Tere isiku intervjuude sarjas kajalood, alustame juba kolmandat hooaega ja inimesi, kelle elu ja elu jooksul kristalliseerunud tõed tahaksin kuulajate tuua, pole varasema kahe hooajaga nende hulk sugugi vähenenud. Vastupidi, mulle tundub, et üha uusi ja uusi huvitava elukäiguga inimesi meie keskelt tab esitlemist ja hooaja avasaates on ajaloo professor Jüri Kivimäe. Tere tulemast saatesse. Tänan kutsumast, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Hetk tagasi te ütlesite, et esimest korda elus tähendab esimene september teile vabanemispäeva. Seda peaks pisut seletama. Ja see on väga naljakas tegelikult sellepärast, et ma ei ole kokku arvestanud, kui palju aastaid ma olen igal aastal septembris kooli läinud kogu oma elu jooksul. Ma läksin kooli. 1954 vähem kui aasta pärast Stalini surma. Ja nüüd on aasta 2017 ja esimesel septembril mul esimest korda elus ei ole kohustust kooli minna. Vahepeal on olnud küll ülikoolitööst mõned vabatsemestrid ja pausid, aga põhimõtteliselt ikkagi. See on väga kummaline arusaam. Mitte ainult esimene september, ma alati suures ülikooli kevadises rabelemises, kui hakkab kevad tulema aprilli lõpp ja mai ja siis on kõige kibedamad päevad ja kui tahaks nagu võib-olla natukegi nautida seda kevadet. Vot seda ma ei ole enam endale tavaliselt mitte lubanud ja see, see on teine, niisugune asi, nii et see akadeemiline aasta on nagu mingisugune loodusesse kirjutatud aasta, millel on oma aastaajad, algused ja lõpud. Mõistagi pole ta eluaeg olnud ainult ülikoolides õppejõud. Te pole lugenud loenguid ainult tega, juhendanud mitmesuguseid väitekirju ja doktoritöid. Kui ma olen püüdnud teie ajaloolase elukäiku pisut lähemalt uurida, siis mul on tunne, et mõnigi kord, kui te olete tahtnud tõmbuda akadeemilisse rahusse, olete ta leidnud sellel uuel kohal ennast jälle elukeerises ja täitmas ülesandeid, mida aeg ja olud teilt nõuavad. Ma mõtlen siinjuures aastat 1990, kui teist sai Tallinna linnaarhiivi juht Tallinna linnaarhivaar ja teil tuli lõpule viia mitukümmend aastat kestnud protsess. Tallinna linnaarhiiv saaks tagasi oma sõja lõpul Tallinnast Saksamaale viidud varad. Rääkige sellest loost pisut lähemalt, palun. See on tõsi, ma kandideerisin kuskil 1990. aasta algul tollase nimega Tallinna riikliku keskarhiivi, nüüdse nimega Tallinna linnaarhiivi direktori kohale ja mai lõpus mind tegelikult ka nimetati. Nüüd ma olin Tallinna linnaarhiivi ka tuttav juba sellest ajast peale, kui ma hakkasin kandidaaditööd tegema ja esimesi uurimistöid 1900 seitsmekümnendatel Nendel aastatel, nii et koht oli mulle tuttav. Kogud olid mulle tuttavad ja tollest ajast peale, kui ma oma uurimistööd tegin olin mina ja paljud teisedki vihastasid alati, et kui meil oli ühes arhiiviseerias kolm kausta keskaegseid materjali, siis kolmest kaustast üks tavaliselt puudus ja see oli ära viidud 44. aasta juunis Saksamaale. See ei olnud mitte nii, et 44. aastal ära viidud materjalid oleks mitu osakonda arhiivist puhtaks tehtud, vaid just nimelt valiti välja niisuguse idiootliku põhimõtte järgi, et üks kaust ära, kaks on kohal või oli, üks oli kohal ja kaks oli ära viidud. See tekitas ikka tõelist raevu. Ja me teadsime, et arhiiv oli Saksamaal. Kuidas Saksamaale tollal saada, see oli omaette küsimus. Ma olen mitu korda tänumeelest tagasi mõelnud Turu Ülikooli professorile Wilholiidemaale, kes käis Tallinna suurimas ja oli üks esimesi, kes käis Saksamaal neid materjale uurimas. Ja Meil oli väga sõbralik vahekord temaga, ta tõi mulle Saksamaalt ühe mikrofilmi, mille ta peitis üle piiri tulles Soomest Eesti NSV-s, tollal omas seebid Psy seebitopsitäis. Mikrofilmi oli mulle lausa kullatükk. Teiselt poolt oli vana hea kolleeg ja sõber professor Hain Rebas Rootsist pöördus, et ta tahaks tulla uurimistööd teha. Kas need materjalid on välismaalt saadetud? Palvekiri läks Moskvasse ja Moskvast saadeti siis tutvumiseks Tallinna riikliku keskarhiivi, kust vastati ja need materjalid on täiesti olemas. Sellele vaatamata sai Hain Rebas Moskvast vastuse. Ei, neid materjale ei ole, nii et see oli see tol ajal arhiiviuurijate häda ja vaev. Ma teadsin ka seda, et läbirääkimised olid alanud juba kaheksakümnendatel aastatel isegi veelgi varem. Neid detaile tunneb paremini professor Raimo kullata, kes vist on kirjutamas mingit pikemat ülevaadet sellest, mis seal tegelikult juhtus nende asjadega. Tema oli nende läbirääkimiste alguse juures nüüd tollal Moskvas ka uurimistöö Käia vanade aktide arhiivis sain ma teada Vene kolleegidelt, et vaadake, et Moskvas on veel ka Lübecki ja Hamburgi Bremeni arhiiviosi. Kas ta nende vastu huvi ei tunne? No muidugi, hakkasin ma tundma. Ametlikult ma käisin siis tollase arhiivi juhataja Anna vastuvõtul. Ta kinnitas, et need on olemas kõik, aga ta ei saa mulle kui nõukogude kodanikule need siiski välja anda, sest see on keelatud välja anda neid. Nii et meil on üks kogu Tallinna materjale Saksamaal, teine kogu tollal Moskvas. Ka see Moskvas olevate arhiivide lugu on palju pikem ja keerulisem. Aga see tuli muidugi avalikuks läänes, et need saksa arhiiviosad on. Kuulujutt, mida Vene kolleegid mulle rääkisid, oli järgmine. Londonis ilmusid oksjonile Napoleoni kirjad Lübecki linnale mille peale Interpol hakkas jälge ajama. Kust need asjad siis sinnani jõudnud jõuti, nõukogude liitu? Millise nipiga neid kirju välja toimetati, seda ei tea. Vist asus tollal see kollektsioon Leningradis ja sugugi mitte meil Moskvas siis anti karm käsk kõik üle lugeda ja viia ära kokku Moskvasse, kus nad asusid. Aga varem või hiljem sai lääne avalikkuses ja ka saksa poliitilistes akadeemilistes ringkondades teatavaks, et need arhiivid osad Hamburgist Lübecestyabreeministmis viidi ära sõja lõpul on olemas. Järelikult küsimus oli ainult nüüd, nii et mida teeb nõukogude pool. Nõukogude pool nõustas kaua aega tingimatult Tallinna arhiivi osa väljaandmist ilma mingi kinnituseta, et vabandust, et saksa materjalid on meie käes, et me võib-olla vahetaksime neid. Nii et see kogu diplomaatia kui ma lühidalt ta on kokkuvõte, käis selle peale välja, et millal nõukogude liit tunnustab, et jah, meil on sellised kogud mis varasem ideoloogiline poliitiline joon, tähendab see tähendas see, et ja Tallinna arhiivi väljaviimine nõukogude liidu territooriumilt 1944. aastal oli sõjakurjategu Te, peate selle sõjakurjategu hüvitama materjalid tagasi andma ja punkt see diplomaatia läbi ei läinud. Sellepärast et Saksamaa liitvabariik ei tunnistanud Eesti NSV olemasolu. Järelikult, kellele siis tagasi anda. Nii tagasi 90.-sse aastasse, kui ma sain arhiividirektoriks, siis ma lootsin tõesti, et ma saan rahulikku elu elada. Aga see oli alles algus. Üsna pea tuli Moskvast telegramm, et tuleb sõita Moskva ja siis nimetati mind koos. Raivo Pullalt oli enne sõda juba nõndanimetatud valitsusdelegatsiooni koosseisu. See on juba mingi järeleandmine. Need, kes pidid läbirääkimisi hakkama pidama, ma teadsin, et läbirääkimisi peeti enne minu eelkäija direktris, seda kari vendla oli käinud juba nii Moskvas kui ka Saksamaal konstantsis või Koblendises, vabandust, Koblentsis pundas arhiivis läbirääkimistel. Ja nüüd tuli siis minu kord. Kes ma siis olin? Tol ajal olin ma nõukogude kodanik, kehtis ju Nõukogude rubla. Mul oli nõukogude pass. Nii, keda ma esindasin. Ma esindasin Tallinna arhiivi, eks ole. Ma esindasin iseendi ja pidin võitlema iseenda eest, nii et olla ühelt poolt saksa diplomaatia ja teiselt poolt Moskva diplomaatia, ükskõik milliseks me teda ka nimetaksime, selle vahel. Teate, see ei olnud päris lihtne. Nüüd selleks ajaks, kui juba oli põhimõtteliselt asjad lahendatud. See on ka pikem lugu, sest et Saksamaalt ära viidud arhimaale oli tutvustatud juba ammu aastaid varem saksa juhtivatele poliitikutele, kes olid Moskvat külastanud liidukantsler kooli visiidi ajal lepiti palju asja kokku, aga tegelikult läbimurre toimus siiski alles siis, kui 1989. aasta. Nojah, sellel läinud 100., kas ma ei pea ju kõike kuupäevi meeles, käis Bonnis Gorbatšov. Sest Gorbatšovi puhul juba jällegi on poliitilise ajalooküsimus, mida mina ei tunne, millal Gorbatšov oli tee, millal ta lubas Saksamaa taas. Just Berliini müür langes 89. aastal. Ja nagu ma tollal ühes kõnes mainisin, et Gorbatšovi nimi kirjutatakse kuldsete tähtedega Saksa ajaloo kooliõpikutes, kuna ta lubas taasühinemise. Nüüd augustis 1990 olin ma Saksamaal selle delegatsiooniga, kusjuures meil oli läbirääkimised võrdlemisi keerulised, läbirääkimised olid praktiliselt läbirääkimised, transpordi küsimus. Vabandust, nagu siin elus ikka, kõik taandub rahale, kes maksab, kes maksab transpordi kes tagab julgeolekusest, kui ühelt poolt rong nende arhiivikastidega läks 44, suvel 44. aasta sõjasuvel läbi kogu selle möllu lava Euroopa siis see oli, see oli ime või oli selle kohal tõesti jumala käsi, kes hoidis, et midagi ei juhtunud, nüüd tuli tagasi tuua. Aga 90. aasta ei olnud sugugi mitte rahulik euroop Ta või Kesk-Euroopa võib Ida-Euroopa usaldamatuse müür vaatamata, te mainisite Berliini müüri langemist, õige. Aga usaldamatuse müür eksisteeris ida ja lääne vahel edasi paiguti mõnes asjas võib-olla tänase päevani veel. Nii et tollal oli küsimus, et kes maksab. Moskva muidugi teatas külmalt, et meemaksa. Sakslased ära viisite, makske ise. No see oli keeruline, keeruline diplomaatia ja saksa poole peal osales asjatundjana mu väga hea sõber ja kolleeg doktor Villem Lens, kes oli tol ajal Saksa föderaalarhiivi ehmundes arhiiviosakonna juhataja. Siis me siis istusime seal Koblentsis jõekalda peal ja mõtlesime selle üle, mis siis nüüd teha. Ma arvan, et Ellemlentsil oli, oli suur osa, et ta lihtsalt võttis. Võttis ühendust paari mõjuka mehega, nende hulgas ka nüüd võib juba rääkida, need ajad on nii kaua tagasi ka tollal nende asjadega väga hästi informeeritud olnud. Henning von Wistinghausen ikka, no ikka väga kõrgetasemetega diplomaat SÕNA poliitiliste otsuste tegemisel mõjus. Nii et see oli meie, ma ei tahaks öelda väike vandenõu, aga mingil moel siiski, sest Moskva pool oli väga-väga jäik nendes. Lõppkokkuvõttes Saksa andis järele ja ütles, et jah, me maksame miskit muud. Järgmine reis on juba oktoobri algul teisel oktoobril Cablentsis, pidulikult kirjutati alla vastuvõtmise üleandmise aktile. Juba suur osa arhivale oli pakitud kassides alla kirjutasime tol päeval, teine oktoober 90 pundas arhiivi president doktor Kaalenberg, doktor Villem Lents, Saksa poolelt veel Raimo pulate, mina neljakesi. No see oli niisugune naljakas aeg, nõukogude aeg just nagu oli lõppenud. Aga vist veel oli kuskil alles. Kes me siis olime seal, ühtegi moskva esindajat ei olnud alla kirjutamas. Just nagu mitte midagi, aga tegelikult kõige suurem pommi oli see, Me teadsime seda. See oli Saksamaa taasühinemine. Kolmas oktoober tähistasime seda, rahvas pidutses seal selle fantastiline päev. Neljandal oktoobril läks suur autokolonn teele ja seitsmenda oktoobri öösel hilisõhtul öösel praktiliselt öösel saabusse Tallinna Tolli tänavale. Te olete olnud keset ajaloo sündmusi ja ja näinud, mismoodi ajalugu kirjutab ennast teie silme all. Eks ta niimoodi meil juhtub. Üliõpilased on ka küsinud, et kas eilne päev on ajalugu? Kindlasti on. Aga aeg selekteerib sellest välja, need, mis asjad on olulised, mis on tõeliselt tähtsad asjad, mida me täna ja homme ja ülehomme ei oska veel öelda nende viimaste päevade kohta, mis meist on mööda läinud, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Võiks küsida, et kas see oli õige üritus, mida me tollal tegime? Ma arvan tagantjärele absoluutselt kindlasti oli kas oleks asi hiljemaks jäänud, kas siis oleks see juhtunud, seda on väga raske spekuleerida, seal peal on inimesed, kes on öelnud, et oh, kui oleks viis aastat hiljem olnud, poleks seda juhtunud. Ma ei tea, ma ei ole nii väga, väga pessimistlik. Tollal 90. aastal oli veel inimesi ka Tallinnas, kes tulid juurde ja ütles, et kuule, ära tee seda. Sest et need arhibalid, mis Tallinna linnaarhiiv ei jõua kunagi Tolli tänavale, vaid viiakse otse Moskvasse ja punkt neid oli võrdlemisi palju neid inimesi, kes niimoodi arvasid ja kõhklesid ja kartsid, ometi see nii ei läinud. Nii et noh, me võiksime öelda, et niisugust poliitilist paranoiat on igal ajastul olnud igal aastal olnud nagu tänaselgi päeval samamoodi mult on küsitud ka, kas kõik toodi tagasi? Jah, ja ei, ühel konverentsil, mis peeti, mis oli siis 2000. aastal ja 10 aastat sellest sündmusest ma kommenteerisin, et näiteks Mustpeade vennaskonna arhiiv, mis oli tollal deponeeritud, kui ma õieti mäletan Tallinna linnaarhiivi Kistika pooleks üks osa asub praeguseni Hamburgis, ajalooarhiivist on kättesaadav, ligipääsetav pole probleemi, aga teda ei ole tagastatud. Tallinna küsimus, miks, aga väga lihtsal põhjusel, sellepärast et Mustpeade vennaskonna järeltulija organisatsioon samasugusel moel eksisteerib tänaseni Saksamaal. Selle vennaskonna liikmeid on ka Eestis ja eestlasi, aga tekib küsimus, kellele Sarhib kuulub? Ma ei oska riigiõiguslikult neid asju lahendada, nii et see oli see lugu, see on palju pikem veel. Võtame kiiresti ette ühe teise perioodi teie elust, kus te taas sattusite muutuste keskele. Nimelt te nõustusite hakkama juhtima Eesti õppetooli Toronto ülikooli juures. Te olete naljatamisi öelnud, Teil on elus olnud õnne olla õppejõud T-tähega algavates ülikoolides, Tartu, Turu, Tampere, Toronto kindlasti veel mõni, aga panete tähele, seal aati nimeski r-täht sees. Huvitav, mu meelest huvitav, Tallinnas ka natuke oli? No seal me teame, et Tartu kolledž oli Toronto ülikooli juurde asutatud juba 1970. aastal teie siirdusite eesti õppetooli juhtima aastal 99. Mis seis seal ees ootas teid ja missuguses seisus see maha jäi nüüd, kui te selle peatüki oma elus lõpetasite? No see ei ole ühe aasta otsus, minu lahkumine Eestist ja töö- ja elamisloa taotlemine läbi Kanada saatkonna Londonis, kus oli vastav immigratsiooniosakond oli pikk ja vaevaline. Ja väidetavalt ka Need ametnikud ei, ei vaevunud eriti kiiresti minu pabereid läbi vaatama, nii et ma oleksin pidanud tegelikult võib-olla veel aasta varem jõudma sinna, aga nii ta läks, nii et esimesest juulist 99 sinna jõudes see olukord oli ju mingisuguse kodurahu sõlmimine kõigepealt ei, ülikoolis polnud mingit pahandust. Aga Eesti kogukond, eesti ühiskond Torontos kihas endiselt sellepärast, et selle õppetooli eelmine hoidja ja ka ajutine juhataja teda ei olnud valitud akadeemilisel võistlusel. Tekkis küsimus, mis läks siis juba tollal varase internetiajastul praktiliselt üle Eesti üle maailma kõigisse eesti kogukondadesse. Näed nüüd Torontos surmatakse eesti keele õpetamine. Kadunud Harri Mürk oli väljapaistev keeleteadlane, kes oli saanud doktorikraadi Indiana ülikoolist. Oli välja vahetanud juba aastaid varem eesti keele õpet taia lektori koha Toronto Ülikoolis. Vello Salo, kes oli esimene väga varakult hakanud sellega väga teenekas, selles mõttes. Aga Harri Mürk ei valitud nende kandidaatide hulgast, keda oletatavasti oli sellele kohale üle maailma 12 või 14, isegi. Noh, ka see minu valimine, mille ma vastu võtsin, seal toimub niisuguse kutsumise korras Invitation inglise keeles, et ma pean selle siis vastu võtma või tagasi lükkama, kui mind valitakse. Ja tookord ma võtsin selle vastu. Kahjuks rikkus meil Harry mürgiga suhted ära, sest ta oli hingepõhjani solvunud, et teda ei arvestatud. Ja nii ka läks, nii et see oli esimene asi, kuidas taastada usaldust Eesti ühiskonnas Eesti õppetooli vastu, mida teha. Vanem kolleeg Olev Trass, kes aktiivselt oli õppetooli asjade salatit nii-öelda nõu andmas, ütles, et meil on kõige kiiremas korras tarvis kutsuda eesti keele õppejõud. Tookord oli Eesti õppetooli, kuna teda õppetooli ei olnud A täidetud korralise professoriga juba aastaid. Ja siiski oli Eesti õppetool Toronto ülikooli juures ette nähtud ainult ühe ametikohaga. Tähendab, ei mingit assistendi assistenti oleks võinud kuskilt palgata, aga ma ei tea, mis nipiga, mis rahadega. Ja ainult üks töökoht siis tol ajal oli rahaline seis, nii hea. Et me kutsusime tollal Ameerika ühendriikidest doktor Tiina Kirsi, kes oli olnud külalisõppejõuks, siis isegi kahel korral külalisprofessoriks Eesti õppetooli külalisprofessoriks Torontos, Torontosse õpetama eesti keelt ja kirjandust. Niimoodi päriselt otseselt ei öelnud, et ainult kirjandusteadlane, mitte keeleteadlane ja sellega me saavutasime nagu kaks võitu, esiteks, et rahustasin maha selle Eesti ühiskonna tervikuna ja mitte ainult ka Torontos, mitte ainult Kanadas, mitte ainult Põhja-Ameerikas, vaid laiemalt. Sest tollased esimesed niuksed, kurjad kirjad läksid laiali, jõudsid isegi Tartu, kui ma olin Tartu ülikoolis lõpetamas oma tööd juba, et vaadake nüüd, mis tehakse Slaavi osakonna kolleegidelt kuue või seitsmeprofessori allkirjaga kaitsta ja hoidke aga Harri mürgi tagasikutsumine pärast. Neid sisemisi pahandusi, mis seal oli juhtunud, ei osutunud enam võimalikuks. Akadeemia on nagu nagu omaette maailm. Sest kui kuskil on suhted ära rikkunud, siis neid taastada, väga raske, parem on lihtsalt kõrvale astuda või loobuda nii. Nii et mul on väga kahju sellest juhtumist, aga tulemus oli see, et me siis saavutasime oma moodsa efekti, et meil korraga kaks õppejõudu, kes õpetasid ja eesti keel ja kirjandus ja pärast ka natuke rahvaluulet läksid ka käiku, aga ma olin ajaloolane. Nii et võib ju küsida. Võib-olla ei söanda küsida, et kas minuga punase ajaloolase vastu oli piisavalt usaldust, ma arvan, et algul ma ei tea täpselt seltskonna klatši, aga tõenäoliselt oli. Mind oli nimetatud, mind, oli Ülikooli akadeemiline komisjon, kelle vaidlused on niivõrd konfidentsiaalsed, millest ma ei tea, mismoodi nad valisid, meil oli kolm tollal lõppnimekirjas Tiina Kirss, Andres Kasekampi, mine. Ma usun, et Andres oli võib-olla tol ajal veel lihtsalt noh, natuke noor või võib-olla et ta oleks võinud võita. Aga meid oli kolm, tolles selles finaalis kõrvale jääd. D päris mitmeid tuntuid inimesi veel, nii et selline oli see seis tookord. Jah Me alustasime muidugi bravuurikalt eesti õppetoolis ajaloolasena ja ma mäletan seda 99. aasta sügis hilissügisel. Kõik läinud sajandil vabadust. Tuli üks seltskond Eesti ühiskonna daame minu poole, ütlesid, et vaadake, kas te oleksite nõus meile rääkima sellest, mis asi see Nõukogude Eesti oli. No aga ma ei olnud ju lähiajaloolane niisugusel moel ja nii sai alguse Tartu kolledži juures toimuvate Eesti ajalooseminaride hiljem loengukursuste rida, mis reisis läbi kogu Eesti ajaloo, ütleme siis sellest Nõukogude Eestist kuni kuni Henriku aegadeni välja 13.-sse sajandisse ei paistnud seltskonda rite huvitatud. Kes olid need inimesed, see seltskond, kes tuli, olid võib-olla tyypi laagrites nad olid varem võib-olla sündinuga tippi laagrites vähemalt juba kaela kandma hakanud, võib-olla isegi osaliselt algkooli läinud. Xi ei olnud Eesti ajalugu ja õieti kunagi õppinud, aga ka vanemad. Mul oli suur au kostitada nendes seminarides soliidsed härrasid ja daame, kes olid saanud näiteks gümnaasiumitunnistuse Tartus enne sõda 39. aastal, 40. aastal, kevadel, see oli fenomenaalne seltskond, eriti vanemad, kelle eesti keel oli nii kaunis, et ma olen selle igaveseks mällu jätnud nii kaunis, nii võõrsõnadest või rumalatest, laensõnadest, vaba häälduspuhas. Ja vähe sellest. Muidugi ka nendele inimestele, kes olid ju inglise keelses keskkonnas elanud, elasid, töötasid veel, oli raskusi minuga. Ma õppisin väga varakult ära, mis on minu sõnum ja mismoodi ma eesti keelt räägin, neile? Slovi juhtus koomiline lugu, aastaid hiljem kutsuti mind tollal vist ei olnud veel. Tallinna Ülikooli pedagoogiline instituut kutsuti ühele konverentsile ja ma pidasin oma ettekand ära eesti keeles ja siis tuleb minule tundmatu mees, tuleb juurde, et vabandust, kus te õieti olete? Teie eesti keel. Miks näete, nooremat neelavad kõik sõnalõpud alla, teie räägite kõik lõpuni rahulikult välja. Ja siis ma ütlesin, et jah, ma tean, kust ta tuleb, vot sellest samast praktikast, nende inimestega. See oli tänuväärne seltskond, kui palju, 40 minu seminari koosseis oli aastaid 40, kes igal teisel teisipäeva õhtul tulid Tartu kolledžisse loengud, seminarid olid kella viiest seitsmeni tavaliselt kahetunnine ja nii see kestis aastaid. Mis teemad? Kõike võimalikku mulle esimesest sarjast, mis kestis kaks aastat, Nõukogude Eesti, me jõudsime 1000 968.-sse aastasse ja siis mul viskas ära, mõtlesin teie, ma ei viitsi sealt edasi enam minna. Isiklik kogemus või isiklikud meenutused, mälu läks segamini selle kirjutatud ajalooga, kus ma pidin kogu aeg võitlema, mis ajalooõpikutes soliidub alla kirjutatud ja ma loobusin, ütlesin, teeme nüüd siin lõpu. Ma mäletan kahte seminari. Raimond Valgrest. Ma ei ole muusikateadlane, aga mulle hirmsasti meeldis. Ja lisaks me näitasime veel seda kuulsat filmi Need, vanad armastuskirjad. Ja rahvas heldis sellest, et vaadake, selle teema seletamine ei ole mitte sugugi väliseesti seltskonnas lihtne. Mis seal taga on laskurkorpus või raske saatus Stalini ajal. No sellest said inimesed väga hästi aru, aga teema läks inimestele hinge. See mulle meeldis. Kui te vaatasite neid muutusi, mis toimusid Kanada eestlaskonna põlvkonnad, vahetusid põhimõtted, vahetusid suhtumised, muutusid Nõukogude Eestisse Eesti käekäiku. Kuidas te neid muutusi, mida te väga lähedalt saite vaadata? Kirjeldaksite? Üks põhilisi takistusi, aga see on kõikjal, ma arvan, seda on ka Eestis on see, et Nõukogude Eesti seletamine on nii või teisiti raske praegu, kus ma olen nii-öelda vaba mehe staatuses, see tähendab ka Lindbriina Lindpriiajaloolane. Ma võin siiski ka öelda, et ma ei saa kuidagi pahupidi tõmmata iseend ja öelda, et vabandust, et ma ei ole sündinud Nõukogude Eestis ja, aga kogu minu haridus ja kõik on seotud selle ajaga. Ma olen lõpetanud Tartu riikliku ülikooli ja saanud selle õudsa, selle jõleda marksistliku ajaloohariduse, mida praegu ajalehtedes tõrvatakse ja alles täna hommikul lugesin postimehest, kui jube on marksism ja kõik nii edasi. No ma ei vaidle praegu ega aruta pikalt, kui mitte marksistlik või ebamarksistlik see haridus tollal oli, haridus oli haridus ja ma ei ole häbi tundnud omada Tartu Ülikooli ajaloohariduse üle, mis oli väga süstemaatiline viis aastat antiikajaloost ja vanades idamaadest kuni lähiajalooni välja. Selles oli kahtlemata nõrku kohti, selles oli tugevusi, aga me õppisime tundma, mis on halb ja mis on hea. Selline vana piibli tarkus oli see, mille me ülikooliharidusega kätte saime nüüd välisEestis, seal on hellad kohad, mis seletuvad üksikute perekondade ja suguvõsade elu saatustega. Võtame näiteks perekonna, mis on austatud lugupeetud üks perekond, kelle üks esisaseid oli väljapaistev sõjaväelane Eesti vabariigis ja 40. 41. aastal paremal juhul lasti maha nõukogude võimu poolt. Kas Eestis või Siberis. Teadmine elades väliseesti ühiskonnas, see teadmine on, on sakraalne selles perekonnas. Seda ei saa muuta. Inimeste mõtlemine liigub selles suunas, et kui juba Meie vanaisa lasti maha, siis kõik muu seletab sellega. Nonii, ta päriselt ei ole nii et oli väga-väga keeruline. Näiteks seletada, aga rahvas lõpuks võttis omaks 1947. aasta laulupidu. See oli omapärane laulupidu ja seda nüüd hiljem. Rääkisin sellest ühele nooremale kolleegile, kes kahmas ideest kinni ja teise kolleegiga avaldasid artikli, aga nad ei saanud sellele tuumale pihta. Tähendab, 47. aastal toimus kaks eesti laulupidu, üks toimus Eestis ja teine toimus väliseestis, kast lingenis. Ja see on fantastiline idee, võrrelda neid sümboleid, mis seal on ja eriti mis puutus Nõukogude Eestis peetud laulupidu. Laulupidu on laulupidu ja seal on oma pühaduse ja küll nad on mõned kohustuslikud laulud ja kõik muud. Mõned punatähed on seal sees. Aga see sümbolite mäng räägib selle laulupeotraditsiooni vana traditsiooni jätkumist. Ja ma ei oska uskuda, et kõik need, kes olid 47. aastal Tallinnas laulupeol olid sunnitud püssidega kodunt välja, et nad tuleksid laulupeole. Aga kuidas on võimalik, et kui igas perekonnas oli keegi, kes oli sõja ajal tapetud, küüditatud, represseeritud ja nende sugulased tulevad kokku ja laulavad ja kuidas te seda seletate? Ma ei taha olla lähiajaloolane. Ei taha olla, sellepärast ma olen sellega pidanud olude sunnil natuke tegelema ja see on selles mõttes kummaline, et kui me liikusime sellest lähiajal teemadest kaugemale. Seminari rühm armastas väga millegipärast minu, see, mille mees, kes siis terve akadeemilise aasta pikkuse seminari 1905. aasta. Aga kes kõik seal sees olid, et kultuuriinimesed, noored ideed, mis juhtus, mõisate põletamine, mehed-naised, noored, naised, tulevased haritlased, seal, uskumatu maailm, mis seal on ja ma möönan, ma tean, mu kolleeg Toomas Karjahärm on seda pikalt ja põhjalikult akadeemiliselt sisse kirjutanud. Aga lugeda see ajalugu lahti, nii et see jõuab inimesteni, vaadata neid põlvkondi, kes seal sees on. See rahvas võttis selle väga hästi vastu. Kummaline seminari, mis kestis ka peaaegu üle poole aasta, Balthasar Russo visse tema kroonikas, see sellele ei olnud vastukaja. Miks, ma ei tea, ma ei oska seda seal. Nüüd muutused, mis toimusid, küsisite muutuste kohta. Ma ei ütleks muutused Nõukogude Eestisse suhtumises. See on juba nii kauge ajalugu ja õpikuid loetakse. Aga on toimumas mingi muu muutus, see on need ja eesti keelt võib osutuda väga mitmesugusel kujul. Võib osata eesti keelt niimoodi, et ainult räägite, ei loe ega kirjuta, on võimalik, on teatava hulga fraase. Mäel on üliõpilastega arutanud, kui palju sõnu on vaja selleks, et hädalises olukorras suuliselt toime tulla, on 120 sõna vaja ühest keelest, mida me kunagi ei oska. Tõenäoliselt. Teine on see, et me räägime ja me loeme natukene. Kolmas variant on kõige keerulisem. Me mitte ainult ei räägi ega loe võtmega kirjutame. Tähendab, ma näen seda keelemuutust, ma olen heade kolleegidega keeleteadlastega mitu korda seda arutanud, mis siis tegelikult toimub, nendel on teaduslik lähenemine asjale, mina vaatangi keelt kui sotsiaalAjalu nähtust, kuidas seda keelt kasutatakse, kuidas keel elab. Ja siis tekib nii, et esimene kord jah, kuulen, et muidugi on järgarvude väljahääldamine eesti keeles on nuhtlus omaette. Ma näen juba ka praegu Eestis räägitavas eesti keeles seda väga raske on öelda 1968 muidu on ütleme 19 68. Üritus toimub esimene teine september Jah ja see ei ole mitte nende solvamiseks enda, nende nöökimiseks, tähendab see osutus väga raskeks. Või kui mu paar head natuke nooremat meest kirjutasid mulle meilis eesti keeles tubli au neile mitte kirjatööst, vaid kiri tööst. Aga see on ju väga õige, nii ta ongi kirjutatud, tulebki otse kirjutada, nii et keel langeb. Minu küsimus paaril vaidluskoosolekul oli see, et kas Eesti asja on võimalik arutada ka inglise keeles. Ja arvamused läksid lahku. Osa arvas, et jah, kindlasti ja teine osa ütles, et ei, võite arvata, kuhu mina kuulusin. Viimasesse. Sest et enne tuleb selgeks teha, kas valga asub Põhja-Eestis või Lõuna-Eestis. Kui ettekujutus sellest ei ole nagu ka üliõpilastele, ma pidin seal, kes sealhulgas Hamburg, Saksamaal on Põhja-Saksamaal või Lõuna-Saksamaal, et õppida maateadust, siis on väga raske sinna sisse elada sellesse ruumi, millest me räägime. Ma arvan, et tänapäevases üldises olukorras, kus me näeme humanitaaria selgelt allakäiku ja seda mitte Eestis, vaid see on kõikjal maailmas. Toronto Ülikool muretseb selle pärast väga palju, üliõpilased ei taha seda enam, mida need humanitaarsed ained, milleks minna töötuna tööturule, kus ei ole lootagi humanitaarharidusega head ametit saada siis vot sealt algavad meil mured, nüüd Eesti asja ajamine kindlasti on võimalik inglise keeles. Aga ma ei tea, ma olen kindlasti konservatiiv ja vanamoodne ja vana ja vanamoodsa mõtlemisviisiga, aga ma ei usu seda, sest et terve rida nüansse läheb kaduma, kui me eesti keelt ei valda sellisel kujul rääkimata kirjutamisest, me ei tõlgi, või tõlgime Google Translate turiga inglise keelest eesti keelde ja välja tuleb absurd. Nii muutub elu ja nii muutuvad inimesed. Hooaja avasaates on mikrofoni ees ajaloo professor Jüri Kivimäe. Kinni teie lausest, et te ei ole õnneks lähiajaloolane läheme siis sinna kaugemasse ajalukku, kui see oli 2013. aasta alguses, kui ilmus meil Eesti ajaloo teine köide ja seal sisalduv väide eestlaste muistset vabadusvõitlust pole õieti olnudki ja ega ka eesti rahvust 13. sajandil noh, niisuguses vormis nagu Henriku kroonika või Balthasar Russovi kroonika meile pakub, pole olnud, teie olite selle raamatu või koguteose teaduslik retsensent, mida te ütlete siis selle kohta ja sellele järgnenud poleemika kohta, et oli siis eestlaste muistne vabadusvõitlus ristirüütlite vastu või oli see lihtsalt ristisõda Kirde-Euroopas. See on väga delikaatne küsimus seal väga lihtsal põhjusel selle tõttu, et praktiliselt kõik juhtivad autorid selles köites on olnud minu üliõpilased, enamik neist kamine, doktorandid. Ma võin selle küsimuse alt ära libiseda, öelda vabandustega, siis juhendaja ja juhendatava arvamused ei pea kokku langema. On tegemist kahtlemata põlvkondlike erinevustega ja retsenseerimine, see oli sageli võrdlemisi tehniline, üksikute peatükkide kaupa, nii et kuulutada seda ette nagu terve selle raamatu kontseptsiooni nii-öelda, et see minu retsenseerimine kuskil mingit suuremat mõju avaldas. See on sisemine asi. Ma arvan, et demokraatlikus ühiskonnas on õigus inimestel end väljendada nii, nagu nad arvavad, ja akadeemilistele inimestele eriti veel vabandust, meil on tegemist terve rea siin juhtivate doktorite jaga professoritega. Professor Selart on Eesti keskaja juhtivspetsialist Eesti vabariigis. See on nüüd üks asi nüüd. Ma jälgisin seda debatti, mis toimus. Seal oli võimalik ka ju kuulata ja vaadata seda interneti teel. Milliseid vastuväiteid esitati. See oli keeruline selles mõttes, et ta peaks tagasi tulema, et mis asi on õieti Eesti ajaloo teine köide praegu akadeemia, kellele see on mõeldud, kas on mõeldud ajalugu õppivatele üliõpilastele ajaloo õpetajatele või kogu laiale avalikkusele? Tõenäoliselt on seda võetud just kõige viimases tähenduses, mis sisaldab endas neid eelnevaid ka nii üliõpilased, õppejõud, kolleegid, teadlased, kõik peatoimetaja ja autorid võtsid endale suure vastutuse. Sellega ma võrdlesin ja olen ka kirjutanud kunagi natuke sellest, kuidas Ants Kruus omal ajal pani kokku samasugust teist köidet, muide ka Eesti keskaeku mõiste sellisel kujul on tema poolt kasutusele võetud teine köide, mis ilmus 1009 37. aastal. Praktiliselt esimest korda kirjutasid läbi eesti keeles neid teemasid. See oli väga suur julgustükk tollal. See raamat oli populaarne, et ma mõtlen kruusi ees seal ja rahvas võttis selle hästi vastu. Mis ajastul see oli seal 30.-te aastate teine pool. See jäi püsima rahva meelde ja keelde. Sest seal tõepoolest on olemas muistne vabadusvõitlus. Ma ei ütleks, et seal Jüriöö ülestõus oleks noh, nii ise äraliselt rõhutatud, aga ta on olemas tõepoolest nüüd puht teaduslikult ma jagan Jüriöö ülestõusu puhul neid kõhklusi ja kahtlusi, mis see siis tegelikult oli, olen ise iditeerinud Uku Masingu raamatu vaskuks vikaarja lohult, kus on olemas alternatiivne käsitlus Jüriöö ülestõusust, mis lõpuks keerdub oma kõhkluste ja tänapäeval öeldes konspiratsiooniteooriatega niivõrd segamini iseendasse, sealt on väga raske aru saada, mis see siis tegelikult oli, allikaid on vähe, neid juurde ei tule kõik ülejäänud tõlgendus. Nüüd, mis sellele Eesti ajaloo teisele köitele nagu ette heideti, oli see ja siin ma võib-olla nende kriitikutega. Natukene nõustun, et kus on eestlane Eesti ajaloos, kes ka eestlased ei ole nii palju. Kriitikud heitsid ette veel seda ja diskussioonides, et on olemas saksa ordu rüütlid, on olemas ristisõdijad, ristisõjakontseptsioon, ristisõjakontseptsioon, see ei ole mingisugune selline nähtus ajalookirjutuses, mis on tulnud ja jääb igaveseks nüüd 300-ks aastaks tänasest päevast edasi. Ristisõja mõiste ja selline tõlgendamine, ma ei taha öelda, see kõlab halvasti võib-olla, et see on nagu mood, aga ka ajalookirjutuses, jahelo, kontseptsioonidest, moed, mis tulevad ja lähevad. Näide argipäeva ajalugu ma mäletan, see tuli nagu üheksas laine, kõik olid ühel päeval argipäeva ajaloo kirjutajad ja siis kadus tänapäeval vaevalt keegi viitsib kirjutada pealkirja all argipäeva ajalugu, moodsatismid, mis on vahepeal üle voolanud, samamoodi on ka kadunud. Nüüd tulemus on selles käsitlus ajaloost pragmenteerunud. Ta on niivõrd erinev ja käsitleme seda Eesti ajaloo teist köidet siis niimoodi nagu tank kirjutatud ühe seltskonna ühe põlvkonna ühe rühma poolt, see on nende sõnum. See on nende imperatiiv, mida nad raamatusse pannud. Ma küsiksin pigem hoopis teistmoodi ja ma natukene imestasin selles osas, et minu arusaamad on võib-olla veidramad. Aga ütleme, ristisõda, ma olen nõus risti 100 mõistega, olen lugenud ja arutanud ülikoolis seminarides neid teemasid üliõpilastega. Et see oli pallutus, kui palju vallutus erineb ja kui palju see ristisõda erinevad ja mis on vallutuse ja ristisõjaerinevused. Aga ma ei julge väita, et 13. sajandi keskpaigaks oleks nüüd kõik maha rahunenud ja ristimine põhimõtteliselt omaks võetud. Sellega ma ei ole nõus. Saaremaaga oli tal omaette probleemid 13. sajandil, aga seal on veel passi jah, kirjutada eestlase sisse sinna või mitte. Aga et oleks püütud kuidagi näha, kuidas Eesti rahvas siiski te küsisite rahvuse kohta 13. sajandil seda ajaloolased ja üldse kõik nagu eitavad, sest eesti keeles on juba alates Johann Voldemar Jannseni nagu kaks analüüs, on rahvas rahvus, nüüd on ja eesti keeles ära seletada, mis asi on rahvus, rahvus on ilmne nähist seal 19.-st sajand, aga enne seda on rahvas, kas oli seal rahvas? Nojah, kui hakata lugema Henriku Liivimaa kroonikat, siis on hõimud Gentes ladina keeles ja on igavene hulk nimesid, mis selle taga on. Nii et ma arvan, et selle eesti rahva kujunemisega seal me kaugele ei jõua, aga Olüps tähtsam asi, millal nendest hõimudest sai siis see, ütleme siis, rahvas, eestlased, millal see juhtus? See on läbi keskaja ja vot seda oleks pidanud olema, see on võib-olla jah, tuntakse 50. aastal arheoloogid ja ajaloolased ositi püüdsid rääkida etno geneesist keskajal ajaloolisel ajal. See on puudu, see on väga huvitav asi. Võib-olla mu etteheide on natuke liig, sellepärast et, et seda ei ole eraldi korralikult uuritud. Arheoloogid üritavad seda etnogeneesi nagu ka Valter Lang ja interdistsiplinaarsed teiste teadusharudega. Ega me palju ei tea, mulle meenuvad hetkel ainult Heldur Palli artiklid isikunimedest Harjumaal, kus ta vaatab kas siis, kui nimedes eksisteerivad, kas ta on harjulane või on ta Järvakas või on ta saarlane või niimoodi neid keskajal nende üksikutes nimedes on, mis sai sellest ja samas me teame, et tegelikult eksisteerib kaks Eestit. Lõunaeesti ja Põhja-Eesti ja kaks keelt on erinevad ja raamatut, mida trükiti ja tõlgiti ka kirikukirjandust kahte keelde, Lõuna-Eesti keelde ja põhjaeesti keelde. Nii et see asi kindlasti ka kajastub juba keskajal, aga võib-olla maja Lähen oma mõtetega liiga kaugele ja veel üks asi. Selle üle on vaieldud, kas keskajal eksisteeris kolonialismi või mitte või koloniaalsust? Jah, on need, kes ütlevad, unustage ära. Kolonialism on 19. sajandil mõistena kasutusele võetud seletamaks nende koloniseeritud maade maadeavastuste tagajärgedele tekkinud maailma ajaloos tekkinud suurte kolooniate. India oli koloonia 47. aastal vabanes lõpuks briti ülemvõimu alt, aga mis juhtus 13. sajandil? Kas see annab kolonialismi mõõdu välja, aga vot selles raamatus on koloniaalsust kui mõistet täielikult välditud, seda vist isegi kruusil on paaris kohas, kui ma nüüd õieti mäletan paar korda mainitud, aga see on, see on teema, mis võinuks olla lahti kirjutatud, läbi arutatud isegi võib-olla ettevaatlikult. Ja lõppkokkuvõttes muidugi tundub jaa, on ette heidetud, et see on kõik niisukene brüsseli stiilis kirjutatud Eesti ajalugu. Kriitikud, seda nii kirjutas, et tollal või intervjuudes ka. No see on natukene liik kui selline. Sest küsimus on selles, kuidas siis Eesti ala euroopastumine toimus läbi keskaja, seal on need asjad peidus, nii et siin on teemasid, mis minu meelest oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud. Ma ei ütleks, et koloniaal juse kolonialism on, see on minu isiklik kiiks ajaloo mõistmisel, aga ma usun, et see avab mõned hoopis huvitavamad nurgad Eesti vanema ajaloo mõistmisel või nagu üks kolleeg hästi ütlesin kaugmineviku mõistmisel. Kui seda kasutada. Aga see debatt, vaidlus ajaloole? Teie vastust omas mõttes, kokkuvõttes saan ma siis aru, et see debatt igal põlvkonnal on oma lähenemine ja ei pea väga palju muretsema, sellepärast et varasemad seisukohad, mis seda muistset vabadusvõitlust puudutavad, oleksid läbinisti valed. Selles ongi asi, et meil ei ole enam ajalookirjutuse diktaati, et meil on ainult üks raamat ja kõik peavad selle järgi jätma. Praktilises elus, mida teevad aja lõpetajad, muidugi teevad seda. Keegi ei viitsi enam rohkem lugeda, vaid loevad ühte. Sellepärast et see õpiku nemad anti, see õpik peale selle on õpiku autor on võib-olla äärmiselt tunnustatud inimene Eesti ühiskonnas. Ütleksin siis inglise keeles Hiibushi, eks ole, talle meeldib see jälg, ma võtan selle õpiku. Ei ole nii, päriselt, muidugi, kooliõpetuses teevad need asjad väga raskeks. Ma ei kujuta seda ette praegu kõike. Vabadusvõitluse küsimus on ta kindlasti mütoloogiseeritud. Ta sai jõudu tahes või tahtmata sellel 30.-te aastate lõpul. Sealt ta tuli pärast sõda, ta elas rahva meeles ja keeles edasi sellepärast et oli hoopis teistsugune võim, hoopis teistsugune ühiskond ja paljud kaugminevikus juhtunud asjad hakkavad kuidagi selgemaks muutuma. Nii hea ajaloo tund ja kui on professor Jüri Kivimäe käest tahaksin lõpetuseks küsida, et mis on see ajastu Euroopa ajaloos, kus te oleksite tahtnud elada, kui see oleks olnud teie valik? Sellele võiks ju selle kuulsa Alliksaar tsitaadiga vastata. Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, kui see on praegu kuidagi hingelt solvas mind. Kui seal pandi õllereklaami teles. Alliksaare ülepühad ja, ja seda võib muidugi teha, aga miks sa siis õlle juurde pidi pandama seal rekla? Ei ole selliseid ajastuid, ma ei ütleks nii, et ma tahaksin kuskil elada rohkem kui praeguses ajas. Ma olen selles mõttes fatalist, et see, mis on antud eluks tuleb ära elada ja nii hästi kui halvasti. Kuidas inimesed, kui ma olen ka sellest kaugele, et inimene ise kujundab ajaloo käiku, need on niisugused 30.-te aastate Piheiberistlikud niuksed arusaamad, et jah, inimene teeb oma elu, muudab ta niimoodi tee oma elus ta meistriteos oli selline raamatud. Ajaloolasena Ma küll ütleksin, et ma tahaksin jah, käia külas nendes ajastutes, millega ma tegelen. Ütleme niimoodi, et tänases arutelus ma tõesti ütlesin, et ma ei taha olla lähiajaloolane sundasid. Aga ma läheksin siis tagasi 16.-sse sajandisse siinsamas Tallinnas või Harjumaal või ka Tartus. Jalutasin ringi nendel radadel ja tahaksin tõesti näha, kas minu arusaamad, mida ma olen kirjalikes allikatest omandanud Endale, kujutanud pildi sellest, millest ma olen kirjutanud oma väiteid kinnitanud viidetega ajalooallikatele, kas on õige? Ei tea. Mulle tundub, et on õige, mõnes mõttes ja püüda minna Nende inimeste juurde. Mäletan hästi, kui ma hansakaupmehe eelmistike võlaraamatust leidsin eestlaste nimesid ja kirjutasin sellest ja seal on kohanimed ka kummalised, nagu seestütlevas või seesütlevas käändes need kohanimed. Mis asi see on õieti, et miks niuksed naljakad lõppuda. Saksla ei saanud aru, pani saksakeelsesse raamatusse kirja. Kuni ma ühel hetkel taipasin, ta pani ju kirjas seda, mida ta sellelt mehelt küsis. Ma olin lugenud katoliku preestrite käsiraamatut agenda paar vat kus on ju küsimuse ja vastuse vormis seal loomulikult ta ju küsis, kust sa pärit oled. Ja siis ta ütleb käändes selle kohani. Niiet võib-olla see niisugune pisike näide seletab seda minu niisugust saavutamatut, seda niisugust kavatsust või intensiooni jätta tahta teada käijad selles külastades neid, kas see on kõik õige, jah, ma olen narrides kolleegidele öelnud, et ja ma lähen sinna, kus mul kõige paremad sõbrad. Tollased hansakaupmehed, ikka need voorimehed ja mõned need tegelased, need on 16.-st sajandist. Pealegi ma võin öelda vaikselt, ega seal suuri poliitilisi kirgi enam meil lööd või seal üks poliitilisi lahinguid ei peeta. Seal on võimalik üsna hästi ja sügavalt, kasutades kogu oma jõudu ja füüsilist vaimset energiat minna sinna sisse ja sellest kirjutada Olvuse, Russowee ajastu või kõik see täpselt samamoodi. Nii et keerutab vastus sellele küsimusele, et võib-olla see, kus ma tahaksin ringi jalutada, elatud, mitte elu on inimesele antud ükskord. Need, kes usuvad järgmist elu, võib olla, aga Me seda ei tunneta praegu oma eluajal. Järelikult ainuke on siis see, et kus keegi, ta abi ja keegi tahab tänapäeval sõita taisse või Hiinasse ekskursioonile, võis turismireisile. Mina tahaksin turismireisile minna 16.-sse sajandisse. Prantsuse losside vaatamisest ei piisa mulle kuueteistkümnend sandilosside vaatamisest. Siinsamas. Aitäh teile pika intervjuu eest, Jüri Kivimäe, võtke heaks. Ja nii nagu te intervjuu alguses iseennast määratlesite Lindprii, nagu te nüüd olete, et teil ikkagi jätkuks seda vaimset ja füüsilist energiat ikka ja jälle meid uute avastustega üllatada. Suur Tõnu, tänane saade lõppeks siia ja järgmine külaline on eetris juba tuleval laupäeval. Kuulmiseni.