Tänane jutuajamine tuleb eesti keelest ja eesti kultuurist Eesti elust ja ilmaelust, sellest, kuidas Eesti elu paistab kaugemalt vaadates ja kuidas ta paistab siit päris seest vaadates. Ja selle vaatepunkti annab meile tänases saates Sirje Kiin, tere tulemast saatesse. Tere, tänan kutsumast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Teie kohta on öeldud, et te olete kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija, luuletaja, et ajakirjanik. Aga alustame sellest, et seekord tulite Tallinnasse, Tartust. Kas Tartu on niisama imekaunis, kui ta oli siis kui te sinna Tartu Ülikooli õppima läksite? Oh, ja ma alati eelistan olla Eestis juunis, mais ja see on Eestis kõige ilusam aeg ja eks see oli meie kõigi noorus on kõige ilusam aeg, nii et mina õppisin Tartu Ülikoolis 67.-st kuni 72. aastani, nii et sellest on juba kaks inimpõlve tagasi. Aga on sama ilus meeles pead sirelid, noored hinged, vaim on kõrge, väga ilus, see oli küll kurb retk, seekord selles mõttes, et lahkus meie armastatud kirjandusprofessor, Karl Muru ja ja ülikooli aulas oli väga pidulik. Ära saatma mine ja mul oli selline saatuslik hetk ka. Mulle oli ta rohkem kolleeg ja retsensent ja Ivaski ja Merilaasi uurimisel abiline, aga aga tema kirju murukirju Ivaskile lugesin ma sellel samal päeval kirjandusmuuseumis, kui ma sain selle karmuru surmateate, et see oli nagu saatuse tahtel ma istusin kirjandusmuuseumis, lugesin karmuru kirju, mis ta on kirjutanud siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, Nendel aastatel kuni 90.-teni, et see karmuru vaim oli minuga seal kirjandusmuuseumis, peiedel ka, lugesin ühe kirja katkendi ette. See oli tegelikult helge päev, sest Karl Muru oli meie kõigi suur luuletundja ehk parim eesti luuletundja, kes üldse olnud on ja koostanud nii palju häid luule, antoloogiaid ja, ja tema armastatud luulemuusa Betti Alver. Temast on ta biograafia kirjutanud, et see on suur rikkusse kiik olnud eesti kultuurilise Karl Murupärand. Professor Karl Muru juures õppisin maastilistikat mõni aeg hiljem, kui, kui teie õppisite Tartu Ülikoolis. Ja Ma pean küll ütlema, et ma sain sealt nii tugeva põhja, et mul ei ole hiljem stiilide, määratlesin ise või isegi ajamisega olnud probleeme. Aga selle saate ettevalmistamise käigus. Ma vaatasin, mida see tartu kohta olete varem öelnud ja te olete ühes telesaates tunnistanud, et teie elus on olnud ajajärk, kus te leidsite Tartu linna. See oli siis, kui te hakkasite kirjutama doktoritööd Marie Underilt, teile tundus, et Tartus ei ole niisugust vaimu, mis oleks teid selles töös toetanud ja te valisite doktoritöö kirjutamise paigaks, Turu ülikooli. Ja teie otsust toetas abielu Johan Kristjan talvega. Kui te nüüd sellest on peaaegu 25 aastat möödas, vaatate Tartu vaimuelu. Kas on midagi muutunud, kas praegu oleks võimalik Tartu ülikooli juures kirjutada doktoritööd mari Ungarist? Praegu kindlasti oleks aga siis, kui mina läksin Marie Underi tööga doktorantuuri, see oli aasta 95 ja kui ma seda tööd alustasin, õigemini alustasin Underi uurimisega juba 90.-te alguses, kui me tegime Peepuksiga dokumentaalfilmi lauluga ristit. Sellest õieti algas Underi uurimine, Erna siirak, kadunud kirjandusteadlane ja, ja Underi uurija, kes on palju Underi lapsepõlve uurinud, andis mulle mingis mõttes oma marssalikepikese, kuna teda välismaale Rootsi arhiividesse ei lastud ja, ja enne tema surma. Meil oli üks tõsine jutuajamine Kirjanike liidus ja siis ta siis ta sisuliselt palused, mad, tema tööd jätkaksin. Ma olin just siis Kersti Merilaasi monograafia lõpetanud. See oli nüüd see alguse juurde, aga Tartu Ülikooli probleeme üheksakümnendatel aastatel oli see Kirjandusprofessor oli tollal Harald Peep ja tema oli siis äsja lahkunud ka meie hulgast ja seal ei olnud nagu õieti kasvatatud järelkasvu ja tõesti oli see 90.-te keskpaiku laekus Eestis ei olnud eesti kirjanduse professorit. Ja see 92 oli näiteks muruelus ka väga kurb aeg, see oli ülikoolis see aeg, kus 65 aastaseks saanud professorid pidid lahkuma. Ja see kirjakatke, mis ma seal muru peiedel ette lugesin, puudutas just seda kõige kurvemat aega, kus ka headele inimestele anti nagu ühe täie rauaga, et tema oli ka toona sunnitud lahkuma, nii et tegelikult oli seal ainult paar tunnitasu alusel õpetajat, kirjandusõpetajat. Ma ei hakka neid nimesid nimetama, nüüd on nad kõik juba tuntud kirjandusteadlased, aga toona nad ei olnud, nad olid, ütleme, niisuguse keskkooli õpetaja tasemel võib-olla, kui teaduslikult hinnata, et neil ei olnud teaduslikku totoloogilist abi, sealt ei olnud lihtsalt kelleltki saada, et küsimus ei olnud mitte Tartu Ülikoolitasemes, vaid lihtsalt selles selles kirjanduse õppetooli, nagu põlvkond oli vahele jäänud. Ja alles hiljem tulid Toomas Liivid Tallinna Ülikooli ja, ja Arne Merilai, Tartu Ülikooli ja Tiina kirsid Kanadast ja kõik sellised õppejõud, nii et. Ja praegu mäest kuulsin, et on uus dotsendi koht tulemas, seal oli ka konkurss. Nii et on veel teine eesti kirjanduse dotsent, lisaks professor Merilaiule. Vahepeal kaotati see ära, tuleb tagasi neil päevil, nüüd just otsustatakse, kes selle koha saab, aga see olukord on praegu võrreldamatult parem kirjanduse olukordi, nii palju kirjanduse doktoritöid, kui seal nüüd tänavu kevadel kaitsti, on viimastel aastatel kaitstud. No neid tuleb nagu seeni, et meil on noorte kirjandusteadlaste järelkasv, on praegu väga, väga põnev. Ma ise tutvusin näiteks just nüüd sel korral Tartus Maarja Hollo-ga, kes noor kirjandusteadlane, kes äsja kaitses Bernard kangrost doktoritöö Tartu Ülikoolis ja ja neid on seal veel, nii et olukord on läinud selles suhtes kindlasti palju paremaks. Aga see Eesti kaasaegne proosa ja luule, kas teil on sealt midagi noppida, mis on teile tõesti hingekosutust ja vaimupidet pakkunud? Ma ei saa öelda, et ma nüüd peaaegu 25 aastat eemal olles ma olen kümmekond aastat rohkem Soomes elanud ja nüüd viimased 12 13 aastat teisel pool maakera. Et ma igat uut teost oleksin lugenud, aga mul on mõned väga head sõbrad, konsultandid, nii et iga kord, kui ma ikka paar kuud aastas siin Eestis olen, siis nad mulle soovitavad. Mul käib see noorte lugemine nagu natuke läbi filtri. Et Hasso Krull on mulle värske rõhu autoreid soovitanud ja noor kirjanduskriitik, keda ma ka natukene nagu oma tütreks järglaseks pean, Britamelts, kes praegu Keeles ja Kirjanduses töötab samal ametikohal, kus mina kunagi töötasin kirjandustoimetajana. Nemad mulle soovitavate, siis mida, mida uuemast luulest lugeda, aga mis ma ise olen leidnud ja mida ma ise olen Kanadas metsaülikoolis nüüd juba seitsmendat aastat kirjandust õpetades seal suveülikoolis olen leidnud. Kellest me oleme rääkinud, on Jürgen Rooste ja Kristiina Ehin, et neid ma olen tahtnud tutvustada ja ma olen ise kehastunud seal kotkajärve sillal. Kristiina Ehin yks, kuna teda veel tol ajal USA-s ei olnud ringreisile toodud ja siis Janika Kronberg kehastus Jürgen Rooste, eks need me oleme isegi ühe sellise luuleõhtu seal Kanada kotkajärve metsaülikoolis pidanud, me igal aastal korraldame seal umbes 120 inimest, on seal igal suvel erinevas vanuses ja erineva taustaga, aga enamus ikka sellised, kes on ingliskeelses koolis käinud ja eesti keelt teavad siis ainult kodukeelena. Neile oleme teinud neid jätkates neid Ivar Ivaski, Urve Karuksi traditsioone, seal seda silla luuletraditsiooni oleme jätkanud. Ja tänavu ma olen valinud Pobeda, Ilmar Taska pubeda, ma lugesin läbi kõik romaanid, mis tänavu ilmusid ja ma leidsin, et see oleks sobiv meile raamatuklubisse, siis metsaülikooli kollekteeriks just sellepärast, et ma mõtlesin Mihkel Muti viimase teose üle eestlase ümberlõikaja ja Taska pubeda. Aga üks on keel ja teine on žanr, see Pobeda keel ja, ja dramaturgia ja ülesehitus ja kompositsioon ja need aja täpsused olid minu arvates ikkagi romaani väärilised ja Mihkel Mutt ütles nüüd head read festivalil ise, ma käisin teda kuulamas, et see ei ole romaandusel, tegelikult see mina arvasin ka ta läbi, lugesin laiendatudesse. Ta loomingusse ilmus üks selle romaani osa pikk lina ja ja seda ta on, ta on selline laiendatud art loomulikult intellektuaalselt väga põnev, aga keelelt väga raske nendele väliseestlastele, kes ei ole harjunud eesti keelt lugema et ma eelistasin tänavustest romaanidest Pobeda võitis minu. Minu valiku. Tee siis ikkagi usute, et nõukogude aja kirjeldus pakub tänapäeva Ühendriikides ja Kanadas elavale Eesti päritolu inimesele huvi. Aga loomulikult. Kult see teos on ju, läheb samasse ritta või lahtrisse nagu Sofi Oksase teosed ja Ene Mihkelson läheb samasse lahtrisse ja Ene Mihkelsoni keel on ka keeruline tal poeetiline luuletaja keel ja sellepärast on teda raskem tutvustada, võib-olla tõlgetega ei ole tal nii häid õnnestunud tõlkijaid olnud nagu Sofi Oksase, tema keel on ju tegelikult palju lihtsam. Ja see teema läheb väga, see mitmekihiline nõukogude ühiskond, see, mis toimus Eestis pärast sõda, see trauma on ju nendes olemas selles põlvkonnas, olgu nad siis teise kolmanda või neljanda põlve eestlased Kanada ühiskonnas, ma olen seda väga tajunud, üks minu kõige uhkemaid, selliseid rahvuslikke hetki oligi näiteks mõni aasta tagasi, kui seal skaudilaagris kotkajärvel laulsid 20 30 noort teismelist. Eestlane olen eestlaseks, jään sulaselges eesti keeles ja nad olid kõik neljanda põlve eestlased neljanda põlve eesti lapsed. Et seal on väga tugev see väliseesti ühiskond, seal on see eelis Kanadas, et nendel on kontsentreeritud 70000, Ta on neid umbes, eks ole, Torontos ja seal lähedal USA eestlastega on see kurb lugu, et me oleme väga hajali. Mina näiteks olen ainukene Lõuna-Dakotas elav eestlane, üks teine eestlane külastab küll igal suvel lõuna ta kontot ja see on üks imeline eestlane, tema nimi on Indrek Park. Ja tema on Tartu poiss, kes viie aastaselt võttis tüdruku käe kõrvale, hakkas Tartu lasteaiast minema indiaanlaste juurde. Ja seal tema nüüd Onlinud Jaan ja ülikoolis kõrget USA valitsuse grantidega uurib kaduvaid indiaani keeli ja ta käib seal ta kotalaku Otternakuta rahvast neid välja surevad või juba välja surnud keeli viimaste inimeste suust üles kirjutama. Tema käib igal aastal seal siis nendel välitöödel ja kirjutab, kirjutab meile grammatika, nii nagu baltisakslased kunagi kirjutasid eestlastele grammatikat kaks sajandit tagasi. Nii tema nüüd teeb nende surnud indiaani keeltega, nii et soovitan teda kutsuda ka saatesse lekkima, ta ise otsis mu ülesse. Tal oli ka see põnev, et üksainus eestlane on Lõuna-Dakotas. Ja siis ma tahtsin veel rääkida sellega seoses Eesti vabariik 100 mis tehti, et on maailmakaart, kui sa lähed mobiiltelefonis või arvutis ja siis sa saad vajutada nupule, tekib süda sinna kohta, kus on maailmas oled, et kellel on Eesti südames. Ja siis, kui seda Ameerikat vaadata ja suurendada, siis on näha, kuidas lääne ja idarannikule nii palju eestlasi, aga mina olen üks süda seal keset Ameerika mandrit. See mandri keskpunkt on just seal, meie osariigi lähedal. Mina olen seal 1000 viissada-miljon kummalegi kaldale läänekaldale ja idakaldal on nii, et selles mõttes nagu geograafiliselt üksi, aga vaimselt ei ole ma sugugi üksi, sest et vaimselt ei ole ma minu arust läinudki Eestist ära kunagi, kuigi ma olen nüüd peaaegu 25 aastat eemal olnud, et selles mõttes vaimse kohaloleku võimalus on tänapäeval internetivõimalustega ja Skype'i võimalustega palju suurem, et kui ma näiteks 90.-te alguses Turus Soomes elasin ja Raadio Vaba Euroopa ajakirjanikutööd tegin, siis ma olin palju rohkem kotis, ei saanud eesti lehti lugeda, faktidega tuli oodata löristada faksidega öösel, siis kui telefoniliin läbi tuli, alati ei tulnud mõned artiklid ja, ja siis ma tõesti sõitsin seda vahet kogu aeg iga üle kahe nädala, lihtsalt et ei saanud muidu kursis olla. Aga praegu, tänapäeval ma ütleks, et võimalus kursis olla on isegi parem kui siin olles, sest siin on tihti selline oravaratta tunnes Eesti kultuurielu on nii kohutavalt intensiivne, et kui sa siia tuled, siis see haarab su endasse ja, ja siis päeva lõpuks oled täiesti noh, tunned, et sa oled nii palju ammutanud, aga endast välja ei saa, nii et kirjutamise rahu ja sellist oma loomise rahul eemal olles saanud palju paremini, et see tasakaal on nagu seal olemas, et siin tihti see oravaratas, läheb kohe käiku. Kui te olete mind loogiliselt juhtinud teema juurde, millest ma tahtsin teiega kindlasti selles saates rääkida nimelt esmaspäevases Eesti Päevalehes, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm ütleb, et Välis-Eesti ja Kodu-Eesti kultuuri asemel peame harjuma mõtlema ühisest eestikul tuurist ja mulle tuli meelde üks teie kultuurikommentaar Eesti raadios. Kas see võis olla 90.-te aastate lõpus? Ja sellest on nüüd juba 20 aastat möödas, kus te esitate täpselt selle sama mõttekäigu, et nüüd, kui Rootsis surnud Kaljo Lepiku põrm on ümber maetud Eestisse, et nüüd me võiksime lõpetada selle Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kahe kultuuri jutu ära, et tegelikult meil on üks skulptuur. 20 aastat on möödas ja jälle tuleb keegi välja sama mõttega, miks see kultuuride ühendamine või selle ühisena nägemine võtab nii palju aega. Ja nüüd viimane inimarengu aruanne, mida äsja esitleti, seal õnneks on see hargmaisuse mõiste nüüd sisse toodud ja seal ka Ehala keeleteadlane kirjutab sellest suurest ja väikesest Eestist, mis ka tekitas paksu verd, kui me seda lansseerisime temaga paar aastat tagasi ei ole midagi suur väljas ja väike siin, et hoopis vastupidi ja noh, sellised võistlevad momendid tekkisid aga tõepoolest testi Eesti on tegelikult väga suur. Mina olen sügavalt veendunud, et praegust infotehnoloogiliste võimaluste juures ikkagi maailm on üks suur küla ja mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes. Eestlased elavad igal pool, nagu viimased andmed on 200000 eestlast elab väljapoole Eestit, mina ise olen hargmaine olnud 25 aastat veerand ja ma ei tunne, et ma oleksid vaimselt ära olnud, et ma olen kogu aeg käinud, kas kahte lehte, osa aega siin, osa seal ja ma tean, noh, sajad, võib-olla tuhanded inimesed on samamoodi, et, et nad ei ole tegelikult siit ära läinud. Vaimses mõttes nad ikka püüavad kursis olla ja, ja kodule midagi head teha. Väljapoole on igaüks meist on ju mingis mõttes Eesti kultuurisaadik, kui me välja läheme, kas me seda endale teadvustame? Aga igaüks seda kahtlemata on ka uurimustest tuleb ju see välja, et inimesed teadvustavad enda identiteeti palju tugevamalt, kui nad on väljapool. Sealse rahvuslus tihti on isegi rohkem pinnal ja niisugused rahvuslikud lauluõhtut kääres, mida ma ei mäleta enam, ma 50 aastat Eestis oleks näinud, aga kotkajärvel need on igal aastal. Laulikutest hoolega lauldakse kõik sõnad ja kõik hääldatakse korralikult, ei ole sellist õllevines jorisemist, vaid tõesti kõik sõnad hääldatakse korralikult laulik, kust lugedes ja lauldes. See on niisugune emissiooni töö ikkagi, igaüks teeb seda endaga ja erineval viisil ja ja Eesti on tegelikult väga suur, ükskõik, kus sa lähed, ikka on eestlaste jälgi nii teaduses kui kultuuris, et nii nagu me harjusime peale taasiseseisvumist mõtlema baltisaksa kultuuri enda kultuuri osana, me peame, peame harjuma mõtlema suurelt, et mis see põhjus on su küsimuses peitus natukese vihje, et mis võib olla selle põhjus ühes viimases kolumnis, ma ütlesin, et see tuleb ka natukene sealt riigikogus inimarengu aruande arutelult tuli välja maris. Lauri rääkis sellest, et inimestes tekib see tunne, võistluse tunne, et kes väljast tuleb, ei ole teretulnud, et me ise tõrjume naasiaid eemale. Sellega kardetakse, et nad võtavad meilt meie kohad ära. Ma ise olen ka tundnud avatud ühiskonnas pikalt elanuna. Et Eestis on see selline suletus ja korporant, aktiivne niisugune, ma ise nimetasin seda nüüd, justkui ma kirjutasin eelmine nädal seda kolumni, nimetan seda viie soovitaja ja viie põlvkonna selliseks kramplikuks kompleksiks, et noh, ükskõik mis organisatsioonist me räägime, kas erakonnast või mingist ühiskondlikust organisatsioonist. Kas see on nüüd meie saksa korporatiivse minevikku jälg? Mingil määral seda ka Soomes tajusin ma seal, kui ma 10 aastat elasin, seda korporatiivsust on, aga sakslased ei ole nende kultuuri sugugi mõjutanud, niiet minu järeldus sellest oleks, et see on väikese ühiskonna probleem. Soome ühiskond on ka ju väike, võrreldes USA või Kanada ühiskonnaga, et ajaloos on see kindlasti see enesekaitsehoiak meid aidanud. Et me suhtume nagu umbusklikult igasugusesse väla poolt tulijasse, isegi kui ta meie oma rahvuskaaslane, aga kui ta mitu aastat ära olnud, mine tea, mis hullud mõtted talle seal veel Apolun pähe pandud, et ikkagi juba võõras mu kadunud abikaasa Juhan, Kristjan Talve, kes oli ka Rootsi ja Eesti kodanike elud, juristina tegi Soomes oli Eesti põhiseaduse üks autoreid. Tema ka tajus väga teravalt seda tõrjutust ja see oli üks tema sügava depressiooni põhjuseid, isegi kui sind pihtida noh, tal oli väga teravalt valus näiteks see, et kohalike pika staažiga kommuniste valiti tagasipoliitilistesse rollidesse, selle asemel, et usaldada neid, kes olid aastaid välisvõitlust pidanud ja noh, neid väliseestlasi, kes tahtsid toona Eestisse tulla ja, ja me teame ju erinevaid lugusid, kuidas siin, Eesti poliitikas on keegi väliseestlane läbi löönud või kes ei ole ja eks nemadki teevad vigu, kõik on inimlikud ja teevad vigu. Aga, aga see tõrjutus mul oli hea meel, et maris Lauri sõda selles inimarengu aruande arutelus, nagu julges esile tuua, see oli arutelus aruandes endas ei ole seda probleemi käsitletud ja teine, mida ma olen ka kogenud ja mida mul on paljud need naasiat perekonnad, kes tulevad lastega, on rääkinud, et meie koolisüsteem on väga tõrjuv nende erivajadustega laste suhtes, kes tulevad erivajadustega, mitte vaimses mõttes, aga keelelises mõttes ütles, et kes on tulnud teiskeelsetest koolidest, et ei olda väga paindlikud, neid vastu võtma ei olda. Ei püüta leida lahendusi. Et kuidagi väga kinnine ja suletud on see asi. Ja seda suletus, tulen mina tajunud just ühiskondlikes organisatsioonides alates erakondadest. Kui ma läksin näiteks USAsse, siis mulle lähenes, ma ei liialda, umbes sadakond organisatsiooni kutsega tulla 10 15 naisteorganisatsiooni, kõikvõimalikud organisatsioonid, palun, tule. Ühesõnaga ma tundsin, et ma olen seal ühiskonnas teretulnud. Eesti ühiskonnas. Mul ei ole selliseid ettepanekuid peaaegu et tehtud, ma olen ise kaks erakonda asutanud Isamaa asutajaliige, nüüd vabaerakonna asutajaliige. Ise tuleb teha ja noh, ise kutsunud inimesi sinna. Aga mulle ma hakkasin, mõtle, mu elus ei ole mitte keegi mind kuhugi organisatsioonid kutsunud. Vot sellist avatust nagu ootaks, ootaks Eesti ühiskonnalt rohkemat. Et mine tea, mis tema vanaisa minu vanaisale tehti. Võib-olla on see anekdoot, et liiga palju informatsiooni, et ühesõnaga, et kui inimesest midagi ei tea, et võib-olla siis me oleme avatud meelega ka meie siin teame kõik, mis on viis põlve keegi kellelegi teinud igas külas, et võib-olla see takistab, et äkki see on sellise väikse ühiskonna suletuse ja korporatiivsus probleem. Aga praeguses avatud maailmas ma kardan, et et see takistab meie arengut. Et me ei ole avatud, noh alles täna kuulsin lugu ühest väga andekas IT-geeniusest, kes sai haruldase hariduse läänekoolides ja tuli siia, tahtis minna Eesti sõjaväkke ja, ja pandi seina värvima. Aga mitte ei rakendatud TEMA prilliantsid IT teadmisi, mis ta oleks võinud Eesti sõjaväele anda, et oma pojapoeg tuli just Kuperjanovi väeosast. Teenistuse lõpetas sellel nädalal ja sain temaga eile, kui ja ja tema muljed olid küll väga positiivsed, aga samas selle väliseestlase lugu, et miks ei rakendata tema teadmisi? Mul on tunne, et maailm on täis andekaid eestlasi, kellel on haruldaselt hea haridus, me räägime Kotkajärvel igal suvel seda kuidas saaks Eesti paremini rakendada seda potentsiaali, mis on maailmas olemas, meil on teadlasi, meil on kultuuritegelasi noh, kõiksuguseid, eriala spetsialiste ja nad kõik südamega on tegelikult Eesti küljes kinni ja tahaksid kuidagi midagi Eesti heaks ära teha, aga vot seda, seda nägemust Eestis, et et Eesti ei kutsu Eesti. Pigem tõrjub see see mure, meil on seda sõnumit, ma tahtsin kohe edasi öelda. Täna on meil külas kirjandusteadlane, luuletaja, kirjanik, tõlk ja kirjanduskriitik Sirje Kiin. Kui te olete oma päriskodus praeguses Madisson is, ma lugesin, teil on välja antud terve romaan kirjades kirjad märissonist rohkem kui 10 aastat tagasi. Kuidas tema päeva alustada? Ma hakkasin Madisson is lilli kasvatama ja minu päev algab sellega, et ma lähen kõigepealt vaatan, mis lilled mulle hommikul ütlevad, et lähen aeda siis kui on suvi, kevad, sügis, aga talvekuudel. Talvekuudel lähen spordikeskuses, meil on haruldaselt hea spordikeskus seal ühe korra piletiga, siin olümpia hotellis, ma sain ujuma jõusaali, selle ühe korra pileti, ka seal on kuumakse. Et niisugune erinevus on, et siis kuu aega saan ma seal teha ükskõik mida, ka seal spordikeskuses, kui siin oli ükskord ujuda. Ma olen vana ujuja, Viljandi järves üles kasvanud, nagu mu ema ütles. Ema ütles, et ma käisin ainult söömas ja magamas, aga ülejäänud aja olin järves. Nii et, et ma käin ujumas, jah, talvel käin ujumas, ummikut. Millal te eesti lehed netist läbi loete? See on põnev lugu, et USA ajavöönd, kus ma elan, on see keskehk, tsentraalajavöönd, see on kaheksa tundi Eestist taga. Aga praktiliselt tähendab see seda, et kui Eestis on kesköö ja internetis löövad uued lehed lahti siis minul on kell neli õhtupoolik seal. Ja mina loen siis kell neli alati uued uudised ja lehed ja arvamuslood läbi. Ja siis, kui ma järgmisel hommikul Eestis kellegagi räägin, ajakirjanike, eriti ma panen tähele, siis Ma üllatusega täheldanud, et ma olen juba lugenud, aga Eestis ei ole inimesed ja esimese asjana hommikul veel lugenud ajalehti, et nagu lugemise suhtes ma olen seal pool päeva ees, ehkki ajas olema kaheksa tundi taga. Ja miks ma loen iga päev Eesti asju, Se kindlasti ma loeksin ka, muidu, aga aga seitse aastat tagasi Vaba Eesti sõna nimeline Ameerika eestlaste ajaleht jäi ilma Juhtkirjanikust, kes läks pilve piirile ja siis otsiti uut juhtkirjanikku ja tehti mulle see ettepanek, aga ma ei tahtnud. Ta kohustust iga nädal seda kirjutades on kord nädalas ilmuv ajaleht, vaid jagasime selle vastu Lotuse Ameerikas sündinud ja nüüd Eestis elava kommunikatsioonispetsialisti ajakirjanikuga Jüri Estamiga, nii et tema kirjutab üks nädal siis juhtkirja mina teisel nädalal ja nõnda me oleme nüüd päris palju aastaid kirjutanud ja minu suureks üllatuseks see on puhas missioonitöö, selle eest mingit raha ei saa, see on lihtsalt, et me toetame väliseesti lehti, me tahame, et nad ilmuksid, nad on niigi hingitsevad ja tellijate arv kahaneb ja põlvkonnad ju lahkuvad seal. Ja uusi tuleb peale, kes loovad juba netis testile ja ei tunne vajadust selle väliseesti lehe järel, aga samas on terve põlvkond ikkagi elab seal inimesi, kes loevad ainult ainuke Eesti uudis või eesti lugu, mis nendeni jõuab, on sellest trükitud väliseesti lehes. Ma just tulin jõulude ajal Sankt-Peterburgis Floridas, kus minu abikaasa sugulased elavad seal terve. See eesti selts osutas nagu suurt tänu meile, Jürile ja mulle, et me kirjutame, et see on ainus kanal, kust nemad eesti uudiseid saavad, et see ei ole see põlvkond, kes iga päev netis istub või nutitelefoni näpib. Et see tänu nagu sunnib jätkama, et vahel ma mõtlen, et kaua ma jaksan, aga sellest tuleb kogu aeg lugeda ja kursis olla, et olla selle trükitsükli tõttu ka nagu natuke aja sees, et see on üks trikiga kirjutamine, sest et ma pean kirjutama teisipäeval ja leht, et ilmub nende inimeste postkasti järgmisel teisipäeval, neljapäeval ta ilmub aga teisipäeval, nii et ma pean nagu nädal ette kirjutama, aga samas peab olema ajakajaline. Ja siis mu suureks üllatuseks ka need teised väliseesti lehed, noh nüüd neid minu artikleid avaldati, need praegu mul need kolumni ilmuvad seitsmes riigis ja ka Postimees siis avaldab nädal hiljem nad hiljem nad ära, nii et ma pean nagu seda ka mõtlema. Et see kehtiks ka veel Eestis kaks nädalat hiljem, kui Postimees selle avaldab, et et nihukese natukene ennustaja hoiakuga ma pean neid kirjutama, sest Eestis vahel need poliitilised sündmused rulluvad ju nii kiiresti ja ministrid vahetuvad ja, ja koalitsioonid kukuvad ja. Aga noh, tuleb, tuleb püüda, et, et tõesti see, see missioon, mis ma seal olen endale võtnud, et nendes väliseesti ringkondades eesti keelt alal hoida eesti kirjandust, neile õpetada neist suvekoolides, et et ma olen ise ka nüüd metsaülikooli juhatuses ja aitan neil neid programme koostada, siis et mida, mida sealsele nädala jooksul inimestele õpetatakse ja, ja milliseid lektorid kutsutakse. Ja tänavu Me tähistame metsaülikoolis viiekümnendat juubelit, et see algas 67. aastal, kui kotkajärve metsas skaudilaagris, mille eestlased olid ostnud ja mis natuke meenutab eesti maastiku metsa poolest, aga kaljud ja järved meenutavad Soome maastikud on selline maastikuliselt Eesti-Soome segu. Ja, ja siis ma olen suur Valdur Mikitaande austaja ja, ja sõber. Me oleme kirjasõbrad. Mul oli suur huvi kutsuda Valdur Mikita, see oli nüüd kaks aastat tagasi Kotkajärvele. Kuidas ta seal tunneb, et kas tõesti ainult eesti metsas saab eesti vaimu tunnetada ja, ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et ta tajus, et seal, seal oli see ka täiesti olemas, et Kanada, eestlased on tõesti teise Eesti sinna loonud. Et see avaldas Valdur Mikita oli ka väga suurt mulje, et missugune Eesti hiis seal ausammas eesti keelele skautide ehitatud näiteks seal metsas meil on metsahiis, seal käime hiievanaga, iiel, muistseid, vaime austamas igal korral see jätab noortele inimestele väga sügava mulje, see toimub pimedas. Seal ja sellised kaunid traditsioonid on seal ja seal õpetatakse siis kõike ja ka need noorema põlve teadlased, kes sul inglise keelses keskkonnas üles kasvanud, nendel on see esimene võimalus seal esitada oma eriala ettekanne eesti keeles esimest korda elus. Et neid esimesi samme on seal ka nii huvitav jälgida, kuidas siis mingi kolmanda või neljanda põlve. Kanada Ameerika eestlane püüab rääkida eestlastele oma kaasmaalastele eesti keeles oma erialast, mida ta ei ole kunagi eesti keeles ei õppinud, uurinud ega, ega teaduslikku tööd teinud. Et see on selline. Nädalavahetusel kirjutas mulle üks meie endine raadiokolleeg ja muu jutu hulgas ütles ta niisuguse mõtte, et ta usub Eestis ainult veel kahte inimest. Neeme Järvi, Jaak Jõerüüt. Ma arvan, et mina lisaksin siia juurde veel kaks nime, et ma kindlasti usun, Valdur Mikita ja Jüri Reinvere. Aga kas teil, Sirje Kiin, on niisugune seletus olemas, et meil on väga mitmeid tarku inimesi, kes räägivad tõtt? Ainult et keegi ei kuula neid. Kui Valdur Mikita avaldas oma läänemeresoomlase viimase karri ja siis ma tundsin, et ühiskond nagu hetkeks tardus kõik leidsid, et ta räägib õiget juttu ja midagi nüüd kähku peaks tegema, aga aga kõik see ilu läheb samamoodi edasi, kõik see kuusikute raieküpsuse seadustamine ja, ja lageraie ja ja see tõi mulle omakorda meelde Teie õe Ülle aaskivi, kes 2006. aastal riigikogu ees ütles lühidalt ja väga karmilt, et see Eesti, mida ma siin näen, ei ole see, mida me 15 aastat tegime. Et millest see tuleb, et meil ei ole tarkadest, usaldusväärsetest inimestest puudus. Aga elu läheb ikka sinna, kuhu keegi pole tahtnud, et ta läheb. Mina olen ikka lootusetu optimist, et mina usun ikka Karl Ristikivi etega sisaliku jälg jätab kivile jälje, et ega see vaim kuhugi ei kao, et Eesti kultuur on väga intensiivne, väga rikas. Ja neid vaimuinimesi on meil palju ja tegelikult ka Mikita sõnum on jõudnud nii paljudeni. Kristiina Ehini luule läheb, eks ole, noh, kasvõi see emad, jah, emadepäev, vaidlus, mis oli, tekkis ja ta selle spontaanse räpilaulu lõi, eks ole. Tegelikult vaimuinimeste kõne on, on kuulda. Jaa. Jaa, Mikita teoseid on müüdud enneolematut iraažides ja, ja kordustrükkides, jah, ja ma just ühes ettekandes rõhutasin seda, et ei ole Eestis kunagi nii palju eestikeelseid raamatuid ilmunud küll praegu kui näiteks ma võrdlesin seal 31. aastaga, kui oli paarsada eestikeelset raamatut, sellest mõnikümmend olid kilu kirjanduslikud, praegu ilmub aastas üle kolme ja poole 1000 raamat sadu ja sadu kirjandusteoseid, luulet, proosat, et tegelikult ei ole Eesti vaimukultuur kunagi nii rikas olnud ja need teosed ju ilmuvad ja on isegi raske saada, sest mina tulen korra aastas ja ma ei saa kõik, ehkki, mida, mida ma tahan. Nii et ma pean aasta jooksul oma heale raamatupoe aitajale ette tellima, et, et saada nii, et järelikult see vaimukultuur ikka elab, et see situatsioon ei ole tegelikult nii kurb ja teatrid on täis ja ja teatritel on väga aktuaalne sõnum ühiskonnale, nii vapustavaid etendusi, ma olen küll neid ainult videost näinud nagu no teater on teinud, eks ole, ja kõnetavad ühiskonda, et siin on, intensiivsus, on nii suured tunne on, et keegi jõuad enam täielikult hõlmata, et minul on pigem see probleem, et, et kas saab kõigest osa, sest oli ju nõukogude ajal laekus oli aeg, kus me saime kõiki raamatuid ilmunud raamatuid lugeda ja ja kõik saime neist kõigist rääkida ja noh, kirjandusteadlastel on, oleme näiteks Rein Veidemanni k mõnedes artiklites ja konverentsidel ka vaielnud selle üle, et tema igatseb taga seda. Vähemalt igatses ühel perioodil seda, kus kõik loevad ühte teost ja saavad rääkida ühest teosest, aga tegelikult tegelikult seda aega me ju ei taha tagasi, kus, kus on ainult üks teos kõne all, et see, et on nii palju valikuid inimestel, see on tegelikult ikka vaba ka kultuuri tunnus. Ja teisest küljest eesti keelest, kui mõelda, siis ei ole kunagi eesti keele rääkijaid maailmas nii palju olnud kui praegu. Muukeelseid tähendab muu emakeelega inimesi, kes räägivad eesti keelt tuua uuema põlve muulased on ju ikkagi kõigele vaatamata. Vaatamata sellele, et poliitikud ei ole suutnud eestikeelset koolisüsteemi kehtestada, vaid ikka jätkavad veel kahekeelselt, et et mitte öelda kakskeelset siis on ikkagi see integreerumine ju toimunud lõimumine toimunud ja mitte kunagi varem ajaloos ei ole eesti keelt õpetatud 30. maailma ülikoolis nagu praegu. Indrek Park näiteks rõhutab keeleteadlasena seda sama indiaani keelte uurija et väikeste keelte nagu menuga teaduses on praegu tõusujoones see huvi väikeste keelte vastusesse. Keeleline rikkus säilub just väikestes keeltes kõik grammatiline ja süntaktiline ja semiootiline, kus säilib ja on säilunud läbi ajaloo väikestes keeltesse. Suured keeled, lamestuvad, sõnavara kahaneb, eks ole. Inglise keel vaesjastub iga järgmise põlvkonnaga. Sõnavara väheneb, see on keeleteaduses tuntud nähtused, mida rohkem maailmakeel vallutab, seda vaesemaks ta jääb, et tänapäeva inglise keel emakeelena kõnelejad enamuse ekspiri keelt ei oska ja loevad, Sekspironad ei saa sellest aru, kuigi seal nende emakeel, eks ole, niiet et keeles on siin muidugi teised teised mured. Et inglise ja vene keele mõjud ja, ja poliitilised valikud, aga, aga ma tahan just rõhutada seda, et tegelikult ei ole klaasmite tühi, vaid klaas on pool täis. Minu jaoks. Nii et te saate üsna hästi hakkama sellega, et maailm ei lähe alati selles suunas, kuhu te olete ise panustanud sellesse õigesse suunda, et ta läheks. Aga see ei ole teie jaoks probleem. Minu jaoks on see pigem selline nagu lainetus, Ühed, probleemid tõusevad ja teised vajuvad, et igal jõul on oma vastujõud. Mul ei olnud küll füüsika väga tugev koolis aga aga ma sellesse printsiipi usun, et kui on see globaliseerumise jõud, me näeme ju ühiskondades praegu siis on, sellele tõusevad vastujõud ja identiteedi liikumised, rahvuslikud liikumised tugevnevad ja ja eks eesti keelt ju liiga teinud sind murrad tele ja Mulgi ja Võru ja Setukeelele ja, ja nemad on pead tõstnud ja vastupanu osutanud ja oma instituudid rajanud omakeelset kirjandust annavad välja ja noh, kunagi varem ei ole võrukeelset nii palju välja antud kui praegu, eks ole, on isegi näidendid ja, ja kultuuriinstituudid. Et igal jõul on oma vastujõud, jah, ma ütleksin, et ei ole see tulevik nii tume, ühtegi. Kuidas see maailma tulevik paistab teile? See võtab murelikumaks sellepärast et ma siin mitmele sõbrale ja pojale pojapojale ka ütlesin, et olles nüüd veerand sajandit nagu kahte lehte elanud alati on mul olnud see tunne, et kui ma tulen Eestisse, siis mul jääb selja taha nagu kergem elust, ma tulen nagu arenenud pika demokraatiaga riigis ja siin ees on nagu Eesti mured ja need teevad südame raskeks. Kui ma tänavu tulin Ameerikast siia koju mai keskel tulin Siuru 100 konverentsile, siis ma esimest korda tundsin, et see suur mure ja ei taha ja siin on nagu kerged ja väiksed mured, sellepärast et see noh, maailma poliitika, mullistused, mis seal praegu toimuvad seoses uue ennustamatu presidendiga ja korea pingetega ja kogu see Venemaa olukord ja Venemaa sekkumine nende arenenud riikide valimistesse, et ei ole minu elu mujal peale Eesti vabanemist minu arust rahvusvaheline olukord olnud nii ebastabiilne, kui ta praegu on. Et nii ennustamatu, et sellepärast ma olen küll mures ja ma ei ole ka minu abikaasa, kes on 10. põlve ameeriklane. Et ta ütleb, et ta ei ole oma elu jooksul näinud nii suurt rohujuuretasandi aktiivsuse tõusu, kui on praegu Ameerikas. Inimesed protestivad miljonite kaupa linnades ka meie väikses-väikses Madisoni linnas, mis on ülikooli linnakene, on kolm vastupanuorganisatsiooni, sellele, mis toimub Ameerika ühiskonnas. Praegu me oleme ise ühe selle liikmed, et et see ei ole ainult siis kas vabariiklased või demokraadid, et seal on kõikidest suundadest inimesi, kes lihtsalt ei lepi nende ajalooratta tagasipööramise otsustega, mis seal praegu tehakse. Et ei saa, et kaheksateistkümnendat sajandit tagasi ka ei öelda rahvusvahelisele koostööle Pariisi kliimale peale või, või NATO koostööle või kõigile neile asjadele. Need kõik on praegu küsimärgi all ja, ja ohustatud need koostööd, mis on suunatud ju maailma rahule, eks ole, ja kui seda ratast hakatakse tagasi pöörama, siis 200 aastat demokraatiat on ikka inimestesse selle süstinud, et nad ei lase seda toimida, et võib aega võtta, aga aga see pööratakse tagasi. Kui ma jälle tulen siia Eesti olude ja siis mulle tundub, et millegi vastu olemine ongi nagu üks enesemääratluse peamisi ankruid. Et kui nõukogude ajal Sauli, et kas nõukogude võimu vastu või kui sulle läks jutumärkides hästi, siis olid poolt ja kõik oli mustvalge ja suhteliselt lihtne. Nüüd ma vaatan, mille kõige vastu inimesed protestivad, karusloomakasvandus te kooseluseaduse rail Balticu ja seda nimekirja võiks pikalt lugeda, et, et inimene aku tunneb, et ta suudab ennast identifitseerida siis, kui ta millegi vastu, kas see on mingi moe või ajastuhaigus või tähe. Ei, mina ei näe seda. Haigusena, mina näen seda ikka vaba ühiskonna tunnusena. Et inimestel on esiteks see julgus ja teiseks võimalus ja vabadus seda teha ja oma arvamust avaldada ja noh, ka väikelapsel negatsiooni ehk eituse kaudu tuleb eneseidentiteet, eks ole, esile ja kasvab. See on igas ühiskonnas need faasid, ma arvan, need tuleb läbida ja, ja inimesed hakkavad vastu, kui, kui midagi ei meeldi ja sellel on omad tagajärjed ja, ja me fosforiidisõjaga ju saavutasime, mis me tahtsime. Et miks me ei võiks nüüd saavutada, mida me tahame. Mina arvan, et nüüd on kõik õigustatud. Et see on vaba ühiskonna tunnus, et inimesed saavad olla ja väljendada oma vastumeelsust teatud asjade suhtes, mis nad leiavad, et ei lähe nii nagu nagu võiks ja peaks, et ei vasta ideaalile. Aga loomulikult siin teine pool on see, et kes siis on see ehitaja väga kerge on olla lammutajaga, kes on ehitaja, et see konstruktiivne pool peab ka olema, mis me siis asemele pakume. Ja minu meelest selles mõttes 101 kiri oli ju hea näide, et seal ju pakkuda lahendus, et kust võiks ja kuidas arvestaks Eesti potentsiaali, arvestaks Eesti loodust ja seal oli see just täpselt tasakaalus rail Balticu suhtes, et mitte lihtsalt ei oldud selle ühe asja vastu, vaid oli ka oma lahenduse nägemus esitatud, et seda võib-olla peaks rohkem olema. Kui oled millegi vastu, siis anna ka see teine pool, et mis siis teha probleemi lahendamiseks. Mis on niisuguses olukorras Sirje Kiin kus maailma olukord on hästi heitlik ja ja homse päeva suhtes võib-olla ei ole väga suurt kindlust, mis on niisuguses olukorras kultuuri roll? No kultuur on nii oluline et see on vältimatu identiteedi osa, see on see, mis meie minapildi loob ja see ei ole mingi valmis asi, seda tuleb kogu aeg edasi luua, seda tuleb ise kogu aeg uurida, seda tuleb uuesti teadvustada, uuesti neid kultuurikihte välja tuua. Kirjandusloolasena ma enda ülesannet olen näinud just selles, et ma nagu Tõin Merilaasi tagasi ma tõin Underi tagasi, eks ole, ta jääks sinna 100 aasta taha unustusse, et mida paksemaks meie kultuurikiht läheb, seda suuremaks see kultuuri uurimise ja, ja läbi kirjutamise ja, ja reflekteerimise ja mõtestamise ja see roll läheb, et kuna meid on vähe, siis igalühel meist on teatavasti see ütlemine on õige, et kui eestlane keskendub, siis ta teeb ainult seitse asja korraga. Et neid veel rohkem seekord. Et meil kõigil on palju ülesandeid ja üks neist on sellest, tead, kui me ise loome ja kirjutame, siis teisalt meie ülesanne on ka uurida ja tuua see esile, mis juba on olnud, et, et Eesti kultuurikiht on nii paks küll, et seda, seda tuleb teha, et minu arvates Eesti kultuur on nii rikas, et ei jätku kellelegi meie elu east, et seda kõike sellest kõigest rõõmu tunda, seda kõike läbi uurida, niiet. Te olete öelnud ka seda, et eesti keel on teie vaimne kodu. Mul on selle kohta üks luuletus mu luuleraamatus, mis sinust saab, mis 25 aastat tagasi umbes ilmus. Ja seal ma kirjutasin tõepoolest, et et üle kõige ihkasin ma lugeda ja lugeda. Õnn, mul olid, vanemad ei saanud nendelt sugeda kuulama, jäin keele kaja õppima, jäin eesti keelt. Keel on olemise maja kutse koduteelt. Ma selles mõttes olen elanud eesti keeles, sõltumata sellest, kus ma füüsilisel tasun, et kas siin või sealpool maakera, et Eesti keel on ikka see, mis on andnud mulle vaimutoitu ja ja mille nimel me siin loome ja lehvitame. Aga te mõtlete ikka eesti keeles ja mõtlen küll, aga ükskord olen ma tabanud ennast väga ootamatult Inglise keeles vandumast. Ja see juhtus nimelt nii, et ma hakkasin kuus aastat tagasi golfi mängima, aga ma õppisin golfi ja kõik terminid inglise keeles abikaasa kõrvalt tema kirglik golfimängija, aga nüüd ma mängin ise ka naiste liigas seal Madisson is, meil on isegi Rotary turniirilt perekondlik karikas kätte saadud. Palju õnne ja, aga siis, kui ma olin üksinda harjutamas golfiväljakul, siis ma märkasin, et kuna kogu mu golfiõpe oli toimunud inglise keeles, siis kui mul löök valesti läks või midagi väga halvasti, siis ma siis ma ütlesin midagi väga halvasti, tegi ise endale kõva häälega. Nii et ma olen ennast ühelt patult tabanud. Ja nüüd varsti lähete tagasi oma ameerika koju. No veel mitte väga varsti, et mul on veel ees igasugused huvitavad asjad nagu 45 aastat Ülikooli lõpetamisest ja 50 aastat keskkooli lõpetamisest, ise ma olen 25 muidugi. Aga, aga need kooliaastad on suured ümmargused juubelid, et olen lubanud nendel osaleda ja ja on ka veel perekondlikke ilusaid sündmusi ees. Ma lähen alles juuli keskel lähen tagasi, et ma ikka katsun paar kuud olla korraga, kui ma tulen. Ja abikaasa kolme aasta pärast läheb pensionile, ta on ülikooli õppejõud praegu Dakota riigi ülikoolis ja siis me hakkame kindlasti koos temaga kahte lehte elamu. Taan küll taotlenud Full projekti stipendiumit, Tallinna ülikool on juba ammu tahtnud teda siia lektoriks ja ta on usinalt 10 aastat eesti keelt õppinud. Aga ei ole suure konkursiga talle veel seda õnne antud, aga ta iga aasta taotleb uuesti nii et äkki järgmisel aastal saame. Aga tema, kes on siis kaua õppinud eesti keelt kõikvõimalikel Online kursustel ja minuga siis nagu seda köögiigapäevast keelt temal sügavalt veendunud, et eesti keel on kalevipoja, sala kood, mis ei olegi kunagi mõeldud välismaalasel lõpuni arusaamiseks. Sellepärast, et iga kord, kui tema avastab, et ahaa, et see on nüüd reegel, siis mina olen sunnitud olnud ütlema, et vabandust, aga siin on jälle erand. Et no tõesti nii erandite rikast keelt annab teist otsida ja teame, teadlased liigitavad juristi keele raskemate keelte hulka hiina ja jaapani keele kõrvale, nii et aga ta ikka ikka püüab ja kirjutab eesti keeles ja, ja on kirjutanud Tartu Ülikooli Online kursuse õpetajatele pikki meetodellibi kirju ja ta väga igatseb, et eesti keeli jõuaks rosetas Tony, mis on see rahvusvaheline onlain, keeleõppekeskkond, et seal ei ole ühtegi soome-ugri keelt, ma arvan küll, miks, sellepärast lihtsalt, et nende grammatika on liiga keeruline, et sõttast õun on kõige popule väärsem maailmas keeleõppeprogrammid ja et miks ei ole seal eesti keelt, et nendel on tõesti selline metoodika, mis õpetab väga kiiresti rääkima, õppisin hispaania keelt selle Rusetas Tony programmi järgi ja see on tõesti, ta paneb su kuu ajaga rääkima, noh, nii et sa saad hakkama. Ja Jack'i suur unistus õnnetrusetas eesti keel ka olema võimalik õppida selle selle programmi järgi. Aga Mall Pesti on tema lemmik õppejõud, see nagu Eestis online kursus, mida tema peab ja see raamat on ka nagu Eesti. Ta on kõikvõimalikud muud õpikut ka läbi vaadanud, aga see, see on nüüd talle meeldinud. Viimane, viimane nagu kiitust tuli sellele õpikule. No ma arvan, et teie olete olnud see, kes tema, Eesti ja eesti keele huvi on toitnud. Eks muidugi, armastus on kõiges süüdi loomulikult, aga ta on väga motiveeritud ka sellepärast Ta mitte ainult et ta teab, et teises elupooles iga võõra keele õppimine aitab dementsust edasi lükata. Teatavasti lisaks sellele, et tal on ka puhtintellektuaalne huvi, sest keelesüsteem on nagu ratsionaalsele inimesele, nagu tema on niivõrd erinev Indo-Euroopa ehk siis inglise keele ehitusest, et talle lihtsalt see täiesti teine mõtlemine, noh, et see on nagu täiesti teine mõte, süsteem, keel ju määrab. Ütleme nii, et teda lihtsalt huvitab ka see keel ja mõtlemise seos. Sirje Kiin tund on saanud liiga kiiresti läbi. Mul oli väga huvitav, mitu asja jäi küsimata, kas te tahate veel lõpetuseks lugeda veel midagi oma luulekogust? Võiks? Küll ühe luuletuse veel lugeda, ma olen väga tänulik kunstnik Tõnis vindile, kes selle ammuse luuleraamat kujundas ja see oli vöökirjadega kujundatud ja neist Tõnis Vindi vöökirja kujundusest inspireerituna on mul siin üks väike luuletus mis võib-olla ütleb midagi ka väikestele suurtele. Igaüks on alguses väike, pärast saab väikesest suur. Vöökirjamustris näikse peituvat käekäigu juur. Sinus on sees juba see, kes sust saab. Ta sinust välja lendab su enese elu, keele ja maavöökiri on sinus endas. Nende sõnadega saadab meid teele Sirje Kiin. Aitäh kõikidele kuulamast ja järgmine kajalood juba hooaja viimane, järgmisel laupäeval kuulmiseni.