Nats rääk. Teil on ilmunud kümmekond romaani ja 12 luuletuskogu valikkogud veel peale selle, teie olete töömees, kui te noore mehena läksite Moskvasse Kirjanduse instituuti, kui palju enne olite proovinud? Tehnikumi ajal ma kirjutasin juba luuletusi rohkesti ja isegi üks põemmol olemas, teeveegahdikule täis ja selle pealkiri on, mina olen vaekülast, mõni aasta tagasi viskasin ta ära ja ma huvi pärast vaatasin. Lugesin kokku read, need kolm pool 1000 ridasesse oleks saanud paksu raamatu. Nii katsetamine käis, ilmuda nad ei saanud, siis nad ei olnud sellisel tasemel, et näiteks keegi avaldanud. Kuigi jah, Elva lehes ilmus viiendal kaheksandal aastal üks novell seal kirjandusvõistlus ja võtsin sellest osa samas Elva lehes 53. aastal kirjutasime följetoni kogunisti ja seal kärneri tänav kaks ilmus rajoonilehte uus see Hiiumaal olin ametis tehnilise järelevalveinsenerina, siis siis ilmus Hiiu lehes paar luuletust. Sonett ilmus seal ja need olid esimesed avaldamise ristsed. Lugeja tunneb kindlasti mõnest tegelasest ära seda noorukit, kes töötab ja elab maal, aga tahab kirjutada. Aga missuguse seljakotiga te praegu rändate mööda seda Eestimaad, mis on teil pooleli, missugused tööd on just lõpetatud või kavas või peas? Kolmandal novembril viisin kirjastusse ära uue romaani käsikirja, selle pealkiri on, minge üles mägedele. Esimene jagu sellest raamatust on ilmunud Loomingus. Aga kokku on seda esialgu kolm jaagu, uus töö on ees küll ja Vanemuine tahtis romaanist üksi rändan. Lavavarianti saada. Tants aurukatla ümber on olnud laval nii menukalt, samuti Pommeri aed. Nende investeeringute puhul on ikka alati üks asi on viisakalt viisakalt öelda, et jah, et väga ilus ja tänan väga, aga teiselt poolt hakat vaatama mõtlema, siis leiad, et midagi ikka kaduma läinud ja romaanist läheb eriti palju kaotsi laval ja muidugi paratamatu, sinna pole midagi teha. Kuidas luuletaja ja proosakirjanik teis kõrvuti elavad praegu? Kenasti kui proosat kirjutada, siis töödeldakse luulega ja vahepeal romaani kirjutadeski. Tuleb tahtmine luuletada, mõned märkmed ja mõned mõtted. Tekivad, mis pannakse kirja pärast saab neid kasutada. Arendada või mida välja visata, kui selgub, et nad midagi ei ole. Te olete nüüd viimases romaanis püsinud Eesti taluelu juures seal kuskil Otepää kõrgustiku maastikes. Miks selle ajastu valisite ja selle paika? Aja jooksul on nii palju ainet kogunenud ja osalt ka niisugust ainet võib-olla mida kahjuks meil tänapäeval keegi ei töötle ja huvitu sellest, võib-olla oli see asi ja see võib-olla isegi materjali niisuguses maailmatunnetuses maailmatunnetus ise ja on ju ka Anis. Selle viimase romaani murdekeel on austusavaldus oma kadukeelele meie eesti keele rikkustele üldse. Murdega on väga palju raskusi, sest murde ja fotograafiat kuskil kirja pandud ja, ja niipea kui pöördud mõne spetsialisti poole, siis nad hakkavad omavahel vaidlema ja lõbustama veritsema kirjanikule laada tülitseda peab mingisuguse variandi ära valima ja sellest lähtuma. Õige kirjutamisel. Ta ei saa ju eluaeg tegelenud vaidlemisega, nagu teadlased. Teie romaan aga nõuab, et tegelased peaksid seda keelt kõnelema, sest. Jah, sest tegevus toimub möödunud sajandil ja sel ajal kasutada näiteks valla paberiteski murret väga väga ilusti veel. Murre elas ja hingas. Ja muuseas, need vanaaegsed dokumendid ongi huvitavad ka keeles stilistiliselt. Ja noh, ma ütleksin muude stilistiliselt, kahjuks ei ole minu teada keegi sellise pilguga neid sügavamalt uurinud.