest siis uurida ja just nimelt mind just nimed, esiteks kas nad ei oska vastata või nad võib-olla vastavad natuke valesti ja siis huvitab mind just see, miks neil see mõte jooksis natuke teises suunas või miks nad ei osanud vastata, see on siis minule väljakutse, et, et pedagoogina au saada. Kuidas ma saan neid aidata ja kuidas ma saan neid toetada, et mina tõepoolest lausa ootan küsimusi ja siis ma näen ka ära, kus nad seisavad, mis nende hetkeline teadmiste või oskuste baas ja sealt saab juba ühised edasi minna. Ma tõtt-öelda pidasin küll silmas situatsiooni, et kas ka teil on tulnud selliseid juhtumeid, et teie ei oska vastata. Aa, niipidi ja teatud kontekstides võib see juhtuda. Üks selline kontekst on kahtlemata hetkel Daniel ülikoolis hoogu, nüüd niinimetatud eluprojektide ehk lühendi taga peitub siis erialasid lõimib uuendus. Need on siis kooslused, kus peavad kohastuslikud kohtuma vähemalt konnavaldkonna tudengid. Pluss siis õppejõud, kes juhendavad. Ja seal tõepoolest tulevad tudengid. Sellised alad, kus mul on kas vähem teadmisi, kui kui mul need väga rõvedad, siis senised projektid ongi loodud, et pannakse teadmised ja oskused kokku ja siis kahtlemata olen avatud kõrvaga, et on, on ka juhtunud, et mõni väga terane ja asjast huvitatud tudeng pakub mullegi seda õppimist, mida ta oma küsimusega nagu mainisite või kuhu te sihtisid? Aga elu ei koosne ainult muusikast, ehkki võiks. Kuidas ta ennast muidu Eestimaal sisse olete seadnud aastast 2002, eks ole ja nüüd siis juba 15 aastat. Mis te olete harjunud ja kohanenud jah, aga kuidas see kõik on välja näinud, milline on teiega? Kodu, ja kui palju te sinna üldse jõuate? Viimane märkus on õigustatud, väga palju ma isegi aega kodus ei ole veetnud. Vähemalt viimased aastad mitte, sest on olnud väga palju tegemist ja, ja mis mind siis on hakas hoidnud? Viimastel aastatel on ka mitu korda pidanud kolima. Nii et väga sellist kindlat kodumaa hetkel ei saa pidada, nagu aga samas kogu Eesti on kujunenud minu teiseks koduks. Nii et see ei pea olema nüüd see konkreetne kinnine koht. Et isegi õismäega olen nüüd harjunud enne elada uues maailmas, seal oli muidugi see hea aspekt, et seal on väga palju kunstnikud ja ila siin Kirjanike Maja hoovi taga ehk alati, kui seal üritus toimus, siis ma pidin vaid hoovi minema ja siis ma olin juba seal kohal ja ma seal olen ka väga palju seal raamatukogus ise ka mänginud, mind on sinna kutsutud ja samas majas on elanud või endised elavad head tuttavad ja sealhulgas ka kunstnikud ja et see oli tõesti selline väga eriline elukeskkond. Meil on olnud omad maja peod mitte ainult humaanne festivali, aga ka eraldi tegime põnevaid pidusid, kus koos muusikaga ja söögiga ja noh, seal meie näiteks jah, meie õhtud ja peod on olnud üks populaarsemaid. Aga praegu elate siis jätkuvalt seal või? Elan õismäel, et enam ei jaksanud sellist kogukonna elu elab. Seerum kaob, müüdi maha, kus ma elasin junnikuna, siis ma olin sunnitud juhida idasi korteri siis õismäel väga rahulikus kohas, nii et see on jaga seal kohtusin kohe kasvõi esimese teisipäeval kas endiste tudengitega või ma tean, et seal mõnda kolleegi elab, nii et Õismäe on tegelikult kultuuriinimeste elupaik, et me ei pea seda ainult püüdlema uue maailma või kalamajaga, et on päris palju rajoone, kus siis eelnevate puhastel ja eelneva jõukusega arvestades siis, kui tuvi inimesed elavad. Aga ütleme selliseid vahvaid kogukondlikke pidusid, nagu seal uues maailmas oli, et selliseid nüüd enam ei ole. Ma ei ole, et ma ütleme nii, et ma õismäel ei tea. Näid aga alati, kui uues maailmas midagi toimub, siis mind on ka kutsutud, nii et ma olen endiselt nii-öelda hoiate kätt pulsil, hoian kätt pulsil, olen seal alati oodatud, nii et teil Eestis meeldib. Mis mulle Eestis meeldib praktiliselt kõik, mis seostub loodusega ja et siin on kõik koos, mis mul vaja on, nii loodus kui ka linnakeskkond, kultuur ja kõik selleks, et ise areneda ja siis ka arendada kultuuriakadeemilist keskkonda, nii et see meeldibki. Ja võib-olla Eesti väikses. Aga saared? Jah, mul on eriline side Hiiumaaga sest see on üliilus saar esiteks ja teisalt siis alates 2010.-st aastast olengi seotud Hiiumaa tantsu festivaliga igal aastal osalenud ühel või teisel moel. Ja seetõttu on siis Hiiumaa kõige lemmikum, et Saaremaal on nüüd tuttavatel ka maakoht ja ikka saab sinna sõita suvel või ka talvel, me olime laike rühmitusega Saaremaal ja aastavahetusele vastu võtnud ja mis on eriliselt meelde jäänud, oli üks jalgrattamatk, mida me vennaga tegime. See oli veel eelmise aastatuhandel vist, kui ma nüüd ei eksi, võis olla 99. aastal vist, kus me siis väga vanad ratastega Ukraina tüüpi ja turistitüüpi ratastega, mis juba osalised logisesid, et me tegime sellise ekstreemtuubi, kus siis iga õhtu pidime alles otsima ööbimiskohta ja olime siis üheksa päeva nii Saaremaa kui ka Hiiumaa ringi reisimas ilma teadmata, kus me jäätmise ohtu pead. Padjale paneme ja see omakorda, et oli selles mõttes põnev, et sa kohtud siis inimestega ja pead valmis olema ootamatusteks tõlk on kaasas muidugi telg on olnud alati see hädavariant, aga Valjalas ma mäletan siiamaani, et me olime just seda päikesevarjutust vaatamas, mis toimub suve siis küsis pastoriproua abikaasat, kas meil on ööbimiskoht olemas ja me pidime vastama, et ei ole ja siis pakuti ööbida pastoraadist ja ka edaspidi siis leidsime alati, kas pakuti, võime, leidsime ise kohta ja et see oli omamoodi senine laiskus olla täiesti väljaspool seda tsivilisatsiooni. Ehkki noh, et noh, meie jaoks oli see muidugi eksootiline on kauged kohad küll, et justkui ma olen lõppes otsa ja et see on midagi, mida ma soovitan, et kõigil kas nüüd Eestimaal või mujal, mõni väisibki Indiasse ja teeb sama asja seal, et vahet ei ole, kus kohased seda tunnetust tasub kätte saada. Ja pärastpoole see kõik transformeerub loominguks. Jah, kaudsemalt ja elukogemus kasvab ja elutunnetus. Sündisite Halles, kus üle 300 aasta tagasi sündis ka maailmakuulus helilooja Georg Friedrich Endel. Teie mõlema ühisesse kodulinna ei ole mõelnud tagasi minna, olete Eesti omaks. Nad väga õige, nii ta läks, et mõned sidemed on Hannega loomulikud olemas. Need päriselt ei ole katkenud, aga samas me tegutseme siiski Tallinnas ja kui võib-olla avanevad uued võimalused, siis saab ka Saksamaal jätkata. Sisulised. Meil on vennaga jah, sarnased nagu händiliga läinud, nii et tarast tugevad põhiharidust muusikas, baasharidust oleme siis rännanud, saabunud põhjat, Hend saabus, eks ole, Inglismaale. Ja jäi sinna ja meie oleme ida pool siis saabunud siia Eestisse. Ehk nagu te olete vist maininud, et üks peapõhjusi, miks te eile meeldib just Eestis tegutseda, on siin niisugune avar tegevusväli. Ent teostada paljudes valdkondades, et Saksamaal see päris nii poleks ehk olnud. Täpselt nii on, et Saksamaal on vähemalt siiamaani olnud väga palju kõiklementeeritud ja kui sa ei satu teatud ringkondades siis sul ei ole väga palju võimalusi sinna sattuda. Eks Eestis on sarnane sammas Eestis väiksuse tõttu ja et kui otsida spetsialisti, siis loomulikult, siis satub kiiremini sellistesse valdkondadesse ja. Tegutsemine siin Eestis pakkunud suuremad võimalused, kuna on Kulka endised olemas, toetamaks väikeste summadega, ikkagi saab suhteliselt iseseisvalt midagi korraldada ja saavutada. Saksamaal oleks jõuda selliste kasvõi väikeste summade, nii et seetõttu on tõepoolest Eestis olukord kuduurile avaram ja võimalused on meie jaoks suuremad. Saate alguses kõlas teie ülimalt põnev muusikateos nimega, miski on teistmoodi. Mis muud, kui mängiks seda siinkohal veel. Suur tänu Gerhard Lock saatesse tulemast, aitäh Teile kutsumast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak kuulmiseni.