Tere, tänan kaja loodimisel, 23 aastane pianist, andekas, aga noorusest hoolimata väga võidukas. Sten Heinoja, tere tulemast saatesse. Tervist, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Raadiokuulaja ja televaataja võiks Sten Heinoja teid teada Eesti televisiooni klassikaraadio ja Eesti kontserdi ühisprojekti klassikatähed jala eelmisest aastast. Aga enne, kui me hakkame seda televisiooni saavutatud võit ja sellega kaasnevat kuulsust meenutama. Me peatume kaheksandal Eesti pianistide konkursil, see toimus aastal 2014, kus rahvusvaheline žürii valis ühel häälel esikoha vääriliseks. Ja lisaks pälvisite te kõik eripreemiad, Eesti heliloojate liidu eripreemia, Eesti riikliku sümfooniaorkestri eripreemia, Eesti kontserdi eripreemia, Lilian Semperi fondi stipendiumi Helmi Valtmanni mälestusfondi stipendiumi. Te olite napilt 20 aastane, kui te tegite konkursil puhta töö. Mis see oli, kas see on väga sihikindel päevast päeva tundide viisi harjutamine, enese harimine, või olid teil sobivad konkursi palad või olid konkurendid nii kehvad? Noh, kui ma nüüd tahaksin tulistada, siis ma valiksin selle viimase variandi. Aga seda ma nüüd kohe kindlasti ütleks, et konkurendid olid kehvad selles mõttes, et seal ikkagi osalesid kõik Eesti noorema generatsiooni kõige kõvemate pianistid ikkagi, kes praegu on enam-vähem minuga ühevanused, kellega me koos oleme alustanud sisuliselt klaveri mängimist. Mis juhtus, ma ei oska seda päris täpselt öelda, sellepärast et, et noh, tollel ajal nagu te ka mainisite, et kahekümneaastane, eks ma läksin sinna natukene ka niimoodi, nagu 20 aastane inka ellu suhtub, et lähen ja proovin. Et mis seal ikka läks muidugi väga suur osa oli minu professoril Ivarillal, kes ütles, et, et noh, peaks ikka tegema sellist suurt konkursite. Et ega ma suurt aru ei saanud küll tol hetkel, et mis see päriselt on. Et hakkaksime sealt mängimisele, kolmelooriline konkurss, hakkasime otsast mängima, esimese vooru mängisin ära, siis ma olin päris rahul enda esimese vooruga. Nüüd niimoodi egoistlikult mainin tegelikult noh, ma olen väga õnnelik, et suutsin mängida hästi. Siis tuli teine voor. Me mängisime selle teise vooruga ärama haig teiseks vooruks, et ma läksin niimoodi köhides peale, mõtlesin, et kas ma üldse mängin. Aga siis ma ikkagi tegin selle ära ja ja ma olen tegelikult pikalt mõelnud selle peale, et mis võis olla, see asi, mis. Mul on niisuguse edu tõi, oli see, et ma tegelikult suhtusin sellesse kogu sellesse konkursesse võib-olla mitte esimestesse voorudesse, aga just sellesse finaali, mis oli niisugusesse kontserti korras, eks ole, Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Estonia kontserdisaalis. Ma suhtusin sellesse justkui nagu kontserte. Et see ongi see sisuliselt ju minu debüüt, ERSO kah, ma polnud kunagi varem niisugust suurt kontserti mänginud nendega. Ja ma läksingi sellele konkursi viimasele voorule vastu niimoodi, et see on lihtsalt kontsert. Ja ma lähen pakun publikule seda elamust. Te saite publiku eripreemia ka veel? Ei, see oli üks hõlje. See oli klassikatähtede lõppkontsert. See jah, aga jah, otsiaal jah, kuidagi ma sain sealt ERSO preemia ja, ja ma arvan, et see võib olla kuidagi mängis minu kasuks. Sellepärast et ma tean, et väga paljud need ülejäänud müütame nüüd kõik ülejäänud, aga ma ütlen, et noh, ma tean vähemalt ühte inimest, kes läks sellele finaalile peale justkui nagu võidu võtmisele või ütleme, et noh, et kes on need siis parem. Aga minu jaoks muusika ei ole see minu jaoks muusikas mingisuguse edetabeli loomine on üldse selline. Ma ei tea, kuidas nüüd öeldagi, kas võistlus ei sobi teile? Ei tõesti see võitudest hoolimata see võistlusmoment minu jaoks kunstis, muusikas on selline täiesti tobe tegevus mingis mõttes mu isa on mulle seda rääkinud väiksest peale, et kõike, mida Ta mõõdulindiga on subjektiivne ja selles mõttes mingisuguse, kellelegi inimese arvamust nüüd tõe põhjana võtta, et nii on eriti kunstis, siis tegelikult see ei ole ju adekvaatne. Kas on mingi vahe, kui valmistute konkursi kolmandaks vooruks või kui valmistudes olu õhtuks? Mingis mõttes kindlasti on vahe selles mõttes, et sooloõhtu minu silmis on palju sellisem vabamas vormis ja noh, võib-olla mitte Eesti pianistide konkursi, aga ütleme, et kui ma mõtlen sihukeste rahvusvaheliste suuurt, klaveri konkursite üldse muusikakonkursside peale, siis üldine tendents on ikkagi see, et kui sul läheb kasvõi juba üksnud mööda, siis on sul vesi peal. Ja vot see on jälle, see on niisugune nagu vormelisõit natukene. Kas seda on vaja? Ma arvan, et ma ei ole piisavalt pädev, et sellele anda hinnangut, kas seda on vaja või mitte. Aga ma tunnen, et minu jaoks ei ole see õige. No igal juhul see 2014. aasta võit kinnitas teile, et teie valitud tee pianistina on õige. See oli üks esimesi niisugusi suuremaid läbimurdeid minu elus küll. Sest tänu sellele ma ju läksin Londonisse õppima. Žürii esinaine, professor panessamplataaž, kutsus mind pärast seda Londonisse. Ja siis ma tegelikult sellel aastal saingi enam-vähem aru, et noh, et võiks tegelikult veel süveneda sellesse, mida ma teen ja kuidagi päris hakata tõsiselt tegema, et ma tegin seda kirega varem. Ja mul oli väga hea meel ja mul oli tõesti nyyd kontserdid, mis ma tegin. Ma olin väga õnnelik, et ma sain neid teha, aga ma ei kujutanud kunagi ette, et sellest võiks ka mingisugune niisugune väljund tulla minu jaoks. Legend räägib, et esimest korda eluste kiindusite klaverisse siis, kui te kõndisid koos emaga mööda muusikapoe aknast, nägite aknal klahvpilli ja keeldusite akna juurest ära tulemast, enne kui vanemad olid lubanud, et nad panevad teid klaverit õppima ja ostavad klaveri. Kas see lugu on tõsi? Ma olen oma ema käest küsinud seda ja ta ütles, et see täpselt nii oligi. Ma ise kahjuks seda ei mäleta seda hetke. Mul on niisugune elav fantaasia, ma olen seda kujutan seda ette, kuidas ma olen seal kuskil klaveripoe akna peal, vaatan seda klaverit ja noh, kuna ma olen väga suur multifilmide fänn, siis ma kujutan seda sihukse animatsiooniina ette, et mina seal klaveri taga ja siis kuidagi ema. Vaatame ainult neid hindasid ja muretseb selle pärast, et kui ma naq lõhkuma midagi. Ma võin uhkusega öelda, et ühtegi klaverit ma siiamaani veel ära pole lõhkunud olemas klahvi võib-olla niimoodi või mõne keele puruks mänginud, aga noh, see juhtub paratamatult. Kas teil on praegu oma klaver, ma küsin seda sellepärast, et sotsialistide viiuldajad ostavad hea pilli omale suure pangalaenu Eesti siis peavad võõrsil mängima aastaid orkestrites heapalgalistel orkestrikohtadel, et seda laenu tagasi maksta. Kuidas teil on? Meil on kodus klaver, ma arvan, et see on juba 10 aastat tagasi, isa ütles, et nüüd on aega uus klaver osta. Mul oli varem oli meil ka niisugused pianiino on see, ta ei ole suur klaver. Aga ma olen sellega väga rahul, sellepärast et see on täpselt ideaalne kodustaks tingimusteks. Ma mäletan, kui me selle ostsime, siis tuli klaverihäälestaja seesama mees, kelle käest me selle ostsime, tuli meil koju ette häälestada, klaver ära, pärast transporditi meile. Ja siis ma olin ise sealsamas kõrval ja siis ja siis see klaveri ääres ta ütles, et noh, et mänginud midagi, et proovi, et kas on hääles ja siis ma mängisin, ma ei tea, mida ma seal mängisin, kriigi kontsertidest natukene algusest. Ja siis klaverihäälestaja oli pärast ta ära sõitnud, helistanud mõisale ja öelnud, et noh, et kulget, sellel poisil oleks vaja küll natukene suuremat klaverit. Seda siiamaani veel ei ole. Aga kus on kõige parema kõlaga klaver, millel te olete saanud üldse elus mängida? Mul on niisugune mälestus. Ma olen niisuguse kollektiivi tütarlastekoor, Ellerheina kontsertmeister kolm aastat. Ja meil oli kunagi Madriidis kontsert Madriidi konservatooriumi väikses saalis ja ma mäletan, et ma pidin seal vahepeal mängima soololoo, sellepärast tüdrukud vahetasid riideid kontserdi ajal ja ma mängisin seal selle ühe soololoo ja ma mäletan, kui väga ma nautisin seda klaveri kõla aega, kus ta saali seal on mul kõige eredamalt meeles mälestuse mõttes, et kus on hea klaver ja hea saal. Aga loomulikult meil Estonias väga hea, nüüd see klaver, Steinway Steinway ja mis just muideks osteti ka sellesama pianistide konkursi enne seda vahetult enne seda finaali. Ma arvan, et see finaali ajal võib-olla oli kuu aega vana või nii, et me olime ühed esimesed, kes selle peal mängisid. Mustpeade majas on hea klaver, paga otsesemad, riided mul miskipärast meelas. Ma ei tea, miks. Järgnesid kolm aastat bakalaureuseõpinguid Eesti muusika teatriakadeemias, professor Ivari Ilja klaveriklassis. Mida professor Ilja teile õpetas? Tehnikat, muusikamõistmist, interpreteerimist, ajastuid, heliloojaid, mida. Noh, need on kõik väga niisugused spetsiifilised näited, mida te praegu loetlesite. Kui ma nüüd olen mõelnud selle peale, et mida ta mulle õpetas siis ma arvan, et ta pani mu mõistuse kuidagi paika. Selles mõttes, et enne kui ma ta juurde läksin, ma olin niisugune pea laiali otsas, natukene noor naga, tegin seda, tegin toda ja kõike, mis andis midagi teha. Ja mängisin klaverit ka, aga üsnagi niimoodi lohakalt kui nüüd täpsustada. Ja ma mäletan, kui ma läksin tema juurde esimesse tundi, see oli aasta 2011. Kõle septembripäev oli hästi, pimedal ja vihma 100. ja ma läksin talle esimesse tundi. Ma olin tohutult närvis ja mängisin talle ette mingisuguse loo valmis Beethonil missionaatelevist. Ja ta ütles mulle selle peale, mängisin talle ära, ütles, et nonii, Sten, Sa ei oska klaverit mängida. Hakkame algusest pihta. Ja need neli aastat, mis ma toores olin. Need olid hästi hästi intensiivsed. Ega ma tol ajal aru ei saanud, et ta mulle seal õiendas midagi, siis ma ta tõesti õiendas ma kui ma nüüd mõtlen või raadioeetris öelda, ta oli väga-väga karm selles mõttes, et ta ei lasknud mitte ühtegi siukest praaki läbi mille peale muidugi mina õiendasin vastu, et noh, et miks ei või olla, niimoodi ei saanud. Aga nüüd, kui ma selle peale tagasi mõtlen, siis ta tegelikult pani asjad paika. Ta andis mulle selle võimaluse, et ma saaksin hakata musitseerima niimoodi, nagu ma seda praegu teen. Põhialused sisuliselt, kuna ma muusikakeskuses noppisin õpetaja Marju Rootsi juures temalt ma olen õppinud. Ma arvan, et siukest väga loomingulist muusikatundmist, see on see, ilma milleta ma ei saaks üldse mitte midagi teha praegu niisugust loomingulist lähenemist sisuliselt kõigesse, mida ma teen, aga paratamatult noh, kuna ta ise ei mänginud eriti klaveritel oli ka vigastus siis olid mingisugused asjad, mida ta oli õpetanud väga hästi läbi seletust. Aga mul puudus selline rulli mudel ees, et mul ei olnud võimalik näha, kuidas see asi päriselus praktikas peaks toimima. Ja kui ma läksin Ivarilla juurde, siis praktika tekkis mul sellepärast, noh, iva Rilla niisugune suurkuju, et ta istub klaveri taha, ta võib mängida ükskõik mida. Ja see on fantast täiesti fantast. Professor Ivari Ilja oli see, kes soovitas teil klassikatähtede konkursile minna. Teid oli ju varemgi kutsutud, miks te varem ei läinud? Teate, eks mul oli oma arvamus sellest kongressist. See, kui ma nüüd olen aus, siis ega ma suurt ei pidanud sellest. Sellepärast, et ma olin vaadanud, tegelikult ma mõtlesin, kuid esimene kord välja kuulutati ja mõtlesin, et no miks mitte, eks ma olin tol ajal, ma olin natukene noor, muidugi see, kes võitis, tol ajal oli veel noorem. Aga ausalt öeldes ma pidasin seda niisuguseks totaalseks show tegemiseks lahut ja meelelahutusi, mida ta tegelikult ongi, ta ongi niisugune meelelahutus. Ja ma ei tea oma sellises sisemuses ma tundsin, et et ma ei ole küll võib-olla valmis nihukeseks meelelahutuseks, et mul võib-olla pole piisavalt oskusi selleks. Ja ma tõesti boikoteerisin kohe teadlikult need esimesed kaks korda, kui see oli, mis on tegelikult väga hea, sellepärast, et et muidu oleks olnud seal noh, need, kes seal võitsid, mõlemad, onju suurepärased muusikud, keelpilli mängin keelpillimängijad ja ma olen tegelikult mõelnud selle peale, et mis oleks juhtunud, kui me oleksime läinud Brüsseliga koos esimest korda sinna. Mis siis oleks saanud. Üks meist igatahes ei oleks võitnud sellisel juhul. Ma arvan, et need asjad tulid tegelikult väga õigel ajal, ma arvan, et see, et ma nüüd eelmine aasta seal oli nüüd see oli väga õige otsus. Ja tõesti, onu iva Rillale, taas kord ta kirjutas mulle, et saade tuleb. Ütlesin talle, ma tean külma, näen plakati pealt. Ja siis ta ütles, et mine ja siis ma ütlesin, et jahtme usaldan teie arvamus, et kui te ütlete, et ma lähen, siis ma lähen ja ta ütles, et mine Kuidas te selle telekonkursiga kaasnenud meedia tähelepanuga ja kuulsusega toime tulite, kas oli tore, kui teid tänaval ära tunti, või vastupidi, et häiris? Alguses oli väga tore, ega see noh, see olukord oli ju uus meie kõigi jaoks, et niisugune meedias ära ja kõik see, mis sellega kaasneb, noh et inimesed tõesti tulevadki tänaval juurde, ütlevad, oi, ma tean, jäävad nagu järgi vahtima. Sellist asja ju ei ole olnud ja selles mõttes, et need ajad on möödas, kus muusikud, et nii kõrges hinnas on läinud, et ilma igasuguse meediaga elatanud inimesed tundsid tänaval ära, et see aeg oli kuskil 100 aastat tagasi. Eks ta oli selline suur šokk mingis mõttes, aga samas väga tore ka, kui ikkagi helistatakse kodus, meil ju Eesti Päevaleht käib, eks ole, kui helistatakse Eesti päevalehest, et noh, et tahaks teiega intervjuud teha ja pildiga panna. Selline uhke tunne oli küll. Aga noh, eks see on ikka selles mõttes niisuguse meedia asjaga, et ühel hetkel nagu vaibub, ta natukene vaibunud ja kogemus on, ma arvan, et hindamatu. Aga ma arvan, et kui see tähelepanu oleks püsiv, et siis ta muutuks ka tüütavaks. Tõenäoliselt jah, sellepärast, et noh, kui vaadata kõiksugu neid suuri staare, kes meil on mingisugused kas või Eesti mõistes mingi Taukar või Tanel Padar neid teab ju põhimõtteliselt iga inimene. Ja ükskõik, kuhu nad lähevad, ega neil on niisugust privaatsust kui sellist ei ole. Meie klassikatähed ei saa ennast pidada nii suurteks staarideks, et me nüüd palgaksin tal ihukaitsja v8 fänni teemal, et seda asja annaks, ei ole, millele ma olen väga õnnelik. See ei ole päris mina. Me oleme oma saatega eetris üheksandal septembril. Kas teie valmistute juba Londonisse tagasi sõitma? Valmistan küll jah, 19. September on mul see pilet, just eile korraldasime oma korteri ära, saime võtmed kätte. Et meil on nüüd katuseterrassiga korter Londonis. Mis on tõesti kõik pööritavat silme andit, mis värk on. Aga tegelikult me saime väga sellise tõesti suurepärase pakkumise. Neljakestime nüüd elame ja ma arvan, et tuleb üks selliseid üllatusi täis aasta. Ma tahan Londoni kuidagi enda omaks teha rohkem. Siiamaani ma olen üsna kauge või sellise külma suhtumisega andnud selle linna vastu. Ma loodan, et midagi nüüd muutub. Ühesõnaga, esimene aasta kuninglikus muusikakolledžis on teil selja taga ja käes on teine aasta on juba kaks aastat möödas, nüüd on kaks aastat möödas ja, ja nüüd on viimane ehk kolmas. Ei, need on tegelikult on nii, et üks nii-öelda täitsa uus aastast ma lõpetasin suvel magistri ja nüüd ma teen niisugust lisadiplomite, mille nimi on artist diploma. Ehk siis minust saab nüüd päris artist, selle diplomi saan siiamaani olen lihtsalt magistrikraadi Cartist. See niisugune lisa, ütleme, võimalus õpilastel, kes noh, need kaks aastat tegelikult on ikkagi üsna väike aeg niisuguses linnas olla ja see niisuguseks lihtsalt tekitatud, et kui sa ei soovi minna doktorantuuri milleks ma veel üldse valmis ei ole, siis on võimalik teha niisugust artisti diplomit. Isegi kestab üks aasta. Aga te siiski tahate Londonisse kauemaks jääda ennast täiendama, kui see üks aasta, mis veel alles algamas on. Ma ei oska seda üldse öelda, ma ei taha jääda ilmselt sinna ka muidugi liiga pikaks, et minu suur unistus ja eesmärk on ikka see suur õun üks kord läbi hammustada ja kolida New Yorki. Sest mulle tõesti meeldib ma nüüd, veebruaris lähen New Yorki, aga ma ei ole kunagi käinud. Ja on alati vähemalt nii palju, kui ma lähen, igatahes filmidest vaadanud. Ma arvan, et ma sobiksin. Räägime veel Suurbritanniast, kui raske teil oli alguses Eestist minnes seal sisse elada? Eks ta oli väga-väga keeruline, sellepärast et briti rahvas teatavasti on väga omamoodi seltskond nende niisugune ellusuhtumine ja kõik see, kuidas nad enda ümber näevad inimesi ja kogu seda elu, et see on natuke teistmoodi, kui on situd meie endisest Nõukogude Liidust tulnud inimese suhtumine, kuidas see seal on? Kuidagi selline ilmselt on see, see oli niisugune klassiühiskond neil väga juurdunud. See niisugune kasti panemine on tegelikult väga levinud seal kasvõi näiteks koolis, kui suhelda mingite professoritega või ütleme, minust nii-öelda kõrgemal positsioonil olevate inimestega, et nad on küll väga sõbralikud. Tõesti noh, tegelikult kui sa lihtsalt paned silmad kinni ja kuulad seda juttu, siis seisa aruvata isegi, et, et nad kuidagi oleks sinust kõrgemal. Aga see kuidagi see positsioon ja see hoiak sinna suhtes ikkagi see väljendub kuidagi niimoodi, et sa tunned ennast. Sa tunned ennast ebamugavalt nende keskel. Ja see on midagi, millega ma nüüd harjunud kaks aastat, et seal ei olegi võimalik ennast mugavalt tunda mitte kuskil. Tegelikult see on mulle hakanud vaikselt meeldima. Ma olen õppinud sellega kohanduma ja isehakanud mulle meeldima. Et eks ole näha selles mõttes, et nad suhtuvad ka siin praegu tänapäeval üldse on kaasajal väga palju on igasugust sihukest vihkamist mingisuguste teiste kasvõi näiteks sisserännanute vastu, tegelikult noh, fakt on see, et me räägime siin moslemitest ja kõigest et nende, nende uske, nende usuinimesed on olnud Inglismaal palju kauem kui inimesed siit endisest Nõukogude Liidust, selles mõttes nendesse eestlastesse nad suhtuvad tihtipeale isegi palju kallimalt kui nendesse, kellesse meie halvasti suhtuma. See on, see on niisugune huvitav maailm, tegelikult seda on väga huvitav on seal keskel olla ja selles kuidagi osa saada katsuda siis võib-olla hakkas siis muuta natukene nende arvamus tuli, see on hindamatu elukool, mille te saate Suurbritanniast. Ma olen täiesti kindel selles, sest London juba praegu see muutis mind esimese kuu ajaga. Ma läksin sinna, ega ega ma läksin ka, ma tulen ja mõttes Eestist. Ma olen ju harjunud selle niisuguse otsekohesuse ja nagu sellega, et ma võin öelda niimoodi, nagu asjad on. Isegi kuu aega ei läinud mööda, oleks nädal aega mööda, ma sain aru, et ma pean end tuure maha tõmbama natukene, et seal peab väga valima. Kuidas ja mida sa ütled, sellepärast et inglastel ei ole kombeks öelda otse asju. Inglastel on kombeks saata sind põrgu niimoodi, et sa jääd ootama seda teekonda. Ja see on vaimustav, tegelikult see on lihtsalt uskumatu, millised nad on. Mandri-Euroopast ja tõenäoliselt ei kogeks niisugust asja kui nüüd püüda iseloomustada, mis vahe on klaveri õpingutel Eesti muusika teatriakadeemias ja Royal College of Musicus. Mis need tasemevahed või mida te õpetataks? Ega ometi ju mitte tehnikat enam siis ikkagi kultuuriajalugu ajastuid. Ma arvan, et see kultuuri, niisugune õppimine, see ongi väga suur osa, mis, miks ja mis asi see London tegelikult ju on. Et London on niisugune maailma tsenter ikkagi kogu maailm on koondanud tegelikult ükskõik mis hetkel ikkagi alati mingil määral Londonisse. Eestis ei oleks kunagi võimalik minna, ma ei tea, vaatama lihtsalt mingisugust Lähed muuseumisse, vaatate, jaksan Poloki maali või Andivoorholly või või noh, keda igal mune selles mõttes, et seal on olemas sisuliselt kõik mille iganes vastu seal huvi on sõnu lähima aja jooksul ilmselt tuleb Londonisse, et selles mõttes London ise nagu linnana tõesti on mulle andnud nii palju, et poleks uskunud ka. Kool on selles mõttes natukene teistmoodi, et koolist ütleme, et kui ma nüüd räägin puhtalt niisugusest pianisti vaatenurgast, siis ma arvan, et ma õppisin ikkagi rohkem muusikaakadeemias kindlasti tulenevalt väga suuresti ka sellest, et ma õppisin professori varila juures noh, me oleme temast loonud mingisuguse jumaliku kuju, aga paratamatult see, kuidas tema on mind õpetanud on teinud minust muusiku päris muusika. See, mis seal Londonis on, see on niisugune natukene, pisut selline tilulilu nad teevad seal küll väga suure sellise kirega seda asja. Aga ma arvan, miskipärast ma olen mõelnud selle peale, et kui ma oleksin läinud kohe sinna niimoodi, et ma oleks jätnud selle akadeemia vahele siis ma arvan, et ma ei oleks jõudnud nii kaugele. Kuulge, mis on Singlaslik lähenemine muusikale ja musitseerimisele, te olete sellest rääkinud ka ühes varasemas See on niisugune pedantlik lähenemine, kui ma võin niisugust sõna kasutada, sellist väga-väga karmi tegelikult hinnangut andes mis on tegelikult mõnes mõttes noh, kuna ma siin olen juba niisuguse põhja endale saanud, siis minule on see ainult kasuks tulnud, seal on niisugune pedantlus, et ma olen natukene õppinud vormima seda, mida ma teen muusikas, et ma olen õppinud austama seda helilooja teksti, helila soove, mõtteid, mis ta on kirjutanud nooti sisse. Aga kui ma nüüd mõtlen nende inglaste peale, kes õpivad seal Inglismaal, siis mulle vahepeal tundub et ütleme, et kui nad, inglased seal õpivad, eks ole, nende enda selline suhtumine muusikasse ongi see niisugune ainult see vorm. Et nad võtavadki seda, kui lihtsalt nad teevadki seda ära, mis on kirjas täpselt niimoodi, nagu nad teevad seda suurepäraselt, täiesti autoritruudus. Autoritruudus jah, aga mulle tundub, et see vahepeal, mitte nüüd alati, aga mulle tundub, et vahepeal sai niisugune suurem mõte. Jääb selle, tahan justkui nagu kaduma. Et mina ei tahaks teha vist muusikat niimoodi, et ma teeksin ainult noh, see nagu õmblusmasinaga õmblemine. Et sa teed kõik need asjad ära ja siis on tehtud. See ei ole minu jaoks, see ei ole musitseerimine, ei ole kunst tegemine. Mina arvan, et kunstis ja muusikas on võimalik lubada endale vabadusi ja ma olen kahe käega selle poolt. Kuidas te kujundate oma isikliku interpreedi käekirja, sest on ju olemas niimoodi, et kuulad heliplaadilt ühte pianisti, siis kuulad teist. Noh, enamasti on võimalik aru saada, kes mängib selle järgi, kuidas ta mängib. Aga kui teid õpetatakse olema nii autoritruu ja täpp, näe ja noodikirjas kinni, siis kuidas teie isiklik interpreedi käekiri saab kujuneda? Ma arvan, et see on suuresti juba kujunenud ja ma arvan, et see kujunes välja enne, kui ma läksin sinna Londonisse. Londonis ma tõesti õppisin alati, ma läksin esimesse tundi, mängisin Schuberti sonaat teemal, andsin oma õpetajale noodi, mis, mida ma olin internetist välja prollindanud. Seal ta saatsin tunnist minema, ütlesite, tuleb orm korraliku väljaandega tundi. Kas see tähendab, et mida see tähendab, seda, et see, mis on internetis teatavasti internetis, leidub igasuguseid. Oh ta eilse ei olnud nõus mulle selle järgi nagu õpetamisest, mina tahtsin, eks nuut mängida, Schuberti sonaati, vaatasin, et oh, noodid on ju olemas, et väga tore. Ma õpin noodid ära ja siis hakkan mängima. Aga ma arvan jah, et see niisugune isiksuse kujunemine toimus mul suuresti just muusikaakadeemias. Kui ma sain aru, et mis on see, mis mulle meeldib, mulle meeldib, aga Beethoven poleks kunagi arvanud, et see mulle meeldib, aga tänu minu endisele professorile ta pani mind kuidagi seda muusikat õigesti tajuma. Ja see ei olnud läbi selle. Nüüd ma ei vaata siin, et siin on mingisugune kriips, siin on mingi kaartee niimoodi. Ta lasi mul vabalt suhtuda sellesse muusikasse ja koos sellega siis arenesin. Ja ma ei taha öelda nüüd muidugi seda provotseerin siin, ma ei taha nüüd öelda muidugi seda, et tehke nüüd jookskamokio, tehke, mis tahate. Tegelikult kunagi oli professor Igor pes root nii öelnud, et sa võid teha selle muusikaga, mida sa tahad. Aga sa pead teadma, mis seal on kirjas. Sa pead teadma kõiki neid nüansse, nagu sa tead kõiki neid nüansse, siis on seal vaba valik otsustada, kas sa tahad seda teha või sa ei taha seda teha. Ja ma olen oma elu hakanud õppima elama järjest rohkem selle ideoloogia järgi. Et ma pean teadma, ma pean suhtuma sellesse heliloojast. Ma pean suhtuma tema mõtetesse väga niimoodi, noh, austusega ja aupaklikult. Aga ma arvan, et kui ma olen selle enda jaoks läbi töötanud, mida ta nõuab, siis ma usun, et mul on ka endal interpreedi Nasse vabadus teha midagi teistmoodi. Kuulan teid ja mõtlen, et õieti on teie suured õppejõud omamoodi kujundanud mitte ainult teie põhimõtteid, aga võib olla ka iseloomu, näiteks. Kindlasti kindlasti on selles mõttes, et ma mäletan, kui ma läksin Londonisse, kuidas minu professor Vanessa mulle tõesti rääkinud tunnist tundi, et teen noot lahti ja vaata ja ma olen selles mõttes niisugust, detailidesse süvenemist. Ega ma varem, aga ei, ma ei olnud elus ka niisugused detailidesse süveneda ja ma tegin suure sellise afekti ja tunde pealt kõike. Et aga ma arvan, et see igasugustest minu tavalises elus nüüd ka mõjutab mind näiteks mogo banaalne näide juba, et ma tegin seda üürilepingud ja käsi ei tõusnud ennem sellele alla kirjutama, kui ma ei olnud läbi lugenud kõiki neid punkte, mis seal on. Kolm aastat tagasi ma läksin, mida nad oma allkirja alla ja öelnud, et võtke, et millal ma võtmed saan. Et selles mõttes ma arvan, et see, niisugune selline kriitiline suhtumine sellesse, mis minuni kandub, et ma arvan, et see on kindlasti mul seal Londonis tekkinud arenenud edasi. Kas te mäletate, eelmise aasta 16. oktoobri enne lõunat? Esinemine Royal Albert. Koolis hea mäletan, loomulikult mäletan noh, selles mõttes, et see on ju niisugune paik, noh, BBC Promsile kodu, eks ole, selles mõttes, et see niisugune paik, mis on, esiteks tee meie koolist. Kui me seal harjutame, siis me näeme niimoodi aknast välja, Albert hool? See oli äge. Esiteks see saal, kus ma mängisin, seal oli söör Elton Johni klaver, mille ta oli kunagi annetanud, punane jama, ahah. Ta oli sellega käinud tuurildolisele annetanud siis roe labrit hoolile ja juba, kui ma läksin sinna proovi, mulle anti kell 10 hommikul see võti, et minna sinna proovi tegema, nagu ma tegin selle klaveri lahti ja ma mõtlesin, et et Elton John mänginud seal klaveri peal oma tuuri ja mina hakkan selle esitama endaga. Siis need tunded, mis valdasid, need olid väga sellised segased. Ma olin ühest küljest väga Rõõmus, teisest küljest mul tohutu selline Aubakliks ja mõnes mõttes hirm. Kuidas need peaks siis suhtuma sellesse. Aga see kontsert möödus väga edukalt ja mängisime lisalooga. Ja selle lisalooks mängisin Arvo Pärdi Uku arvalisi. Oo, see oli ka minu eraldi selline soov, et me ei teinud seda kontserti ära, eks ole, lisalooks mängin kõrvalisi. Te kuulete saadet Kajalood, kus täna on külas pianist Sten Heinoja. Me rääkisime teie kõige esimesest esinemisest rajal. Albert hoolis Londonis. Mis on need maailma kontserdisaalid, mida ta järgmiseks tahate vallutada? Suvel mul oli väga tore võimalus esineda Vihmar hoolis, mis on Londoni ka teine niisugune suur saal. Me tegime seal trio, terve üks pool oli meie päralt ja ega ma seda ka ei kujutanud ette, et ma olin seal käinud kontsertidel väga palju, et ma ise kunagi läksin sinna lavale sattuma. Aga see oli väga selline tõesti tore, et olla seal mõelda, et tegelikult see kõik selle lavatagune ruum, kus me saime olla. Esiteks see nägi välja nagu vanaema selline elutuba natukene. Et seal oli mingisugune tore selline teekond, niukene, sihuke sohva ja hästi-hästi, selline kodune tunne. Ja siis vaatasid seina peal oli pandud üles kõikide suurte muusikute, kes seal kunagi üldse on esimene lende pildid alustades Fischeri, ühesõnaga kes seal kõik on mänginud. Ja siis nende autogrammid olid sinna pildi alla pandud endale kõik seinad olid täis pilte. Ja see oli niisugune väga väärikas koht, kus ma nüüd suvel esinesin. Nüüd, kui mõelda tuleviku peale, siis ega ausalt öeldes mul ei ole olnud kunagi niisugust väga suurt tungi esineda kuskil suures saalis me läheme väga paljudel muusikutel on, et nad tahavad kindlasti mängida seal ja seal seal, eks ole. Aga ma ei ole mitte kunagi tundnud isiklikult, et mul oleks nüüd mingi selline minu väljund oleks see, et ma pean mängima kuskil. Väga tore oleks mängida Carney hooles New Yorgis. Miks mitte? Mõned minu sõbrad on seal mänginud, eks ole. Ja väga tore oleks liituda nendesse selle klubiga, kes seal mänginud. Aga ma arvan, et kui ma sellel Tiksin ära, siis ega ma ei oskakski muud midagi, niimoodi väga soovid. Igal pool peab hästi mängima ja ükskõik, kus ma mängin, mul on igal pool väga selline. Suhtun aupaklikkusega sellesse, mida ma teen. Ja ma arvan, et seal ei ole vahet, mis saalis. Ma esinen. Puhtalt tagasihoidlikkusest jätsite mainimata, et sellel lõppenud hooajal esinesid Iisraelis Ameerika Ühendriikides. Kanadas Kanadas ma veel ei ole esinenud Kanadast järgmisel hooajal. On selge, aga kuidas see publik teile istus? Iisrael, Ühendriigid. Te olete, publik on igal pool väga erinev Ühendriikide publikuga ma kuidagi suvest on väga hästi, sellepärast et mulle meeldib, nende juures on see, et nad on väga emotsionaalsed. Nad võtavad väga-väga kiiresti omaks ja nad tõesti pärast kontserti näiteks tulevad ja räägivad juttu sinuga väga elavalt. Ja neid huvitab muusikas on tegelikult tõesti selline täitsa omamoodi kogemus on Ameerikas esineda, et sellel hooajal nüüd ma vist isegi kolm korda. Lähen ühendriikidesse mängijad, et selles mõttes on tõesti mulle väga meeldib seal alati. Iisraeli publik oli natukene teistmoodi, nad võtsid ka väga hästi vastu, aga nad võtsid nagu teistmoodi vastu muidugi neil meil oli see suur Kruffee, olime koos härra Andres Mustonen, keda kogu Iisrael armastab. See on täiesti uskumatu, kuidas härra Andres Mustonen on seal nagu tõesti sellises jumala staatuses. Et selles mõttes on temaga koos olla laval. Vot see on selline hoopis teistmoodi tunne. Et sa tead, et need inimesed, kes seal saalis on, et nad vaatavad Mustonenil just firmade altpoolt ülespoole. Et see on lahe. Aga nii palju, kui me seal suhtlesime publikuga, et nende suhtumine oli jälle nagu teistsugune, et see oli rohkem niisugune siuke eestlaslik, võib-olla rohkem, isegi kui nii võib öelda. Nad olid sellised natukene tagasihoidlikumad, et nad võib-olla ei avaldanud enda emotsioon enda mõtteid nii avatult, kui seda tehakse Ameerikas. Ja nüüd teid ootab ees, siis taas väga eripärane publik Hiinas, kuuldavasti nemad Enele nii avatud, et nad kõnnivad keset kontserdiaegamööda saali ringi, aga püüdlikult plaksutavad, kui solist lõpetab. Jah. Mis ootused teil Shanghai publiku suhtes on? Ma ei oska öelda, sest see, see kultuuri, selline see kultuuri riikese kant on minu jaoks tundub nagu mingisugune kolmas planeet täiesti. Ma ei kujuta ette, mis meid seal ees ootab. Nii palju kui ma lugesin, olen lugenud, kui ERSO on seal käinud ja ma tean, et mingid tuttavad on käinud, et noh, et ma pean niimoodi jaganud oma mõtteid sellekohane. Aga ma arvan, et ega enne ei saa kujundada arvamust, kui pole ise näinud. Nii et eks me läheme kohale, vaatame. Mängite Viini klassikuid, eesti autoreid? Jah, kuna meil on seal niisugune kahe poolega kava, siis esimeses pooles meil ongi Beethoven. Kuna see oli hiinlaste suur soov, mängiksime Beethovenit, siis me teeme kaks Beethoveni sonaati ja teises pooles on siis natukene Eestit Arvo Pärti siis niisuguseid teisi suuri klassikuid. Te nimetasite, et neid ootavad ees kontserdid Ühendriikides ja Kanadas. Kui mitme aasta peale teil juba kalender on kinni pandud esinemistega? Noh, eks seda on niimoodi põnev Mões selles mõttes, et see aasta on täiesti juba nüüd see, mis nüüd hakkab. Et siin sisuliselt ei ole enam ühtegi vaba auku. Võib-olla kuskil maikuus leidub niisugune hetk, kus ma saan korraks öelda, et okei, ma olen nõus sellega tegema. Et nüüd ütleme tõesti kuni kuni aprilli keskpaigani aprilli keskpaigas on mul Estonias on soolokontsert kuni selle päevani on ikka täiesti noh, täiesti täiesti täis. Mis on tõesti, mul on väga hea meel selle üle, et see annab mulle motivatsiooni ja tahet harjutada. Estonia kontsert on teil orkestriga, soolosoolo täiesti soolokava on valitud, kaua on valitud ja kava on õppimisjärgus. Kui, nagu üks päev ma läksin akadeemiasse, Ivari Ilja tuli mulle vastu ja ütles, et ma seisan hea selle eest, et sa seal teeksid ja esituse siis ma läksin närvi. Ja siis ma läksin kohe harjutama kastelervjueerit enne kontserti ja ja see võib-olla ei paista välja. Aga ma olen tegelikult pagalaga närvi salate. Miks Tyleri alati hästi? Ma ei tea, ma arvan, et see on selline elu selline osa, mis peab nagu olemas. Võibolla mind on õpetatud niimoodi, et peab olema tarvis, ma ei tea. Kas see on niisugune hea närveerimine, pääseks juba lavale ja saaks juba alustada või see on niisugune, mis halvab. Kui nagu ta halvaks siis oleks väga halb. Aga see on, ütleme, et ma olen tegelikult väga mitut sorti, eriti närve. Olen seda oma nende kontserdit aga õppinud, et ma tean, et mul on üks kindel närv, millega mul läheb alati hästi. Ja siis ma tean, et kui mul on see kindel märk, siis ma võin olla isenda peale kin. Kas te saate seda ise esile kutsuda? Õiged ei saa, tunne see õige tunne tekib lihtsalt, kui ta tekib, siis ta on ja kui siis ta on, kui teda ei ole, siis on see teine närv, mis on natukene kehvem variant siis tuleb, siis tuleb ise natukene kaasa aidata. Kontserdi õnnestumisele. Kas te olete muidu väga enesekriitiline või kelle kriitikat yldse usaldate? Ma olen väga enesekriitiline. Ma arvan, et noh, eks kõik inimesed kindlasti mingil tasemel on enesekriitilised, aga. Nonii kiidab ennast taevani ja lakkamatult. No ma usun, et ka nendel inimestel ikkagi ehk on mingisugune niisugune taluvuse piir või mingi selline filter peaks olema. Et minul on ausalt öeldes, kui läheb midagi metsa ei pruugi isegi võib-olla kanduda, publik on, aga ma tean seda ise. Et kui ma ei ole võimeline tegema seda, mis on minu selline tavaline standard, siis ma olen väga, väga, väga, väga pettunud esiteks iseendas siis ma leian ikka 10 igat muutust, mille sa oled pettunud ja ka ikkagi kõige rohkem iseendas. Ja tegelikult on see, mis on otseselt paremaks läinud olen muutunud natukene esiteks enesekindlamaks ja teiseks ma ei Tehmaid hambennastena mutta pärast võib olla ebaõnnestunud nihukest kontserti või üldse oma elus midagi ebaõnnestub, aga ma olen noh, mitte ainult muusika suhtes. Kui ma nüüd ükspäev panin grilli kokku ja ma ei saanud aru, et kuhu see üks polt läheb, siis ma olin ka ikkagi väga noh, ma tegin nagu mingisugused ennatlikud, järeldused sellest, mis tegelikult on mingis mõttes hea, mingis mõttes. Aga on teil mõni inimene, kes alati käib teie kontsertidel, kelle arvamuste usaldate. Noh, Eestis noh, selles mõttes, et ma olen teinud kontserte igal pool, et ega need inimesed kõik ei jõua igale poole. Et raske on öelda tegelikult see on selles, et niisugune subjektiivne arvamus, et Mu vanemad käivad tegelikult väga palju minu kontsertitel, kui mis kõik, mis Eestis üldiselt käivad ära suuremad. Ja ma olen õppinud nende emotsioonidest ka lugema välja, et kuidas läks, et noh, et kuna ta on väga sellised, elavad pärast kontserti, siis ma tean, et et ta oli hästi. Aga kuna nad on rohkem endasse tõmbunud või kuidagi vaikselt, siis ma siis ma oskan võib-olla sellest lugeda välja, et võib-olla kõik ei olnud nii hästi. Kas need on professionaalsed muusikud? Ei ole mõisa, laulab kooris vabast ajast ja ema tantsib rahvatantsu, aga nad ei ole kumbki muusikud uisangel õppinud muusikakeskkoolis. Aga põhimõtteliselt ei ole jah. Kui te rääkisite oma kontserditest ja see sellest, et kalender on täis, siis tahtsin küsida, et kas teil on juba olemas oma kind, kes ütleb, et vot selle esinemise võtad vastu seda ära võtta vastu sellele väljaandele, annad intervjuu, sellele ei anna intervjuu, selle dirigenditeed koostööd sellega ei tee. Agenti ei ole, sellepärast et on, on olnud püüdlusi olla agent inimeste poolt, aga ma olen siiamaani pakutud ei ole nagu selline otseselt, noh, see on ikkagi nagu jah, ikkagi nagu agendid. Siin Eestis oli üks neiu, kes vahepeal proovis, aga teate, tegelikult on see, võib-olla see tuleb, Nathan natuke tasandab selle enesekriitika peale jälle, et ma olen nii selline, et ma pean olema kontrolliv nende asjade üle, mis toimuvad. Ma tean ise vähemalt ma arvan, et ma tean ise kõige paremini, mis mulle sobib. Ja selles mõttes nende agentidega on. Nemad arvavad, et nad teavad, aga tegelikult mulle meeldib olla ise nii-öelda see selline ohjas. Huvitav, et mulle meeldib kontrollida enda asju, ison vähemalt esialgu veel noh, selles mõttes, et neid, seda ei ole veel nii palju, et see ei käi mul veel üle pea. Et senikaua kuniks on, mul ei käi üle pea, ma olen valmis ise neid asju ohjama. Nüüd aastaga tagasi, me tegimegi siin koostööd ühe ameerika dirigendi, kes oli härsemat Harreti agentuuris saadeti seal tarretist meile ja siis kuidagi. Me sõitsime trütmerzoga mööda Eestit ringi, siis noh, me olime nagu bussis temaga rääkisime juttu. Ja siis ta ütles ka, et noh, et tema elu ongi selline, et ta täpselt ei tea, kuhu ta järgmisel nädalal läheb sinna, kuhu agenda või no ütleme, et kaks nädalat ette, et ta ei tea, kuhu ta läheb, et siin nagu agentuur saadab, saadab talle meili peale lennuajad, et sa pead olema seal. Ja umbes, mida peab proovima, mida peab tegema ja siis tema lihtsalt läheb kohale. Et vot see mulle ei sobi. Mulle meeldib asju planeerida nagu ise, kui ma tean, et ma pean tegema, siis ma tahan neid asju ise teha. Selles mõttes härsem, parlament ei oleks minu esimene valikagentuuri mõttes. Kuigi ta on üks maailma kõige kõvemaid agentuur, aga niisugust elu see pole pärisse. Aga te oleksite nõus vastu võtma kontserdi, mille kavas on teos, mida te põhimõtteliselt ei tahaks. Asi, et noh, mul on selles mõttes palju tuttavaid muusikutest ja kõigil neil on praegu niisugune arvamus, et uisada lugu küll ei taha mängida, umbes vihkan seda lugu. Ma ei oska suhtuda musks niimoodi, et kui mulle mingisugune asi antakse, ütleme, mängida siis ma teen selle täpselt, isegi kui see on tohutu, nii rõve kakofoonia. Ma leian sellest ikkagi midagi sellist, mis mulle meeldib ja ma teen selle ära. Selles mõttes, et kui mulle pakutakse kontserti niisuguses kohas mingi loogika, mida ma ei taha mängida, siis see ei ole vastuvõetav mulle, ma pean selle ikkagi ära tegema. Ja ma kas või pigistan silma kinni. Ja teen ära. Kas sama lugu on dirigendiga või teil on siiski oma list lemmikdirigentidest. Te tahaksite? Ma tean, et siin kindlasti on väga palju igast vastuarvamusi, aga no minul listid tipus on härra Olari Elts selles mõttes, et meil on laine sagedus mõtlemisega on täpselt sama. Me tajume muusikat samamoodi ja minu arust see, mis me oleme koos teinud, on olnud hästi-hästi kõrge tasemega tegelikult dirigentide puhul samasse samase ameerika dirigent, kes oli, eks ole, Prokofjevi kontserti dirigeerisid, noh, ma saan aru, et tibla, ameeriklased tihtipeale neil ongi nagu teistmoodi õpetatakse või kuidagi, aga kui ma nüüd päris aus olla, siis ega ta sellest Prokohverist suurt aru ei saanud. Tema jaoks olid need suured pikad ilusad romantilised meloodiad. Et mul on tunne, et tal on see ajalugu olnud õppimata. Et mul on omad eelistused dirigentide suhtes. Aga paratamatult ma ei ole veel jõudnud niikaugele oma elus, et ma saaksin nüüd hakata valima, sinuga teenisime, aga mitte. Et kuidas James Födek mulle helistaks ja küsiks, et kas ma tahan teha, siis ma ikka teeks. No need ajad seisavad veel ees, kus te saate valida, kellega koos teda Kuidas teile see ansambli töö sobib, et teie eesti professorit Ivari Ilja maailmas võib-olla teatakse kõige rohkem selle järgi, et ta on kuulsa bassid mitrifrozdovski klaveri saatel. Pianist jah, pianist. Vot ma juba kohe klaariks ära, et minu jaoks klaverisaatja sõna kui selline tohutult alandav. Sellepärast ma ei tea, miks, aga mulle kuidagi see on vastukarva see, kui öeldakse pianisti kohta, eriti kui seda öeldakse iha hilja kohta, et ta on klaverisaatja. Ma ei pea seda õigeks, sellepärast et klaverisaatmisega on see asi ikka nagu kaugel klaverisaatja võib-olla kuskil muusikakoolis lihtsalt esimese klassi õpilasele mängib saadet olla. Aga need, kes musitseeris koos, ma ei tea, Hendrik Krummi, Anu Kaaluga. Ja nüüd ei olegi prints teinud, ei ole klaverisaatjad, need on ikkagi, nad on ikkagi ma arvan, et nende kohta on õige sõna ikkagi pianist. Seal seal huvitav fenomen, see on väga huvitav asi, see klaverisaatja, niisugune sõna vähemalt minu jaoks tõesti alandava tooniga, kui mulle öeldakse. Okei, tõesti, kui ma seal mängin mingisugusele noh, ma ei tea, mingile koorile alla umbes niisugust kaupa, et noh, siis võib öelda, et klaverisaatjaid seal tõesti ei ole nagu midagi teha. Aga kui ma näiteks saadan lauljad, meil oli Juhan Tralla niisugune tenor Mihhail, temaga kontsert ja ma üks neid saateid seal kuu aega, neid, neid laule ma õppisin tõesti niimoodi, et mul olid need täiesti, ma teadsin, mis seal on pikk. Ja kui mulle siis ma teen selle kontserdi ära tund aega mängima ja kui mulle öeldakse, et noh, et väga ilusti klaveril saadetud. Ja ma loodan, et teile öelda seda õnneks ei olnud. Aga, aga noh, ausalt selles mõttes, et seda ma üritan nüüd kuidagi juurutada, väljasid sellest meie nii-öelda ühiskonnast, sest klaverisaatjast lahti saada. Aga muidu ansamblimängu, kas koos instrumentalistina võivakalestidega, te näete tulevikus? Ma arvan, mulle see kõige rohkem tegelikult meeldib. Ma arvan, et see on see, millele ka oma ilmselt oma elu suuresti see on. Sellepärast et no me siin planeerime juba selle Johaniga järgmiseks aastaks kontsertide. Tegelikult mulle hästi-hästi meeldib, mulle meeldib olla laval koos heade muusikutega ja saada neilt inspiratsiooni ja võib-olla on ta ka neile natukene midagi ilmselt sealt on suur, niisugune eeskuju on mulle ilmselt iva, Rillagi tõesti. Kuulge, klaveritundi ei olnud siis see tähendas seda, et ortoosiga kuskil tuuri peal. Et ma nägin seda tema elu kõrvalt ja mõtlesin, et vot kui äge. Et kui oleks endal ka niisugune võimalus. Ja ma töötan selle nimel, et. Kas te üldse mitte mingit muu žanri muusikat ei kuula, peale selle, mis teil pianisti elus vaja läheb? Oih, teate, ma arvan, et minu praeguses elu nihukeses perioodis ma kuulan võib-olla seda enda pianisti elu muusika või ma ei tea, miks, aga mulle kuidagi mulle tegelikult ma ei ütle ära mitte ühelegi muusikažanrile. Viljandi folgil käisite folgil kahjuks ei jõudnud, sellepärast et mulle folgi ajal täpselt oli üks kontsert ja siis ma mõtlesin, et ma loobun sellest, aga ma olen mulle ma eelmine aasta käisin, ma vaga tahan, äärmine aasta. Ma arvan, et meil on igast muusikažanrist on võimalik ei midagi nagu õppida ja ma arvan, et see on tegelikult vorminud ka minu elu, et ma olen väga palju Hollandis Maikuulsvildi Queeni biitleid, need on ju kõik, mida minu vanemad on kuulanud, mida mu onu on kuulanud. Rammsteini. Et ma arvan, et seal on kõigel mingisugune osa meelus. Et kui ma nüüd klassifitseeriks niimoodi, et on see klassikaline muusika ja siis see ülejäänud, et siis see oleks niisugune Kitsa silmaringiline lähenemine asjale või kuidagi. Et see, see ei ole õige, minu arvates. Inglise klubimuusikat käite mõnikord kuulamas. Ma olen käinud ühes klubis. Kõrvad uurisid, pärast seda, aga, aga lõbusele tegelikult oli väga lõbus selles mõttes. Niimoodi ma käisin, nüüd oli seal Ruja kontsert, ma käisin seal näppu viskamas suurest austusest Nõgisto vastu. Tegelikult ma arvan, tasub ennast ikka huvitav kursis. Sellise näitena ma võin jälle tuua, et kui tuleb raadiost nisugune klubihitt nagu des passiituvad, siis ma ikkagi teadsin, et see andes passiitov Kas kuidagiviisi iseloomulik, et Muusikaakadeemia rektorid nüüd juba kahel korral järjest on pianistid? Ennem Peep Lassmann löödi variilia? Klasmann muidugi olis seal rektoriametis 25 aastat, et selles mõttes ma ei tea, mis jõud see oli, mis teda seal hoidis. Et võib-olla, kui oleks olnud tõesti nii, nagu seadus ette näeb 10 aasta kaupa, et siis võib-olla oleks seal nii mõndagi olnud näha. Miks Ivari Ilja nüüd niimoodi sinna sai? Ma arvan, et seal selles mõttes vähemalt minu jaoks ei olnud nagu küsimustki, et kui ma neid kandidaate nägin, kui need tulid välja siis, kui ma neid nägin, siis minu jaoks see oli täiesti ilmselge valik. Hakates neid programme lugema, siis minu selline arvamus ainult kinnistus. Ma arvan, et Ivari Ilja on üks suurepärane valik rektorikandidaadiks, sellepärast et tal on kogemust osakonda juhtinud klaver osakonda juhtinud ju 15 aastat. Tal on üle maailma ilmselt väga häid tutvusi ja mulle tundub, et tal on see niisugune soov 500 akadeemia sellist muusikalist taset kõrgemale. Ma arvan, et see, et nad mõlemad on olnud pianistid seal lihtsalt selline. Ma arvan, et see ei määra üldse roll sõelane voolule. Selle aga kas hoidnud kuidagi klaveriõpet paremal tasemel, kui ei tea laulukateedri taset näiteks. See on muidugi selline asi, millega ei julge siin väga niimoodi sõna võtta, sest ega ma nagu liiga hästi idea enam, sest ma ei ole eriti selle majaga seotud. Aga paratamatus on see, et klaveriosakond muusikaakadeemias on vabandage kõik ülejäänud, kes kuulavad klaver, osakond on tegelikult see kõige sellisem tugevam osakond mingis mõttes. Ma ei tea, millest see tuleb, ma arvan, et see tuleb kindlasti suuresti ka sellest, et meil on tõesti vähemalt professorid. Aga ma usun miskipärast, et Ivari Ilja nüüd kuidagi äkki suudab sellise üldise taseme nüüd ära utsitada. Pilk kellale näitab, et me saame rääkida ainult ühest asjast veel ja see on see teie unistus suurest õunast ehk New Yorgist ja Brooklynist. Miks ometi? Mis seal nii köitvad? Ta on, ma olen mõelnud selle peale tegelikult, eks ma olen niisugune kaasaja laps, ma vaatasin telekast väga palju igasuguseid seriaale. Noh, kas või näiteks sõbrad, mis seal kõik, eks ole, jooksida kukkus, nende tegevus toimus New Yorgis. Noh, niisugust asja näiteks Londonis ei ole. Ma ei ole nagu kogenud, et noh, näiteks on mingi sõpruskond, eks ole, nad saavad kõik kokku tuld, nad ostavad mingi pitsa, nad lähevad kellelegi juurde ja nad on koos ja nad kuidagi suhtlevad. Mulle see niisugune sotsialiseerumise mõttes nagu meeldib see mulle tundub, et oleks, mulle meeldib, New York. Ta võib-olla veel hullem kui on London, ega ma ei kujuta ettevõtjatega, et ma ei ole ju käinud, aga ma näen ennast miskipärast New Yorgis, ma näen ennast nende inimeste keskele seal Brooklyni tänavatel kõndimas ja seal lihtsalt olemas. Seal on minu unistus olnud, ma arvan, ma tahaks selle kunagi ära teha. Mul oli küll võimalust valida, et kas ma nüüd hakkan minema Londonisse või siis ma võtan selle suunad. Ma lähen otsa sinna. Ma arvan, et see oli hea mõte, et kõigepealt alustada ikkagi Euroopa niisugusest surnast. Tahaks ka proovida need sellised suured linnad ära. Ma ei oska veel öelda, kas see kunagi ka teoks saab. Võib-olla mõni unistus ongi selline, mis nagu peakski unistuseks jääma. Sten, kus te olete 10 aasta pärast oma elukohaga oma muusikalise karjääriga No seda muidugi noh, see on nagu raske öelda. 2027. Ma olen siis esiteks, ma olen juba päris vanaks jäänud. Ja teiseks, ma olen seda tegelikult alati öelnud ja oma südames tundnud, et ma igal juhul see on oma elu Eestiga mingisugusel hetkel siin elus. Kas see on nüüd 10 aasta pärast, ma ei tea, aga üks kuskile mujale ei taheta siis ehk eestik tekkima Eestisse, kes on tagasi tulla? Mina jään, mina jään just nimelt igal juhul ma näen ennast ajutiselt elamas Londonis või New Yorgis. Aga see koht Eesti ja need inimesed, kes on siin sõbrad. Ma ei oska seda kirjeldada, mis asi see on, aga see on midagi hoopis teistsugust. Ja ma ei taha sellest lahti öelda, ma ei taha mitte kunagi sellest lahti öelda. No kus ma nüüd päris selle 10 aasta pärast olen, eks seda aeg näitab selles mõttes, et Peate elu on viinud mind väga huvitavatesse kohtadesse. Ma ei ütle mitte kunagi mitte millelegi praegu. Tei. Kui mulle tuleb mingi selline muusikaväline pakkumine, näiteks sellel nädalal oli meil. Ja kuna ma olen need kaubamajas modell ja vaadake, lugege hooaja ajakirja, seal on intervjuu ja seal on pilt, teeme siis oleme sügiskollektsiooni modellid. Kolmapäeval oli kätwoog modellidega koos, kõndisime. Ausalt öeldes elus on nii palju huvitavaid asju, mida tasub proovida, et ei saa risti ette lüüa. Tegelikult mine tea, võib-olla 10 aasta pärast, ma olen modell. Sten Heinoja, tore oli teiega veeta see tund aega ja ma arvan, et kuulajal täpselt niisamamoodi ma soovin, et elu pakuks teile ikka kümneid ja kümneid võimalusi, millest te saate kinni haarata, kõndida võidult või tuleb nii nagu seni. Ja et, et Eesti jaoks kaduma ei lähe. Ei lähe aitäh. Täna oli Kaja loodimisel pianist Sten Heinoja, kes on meil saates järgmisel laupäeval, see selgub juba nädala pärast. Kuulmiseni.