Täna on meie saatekülaliseks kirjanik toetis. Näitekirjanik Elin toona tere tulemast saatesse. Suur tänu. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ma lugesin Bernard Kangro koostatud Eesti kirja kuulutajast eksiilis, et te olete töötanud British prodcasting kompanii heaks ja BBC kui mugavalt ennast raadiomikrofonide ees tunnete? No tavaliselt ikka päris mugavalt küll, aga, aga eesti keel on mulle natukene raske praegu, kuna ma ei räägi ja ei suhtle üldse eestlastega tegelikult. Nii et see on minu, minu keel küll, aga ma räägin paremini kui esimene kord, kui ma siia tulin. See oli 1990, kui tõesti purssisin ja vaevalt sain ühe sõna suust. Aga ma olen siin olnud nüüd kuu aega ja ma loodan, et ma väljendan ennast nii, nagu ma tahaks. Seda ei juhtu just eriti sageli, et eestlane saab töötada BBC heaks. Kuidas teiega juhtus? See juhtus nii juba kui ma olin hästi noor. Minu elulugu on niisugune, et mind pandi vabrikusse tööle. Kui ma olin 15 ja siis ma hakkasin kirjutama lugusi, vabrikutööliste lugusid, mida võib-olla teised ei ole selle peale mõelnud, nad lihtsalt töötavaid, mina ka hakkasin kirjutama. Ja ma sain sellega nii-öelda juba omale sõpru. Inglise. Neile meeldis, et ma kirjutan niisugusest tööst, millest võib-olla need, kes seal töötavad, ei ole kunagi kirjutanud. Ja nii ma jõudsin sinna siiski kuuldemänge ka minut telliti üks kuuldemäng Eesti minu eluloost, mis maalingul, räägi 30 või midagi, aga elulugu oli siiski elu ei olnud just niisuguses eas, kus on elulugu kirjutada, aga meie põgenemisest ja kuidas me. Teie olete maininud oma mälestusteraamatus, et te olete teinud televisioonis väikeseid rolle ja seda ka, kui ma siis sain aru, et minu elu läheb luhta, kui ma sinna jään, kuna mind sunniti nii-öelda sinna vabrikusse lastekodust ja keelati haridus. Ja ma sain aru, et ma pean iseennast harima ja ma olin siis noh, töötasin hommikuvanaema, äratas mind kell pool viis hommikul, siis panin oma kitli selga ja võtsin oma puhtad riided kaasa. Kotis ja siis lahkusin, läksin kella seitsmest bussi peale, et kella kuue hommikul bussi peale kell seitse jõudsin kohale vabrikusse siis töötlegitter tööpäev mu ja siis pärast seda läksin jälle sama bussiga linna tagasi ja õhtukoolidesse igasugused õhtukooli, aga minu siht oli siiski ema oli näitleja ja mida ma olin juba näinud, et meie inimesed näitlevad terve päev. Meie arstid küürivad põrandaid ja igalühel on oma roll. Ja minu ema endine päris näitleja, temal oli roll, tema oli teenija ja vahel oli laks vastu põske, kuna ta ei oskanud midagi korralikult teha nagu inglise moodi. Ja ma arvasin, et ainukene väljapääs sellest olukorrast, kuna ma nägin, et minu elu jääb pooleli nagu nende elud olid jäänud pooleli ja päris kohe luhta läheb, on, vajasid põgeneda, välja saada, aga autoriteet ütles, et see on võimatu, ei tohi seda, no ei olnud luba. Aga ma ise läksin, kui ma tundsin, et minu inglise keel on juba nii hea, et keegi ei teagi, et ma olen välismaalane ja see oli ka ema ema teha. Ja siis ma läksin, tegin eksami teatrikoolis, see esimene oli raadas kõige kuulsam, aga mul ei olnud raha, ma ei saanud sinna minna. Ma vajasin stipendiumid ja nad panid siis lühikesele. Noh, et kui keegi ei, ei jää sinna, siis ma saan avaldust Pentium, mida, aga keegi ei langenud välja. Ja siis tegin uuesti eksami ühes teises teatrikoolis ja läksin teatrisse tooli ja lahkusin sealt liitsis sellest hirmsast linnas ja minust sisad olin inglane, inglise näitleja, tudeng, õppija ja keegi enam ei öelnud, et sa oled sa kuradi välismaalane või midagi niisugust, kuna ma õppisin niisugust inglise keelt, et keegi seda enam ei teadnud, küsinud, kust ma tulen. Aga näitlejakutse teid siiski nii palju ei köitnud, et see oleks jäänud dile päriseks? Jah, ei võitnud, seal on mitu põhjust. Aga üks oli muidugi, et ma armusin ja abiellusin, aga ma ei võtnud seda enam nii tõsiselt, sest ma arvasin, et see saab olema üks suurepärane karjäär. Aga ma vaatasin kõrvalt meid, kuulsaid näitlejaid Londonis, seal ma olin kõige nende kuulsamatega koos, ma olin ainult seal selleks, et too mulle võileiba ja, ja ühe klaasi õlut kõrval kõrtses. Aga ma vaatasin ligemalt. Ja ma leidsin, et kuna minu isa ja ema olid lahus lahutamas ma ei teadnud õieti nende lugusid. Aga seal Lorenzo Livia ja Vivian Lee olid just lahutamas. Ja õhtul, kui ma olin seal teatris, siis ma kuulsin ilmselt tüli seal ukse taga ja ma pidin siiski koputama ja ütlema, et Faed menetluses oli. Ja siis Olivia tulises pähmas seal uksest välja ja mis liin viskas midagi järele. Ja noh, see oli siis õhtuti laupäeva Matine oli ühes teises teatris ja sealses istus seal Arens eesreas kohe ja siis, kui noor näitleja seal Geun, Klauraid ribakardinad, kas alla tulema, siis kohe toosis jaotlodeeris ja see oli siis järgmine, lase amoraataja, keda ta nüüd ja see kuidagi istunud minule see, et see vana naine mitte vana, aga kuulus ja ilus ja kõik jätad teda maha ja läheb ühe teise käia, see natukene vastas minu ema ja isa. Mida ma sellest aru sain ja see mulle kuidagi istunud ja ma ei olnud enam kuidagi nii niisama sõltunud, et ma pean nüüd nende järele minema ja nende karjääri endale võtma, mulle see ei meeldinud kuidagi. Ja läksin, hakkasin kirjutama, see asemel ja BBC võttis neid kirju ka minu kirjutamisi lugusid vastu ei olnud enam nagu vaja enam seda näitlemist. See oli päästepaat minule vabrikust välja saada. Te olete öelnud, et 1947. aasta oli raske nendele eestlastele, kes olid Saksamaal Suurbritannia tsoonis ja ja kes taotlesid pääsu Suurbritanniasse. Üks nendest, kes 47. aastal Suurbritanniasse läks, oli Gert helbed mäe ja kui palju tema sai teid aidata? Kirjanduslikus või loomingulisema, aitas mind väga-väga palju selles, et mina olin natukene eestlastega ebasoosingus, see oli see ajastu, kus olid Sven in London ja sunnin Sekstis ja meiega andsime kõik miniseelikuid ja punaseid sokke ja sukki ja ma ei tea kõigeni. Ja Eesti ühiskond oli väga konservatiivne ja neile ei meeldinud üks, et ma ei ole haritud, ma ei ole korralikku haridust. Ja teine oli see siis. Ja see nendele väga istunud, aga helbemäe oli juba, kui ma olin 15, ma võiksin näha kirjadusa väikse niisuguse, noh las 15 aasta ja mind kutsuti siis Londonisse ja ütles kuma Kädi koju. Ema viis mu sinna ja ma vaatasin esimest korda, et inimesed äravad korralikudes majades, neil ei ole niisugust pambu nurgad ja, ja kolm voodid ühes toas ja nagu meie elasime. Ja see oli suur üllatus ja ta oli väga-väga kena minu vastu. Maa oli muidugi hirmsasti häbelik, istusin seal sohva peal ja ei julgenud üldse liigutada, juhul kui ma midagi siin mõned vaasikesed või midagi maha kukuvad. Aga tema hakkas mind siis minul luuletusi panema ajalehte ja ütles, et kuule, ära aja, paned tähele, kuidas on, et kirjuta nii, nagu sa tahad. Ja ma kirjutasin, näiteks tuli mullale paar asja, mis kellelegi Leestunud. Väga rõõmsasti vastu, kas oli vabavärss? Ei, see oli paar juttu, luuletused jätsin luuletamisega kõrvale, tegelikult hakkasin kirjutama. Lihtsalt iga noh, Me saime pargis kokku teinekord ja siis ma näitasin talle, mis ma olen kirjutanud ja ta parandas. Aga paar juttu läksid rootsi, tuli mulda ja nad eestlasele ei, õieti ei meeldinud. Ma olen niisugune inimene, kes vaatab midagi ja kirjeldab ja mida ma nägin, ma kirjeldasin. Ja mulle ei meeldinud, niisugune tunne oli, et, et need inimesed olid seisma jäänud. Et nende minevik terve elu on nüüd mööda läinud. Nad istuvad ja elavad oma mälestustes ja keegi ei, ei vaata üldse, et oleks mingisugust tulevikku. Ega nad ju nii vanad kaeval ei olnud. Ja ma kirjutasin neid asju Eesti klubis, kus nägin kõiki neid, kes seal olid ja on, sattusid ebasoosingusse. Ja siis, kui mul oli juba kirjutatud üks inglisekeelne romaan, Enso heinamäel suur kirjastaja, talle meeldis, aga keegi jättis bussi peale. Lugeja jättis selle käsikirja bussi peale ja sel ajal ei olnud ju arvutit, me pidime isegi kopeerpaber ikkagi kõike kirjutama. Ja nad ütlesid, et kirjutame uuesti üle. Aga see kopeerib paberid. Noh, see tükk oli nii nii tülikas, et ma otsustasin, et mina, mina ei jõua seda elad teha, jääd ütles, et kuule, tee sellest kirjutada lihtsalt ümber, mis seal on eesti keelde. Et siis tuleb sinu esimene eestikeelne romaan ja ta on alati toetas mind päris kohe lõbune. Pealkirja all puuingel on see siis eesti keeles ylejäänud. Teie mälestusteraamatut lugedes torkab silma, et teil oli vastasseis põgenikelaagris. Teil oli omakorda vastasseis. Britannia, ühiskonnas ja eesti kogukonnas Suurbritannias, et teil ei olnudki nagu niisugust kohta, kus kanda kinnitada, et ainukene tee tugi oli teie vanaema, kellega koos kolmekesi ema, vanaema ja teie Eestist 44. aastal põgenes Saksamaal ausalt öeldud ja ainult vanaema kunagi ei ole minu perekonnas olnud rohkem kui kolm inimest. No ma abiellusin muidugi, mul oli poeg, siis oli jälle kaal ja tema surey, nüüd on mul kaks, mina ja poeg millegipärast saatuslik ja see on saatuse asi. Saatus ei, ei lubanud mul perekonda ja mitte mingisugust koduga. Mul ei ole olnud pidev kodu enne selle, kui nüüd nüüd praegu Ameerikas, kuna ma hoolitsesin vanahärra eest ma noh, nad toetasid teda ja siis kui ta suri, siis ta jättis selle majakese minule. See on minu esimene kodu Eestist saadik. Ja null, 80 aasta. Kui Teil ei olnud toetuspinda ja te pidite lootma ainult iseendale, siis mis oli see, mis andis teile tuge ja jõudu elada. Ja mitte alla ettekujutus ja mälu ja need mälupildid, mis mul Ma olen kandnud kaasas lapsest saadik. Kõike, ma mäletan lapsepõlvest detailides, sellepärast et ma näen pilte. Ma mõtlen tagasi kuskil mõni minu magamistuba Haapsalus, kui ma olin kuueaastane Ja kogu aeg olen nii elanud nagu filmi teha. Ma ei tea, ma olen selline ja siis ma vaatan võrgu Jahani Voldlen ja mõtlen, et et noh, jah, nii on nende eluviis, nende mina-mina mõtlen omanlated. Aga ma ei saa oma mõtteid kuidagi nendega ühendada. Ja ma olen jäänud sellepärast niisuguseks, nagu ma olen, oleks tahtnud rohkem suhelda inimestega, aga ei ole ühist, aga siis, kui sa lähed kuskile, kus on ehist, siis, siis ma vaatan hommikust õhtuni. Siin meie ees laual on nüüd teie kõige värskem raamat, see on mälestusteraamat pagulusse ja see on väljaande Viconomist valitud siis 2013. aastal parimate mälestusteraamatute hulka. Väga suur osa teie romaaniloomingust. On mälestused sellest. Kui te olite lapsena Saksamaal põgenikelaagris ja kui te olite Inglismaal kõik need Latakatalood ja järg, kolm valget tuvi, veel mitmed teisedki. Kas see tähendab seda, et te olete neid raskeid? Mälestusi kandnud kogu aeg endaga kaasas veel nüüdki aastal 2017. Te mäletate Iga öeldud sõna igat tilka. Ko ütlemata jätmist, see on kogu elu olnud teiega kaasas. Ma olen niiviisi elanud tõesti võib-olla mitte sõna-sõnalt. Aga ma tunne, ma kuulen neid hääli. Ma päris nii ei ole ka äge, ma kuulen veel nende piltide juurde, mis keegi ütles ja sellepärast, et ma olin mõjutatud momendis tuhandeid miljon momente on elus, eriti minu vanuses. Aga kui sa midagi mäletad, siis on seal mingisugune mõte selle taga ja siis salvestad seda mõtet ja kõik, mis sellega ühenduses. Ja nii ongi, inimene hakkab kirjutama, sest kõik on ju jutud, algus ja lõpp ja kui jutt, noh, mõni asi, et ma läksin nüüd uksest välja, selle unustanud, aga kui ma läksin uksest välja ja ma kohtasin kedagi või siis juhtus midagi, keegi kukkus trepist alla siis äkki tuleb pilt. Ja, ja, ja tegelikult see terve lugu on, ma olen seda lugu kirjutanud vist võib-olla nelja-aastasest lapsest saadik ja ikka olen juurde lisanud ja nüüd arvan, et olen selle tee lõppu jõudnud ja võib-olla nüüd on vaja edasi minna. Missugune nendest rasketest mälestustest, mida te olete nii mitukümmend aastat kaasas kandnud? On teist kõige rohkem kinni hoidnud või millest on olnud kõige raskem lahti las seal on mõned päris õudsad mälestused, aga ma ei hakka neid kordama. Mis mind võib-olla kõige rohkem on liigutanud, on see vahekorrad? Oli emas, väga-väga erinev ja ütleksin, et noh, et ikka kui midagi halba juhtus, siis vanaemad keeras mind selle juures ära, et oh nüüd lähme vaatame, mis seal raamatus oli, mis me hiljuti lugesime. Ja vastas on minu ema, kes ei olnud just niisugune, aga ta oli väga tugev ja tema oli meie juht ja tema sundis ja tiris meid läbi selle sõja kogu aeg ära vaata tagasi, mine nüüd edasi. Kiiresti siit kähku. Ära vaata, ära mõtle, millal nüüd lähme siit jälle, lähme, sõjad ja tänu temale sain ma Inglismaal oma sellest hirmsast vabriku elust ja lastekodust ja kõigest üle. Sest lastekodus juhtus üks asi, et noh, maalinedes lahutatud ja nad tahtsid, et moonustad eesti keele. Aga mina ei oskanud inglise keelt ka mitte, nii et mind suheldi nagu koer, istu siin ja Sütjastandia ja kui sa ei saa aluses vastu nägu ja istu sinna pingi peale ja mõtle selle üle, mida, mis praegu juhtus, et sa õpid. Ja seal oli üks moment, kus nad hoidsid mu nina kinni ja kui siis hakkasin hakkasid hingama, siis läks ja siis pandi toitu sisse, sest ma ei olnud ju korralikult kunagi söönud. Äkki niisugune inglise toitjaliha ma ei olnud peaaegu üldse peale selle, et me sõime oma jänese seal laagris. Ja ma panin vastu ja minu vastupanu oli niisugune, et ma isegi hammustasin seal sa inimest ja nad tahtsid mind saata niisugusse kooli kusse. No laste vahel on niisugune koht kiuv nael. Ja ema kutsuti siis haiglast ja ema oli väga-väga närviline tol ajal üldse. Ja kus siis kuulis kõike, mis ma olin seal teinud ja mis ilmselt asjadega maalin? Mõneks ajaks ma tahan tütrega ise rääkida ja siis kohe naine läks ära, muidugi kuulas ukse taga, ei saanud eesti keelest aru ja siis ema võttis mind kohe õlast ja lööb mind vastu seina, võta ennast kokku, sa oled 11 aastane. Elu on veel ees ja vaata, mis sa siin teed, kui nad sinna sind panevad sinna niisugusse ulakate kooli, siis on kõik läbi. Et võtta seda kõike vastu, mis nad sinule sinuga teevad, mida nad sinule õpetavad, sellepärast et terve maailm maksab niisuguste koolides niisugust, noh, need privaatkoolide Inglismaal on kõik niisugused, see on üks täitsa kohe tuntud süsteem, isegi printsid lähvad nendest niisugustest koolidest läbi, et see kasvatavad käragdajad, noh, ema ütles, et oo, isegi Churchill oli, oli niisugusest läbi tulnud ja ema ütles, et no mina ei taha, et ta ministriks saaks, aga ma tahan, et ta neli aastat peab veel olema lastekodus. Ja siis ta tegi mulle täitsa selgeks, et kui sa nüüd õpid, võtad kõik selle õpetuse vastu, räägid täpselt inglise keelt, nii et keegi ei kutsu sind enam välismaalaseks, keegi ei küsi, kust sa tuled. Siis sa saad sellest kasu terve eluaeg. Ja nii, nii see oligi, kui ma jõudsin Londonis teatrikooli, keegi ei küsinud, kust sa tuled ja lihtsalt ütlesid. Ah, läkia inglise. Me peame kuulajale selgitama üks inglise võimud võtsid teid ära oma ema ja vanaema juurest ja panid lastekodusse. No see oli sellepärast, et minu ema oli väga vapper ja väga tark naine, aga tal ei olnud aimugi, mis maailmas, noh, Eesti Eesti näitleja, tema oli ka kunstnik, pea oli kuskil seal lava taga või lava peal ja tema ei, ei tundnud olusid, tema arvas, et see on sa ikka jälle maailm, kus sa võid metsas kuidagi kuskil müüri taha elama minna ja ja ei ole õigeid reegleid ja, ja niisiis, kui ta kirjutas laagris lepingu, siis ta kirjutas selle, kui üksik naine ja leping oli viieks aastaks. Ja siis aasta jälle Suurbritannia võttis tööle vallalisi üksi mitte koos perekonna? Ei, mitte veel mitte. Kui ema läks, oli andnud vallalised, ta mõtles, et nii saab kergemini ja paremini ja siis aasta hiljem siis hakati perekondi järele kutsuma ja tema siis temal läks esimesel jaanuaril 47 ja meie jõudsime märtsis 48. Ja ma ei olnud veel 11 aastat vana. Ja kohe, kui me jõudsime sinna, kui ema oli muidugi vastas ja kui jõudsime tema haigla juurde, siis ema ütles, et ära ei sena, ära tule, mine tagatrepist ja ma ei tea ja nad pidid mind hakkama Barrie peitma voodi alla kappi iga kord, kui keegi tuli, siis võtke appi ja miks ma olen kindel, et ema ei avastanud seda enne, kui peaaegu et ta ei mõelnud selle peale võib-olla enne, kui me hakkasime tulema ja äkki taipasid, nodorkaatilised vanaema võib-olla jääb ka kuidagi vahele ja tal oli nii hea meel, et ta oli saanud vanaemale ka samas haiglas tööd õmblustu. Aga ta ei mõelnud ja kuidagi oli unustanud, et vanaema, kui nad elavad ühes toas, kuhu last panna, ega sa siin siin ka kuskil maailmas ei saa nii olla, et laps on ka kaasas. Ja, ja siis ma olin seal haigla metsas ja seal läksin, no ta palkas ühele perekonnale seal külas, et ma võisin nende voodis magada ja hommikul pidin jälle lahti kuuma ja õhtul jälle müüma tagasi. Ja siis ma olin metsas kogu aeg ja vanaema tuli siis taskud toitu täis, seal toidukarantiinis. Ja nii me olime, kuni siis, aga mind avastati ja see oli ka sellepärast, et ma olin jälle midagi halba teinud. Ja siis pandi lastekodusse ja siis võeti mind ära nende käest lihtsalt riigi ja hoole alla. Ja nii ei antud mulle see 11 pluss eksam ja maid tohtinud ka enne lahkuda, kuni ema ja vanaema olid vabad oma töökohast ja neil oli minu jaoks voodi, nii et ühes toas kahe ei saanud enam elada. Aga siis nad said ühe niisuguse üheselt lammutatud majas, kus oli kõrval väike niisugune kabinet, kuhu mahtus voodi, ainult voodi ja siis öeldi, et jah, ma võin nüüd koju tulla oma nende juurde. Ja siis jah, ema ema lihtsalt ei teadnud, ei, ei, ta ei olnud oludega kursis. Kas te olete mõelnud Elin toona missuguseks oleks kujunenud teie elu siis, kui te oleksite jäänud okupeeritud Eestisse? Ma ei tea, ei ole, ei või ette kujutada. Sest kui ma oleks siia jäänud, muidugi oleks kooli läinud, aga mulin sellekski liiga noor olin. Septembris minnakse ikka esimesse klassi, ma olin selleks juba liiga. No ma ei tea, sest minu vanaema mõju kuidagi kahanes, kui ema võttis üle. Aga samal ajal ma sain aru, et vanaema oli võib-olla veel tugevam, teistmoodi, aga selles olukorras ma arvan, et tema oleks olnud see, kes siis juhtis meid mind ja tema ei Teatri mingisugune talent ei olnud, nad juba püüdsidki, vaatasid, kas mulle andma ja see oli Tartu saab minust ka veel, aga kahjuks mitte. Ja siis ma arvan, et ema oleks minu elu kuidagi juhtinud ja Mait tea kuidas oleks välja tulnud, sest minu kirjutamise andja, minu ettekujutus ja minu vaimne hoiak kuidagi ei klappinud temaga tema hoiakuga. Nii et ei tea, uskumatu isa võib-olla oleks külades, kuna isa kirjutas minule ja Silsay Eestisse ja Eestis, aga see oli see KGB järel. Aga ma olen nendele tänulik. Ma sain isaga ühendust nende läbi, neil olid muidugi hoopis teised kavad, aga ma sain isaga siiski kirjavahetusse. Ja siis ma sain aru, et meie kirjad ei klappinud keegi, teine kirjutas minu kirju. Aga isaga oleks tahtnud rohkem suhelda, oleks tahtnud teda rohkem tundma õppida ja ja isal oli veel meeles, kui ma siia tulin, 19 90 esimene kord siis ma sain tema teise prouaga matega kohtuma, väga kena inimene ja väga-väga tundeline ja väga noh, väga peen vennanaine. Ja tema ütles, et loomula kahju, et et ma ei teadnud, et olete. Me täiendasime ainult ja, aga mul on teile midagi näidata. Ja ta läks teise tuppa, tegi sahtli lahti ja seal oli üks niisugune plastikkilekott, kus sees oli, nägi välja nagu oled. Aga see oli sellest saadik, kui lahku enne see oli 42 vest, kui Ta tuli meie juurde ja ütles vanaemale, et igatahes ma kuulsin Brandamis seal köögis ja jäin muidugi kuulama, tahtsin teada, mis on tavaliselt ikka ma kuulsin, kui isa tuli, värav löödi kinni ja mõtlesin sinna minna tere ütlema, aga ei saa, kas kuulsid, seal on tüli köögis ja siis ma muidugi kõrvad kikkis kohe ja ja kuulasid, need vanaema ütles, mis, no mis ma siis ütlen lapsele. Ja ta ütles, et ütle talle, et tal ei ole enam isa ja mul ei ole tütart. Ja siis ta läks, põrandas jälle ukse, paugutas uksi ja läks välja. Ja ma jooksin talle järele, sest ma just keetsin rohusuppi aias ja võtsin ühe niisuguse trusti seda rohtu kaasa ja jooksin talle järele ja panin selle tema tasku pintsakutasku seal. No mis see siis on? Ma ütlesin, kui sa, sa paned jälle käe tasku, siis mäletad, on tütar ja sa oled minu isa. Ja kõik need aastad hiljem proua Marta ütles, et isa oli hoidnud seda tuustikud kogu aeg kui ta suri. Oi ei, ei oota, et näe, ma ei näinud seda, ta lihtsalt näitas. See kilekott siin, kilekott oli täis ja, ja kogu eluaeg hoidis selle loodetavasti, et kunagi tuleb, see Pomentali talle meelde ei jäänud ja ta kirjutas selle kirjaska mulla. Täna on kajaloodi saates Elin toona Kotšalk külas. Teie elus. On olnud väga palju kannatusi, nii nagu pärast sõda oli kannatusi nii siin kui sealpool Eesti piiri, nii siin kui sealpool Berliini müüri. Te olete kindlasti mõelnud, miks kannatused inimestele antakse. Ja sellel on mingi mõte. Ja ma olen, ma olen vanaemalt, sain piibli õpetuse ja emalt sain. Juhtub, mis juhtub, ainult et meie püüame teinekord natuke midagi ise teha, noh ma ei taha seda, ma teen midagi muud. Aga mina tõsiselt usun, et kõik saatuslik ja võib-olla mõne mõnel rahval rohkem saatuslikku. Teisalt, kas see on siis saatuse mingisugune võlg või on see lihtsalt ettenähtud? Me peame ju alati midagi õppima. Kui asjad lähevad viltu, siis on sellega sinu oma see ja nüüd pead õppima sellest, võib-olla terve terve rahvas peaks kuidagi sellest märkama, et siin on midagi väga ebatavalist. Ja ma ei tea näiteks Inglismaal ei ole seda nii palju. No on muidugi, neil on ka homme sõjad ja kõik, aga nende kalmistud hästi rahulikud ja inimeste on seal maganud jälle pannud ja tuhandeid aastaid ja meil ei ole muud, kui küntakse ülesse ja ja muruniitja, need masinad käivad üle ja jälle mõõdetakse pidevalt üksteise peale. Muidugi Inglismaal ka ajalooliselt, aga meil on olnud ajalooliselt väga raske ja ma ma ei oska seda ette, kuid ma ei tea, miks kas see on siis meie see või on see lihtsalt ette nähtud ja see? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga ma saan aru, et eestlased hirmsasti kannatanud, kõik need Siberi lood ja kõik need asjad on õudsed. Muidugi suhteliselt oli, oli nende raskem kui meil hirmsasti kannatanud, ma olen tõlkinud neid lugusi ja ei tegelikult meie tulime läbi, aga mitte nii nagu praegu see arusaamine, et me läksime kõik sinna kuskile paradiisi ja tahtsime ainult paremini süüa ja ei olnud vaja põgeneda, kuna meid vabastati ja kõik need lood, ma olen püüdnud seda natukene õiendada raadiotes, kõnedes. Nii on. Te ütlesite, et te, ema, suur eesmärk oli see, et teist saaks võimalikult inglaslik naine ja ma arvan, et teie vanaema eesmärk oli see, et te jääksite eestlaseks. Ja tõenäoliselt need kaks vastandlikku tunnet võitlesid ka teis endis, kuidas te sellega hakkama sai, ema tahtis ka, et valin, eestlaseks, jään sest kohe, kui ma tulin sealt lastekodust välja, siis ta sundis minul eestikeelseid raamatuid lugema ja inglise keelt õppima. Mitte sellepärast, et ta ise oleks seda pooldanud, vaid sellepärast, et ta tahtis mind päästa. Kus ma Saksamaal pinnati mind otsekohe selleks, et ma olen välismaalane, Inglismaal ka oli väga-väga raske kõikidel, kuna nad ei olnud nende seas ühiskonnas vastu võetud ja ta tahtis mind lihtsalt päästa, et kui sa oled inglane, räägid korralikku inglise keelt. Keegi ei hakka enam nii hirmsasti piinama nagu terve eluaeg enne neid endid piinlatega nad, nad ei saanud oma elud tagasi sellepärast et nad ei. Isegi kui nad valdasid inglise keelt, oli klassivahe, inglise klassivahe. On ju kuulus nagu Indias kast. Ja sa ei jõua kunagi kassale võidu, kui, kui sa oled sündinud õiglaseks. Siin selles Bernard Kangro koostatud Eesti kirja kuulutajas eksiilis on teie Valge foto. Toon selle raamatu teile lähemale, et küsida, kui vana te siin pildi peal olete? See oli siis, kui ma tulin sinna kooli? Ma ütleksin, et midagi mis ma olin 20, midagi kahekümnendates aastates. Ma ei mäleta, kui siin kõrval istuks 20 aastane Elin toona, kas te tunneksite teineteist ära, kas te olete veel seesama inimene, kes näo poolest täitsa kindlasti mitte. Aga vaimselt jah, olen vist küll, sest ma olen elanud väga palju üksi oma vaimuelus, ma ise nägidega tegelen ja see on teatud meelest isekus, aga ei ole ka, sest kui ma saan tuttavate inimestega kokku, siis kohe teine asi. Aga kahjuks on, on just see olnud, et ma olen ikka pidanud enesest võitlema mingisuguses ühiskonnas, kus ma end ei võetud vastu ja ma arvan, et see oligi, miks ema sundis nii-öelda, et, et võta ennast kokku ja ja siis ei ole sa enamik siia mitte nii nagu nemad mahajäetud nii-öelda tavaelus. Sest paljud meie noored ei saanud ju ka vaheharidust ja kõige hullema leiad need noored, kes olid lennuväepoisid, need olid juba ülikoolis käinud, nad olid juba kõrgkoolist läbi tulnud ja pidid vabrikutes töötama ja rauatööstustes ja niisugusest ja ei saanud, ei lubatud Inglismaal üldse ülikooli ega kõrgharidus oli nendele samuti piiratud nagu minule. Aga nemad võib-olla ise ei, ei võtnud seda, seda nii tõsiselt, et ta hakkasid sellele vastu panema. Ma tean väga palju noori, kes olid väga andekad, üks balletitantsija, Ivo Saarma ja, ja seal oli ka paljud, kes lihtsalt surid noorelt. Kui ma ütlen noorelt nii-öelda kolmekümnendates aastates, võib-olla isegi nooremad need 20 aastase kõik, kes olid üle 15 Neid enam ei ole minu noorepõlve, sest ei ole enam rohkem, Kullo Kanadas on kaks sõbrannat laagris ja muuseas on üks sõbranna veel ja minuvanused nüüd ja naistel oli kergem kui meestel, sest mees ikka tahab olla perekonnapea ja aga järgmine generatsioon seal oli, kõik, läks korda ja Inglismaa kõik on nii-öelda inglased ja eestlased. Aga meie väliseestlaste peale on natukene niisugune imelik pilk, sellepärast et kõik arvavad, et ma olen ka miljonärid. No meil on palju raha. Minul ei ole kunagi olnud raha. Ma olen hästi läbi tulnud. Umbes aastal 1970 teeksite Inglismaa selja taha ja kolisite ühendriikidesse. Miks sellepärast et Magnussen. No muidugi, see on hea hea põhjus, aga ma enne sädama abiellusin ja see asi ei olnud just kõige parem. Ja ma otsustasin tagasi tulla koju. See oli umbes nii, et sa tulid, abiellus lennud meie raha pärast ja ja niisugune, ja ma ütlesin siis, et, et suur tänu, ma lähen lahkun ise omaette. Võtan ainult kaasamist, ma tõin. Ja mu ees oli ka selle poolt tegelikult, sest seal oli, juhtus Racia ja ta arvas, et on parem, kui ma lahkun. Ja siis ma tulin bussiga. Hääletasin ja üks inglise vanainglise buss, hästi lagunenud, poiss võttis mu peale, ütles, et no hea küll siis kui jõuame Inglismaale, siis maksate 100 naela, et siis bussi ja siis ma sõitsin nendega ja aga buss oli juba lagunenud, kui ma sinna jõudsin ja siis pom päis pidi parandama ja seal oli kaks nädalat seal, kuna nii kaua, kui nad seda parandasid. Ja kui ma jõudsin bussi juurde tagasi, siis oli ameerika buss seal uhke niisugune noh, õu Jauda jääda ja ja seal olid palju ta kenad norme ta ülikoolid. Ja seal oli ka üks tonni nimeline, aga noh, ma ei teadnud perekonnanime ja kui see buss siis peale võttis, siis see juht ütles, et ma võtan su peale. Aga kui sa hakkad siin mingisugust jama meestega, siis ma panen su maha, kasvõi kõrbed kuskil kõrbe keskel ja mina kratsinud. Ja ma ütlesin kõikidele, ärge minuga tõesti sõprust siin ei ole minule ohtlik. Ja seesama ta on, aga siiski noh, ta meeldis ka, aga ma ei, ma ei julgenud temaga peaaegu üldse rääkida ja väga-väga vähe, tegelikult suhtlesime aga siiski natuke kõrbetes, lamasime seal liivaluiteid ja vaatasime, kuidas taevas läheb mööda ja tähed kukuvad üle maailma serva ja niisuguse väga-väga romantiline. Ja ükskord isegi istusime ühe niisuguse liivaluite otsas ja rääkisime ja meil oli palju ühist, sellepärast ta paistis mulle silma esimene ka selles, et tema luges Aldo saksleis, aelasin kaasa. Ja mina lugesin, Hesses see Klaspig jäin, ma ei teagi, mis see klaaspärlimänguasjad ja matsin, ahaa, et siin on üks inimene minu moodi mõtleja ja nii me hakkasime suhtlema. Siis hiljem muidugi sain aru, et me olime kõrbed ja seal ei olnud midagi kuskilt peldikuid ega midagi ja ma vaatan tema raamatut, hakkas ikka raamat hästi-hästi õhukeseks ja muidugi osa luges ja siis käsutas tegelikult mõistlikumalt. Aga siis ja tõesti me leidsime, et mul meil oli väga-väga palju ühist ja siis, kui me jõudsime Türki, siis meie buss lagunes ja tema ameeriklased sõitsid edasi ja ma tõesti arvasin, ma teda enam ei näe, aga siis nüüd pika loo lühemaks ma olin juulis, olin tagasi Inglismaal läksin oma endist rada, kus mul oli tuba ja äkki vaatab minu endine majaproua ai helid, ma mõtlesin, et sa oled ja jooksis kohe üle tee ja oleks ma üks sekund, kolm sekundit hiljem ei oleks juhtunud. Äkki teile, täna tuli kaart kuskilt kaugelt välismaalt ja ma viskasin ta ära, sellepärast et ma ei tea, kus te olete, maandusin tootes Singapuris, lähme tagasi. No läksin siis oma endisesse Mae seal, kus mu korteri majja jäädu leidis kaardi ja see oligi seal tonnilt. Nüüd ma teadsin, mis ta nimi oli ka ja mu nimi on minu nimi oli valesti kirjutatud ja nüüd on mu see 49 aastane poeg singa, tembrein, Reinud kad, saag, ja nii need saatuslikud asjad juhtuvad, sa ise otsi. See on tõeline kokkusattumust lugu. Nii et kogu aeg on katud kokkusattumuse ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma alati ning ta käis, siis sa saad seda lugu rääkida. Kui see ringi jääb pooleli, siis ei ole sul mingisugust lõppu ja sul ei ole selles vaja rääkida. Ja nii et neid ringe on üsna üsna palju minu elus olnud. Mis tunnetega te tänapäeval Haapsalus ringi käite, kus on teie lapsepõlvekodu ja kui ma esimene kord tulin, siis ma olin täitsa kohe närvis, terve asi oli nii. Draamas ütleme peaaegu sellepärast, et ma tahtsin sinna kohe minna ja, ja näha ja, ja siis oli seal see koletis seal, seal mudala oli toonud oma mudahoidla meie krundile ja ma tahtsin selle muidugi tagasi saada, aga see seal olid need ajad, kus oli võimatu ja ma ei saanud isegi korralikku kompensatsiooni. Ja ma, ma muidugi ajasin seda taga, umbes nagu raamatus on, üheksa aastat ikka kirjutasin ja palusin ja ikka ei olnud võimalik ja ja siis nüüd siis ütleksin, et. Ma olen sellest üle saanud. Nüüd on Haapsalu täiesti kohex kodune ilus just eile eile õhtul tagasi ja nii kodune ja, ja iga tänava nurgal on midagi. Ma kohtusin eile ühe härraga, kellel on meie mööbel, oli vähemalt kuuris kuskil oli ema sõbranna jättis kui tädi suri, siis need asjad läksid laiali. Aga siis härra tuli sinna minu raamatu esitlusele ja ma läksin tema juurde ja ta näitas mulle nende sellesama Lydia, kes oli ema sõbranna. Temal oli meie mööbel ütlema vaikses kuuris seal. Ja siis ma vaatasin oma ema sõbranna, see kooli lõpetamisel fotod olid kõik ühes väikses vihikus, kus kõik olid ja ma mäletan neid täiskasvanud kui vanem päris vanemaid inimesi, kuna ma, ma jälle sama asi generatsioonide vahel. See oli see senta ja no ja ema sõbranna ja kõik, aga nüüd ma äkki kõik langeb paigale. Eks antikvariaat Haapsalus ja ma käisin seal mitu korda, aga ma ei teadnud, et neil olid meie asjad kõik. Kuid liides oli siis ja tema õde nad asjad sinna. Ja ma rääkisin selle härraga, ei teadnud suu lahti teha, et küsida ja nüüd läksime eile ka, aga kahjuks see oli kinnisantikvariaat. Aga ma olen saanud asju tagasi ja ma mäletan neid asju, kui ma esimene kord, kui tulin tagasi, siis ma arvan, see oli selles muuseumis. Ma vaatasin, et seal on meie kummuda. Need on need kokkusattumused jälle. Ja te käite iga kord ka Haapsalus kalmistul. Iga kord istus vanavanaisa seal ta jalamil ja mõtlesin, et jah, vanaisa oli alati, kui ma vanaemaga jalutasime, siis ta oli ikka, vaatas sinna sama kaugusesse ja. Ja ma olen ise ka natukene sinna india müstikasse ja nendest asjad isegi panin kaartega üksvahe ja londi abil. Ja kõik langeb kuidagi paigale. Ja siis ma mõtlesin, et no hea küll, ma ei saa oma maa tagasi, aga võib-olla kui asi läheb hulluks selle orgaaniga, mis seal praegu minu minu kohal keelas, et siis võib-olla magan ohvrist kihipia. Aga jumal tänatud, ei, natukene vigastada sai, aga mitte mitte ära pühitud, nii et mul on kuskil tagasi minna. Nii et te juba teate. Orkaan Irma ei pühkinud teie kodu Floridas täiesti maa pealt, ei sõbranna Läks pildistama ja saatis telefoni kaudu pilte, et jah, kõrvalmaja on täitsa lammutad, mitte täitsa peaaegu, mitte täitsa Angla platsil, aga siis nende palgid läksid siis minu maja seina sisse, nii et seda ma pean neid asju nendega tegelema. Aga jälle jälle niisuguse kokkusattumus, et ma pidin seda värvima, aga ei jõudnud nii kaugele ja rohe. See kodutu olemine on olnud kuidagi. Ma ei tea, eluaeg ei ole olnud niisugust pinda, kus ma ütleksid, et nüüd ma olen seal omas kodus ikka on jälle asjad lähevad kaduma siin ja siis lähvad tuua seal ja nüüdseks väiksed orkaanid on kogu aeg neid asju soteerinud seal ühest Inglismaalt, Eestist, Inglismaalt, ma pidin ka seal lahkumas niiviisi, et ta pani lihtsalt ukse lukku ja jalutasin ära, sest oli võimatu neid asju kaasa võtta. Ja siis elasin siin ja siis on seal sinna kõige ja kolmandas kohas pidin jälle lahkuma ja ja nii son. Ma mõtlen, et see, et teil ei ole ühte niisugust kindlat kodupaika olnud terve elu, et seal midagi millest te peaksite õppima, aga ma ei saa aru, mida siia peale on mõjunud ka, et see on mingisugune õppetund minule. Ja võib-olla see ongi see väga vanaisa luuletused ja vanaisa raamatuid ja tema mõttelaad ju ütleb, et inimesel ei tohi olla liiga palju sõltuvusele siia maailmaga. Ja et nüüd igavikus ja ja kuidagi see hakkab langema vanaisa mõttelaadiga kokku. Ja just nüüd, kui ma olin Haapsalus, ma vaatasin talle otsa ja nagu saan aru, et minus siht ei peaks ka mitte olema just otse siia jalgade juurde, isegi mitte sinna, vaid tema vaatab kogu aeg kaugusesse. Ja võib-olla minul on ka vaja seda teha, mitte sinna nina alla kohe, vaid saada aru sellest, et tõesti Onigavikud ja meie tea, mis kõik tähendab, aga me peame sellega lihtsalt leppima. Elin, toona te ütlesite siin intervjuus, et niiti te olete oma valusate mälestustega lõpparve teinud või rahu. Ma arvan, et ma olen, ei elagi ja millest te nüüd hakkate kirjutama? No ma kirjutan seda endi niinimetatud endi arvamust Taani, mida kõik teavad, et ma olen kirjutanud 50 aastat just see sõit seal ta Indiast tagasi. Aga mul on nüüd teine raamat, kähaagab nüüd Varrak, lubas vähemalt, et muidu järgmine romaan, Mihkel, muuseas Mihkel. Ja siis kama päike muuseas mitte teine nimi, Mihkel muuseas ei olnud tema perekonnanimi. Ja see on nüüd järgmine ja, aga see on rohkem soliks vana käsikiri, mida jätsin Inglismaale. Hakkasin kirjutama, eeldame ka need näolda temale pühendatud. Aga siis vanaema suri ja temas oli mõlemad surid samal nädalal samas haiglas ja ja ma ei, mul ei olnud enam seda tuju, sest see on väga lõbusamat. Naerda saab need kohe kõht vabis. Ja siis hakkame minu tõsiselt, tõsiselt, tahaksin seda india romaani kirjutada, nii et ma, see on mul kogu aeg kaasas ja kõige suurem mure nüüd orgaaniga oli see, et kui see nüüd läheb õhku, siis kõik mu märkmed ja kõik, mis ma olen kirjutanud ja pildid kõik lähevad kaduma. Aga ei läinud, ei läinud. Ega siis muud kui palju tänu Elin toona pika intervjuu eest jääme Teid ootama omanimelisele pingile Haapsalusse. Suur tänu ja mul on au Ede toolide huvitatud. Täna oli meil saates külas Elin toona Kotšalki ja järgmine kajaloodi saade. Järgmisi külalisega on eetris juba nädala pärast. Kuulmiseni.