Vikerraadio vestlussaade käbi ei kuku, on jälle eetris. Mina olen Sten Teppan ja kutsun teid osa saama kahe armsa inimese elust. Näitleja Katrin karisma elulooraamat sai kunagi pealkirjaks minu ilus elu. Mis aga ei tähenda seesama ilus elu on olnud ainult üks jalutuskäik pargis. Enamasti kipub olema nii, et õnnelikud hetked tunned ära raskustega silmitsi olles. Küsimus on selles, kuidas mitte murduda. Karismat on saates veelgi, sest Katrin võttis kaasa oma kolmest lapsest noorima, samuti lavakarjääri valinud Piret Krummi ja nii nad räägivadki iseendast ja üksteisest oma elus. Kuulake meid. Katrin karisma ja Piret Krumm, tere tulemast. Tere. Tere. Katrin. Täna on sinuga siin laua taga Piret, kes saab tegelikult ju iseenda eest kõnelda, aga sul on kaks last veel. Ivo ja Mari. Neid siin ei ole. Aga et nad meeles oleks peetud, kuhu nad oma eluga jõudnud tänaseks saanud, millega nemad tegelevad? Nemad on sama tublid kui Piret. Ivo on jah, tegeleb transpordiga. On jurist ja antud hetkel on seal oma firmas, on, tegeleb finantsidega, mari on täpselt sama tubli, kuigi ta ise armastab öelda, mina olen ju see keskmine. Aga tema töötab SEB pangas ja ta õpetab seal välja noori töötajaid. Aga sel kevadel Mari lõpetas ülikooli koos oma tütrega. Tütar lõpetas kommunikatsiooni, ühesõnaga, ta on ajakirjanik Johanna, Kadri Kuusk aga mari, lõpetas filosoofia. Need on siis need kaks vanemat last ja siis kõige noorem Piret on siis läinud sama rada, mida minagi. See filosoofia teie huulilt kõlas ikka kuidagi väga suureks mängitult. Kõlab uhkelt. Kõlab uhkelt jah, kuigi ma küsisin ta käest, et mis sa selle filosoofiaga tegema hakkad, mis sa sellega peale hakkad ja aga see on väga palju teda mõjutanud, tema mõtlemist ja tema maailma väga avaraks teinud ja olen uhke temale. Teine asi, mille ma välja nokkisin, siit teie jutu seest oli see väljend, ma olen ju keskmine, see on mingi perekonna sisenenud. See on perekonnasisene nali, sellepärast et mari tundis ennast ilmselt halvasti, et vend on nagu jurist ja ja noorem temast noorem õde Piret on näitlejana tunnustatud, aga noh, et mina olen ju see keskmine. Ja siis ilmselt see ülikooli lõpetamine aitas tal nagu seda enesetunnet parandada. Katrin, kui Ivo ja Mari ees läksid ja neist ei saanud teatri või filmimaailmaga seotud inimest, neist ei saanud näitlejaid, siis kas hakkas väike mure tekkima enne seda, kui Piret jõudis teatrikooli. Ei üldse ei hakanud, ei ole olnud. See ei ole minu jaoks tähtis olnud, aga hetkel ma olen tõesti õnnelik, et Piret on selle tee valinud. Siis ta saab aru, kui raske seal. Kas see koht, piraat on kätte jõudnud praegu juba? Ma ise tahaks mõelda, et ma ei ole veel nagu mingit teed otseselt kindlalt valinud, et ma ikkagi nagu elu lõpuni tegelen eneseotsinguga mingitest nagu rohkem selliste teemadega. Ma ei usu, et nüüd on nagu ainult üks tee, mida kõndida või vähemalt mulle tundub, et tänapäeval on see natuke teistmoodi. Neid teid võib olla mitu, ei pea olema nagu ühte ühte teed kõndiv inimene. Ehk sa ei välista, et 10 aasta pärast huvitab sind hoopis miski muu ja sa leiad mõne muu väljakutse. Ma arvan küll või noh, selles mõttes ma hoiaks küll nagu teisi variante lukus, kui, kui tekib mingi muu huvi või ma ei oska kuidagi niimoodi mõelda. Nüüd tulebki lõpuni seda teed läinud käia ja see on loogiline ja väga loominguline elamisviis, kui sa oled avatud, mitte niimoodi, et sa oled suletud ühte keskkonda ja ühte ringi ja käi teinud Ühtede nagu ideede keskel, minu meelest ma ei tea. See katrin vist on mõnevõrra teistmoodi tõesti praegu kui oli, siis kui teie alustasite näitlejaõpinguid, eks. Absoluutselt teine ja mulle muidugi meeldib see sellepärast et sellisel juhul inimene ta kogu aeg areneb edasi. Ma mõtlen oma elu peale tagasi, ma mõtlen, kui minul tekkis selline kriitiline koht elus, kui ma Estonia teatris minuga lõpetati leping ja ma olin mitu aastat shokis niimoodi, et ma ei saanud Estonia teatrile lähedalegi minna, ma süüdistasin neid inimesi, et miks nad seda tegid, kuigi ma tundsin, et ma olin võib-olla sihukeses heas heas olukorras seal, et ma olin arenenud ja, ja tõesti tegin väga palju rolle ja aga tänu sellele ma hakkasin otsima teisi teid ja, ja ma tänu sellele ma olen palju rohkem arenenud, kui ma nüüd praegu hetkel ma tegelen Estonia teatris, teen ühte ühte numbrit seal Savoy pallis Tõnu Kilgas, ega siis ma kohtusin seal seal selle esilauljaga. Ja tema ütles mulle niimoodi, et, et minu elu on kuidagi nii nii kinnine, et ma olen ainult kogu aeg selles ühes ratas, et ma ei saa üldse sealt välja, mul on siin nii palju tööd, et ma tahaks nagu muuta midagi, mõtlesin, muuda. Et tõesti, see, see on hea, kui sa vahepeal ma ei tea, olude sunnil või ise teen niisuguse järsu pöörde ja, ja Sa see elu tundub hoopis ilusam, võib-olla pärast algus on raske. Kas siin praegu mõtlema selle peale, et võib-olla see ongi, kuna mina nägin seda väiksem, eks ole, kõrvalt sellist nagu valu võib olla seepärast, et teater kuidagi nagu hülgas või midagi, mingeid selliseid nagu võnkeid ikkagi nagu laps tajub ka ju kui ta vanemal on valus. Võib-olla see on minu nagu mingi alateadlik ennetusviis ka, et ma kuidagi ei pane nagu ühte korvi kõiki. Noh nüüd ma katsun neid nagunii-öelda laiali jaotada ja meie presidendil ei ole ka kõik korvid või munad ühes korvis. Oli, ma ütlen selle peale, et võib-olla see on selline mingi alateadlik nagu ennetustöö, millega ma tegelen, teades juba seda, et teatris siiski on nagu mingi ajani, kuigi see on erinev, on ka näiteid, kus on inimesed siiamaani olles väga kõrges eas laval. Aga mulle tundub, et naistel on see pigem noh, selline nagu varasem või elu nagu esimene pool on rohkem selline nagu tugevam lavaelu peale seda tuleb vaadata kuidagi ennast jaotada teistesse kohtadesse. Ma ei tea, mulle tundub Nüüd ma saan aru, millest sa räägid, ma nimetan seda tagala kindlustamiseks ja see on väga nutikas, tegelikult. Elu näitab seda. Mulle on jäänud mulje Katrin, et teie omal ajal sattusite tegelikult näitlemist õppima kas päris juhuslikult, aga ikkagi poolkogemata või et oleks võinud ka minna hoopis teistmoodi? Ma ei tea, kas siinkohal on siis õigustatud küsimus, et, et mis te selles maailmas nägite, kas paistis ikkagi glamuurse ja säravana lavad tähelepanu, publik ja nii edasi, mille poole pürgida või see taustalugu on midagi hoopis argisemad? See laval olemine on mind saatnud juba kolmandast eluaastast peale, sest et ning oma lasteaeda läks enne mind laulma pandi. Ma ei teadnud, et siis pärast plaksutatakse ja siis ma lõpetasin oma laulu Ciscacti plaksutama, siis ma ei osanud midagi teha, ma ajasin jalad harki ja näitasin keelt. Ja nii edasi ja nii edasi, kogu aeg. Nii lasteaias, koolis kogu aeg. Nii et see ei tundunud mulle üldse imelik, see oli noh, igapäevane elu, aga ma tahtsin midagi muud. Mul on alati meeldinud targad inimesed ja ja, ja mulle on alati meeldinud meditsiin. Ma tahtsin hambaarstiks saada tegelikult. Ja kui siis ma ei oleks sa hambaarstiks saanud, siis ma oleks majandust läinud õppima. Sest ma olen pärit inseneride perekonnast. Ema oli keemik, isa oli masinaid. Selle lihtsalt ei kujutaks sind insenerina. Kuidagi nagu ei rääkinud insenerist, ma rääkisin, hambaarstid, ma räägingi majanduskari sulle selline väga kentsakas, doktor. Tuleb pigem nagu ma ei tea, mitte et ma tahaksin nagu sinu enese solvata, aga mul on ju vend ja minu ema tahtis kogu aeg, et minu vennast saksa arst ema ütles alati mõtliku illust, doktor karisma. Väga ilus struktor Karis. Ma ei tea ma lihtsalt praegu. Enne kui me veel tagamaid või ütleme, niimoodi avame ja kardinad kergitama, Piret, mis sa arvad, kui hästi sa oma ema tunned? No ikka ta suudab mind aeg-ajalt üllatada, sa ikka päris ütleme vabalt teda ei loe igat tema reaktsiooni. Ei, selles mõttes ma ikkagi tajun teda väga hästi, aga on hetki, kus ta ikka suudab mind üllatada ka selles mõttes, et on ju väga suur osa elust, kus mina ei ole temaga koos olnud, et ta on ju olnud noh, kasvõi nüüd, kui ma olen näiteks vaadanud mingeid videosid, mingeid pilte, millega ema Ta on teinud, et need on jälle sellised nagu ahhaa momendid, et appi, et see on minu ema. Neid on olnud, kui ma nüüd mõtlen, mis on sellist üllatust pakuvad või? Sest on ju inimolend, kes kogu aeg areneb omasoodu ja selles mõttes ikkagi üllatab mind oma mingisuguste arusaamadega või kuidas ta eluga kaasas käib. Isegi kõrval seisvatel nagu ma ise teie suhtes ja olen, on ikka teatud stereotüübid ja eelarvamused või mõtled, et kuidas võiks seal kodus mingid asjad vanemate vahel näiteks käia ja ma kohe hakkan kasutama nii-öelda tugevama õigust, et kas sa mäletad Piret näiteks olukorda kodust, kus sa oled mõelnud temaga suheldes kuidagi kokku puutudes. Huvitav, kas ta praegu näitlejad minuga Ma arvan, et see on kuidagi meie mingis mõttes mingeid loomulik, loomulik osa, natuke selline näitlemine esinemine. Eks ikka ma olen vahepeal mõelnud, et eriti ma arvan, puberteedieas on mingisuguseid hetki olnud. Või Katrin on pidanud tütrele ütlema, et see ei ole siin mingi näitemäng, ma räägin tõsiselt. Ma ei mäleta seda küll, ei, ma arvan, et ikka selliseid momente on olnud, kus nagu natukene tuleb näite mängikana juurde veel lisaks näiteks mingid dramaatilised momendid nagu puberteedi. Kindlasti ma mäletan ükskord jalgratta pealt maha ja seda ma mäletan, mida ta räägib mulle kogu aeg oli hästi koomiline situatsioon, seda muidugi nagu keeruline niimoodi ilma visuaali edasi anda, aga me sõitsime emaga jalgratastega siis eemalt, noh, see oli mitmeid meetreid tagapool metsateede. Ütlesin emale, ema, kuule, et auto tuleb ema selle peale nagu viskus nüüd tohutult elegantse seda ratta seljast, öeldi kraavi. Noh, see oli nagu filmis, siis langes perioodile, on nagu selline tihtsatud daami niimoodi sinna kraavi. See oli, see moment ise oli hästi naljakas. Aga ma arvan, et natukene ikka vürtsi lisada sellele argielule. Kas see on kuidagi loomulik osa, ma arvan, meie sellest, kui ma olen vaadanud teisi, oma sõprade perekondi, siis neil nagu ei ole sellist nagu vaja alati kõik situatsioonid võib-olla lõpuni välja mängida. Aga selliseid asju on küll, nüüd ei saa ju eitada, et meil nüüd on, selles mõttes see ei ole ka nagu alati tore, äärmine naljakas, tihtipeale. Katrin, lähme lapsepõlve. Kui te mõtlete sõnale lapsepõlv ja lasete esimesed pildid silme eest läbi siis mis kaadrid ette jooksevad? No mina kasvasin ülesse Järvakandi alevis Järvakandi tehastes ja seal oli ju mets ümberringi. Miks ma nüüdki tahan metsas olla, sest et ma tunnen ennast jube hästi metsas ja mere ääres ka veel. Ja ma mäletan seda, kuidas kevadel heinamaa peal olidki siuksed noh, ta ei olnud nii tasane, seal olid nihukesed lohud ja seal oli jää peal ja ma olin kõhuli seal maas, seal nende rohututid peale seal hobusel jää ja siis sitikad jooksid seal niimoodi selle jää all ma ajasin näpuga neid taga niimoodi. See pilt on minuga kogu aeg kaasas, terve elu, see oli nii hea. Siis ma mäletan seda, kuidas sinililled õitsesid ja raudtee peal oli tõrvaja, kuidas ma seal see tõrv oli libe ja ja vedel, niisugune tõrv ja siis ma kõik tegin tõrvas, eks, ja. Õudselt hea. Seda mäletan, et õhtud olid, õhtud olid nii pikad, et ei tahtnud üldse tuppa minna, lastega oli jube kihvt mängida koos ja kogu aeg kutsuti tuppa, ei tahtnud, ei tahtnud, ei tahtnud. Lõpuks siiski saadi tuppa ja siis ruttu voodisse magama, enne pesti puhtaks veel. Igatahes elu oli jube ilus oli noh, niisugune kõik lõhnas ja. Ja, ja kui ma nüüd käisin Järvakandis, leidsin ülesse selle ema, isa istutatud õunapuu, mis oli jändrik ja vana, siis mõtlesin, issand, kas ma olen ka nii vana nagu õunu. Kas lapsepõlv oli pigem seltskondlik, oli seal lapsi palju ümber? Olid ja meie majas oli, oli 10 korterit ja, ja, ja seal kolm maja oli niisugused kõrvuti seal kõik need õue peal, meil oli ikka park, paar-kolmkümmend, last, kogu aeg. Ja siis jagunesid poisid ja tüdrukud ja siis tekkisid meil indiaanlaste trupid ja siis meil oli sõda seal vahepeal ja ja mänguasju ei olnud eriti palju, sest pärastsõjaaegne värk. Ja siis puuritade vahel sai kodu mängitud ja ehitasime seal maju ja jube kihvt oli. Ikka kodu tuli ka ära, sest kõik kõlas juba väga niimoodi poistemängude moodi, et indiaanlased ja sõda. Ja paneb, no sest me mängisime poistega ka, sest et noh, meil oli tüdrukutegrupid ja poistegrupid ja siis tekkisid sõjaseisukohalt Kas pisikesel Katrinil oli nimi ema isa juures pigem heas kirjas või tuli klattida asju ka? Ei, tegelikult vend oli ikka, no vend oli väiksem vend oli neli ja pool aastat noorem, on praegugi ja, ja tema oli ikkagi nagu pesamuna ja tema oli nagu parem kui mina, mina sain ikka põrandalapiga mööda sääri. Jah, pesamunadega kipub nii olema, et nad neid peetakse paremaks. Kas nad on, see on teine asi. No ikka no on, ikka on ikka kõige paremad. Pesulapp oli see, millega karistatud. Põrandat pesti lapiga ja siis, kui ma seal ringi ma olin tegelikult väga elav laps, väga elav laps. Ma peaaegu ei käinud üldse, ainult jooksin, hüppasin. Ja sellepärast ilmselt ma jäin põrandalapil ette. Aga need olid pigem süütud naljad või? Ei noh, eks seal oli igasuguseid asju ka, eks need mõned aknaklaasid purunesid ka vahetevahel ja. Ja siis, kui ma, kui ma haige olin, siis mulle Suvel sukad jalga ja siis ma panin liiva teise uputasin ära ja siis nägin ka Jüri Jüri on mu venna nimi, kuidas ta siis ära kaebusi siis kuidas vanatädi, kes meie juures kodus oli, siis nemad Jüriga käisid siis niimoodi veeseest niimoodi tõstma, see minu sukki, otsima? Islasest asju, fantaasia tööle. Ja noh, muidugi, aga tegelikult need sukapüksid olid kohutavad asjad, ei olnud mul üldse sukapükse seal ka kõik selge, sest mina mäletan oma lapsepõlvest neid sukapuuvillaseid, selliseid sukapükse, mis olid juba mitu korda ära pestud. Ja siis nad olid radika peal kuivanud ja nad olid selliseks kõvaks kuivanud riided jalga tõmbama, löödi passi ikka, need olid jube ebameeldivaid ja ma mäletan iga kord, kui emad ei soki, siis mu Leiceseni laugud siis et ma ei peaks jumala eest kandma käbi kännud, eksivad. Ei, ma lihtsalt mõtlen selle peale, et need sukapüksi õudne piin, vastik, mulle ei meeldinud üldse. Aga tänapäeval muidugi kõik hoopis teistmoodi, aga siis tollel ajal 90.-te alguses nad olid köiki tekitasid tuska. Mina sündisin 47, polnudki veel sukapüks. Kas ta nüüd distantsilt, ilmselt inimestel kipuvad ikka pigem head asjad meelde jääma, kuidas vennaga läbisaamine üldiselt oli, siin on õhus märke, et pesamuna ikka täitis temale pandud ootusi korralikult, käis kaebamas. Jajah, et tõlgendas, Mul 100. kogu aeg, kaelas ei saa siukse titega mängida, aga, aga nüüd me saame väga hästi läbi. Mul on ikka kihvt lend. Mida perekonnad koos 50.-te alguses teha said, kui lapsed on väikesed, kas tänapäeval ju viiakse käiakse, noh, ma enam-vähem kujutan, et aga kui minna 50.-te algusesse, sõjast ei ole ka palju möödas. Aeg on nagu on üsna närune tegelikult ehkki lapsed muidugi mäletavad isegi vist sõda mingis mõttes helgena või noh, lapsepõlv on ikka lapsepõlveks. Kui palju vanematel üldse aega oli? Kas lapsed märkasid kõrvalt muresid? Muresid, mina ei märganud, võib-olla mul oli endaga nii palju tegemist, ma ei tea, vahetevahel Me käisime metsas marjul koos Järvakandis oli niisugune väike niukene kitsarööpmeline raudtee siis seal olid niuksed rullikud mida siis inimesed kasutasid, seal olid neli ratast, oli all ja siis niimoodi siis Eesti seal sellel puitplatvormi peale siis toigastega niimoodi lükati, sellega sõideti metsa marjule ja lapsed siis võeti ka kaasa. Vahetevahel see oli siis niisugune üks üks asi, siis olid meil, kuna majad olid niisugused, noh, need 10 kortelise korterilised majad olid. Siis inimesed, kõik suhtlesid omavahel, siis peeti ühiseid maja pidusid, toodiga, ased tondi, kõik õue ja siis seal kõik iga pere tõi siis oma toidukraami ja ja muusika oli ja seda ma mäletan, niisuguseid asju, aga rohkem nagu ma küll eriti emme Ta võib-olla vahest käidi, kui, kui tuli teater Järvakanti, siis käidi teatris, aga, aga ma tean, et ma nagu rohkem üksi käisin ikka igal pool, sest ma olin hirmus aktiivne ja, ja kõik spordialad sai ära tehtud ja see on juba kooliaeg, ütleme. Ja et vanemad tegelesid oma asjadega, tegid seal aias tööd ja käisid tööl iga päev ja siia ja siis meie olime siis omaette, sest meil ei olnud tarvis kedagi niimoodi panna, et nad kuskil ära kaovad. Küll me oleme spordiväljakul küll. Me olime lasketiirus kirme, talvel suusatasin, uisutasin kõik ilma pühad olid siis kooli läinud uisuväljal. Nii et nii oli. Kui sugulastega kohtumine oli, siis mäletate te kas öeldi, et oi, tema on küll ema suust kukkunud või isa suust kukkunud, kumma moodi te rohkem olete? Vennaga oleme ühtemoodi ja aga aga rohkem ma ei teagi, kelle moodi me oleme ilmselt väga erinevad ka, sest ma vaatan, need meelame vennaga kõrvuti. Vaatan, kui vend käib aias, siis ma vaatan täpselt, isa moodi on vend. Aga Mait ja ennast niimoodi kõrvalt on rohkem ei näe üldse ei, kuidas sa ütlesid, et sa oled oma tädi moodi, seda mulle ütlesid, mu sünnipäeval käisid mu tädil tädilapsed, käisid ja ütlesid, et me otsustasime, et sa oled meie ema moodi, nii et ma olen oma nemad ütlesid, et ma olen oma isa õe moodi. Kas teile meenuvad oma vanematest mõned kindlad ellusuhtumised või või vaateid maailma asjadele, mis kas teadlikult või alateadlikult on tulnud kaasa? Ma ei tea, kas see on kaasa tulnud, aga, aga minu ema minu ema oli tõeline daam. Ta käis Järvakandis kogubadki paraga, aga ta oli klaasitehase direktor. Ta oli väga andekas inimene. Ta oli keemik. Ja tal oli niisugune tõeline sündinud juht. Sai kõikide inimestega hästi läbi, isegi joodikutega. Et nemad ei ole inimesed, on keeleinimesed, aga, aga ma mõtlen, et tõsiselt oskas. Juhtida ja alkoholiprobleemid olid tol ajal juba Eestis, ega siis need ei ole üle tulnud. Ja isa oli niisugune lõbus teljel Diaali selline humoorikas ja ja tema oli pärit jälle tema vanemad, vanaisa oli meil raamatukaupmees, tema oli see, kes Tammsaaret kirjastas. Ja, ja vanaema oli siis tol ajal kodune. Ja see raamatute huvi ja see, see raamat kaasas kogu aeg, see oli isal kogu aeg, emal ka muidugi meie perekonnas räägiti mitmeid keeli, ema oli prantsuse lütseumi lõpetanud, isa oli lõpetanud praeguse selle kevade tänava kooli Westholmi. Tema oli Jaan Krossiga ühes klassis. Ja, ja siis vahepeal räägiti meil kodus saksa keelt, ma ei saanud mitte midagi aru, siis räägiti vahepeal prantsuse keelt, ma ei saanud jälle mitte midagi aru. Nii et noh, niisugune perekond. Tallinna lapsed mõlemad, aga pere sattus elama Tallinnast eemale. Nad olid noored spetsialistid, armusid ja sõitsid Järvakanti, mina olin siis kolmeaastane. Seal hakkas siis nende elu nagu edasi minema. Ma ei oskagi selle jutu pealt nüüd järeldusi teha, teie nimetame siis seda teatripisiku või teatrigeeni kohta, kuskohast see võib tulla või kuhu jäljed viivad. Test ja see, võib-olla see tuligi niimoodi juhuslik, võib-olla see on võib-olla see on mul siis tädist maik ja tegi ka ei olnud tegelikult teatrini meeldinud. Aga tegelikult, kui vanaema Niinast rääkida, sest vanaema Niina oli ju tegelikult see, kes sulle ütles, kui tulid lavakunstikateedris kuulutati välja uued katsed, siis tema oli see, kes ütles sulle, et sa peaksid proovima minema. Korduskatsed. Ja, ja tema ütles, noh, ta ei teadnud, mis minust saab, sest ma olin ju niisugune püsimatu, püsimatu ja siis ütles, et noh, et las Pansole vaatab ära, mis, mis sa oled, et kui sa seda asja on, siis saad sisse, kui ei, siis. Aga mille pealt sa võiks tulla? No ilmselt sellepärast, et ma kogu aeg igal pool küll ma laulsin, tantsisin, lugesin luuletusi, kõike ma tegin. Et noh, ma nagu ta nägi võib-olla, et ma. Aga see tegemine oli seepärast, et tuli kusagilt enda seest. Kas tegelikult kästi, meil olid niisugused õpetajad kõik, kes ikka jälle tulid, pistsid luuletuse pihku ja see jälle oli pidu, jälle oli vaja esineda siis jällegi pärastpoole. No siis, kui ma juba teismeline olin, siis ma hakkasin esinema suurte inimeste pidudel. Õppisin luuletused pähe, sealt jälle pisteti mulle pihku luuletused. Panen võrgud välja ja lähen linna luusima ja midagi niisugust asja ja see läks inimestele väga hästi peale. Muidugi siis ma ei läinud üldse koju pärast seda suurte inimeste piduma enesel tantsima sinna. Ma ei jõudnudki koju enne, kui suurte inimeste pidu ei lõppenud, see oli ikka kuskil kell 12 või niimoodi sealt tahtsin tantsida. Mõtle tänapäeval kell 12 dras algavad peod, kas rääkinud, seal? Öeldakse lihtsalt tantsida? Tahan ammugi. Aga sina tahad tantsida kogu aeg ja väga, ma arvan, et see on väga naiselik. Kas või kui palju Piret saama ema vanemaid, mäletad, kui palju sul nendega kokkupuudet tuli? Mulle ikka väiksem oli väga tihe kokkupuude, sest et ma ikkagi väga palju, kuna ema oli tööl, siis ma ikka suveti olin Kloogarannas vanaema ja vanaisa juures. Ja ma mäletan vanaema Niinati vana suunalt väga hästi. Ja mul oli vanaema ninaga selline kuidagi. Ta mõistab mind. Ma ei tea, ei, tegelikult ilmselt võib-olla see ongi vanavanematega niimoodi, et neil on kuidagi rohkem aega sinu jaoks ja neil on kuidagi üldse selline elurütm on natuke rahulikum. Ja siis nendele lastele pööratakse rohkem tähelepanu ka. Mina mäletan ka ja ma tõesti ta oli, ta oli daam ja ja tal oli alati kodu väga korras, seda ise oli selline, mida ma üheski lavastuses Smonoloogis kasutasin, et vanaema oli selline naine, kes igal hommikul peale seda, kui ta oli kõik katnud laua, kus olid värskelt küpsetatud pirukad ja, ja iseenda tehtud moos. Et kui kõik olid hommikusöögi lõpetanud, vanaema pesi, koristasid riikis kõike, mida oli vaja, siis pesta ja koristada, triikida ja siis läks oma magamistoa peegleid. Ta värvis huuled punaseks, tegi soengu pähe ja ütles mulle, et naine peab alati ilus olema. Sest kunagi ei tea, kes sulle nurga tagant vastu tuleb, olin viieaastane, siis ma mäletan seda nii hästi. Tore jah, selline naiseeskuju, keda tänapäeval enam võib-olla nii tihti ei kohta, et need ongi sellised nagu esimese Eesti esimeses Eestis sündinud siis lapsed või, või ma ei tea, kui nende kasvatus või kõik see nagu lastetuba on natuke teistmoodi, mitut praegu oleks halvem lihtsalt see on nagu selline kuidagi väärikam suhtumine. No sul oli see kohvilauavärk oli ju lapsest peale selge. Piret oli kolme aastane, me läksime siis Kloogaranda vanaema juurde ja siis Piret, lõikasime ukse pealt malla, paned kohvi üles. Seda olime oma isa õpetanud, kolmeaastane. Nõgese kuskilt mujalt ei tuld, ega ma ise seda välja ei mõelnud selles mõttes, et see kuidagi see kodune atmosfäär oli selline. No aga see meeldis sulle? Ei, mulle väga meeldis, ütle mulle ja ma nagu vanaemaga olid väga soojad suhted, siis kui vanaema lahkus, siis minu jaoks oli see väga suur tragöödia ikkagi see oli selline. Esimene Meil on kogemus kokku puudega surmaga, minu jaoks oli see nagu väga õudne. Elasin seda väga üle. Ja, ja siiamaani tihtipeale ma mõtlen selle peale, kui on rasked hetked elust, huvitav, mida mamma oleks teinud või kuidas oleks käitunud, et et selles mõttes vanaema oli väga suur eeskuju on minu jaoks küll. Ja vanaisa tegi väga palju nalja ja seda ma mäletan küll, armastas elu üle naerda. Ta tuli ukse peale, teinekord hommikul, ütles pinder, tootmann, surm. Tavaliselt meenutades tähtsaid isikuid, kes teele ette jäänud, siis leitakse kedagi ka õpetajate seast. Kas nad Järvakandist tuleb keegi meelde mõni ekstravagantne kuju, eriline figuur? Minu esimene õpetaja oli õpetajal Esko keskealine proua, aga temast jääb mulle meelde see, et tema vastas, et minul on defektne s Ta jättis mind laupäeviti. Laupäeval käisime koolis peale tunde, pani nurka seisma ja ütles näoga nurga poole ja nüüd kati korda 777 ja siis minakordsest kätelda teistegi käimisel peituda käike kümmenteetes ei viitsinud selle peale mõelda, siis hakkasin järsku otsima seda keelt, et kuhu ma selle keele panen. Järsku ütlesin 777, õpetaja korras, mine koju. Tähendab, see on mul niisugune mälestus sellest õpetajast. Ja siis mul on veel kaks õpetajat. Tänapäeval selline õpetaja muidugi kaotaksime litsentsi kohe. Ta paneb lapse nurka peale tunde. Noh, aga jääda herneste peale juba? Jah, aga see oli tegelikult täiesti heatahtlik ja see, see oli, see kandis vilja. Aga siis mul oli veel niisugust õpetajat siis Marin juba vanem, see oli Kalju Luts. Ja, ja tema Juta luts, kellega ma kohtusin alles hiljuti nüüd ühes rongis sõidu ajal. Ja, ja siis me rääkisime terve tee Tallinnast Tartusse. Tegelikult nad olid väga toredad õpetajad ja siis nad ütlesid ka, et nende jaoks oli see Järvakandi periood ka väga tore, et nad kohe tahtsid minna kooli ja nad tahtsid kohe tunde anda lastele ja Kalju Luts andis meile füüsikat ja Juta luts antis matemaatikat. Nii et hästi hästi toredad õpetajad ja siis oli minu õpetaja klassijuhataja, õpetaja leevike, kes oli niisugune pisikene väike naine kes siis ergutas meid kogu aeg igasugustele tegevustele väljaspool, siis ütleme, tundaja pani meid esinema ja tegi meile matku ja see oli nii-nii kihvt, kõik. Siis tuli teatrikool teatrikool siis ma tulin vahepeal Tallinnasse, ma lõpetasin 21. ma olin kaks viimast aastat siin ja siinsamas, kohe raadiomaja lähedal. Noh, see oli niisugune pöördeline aeg, sellepärast et ega ma kodus siis peaaegu ei käinud muud moodi kui ainult magamas ja siis ma sattusin ju linna ja ma tulin maalt linna ja mul ei olnud üldse linnatüdruku riideid. Mul kooli kleit oli ja kohevad alusseelikut ja valget kraed ja mansetid ja, ja teised tüdrukud olid kõik udupeen, et igasugustes taktides ja mina käisin koolipeol tantsima. Ma sain ikka kõige rohkem tantsida. Ma püüan seda meeleolu kuidagi tabada või ära tunda, et mis, mis seal võis juhtuda või selles mõttes, et mis teeb või tegi toona sel ajal ühe peo ägedaks. Kas selles mõttes, et seal oli bänd, siis seal tantsiti, kogu aeg oleks mingit vägijooke tarvitate, seda ei olnud, narkootikum ei olnud, vägijook ei olnud mitte midagi, ei olnud ainult muusik ka ja siis koosolemise rõõm ja ja siis tantsiti, mitte niimoodi, et ei nühitud niimoodi, vaid. Me käisime tantsukursustel kõikeneriaali, realiseerisime seda, mida me oleme seal pinud. Tantsisime kõiki tantse. Aga tuletame siin kord ikkagi meelde, et riigikord oli natuke teine. Võib-olla oligi, sai nagu kuskil ennast väljendada, mis on halba tantsukursuste, ütle mulle, ei, ma ei räägi tantsukursuse, ma mõtlen, et see meeleolu võista tantsupeole tõesti teistmoodi olla, et oli nagu selline. Ma ei tea muidugi spekuleerinud, lihtsalt nagu vabamalt suudeti ennast tunda, et keegi kuule praegu kõrvalt kuulab, et meil ei olnud midagi vaja, sõime ainult tantsust, lõbu ja rõõmu. Isegi olime viinate purjus, nagu öeldakse. Aga noh, see olukord oli ka natuke teineteistmoodi. Poisid oskasid kõik tantsida. Juh tangot tulid nagu näljaäge, äge. Mis jälje, kui me nüüd karjääri või töö, kui sellise kõrvale püüame jätta, ma ei tea, kas on võimalik. Mis jälje teatrikool Katrin teisse, kas saite nii-öelda täiskasvanuks juba sel ajal ära küpsesite ärasel sel perioodil või? Mida sa ühe inimesega siis tegi? See oli ju minu meelest igati kihvt kursustel ka, et kõik on peaaegu, kes vähem, kes rohkem kuulsat legendaarsed ja nii edasi. Ahah jah, ma sattusin sinna tõesti maalt ja ämbriga, nagu ma tulin, mind võeti väga hästi vastu ja ma olin niisugune nagu käsna, kes imes kõike endasse, sest ega ma ei teadnud suurt midagi sellest teatrist. Ma ei olnud ju palju teatris käinud, ma olin maal. Ja ega ma siis Ita Everi ja Linda Rummo vahel vahet teinud ja ma ei teadnud. Ja ma mäletan seda, et Karin Kask, kes andis meile Eesti teatriajalugu, ütles niimoodi, nagu ta seda teada sai, et ma ei suutnud vahet ja siis ta ütles, et no katrin. Kuid tulevikus tõestate mulle, et eestika saab näitleja, siis ma hea küll, ma panen teile kolme välja, aga üldiselt ei tea ikka teadust mitte midagi. Ja muidugi, eks ma õppisin nende käest sealt palju seal teatrikoolis ja õppisin seda, mismoodi see teatrielu kõik välja näeb ja me siis hakkasime teatris käima alles, noh, mina vähemalt teised muidugi enne ma läksin teisele kursusele. Ja õnneks oli mu kõrval Andres Ots, kellega koos me alustasime seda teekonda ja tegime neid eksameid ja sest ma lõpetasin 21. kooli, maalin 17. Ja siis kolm aastat teatrikooli, nii et Estonia teatrisse solistiks. Ma läksin kahekümneselt. Niisugune nagu väga kiire minek. Ja esimese aastaga tegin, kaks aastat korraga. Lõpetas hakkasime niikuinii, kui sisse saime, nii hakkasime kohe eksamit tegema Andresega esimese kursuse eksameid, Kaksessi oli vaja ära teha 31.-ks detsembriks siis läks kolmas siis peale teise kursuse, esimene sess läks nagu siis peale. Mis võisid valusalt hetked sel teel olla või raskemad kohad? Raskemad kohad olid lihtsalt see kooliharidus, mis, mille ma sain, see nagu ei, ei valmistanud mind ette selle selliseks selliseks. Selles mõttes seda väljendan, et ma tundsin, et ma olin nagu niisugune loll, mitte midagi, ma ei teadnud, ma ei osanud kuskilt, ma ei osanud isegi otsida kuskilt endale neid teadmisi ja see Andres Ots mu kõrval siis see oli niisugune nagu tugi, kes aitas, et sa pead sinna minema, sa pead seda tegema, sa pead seda õppima. Ja isegi ma mõtlen, et see näitlemise pool, vot see nagu ei olnudki nii hull. Sest et seal hakati tegema igasuguseid etüüdi ja, ja aga just see, ütleme see muu, kõik see, need kirjandused ja mis mul kõik olid lugemata, sest et ma ei lugenud ja niipalju siis lugesin ainult seda, mis mulle meeldis, Mati Undi kollane kass ja hüvasti kollane kass ja niisugused asjad, aga aga seal olid kõik kirjandused ja asjad, mida ma siis nagu tagantjärele ma jõudnud ju kõiki läbi lugeda. Pesin seal slikerdada ja aga ma, mul oli tahtmine, kuna ma juba selle raja peal sattusin, siis mul on elus kogu aeg, nii et kui ma satun sinna, ma pean minema edasi, noh pean Läksin ka. Pigem mittemurdja tüüp, ei ole. Ei taha murduda. Mis see on, kas see õige sõna trots, mis tekib või, või midagi muud? Ei, see on lihtsalt niimoodi, ma proovin. Ma tean, et elu on nagu proovimine. Et kas ma saan hakkama või ei saa hakkama. Ma pean saama hakkama. See on tegelikult tagantjärele mõeldes päris hea asi. Et noh, kes nurgas nutab, viriseb, ma ei saa. Tulge aidake mind, ma ei saa, ma ei oska minna, proovida. See on jälle huvitav koht, mille peale ma enne jutuajamist mõtlesin, et pilt, mis minule on jäänud avalikust ruumist teist ma mäletan ainult säravaid helgeid või naeratavaid hetki. Aga inimeses, no tavaliselt on teine pool ka. Küsisin Pireti käest, võib-olla kas kodus on ka alati niimoodi olnud, nagu üldiselt inimesed. Sinu ema teavad? Üldjoontes on ikkagi tegemist väga tugeva persooniga. Ma pean ausalt tunnistama. Ja noh, selles mõttes, et, et, et on küll suhteliselt vintske inimene, et niisama emal on üks omadus, mida no võib-olla mis on hästi hea omadus, on see, et ta ei, ega ta väga nagu ei põlvega. Nii palju mingite asjade üle on olnud ka muidugi hetki. No kas siis teatrist noh, see oli selline suurem murdumine võib-olla või noh, selline raskem moment neid loomulikult on, sest me kõik oleme inimesed ja niimoodi, aga emal on jah, selline nagu omadus mida millegipärast mulle edasi antud. Ja oskus nagu mitte liiga kaua jääda põdema mingit asja, et liikuda edasi. Aga neid hetki, kus vahepeal ei viitsi midagi teha või on tuju halb, et neid on ikka emal ka inimene on loomult laisk juht. Nagu et kui mingi jama siis on, ta on kui hakkab tohutult tegutsema, aga mingeid asju rest hakkab nõusid pesema, hakkab muru niitma või ta kav nagu kohutavalt tegutsema. Olen mõelnud küll vahel selliseid mõtteid, et kuidas ta saab nagunii sirgjooneline vahepeal olla. Et kuidas niimoodi saab, et ei saa noh, lihtsalt niimoodi minna sirgelt neid hetki, ma olen küll mõelnud. Kuidas on võimalik niimoodi, aga inimese loomuses võib-olla selline vints, kus rohkem mulle tundub, et meil väga perekonnas siukest nagu, et umbes kuskil kaamera ees või, või ma ei tea. Noh, muidugi paned paremad riided selga ja pesed näo puhtaks, aga sellist nagu otsest mingit teesklemist väga nagu ei ole. Aga samas on see, et temal on ka selline kumme ja tihtipeale kui teile ei meeldi mingi asi, lihtsalt kõnnib minema. Ei jää seal kedagi analüüsima või et kiire selekteerimine on küll eval olemas. Toome Piret, sinu lapsepõlve, nüüd ka tasapisi siis mängu. Kui sa lapsepõlve lased silme eest läbi, siis kus kohas, mis hetked sulle meelde tulevad, need kõige varasemad, mida sa arvad end päriselt mäletavad? Me elasime kesklinnas viiekorruselises paneelmajas, meil oli neljatoaline korter, hästi suur korter, sellepärast et sel hetkel, kui mina olin juba selline juba mõtlev inimene või kõndisin kahel jalal juba panin mingeid asju omavahel kokku, siis mu õde ja vend olilt sealt välja kolinud ja neil oli juba oma elu, kuna meil on suhteliselt suur vanusevahe. Tegelikult kasvasin üksinda üles ja mul oli kaks tuba, täielik printsess, selles mõttes. Mul oli magamistuba ja siis oli klaverituba, kus siis olid hiljem minu siis õppimise asjad, aga muidu oli selline koht, kus siis sai siis mida iganes teha, mängida või olla sealt ümbruskonnast teistest paneelmajadest olid põhiliselt sõbrad, olid ikkagi poisid, selline poistekamp oli ja mina olin siis ma pakun kuskil mingi viie aastane ja nemad olid kõik sealt üle siis seitse, kaheksa üheksa. Ma ei tea, osad olid juba selliseid ikka juba puberteedieas noormehed, aga nad kuidagi ma ei tea, siis kuidagi liikus ringi ja mina seal till drillalla trüllalat ilmendas ikka kaasa. Ja, ja ma mäletan, et nad õudselt hoidsid mind ja ma tundsin, et ma olen kuidagi nagu ka üks vendadest selline. Ja ma mäletan seda, et kui ma esimesse klassi läksin, siis mul oli tohutu soov, et mul peab olema lühikesed juuksed, potisoeng tahtsin seda potisoengut endale ja, ja ma läksin esimesse klassi Tallinna reaalkooli. Ja kõikide tellid valged särgid ja need mustad pihikseelikud seljas enamjaolt. Ja siis ma mäletan, Pääru Oja, kes käis poiste paralleelis, ütles mulle mis saab pois tüdrukute klassis teed kellest hiljem, kellega me hiljem oleme koosnenud kõik koolid kuni lavakunstikateedri välja kuidagi niimoodi on sattunud. Potisoenguga mingi värk, kallis sellega kuidagi, ma ei tea, kas siis oli juba siis ma ei usu, et ma siis juba oli nii teadlik, et ma kuidagi meelega tahtsin eristuda teistest, ma ei usu, oleks muidugi ilus mõelda, Ta, aga mulle kuidagi tundus, et see kõik need patsid ja kõik see mingi peavõrud, et see ei ole nagu minu teema, et ma tahaks seda potisoengut. Ehk siis suhteliselt õudne. Kui ma olen vaadanud neid pilte, Emalasime seda teha, mis seal ikka teesis. Katrin kas kui iva sündis, mis hetk see elus oli teil, kas, kas te olite valmis selleks ja, ja kui palju vähese muutis seda, mis elus toimus? Oi, see muutus, palju. Emaks saamine on üldse niisugune väga-väga suur asi. Ja. 69. aasta ja ma mäletan seda, kuidas, kuidas tahtsin ruttu juba teatrisse muidugi tagasi minna teele ja siis Ivo oleks lastesõime ja hommikuti kelguga, viisin teda lastesõime ja niisugused asjad tivoli, siis ta ei olnud aastanegi veel põleks. Lastesõime. Kas iva mari ja ja Piret on inimestel on väga erinevad. Ei, nad on väga erinevad, ei ole ikkagi midagi, on neis nagu niux, traagelniit on ikka see, mis neid seob ikka kyll. No iva on neist ikka kõige targem. Need on kõige vanem. Ja Piret on niisugune hästi emotsionaalne, tegelikult nad on kõik väga emotsionaalsed, aga võib-olla Piret on nagu kõige kõige rohkem ivo niisugune hell ja ja tema tunneb ennast nagu perekonnapeana ja tegelikult on ka meil nagu perekonnapea. Tänapäeval on niisugune väljend nagu kärgpere hästi levinud. Kuidas, kuidas te, Katrin toona end tundsite siis kui mulle jäi mulje, vähemalt võib-olla oli pisikese koha probleem, kust mina pärit olin, et nõuka ajal väga nagu häbeneda või sellest ei räägitud praktiliselt üldse, kui keegi kusagil lahku näiteks läks tihti mindudki lahku enamasti igal juhul oldi koos mis iganes sündmus, et kusagil kaadri taga nii-öelda arenesid. Teie elu on natuke teistmoodi tahtnud kah linnas oli, oli nagu rahulikum selles mõttes või tekitas mingisugusest ebatervet tähelepanu. Ma seda ei ütleks, sellepärast et või, või ma lihtsalt seda ei märganud, aga aga minu puhul on ju see asi, et, et minu jaoks on lapsed hästi tähtsad. Igal juhul minu lapsed on minuga koos ja, ja, ja mina teen kõik, et nendel oleks noh, annan kõik sellest, et, et nendel oleks hea. Nii et selles mõttes ma ma küll ei mõtle, ma ei mäleta, et keegi oleks mingisugused niuksed, niuksed haiget teinud või, või mitte ja võib-olla linn ka ja teater, eks sa ole, teatris öeldakse, et need inimesed, kes on teatris, need on nagu rohkem ütleme, kandiku peal, nad on nagu näha, rohkem ja nende elusaatuste üle ka diskuteeritakse rohkem. Aga, aga mina, mina haiget küll ei saanud, sellepärast eriti. Ja see ei ole juhus, et teie elus tähtsad mehed on kõik teatris olnud teatriga seotud. Samast maailmast ilmselt ei ole ja keel ja mõtlemine on sarnasem kui teiste inimestega. On on, ma sageli mõtlen isegi nüüd niimoodi, et, et ma ei, ma ei kujuta ette, et ma peaksin olema inimesega koos, kellel ei ole selliseid tuvisid nagu minul. Et noh, see, see nagu väga seob ka omavahel kokku inimesi, kui neil on ühine töö või, või vähemalt sarnane töö või, või midagi niisugust. Ma ei ole raamatut lugenud, see seda raamatut, kus teie elust räägitakse, mille pealkiri on minu ilus elu minu elu selleks. Kas te vahel mõtlete tagasi ka, kuidas nii on läinud, et ja saab kõige selle põhjal panna ikkagi elu kokkuvõtvaks lauseks, minu ilus elu? Jah, seda ma olen mõelnud, et minu elu ei ole olnud asfaltteed ikkagi olen ennast ära löönud ja ja põdenud ja natukene ka jah. Aga mul ilmselt see asi, see edasiminek ikkagi on hästi oluline ja ja kõige sellega hakkama saada, mis mul on. Muidugi noh kui juhtus kõige valusam asi, et Krumm Hendriku Hendrik suri siis ma mäletan seda, kuidas me Pojaga nutsime kaelakuti ja, ja Ivo ütles, et tema, kuidas me edasi elama hakkame ja ja siis pühkisin pisarad ära, ütles, et me elame edasi täpselt niimoodi, et nii hästi kui saame nii hästi kui oskame. Ja elasimegi. Ja ilmselt ilmselt see sõltub ikkagi sellest kõigest, kuidas inimene mõtleb kuidas ta tahab edasi minna, kas ta tahab jääda virisema või, või tahab ta edasi minna ja ja oma ülesanded ära täita, sest minu jaoks on. Kui mul on juba lapsed, siis ma pean. Siis ma tahan, et nendest kasvaksid niuksed, täisväärtuslikud, inimesed, kes oskaksid elust mõnu tunda, kes oskaksid tööd teha. Ma olen püüdnud oma lastele seda kõike anda, nii palju, kui saan. Nii palju, kui sain, nad on nii suured juba kõik. Pireti isaga läksid meie teed lahku, see ei ole mingi saladus, palju on juttu ka olnud põhiliselt alkoholi tõttu või vähemalt selle roll oli üsna arvestatav, mis mõjutas sündmuste käiku. Jah, eks eks ta oli, aga nüüd me saame täitsa kenasti läbi. Me oleme kolleegid. See on huvitav jälle, kuidas elu pöörded kulgevad, eks. Piret, Tõnu Kilgas on sinu isa. Mida sa oma isast ütled? Mina põhiliselt mäletan oma isast selliseid pilte, kus me sõitsime autoga, kuulasime muusikat. Kuna minu isal on ka teiste peredega lapsi, siis ehk siis minu pooled Ellen ja Hedvig siis sellel on minust peaaegu aasta vanemast. Ja ma mäletan, et sõitsime Lõuna-Eestisse karjasaarde isa siis autoga ja sõime poest ostetud viinereid, koti, teemgi, kilo viinereid, reli ja vanasti olid need kalevi ananassi lutsukommid. Kuulasime Ella Fitzgerald ja ma ei tea millegipärast mingi selline mälestus on mul sellest. Aga ma ei tea, ega tegelikult isaga väga palju asju ei teinud, koos lapsepõlves. Rohkem nagu olin selline nagu ema tütar, et kui öeldakse, et tütred on ikka rohkem nagu isa poole kaldu, siis minul on nagu vastupidi, et ma olin kuidagi nagu emaga lähedasem, mis ma arvan, et alati on. Võib-olla mulle on tundunud, et alati sul on ühe vanemaga nagu lähedasem suhe. Et ma mäletan neid autosõite ja neid autosõit oli ka hiljem siis, kui ma olin juba natuke vanem ja pesija teinekord on selliseid nagu auto sõita, kus me kuulame muusikat. Räägime mõned sõnad, aga üldjoontes kuulame muusikat koos. Siis on väga lahe asi minu meelest, mida teha koos üldse. Kas sa mäletad, millal sa tajusid, millega su vanemad tegelevad või kes nad on, et ilmselt teadsid sa näiteks et mõmmibeebi ema on sinu ema häälega kahtlaselt sarnane, vaata. Ja see, et ma ei rääkinud sellest oma sõpradele, et see oli alati üllatus, kui nad mulle külla tulid, et mäletan oma mingisuguseid sõpru, kes nagu ehmatasid seal koridoris ära. Et sul lähevad. Aga ma ei rääkinud sellest, sest et see oli selline. Mulle tundus nagu, et mis vahet sellel on, aga noh, selles mõttes, et võib-olla okei, võib-olla kellelegi teisele tunduks, et issand jumal, mis ta nüüd räägib. Aga minu jaoks oli see kuidagi enamjaolt selline, kus sa lähed poodi, eks ole, koos oma emaga ja siis noh, tihtipeale iki inimesed niimoodi nagu vaatavad või et selline nagu tähelepanu või sellega kuidagi kaasas käis kogu aeg. Väiksest peale. Noh, see oli vahepeal oli, kui ma olin puberteetlik, siis ilmselgelt tüütu mõttetu pani mind aasta. Aga üldjoontes ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest et mul ei olnud mingit teist kõrvutada mingit teist varianti, mis oligi minu elu ja ma võtsin seda kuidagi nagu loomulikult ma ei tea, midagi nagu väga hullu ka ei olnud, noh, keegi ju ei jooksnud järgi autogrammiga ja ei olnud ju maja taga mingisuguseid tohutuid fänne, kes oleks öö läbi. Et need olid sellised noh, ikka aeg-ajalt ajalehest keegi helistas ja küsis intervjuusid või asju või niimoodi, aga seoses sellega, et ilmselt mu kas siin üksinda, siis mul oli kuidagi nagu välja kujunenud, see ka, et vanematel oli suht palju tööd ikkagi ja ma väga palju väiksest peale olin juba üksinda kodus suht nagu, ainult et mul tekkis selline kuidagi nagu enda tsükli elu või ma kuidagi võtsin ennast ka juba võib-olla väiksena iseseisvalt, mina käisin näiteks, meil oli küll lasteaed, oli väga lähedal meie majal, aga mina käisin üksinda lasteaias. Ma läksin hommikul lasteaeda ise. Et selliseid mingeid, et mul oli nagu oma elu või nagu oma maailm rohkem, milles milles ma käisin ringi. Et nende oma oli siis, kui me olime koos, istusime tavaliselt õhtusöögilaua taga või kuskil vilulasegi laadaga, siis oli nagu selline perekondlik elu, aga muidu mul oli selline pigem omaette. Piretit sai õige varakult usaldada või ei olnud muud valikut, et pidi pisikese lapse üksinda lasteaeda saada. Üle tee on jah nagu ületeedel ja ikka väga lähedal, selles mõttes, aga noh, ikkagi üle autotee, no mina ei tea, tänapäeval on vanemad on tihti märganud, et muidugi see kasvatus on nagu natuke selline rohkem hoitakse muidugi tähelepanu pööratakse, et mul oli selles mõttes ma olen ääretult tänulik, et mul minu vanemad said sellest aru, et lapsi tuleb lihtsalt rahule. Et nad võivad nagu omaette ka olla. Ma mäletan seda, kui ma oma lapsi kooli saatsin, kõik nad käisid alguses reaalkoolis ja, ja siis sealt virmalisi tänavalt reaalkooli. No see on Pärnu maantee pealt, eks ole, ja, ja siis ma alguses nädal aega viisin neid kooli jala läksime ja siis teine nädal siis ma saatsin nad üksinda, käisin neil 10 meetri kaugusel järel, vaatasin, kuidas on. Ja siis kolmas nädal juba läksid ise kooli. Ilmselt niisugune noore inimese julgus lihtsalt usaldad. Kas ühe teise või kolmanda pärast on tulnud ema Katrinil käia õppealajuhataja juures või direktori? On tulnud ikka ikka on, ikka, on ikka ikka muidugi see kõlab nagu maailma kõige loomulikum asi. Noh, sellepärast, et mul olid Ivoga olid probleemid ja kuu aega olin reisule, siis ema elas mul siin suure karja tänaval ja siis ema hommikuti tõusis vara üles selleks virmalisi tänavale, siis suurem poiss käis juba siis kesku ja juba keskkoolis. Ja siis tegi talle hommikul putru ja siis läksid koos kooli ja ja siis poiss läks ühest uksest sisse, teisest läks välja ja ei käinud üldse koolis, ma tulin tagasi Jaapanist, siis siis mind kutsuti välja ja siis öeldi, et saadame ta sinna raskelt kasvatatavate laste kooli, mõtlesin. Ainult üle minu laiba. Ei lasknud seda teha ja. Ja, ja noh, eks ikka oli niisuguseid asju, aga seda tuleb igas perekonnas, et Piret oli jälle nagu ikka, ise ajas oma asju rohkem, kui ta sealt realist ära läks. VHK selleks ja ja tema tegutses ise. Aga koolis ma ei ole tema pärast niimoodi käin tiba pärast vist kõige rohkem. Minu sellised nagu mingid pahandused olid sellised suhteliselt tagasihoidlikud. Ja kuna ma ei olnud laagi selline viieline õpilane, ma olin pigem sinna ikka kolme, kahe neljaga seal vahel, sest kõike muud oli vaja ka teha ja kooli väga ei huvitanud üldse reaalkool, ma ei tea, mis nagu. Reaalkool on väga kihvt, absoluutselt, aga lihtsalt mul puuduvad igasugused anded, et seal. Et selles mõttes see oli selline huvitav käik tema poolt. Aga mingisuguseid pika mingeid jamasid oli, aga kuidagi jah, suutsin enne kui need ära laheneda. Klassilisse kooli, vaata seda. Ma läksin niimoodi, et ma olin kuni kaheksanda klassini olin Tallinna reaalkoolis ja siis üheksandast klassist läksin VHK-sse ja siis olin seal kuni lõpuni välja. Vahetasin enne enne põhikooli lõpetamist vahetasin kooli. Sa olid piisavalt suur siis juba, et teadlikult tehtud samm. See oli selline huvitav samm jälle, mille ma ise korraldasin. Et ma jäin suvetööle matemaatikas, sest et ma lihtsalt ei saanud matemaatikast aru absoluutselt. Aga ma tegin selle suvetöö ära ja siis ma otsustasin, et nüüd lõpeb see nagu piin minu jaoks. Noh, kõik nüüd aitab, sain selle suve tehtud lihtsalt, mul oli isegi päris hea tulemus. Ja nii kui ma selle suvede hinde kätte sain, siis ma läksin, direktori öeldi, et see on väga hea, et mina võtaks nüüd oma paberid välja. Rohkem kooli ei lähe, sellega on nüüd tehtud ja ma ei tea, kuidas ma, mis moel nagu andsid mulle nüüd küsisid ka, et sa lähed siis järgmisesse kooli ja ma ei teagi, ilmselt ma siis vist rääkisin, et jah, et ma olen Saaremaale kooli. Ma ei tea, tema neid ajasin, aga ma sain paberid kätte ja ma tulin koju ja ma mäletan, et seal, et need on tehtud haridustee on minu jaoks läbitud. Ma rohkem ei kavatse sinna minna. Ja selle peale tuli muidugi kohutav, nagu et mis nüüd saab, sügisel peab kooli minema kuskile aga siis kuidagi läbi ema siis aitas ka otsida, ema tegelikult leidiski selle vihaka kooli. Et, et on selline hoopis teistsuguse kallakuga kooli, et noh, mõtle, et kui sa lähed keskkooli, et seal on nii palju erinevaid variante, et sa ei pea ju ainult matemaatikat ja keemiat füüsikat õppima, milleks sul absoluutselt eeldusi ei ole, kallis. Et sa võid ka mingeid muid asju teha. Ja seda sa tegid ise, sa läksid yhe oma paberitega sinna kooli ja ja sa tahad sinna tulla, mina ütlesin, mina seda ei tee. Sina tegid. Seepärast, et ma olin lõplikult oma vanemaid välja vihastanud oma nende ise tegutsemist, aga jah, ja siis mind võeti, võeti sinna vastu. Ja siis ma hakkasin seal koolis käima ja selles mõttes see oli minul kahjuks selline nagu murranguline hetk. Et see kool oli oma mõtlemiselt hoopis teistmoodi tal esiteks nagu palju nagu väiksem kool, aga need õpetajad isegi noh, et seal oli palju rohkem selliseid humanitaarsemat aineid, mis, mis mul mulle nagu paremini sobisid. Mitte et mul oleks Tallinna reaalkoolis olnud kogu aeg halb olla, vastupidi Monril ma olen siiamaani saanud endale väga head sõbrad, sead, kellega ma siiamaani käin läbi ja mul olid väga lahedad õpetajad ja kõik, aga, aga lihtsalt see, et ma kuidagi ei sobinud üldse sellesse keskkonda kogu aeg, selline nagu ellujäämine nendest tundides, kus sul ei ole aimu, kas ei saa lihtsalt aru nagu, mis tahvli vähki. Selline mingi noh, kogu aeg selline teistmoodi elu, et see nagu lõppes ära ja sai, ma leidsin enda jaoks mingid ained, kus kus mul läks hästi või noh mind tunnustati, et see oli selles mõttes teistmoodi teistsugune hetk elus. Katrin, sa ikkagi kõlab üsna kriitilise hetkeni. Ma kujutan ette ka lapsevanemate jaoks, et ma väga täpselt näen vaimusilmas ette, missugune minu kodus oleks olnud reaktsioon, kui ma uksest sisse astunud paberitega. Et. Ma ei hakka rääkima, mis oleks juhtunud. Aga mismoodi, Katrin nägi teie kodus välja see, kui vanemad on lõplikult välja vihastatud. Nagu, nagu Piret kasutas. Paljud, et ega see ei olnud lõplikult välja vihastanud, ma teadsin kohe, et ega see niimoodi jää, sest see, kui ta tuleb, paneb paberid lauale, et, et nüüd ma enam see on tema mõte. Aga, aga mina teadsin kohe, et küll me selle asja nüüd korda ajane. Praegu tagantjärele on muidugi hea rääk ja seda küll, eks ma muidugi mõtlesin, et mis asja nüüd ja kuhu ja, ja, ja ka siis ei, ei. Tähendab minu jaoks ei olnud see niisugune nii hirmus asi, et koole on ju küll, issand jumal. Ma ise tulin Järvakandist ära, tulin 20 esimesse kooli. Ja minu laps ei jäta pooleli oma kooliteed, need on kõik kolm kõrgharidusega. Kas see väljend on Piret sulle varasemast tuttav kodust, et minu laps? Ei teeni või, või teeb nii? Jah? On küll jah, hoidku selle alt, kui pidin, hakkasin nagu ennast võrdlema teistega, jah, aga teistel on nii, jah, aga meil on nii. Minu ühe varasema küsimuse mõte, see küsimus, kus ma uurisin Sult tajumist vanemate töö ja positsiooni kohta. Tagamõte sealjuures oli see, et minu meelest peab olema inimestest, kes valivad, et täpselt sama tee nagu nende vanemad, kes on teinud seda väga edukalt ikka väga palju söakust, julgust ja võib-olla isegi nahaalsust. Võib-olla ma kujutan seda potentsiaalset traumat liiga dramaatiliselt, et tulla tuntud vanemate tuulest või varjust välja ja olla ise keegi. Et see tundub nii riskantne tee valida sinu näo ilmetest, ma oletan, et sa üldse ei mõelnud selles selles süsteemis Ri kontekstis nende asjade peale. Aga see on, situatsioon on hoopis teine minu puhul, kõigepealt minul oli niimoodi, et ma olin kogu aeg, kasvasin üles Tris, elasin teatris väga palju lapsena. Estonia teater on siiamaani, kui ma sinna lähemal tekivad mingid soojad tunded sellega, sest ma olen nii palju seal majas ringi kolanud ja käinud. Ja siis oli mingi hetk, seda oli hästi tihedalt kogu aeg, sest ma olin ju emaga vahel proovidel kaasas ette endast ja nii edasi, nii edasi. Ta oli kogu aeg nagu noh, see pilt oli kogu aeg niimoodi virvendus mu ees olid isegi varietees nuga kaasas, isegi varietees, et see tädi nagunii loomulik osa ja nii kuidagi ilmselge siis juhtus mingi selline hetk, kus seda teatritel on, minu elus ei olnud ja see oli, see oligi vist umbes seal kuskil mingi kuues, seitsmes kaheksas klass kuskil niimoodi, kui emal oli teine töö juba ja ma ei sattunud enam teatrisse. Ja siis ma ei tea kuidagi nagu imelik oli olla ka kogu aeg või ei saanud nagu aru, et midagi on nagu puudu. Ja ma mäletan, et ema viis mind vaatama Tallinna linnateatrisse etendust sild. Ja siis mul oli, no mingi lõhestumine käis mu peas, et mõtlesin, et issand ma pole ju nii ammu teatris käinud. Teate, mis niimoodi ka teatrit teha ja tohutu selline. Laine käis üle pea ja siis sellest hetkest peale ma kuidagi hakkasin teda rohkem nagu oma ellu otsima või kutsuma ja siis tuli juba keskkoolis ka teatriklass Kundma sisse sain ja sealt edasi läks juba lavakasse siis juba kõik niimoodi läkski. Aga see periood, kui, kui seda nagu teatrit ei olnud ja siis ta nagu järsku jälle tuli mu ellu. Noh, läbi selle ma mäleta, läheb just selle lavastuse noh, on nagu tihtipeale igasugustes teatriraamatutes näitlejad armastavad ka rääkida, et see oli mingi murranguline lavastas minu jaoks. Et see etendus, sild oli ka minu jaoks nagu väga murranguline, see kuidagi nagu tekkis mingi otsustamine, et et ma tahaks ka proovida või, või mingi selline pusletükk nagu läks kuskile peale. Ma sain aru, et noh, et mul on tõmme selle asja suhtes, ma ei ütle midagi. Tuhooma sain valgustatud vaid, et ma tundsin nagu selles suhtes nagu sellist nagu tõmmet, et et ma tahan ka proovida või ema oli see kooskõlastatud proovimine ja mul ema isegi ise ütles. Keskkoolis mõtled, seal on teatriklass, et sa võiksid ju proovida, et seal on nii kihvtid õppejõud Lembit Peterson ja ja Maarjas, Peterson ja mina tollel hetkel oma nooruses, mina ei teadnud, kes Lembit Peterson, ma ei. Mulle tähendab vaibaga. Mõtlesin, mis Peter. No ei peagi teadma ses mõttes kõigega ei peagi olema kogu aeg kokku puutunud. Eriti veel sellises vanuses, kui sa oled 15 aastane. Nii, aga mina lootsin seda, et ta ei lähe ikka teatrit õppima, et ta läheb viha, kas seal on noh, keeled ja ja, ja kõik niisugune asi ja ma mäletan seda hetke, kui oli siis see valik ja siis kutsuti meid välja. Siis Piret istus meie keskel, ühel pool oli Tõnu disel, mina Piret keskel ja ja siis siis õppele juhatuses, mis siis nüüd siis on? Piret ütles selle peale, teie võite mõelda ja igasuguseid asju, aga minust tuleb näitleja ei öelnud. Jah täpselt. Issand jumal, ma ei mäleta sihukestesse ja ma arvan, et see oli mingi, ma ei kujuta ette võib-olla mingi trotsi täis juba, võib-olla selles suhtes ma ei olnud selles küll kindel, nii väga, et ma tahan näitlejaks saada. Kummal puhul? Drin pulss kõrgem oli kas siis, kui ta ise teatrikooli astusite tulemusi ootasite või siis, kui Piretama eksamid sisseastumiskatseid tegi. Meie puhul oli kõrgem, muidugi mul on üldse aeglane pulss. Aga aga? Eesti puhul oli ikka kõrge ja siis ma ei leidnud asu eriti ja siis ma ikka mõtlesin, kas ikka saab ja ja, ja no kui ei saa, et mis siis tuleb plaan B vaadata ja mõelda ja aidata teda ja toetada ja ikka tuleb ju toetada oma lapsi. Kas olemine muutub mingil hetkel, kui lastel seisavad valiku ees ja veel päris täpselt ei ole teada, mis juhtuma hakkab, muudab sind närviliseks ka kuidagi või seda tunnet võimalik kirjeldada, mis siis ema, ema. Minul on ikka niimoodi, et ma õhtuti enne magama minemist kogu aeg, ma mõtlen, et, Jess siukene teenib nii, et ta leiaks selle õige tee, Jesukene. No mõtlen niimoodi omaette, ma ei ole mingi noh, ma ei, ma ei saa öelda, et ma läheks mingi usklik inimene või niimoodi, aga ikka mõtled, et noh, et läheks niimoodi, et ta leiaks selle õige. D ja et ta ei lööks oma jalgu ja päid ja kõike niimoodi ära, ma mõtlen kõikide laste puhul niimoodi, mitte ainult pileti puhul. Ja ma usun, et kui need lapselapsed, kui Johanna astus Tartusse kommunikatsiooni õppima, siis ma mõtlesin jälle, et noh, et tema läheks, tal oli hästi ja lõika, mõtled oma lähedaste peale. Ise nagu ei mõtlegi, nii et noh, et ma tahaks nüüd seda või teist või kolmandat ikka noh, nende just nende oma kõige kallimatele Piret ütlesid, et sul on ju õe-vennaga vanusevahe võrdlemisi suur praegu ma kuulan Katrinit kas või kui suur või väike on vanusevahe sinu ja siis kõige vanema Ivoga mitte õe-venna, vaid, vaid nende lastega. A. A Dima lapselaps Timon Timuga meil on. Peaaegu aasta vist vahet ei ole, Dima on sündinud septembrisse, sina sündisid, eks ole jaanuaris. Timo sündis septembris, nii et lapselaps ja ja ma sain põhimõtteliselt kohe tädiks. Kui ma olin sündinud mõned natuke sain olla maailmas, siis jäin tädi. Pireti beebiaeg oli, see on jälle selline huvitav olukord, mida ilmselt kõik võib olla kogeda ei saa, et sa võid minna jalutama ühtaegu ühes vankris on enda lapse siis kõrval vankris on lapsel. Ja aja oli tuli, tuli küll ja tuli ette veel niimoodi, eriti tore oli see, kui nad olid juba niimoodi, et nad käisid ja siis nad mängisid seal Saaremaale ja pritsisid 11 veega ja siis minu lapse siis lapselaps mängisid koos niimoodi peaaegu ühesugused olid ase pool aastat või natuke, mis seal on, see vahet, see ei mängi rolli sellises eas ja eriti. Piret sinu isaga seoses tahaks ühe asja veel täpsustada, ma saan aru, mõned teemad on isiklikud, aga ma küsin ikkagi, et sa olid juba siis vist enam-vähem teismelise east väljas või, või midagi sinnakanti, kui isa emasel lahku läksid. Ja sa oled näinud lähedalt, kuidas. Kuidas need asjad nii kaugele jõuavad. Kuidas sa selle mõjus? Sa näed lihtsalt lähedalt pealt, kuidas sinu kõige tähtsamad inimesed ei saa enam niimoodi läbi nagu võiks, või peaks. No minu jaoks oli see leevendus Kui see juhtus, et minu jaoks oli see jah, kõige parem variant et vanemad tihtipeale mõtlevad etappi, kuidas lapsed selle kõik üle elavad, neil on ju nii raske, aga lapsed tajuvad ka mingeid asju väga hästi mingisuguseid kokkupõrkeid, et et lastele võib see mõjuda tegelikult täpselt sama nagu kergendus täpselt sama suure kergendusega nagu vanematele võib see mõjuda, kui nad siis otsustavad, et nad lähevad lahkusest, tegelikult lahku lähevad inimesed ainult need paarid, kes, kes ei saa omavahel edasi nagu läbitud seda elu või noh, et õnnelikud paarid ju ei lähe lahku. Lähevad ainult nagu õnnetud paarid, kui sa teed nagu 11, nii paljude õnnetumaks teist inimest sellega vaata ka koos olema, et siis siis on nagu igati tark tegu minna kokku. Ja minu jaoks oli see kergendus. Moodsin seda hetke. No muidugi emal oli selles mõttes keerulisem või kuidagi. Aga kuidagi nagu peale seda hakkasid asjad jälle nagu teistpidi liikuma lihtsalt noh, vahepeal oli selline nagu tagasilöögi aega ka. Aga siis me kolisime ju ka kohe ära. Kloogaranda, kus ema põhimõtteliselt oma kätega ehitas. Mina oma kätega ei ehitanud näitlejatöödejuhataja ja see oli nagu töödejuhatajaga, sa väga paljuga tegid ise seal ära mida tollel hetkel mõned ehitajad ei teinud. Kui sa näed lähedalt oma ema sel hetkel, kas see on nagu asi, mida noh, tõenäoliselt saan igas kodus erinev, kus midagi niisugust juhtub. Aga, aga kui sa räägid endast, siis kas on midagi niisugust, mida sa saad näiteks oma emaga arutada või kuidagi toeks olla või, või näed ju, et asjad on halvasti, et ehkki sule tuleb kergendusena, et kaks inimest lähevad lahku, et ei ole mõtet seda jama nagu, nagu kannatada rohkem, eks ju, aga ikkagi kellegi tuju hea ei ole, sel ajal. Ei, no selles mõttes, et see on nii ja naa, noh raske on küll, aga selles raskuses on kuidagi nii palju erinevaid emotsioone korraga või noh Kas sina pidid poolt valima valima mis rollis? Ei, ma olen kogu aeg ema poolel olnud. Väiksest peale olen, ma olen ema tütar selles mõttes täielikult nagu, et see oli kuidagi seal ei olnud mingit poolte valikuid, see oli kuidagi nii loogiline. Ma lähen emaga või meil ei olnudki üldse sellist arutelu. Mina, lesk, memmekas olnud eluaeg, aga aga mis seda nagu valu või üleelamist võib-olla selles mõttes noh, arvestades minu, igas siis ega ma nagu kõike nagu päris täpselt ka läbi analüüsinud selles mõttes, sest et ma olin nagu nii palju, kui ma oskasin vist kõrval, aga ma aga ma ei, võib-olla oleks ilmselt, ma oleks pidanud olema võib-olla kuidagi rohkem või. Aga ema, selle kuidagi enda see läbielamine või kui on raske, siis tavaliselt kuidagi nagu tegutseme koos või ma ei tea otseselt nii nagu võib-olla hiljem siis kui need asjad on nagu, nagu see suurem laine, see nagu kõige valusam hetk on nagu möödas, siis tavaliselt me hakkame, ehkki ma asjadest. Sest et kui see nagu noh, olles ise lahku läinud oma elus, et see hetk, kui see nagu juhtub, et see, seal on nii palju erinevaid segaseid tundeid, on viha, on mahajäetus, on kurbus on mingi leevendus, tunne, kergendustunne, need on nagunii palju suudagi sellel hetkel kuidagi neid väljendada kellelegi teisele on ju, et siis ongi kõige parem võtta lihtsalt mingisugune labidas, kaevata maad või või ma ei tea, peksta kivi või noh, et see on kuidagi saata ka selle esimese mingi laine maha, et siis võib nagu istuda ja rääkida. Ja ma arvan, me oleme tagantjärele rohkem arutanud, kui siis tol hetkel tol hetkel oligi, oli maja ehitus ja mingisugused sellised tegevused rohkem, mis me ja mina käisin koolis ja et see lihtsalt kuidagi nagu päev-päevalt läks nagu edasi edasi, edasi, kuni lõpuks muutus kuidagi kergemaks, seal ei olegi mingit mingit muud varianti, minu meelest, kui lihtsalt sa pead. Kõige hullem ongi see, et sa ei pääse nagu sellest, et sa pead selle lihtsalt Kohutava nagu asja Kui on olnud kooselusid on suhteid, need on rohkem kui üks, mis on katkenud. Sest mida inimene teie sel hetkel teete, kui te neile tagasi vaatate, et kas pigem nagu kiputakse ongi see nagu saatus või tuleb vaadata ise peeglisse, et kuidas nii on läinud, et näed, üks tee saab otsa, teine ka, ja kolmas, et et millest see johtub nii-öelda ja kas see tekitab kuidagi paha tunnet laste suhtes ka, et et noh, üks asi on ikkagi perekond, mis on algusest lõpuni igavesest ajast igavesti kooseks. Teine asi on see, kui kui ongi nii-öelda poolõed ja poolvennad ja, ja elu on väga ebastabiilne. Kui ma olin noor tüdruk, siis ma ei mõelnud, et ma niisugust elu elan, nagu ma praegu siiamaani olen elanud, ma olin täiesti kindel, minu jaoks oli õnnelik mudel, oli see, kui sa leiad endale sellise inimese kõrvale, kellega sa elad siis nagu elule tuli ja ja nii ongi. Ja, ja siis, kui ma nüüd aastaid tagasi see oli, vaatasin tagasi oma elu peal, siis ma leidsin, minu elu on hoopis teistmoodi läinud. Ja muidugi alguses, kui need ütleme, elud lahku lähevad sisa ikka teinekord ikka süüdistad teistpoolt. Aga nüüd on juba sageli ma olen vaadanud nagu ise ka peeglisse mõtlen, et võib-olla ma tõesti ei ole nende inimeste käest liiga palju tahtnud. Võib-olla ma olen liiga palju nõuda nende käest, võib-olla ma ei ole jätnud neile naguniisugust oma omamoodi niisugust teed, et nad saaksid ise nagu kulgeda või ilmselt ma ei ole ka kõige kergem iseloom. Nii et ega ma ei süüdista mitte kedagi, ma lihtsalt ütlen, et nii läks ja ja aga muidugi seda kohustusse kohusetunne mul on, et oma laste suhtes minu lapsed on minuga koos ja, ja, ja ma teen kõik, et neil oleks ja ma teen siis igasuguseid töid. Ma olen nõus tegema selleks, et lastel oleks kõht täis ja ja kodumäletan, ükskord oli niisugune olukord, et Piret ei tulnud, ta käis linnas koolis, ei tulnud koju ja ta ütles, et ma jään sõbranna juurde ööseks, mõtlesin okei. Öösel kell kaks helistab, et ema, mul ei ole kuskile minna, issand jumal. Ma kargasin üles, oli talvine aeg ja siis ma istusin autosse ja kihutasin kohe, ma ole seal, ma tulen, linnadel on selle järele. Ja niisugune tuisk oli niimoodi, et ma ei saanud sõita autoga ja siis ma olin, nutsin, karjusin, pidid sa selle maja ehitama? Et oleks pidanud midagi mõtlema teistmoodi, et tüdrukul oleks ikka kindel peavari, siis ma ütlesin, et ma sain selle külmunud tüdruku kätte, viisin koju, soojendasin ülesse, panin ta magama. Mäletan, see, see seekord ma tundsin nagu hirmsat südamepiina, et noh, et linnast ikkagi 30 kilomeetrit kaugele ta käib koolis ja noor inimene tahab ju ka teiste noorte inimestega koos olla, tema ei taha ju niimoodi, et kool ja kodukool ja kodu ikka kõik muud asjad ju ka siis ma ise tegin sel ajal. Ma käisin ka küll Kloogarannast koolis, siin 20 esimeses, aga nad ei näe, aeg oli. Kas sa, Katrin, teile üldse kunagi tähtis olnud oma teatritööde tipphetkedel Audose mingi muusikal või, või Pipi või, või midagi kolmandat siia Carole, kas te olete tundnud kunagi teid kantakse kätel? Kas see eestisuguses pisikeses kohas saab nii suureks minna? Et üks näitleja on nii armastatud, et kasvõi nõuka ajal või kuidas iganes ma ei tea, siis asjad käisid. Aga et kui eesriie kinni läheb, et siis ei alga hall argipäev vaid tulevad, et need vastuvõtud, punane vaip ja roosis ülemit siin must auto Snersudele vete tagaukseks? Kas oli? See ei ole minu jaoks nii oluline? Ausõna, ei ole nii oluline. Mul on tähtsam see, kui ütleme, see, see võib-olla tundub teil nagu imelik, aga mul on tähtis see, et, et kui ma midagi teen laval, et see jõuaks selle inimeseni ja, ja need on ikka inimesed läinud ikka palju julgemaks, et nad tulevad ja ütlevad sulle see, mis sa tegid seal. Hea. See rõõm on ikka tunduvalt suurem. Ma ei tea, ma ei ütleks sellest mustast merest ära. Ja ma ei tea, mul. Tähendab, minu elu ei ole olnud võib-olla ka nii, et mul on olnud neid autosid, mul on nüüd juba 13.. Et ma tahan ikka ise, ma tahan, ma tahan ise teha ja ja, ja tunda, et ma, ma olen midagi väärtuslikku ära teinud. Kuidas tunne on praegu ikka on saanutest tehtud küll. Ega need ja teised on tehtud ka jah, ja ei, ma ei saa öelda, et päris päris luhta on kõik läinud, aga aga muidugi oleks võinud veel rohkem teha, aga kui ma vaatan, ütleme seda seda nimekirja, seda rollide nimekirja ja siis vaatan, kui erinevad need on olnud ja ja, ja siis tuleb meelde, mismoodi me neid oleme kõik teinud, siis siis ma natuke uhkega. Muidugi peabki olema, Ooelist, oma elu ülal peab ikka uhke olema, noh, seda peab niimoodi elama ka, et pärast ikka uhke tunne. Et ei oleks piinavalt häbi, kuidas öeldakse. Sihitult elatud aastate pärast ei ole sihitult midagi. Uhkusega seda elu vaato pärast siis on, siis on nagu äge. Äge peab olema, aga seda. Mõelda niimoodi, et nüüd on 70 kukkus ja kõik on läbi. Mich närviren, midagi tuleb kindlasti veel ja, ja selleks, et, et, et seda kõike saaks nautida, selleks tuleb sporti teha ja liikuda ja siis pole rohtusid vajagi. Siis nagu Tiina Tambovi ütles, et siis võib, võib surra tervena. Jälle positiivne noot, millega saade lõpetada. Aitäh, Katrin. Aitäh, aitäh, Piret, aitäh. Ema ja tütar, näitlejad Katrin karisma ja Piret Krumm olid täna saatekülalised. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja kohtume nädala pärast.