Vikerraadio vestlussaade käbi ei kuku, on jälle eetris. Mina olen Sten Teppan ja kutsun teid osa saama kahe armsa inimese elust. Näitleja Katrin karisma elulooraamat sai kunagi pealkirjaks minu ilus elu. Mis aga ei tähenda seesama ilus elu on olnud ainult üks jalutuskäik pargis. Enamasti kipub olema nii, et õnnelikud hetked tunned ära raskustega silmitsi olles. Küsimus on selles, kuidas mitte murduda. Karismat on saates veelgi, sest Katrin võttis kaasa oma kolmest lapsest noorima, samuti lavakarjääri valinud Piret Krummi ja nii nad räägivadki iseendast ja üksteisest oma elus. Kuulake meid. Katrin karisma ja Piret Krumm, tere tulemast. Tere. Tere. Katrin. Tänan sinuga siin laua taga, Piret, kes saab tegelikult ju iseenda eest kõnelda, aga sul on kaks last veel. Ivo ja Mari. Neid siin ei ole. Aga et nad meeles oleks peetud, kuhu nad oma eluga jõudnud tänaseks saanud, millega nemad tegelevad? Nemad on sama tublid kui Piret. Ivo on jah, tegeleb transpordiga. On jurist ja antud hetkel on seal oma firmas, on, tegeleb finantsidega, mari on täpselt sama tubli, kuigi ta ise armastab öelda, mina olen ju see keskmine. Aga tema töötab SEB pangas ja ta õpetab seal välja noori töötajaid. Aga sel kevadel Mari lõpetas ülikooli koos oma tütrega. Tütar lõpetas kommunikatsiooni, ühesõnaga, ta on ajakirjanik Johanna, Kadri Kuusk aga mari, lõpetas filosoofia. Need on siis need kaks vanemat last ja siis kõige noorem Piret on siis läinud sama rada, mida minagi. Katrin, kui Ivo ja Mari ees läksid neist ei saanud näitlejaid, siis kas hakkas väike mure tekkima enne seda, kui Piret jõudis teatrikooli. Ei üldse ei hakanud, ei ole olnud. See ei ole minu jaoks tähtis olnud, aga hetkel ma olen tõesti õnnelik, et Piret on selle tee valinud. Siis ta saab aru, kui raske seal. Kas see koht, piraat on kätte jõudnud praegu juba? Ma ise tahaks mõelda, et ma ei ole veel nagu mingit teed otseselt kindlalt valinud, et ma ikkagi nagu elu lõpuni tegelen eneseotsinguga mingitest nagu rohkem selliste teemadega. Ma ei usu, et nüüd on nagu ainult üks tee, mida kõndida või vähemalt mulle tundub, et tänapäeval on see natuke teistmoodi, et neid teid võib olla mitu, ei pea olema nagu ühte ühte teed kõndiv inimene. See katrin vist on mõnevõrra teist Moody tõesti praegu kui oli, siis kui teie alustasite näitlejaõpinguid, eks. Absoluutselt teine ja mulle muidugi meeldib see sellepärast et sellisel juhul inimene ta kogu aeg areneb edasi, ma mõtlen oma elu peale tagasi, ma mõtlen, kui minul tekkis selline kriitiline koht elus, kui ma Estonia teatris minuga lõpetati leping ja ma olin mitu aastat šokis niimoodi, et ma ei saanud Estonia teatrile lähedalegi minna, ma süüdistasin neid inimesi, et miks nad seda tegid, kuigi ma tundsin, et ma olin võib-olla niukses heas heas olukorras seal. Ma olin arenenud ja, ja tõesti, tegin väga palju rolle ja aga tänu sellele ma hakkasin otsima teisi teid ja, ja ma tänu sellele ma olen palju rohkem arenenud, kui ma nüüd praegu hetkel ma tegelen Estonia teatris, teen ühte ühte numbrit seal Savoy pallis Tõnu Kilgas, ega siis ma kohtusin seal seal selle esilauljaga. Ja tema ütles mulle niimoodi, et minu elu on kuidagi nii nii kinnine, et ma olen ainult kogu aeg selles ühes rattas, et ma ei saa üldse sealt välja, mul on siin nii palju tööd, et ma tahaks nagu muuta midagi, mõtlesin, muuda. Et tõesti, see, see on hea, kui sa vahepeal olude sunnil või ise teen niisuguse järsu pöörde ja, ja sa see elu tundub hoopis ilusam, võib-olla pärast algus on raske. Kas siin praegu mõtlema selle peale, et võib-olla see ongi, kuna mina nägin seda väiksem, eks ole, kõrvalt sellist nagu noh, valu, võib-olla teatri pärast teater kuidagi nagu hülgas või midagi, mingeid selliseid nagu võnkeid ikkagi nagu laps tajub ka ju kui ta vanemal on valus. Võib-olla see on minu nagu mingi alateadlik ennetusviis ka, et ma kuidagi ei pane nagu ühte korvi kõiki mune. Et ma katsun neid nagunii-öelda laiali jaotada. Mulle on jäänud mulje Katrin, et teie omalajal sattusite tegelikult näitlemist õppima poolkogemata või et oleks võinud ka minna hoopis teistmoodi. Ma ei tea, kas siinkohal on siis õigustatud küsimus, et, et mis te selles maailmas nägite, kas paistis ikkagi glamuurse ja säravana lavad tähelepanu, publik ja nii edasi, mille poole pürgida või see taustalugu on midagi hoopis argisemad? See laval olemine on mind saatnud juba kolmandast eluaastast peale, sest et niin, kui ma lasteaeda läksin, mind laulma pandi. Ma ei teadnud, et siis pärast plaksutatakse ja siis ma lõpetasin oma laulu Ciscacti plaksutama, siis ma ei osanud midagi teha, ma ajasin jalad harki ja näitasin keelt. Ja nii edasi ja nii edasi, kogu aeg. Nii lasteaias, koolis kogu aeg. See ei tundunud mulle üldse imelik, see oli noh, igapäevane elu, aga ma tahtsin midagi muud. Mul on alati meeldinud targad inimesed ja ja, ja mulle on alati meeldinud meditsiin. Ja ma tahtsin hambaarstiks saada tegelikult. Ja kui siis ma ei oleks sa hambaarstiks saanud, siis ma oleks majandust läinud õppima. Sest ma olen pärit inseneride perekonnast. Ema oli keemik, isa oli masinaid. Selle ääred lihtsalt ei kujutaks sind insenerina. Kuidagi nagu ei rääkinud insenerist, ma rääkisin hambaarst, tihti ma räägingi majandusdoktor karis. Väga kentsakas. Ta. Tuleb pigem nagu ma ei tea, mitte et ma tahaksin nagu sinu enese solvata, aga mul on vend ja minu ema tahtis kogu aeg, et minu vennast saksa arst ema ütles alati mõtliku illust, doktor karisma, miks siis mina kehvem? Nojah, võib-olla see olekski nagu selline sildina väga ilus struktor karis. Ma ei tea, ma lihtsalt praegu mõtlen. Kas sa mäletad Piret näiteks olukorda kodust, kus sa oled mõelnud temaga suheldes. Huvitav, kas ta praegu näitleb minuga? Ma arvan, et see on kuidagi meie mingis mõttes mingi loomulik, loomulik osa, natuke selline näitlemine esinemine? Ei, ma arvan, et ikka selliseid momente on olnud, kus nagu natukene tuleb näitemäng ikka juurde lisaks näiteks mingid dramaatilised momendid nagu puberteedi elu. Kindlasti ma karjusin üks kord jalgratta pealt maha ja seda ma mäletan, mida ta räägib mulle kogu aeg oli hästi koomiline, selline situatsioon, seda muidugi nagu keeruline niimoodi ilma visuaali edasi anda ka. Sõitsime emaga jalgratastega siis eemalt, noh, see oli mitmeid meetreid tagapool metsateede. Ütlesin emale, ema, kuule, et auto tuleb ema selle peale nagu viskus nüüd tohutult elegantselt seda ratta seljast, öeldi kraavi. Noh, see oli nagu filmis, siis langes perioodile, on nagu selline tihtsatud daam niimoodi sinna kraavi. Graha, see oli, see moment ise oli hästi naljakas. Aga ma arvan, et natukene ikka tuleb vürtsi lisada sellele argielule. Kas see on kuidagi loomulik osa, ma arvan, meie sellest, kui ma olen vaadanud teisi, oma sõprade perekondi, siis neil nagu ei ole sellist nagu ja alati kõik situatsioonid võib-olla lõpuni välja mängida. Aga selliseid asju on küll, nüüd ei saa ju eitada, et meil need on selles mõttes see ei ole ka nagu alati tore või naljakas, tihtipeale. Katrin, lähme lapsepõlve. Kui te mõtlete sõnale lapsepõlv ja lasete esimesed pildid silme eest läbi siis mis kaadrid ette jooksevad? No mina kasvasin üles Järvakandi alevis Järvakandi tehastes ja seal oli ju mets ümberringi. Miks ma nüüdki tahan metsas olla, sest et Ma tunnen ennast jube hästi metsas ja mere ääres ka veel. Ja ma mäletan seda, kuidas kevadel heinamaa peal olidki sihukesed noh, ta ei olnud nii tasane, seal olid nihukesed lohud ja seal oli jää peal ja ma olin kõhuli seal maas, seal nende rohututid peale, aga seal augus oli jää. Ja siis sitikad jooksid seal niimoodi selle jää all, ma ajasin näpuga neid taga niimoodi. See pilt on nagu kogu aeg kaasas, terve elu, see oli nii hea. Siis ma mäletan seda, kuidas sinililled õitsesid ja raudtee peal oli tõrvaja, kuidas ma seal see tõrv oli libe ja ja vedel, niisugune tõrv ja siis me kõik tegin tervaseks ja. Igatahes elu oli jube ilus, kõik oli niisugune kõik lõhnas ja ja, ja kui ma nüüd käisin Järvakandis, leidsin ülesse selle ema, isa istutatud õunapuu, mis oli jändrik ja vana, siis mõtlesin, issand, kas ma olen ka nii vana nagu õunu. Kas pisikesel Katrinil oli nimi ema isa juures pigem heas kirjas või tuli klattida asju ka? Ei, tegelikult vend oli ikka, no vend oli väiksem vend oli neli ja pool aastat noorem, on praegugi ja, ja tema oli ikkagi nagu pesamuna ja tema oli nagu parem kui mina, mina sain ikka põrandalapiga mööda sääri. Jah, pesamunadega kipub nii olema, et neid peetakse paremaks. Kas nad on, see on teine asi. Noh, ikka on ikka on ikka on ikka kõige paremad. Pesulapp oli see, millega karistati. Põrandat pesti lapiga ja siis, kui ma seal ringi ma olin tegelikult väga elav laps, väga elav laps. Ma peaaegu ei käinud üldse, ainult jooksin, hüppasin. Ja sellepärast ilmselt ma jäin põrandalapil ette. Aga need olid pigem süütud naljad või? Ei noh, eks seal oli igasuguseid asju ka, eks need mõned aknaklaasid purunesid ka vahetevahel. Ja siis, kui ma, kui ma haige olin, siis mulle pandi suvel sukad jalga ja siis ma panin liiva teise uputasin ära ja siis nägin ka. Jüri Jüri on mu venna nimi, kuidas ta siis ära kaebas ja siis kuidas see vanatädi, kes meie juures kodus oli, siis nemad Jüriga käisid siis niimoodi vee seest niimoodi tõstmas, minu sukki, otsima islasest asju, fantaasia töötasin. Kas teile meenuvad oma vanematest mõned kindlad ellusuhtumised või või vaateid maailma asjadele, mis kas teadlikult või alateadlikult on tulnud kaasa? Ma ei tea, kas see on kaasa tulnud, aga, aga minu ema, minu ema oli tõeline daam. Ta käis Järvakandis kogubadki parga, aga ta oli klaasitehase direktor. Ta oli väga andekas inimene. Ta oli keemik. Ja tal oli niisugune tõeline sündinud juht. Sai kõikide inimestega hästi läbi. Niigi joodikutega. Nemad ei ole, inimesed on keeleinimesed, aga aga ma mõtlen. Tõsiselt oskas ka neid juhtida ja alkoholiprobleemid olid tol ajal juba Eestis, ega siis need ei ole üle tulnud. Ja isa oli niisugune lõbus teljel Diaali selline humoorikas ja ja tema oli pärit jälle tema vanemad, vanaisa oli meil raamatukaupmees, tema oli see, kes Tammsaaret kirjastas. Ja, ja vanaema oli siis tol ajal kodune. Ja see raamatute huvi ja see, see raamat kaasas kogu aeg, see oli isal kogu aeg, emal ka muidugi meie perekonnas räägiti mitmeid keeli, ema oli prantsuse lütseumi lõpetanud, isa oli lõpetanud praeguse selle kevade tänava kooli restolmi. Tema oli Jaan Krossiga ühes klassis. Ja, ja siis vahepeal räägiti meil kodus saksa keelt, ma ei saanud mitte midagi aru, siis räägiti vahepeal prantsuse keelt, ma ei saanud jälle mitte midagi aru. Nii et noh, niisugune perekond. Tallinna lapsed mõlemad, aga pere sattus elama Tallinnast eemale. Nad olid noored spetsialistid, armusid ja sõitsid Järvakanti, mina olin siis kolmeaastane. Ma ei oskagi selle jutu pealt nüüd järeldusi teha, teie nimetame siis seda teatripisiku või teatrigeeni kohta, kuskohast see võib tulla või kuhu jäljed viivad. Test ja see, võib-olla see oligi niimoodi juhuslik, võib-olla see on võib-olla see on mul siis tädist maik ja tegi ka ei olnud tegelikult teatrini meeldinud. Kui vanaema niinost rääkida, sest vanaema Niina oli ju tegelikult see, kes sulle ütles, kui tulid lavakunstikateedrisse kuulutati välja uued katsed, siis tema oli see, kes ütles sulle, et sa peaksid proovima minema. Korduskatsetele ja tema ütles ja noh, ta ei teadnud, mis minust saab, sest ma olin ju niisugune püsimatu, püsimatu ja siis ütles, et las Pansole vaatab ära, mis, mis sa oled, et kui sa seda asja on, siis saad sisse, kui ei, siis ei saa, aga mille pealt sa võiks tulla? No ilmselt sellepärast, et ma kogu aeg igal pool küll ma laulsin, tantsisin, lugesin luuletusi, kõike ma tegin. Et noh, ma nagu ta nägi võib-olla, et ma. Aga see tegemine oli seepärast, et tuli kusagilt enda seest või kästi. Tegelikult kästi, meil olid niisugused õpetajad kõik, kes ikka jälle tulid, pistsid luuletuse pihku ja see jälle oli pidu, jälle oli vaja esineda siis jällegi pärast poolelt, no siis, kui ma juba teismeline olin, siis ma hakkasin esinema ju suurte inimeste pidudel. Noppisin luuletused pähe, sealt jälle pisteti mulle pihku luuletused. Panen võrgud välja ja lähen linna luusima ja midagi niisugust asja ja see läks inimestele väga hästi peale. Muidugi siis ma ei läinud üldse koju pärast seda suurte inimeste pidu, ma jäin öösel tantsima, sinna. Ma ei jõudnudki koju enne, kui suurte inimeste pidu ei lõppenud, see oli ikka kuskil kell 12 või niimoodi sealt tahtsin tantsida. Mõtle tänapäeval kell 12 dras algavad teod, kas rääkinud, seal öeldakse lihtsalt tantsida? Tahan ammugi. Aga sina tahad tantsida kogu aeg ja väga, ma arvan, et see on väga naiselik. Kas see, kui palju Piret saama ema vanemaid, mäletad, kui palju sul nendega kokkupuudet oli? Mulle ikka väiksem oli väga tihe kokkupuude, sest et ma ikkagi väga palju, kuna ema oli tööl, siis ma ikka suveti olin Kloogarannas vanaema ja vanaisa juures. Ja ma mäletan, vanaema Niinati vana ei suutnud väga hästi. Ja mul oli vanaema ninaga selline kuidagi. Mulle tundus, et ta mõistab mind. Ma ei tea, ei, tegelikult ilmselt võib-olla see ongi vanavanematega niimoodi, et neil on kuidagi rohkem aega sinu jaoks ja neil on kuidagi üldse selline elurütm on natuke rahulikum. Ja siis nendele lastele pööratakse rohkem tähelepanu ka. Mina mäletan ka vanaema, tõesti, ta oli, ta oli daam ja ja tal oli alati kodu väga korras, seda ise oli selline, mida ma üheski lavastuses Smonoloogis kasutasin, et minu vanaema oli selline naine, kes igal hommikul peale seda, kui ta oli kõik katnud laua, kus olid värskelt küpsetatud pirukad ja, ja iseenda tehtud moos. Et kui kõik olid hommikusöögi lõpetanud vanema pessi, koristasid riikis kõike, mida oli vaja siis pesta, koristada, triikida ja siis läks oma magamistoa peegleid. Ta värvis huuled punaseks, tegi soengu pähe ja ütles mulle, et naine peab alati ilus olema. Sest kunagi ei tea, kes sulle nurga tagant vastu tuleb. Viieaastane, siis ma mäletan seda nii hästi. Tore jah, selline naiseeskuju, keda tänapäeval enam võib-olla nii tihti kohta, et need ongi sellised nagu esimese Eesti esimeses Eestis sündinud siis lapsed või, või ma ei tea, kui nende kasvatus või kõik see nagu lastetuba on natuke teistmoodi, praegu oleks halvem, lihtsalt see on nagu selline kuidagi väärikam suhtumine. No sul oli see kohvilauavärk oli ju lapsest peale selge. Piret oli kolme aastane, me läksime siis Kloogaranda vanaema juurde ja siis Piret, lõikasime ukse pealt malla, panen kohvi üles. Seda olime oma isa, õpetajal on kolmeaastane. Nõgese kuskilt mujalt ei tuld, ega ma ise seda välja ei mõelnud selles mõttes, et see kuidagi see kodune atmosfäär oli selline, nagu see meeldis sulle. Ei, mulle väga meeldis, ma ütlen, mul oli vanaema nagu vanaemaga olid väga soojad suhted, siis kui vanaema lahkus, siis minu jaoks oli see väga suur tragöödia, ikkagi selle selline esimene kogemus kokku puudega surmaga. Minu jaoks oli see nagu väga õudne. Elasin seda väga üle. Ja, ja siiamaani tihtipeale ma mõtlen selle peale, kui on rasked hetked elust, huvitav, mida mamma oleks teinud vä kuidas oleks käitunud, et et selles mõttes vanaema oli väga suur eeskuju on minu jaoks küll. Ja vanaisa tegi väga palju nalja ja seda ma mäletan küll, armastas elu üle naerda. Ta tuli ukse peale teinekord hommikul, ütles pinder, tootmann, surm. Tavaliselt meenutades tähtsaid isikuid, kes teele ette jäänud, siis leitakse kedagi ka õpetajate seast. Kas sealt Järvakandist tuleb keegi meelde mõni ekstravagantne kuju, eriline? Suur minu esimene õpetaja oli õpetaja Esko, keskealine proua, aga temast jääb mulle meelde see, et tema vastas, et minul on defektne ess. Ta jättis mind laupäeviti, laupäeval käisime koolis peale tunde, pani nurka seisma ja ütles näoga nurga poole ja nüüd kati korda 777 ja siis mina kordasin kõik ütelda, teistegi täituda, kõike teete, ei viitsinud selle peale mõelda, siis hakkasin järsku otsima seda keelt, et kuhu ma selle keele panen. Järsku ütlesin 777, õpetaja ütles, korras, mine koju. Tähendab, see on mul niisugune mälestus sellest õpetajast siis tuli teatrikool teatrikool, siis ma tulin vahepeal Tallinnasse, ma lõpetasin 21., ma olin kaks viimast aastat siin ja siinsamas, kohe raadiomaja lähedal. Noh, see oli niisugune pöördeline aeg, sellepärast et ega ma kodus siis peaaegu ei käinud muud moodi kui ainult magamas ja siis ma sattusin linna ja ma tulin maalt linna ja mul ei olnud üldse linnatüdruku riideid mul jälil kooli kleit oli ja kohevad alusseelikut ja valget kraed ja mansetid ja, ja, ja teised tüdrukud olid kõik udupeened igasugustes taktides ja mina käisin koolipeol tantsima. Ma sain ikka kõige rohkem tantsida. Ma püüan seda meeleolu kuidagi tabada või ära tunda, et mis, mis seal võis juhtuda või selles mõttes, et mis teeb või tegi toona sel ajal ühe peo ägedalt. Kas selles mõttes, et seal oli bänd, siis seal tants kogu aeg oleks mingit vägijooke, tarvitate seda ei olnud, narkootikum ei olnud, vägijook ei olnud mitte midagi, ei olnud ainult muusika ja siis koosolemise rõõm ja ja siis tantsidki, mitte niimoodi, et ei nühitud niimoodi, vaid. Me käisime tantsukursustel kõikeneriaali, realiseerisime seda, mida me oleme seal pinud. Tantsisime kõiki tantse. Aga tuletame siin kord ikkagi meelde, et riigikord oli ka natuke teine. Võib-olla oligi, sai nagu kuskil ennast väljendada, mis on halba tantsukursustel ütleb mul ei, ma ei räägi tantsukursuse, ma mõtlen, et see meeleolu, võistlev tantsupeo tõesti teistmoodi olla, et oli nagu selline. Ma ei tea ma muidugi spekuleerida, et lihtsalt nagu vabamalt suudeti ennast tunda, et keegi kuulab praegu kõrvalt, kuulab, et meil ei olnud midagi vaja, sõime ainult tantsust, lõbu ja rõõmu. Isegi olime viinate purjus, nagu öeldakse. Aga noh, see, et see olukord oli ka natuke teineteistmoodi. Poisid oskasid kõik tantsida. Juh tangot tulid nagu näljaäge, äge. Mis jälje, kui me nüüd karjääri või töö, kui sellise kõrvale püüame jätta, ma ei tea, kas on võimalik. Sälje teatrikool, katrin teisse. Ma ei olnud ju palju teatris käinud, ma olin maal. Ja ega ma siis Ita Everi ja Linda Rummo vahel, et ei teinud ja Karin Kask, kes andis meile Eesti teatriajalugu, ütles niimoodi, nagu ta seda teada sai, et ma ei suutnud vahet ja siis ta ütles, et no katrin tulevikus tõestate mulle, et eestika saab näitleja, siis ma hea küll, ma panen teile kolme välja, aga üldiselt ei tea ikka teadest mitte midagi. Ja muidugi, eks ma õppisin nende käest sealt palju seal teatrikoolis ja õppisin seda, mismoodi see teatrielu kõik välja näeb ja me siis hakkasime teatris käima alles, noh, mina vähemalt teised muidugi enne ma läksin teisele kursusele. Ja õnneks oli mu kõrval Andres Ots, kellega koos me alustasime seda teekonda ja tegime neid eksameid ja sest ma lõpetasin 21. kooli, maalin 17. Ja siis kolmandat teatrikooli, nii et Estonia teatrisse solistiks, ma läksin kahekümneselt. Niisugune nagu väga kiire minek. Ja esimese aastaga tegin kaks aastat korraga. Isegi ma mõtlen, et see näitlemise pool, vot see nagu ei olnudki nii hull. Sest et seal hakati tegema igasuguseid etüüdi ja, ja aga just see, ütleme see muu, kõik see, need kirjandused ja mis mul kõik olid lugemata, sest et ma ei lugenud ja niipalju siis lugesin ainult seda, mis mulle meeldis, Mati Undi kollane kass ja hüvasti kollane kass ja niisugused asjad, aga kuna ma juba selle raja peal sattusin, siis mul on elus kogu aeg, nii et kui ma satun sinna, ma pean minema edasi. Läksin ka, pigem mitte murduda tüüp ei ole. Ei taha murduda. Ma pean saama hakkama, see on tegelikult tagantjärele mõeldes päris hea asi. Emal on üks omadus, mida võib-olla mis on hästi hea omadus, on see, et ta ei, ega ta väga nagu ei põlvega. Nii palju mingite asjade üle on olnud ka muidugi hetki. No kas siis teatrist noh, see oli selline suurem murdumine, selline raskem moment, neid loomulikult on, sest me kõik oleme inimesed ja niimoodi, aga emal on jah, selline nagu omadus mida millegipärast mulle edasi antud. Ja oskus nagu mitte liiga kaua jääda põdema mingit asja, et liikuda edasi ja nagu, et kui mingi jama, siis ta on, kui hakkab tohutult tegutsema, aga mingeid asju rest hakkab nõusid pesema, hakkab muru niitma või ta kav nagu kohutavalt tegutsema. Toome Piret, sinu lapsepõlve, nüüd ka tasapisi siis mängu. Mis hetked sulle meelde tulevad, need kõige varasemad, mida sa arvad end päriselt mäletavad? Me elasime kesklinnas viiekorruselises paneelmajas, meil oli neljatoaline korter, hästi suur korter, sellepärast et sel hetkel, kui mina olin juba selline juba noh, mõtlev inimene või noh, kõndisin kahel jalal juba panin mingeid asju omavahel kokku, siis mõõda Wendradilt sealt välja kolinud ja neil oli juba oma elu, kuna meil on suhteliselt suur vanusevahe. Tegelikult kasvasin üksinda üles ja mul oli kaks tuba, täielik printsess, selles mõttes. Mul oli magamistuba ja siis oli klaverituba, kus siis olid hiljem minu Sis õppimisele asjad, aga muidu oli selline koht, kus siis sai siis mida iganes teha, mängida või olla sealt ümbruskonnast teistest paneelmajadest olid põhiliselt sõbrad, olid ikkagi poisid selline poistekamp oli ja Ma olin siis ma pakun kuskil mingi viie aastane ja nemad olid kõik sealt üle siis seitse, kaheksa, üheksa. Ja ma mäletan, et nad õudselt hoidsid viinud ja ma tundsin, et ma olen kuidagi nagu ka üks vendadest selline. Ja mäletan seda, et kui ma esimesse klassi läksin, tohutu soov, et mul peab olema lühikesed juuksed, potisoeng tahtsin seda potisoengut endale ja ja ma läksin esimesse klassi Tallinna reaalkooli. Ja kõikidel olid valged särgid ja need mustad pihikseelikud seljas enamjaolt. Ja siis ma mäletan, et Pääru Oja, kes käis siis poiste paralleelis, ütles mulle mis saab pois tüdrukute klassis teed kellest hiljem, kellega me hiljem oleme koosnenud kõik koolid kuni lavakunstikateedri välja kuidagi niimoodi on sattunud. Ja see ei ole juhus, et teie elus tähtsad mehed on kõik teatris olnud teatriga seotud. See maailmast ilmselt ei ole ja ma sageli mõtlen isegi nüüd niimoodi, et ma ei kujuta ette, et ma peaksin olema inimesega koos, kellel ei ole selliseid huvisid nagu minul. Ma ei ole raamatut lugenud, see seda raamatut, kus teie elust räägitakse, mille pealkiri on minu ilus elu. Kas te vahel mõtlete tagasi ka, kuidas nii on läinud, et ja saab kõige selle põhjal panna ikkagi elu kokkuvõtvaks lauseks, minu ilus elu? Jah, seda ma olen mõelnud, et minu elu ei ole olnud asfaltteed ikkagi olen ennast ära löönud ja ja põdenud ja natukene ka jah, aga mul ilmselt see asi, see edasiminek ikkagi on hästi oluline ja ja kõige sellega hakkama saada, mis mul on. Muidugi noh kui juhtus kõige valusam asi, et Krumm Hendriku Indrek suri, siis ma mäletan seda, kuidas me pojaga nutsime kaelakuti ja, ja Ivo ütles, et tema, kuidas me edasi elama hakkame ja ja siis pühkisin pisarad ära, ütlesime, et elame edasi täpselt niimoodi, et nii hästi kui saame nii hästi kui oskame. Ja elasimegi. Ja ilmselt ilmselt see sõltub ikkagi sellest kõigest, kuidas inimene mõtleb kuidas ta tahab edasi minna ja oma ülesanded ära täita, sest minu jaoks on noh, kui mul on juba lapsed, siis ma pean. Siis ma tahan, et nendest kasvaksid niuksed, täisväärtuslikud inimesed, kes oskaksid elust mõnu tunda, kes oskaksid tööd teha. Ma olen püüdnud oma lastele seda kõike anda, nii palju, kui saan. Piret Tõnu Kilgas on sinu isa. Mida sa oma isast ütled? Mina põhiliselt mäletan oma isast selliseid pilte, kus me sõitsime out, kogeme, kuulasime muusikat. Kuna minu isal on ka teiste peredega lapsi, siis ehk siis minu poole tellen ja Hedvig siis Ellen on minust peaaegu aasta vanemast. Ja ma mäletan, et sõitsime Lõuna-Eestisse karjasaarde isa siis autoga ja sõime poest ostetud viinereid, koti teemgi, kilo viinereid oli ja vanasti olid need kalevi ananassi lutsukommid. Kuulasime Ella Fitzgerald ja ma ei tea millegipärast mingi selline mälestus on mul sellest. Aga ma ei tea, ega tegelikult isaga väga palju asju ei teinud, koos lapsepõlves. Rohkem nagu olin selline nagu ema tütar, et kui öeldakse, et tütred on ikka rohkem nagu isa poole kaldu, siis minul on nagu vastupidi, et ma olin kuidagi nagu emaga lähedasem, mis ma arvan, et alati on. Võib-olla Mulle on tundunud, et alati sul on ühe vanemaga nagu lähedasem suhe. Et ma mäletan neid autosõite ja neid autosõit oli ka hiljem siis kui ma olin juba natuke vanem ja siiamaani teinekord on selliseid nagu auto sõita, kus me kuulame lihtsalt muusikat. Räägime mõned sõnad, aga üldjoontes kuulame muusikat koos. See on väga lahe asi minu meelest, mida teha koos üldse? Kas sa mäletad, millal sa tajusid, millega su vanemad tegelevad või kes nad on, et ilmselt teadsite näiteks? Et mõmmibeebi ema on sinu ema häälega kahtlaselt sarnane vaata. Oli see, et ma ei rääkinud sellest oma sõpradele, et see oli alati üllatus, kui nad mulle külla tulid, et mäletan oma mingisuguseid sõpru, kes nagu ehmunud tahtsid seal koridoris ära. Et sul lähevad. Aga ma ei, ma ei rääkinud sellest, sest et see oli selline. Mulle tundus nagu, et mis vahet sellel on, vanematel oli suht palju tööd ikkagi ja ma väga palju väiksest peale olin juba üksinda kodus suht nagu, ainult et mul tekkis selline kuidagi nagu enda tsükli elu või ma kuidagi võtsin ennast ka juba võib-olla väiksena iseseisvalt. Mina käisin näiteks meil oli küll lasteaed, oli väga lähedal, meie majal, aga mina käisin üksinda lasteaias. Ma läksin hommikul lasteaeda ise. Mulle nagu oma elu või nagu oma maailm rohkem, milles. Milles ma käisin ringi. Et nende oma oli siis, kui me olime koos, istusime tavaliselt õhtusöögilaua taga või kuskil vilulasegi laadaga, siis oli nagu selline perekondlik eel, aga ka muidu mu, mul oli selline pigem omaette. Piretit sai õige varakult usaldada või ei olnud muud valikut, et pidi pisikese lapse üksinda lasteaeda saatma. Üle tee. Ka meil oli jah nagu ületeedel ja ikka väga lähedal, selles mõttes, aga noh, ikkagi üle autotee, no mina ei tea, tänapäeval on vanemad on tihti märganud, et kuidagi see kasvatus on nagu natuke selline rohkem hoitakse või tähelepanu pööratakse, et mul oli selles mõttes ma olen ääretult tänulik, et mul minu vanemad said sellest aru, et lapsi tuleb lihtsalt rahule. Et nad võivad nagu omaette ka olla. Ma mäletan seda, kui ma oma lapsi kooli saatsin, kõik nad käisid alguses reaalkoolis alguses nädal aega viisin neid kooli jala, läksime ja siis teine nädal. Siis ma saatsin nad üksinda, käisin neil 10 meetri kaugusel järel, vaatasin, kuidas on. Ja siis kolmas nädal juba läksid ise kooli. Ilmselt niisugune noore inimese julgus lihtsalt usaldad. Kas ühe teise või kolmanda pärast on tulnud ema Katrinil käia õppealajuhataja juures või direktori? On tulnud ikka ikka on, ikka, on ikka ikka muidugi see kõlab nagu maailma kõige loomulikum asi. Noh, sellepärast, et mul olid Ivoga olid probleemid ja kuu aega olin reisule, siis ema elas mul siin suure karja tänaval ja siis ema hommikuti tõusis vara üles selleks virmalisi tänavale, siis suurem poiss käis passis kesku ja juba keskkoolis. Ja siis tegi talle hommikul putru ja siis läksid koos kooli ja ja siis poiss läks ühest uksest sisse, teisest läks välja ja ei käinud üldse koolis, ma tulin tagasi Jaapanist, siis siis mind kutsuti välja ja siis öeldi, et saadame ta sinna raskelt kasvatatavate laste kooli, mõtlesin. Ainult üle minu laiba. Ei lasknud ma seda teha ja ja noh, eks ikka oli niisuguseid asju, aga seda tuleb igas perekonnas ette. Piret oli jälle nagu ikka, ise ajas oma asju rohkem, kui ta sealt realist ära läks. VHK selleks. Ja tema tegutses ise. Aga koolis ma ei ole tema pärast niimoodi käin tiba pärast vist kõige rohkem. Minu sellised nagu mingid pahandused olid sellised suhteliselt tagasihoidlikud. Ja kuna ma ei olnud kunagi selline viieline õpilane, ma olin pigem sinna ikka kolme, kahe neljaga seal vahel, sest kõike muud oli vaja ka teha ja kooli väga ei huvitanud üldse reaalkool, ma ei tea, mis nagu. Reaalkool on väga kihvt, absoluutselt, aga lihtsalt mul puuduvad igasugused anded, et seal. Mis klassilisse kooli vaatasid? Ma läksin niimoodi, et ma olin kuni kaheksanda klassini olin Tallinna reaalkoolis ja siis üheksandast klassist läksin. Kas siis olin seal kuni lõpuni välja. Et vahetasin enne enne põhikooli lõpetamist vahetasin kooli. Sa olid piisavalt suur siis juba, et teadlikult tehtud samm. See oli selline huvitav samm jälle, mille ma ise korraldasin. Et Ma jäin suvetööle matemaatikas, sest et ma lihtsalt ei saanud matemaatikast aru absoluutselt. Aga ma tegin selle suvetöö ära ja siis ma otsustasin, et nüüd lõpeb see nagu piin minu jaoks, et kõik nüüd aitab, sain selle suvetöö tehtud lihtsalt, mul oli isegi päris hea tulemus. Ja nii kui ma Tõin ta kätte sain, siis ma läksin, direktori öeldi, et see on väga hea, et mina võtaks nüüd oma paberid välja. Rohkem kooli ei lähe, sellega on nüüd tehtud. Ja ma ei tea, kuidas ma, mis moel nagu andsid mulle küsisid ka, et sa lähed siis järgmisesse kooli ja ma ei teagi, ilmselt ma siis vist rääkisin, tead, ma lähen Saaremaale kooli. Ma ei tea, tema neid ajasin, aga ma sain paberid kätte ja ma tulin koju ja mäletan vot need on tehtud. Haridustee on minu jaoks läbitud, ma rohkem ei kaotanud sinna minna. Ja selle peale tuli muidugi kohutav, nagu et mis nüüd saab, sügisel peab kooli minema kuskile aga siis kuidagi läbi ema siis aitas ka otsida, ema tegelikult leidiski selle vihaka kooli. Et, et on selline hoopis teistsuguse kallakuga kool ja et mõtled kui sa lähed keskkooli, et seal on nii palju erinevaid variante, et sa ei pea ju ainult matemaatikat ja keemiat, füüsikat, tema, milleks olla absoluutselt eeldusi, ei ole, kallis laps. Et sa võid ka mingeid muid asju teha. Ja seda sa tegid ise, sa läksid yhe oma paberitega sinna kooli ja ja sa tahad sinna tulla, mina ütlesin, mina seda ei tee. Sina tegid. Seepärast, et ma olin lõplikult oma vanemad välja vihastanud oma nende ise tegutsemist, aga jah, ja siis mind võeti, võeti sinna vastu. Ja siis ma hakkasin seal koolis käima ja selles mõttes see oli minu jaoks selline nagu murranguline hetk. Et see kool oli oma mõtlemiselt hoopis teistmoodi, noh, tal esiteks nagu palju nagu väiksem kool, aga need õpetajad isegi noh, et seal oli palju rohkem selliseid humanitaarsemat aineid, mis, mis mul mulle nagu paremini sobisid. Mitte et mul oleks Tallinna reaalkoolis olnud kogu aeg halb olla, vastupidi Monril ma olen siiamaani. Ma arvan, et need on väga head sõbrad, sead, kellega, noh siiamaani käin läbi ja mul olid väga lahedad õpetajad ja kõik, aga, aga lihtsalt see, et ma kuidagi ei sobinud üldse sellesse keskkonda ja kogu aeg selline nagu ellujäämine nendes tundides, kus sul ei ole aimu, kas ei saa lihtsalt taru nagu, mis tahvli vähki. Selline mingi noh, selline teistmoodi elu, et see nagu lõppes ära ja sai, ma leidsin enda jaoks mingid ained, kus kus mul läks hästi või noh mind tunnustati, et see oli selles mõttes nagu teistmoodi teistsugune hetk elus. Kas see väljend on Piret sulle varasemast tuttav kodust, et minu laps? Ei teeni või, või teeb nii? Jah? On küll jah, hoidku selle alt, kui pidin, hakkasin nagu ennast võrdlema teistega, jah, aga teistel on nii, jah, aga meil on nii. Võib olla. Ta on seda potentsiaalset traumat liiga dramaatiliselt ette, et tulla tuntud vanemate tuulest või varjust välja ja olla ise keegi. Et see tundub nii riskantne tee valida sinu näo ilmetest, ma oletan, et sa üldse ei mõelnud selles selles süsteemis Ri kontekstis nende asjade peale. Ma olin kogu aeg, kasvasin üles Tris, elasin teatris väga palju lapsena. Estonian teater on siiamaani, kui ma sinna lähemal tekivad mingid soojad tunded sellega, sest ma olen nii palju seal majas ringi kolanud ja käinud tädi nagunii loomulik osa ja nii kuidagi ilmselge, siis juhtus mingi selline hetk, kus seda teatritel on, minu elus ei olnud ja see oli, see oligi vist umbes seal kuskil mingi kuues, seitsmes kaheksas klass kuskil niimoodi, kui emal oli teine töö juba ja ma ei sattunud enam teatrisse. Ja siis ma ei tea kuidagi nagu imelik oli olla ka kogu aeg või ei saanud nagu aru, et midagi on nagu puudu. Ja ma mäletan, et ema viis mind vaatama Tallinna linnateatrisse etendust sild. Ja siis mul oli, no mingi lõhestumine käis mu peas, et mõtlesin, et issand niimoodi võib ka teatrit teha ja tohutu selline. Laine käis üle pea ja siis sellest hetkest peale ma kuidagi hakkasin teda rohkem nagu oma ellu otsima või kutsuma ja siis tuli juba keskkoolis ka teatriklass Kundma sisse sain ja sealt edasi läks juba lavakasse siis juba kõik niimoodi läkski. Emaga oli see kooskõlastatud või see proovimine. Ja mul ema isegi ise ütles keskkoolis, et mõtled, seal on teatriklass, et sa võiksid ju proovida, et seal on nii kihvtid õppejõud Lembit Peterson ja ja Maarjust, Peterson ja. Nii, aga mina lootsin seda, et ta ei lähe ikka teatrit, piima, et ta läheb vihakaaslased, seal on keeled ja ja, ja kõik niisugune asi ja ma mäletan seda hetke, kui oli siis neil see valik. Ja siis kutsuti meid välja siis Piretistus meie keskel, ühel pool oli Tõnu, teisel mina, Piret keskel ja ja siis siis õppele juhatuses, mis siis nüüd siis on? Piret ütles selle peale. Teie võite mõelda ja igasuguseid asju, aga minust tuleb näit. Ei öelnud nii-öelda jah, täpselt issand jumal, ma ei mäleta sihukestesse ja ma arvan, et see oli mingi, ma ei kujuta ette. Piret sinu isaga seoses tahaks ühe asja veel täpsustada, sa olid juba siis vist enam-vähem teismelise east väljas või, või midagi sinnakanti, kui isa emasel lahku läksid. Kuidas sa selle mõjus? Sa näed lihtsalt lähedalt pealt, kuidas sinu kõige tähtsamad inimesed ei saa enam niimoodi läbi nagu võiks, või peaks. No minu jaoks sellise leevendus aseris juhtus. Et minu jaoks oli see jah kõige parem variant. Vanemad tihtipeale mõtlevad etappi, kuidas lapsed selle kõik üle elavad ja neil on ju nii raske, aga lapsed tajuvad ka mingeid asju väga hästi mingisuguseid kokkupõrkeid, et et lastele võib see mõjuda tegelikult täpselt sama nagu kergendus täpselt sama suure kergendusega nagu vanematele võib see mõjuda, kui nad siis otsustavad, et nad lähevad lahkusest tegelikult lahku lähevad inimesed ainult need paarid, kes, kes ei saa omavahel edasi nagu läbitud seda elu või noh, et õnnelikud paarid ju ei lähe lahku. Lähevad ainult nagu õnnetud paarid, kui sa teed nagu 11 nii paljude õnnetumaks teist inimest sellega, et sa pead temaga koos olema, et siis siis on nagu igati tark tegu minna lahku. Ja minu jaoks sellise kergendus. Ma ootasin seda hetke, muidugi emal oli selles mõttes keerulisem või kuidagi. Aga kuidagi nagu peale seda hakkasid asjad jälle nagu teistpidi liikuma lihtsalt noh, vahepeal oli selline nagu tagasilöögi aega ka. Aga siis me kolisime ju ka kohe ära. Kloogaranda, kus ema põhimõtteliselt oma kätega ehitas. Mina oma kätega ei ehitanud, töödejuhataja oli nagu töödejuhatajaga, sa väga paljuga tegid ise seal ära olles ise ka lahku läinud oma elus, et see hetk, kui see nagu juhtub, et see, seal on nii palju erinevaid segaseid tundeid, on viha on mahajäetus on kurbus on mingi leevendus, tunne, kergendustunne, need on nagunii palju suudagi sellel hetkel kuidagi neid väljenduda kellelegi teisele on ju, et siis ongi kõige parem võtta lihtsalt mingisugune labidas, kaevata maad või või ma ei tea, peksta kivi või noh, et see on kuidagi saada ka selle esimese mingi laine maha, et siis võib nagu istuda ja rääkida. Ja ma arvan, me oleme tagantjärele rohkem arutanud, kui siis tol hetkel tol hetkel oligi, oli maja ehitus ja mingisugused sellised tegevused rohkem, mis me ja mina käisin koolis ja et seal ei olegi mingit mingit muud varianti minu meelest, kui lihtsalt sa pead. Kõige hullem ongi see, et sa ei pääse nagu sellest, et sa pead selle lihtsalt. Kohutava nagu asja Kui on olnud kooselusid, on suhteid, need on rohkem kui üks, mis on katkenud lõppenud. Sest mida inimene teie sel hetkel teete, kui te neile tagasi vaatate, et kas pigem nagu kiputakse ongi see nagu saatus või tuleb vaadata ise peeglisse, et kuidas nii on läinud, et näed, üks tee saab otsa, teine ka, ja kolmas, et et millest see johtub nii-öelda ja kas see tekitab kuidagi paha tunnet laste suhtes ka, et et noh, üks asi on ikkagi perekond, mis on algusest lõpuni igavesest ajast igavesti kooseks. Teine asi on see, kui kui ongi noh, nii-öelda poolõed ja poolvennad ja, ja elu on väga ebastabiilne. Kui ma olin noor tüdruk, siis ma ei mõelnud, et ma niisugust elu elan, nagu ma praegu siiamaani olen elanud, ma olin täiesti kindel, minu jaoks oli õnnelik mudel, oli see, kui sa leiad endale sellise inimese kõrvale, kellega sa elad siis nagu elule tuli ja ja nii ongi. Ja, ja siis, kui ma nüüd aastaid tagasi see oli, vaatasin tagasi oma elu peal, siis ma leidsin, minu elu on hoopis teistmoodi läinud. Ja muidugi alguses, kui need ütleme, elud lahku lähevad sisa ikka teinekord ikka süüdistada teiselt poolt. Aga nüüd on juba sageli ma olen vaadanud nagu ise ka peeglisse ja mõtlen, et võib-olla ma tõesti ei ole nende inimeste käest liiga palju tahtnud. Võib-olla ma olen liiga palju nõuda nende käest, võib-olla ma ei ole jätnud neile naguniisugust oma omamoodi niisugust teed, et nad saaksid ise nagu kulgeda või ilmselt ma ei ole ka kõige kergem iseloom. Nii et ega ma ei süüdista mitte kedagi, ma lihtsalt ütlen, et nii läks ja ja aga muidugi seda kohustusse kohusetunne mul on, et oma laste suhtes minu lapsed on minuga koos ja, ja, ja ma teen kõik, et neil oleks ja ma teen siis igasuguseid töid. Ma olen nõus tegema selleks, et lastel oleks kõht täis ja ja kodu mäletan, ükskord oli niisugune olukord, et Piret ei tulnud, ta käis linnas koolis, ei tulnud koju ja ta ütles, et ma jään sõbranna juurde ööseks mõtlesin okei. Öösel kell kaks helistab, et ema, mul ei ole kuskile minna, issand jumal. Ma kargasin üles, oli talvine aeg ja siis ma istusin autosse ja kihutasin kohe, ma ole seal, ma tulen, linnadel on selle järele. Niisugune tuisk oli niimoodi, et ma ei saanud sõita autoga ja siis ma olin, nutsin ja karjusin. Pidid sa selle maja ehitama? Et oleks pidanud midagi mõtlema teistmoodi, et tüdrukul oleks ikka kindel peavari, siis ma ütlesin, et ma sain selle külmunud tüdruku kätte, viisin koju, soojendasin ülesse, panin ta magama. Mäletan, see, see seekord ma tundsin nagu hirmsat südamepiina, et noh, et linnast ikkagi 30 kilomeetrit kaugele ta käib koolis ja noor inimene tahab ju ka teiste noorte inimestega koos olla, tema ei taha ju niimoodi, et kooli kodu, kool ja kodu ikka kõik muud asjad ju ka, mis ma ise tegin selle. Oma teatritööde, tipphetkede, looduse, mingi muusikal või Pipi või, või midagi kolmandat siia kõrvale. Kas te olete tundnud kunagi teid kantakse kätel? See võib-olla tundub teil nagu imelik, aga mul on tähtis see, et, et kui ma midagi teen laval, et see jõuaks selle inimeseni ja, ja need on ikka inimesed läinud ikka palju julgemaks, et nad tulevad ja ütlevad sulle see, mis tegid seal hea. See rõõm on ikka tunduvalt suurem. Ma tahan ise teha ja, ja, ja tunda, et ma, ma olen midagi väärtuslikku ära teeninud. Kuidas tunne on praegu ikka on saanutest tehtud küll. Iga on Eesti, teiste on tehtud ka jah, ja ei, ma ei saa öelda, et päris päris luhta on kõik läinud, aga aga muidugi oleks võinud veel rohkem teha, aga kui ma vaatan, ütleme seda seda nimekirja, seda rollide nimekirja ja siis vaatan, kui erinevad need on olnud ja ja, ja siis tuleb meelde, mismoodi me neid oleme kõik teinud, siis sest ma natuke uhke ka. Muidugi peabki olema. Oma elu ülal peab ikka uhke olema, noh, seda peab niimoodi elama ka, et pärast ikka uhke tunne, et ei oleks piinavalt häbi, kuidas öeldakse. Sihitult elatud aastate pärast ei ole sihitult midagi. Uhkusega peab olema seda elu vaato pärast siis on, siis on nagu. Väge äge peab olema, aga seda nüüd mõelda niimoodi, et need on 70 kukkus ja kõik on läbi. Mich närviren, midagi tuleb kindlasti veel ja, ja selleks, et, et, et seda kõike saaks nautida, selleks tuleb sporti teha ja liikuda ja siis pole rohtusid vajagi. Siis nagu Tiina Tambovi ütles, et siis võib, võib surra tervena. Jälle positiivne noot, millega saade lõpetada. Aitäh, Katrin. Aitäh, aitäh, Piret, aitäh. Ema ja tütar, näitlejad Katrin karisma ja Piret Krumm olid täna saatekülalised. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja kohtume nädala pärast. Pikema versiooni vestlusest Katrin karisma ja Piret Krummiga leiad huvi korral vikerraadio koduleheküljelt. Otsi saadeti alt üles, käbi ei kuku.