Sten Teppan pakub teile taas seltsi. Tere vikerraadio inimestele. Seekord on meil külas osa perekonnast Vaher, kelle elu on olnud tänud sirkusele kaunis sageli kõrgendatud tähelepanu all. Ameerika talendisaates kaasa löönud isa Vello jääb täna vestlusringist välja. Stuudios on näitlejaharidusega ema Aita, kes on püüdnud leida pereelu tasakaalu, kui kokku saavad ambitsioonika isa seatud kõrged sihid ning poeg ja neli tütart oma soovide ja unistustega. Meie vestlusringi kolmas liige on Vello ja Aita tütar Lembi kes pärast Eesti meistritiitleid naiste teivashüppes kasvatab pisipoega ning treenib isa eeskujul väikelapsi. Kuulake meid. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, aita tere, ei aita, kan kaasas tütardest vanim, aga kui me kõik lapsed järjekorda paneme, siis teine vanuselt Lembi rõõm näha. Tere. Kuna Lembi saab enda eest siin saates rääkida, kui nad on kohal siis aitama sissejuhatuseks paluksin sul rääkida oma pere teistest või ülejäänud lastest, keda siin praegu ei ole, kui vanad nad on ja millega keegi kusagil praegu tegeleb. Sinu ja Vello peres on viis last. Vootele Vaher on meil kõige vanem, ootele, on nüüd 31 aastane, ta on olnud minu meelest terve aasta Hiiumaal teinud seal tööd kuskil restoranis, ma ei tea, kus restanud isegi tean seda nime, aga ma ei mäleta seda nime ei ole tal seal kordagi külas käinud ja ma olen lasknud tal olla. Sest materjal on vaja lasta olla talle, tema on meil ju esimene laps ja esimesed lapsed saavad alati kõik oma vitsad ja kõik oma norimised ja kõik sinna juurde. Mõtlete, et tal on neli õde, kes kõik on temast nooremad ja kes kes põlvitsevad nägelikest karakterite emotsioonidest, siis siis ma arvan, et need, kellel on tütred, mõistavad, mida ma räägin. Taastumine võtab aega just nimelt siis järgmine Lembi, kes meil siin räägi pärast iseenda eestiis on Linda kes jälle mul väga suur rõõm ütelda on leidnud oma väljundi Saksamaal Berliinis korki nimelises teatris ja juba tuleb välja tal teine esietendus seal Endla Vaher tohutult tugeva karakteriga inimene, kes teeb asju suure, sellise kirega. Ta on otsinud ennast palju ja Ma ei teagi, kas ta on, kas ta on ülikooli lõpetanud või kust ta praegu ülikoolimaal. Praegu ta on, igatahes selles protsessis, et ta läheb järgmistele maailmameistrivõistlustele, valmistub selleks meistrivõistlused, on siis fitnessis? Jah, pesamuna pesamuna sai juba 17 pesemine, meil lemme pesamuna käid ka trennis, vahel vahelduva eduga. Aga ma arvan, et kõikidel teismelistel on see probleem, et nad vahel mõtlevad, et ah eriti ei viitsi minna, aga ma arvan lõpuks lõpuks ka tema saab aru, et see on oluline, ta tegelikult saanud juba aru, väga kenasti on saanud aru, et on, see liikumine on tähtis. Ja tema hüppab meil nii-öelda klampoliinide peal. Spartnatuudid. Lembi, millega sa tegeled, mis elus praegu kõige tähtsam on või kes? Mul on kaheaastane poeg ja perekond on kõige tähtsam kindlasti. Aga siis ma hüppan veel teivast, seda ma teen pigem oma lõbuks. Suur tahtmine on ikkagi veel võistelda. Ja siis ma juhendan tsirkusetunde Meie tsirkusekoolis ja annan ka beebi ja väikelaste võimlemistunde. Ma ei mäleta, vist ei olegi siin saates olnud külalisi perest, kus tõesti nii palju lapsi ehk viis Casab aita, kui sa mõtled tagasi kuhugi lapse- või nooruspõlve, kas viis last või, või suur perekond on olnud sinu jaoks tähtis algusest peale, sa oled seda enda jaoks niimoodi ette kujutanud või kõik on läinud lihtsalt nii, nagu on läinud. See sinu viimane ütles, oli vast kõige rohkem täppi, sest on läinud täpselt nii, nagu ta on läinud minu lapsepõlv. Lapsepõlve lapsepõlvekodu ja kogu kogu see keskkond ja aeg, mille, kust ma pärit olen on tinginud seda, et ma olen kõike võtnud, et väga loomulikult näinud ja lasknud ja olnud selles sellel rajal, kus on olnud minu ema, isa, kuhu nad on läinud, mida nad on teinud. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma, mitu last ma tahan, milline peab mu mees olema? Mitte kunagi ei ole seda teinud. Äkki sa selgitad natukene seda kodust mõju või mille kaudu see sinuni on jõudnud? Kuna ma kasvasin 10 aastat maal, meil oli oma aed, meil oli oma omad õunapuud, meil oli oma kapsatünn oma rõdu, oma veranda, et selles mõttes täielik maaelu ja ma arvan, et et see, kuidas seal nagu maal kuidas nagu kasvad seal ja kuidas sa seal oled, kuidas sa mängid, kus sa liigud, mida sa räägid, palju sa pead kõndima kooli, ma arvan, kõik see on jätnud nagu sellise kõige kõige sellisema sellisema, sügavama olemise minu minusse Est, kui ma tulin linna, sain kümneaastaseks. Ma mäletan seda, kuidas ma veel vaatasin aknast tagasi ja ja nutsin, et see kõik jääb minust eemaldub minust jääb minust maha. Ja kui ma linna jõudsin, siis ma olin, aga ma olin seal Ps ikkagi ma olin kogu aeg selline elurõõmus, kilkav musitseeriv, tantsi, laulev, nii nagu, nagu sa selles keskkonnas oled. Vahetu, siiras selline. Sellisena jõudsin ma ka linna ja alati, kui ma ületasin teed oma klassiõega, kellega me elasime ühes majas siis ta ütles, et aitäh, et sa ei pea nii kõvasti rääkima, võid sai, et ära karda autosid, jaa. Jaa. Ja ära süüa üle täna nagu selliseid märkasin, ma pidin ka päris mitu aastat kuulama, sest minu jaoks oli see kõik nii normaalne, et ma räägin normaalse häälega, nagu lapsed räägivad. Ja pärast hiljem nüüd ma sain teada, et tegelikult ei tohi lastel keelata rääkida, ei tohi neid vaigistada väga palju, sest et see on, see on lastele kasulik. Neil on kasulik rääkida, naerda, hüüda täpselt selle häälega, mitte lasta neil minna selle hääleks sisse, sest hääl on tervis. Mis aita sind või sinu peret? Linna tõi, sel ajal sa olid 10. Mul isa töötas Harju elus iga ajakirjanik ja Harju elus ja hiljem õhtulehes. Need selline vana veteran. Aga see oli ka trauma, mida sa praegu meenutad ka väikese okkaga hinges, kui sa ütled, et vaatasid tagasi ja pisarad ja. Ja mitte mitte niimoodi okkaga, vaid see on nagu helge mälestus, ma, ma arvan, et mul ei jäänud sellest suurt draamat, sellepärast tegelikult ma olin tol ajal väga kohanev, kohanev laps, ahsoo. Nüüd on see ja siis ma olen nüüd siin ja ja nüüd ma pean siin linnas elama. Läksin uude klassi ja sain väga hästi hakkama ja siis pandi teise klassi, sest ma sain liiga hästi hakkama, aga seal ma enam ei saa nii hästi hakkama. Sellepärast et seal olid suuremad nõudmised klassitäitja natukene tasemelt erinevad. Tore on kuulata, kui keegi meenutab neid esimesi aastaid maal ja ja siis jooksevad läbi sellised sõnad nagu oma kapsatünn ja kus ema oli muide. Kose Koselt edasi. Mis pildid seal veel silme ees on, kui sa mõtled äkki suudad isegi neid kõige esimesi oma lapsepõlvest taas ellu äratada. Siis me sõitsime vana lastekäruga, sõitsime alla pisikesest minu jaoks suur mägi loomu, loomulikult ta siis me siis see on nüüd tegelikult üldse hästi väike. Sõitsin vana lapsekäruga alati sellest alla, sellises läks kaevu juurde, läkski, kaev oli allpool nagu alati ikka, kaevud on allpool ja siis me läksime, sõitsime sinna kaevu kaevu juurde välja, alatisele, vaikse väikse lastekäruga. Ma ei mäleta siis, kas tal olid vahepeal juba rattad ära ja panime niisama korviga või, või ratastega, ühesõnaga tol ajal ei olnud väga kõrged, mõned olid ka madalamat sorti niisugused. Kärutasime, seletasime, tantsisime isa lõõtspilli lõõtspilli saatel, minu sünnipäeval. Tantsisime igasuguseid ringmänge, isa mängis lõõtspilli ja, ja mina, meie siis mängisime, laulsime, tantsisime, käisin hästi palju lehmakarjamaadel. Me käisime uitamas, istusime seal lehmakookidega keskel ja mängisime oma mõttemänge ja siis ma mäletan, kuidas me porilompide peal uisutasime nende vanade pant tuiskudega. Ja nonii, jäätunud ja väiksed tükikesed ikka, meil seal suurt veekogu ei olnud, jõgi oli küll kuskil, aga aga siin siin oli pikem ja siis siis me uisustasime entusiastlikud nende vanade pantidega muid, kui panime, nii et jalad olid kahe risti-rästi kahe korraga uisutada ja siis me saime siis ma mäletan seda, kuidas alust käisime, vastas talus, käisime alati piima toomas ja siis me käisime. Ja siis me läksime sinna viljatünni, kuhu ei tohtinud nagu minna, aga me ikkagi läksime, suur teate küll, mis need suured viljatünnid on ja siis ronisime sinna sisse, mängisime siia viljasiivse, kartsime kogu aeg, et äkki keegi tuleb ja näeb. Ujusime seal sees oli nii äge see viljatennises. Aga see hästi palju suusatamas käidud, see on hästi oluline ja jälle need kõrged mäed, kust sai alla lastud ja kuidas isa ütlesid, tibu täpselt tuleb ja tibudaks, laseb alla ja, ja isa õpetas mind väga hästi suusatama. Pärast käisime siis, kui me seal võistluse tänaval elasime, ema-isa-ema elab siiamaani seal vennaga, seal taga, seal ülemiste Nendest suusaradadel käisime sõitmas. Kui sa mõtled tagasi pisikesele endale, siis olid sa oma vanemate jaoks oma isa ema jaoks lihtne laps kasvatada või. Mina arvan küll, olin küll oli loomulikult kui tulid need uued ajad ja Tallinn ja linn ja uued sõbrad ja ja, ja siis tulid igasugused väiksed, et need põrandaaluse tegevused, eks ole, mida siis ei lubatud teha ja ka Tallinnas ikka jõulusid ei tohtinud ju pidada, eks ole. Minu meilale meil oli, minul oli raudselt ma teadsin, et jõulusid ei veeta, onju. Aga, aga siis hakkasid klassiõed ja need ikkagi. Muidugi peetakse siis, ema sai aru, et jah, et võib vaikselt tütrega ikka jõulusid pidada. Tasakesi, see on selline klassikaline, mida ju kõik paljud mäletavad. Et ikkagi pidasite salaja jõulusid, aga miili isa ei lubanud jõulusid pidada. Ja, ja siis klassiõdedega sai kirikus käidud ja siis ma sain hästi, riieldame, mäletaksime vihma ka, aga selline tõsine asi, eks ole. Teie peres oli ikkagi rihma saamise võimalus olemas. Ja, ja minu vend sai ikka rihma. Mitte tihti, aga ikka sai. Ja ma ma ütlen, et ma ei mäleta, kas ma sain ühe korra visanud, ma ei mäleta seda. Mul siin nagu meeles on. Ja vistika sain, vist ikka sai. Rohkem, sain. Isa ja ema väljavihastamine. Ema ei olnud võimalik üldse välja vihastada, ema on mul kulla kullatera. Minu mees ütleb, et et paremat ämmamaailmas pole olemas. Aga isa oli võimalik ikkagi kurjaks saada. Isast on mul ka, mina olen ise saanud nagu sellega niisuguse emotsionaalsus, sellise niukesed, et kui kirega midagi teed, siis oled selline kohe endast väljas ja ja, aga emaltile olen vastupidi saanud selle, et, et on see teine poolse rahulikese malbe pool, need konkureerivad mul siin. Vaata nüüd Lembile otsa, et kuidas see jutt tundub. Vanaisa oligi selline natukene karmim ja ja kuigi ta kõikidelt kokkusaamistel, kus me olime, siis ta laulis ja mängis pilli, ma ei mäleta, kas ma olen kuulnud ka, kuidas ta akordioni mänginud, aga ta kunagi oli vist väga kõva akordionimängijaga. Koosolemine oli tema jaoks ka väga tähtis või pereolemine. Aga vanaema oli alati selline nagu tagaplaanil aga kõik armastavad teda. Kui üldse kellelegi moodi tahaks olla, siis siis tema, et tal on selline imepisike nagu ego, tan. Eks kõigil inimestel on oma, nagu mingid vajadused või, või mis nad elust tahavad ja nii, aga ta esiteks annaks kõike oma hinge tagant ära, nad on nii hea inimene, kui ma ei ole tema moodi läinud, ma üritan olla vähegi tema moodi. Et minus on ka hästi palju seda aita energilisust. Et vahel ei ole olnud kõige parem asi, et liiga liiga emotsionaalseks läinud, et kõik peres väga emotsionaalsed, et me oleme nii palju reisinud seoses meie vallutustega tsirkuses ja me ikka vahel räägime, me oleme nagu üks suur Itaalia perekond. Et kus kõik räägivad korraga, tegelikult on see hästi vahva. Võib-olla ma mõtlen ja olen liiga stereotüüpidest kinni, aga kas sa aita, kujutad ette, kuskohast tuleb see emotsionaalsus, mis ei ole väga eestlaslik? Mulle tundub? Ma arvan, et see on inimeses kinni või, või on selles kinni, et, et tal on liiga palju keelde iseenda vastu või ta kardab olla tema ise. Ma arvan, et see ei olegi nii väga nagu see rahvusmuidugi, jah. Põhjamaa inimesed on ikka kindlasti vaoshoitumad, see on väga-väga hea vaoshoitus on väga hea, taktitunde nisus on väga hea. Ma arvan, et, et detaktid tundelisus on üks oluline tegur, see tuleb ikkagi hariduse ja kasvatusega. Et minul on olnud endal väga palju väga palju õpetusi selles selle kohta, et ma peaksin olema taktitundelisem just noore noorena, loomulikult vanemast peast muutudki rahulikumaks ja sa hakkad mõistma ja su su. Ja ega see kuhugi ka see põhiolemus ei kao kuhugi, ta lööb ühel hetkel välja, aga ta on palju kauem kauem nii-öelda peidus, ta muliseb vaikselt omaette. Ei loomulikult põhiolemusega kuhugi. Aga. No ja sellepärast, et ta ikka vahel on ikka taktitundetu, et Tal on mingid hood, käivad nagu peale. Et, aga ta on mul hästi särav inimene ja, ja tegelikult on väga-väga paljudel kordadel ikkagi seltskonna hing ja kui emme naerab, siis kas teatris või kinos või ükskõik kus siis kõik naeravad koos temaga, sellepärast et et ta on selline, tema naeran nagu nakkab, aga mina arvan ka seda, et tegelikult lapsel ja tuleb lasta olla nagu tema ise. Et ikka lapsi tuleb keelata ka, aga mitte kogu aeg. Et lastel tuleb. Lasta teha seda, mida nad tahavad. Kui nad tahavad sind aidata, siis sa pead laskma neil aidata, mitte ei keela neid, et miks sa tuled mind aitama, ta ei õpi siis midagi, siis ongi, ta ei tahagi teinekord enam aidata ja siis tal tekib see, et miks ma pean üldse aitama, kedagi meil on olnud? Ma arvan, pigem niisugune mitu, täitsa vabakasvatus, aga kuna meid oli nii palju on ju siis ikka mingid asjad läksid mööda, et seda ma ei kuulnud või ei tahtnud kuulda ja me kasvasin nagu kõik koos lastega või nagu oma õdede ja venna vennaga. Lapsel tuleb olla loominguline ja teda tuleb nagu suunata õigesse kohta. Et rihmaandmisega, mis enne rääkis, et et tänapäeval muidugi see ei ole kindlasti moes, et ja, ja kindlasti seda ei tohiks teha, et isegi meie pressist kahel korral keegi sai rihma, mina mitte. Aga ma sain väga palju tutistada. Ja ma üritan kindlasti seda ise mitte teha, et mulle siukseid hingepiinad. Mina tõttistasin, mina teid vihkasin. Kas sa mäletad, aita kusagilt seda mõtet, mida sina oma laste peal teed või ei tee, mõeldes oma vanematele, ehk kuidas käidi ümber sinuga missugune oli, oli suhtumine, kaasa arvatud karistused ja nii edasi, et et ilmselt ikkagi elus tuleb varakult juba ette olukordi, kus sa mõtled, et no mina nii Nii ei tee, jah. Mina vist oma ema-isa puhul nii ei mõelnud, et kui ta mulle minuga riidlas ja keelas midagi ütelnud, nii oma lastega ei tee, mina nii ei mõelnud. Aga ma arvan, et oma jälje siis kindlasti see isa rangus ja äkilisus, et mõned niuksed, ootamatud olukorrad, et kui laps midagi tegi, võttis ja lõhkus ära, siis ma kindlasti olin väga kuri ja riidlesid temaga. Tol ajal ei olnud ka midagi saa, tasa olid kõik, kõik asjad, kõik see, kõik oli nii tähtsad, sul ei olnud pesu pesu pesemise võimalus oli ka küllaltki kehva riided ei olnud saada, siis sa olid iga pori pärast pige, miks sa nii teed? Ära mine sinna pori sisse, seda teie kolmandat? Ei no loomulikult olid nad lõpuks ikkagi porisides ei omanud enam tähtsust, aga aga mingil hetkel, kui sa oled nagu piduriiete riided selga pannud lapsele ja, ja sa tead, et sa ei saa neid enam kuskilt ja siis siis sa oled nii tige ja endast väljas ja et miks ta peab, et niimoodi tegema? See on kindlasti asi, mis tolle aja ühiskondlik ühiskondlikus situatsioonis on minule jälje jätnud, et ma kindlasti ei oleks, ei oleks tahtnud niimoodi teha. Absoluutselt absoluutselt, me teame, kui kergemaks on elu läinud. Oi, see on ikka uskumatu ja rääkimata sellest, mis meie emadele-isadele, vanaemadele, vanaisadele nendel, eks ole, oli see kõik ju läheb. Me peame hindama seda, kui kerge on praegu elada. Ja loomulikult kõike seda abi ja seda, et keegi sinuga arutaks ja et keegi ütleks, annaks nõu, seda oli ju ka palju vähem. Aga ma arvan, et meid päästis see, et kuna kuigi me elasime, me saime Vello ema korteri endale ühetoalise pisikese köögikesega neil olmepead-jalad koos ja sega, seega tingis sellist närvilisust, aga meid päästis see, et me saime käia tsirkusega tuuridel ja kuigi ka seal me olime pead-jalad koos, aga see on, see on nagu reisisituatsioon, see nagu minek, välja pääsemine, eks ole, mingil määral. Ja sel hetkel ju seal maal soojal maal on ju peaaegu kogu aeg suvi, jah, külma on ka, aga sa oled ju väljas, sul on hästi palju muud tegevust. Sa ei pea istuma toas, ma arvan, et see mõjutas väga palju väga palju meie suhtele ja meie seda olukorda, et me ei olnudki enam nii, et me ei olnud nii mingi asja peale tigedad, mis muidu siin siin pisikeses pisikeses korteris ja eluolus oleksid olnud. Ma usun, et lapsed said sellest natukene rohkem nagu nii-öelda õhku ja hingata. Et tänu sellele, et me saime niimoodi käia tsirkusetuuridel Ma uuriks veel ühe lapsepõlve detaili pind nüansi kohta koolis said hästi hakkama. Kas sa oled tubli? Ja ma olin tubli aga mitte enam gümnaasiumis, siis ma noh, keskkooli siis, siis oli keskkool siis ma ei olnud nii tubli, siis ma arvasin poiste sära ja õppisin kolmegile. See oli ikkagi seotud poistega, siis jah, et nad võivad ikkagi kuidagi. Täiesti mine pildile. Siis sa ei viitsi õppida, ei viitsi midagi teha, istud ja vahid. Unistad ja. Mul oli küll niimoodi minagi, aga me me ei käinud postikesi, tollel ei käidud nii palju poistega, siis lihtsalt olid ja noh, mingil hetkel lihtsalt olid, ega siis ei käidud, ei olnud siis ei öeldud, et suhtes. Kinos lihtsalt ja saagi kokku ja mingi kellelegi juurde pidu pidama või. Aga siis ei olnud nii, et ah, me nüüd käime või me oleme suhtes. Aga ikkagi see võttis pea sassi. Aga mitte nii palju, et see oleks kuidagi sinu tulevasi valikuid ideid otsustanud või siiski. Üldse, millist meest ma tahan, ma mulle meeldisid väga paljud poisid, väga erinevad poisid, muide kes oli natukene niisuguse paha poiss, nii-öelda see meeldis ka ja kes mind või kes oli liiga paipoiss ja väga erinevaid poiss ja mulle meeldisid väga erinevaid poisid, mul ei olnud ettekujutust, milline peaks mees olema. Ja siis lihtsalt juba ülikoolis tuli see väike poiss. See on huvitav, sest kui ma mõtlen Vello peale selle õige poisi peale ma arvan, et ma ei ole ju ainus, kellele ta seostub vist kõikide nende aastakümnete jooksul mehena, kes paneb umbes jala või kaks kaela taha ja nad ongi nagu selline inimämblikeks kõik muu sinna juurde. Kas ta pani siis ka juba jala kaela taha vä? Ja toitlustus ja päris vara ja tal on, saab vist, et üle 30 aasta või 35, ma ei tea täpselt, saate on juba selle jala kaela tahapanemisest, ta on täpselt rehkendanud välja, palju seal. Ja malevas oli see äge, kui teie üles astus maleva kokkutulekul oma nagu numbriga. Meil oligi see äge, mina laulsin maleva kokkutulekul, tema pani jalga kaela taha, ühel samal kokkutulekul ja siis mina nägin teda ja tema keegi mind kui mina laulsin ja tema kui tema pani jalgadel. See on nii lihtne. See avaldus avaldas väga sügavat muljet ja siis, kui oli meil võimalus tuttavaks saada täiesti juhuslikult said meie rihmad ühele reisile minna ja siis. Aga see on nii äge jah, et, et enne me nägime ja siis me saime tuttavaks ja siis oli kohe teksti. Kuidas teatrikool ja see maailm sinu ellu tuli? Läbi laulmise ma tahtsin ikka ooperilauljaks saada hirmsasti. Sest ma läksin õppima kaaper laulu. Ma tahtsin kantsi sisse saada, kontsima ei saanud, siis ma läksin otsa-koolis, õppisin ühe aasta ja siis otsa kooli õpetaja, näitleja õpetaja ütles, et laitajat, aga nüüd tuleb see lavaka katsema. Tapsin ära, mine proovi. Kuidas mu taga siis on, sinu loengud on jõutud laulda? Vahetasime, jätame paberid kõik ilusti sisse ja, ja siis sa lähed teed katsed. Tagasi läksin ma saingi niimoodi sisse. Aga ooperilaulmise mõte tundub ka üsna originaalne. Ja kusjuures ma tahtsin tõesti lapsepõlvest peale, siis kui kästi kirjand kirjutada, et kelleks sa tahad saada, kes te kirjutasite ka klassides kirjandit, kelleks nad saada. Et tõenäoliselt või noh, ma ei ole kunagi pidanud, kelleks usaldada. Ahah, siis kästi, Eino, mõni mõtles välja, aga mina sõitsin ooperilauljaks ja juba siis esimene teine, kolmas klass, ma täpselt ei mäleta. Aga nüüd ma ei kahetse seda, sest mul ei ole, ma ei oleks ikkagi ooperilaulja, mul ei ole sellist diapasooni, mul ei ole sellist. Kuigi seda saab lahendada, seda saab kõike arendada. Aga laulan ikka laulmisega ikka näitlejad ju kõik laulavad. Kui te Velloga alustasite siis juba oli suhele siis võreksite suhtest. Jah, ma arvan küll ja siis me käisime ja siis ma ootasin teda pidevalt. Käisime ja mina ootasin, millal ta tuleb. Mil moel te oma peades jõudsite sellise plaanini nagu me teie perekondade helisemas teame, kas see on sõjaplaan kuidagi, et ühendame meeldiva kasulikuga või et istume koos maha? Mõtleme, mida me siis teha oskame, et kuidas, kuidas niimoodi läheb, et tekib tsirkuseperekond. Et see on kummaline kummaline minu puhul küll, Vello puhul on see minu meelest niivõrd normaalne, sest tema on mõelnud juba lapse noorest põlvest peale, tema tahab viite last ja hakkab nendest treenima olümp, peavõitjaid. Aga ma arvan, et nagu ütlevad kõik ja targad, et kui sul on suur unistus, siis, siis see ju kuhugi ta jõuab, et alati peab olema hästi suur eesmärk. Siis sa ei pea, said saavutama seda suurt. Aga saavutate see saavutada aina rohkem ja rohkem ei või saavutad paremaid asju. Sul see innustab sind, viib edasi, see paneb sind tööle. Lased kõigel sellel juhtuda? Jah, täiesti ebanormaalne, eks ole. Lasin juhtuda, esimene laps sündis, hakkasin emaga võimlema trenni tegema, ujutama sukeldama, et see hakkas kõik sealt, et ta tahtis trenni teha nelja otsi välja, kuidas teha lasteni massaaže siis kuidas lapsi vee alla uputada, nii-öelda sukelduma õpetada? Järjest pidevalt meie kodus väikeses ühetoalises pisikese vannitoa köögikesega tegi ta lasime aga õhtul vannitäis ja jälle lapsed sukelduma, kõik käisid sealt vee alt läbi ja alguses küll mõni ikka. Ma ei taha, ei taha, aga. Kui sa teed seda hästi järjepidevalt, vaat seda on Vello väga järjepidevalt, teen muid asju järjepidevalt, võib-olla ei tee siis kõike seda, ta on teinud lapsi, treeninud ja lapsi. Kui tänapäeval see ei tundugi enam nii veider lastega selline ümberkäimine, siis tollal ma pigem arvan, oli see üpris harukordne ja teid pandi televiisoris, näidati kui palun vaadake, mida, mida nad oma lastega teevad. Kas sinu jaoks oli see endaga kokkuleppele jõudmise küsimus ka üldse, sest see pidi maailma mõttes sinu jaoks üsna uus olema ja et üks isa niimoodi oma lastega kohe aktsiooni. No kui laps on pisikene imik siseloomulikult kardad ja mõtelda, kas tohib, ohtu, oota, aga teised targad ütlevad ju niimoodi, aga mina Vello s üldse ei kahelnud. Sest et kui inimene täpselt teab, mida ta teeb et ta ei tee seda lihtsalt kogemata tan, uurinud, ta on vaadanud ja kui kaua see, kui sa loed, mis, mis refleksid väiksel imikul töötavad, et kui sa ütled talle üks kakskolm, sukeldus istet sukelduse ja see nagu koerte ja loomade treenimisega keeld. Täpselt sama on ju pisike väike tita, kes ei oska veel ennast väljendada ja väike väike pisikene loom, kes ei oska ennast veel väljendada. Ta ei ole mitte kordagi oma last maha pillanud, mitte ühtegi. Paljudele kõrvaltvaatajatele tundub, et Vello hakkas meid või üldse kõiki beebisid, kes seda trenni tulevad kohe loopima, et on eeldused, tehakse kohe hulljulgeid trikke, siis tegelikult beebivõimlemisega alustatakse väga ettevaatlikult ja siis sa saavutad lihtsalt lapsega sellise kontakti ja parema suhte ja sa pead täpselt, mida sa teed ja tunnetad teda palju paremini. Mina ka olen nüüd aasta aega oma grupiga tegelenud ja ja kuigi ma tegin oma lapsega ka alates seitsmendast elupäevast iga päev trenni või võimlesin siis seitsmendast elupäevast ja noh, mul isa käis juba sünnitusmajas, siis mul panin silmad kinni, mõtlesin, miks sa pead seda praegu tegema. B näiteks ülehomme riputas, võttis jalgadest kinni rippudes pea alaspidi teda ei kui ta sünnitusmajas ja et aga see nii selles suhtes teadlik tegevus, see ei olnud mitte midagi hirmsat, lihtsalt minul just laps sündis ja mõtlesin, et oota veel üks päev palud, et aga no ta tegi selle ära ja, ja tegelikult mitte, ma ei soovita nagu kõigil seda praktiseerida, vaid alates teisest elukuust võiks kindlasti hakata beebiga võimlema ja ei pea üldse last kohe viskama või temaga pea alaspidi tiirutama, et see on kõik õpitud tegevus ja kõik need, et võib võib-olla tunduda ka kõrvaltvaatajana see, et see on hästi selline järsk või midagi, aga tegelikult me õpetame ja ise teeme väga sujuvalt neid kõiki asju. Kui sa, Lembi, mõtled enda lapsepõlvehetkedele, mis meelde tulevad, siis mis need on, kas just pigem õhus lendamine ja midagi taolist, mis isa kinnisideedega seostub või, või mis või midagi loomulikumat, nagu nagu meil kõigil teistel Eks see ikka, kuna isa selles just tegeles meiega rohkem ema rohkem nagu karjas on ju? See oli muidugi noh, enam nali, aga, aga eks see on ikka alati see pixel kuri ja teil on hea või noh, niimoodi, et tasakaalus olema siis ikkagi nagu tegeles, tegi meiega kõikidega. Kuni me saime viis, on ju, või siis meil tekkisid oma trennid ja siis enam ta ei jõudnud ka neid harjutusi teha, neid paarisharjutusi, et et lõpuks läkski, kuna me meid oli nii palju ja tema oli, temal oli oma see jala kaela taha number ja siis me me olime siis tal nagu terve armee seal võimlemisvõimlejate armee ja siis ta tegi numbri ja mõtleski, oh läheks nüüd tsirkusesse ja ja emme muidugi algul kui me esimest korda läksime, soovitis peas küll nüüd mida, kuhu ja kui ma esimest korda läksin, mis Me läksime Horvaatiasse ja ja mina olin siis üheksa, ehk siis vend oli 11, siis oli seitse ja selli veel viiene ja meil ei olnud nagu aimugi, mis elus on ja ja ma mäletan täpselt seda päeva, kui me sinna jõudsime, mingid sellised asjad on nagu hästi meeles. Ja see tsirkus ei olnud üldse selline, nagu me ette kujutasime või et kõik oli nii väike ja siis me pesumasinat ei olnud ja emme pesi kõik meie riided kogu aeg käsitsi. Siis lisaks kõigele sellele oli emme ikkagi superema, et et ta läks sellega nagu kõigega kaasa ja et me käisime, olime ju kaheksa kuud ikkagi ja seitse kuud ja kuus kuud olime ära ja koolist eemale õppisime täiesti ise ja. Kas see omal ajal maailmas rändama minek, aita oli perekonnale timatu ellujäämiskursus et tuli leida endale väljast võimalusi hakkama saada ja teostada end valdkonnas, kus ma arvan, Eestis väga turgu ju ei olnud, eks me oleme nii pisikesed, et kui sa siin toimetad pool aastat, siis üldiselt on ring täis ja kõik tehtud või see oli seotud mõne muu suurema uhkema ambitsiooniga, sest kogu see ettevõtmine kõrvaltvaatajale nagu ma ise tundub ikka parasjagu kõva kadalipp pea ohtusid täis, kasvõi seesama lihtne asi lapsed koolist ära võtta ja ja üldse mitte siis muretseda, sellepärast et kas nad pärast maha jää või mis neist saab, et et tundub kõik parasjagu hirmutav, tegelikult. No see väljakutse ja see kutse üldse oli niivõrd äge. See oli kohe, sa saatsid välja, sa saad siit välja praegu meie, meie noored ei saa sellest aru, meil oli see nii oluline, et me saame sellest raudse eesriide tagant välja. Se tundmatule vastu minemine, see on juba niivõrd niivõrd erutav, kõik sõita karavani ka kõik see tee ju maha niimoodi tagasi samamoodi, ega siis keegi lennukiga kohale sind ei sõiduta, et see on, see on nii põnev. Erutav tundub see juhul, kui sa tead, mis ees ootab ja usud, et kõik läheb hästi. Aga sa lähedki sinna, kus sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Mina ei tea, kuidas erutav saab olla, mina ilmutab ikka. Ei olnud hirmud, hirmutav oli see hiljem, kui ma kohale sai, need, mida kõike on vaja, on. Mida ma siin pean tegema, enne seda oli kõik ained lusti, laanide roosad prillid. Täiesti emase kassiga vahel, et emme on meil ikkagi olnud niisugune, et see kõik oli täiesti kõike täiesti ja siis ühe korra ka, kui me juba teist või kolmandat korda läks kolmandat ja siis me läksime Hispaaniasse siis oli see, et me olime sõitnud juba kiirteel kas 300 kilomeetrit ja ainult noh, kui oli, see oli mingi bensujaam, aga ühtegi maja polnud täiesti nagu tundus, nagu kõrb autorehvid huugasid. Nii palav oli, meil ei ole kunagi autos konditsioneeri ka olnud või kliimat või midagi, et meil aknad lahti või mida iganes. See karavani elu muidugi suurepärane nagu selle selle suure perekonnaga, et kõik mõtlesid, et mitu tükki sealt veel välja tuleb, et paljud heitsid, väike ära mahub ja meil ei ole seal ei olnud ka mingeid konditsioneer ja 40 kraadi sooja, siis tol hetkel, kui oligi see, et me olime seal kõrbes nii-öelda siis emme võitis küll peale õiges kohas. Kas me ikka sõidame õigesse kohta? Kuule, helistaksid tsirkuse direktorile, et ei, ei ma ei sõidaks üldse umbes edasi ja ta oli ikka nii pabinasse c ta ütleb, et ta ei allu hirmul siis ei pea. Emmelik ei olnud aega, peabki tundma tundmatuseni ikka mingi hirm olema, aga aga meil läks selles suhtes kõik nagu päris hästi, meil on nagu kujunenud, kõikidel kujunes siis suurest peres olemisel välja see. Kui me midagi teeme või vaatame näiteks telekat, siis me mitte midagi ümber ei kuule. Ja siis üritad viis korda umbes rääkida, ikka inimene ei kuule, sa lähed, ütled kuule, issi või ükskõik õde või ükskõik kellele, on ju, et et kuule, ma tahan nüüd rääkida suga, siis, siis sa lõpuks nagu saad rääkida, aga ega emmega lihtne selles suhtes kindlasti veel ei ole olnud, et muidugi vennale meeldib alati ütelda. Et minu elu on ikka nii raske olnud, et mul on viis naist ju mitte üks naine, onju, et emme on emme, aga peli neli naist ja mõtlen, et kui raske elu mulje Vootele on olnud, et et vot see on ikka raske elu olnud, et talle meeldib niimoodi rääkida, et mingi tõepõhi kindlasti on, et ega ei ole ju lihtne, aga tegelikult see on kõik need inimsuhted ega inimsuhted polegi lihtsalt onju ja, ja ma arvan, et väga olulist vahet ei ole, kas oled tüdruk või poiss või mees või naine selles suhtes, et ikkagi kõikidele ka on ju mingisugused probleemid või siis mured või nende soovid ja kõik sellised asjad on ju veel, olen raske ka olnud, ega me oleme kõik üksteisele nagu kaikaid kodaratesse visanud. Niimoodi parasjagu. Noh, hea näide on selle kohta just selle sõiduga, alustasime sellest sõidust siin, et ma kardan, ei karda. No esimene kord ikkagi ei kartnud, sest sa ei teadnud, mis sind ootab, siis ma juba teadsin, mis ootab, siis ma hakkasin juba kartma. Valmistasime ette juba siis meil olid juba pesumasinal mingi pisikene, siis oli nagu vähemalt mingisugunegi on, ju siis ostsime vist suurema karavani natukene ja viis senti. Me ju elasime niimoodi, et ma ei kujuta ette, kaheksa kuud, me olime kolm, tüdrukud magasid ühes karavani otsas, emme-issi, magas teises karavani otsas ja siis Wen magas seal autobussis nii-öelda autos oli meil väga palju tüli. Ega siis, kui see suur, mis Lembi rääkis, kui see möll ja, ja kõik see hormoonid hakkasid möllama ja tüdrukud võtsid oma häälepaelad lassid oma häälepaelad valla, siis siis oli meil ikka selliseid olukordi, mitu tükki, kus enam Vello ei suutnud vastu pidada kogu sellele. Kisale pidas auto kinni, et tema enam ei sõida. Meid ikkagi istika karistas vahel, aga meie karistusviisid olid need, et kui me siis sõidul olime Saropendasid, ütlesid ükskõik, kas vandumis sõna siis issi pidas Ta kinni, nii välja, mine tea oma 10 kükki ära, kui ei tee. Ma ei hakka, mõni punnis vahepeal vastu ka, onju, et veel põhiliselt nii, aga siis tuli geniaalne plaan, et kuna siis saab rutem koju või kuhugi sihtkohta, on ju, et enam ei peadust, tõuseb püstide omalgi. Ütlesime bussis on ju, meil oli nagu kõrge buss on ju? Pea oli küll sa hiljem, aga keegi ei pääse. Et niuksed. Aita, kui peres on viis last. No sa saad rääkida oma kogemusest ja omapärast, ega ma muidugi ei saa üldistada seda kõike, aga, aga sa vaatad, mõtled meile inimestena siis ikkagi ema ja isa on ju üks aga nad on kõik ilmselt üsna erinevad, ma kujutan ette Ja väga erinevad, see on täiesti uskumatu, seda nagu ei usu, siis sa ei usu seda, kui sa, kui sa hakkad lapsi saama. Et milliseks nad siiski kasvavad ja kujunevad, see on hästi naljakas. Et sa justkui õpid esimese lapse kõrvalt lapsevanemaks olemist, aga siis tuleb järgmine, kolmas, neljas ja kõik algab otsast peale, et sa ei saa väga palju toetuda esimese lapse kogemusele näiteks või eelmiste laste kogemustele. No ma arvan, et tihtipeale just see esimene laps, sellepärast et, et see lapsevanem, mina toetungi tema kogemusele ongi saanud tõenäoliselt kõige rohkem nagu riielda ja nad ütlevad tihtipeale öeldaksegi, et esimene laps saab ikka kõige suuremad vitsad. Et võib-olla selles ongi see asi, et sa nagu mõtled, et sa et teised peaksid kõigest sellest õppima, mida nad näevad juba ja, ja kuna see esimene ei ole ja siis tema saadki oma kõige-kõige nagu karmimad karistused. Teine kui on, meil on ju nii järjest tegelikult Lembi on saanud küllaltki palju küllaltki palju, kuna ta on ju esimene tütar, eks ole, poeg ja tütar ja siis on, ega Lembi on ka kasvanud läbi läbi selle tugevused on nagu olnud vane vanim tütar, eks ole. Jah, ja kui on nii palju lapsi, on, siis see tähendab, et paratamatult või vastupidi, õnneks ühel hetkel saab Lembi nii vanaks, et ta võib juba osad ema tööd nii-öelda üle võtta ehk väiksemate õdede eest hakata hoolitsema. Nii ma arvan, et klimbi niimoodi otseselt hoolitsema ei ole pidanud, aga ta on väga palju neid õpetanud küll, et nagu kavandanud, natukene natukene hoidnud toetanud ja seda küll. Mina hoolitsen ka ikka natukene sellepärast et meie vanemad olid ju kogu aeg neil noh, tööd ei olnud, on ju, nemad põgenesid kella 11-ni ilusasti, enne kui lemme leeme sündis, kui lemme sündis, siis oli kohe kraps püstiviidiibiidile laps kooli, meie pidime kõik ise käima, on ju. Et nagu siis, kui nagu pesamuna sündis, siis oli hoopis teistmoodi, kõik on ju. Mina ärkasin üksi kogu aeg üles ja ma mäletan, et noh, minul oli väga tähtis hommikusöök. Et aga minu eme ei olnud nagu sellest teadlik tol hetkel, et tema nüüd anales avastan selle, et see on tähtis. Ja siis mina tegin endale putru ilusasti. Keetsin noh, ikka põhimõtteliselt peaaegu esimesest klassist. No meil oli õnneks ei ka, et meil oli kool lähedal, aga noh, see minu meelest nagu emmegule. Et meil oli see, jah, mina tegin putru, ärkasin juba tund aega enne kooli ülesse, sõin rahulikult, äratasin kõik lapsed üles, nendel oli või õed ja venna ja neil oli kombeks viis minutit enne tunni algust tärgata ja siis ma kavandasin kõik ülesse kogu aeg ja lähme-lähme-lähme nüüd ja ja siis tulime ilusti koju, on ju, ja sütifdiviitavalist treenida viise, aga kooli saad teine. Niisugune mõnus elu ju, tegelikult ma siin Lembi hääletoonis on väike ette heita, selline kaja justkui kõlab läbi, ma saan täiesti aru sellest. Aga issand, isal-emal elu nagu paradiisis, et kusagil on vastutustundlik inimene ja isegi äratus panema, lased rahulikult 11-ni. Jah, see on tõsi, väga hästi rääkisid. Et meil tööd ei olnud, ikka oli, ma ju teatritöö oli, algas ja teisel ajal ja siis kui teatritööl jah, teatritöö hakkab teisel ajal ja siis sa saadki magada, just nimelt saadki magada. Küll nad ise saavad koolis, on tõesti, see on tõsi, nad on vabakutselised olnud, onju, teevad siis, kui tahavad siis kui tööd on hästi, palju vastutust ikkagi noh, ma tundsin mingil hetkel, et langes minule, et ikkagi kui sa näed, et, et et nii palju lapsi sa mingil hetkel ka lapsena saad aru, et meid on ikka päris palju, et siis saab paratamatult katsud siis selles olukorras luua midagi siukest harmooniat või et et kõik saaks oma tähelepanu. Me teame teid Velloga mõlemaid väga positiivsete säravate inimestena. Kas seda hoida on olnud? Kõlab tobedalt, aga, aga lihtne või et kui ütleme see hall argipäev kõige mustemate toonides, nagu sina seda mäletad kuidas ta nendest hetkedest üle olete saanud, mis, mis on kaalul olnud? Ja ikka meil on ka olnud momente, kus üks meist ärritub ikka väga-väga kõvasti. See on nüüd niisugune väga ilus argiline, argipäevane situatsioon, elasime siis veel pääskülas ühetoalises ja ja ma palusin vennal poodi minna ja ta unustas tuua, noh, ikka loed ette, mis on vaja, sest kõik on ju vaja teha, tuua. Ja siis, ja siis, kui ta unustas selle suhkru tuua, siis ma ikka ikka vihastasin ta peale, karjusin ta teada. Ja siis ta läks ja tõi selle suhkru, läks uuesti poodi teisele suhkru ja siis tuli tuppa ja virutas selle. Pikalt ei toast, noh meil on kohe tuled sisse, siis ongi kohe-kohe Dubais endasse pakivadi vastus nurka seina, sinna võttamas suhkur ja siis. Et need on tühised asjad, eks ole, argine must, must argipäev. See asi polnud ilmselt lihtsalt ainult suhkrus, vaid mingit suuremat pinget. Et no väga-väga-väga normaalne, et kui sul on neli väikest last ja, ja sa pead Hoidma kõike korras pesema, toimetama, tegema, süüa, käima, poes töötama, samal ajal veel see see katusega ikka täiesti ära sõita küll sellisel emmel. Mina arvan, et, et mul ikka ikka korduvalt katus sõitis ikka täitsa ära. Et see on nagu tänapäeval antakse, vaata, sul on nagu see lapse sünnitas, mingisuguse stress või mingisugune nüüd antakse abi. Selgitad, antakse abi kõik ja räägitakse ja mis on, et ema stress ja. Ma lähen emotsioonidega nii kõrgele, noh, et lihtsalt et silme eest on must ja karjud ja ongi kõik, et see on tõenäoliselt minu depressioon olnud. Et tõenäoliselt see kõik on, on sellest situatsioonist tingituna olnud. Sa oled Lembi rääkinud siin? Minu meelest on valdavalt väga heades nootides või toonides, sellest lapsepõlvest ja sellest, kuidas isa pani teid liikuma ja nii edasi, aga kas sinu peast mõnikord läbi jooksnud ka mõte, et äkki selle kõige tõttu on jäänud midagi tegemata, kas mingis mõttes seal kuklas ei ole tunnet, et teie eest on justkui asjad ära otsustatud natukene? Ma olen seda Ellaga rääkinud hästi palju või noh, mitte hästi palju võib, ikka tuleb igast asju jutuks. Mina ja tema enamus arvame, et meil on ikka väga kihvt elu olnud ikkagi väga positiivne ja on olnud neid, et nii-öelda mõõnaperioode või neid, kus on nagu raske või midagi, et aga see ei ole nagu tingitud sellest, et et minu vanemad kas panid mind kuhugi trenni või trenniga üldse, mul ei ole mingit probleemi olnud, mulle on alati meeldinud käia, aga vend ja, ja siis näitlejast tõde, nemad on ikka väga tihti või noh, ikka meenutanud seda ja nende puhul ma võin väita, et nemad on küll ütelnud, et, et nendel on jäänud paljud asjad tegemata, sest on hoopis sunnitud trenni minema, et oleks pidanud tahtnud hoopis kitarri minna õppima. Aga ma ei usu, et nad nendelt midagi ära võtsid. See, need reisid, see andis meile nii palju juurde, kui me läksime sinna, me, mina ei olnud veel inglise keelt koolis alustanud just, alustasin sealise õppides. Aga kooli läksin tagasi. Õpetaja küsis mult inglise keeles midagi, mina mõtlesin itaalia keeles kõik. Me oskame itaalia keelt. Ja üldse, kui sa reisid ringi väiksena, siis sa näed seda maailma, et sa ei ole siin pisikeses linnakeses, onju, et Tallinn on ju väga väike linn ja Eesti on nii väike riik tegelikult, et et tegelikult peaks nagu näitama lastele ka seda, et meil on tegelikult väga suur maailm. Minu ema isa üritasid seda teha neile võimalikul viisil. Muud moodi ei oleks saanud minna, kui me ei oleks tööle läinud. Need viimase aasta-pooleteise sündmused, mõtlen talendisaadet ja sinu isa kohati üle mõistuse tundunud suurt pingutust, kui palju tema jaoks tegelikult mängus olid, pisarad. See teema natukene nagu ei kraabi hinge, vaid ta on hästi sihuke raske teema minu jaoks natukene et kunagi, kui velo siis oli nagu oma võimekuse tippu nii-öelda, siis me kogu aeg rääkisime, et saada oma videosid, otsi endale mingi agent, mine kuhugi valluta, mõni suurem nagu maailma, kas lava või siis tsirkus või noh, et siis ta nagu ei tahtnud ja tegi seda meiega jale käisimegi siis peretsirkusega siis tuuritamas, aga see tegelikult ei andnud talle mitte midagi. Aga siis, kui see talendisaade tuli Kuu aega enne Vello, siis küsis mult, et noh, ma teadsin juba ammu, et tal on hingel, onju, et ta enam ei saa võib-olla jalgu kaela taha, sest tal oli tal ju põlveoperatsioonil käinud seljaoperatsioonil käinud juba ennekõike seda. Ja ta ütles mulle, Lembi, kuule, et kas ma peaks ära lõpetama, et noh siis ma ütlesin talle, et jah, et ma arvan, et mõistlikum oleks ära lõpetada, et kui ei ole nagu mingit suurt väljundit. Et sa ainult rikud oma tervist. Aga siis tuli see kõne. Loomulikult, ma olin väga õnnelik, et ta sinna sai, kuigi ma enne Laitsi maha, et ära enam tee, me kõik toetasime teda 100 protsenti emmest Ameerika talenti oli kõik suurepärane, et juba oli kõik see pere harmoonia meil nagu issil, silmad särasid, dalai-nägu oli noh, õnne täis on ju, tegelikult, ja siis tuli see saade siis tuli veel õnnelikum. Vello on alati see, et ta läheb sinna. Nonii, ka kõige suurema eesmärgi poole, onju siis, ja kõik see noh, see oli talle nii hinges või see, et ta sealt noh et seeläbi üldse sai, isegi kui ta oleks võitnud ja see oleks läbi saanud, siis oleks talle sega hinge läinud nii väga, et ta võtab asju hästi hinge. Ja see nagu mõjutas meid hästi palju. Et nüüd on nagu see jälle taastunud. Et see talent on nagu kaugemal, aga mingi hetk oli see nii tähtis. Ja siis ta ei kuulanud vahepeal enam Meiduda, nagu oli niisugune nii fanaatiline, selles suhtes me oleme talle kogu aeg igast asju soovitanud, et ära tee seda ja seda ja laval ka ole ettevaatlikum ja lõpuks oligi see, et kui tal tuli see õnnetus on ju siis me kõik mõtlesime, et nüüd on kõik nagu ja tegelikult see oli väga õnnelik õnnetus, sest oleks võinud juhtuda kõige hullem asi, nagu selles suhtes ikkagi. Oli väga tore teiega rääkida, aitäh, aitäh, aitäh, Lembi. Olge tublid. Aitäh, Sten. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite ja kohtume nädala pärast taas. Pikem versioon vestlusest aitaja Lembi Vaheriga paikneb vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete alt, käbi ei kuku. Kuula sealt ka varasemaid vestlusi laste ja nende.