Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, oleme ikka oma suure kinoploki juures. Ja abiks on meil Nõukogude näitlejad, kes võimaldavad meil natukene paremini seda aega mõista. Ning eelmine kord oli meil väga huvitav persandlud millatsellikovskaja. Ja täna tuleb mitte vähem huvitav ja võib-olla kui mõelda selle inimese saatusele kui näitleja saatusele, siis on tõesti erakordne. Ja sellena ja nimi võib-olla ta ei ütle tänapäeval midagi, aga nõukogude maal ei olnud mingi periood inimest, kes poleks teda tundnud, kelle Kumiirda poleks olnud. Ja selle näitleja nimi on Faina Ranyerskaja. Tema kohta on väga toredalt öeldud, et Ranjowska edus on kõige kummalisem see, et ta on mänginud teatris ja kinos kümneid rolle millede kohta kirjutati afissides ja teistes osades ning tõesti, kui vaadata tema loomingut nii teatrilaval, aga meid valdavalt huvitab see, mis toimub ekraanil siis ega teda suurtes rollides ju ei ole ja samal ajal on tegemist erakordselt tuntud. Leian aga nii, et kui me üritame teda kellegiga tuntus sealt võrrelda tolle perioodi näitlejale, no ega ta Ljubov arlovale alla jää. Aga vahvarlova suured rollid, filmid, tunnustatud filmid, mitte ainult nõukogude maal, vaid ka välismaal ja arusaadav pearollides näitlejanna on kõikidele tav, aga Ranyoskajal neid rolle ei ole ja ta ei ole mitte vähem tuntud. Kuidas on võimalik, sellest täna jõuabki rääkida, aga kõigepealt mõned faktid tema biograafiast olema ju ikka paari lausega ka teinud seda tutvustanud eelnevat elulookäiku. Ja mis on nüüd tema puhul oluline? Meie kõikide puhul on sõnnid aatomivarris tähtis. Aga seoses sellega. Need pöördelised sündmused leiavad aset 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja ta oleks ajaks anda ikka jõudnud juba ikka kus inimene. Ta iseseisvalt otsuseid vastu ja tema sõnni daatum on 1896. Miks see on tähtis, aga oluline on see, sellepärast seda aastanumbrit silmas pidada. Et pärineb Ta väga jõukast perekonnast. Tema sünnijärgne perekonnanimi on Feldman ja eesnimi Fanny. Ning veel kord, see oli väga jõukas juudi perekond ei saa olla kuulus värvivabrik, mitmed majad, ehitusmaterjalide kauplus, aurulaev ja seda loetelu võiks veel jätkata. Ja ilmselt on tunda tere, huvid on kuidagi suunatud mujale, sest kui lugeda tema eluloo käiku, neid ülevaateid, siis seal mainitakse, 1915. aastal kolib ta Moskvasse. Ja siis tuuakse ka ära nende inimeste nimed, kes kuuluvad tema lähedaste tuttavate hulka ka. Ja need nimed on ju meil kõik olnud olnud ka eraldi saadetena, mis viitab, et tegemist on nõukogude kultuurieliiti kuuluvate inimestega. Tema väga lähedane inimene oli marinatusele taeva Ta väga tihedalt suhtles Ozzyt mandastamiga, Vladimir Majakovskit ka. Ja seda nimekirja võiks ka jätkata. Ja miks võiks järeldada, et siin on mingisugune konflikt isaga sellest, et kui ta hiljem räägib, kuidas sündis pseudonüüm, see ei ole ju tema päris perekonnanimi Ronjovskaja. Ja ta ütleb, ema saatis mulle salaja raha nomi laskma järeldama, et ju siis ei olnud tema toetamine pere poolt isa poolt aktsepteeritav. Ja ema tegi seda salaja. Ja nüüd ta jutustab, et ühe kaaslasega oli ta läinud panka raha järele, nii et see lause tema salaja on nagu kõrvallause või kuidagi möödaminnes öeldud, aga me võime siit teha ju mingisuguse järelduse. Ja kui ta rahaga väljub ja võib arvata, et see summa ei olnud väga väike, sest ta kirjutab, et tuuleiil järsku mingi suur tuuleiil viib köik temaga püürid lendu läinud, siis pidi ikka olema. Ja ega tsaariaegsed kupüürid nii väga väikesed ju ei olnud oma nominaalikuid, sõjaaeg ja juba raha on natukene odavam, kui tal seda varem oli, aga ikkagi. Ja Faena olevat olnud ühe väga ilusa lause. Ta ütles, rahast on kahju, aga kui kaunilt lendavad lihtsalt niisugune reaktsioon. Aga see ütleb meile, et inimene pärineb ikka päris jõukast perekonnast, ta võib nautida rahatähtede lendu õhus ja tema kaaslane töötleb selle peale. Te olete ju Ranyaskaja, ainult tema võis nii õelda. Eafaina jätkab, et hiljem, kui ma pidin valima pseudonüümi, otsustasin ma võtta Tšehhovi kangelanna perekonnanime. Nii et see on lugu, lugu, mis jutustab meile, kuidas ta saab enesele selle nime millega on näitlejana tuttav isa ilmselt väga nutikas, saab aru, mis toimub ja veel enne neid pöördelisi sündmusi laev oli tal ju käsutuses, purjetab Venemaalt minema, purjetab, on muidugi ülekantud tähenduses ilmselt tegemist oli ikkagi aurulaevaga. Ja nendesse elulookäsitlustes Ranyoskaja lookäsitlustes on päris palju arutletud selle üle, et miks ta siis jääb nõukogudemaale. Aga arusaadav, kuna kogu see, tema tutvusringkond oli tema jaoks ilmselt nii oluline. Ta ei mõtlegi lahkuda Nõukogude maalt. Ja teine küsimus, mida ka mõned autorid on tõstatanud, see on, miks pole julgeolek teda eriti pigistanud, arvestades tema päritolu? Me ju teame märksõna endised ja piisas ju paljude inimeste puhul seda, et isa oli fabrikalt aadlik ja juba repressioonid tema puhul ju midagi sellist ei ole. Hiljem tan küll jutustanud ühe toreda seiga seik tore tagantjärele, tol ajal pole siin midagi toredat. Et ta kartis, töötades teatris. Et julgeolek valib üritada teda värvata. Ja üks tema kolleeg olevat talle soovitanud, mida ta siis teeks või peaks tegema, kui sellise ettepanekuga tema poole pöördutakse? Ütle neile, ma räägin unes, et ma ei saa niivõrd salajases organisatsioonis töötada. Eks ma räägin unes. Teie ettepanek astuda ka parteisse ja kas ta siis ajas need kaks institutsiooni segamini, aga tema vastus oli, et ei, ei taha, ei saa kuidagi parteisse astuda, sest ta räägib unes niisuguse toreda loo anda, hiljem jutustanud. Kuigi Ranyoskajal polnud näitleja haridust, on ta hakanud esinema provintsi teatrites, nii et siin ja seal ta laval on. Sõidab mööda Venemaad ja mitte keegi teda ei tunne, ei tea. Ja filmi, mis toob talle mingisuguse tuntuse, see ei ole võrreldav muidugi selle hilisema tuntusega satub ta ka täiesti juhuslikult ise anda, hiljem jutustanud, kuidas see kõik toimus. Et korta kogus kokku kõik oma fotod. Niivõrd suur oli see soov saada filmi ja fotod Sis erinevatest rollidest, mida ta oli kuskil provintsi teatrites mänginud perifeerias ja saatis need Mosfilmi. Siin tuleb teha ühe niisuguse vahemärkuse ei ole ju kuidagi mõistlik ja ei ole ka mingeid kriteeriume, mille järgi inimese ilu hinnata. Aga vahetevahel, kui lugeda väljapaistvatest näitleja annades, siis leida kommentaarides, et vot need inimesed kuuluvad ka maailma kaunimate näitlejate naiste hulka. No midagi pole parata, Faina ei oska ja puhul seda väita ei saa, ei saa. Nii et ütleme, Tal ei ole mitte tüüpiline näitleja välimus ja sellepärast võib-olla nime ka ei ole, keegi teda ei tunne. Ja nüüd, kui üks niisugune inimene saadab oma fotot Mosfilmis, siis vastus on enam-vähem etteaimatav. Ja tõesti mõne aja mõõdudes kuskil ta kohtab ühte näitlejat, kes on juba kinoekraanidel olnud ja teatab talle etaile paluti edasi öelda neid pilte, fotosid pole kellelegi vaja lihtsalt mitte midagi pole vaja. Ja väidetavalt ise ta nii räägib, oli see talle selline šokk, et ta lõpetas kinos üldse käimise, nii et mitte ainult mõtlemissellele kastast võiks saada kinonäitleja, vaid ta loobub kino külastamisest. Jälle juhus, nii nagu ikka väga sageli, inimeste saatus võib sõltuda mingist väikesest juhusest astutama juurde. Üks noormees väidab. Ta oli teda näinud teatris ja näinud tõesti arvata. Ta ei olnud lummatud millestki muust, aga just nimelt tema rolli täitmisest. Ja ütleb, et talle väga meeldis, kuidas ta seda rolli mängis. Ja teeb talle ettepaneku osaleda, mängida TEMA kavandatavas filmis. Ja selleks mäeks oli hiljem suure tuntuse pälvinud lavastaja Mihhail Rumm. Ja tema film ongi esimene, kus rani oskaja mängib, seal on tal väikene roll. See on tummfilm 1934.-st aastast. Ja selle filmi pealkiri on kukel. Jällegi pärast seda filmi niisugune kogemus, esimene kord kokkupuude filmimaailmaga võtted toimusid Mosfilmipaviljonis, talvel küll ebameeldiv, ebamugav. Jäärani oskaja olevat öelnud, et ta rohkem mitte kunagi filmiga mitte mingit tegemist. D. Ja siis, kui vaadata, kas nüüd tuleneb tema soovist või lihtsalt polnud mingisuguseid ettepanekuid, aga tõesti paari aasta jooksul teda kuskil näha ei ole. Ja uuesti ekraanidel on ta 1937. aastal. Osa filmis, mille pealkiri all mõtisklused kasakas Colotast tegemist on seiklusfilmiga, ei hakka seda pikemalt kirjeldama, midagi seal eriti huvitavat ei ole. Ja sündmused leiavad aset kodusõja päevil. Niisugune klassikaline tüüpiline nõukogude kodusõja aega kajastav film. Järgmine kõrval Osaranioskajal on filmis, millest me rääkisime suhteliselt pikalt ja rääkisime siis, kui meil oli Ljubov arr loova. Võib-olla tuleb meie kuulajatel meelde, see on film 1939.-st aastast ja selle filmi pealkiri on insener Potšini eksitus, nii et see lugu ja seal on tal ka veel kord kõrvalosa ja ükski nendest lollidest alla loomulikult mitte mingisugust tuntust ei too. See suur üleliiduline tuntus ja võib-olla võiks ka öelda, ülemaailmne tuntus saabub Ranyoskajale seoses filmiga. See film valmis 39. aastal. Esilinastus toimub 1940. aastal jaanuaris. Ja see on nüüd nendest filmidest, mida ma soovitaksin, kui kellelgi on aega ja võimalust vaadata, sellepärast et film on tõesti erakordne. Aga sisu on lühidalt siis järgmine ema sõidab üürima suveks suvitamis kohta nii et üks perekond ja ema lahkub, ta otsib mingit kohta, kus veeta suvi. Ja koju jätab ta oma viieaastase tütre ja miks seda filmi võiks vaadata Ta just nimelt selle tütre pärast, mina omamata väga suurt filmivaatamiskogemust, ela kohanud mitte ühtegi viieaastast tüdrukut, kes oleks nii hästi mänginud, kui see tüdruk filmis. Ja olgu ka etteruttavalt öeldud, seal filmis mängib väga palju lapsi, nad kõik mängivad suurepäraselt, tüdruk on lihtsalt oivaline, tüdruk on fantastiline, vapustav ja selle rolliga kogu tema filmikarjäär lõpeb ja kuskil kirjandusest jäi ka silma, et mitte keegi nendest lastest, keda võib selles filmis näha hiljem pole mitte üheski rollis mitte kunagi kinoekraanil olnud. Ja see pearolli mängiv tüdruk on ka oma perekonnanime hiljem muuta. Ta ei tea, kas nüüd seoses sellega, et lihtsalt ei tahtnud seda seost. Igatahes, me ju teame väga palju neid lapsnäitlejaid, kelles ka hiljem kasvavad päris nimekad nimekad näitlejad, siis tema puhul on see üks ja ainus erandlik roll. Aga veel kord seal ta on erakordselt hea. Ja nüüd muidugi viie aastaste tüdrukute jääb ta ju üksi koju silma peal pidid hoidma, vanem vend on muidugi aktiivne pioneer, tal on seal muid muretsesid, kuidas seal igasugused salga koosolekuid korraldada. Ja parajasti on tal ka kassikaaslased, kõlas nii, et nad tegelevad seal oma taas oma asjadega. Ja kuidas väike tüdrukutele, kellele vend ütleb, et ta peab üldse voodis magama, kuni seal mingi kella ajani, kui ema tagasi tuleb. Sellest poisile öeldi mingi kindel kellaaeg, ema saabub, isa töölt tuleb ja tüdruk kõrvaltoas seal veel nutab ja see vend oma klassikaaslastele rahustades neid teata, päis on ikka naaber, valisedele kostub ja midagi seal ei ole. Igatahes see väike tüdrukuke hiilib salaja kodunt minema ja nüüd ta satub tänavale ja ta on niisugune väga lõbustav seal õhupalli endale saada. Ja kuskil trehvab tarne lasteaia rühmaga, nakkab nendega mängima ja satub koos nende lastega lasteaeda. Seal kasvatajad avastavad rühma üks tundmatu laps ja mida lasteaiajuhatajate Epson, arusaadav, see ongi tema kohustusta, helistab miilitsasse tüdruk, tüdruk muidugi ei oska öelda oma aadressi. Tüdruk teab ainult korteri numbrit, jääd tuleb kella helistada kaks korda küll informatsioon, mis tal on. Ja niikaua, kui nad seal lasteaias tegelevad, selle miilits, aga tüdruk lihtsalt astub uksest välja vaike laps ja satud tänava alla. Ja leiab ta sealt üles. Üks mees, ühesõnaga ta tropp kuskile kommunaalkorterisse. Ja seal on üks geoloog ühes toas ja teises toas on, eks tamatoloog ja dialoogile see tüdruk väga meeldib, muidugi tüdruk paneb teda igasuguseid mänge mängima ja hüppama. Ja lõpuks need kaks täiskasvanud inimest hakkavad omavahel vaidlema, kuidas seda last tuleks kasvatada. Nad juba otsustasid laps endale, et kui laps lihtsalt ühe kassi saatel välja ka sealt jälle läheb kaduma. Ühesõnaga, kõik otsivad seda viieaastast last. Ja miks seda filmi võiks veel vaadata? Ta näeb pildid 30.-te aasta lõppu tänavatest muidugi valikuliselt. Seal me näe lagunevaid maju seal ma ei näe viletsust, see on moskvasõda lill, vot kõik need Stalini-aegsed hooned, niukene, majesteetlik, tänavapilt. Jookseb ta siis kassi järele, oleks peaaegu jäänud auto alla ja nüüd tulevad siis meie jaoks olulised tegelased mängu üks abielupaar. See naine on liaalia, keda mängibki Ranjovskaja ja mees on muul ja mees on muidugi täielikult naise tuhvlialune ja võimukas naine, teatab. Näen, õid, viime lapse miilitsasse, aga teel otsustab, et võtaks selle lapse ikka endale. Mees nagu üritab Arklikult protestida, aga ei ole midagi. Jood need ütlebki Ranjovsk seal lausa, mis on talle toonud selle ülemaailmse kuulsuse. Ja see lause on järgmine. Mulja, ära aja mind närvi. No tagantjärelelauset ei ütle ju meil eriti midagi, sellepärast et me ei ela selle filmi kontekstis, ei ole seda filmi ju peaaegu keegi näinud, ei ole meie jaoks mingi aktuaalne teema. Aga kui otsida mingisuguseid paralleele ja isegi kui pidada silmas seda paari jõuline, tugev naine ja kõrval nisukene vähe initsiatiiv, ikas mees siis paratamatult tuleb, et ma arvan, minu põlvkonnale meel lause Me oleme Tallinnast, me maksame lause, mille ütleb Liia Laats filmis, siin me oleme Sulev Nõmmiku filmis. Ja see on ju midagi sellist, mis on iseloomulik ju igale ajale. Kui nüüd võtta Venemaa ajalugu ja minna natukene ajas tagasi siis näiteks 19. sajandi kolmekümnendatel aastatel, kui vaadata tolla aja memuaarkirjandust, siis vot sellised lauset pärinesid Gogoli revidendi, sest nad olid õltuntud lauset, nad laused ütlesid midagi inimestele. Ja mis on ju kõigile üldtuntud märk, täpselt samuti see mulje, ära aja mind närvi, nii et seda inimesed kasutasid lihtsalt omavahelises suhtluses mingisuguses situatsioonis, mis võis olla naljakas, aga võis olla ka küllaltki tõsise, nii et lause, mida tol ajal kõik teadsid ja jällegi see roll, no ei ole kõige suurem selles filmis. Ta on ikkagi üks nendest kõrvalrollidest. Aga tänu ainuüksi sellele lausele On oranevskaja pälvinud vot selle üleliidulise armastuse tuntuse ja tõuseb sinna kõrgustesse, kus oli meil juba far laava koos suurte ja nisukest monumentaalsete rollidega. Et oleks meil ära öeldud ka selle filmi lõpp, epa jääks meil kuidagi õhku rippuma, siis lõpp on muidugi hea tüdruk jõuab koju üks miilits toota koju ja kui vändia kestada, seal veel otsivad, lõpuks jõuad koju, siis tüdruk on lihtsalt oma toas. Ja finaal on siis nisu rõõmustav kusjuures selle filmi negatiiv olevad sõja ajal hävinud ja film on taastatud positiivid koopia järgi. Ja nagu kõikide nende filmidega paratamatult siin ja seal võib selles originaalvariandis näha Stalinit, portreede ja kujudena. Hiljem on nad sealt välja lõigatud ja sellel filmil, nii et kui keegi meie kuulajatest tahab seda filmi vaadata, siis mida võiks soovitada. Ja tõenäoliselt saavad ka olema Facebookis mõlemad variandid, nii mustvalge originaalvariant kui ka värviline, mis on teostatud 2010. aastal, nii et värviti film ära 2010. aastal ja muidugi meil on hoopis mõnusam. Me oleme harjunud vaadata seda värvilist, 2010.-st aastast pärinevat variandid. Kuid seal on mõningad nüanssikesed, ma isegi ei oska öelda, ei tunne seda maailma, kuidas neid filme värvitakse. Aga jäi meelde kirjandusest, et mingi nisugune kaader, kus inimese näol on põsele maandub kärbes. Seda tahetakse kuidagi ära ajada mingi grimassiga või, või liigutusega. Ja värvivariandis lihtsalt on see ära värvitud, seal need kärbest ei ole, aga need on kõik nüanssid heidab. Peamine põhjus, miks seda võiks vaadata just nimelt selle tüdruku mängupäras ei takista. Ja mis on huvi? Ta, et mõned autorid, nii palju, kui oli aega kirjandust vaadata on öelnud, et maailma kinematograafia ajaloos Pole võimalik leida teist näidet, kus näitleja, kes on mänginud vaid teisejärgulisi episoodilisi rolle et oleks saavutanud sellise populaarsuse, et raske on öelda, aga tõesti selle pika karjääri jooksul pole ju mitte ühtegi suuremat rolli, vot kõik ongi sellised, sellised ja muidugi peamine, mis talle kuulsuse toob, veel kord on see film, mis sai mainitud. Mis aga nüüd puudutab seda kuulsat lauset muul ja ära aja mind närvi siis selle lause autorlusele on pretendeerinud ka mitu inimest, nagu ikka, kõik tahavad ju osa saada. Ja see intriig, kiip 1964. aastal siis üleliidulisel teleekraanil oli üks saatesari, mille pealkiri oli kinopanoraam, tutvustad filme seal vesteldi näitlejatega, lavastajatega, teiste inimestega, kes on filmimaailmaga seotud. Ja seal oli intervjuu Ranyaskajaga. Ja muidugi küsiti loomulikult selle lause kohta. Ja ta ütleb, et ta mõtles selle lause ise filmimise käigus välja, et seda nagu ei olnud ta lihtsalt selle lausega kuidagi impulsiivselt pakkus välja. Ja mis on huvitav, et veel kord illustreerimaks, kui oluline see lause on? Kui ta 1976. aastal pälvis Lenini ordeni, aga selle ordeni andis talle õle Leonid Iljitš Brežnev isiklikult siis Brežnev olevat tsiteerinud seda lauset, doktor ütles Sist Allart, muulaja, aiake närvi ja ta annab siis selle ordeni. Ja väidetavalt hoolevaatoraniovskaja talle õelnud, et nii minu poole pöörduvad vaid poisikesed või huligaanid. Ja Brežnev valavad, palunud vabandust ja öelnud. Andke andeks, aga vot ma täid nii armastan, et ma ei saanud, et öelda seda lauset, kui tranyoskaja kõrval on pretendeerinud selle lause autorlusele nii mõelda olematu lause. Aga just nimelt selle filmi kontekstis muutus ta niivõrd kõlavaks. Mõlemad stsenaristid, neist üks on näitlejanna, Riina, sel joon ajab. Seal on loomulikult pseudonõmm ja võib-olla on mõtet ka temal peatuda, sest on päris tuntud nimi. Ja Aagnia part toon. Ei ole näitleja, dramaturg, kirjanik Jaan väitnud, et hoopis nemad on selle lause autorid, nii et nad olevat selle juba stsenaariumisse ka pandud. Aga see ei ole ka oluline, mis nüüd puututab rani oskajat, kui inimest ei taha hakata väga pikalt sellel peatuma, siis tema iseloom on muidugi väga keeruline. Seda on toonitanud kõik, kes on temast kirjutanud juba ainuüksi see hüüdnimi, mis talle on antud, suur fooria. No tõesti, ta on siukene, suurt kasvu naisterahvas, foore arusaadav, kes on nii, et egaa temaga ju lihtne läbi saada ei olnud ja ka mitmed teatrijuhid, kus ta on mänginud, on öelnud mingit tema juhendamist või midagi sellist talle midagi õelda tegid ta, mida ta ise arvas. Nii et ilmselt partnerina päris raske, raske kuju. Mis nüüd puudutab Stalini preemiaid, siis neid on tal kolm. Kaks on teatrirollide eest ja üks filmirolli eest ja see filmirolli saadud Stalini preemia on 49. aastal ekraanidele jõudnud film. Neil on koduma jälle kõrvalosa, väikene osakene tegevus toimub Saksamaal lääne tsoonis. Ja milles on seal probleem, Nõukogude luurajad on sinna saabunud ja mida nad otsivad? Nad otsivad Nõukogude lapsi, kes on paigutatud igasugustesse varjupaikadesse. Näid seal varjatakse ja nende luurajate ülesanne on need lapsed tuvastada ja tuua nad tagasi kodumaal, et seal jälle üks väikene rollikena. Aga kui jätkata nüüd seda liini, mis järgneb filmile heitlaps, siis järgmiseks on 1947. aastal. Ja sellest sellest me rääkisime päris pikalt, nii et ei hakka sisu enam jutustama. Vas tuleb meelde. Pearollis on Ljubov Harloova, tegemist on muusikalise komöödiaga. Yarlova mängib seal kahte kangelannat liat mõlemas rollis on tema, nad on nii sarnased ja kõik need seiklused, mis siis ikka juhtuvad, kui tegemist on sarnaste inimestega, teised ajavad neid ju segamini. Ja sama lõbus sisult on ka juba film Stalini järgsest ajast. See on aasta 1964. Filmi pealkiri on kerge elu. Ka see on komöödia. Ja juttu on ühest tudengist tudelkol. Lõpetab kõrgkooli lõpetab väga heade hinnetega ja asi, mida tänapäeval ei ole ja mida võib-olla meie nooremad kuulajad ei tea, aga tol ajal ju inimesed, kes lõpetasid kõrgkooli, Nad saadeti kuskile tööle ja pidid teatud aja seal tema ja kuna ta on pingereas esimene, need oleksid nagu pidanud saama parimad töökohad ja tol ajal Nõukogude arusaamades, mis siis on parim töökoht, see on mingi keemiakombinaat aru saada, suured keemiakombinaadid Moskva südalinnas ei paikne, need on kuskil seal kaugemal ja Taliferdab ennast kõrvale. Ja kuhu ta siis tööle läheb, millise ameti ta endale valib? Ta saab ühe keemilise puhastuse, kombinaadi või mingisuguse niisuguse väikese asutuse juhiks. Aga mida ta seal teeb? Ta ajab oma äri. Ja need on tal üks kaasosaline ja selleks ongi üks daam, keda kutsutakse või kelle hüüdnimi on kuninganna Margo ohja, otse kuninganna Margaa ongi vaena Ranjevskaja. Ja nüüd filmis möödub seitse aastat ja Moskvasse saabub see tudeng, kes läks tema asemel üks, teine tudeng sinna kooli siis määratud tema saata tuleb sealt tagasi. Ja selle seitsme aasta jooksul on temast saanud suure keemiakombinaati peainsener. Kas elu ja peategelane film on väga õpetlik, Did aktiline ja peategelane saab aru, kui veetud elu taan, elanud otse lühi kasumiiha ja tegelikult vot on tulemus käes. Niisugune lugu Jääranioska, ta ei ole küll väga kõrvaline osa, aga no ikkagi kaugel peaosast. Ja võib-olla viimane film seal olid veel mõned hästi väikesed rullikesed, aga KUS vaena rani oskajat võib näha? On jällegi komöödia, see on 1966.-st aastast. Ja selle pealkiri on täna kuus atraktsioon. Tegevus toimub tsirkuses, ei, arenioska mängib seal tsirkuse direktorit. Ja nüüd see kõige olulisem küsimus lõpetuseks, et miks ta siis oli nii edukas, seda on küsitud ja sellest on kirjutatud. Ja ta püüab ka ise vastata sellele küsimusele ja öelnud, et ta pole kunagi õppinud teksti vähe. Võib-olla rollid pole ka nii suured, peaks teksti pähe õppima. Ta on alati lähtunud kuidagi intuitiivselt, vot sellest, mida tema kangelanna, see inimene, keda ta kehastas, ta niivõrd elas sellesse rolli sisse etavat rääkiski, sõda, mida see inimene võis rääkida, vähemalt nii ta seda seletab. Ja mis on huvitav, et vaatama tahavad, nendele väikestele rollikastele võib mõnedes teatmeteostes leida ei anna, ta ei ole autorid ainult nõukogude maa kirjutajad, vaid ka väliZmaised. Asjatundjad on paigutanud ta 20. sajandi 10 väljapaistvama näitleja Anna nimekirja, aga veel kord need nimekirjad on ju väga subjektiivsed ja võib leida väga palju neid loetelusse, kus tema nime loomulikult ei ole, aga mõnedele autoritele on ta nende 10 seas. Kuid see kõik ei tähenda, et ja vaatamata sellele, et tegemist oli ikkagi Stalini poolt armastatud näitlejannaga, muidugi mitte nii nagu Orlova, aga ikkagi pärjatud näitlejannaga on ta ise öelnud. Ega talle kõik neid rolle, mida ta olevat tahtnud mängida ei antud. Ja üks näide puudutab rolli või lavastajat, kelle käe all ta olevat tahtnud väga mängida ei teinud. Ja konkreetselt tema filmi, Ivan Julm? Jaa, Ranyaskaja oli juba kinnitatud sinna filmi Staritska rolli kuid seda rolli ta ei saa. Ja ei saa salata, aga seda valikut tema asemel rolli valiti hoopis üks teine näitlejanna. Oma passi viienda punktiga. Mida tähendab passi viies punkt, minuealised inimesed, seda teavad, nõukogude aegsetes passides oli ka kirjutatud inimese rahvus ja see oligi just punkt number viis seal järjekorras. Tema rahvus oli siis takistuseks, vähemalt tema enda arvates ta seda filmirolli ei saa. Mis puudutab tema isikliku elu, siis paari lausega. No ilmselt ei olnud ta traditsioonilise orientatsiooniga inimene mingit perekonda ta loonud ei ole, lapsi talle ei ole. Väga üksildane ja tuletan meelde, et selline orientatsioon oli nõukogude ajal ju kriminaalkuritegu. Ja võib-olla siit tuleneb kaastema nisuke äärmuslik üksindus, väga raske olevat olnud temaga kuidagi lähemat kontakti leida. Ja ega ta lihtne inimene ei ole veel kord seal köik tuginedes nendele mälestustele, mida õnnestus vahepeal läbi lehitseda. Ja tema surmadaatum on 1984. aasta. Aga kui keegi meie kuulajatest tunneb tema vastu rohkem huvi, võidab kuidagi tema isiksusele lähemale pääseda siis selleks on väga hea võimalus 2013. aastal, nii et suhteliselt hiljuti Ja selle raamatu pealkiri on Faina rajaskaja klatškiivas paminaali, nii et mälestuste katkendid võiks võib-olla sõda tõlkida. Ja Andrejev ongi sellesse raamatusse koondanud need killukesed Ni inimestelt, kes on teda lähemalt tundnud, midagi ka, mida ta on öelnud, ta oli väga terava keelega. Nii et veel kord erakordselt huvitav inimene. Ja nüüd lause lõpetuseks ja minu meelest on üks lause üks nendest vähestest lausetest mis võiks olla ka kuldtähtedega kirjutatud, no kas või riigiasutuste kuskile fassaadile. Et me suudaksime seda meeles pidada. Ja see lause on järgmine. Ta olevat hakanud kirjutama nõukogude ajal mälestusi, kuid jättis omad pooleli, põhjendades seda lausega. Raha sööd ära, kuid häbi jääb. Mõnumas on üks erakordselt oluline lause lause, mida lõpetuseks täna võiks isegi korrata veel kord rahas ära, kuid häbi jääb. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, kuigi Ranjas käest võiks rääkida veel pikalt. Aga ilmselt tuleb meil järgmine kord tulla, ei luba mõne teise näitleja juurde.