Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Jah, ta. On tootnud õuna. Pani. Tarbevoog lakanud. Riido tarnekodust. Tere, Eestis elav leedulanna Reeda Marks. Tere. Kuulsime praegu ühte ilusat laulu, mis lugu see on, te valisite selle välja? No ma sellesse on. Missugust nostalgiat? Ja tema nimi on? Ööd, et suveööd lühikesed. 100 peatuda. Aga ikka tuleb hommik. Ja Vytautas Kernagis on selle laulu autor ja isegi anal autor taolineidlejaga ei ole juba ammu meerias tenor Reeda tee sündisite mõistagi Leedus, aga kust täpsemalt ja milline oli teie lapsed, põlve kodu? Mina sündisin Leedumaal Kaunases. Lapsepõlv. Kui ma meenutan nagu looduse paradiis meid vennaga viidi suvel maale minu vanaisa ja vanaema talu. Seal ole ta kõigus, loodus muidugi allikad, metsad. Ja lapsepõlves mul tuli meelde, vanaema oli Rävitusele ja ta väga hästi teaduses, taimed seal isegi aias kasvavad mingisugused põõsad, lilled ja jää, mine meenud ennast pisikest, ma jooksin põudel. Korjasin Lillikesed, jooksin tema juurde, jäigi, jäägingisin kimpsukeset lilli ja küsisin kogu aeg selles, mida ta ära veeb. Külarahvas käis siis vanaema juures, kui neil midagi valuta, kas või kui neil oli ja mina mäletan. Niisugused kotikesed rippusid sugus kotikesse, teade nendega taimedega ja ta aitas, ta kõik teadis külmutusvastu wav. Teid ka ravis ja aitas jahedas mäletada ka. Ma olen külmetunud, olen või kõht valutas, on ja millega ta ravitseda ei mäleta. Konkreetselt praegu ma Emelad, keegi ei jää vaatama, siiamaani naljatan, vot see on niisugune lapsepõlve mälestus. Ja sai vana leedulast tarkus ossa, eks ole, nad oskasid. Oskasid ennast ravida ja oskasid lugu pidada kaunitest tseremooniate, sest kui vähegi põhjust, oli mul meeles vanaema ja vanaisa kuldpulm. Selle organiseeris minu ema oma video, käes oli niisugune suur etendus, et inimesed ei ole neelud katoliku kirikusse. Me oleme rongil käes, naised oli rahvariided ja lapselapsed ja sugulased. Terve kiiruga oli suguvõsa täis. Nii et teie vanaema elas värvikat elu ja. No Te olete tänase päeva seisuga eesti kunstnik, nahakunstnik, viimasel ajal ka maalite. Kas siin võib olla põhjus ka neis väga kirevates ja emotsionaalsed selles lapsepõlvemälestustes, et need värvid, see loodus, et see kõik tuli teisse? No seda ka. Me kõik armastame loodust siiamaani, aga minu vanemad mõlemad kunstnikud, ma lapsepõlves nägin värvipintslid, luuanded tale, suur ateljee seal maja taga ja kips, Vaigla, Dubooli, kips, formed jääma. Oskasin värve segada ja mul ei olnud küsimus, kes minust saab? Jama, vaatasin netis natuke teie töid ja seal olid no täiesti ootamatud värvid, aga te ise olete öelnud, et see kõik on loodusest. Et paljud inimesed ei näegi looduses neid värve, mida teie näete ja ja ja kui ma olen nüüd, eks ma pean seda tegema suvel ja kui pähegi ja kui on tuumema mõisa mu ei näe, värvin. Teie kunsti tegemistest me jõuame veel rääkida, aga kui tuleme nüüd lapsepõlve tagasi, siis milliseid tark kusi vanemad teile ellu kaasa andsid? Hea nina vanemad oli väga head inimesed. Nad elasid ja töötasid muude maailma paremaks ja ilusamaks mitte mina teen. Seda andes vähenenud, valutasid südant maailma asjade pärast, et nad ei olnud niimoodi enda kesksed ja perekesksed, aga neid huvitas kõik, mis ümberringi ja ja see on see, mis nad teile kaasa andsid ja ei tea mis, mis nad tõenäoliselt ka soomule. Empaatia, osavõtt ja, ja mul ei olnud küsimus, kes minust saab, ma ei kujutanud ette, et midagi muud kui üritadagi. Mida te kooliajast meenutate koolides. Mulle ei meeldinud, et ma tean, vaeseke. Muidugi meeldis joonistada ja ma mäletan siiamaani joonistusvihikus hästi paksud viiad. No ma olin, meeldis kooles rohkem organiseerida, etendused, osaleda kontsertidel, Acerdjooniga mängida, siis tantsida, koolikooris käisin ja siis rahvatantsuringis käisin. Just praegu Tallinnas, mida oli ammu, aga koolis, siis, kui olid need tantsud ja asjad, et kuive plakateid kõik tegite ise joonistasite ja et ka koolis, kus te õppisite, oli see väga kasulik, et te oskasite joonistada ja mamma väga ilusti kirjutades mul minu isa ja homod olid väga head kalligraafiat, need nii musti, kirjutas ninaga, seda tegin. Puudub kunstiga kujundamine. Probleeme matemaatikaga siis ma väga kaua istunud kolesi astusin tarbekunstikooli. Ja siis seal ma esimest korda kogu sai näha ka näoga lõbedes naha narhilisest. Te saite seal tarbekunstikoolis Kaunases ja ka keskhariduse. Keskharidus, sest ma lõpetasin kaheksa klassi ja ja õpetajad, pagulased, Pine, bar. Õpetas miks teid nahk hakkas huvitama just nahk, et mitte ei läinud kohe maali tema või midagi või, või see tarbekunstikool oli tarbekunstikool, seal maali ei õpetatud, äkki see oli põhjus? Meie seal maale kaotasime, aga tegelikult, mis ma järsku kukkusid naast? Ma tegelikult tahtsin õppida moodi. Aga minu isa ja emaga, no nagu oodata, oli õppejõud kunagi ütles, et moes on väga suur konkurss, proovin nahast ja ma nii tegin. Mind võeti vastu, kuidas nahaga tutvumine välja nägi, et see või selle väga põnev maailm? Väga-väga huvitav, aga huvitav just tehnikalt erinevad ja kõik tüübli ja see uus maailm. Nüüd siin teist rääkinud, kuidas teis muudkui sai hoogu juurde, see teie püüdlemine kunsti poole ja avastasite järjest uut, aga praegu te elate ometi Eestis, kuidas te Eestisse sattusite? Terasest tarbekunstikool? Ma väga tahtsin. Noh, võib öelda, ma kolisin, aga jäin siia elama Eestis. Kuidas see otsus sündis või miks teile siin meeldima hakkas? Kohutav meeldib. Linn, vanalinn, ajalooline linn, juhus ja väga kaunes pealinn. Ja muidugi ma olen väga õnnelik, et, Käite ka jalutamas ja inspiratsiooni ammutamas oma loomingule. Ja muidugi kogu aeg joonest, ostsime seal paju vanalinna ja praegu käime üritusel vanalinnaüritusel sooja kõik kontserdile ja, ja kõik see annab väga palju niisugust tuju või te jäite siia, teile meeldis, kas see tähendab, et kohaneda, siinse eluga harjuda ja see polnud siis üldse raske või oli ikka vahel midagi. Alguses ma väga tundsin nostangi kodumaal. Ja veel, mul oli raskused keelega, minu väike perekond Tallinnas oli mitte kahekeelne, aga kolmekeelne ja me rääkisime omavahel erinevad keeltega. Tütrega ma rääkisin leedu keeles abikaasa tütrega eesti keeles minevia kaasa, vene keeles, alguses oli raskustes keelega, aga kui tuli Eestis keeleseadus ja mõtlesin oma kolleegidele, et Khaled kolleegid, restauraator, räägi minuga rohkem vene keeles ja siis väikselt, hakkasin rääkima õppima, ise ma pean nagu ise õppisin. Aga kuidas ma ei saanud kätte istuda ja hästi õppinud tähele kas või üks keel? Jääma rohkem? No ikka räägin ma rohkem improviseerin, improviseerin siiamaani. Tähendab, kuid Eestisse tulid see oli siis aasta 69 ja ütleme, tol ajal sai täiesti rahulikult hakkama vene keelega ja ja ei olnud probleemi ja meie kunstiinstituudis oli tol ajal väga rahvusvaheline, kõik rääkis vene keeles ja oli erinev rahus, tudengid, tolajal, kõik niimoodi suhtlesid omavahel. Meil ei olnud probleeme. Nii et te tundsite ennast nagu täiesti mugavalt olnud mingit vajadustki nagu hakata. Et siis ei olnud nagu väga aktuaalne see, et oi, ma pean hakkama eesti keelt, et oli täiesti Rauno, see natukene minu sees on, natukene, pole probleem, aga ma ütleksin, et ma ja ma väga rahul, kus ma elan. Ja. Mis üllatused pakub, mulle veel saatus kindlasti pakub. Aga ütleme niimoodi, tõsiselt, hakkasite eesti keelega tegelema siis, mis aastad need olid, kui Eestist tuli Eesti keeleseadus ja üheksakümnendad ja naine on ka, proovisin muidugi õppida. Käisin kursustel. Käisin mingisugune keeld, keeld kursuste suures majas, mõtlesime kohe õpin ja Saindlik ta endas kaks ja rohkem ei käinud. Tuju läks ära. Te olete kunstnik, restauraator, tor, veel kõigele lisaks, seal olin, olin volite, enam ei ole ei NATO ega siin päris kaua kuskil 10 aastat, aga pärast ma hakkasin. Praegu olete vabakutseline vabakutseline ja täitsa vaba hing, aga kus ja mida te restaureerisid ja võib-olla mõni näide. Nahatöid, vanaaegsed naha köidetud ja mulle väga meeldis. Sa oled see töö? Väga aeglaselt läheb ja nõuab püsivust, aga lõpuks on valmis ja, ja. Tollil paljuva restaureeritud väärtusi Näitusi on teil üldse, kui ma vaatan siin, ma printisin välja ühe väikese kokkuvõtte, teist kui kunstnikust, no näitusi on siin kirjas väga palju ja need pole kaugeltki veel kõik. Ja aga personaalnäitus, viimast ma tegin tegelikult ammu viis aastat tagasi, aga praegu ma osalenud grupinäitustel ja praegu elus on niisugune periood, et madaam rohkem olla omaette. Sest mul on väga kaunid lapselapsed ja ta natukene tühjendanud neile. Ma õpetan neid leedu keelt siis maalide, et sa saad varsti nende, ei ole vaja nendel ka oma hakkan käima nendega, kes käest kinni ja aga lapselapsed on siis samuti eesti, leedu segaperekonnast, võib nii ja no võib öelda ja. Laupäeva leedu kooli mõnikord. Niisugused energilised suhtlema nad ist nurkades vaid su kõvasti, aga juba räägib. Kui on vaja, no siis olete uhke vanaema, aga teised leedulased, Eestis on neid palju siin teie kaasmaalasi, kes Eestis elavad ja palju-palju. Tallinnas, eriti või mujal ka ikka Tallinnas, Pärnus, neljas erinevates Haapsalu või veel kuskil on saate kokku ja mõnikord saame kokku, mis te teete siis pidutseme? Eesti leedulaste ühing on meil olemas ja, ja see ühing, ütleme, korraldab ka igasuguseid asju või kuidas sellega on, või saate rohkem niimoodi omavahel kokku ja mõned omavahel väga hästi kontakteeruvad. Mõned kui kutsuvad meid näiteks Leedu saatkonnas üritustel külalised tulevad, siis saame kokku ja siis saad leedu keelt rääkida. Tütrega te räägite ka leedu keelt ja ainult ainult tütar räägib eesti keelt ka, muidugi ta eesti kooli musta taandunud. Selle aja jooksul ei ole kordagi tundnud, et et tahaks nagu jälle Leedumaale minna ja seal on ikka kodu ja, või kuidas. Alguses oli halluse, sul jama käes. Elavad minu vanemad, nendel oli oma kodu, oma maja, kus ma võin olla nii palju kui tahan. Aga kui nad lahkus selles maailmas, siis ma sõidan üks kord aastas augustikuus. Sest mul ei ole küljes olnud kodu, mul ei ole majasid, mul ei ole korterid, kõigud, müüdud, kehan teaduma oma sugulaste juures või venna. Aga kui palju ma võin nende juures elada ja ma mõtlesin, ma, ma praegu ei tea, ma mõtlen kogu aeg ei saa otsustada, mida edasi teha. Kui jäin üks, siis vot niimoodi hakkas niisugused mõtted tulema, mida teha ja kuidas, aga ei tea veel. Aga Eestis on kodu olemas ja noh, siis võib leedus lihtsalt külas vahel käia ja ongi kõik. Minu juurde tulevad leedulased külla taga tihti, meil on väga niisugune tugev side ja iga aasta tulevad külalised ja kõik nad teavad, mis Tallinnas toimub, nendel ka juba nagu teine kodu. No mis teil Eestis meeldib, sellest ma olen aru saanud juba sellest te olete rääkinud, aga kas Eestis on ka midagi sellist, millega on raske harjuda, et vot ei, Harry õega harju? Olen kõigega rahul, nii et eesti keelde on olnud raske õppida ja talv on liiga külm ja teil on ilmselt natuke elavam temperament kui eestlastel või jää natukene küll erinev, aga see on väga huvitav, sest erinevad poolused nagu tõmbavad 11 järjega, huvitab. Veel leedus olemise kohta, et kui te Leedus käite, kas siis on nii, et nagu neid aastaid ei olekski olnud, kus te Eestis elasite või te tunnete, et midagi on teis muutunud? Teis on ka midagi eestimaist, no üldse Leedumaal igal pool kõik, aga muutub isegi keel leedumal muudu. Isamaal ma väga kiiresti karjud, isegi veel kiirem, kui issand vussis või leedu lennukis ja kuuleni hakkame rääkima emakeeles, siis ma tunnen väga suurt rõõmu, ma tunnen, et lähevad minu pinge, mul ei ole vaja otseselt sõnu või mõtlema oma kohutav protsentide ja ma mõtlen, need taljonid, randid maailmas, iga onu muutunud. Ja see on niisugune loomulik protsess meeles. Üks kord ma käisin leedumal. Need eks oli väljesse leedulast, seminar, tulin siia ja mulle öeldi, kas sa mõtled juba eesti moodi? No juba iga igasugused ja ma hakkasin võrdlema teised inimesed Leedo kõrvantides, kes seal oli üks soolioneedeks Ameerikas, teine Rootsis, nad olid kõik nii erinevad käitumine, mõtlemine ja kõik muud Moldovat inimene. Kõik oli talletanud endasse juba killukese sellest maast, kus nad siis elas ja, ja just isegi riietus teistsugune. Maneerid käitumine tahad või ei taha, aga endiselt muutud. Mul oli kunagi siin sarjas külas üks argentiinlane oli siin juba aastaid töötanud, kui ta sõitis koju külla ja terve suur pere sai kui ema, isa, vennad-õed, kõik istusid ühe laua taga, õhtusöök oli ja kõik hakkasid rääkima ja kõik karjusid läbisegi. Tema istus. Ta ei saanud aru, kuidas see on võimalik ja siis küsiti, et ega sa haige ei ole. Ta ütles, et ei, ma tulen Eestist. Aga see ei tähenda, et need Eestis ka vahel ei karjutaks läbisegi, aga, aga see ei ole normaalne, aga seal on kõik väga rõõmsad ja lihtsalt karjuvad üksteisele sisse ja kõik saavad aru, millest jutt käib. Kas te olete muidu siin Eestis elades ilmselt ka pannud tähele, et siin on siiski päris palju erinevaid rahvusi, et jääb see teile kuidagi silma või mis te sellest arvate? Ja mul need ei saa? Ja ei jää? Ma loodan, et hinna käes. Juba kooliajast komplekteerisime erinevate rahvustega see rikastab inimest, kuid nad ei saa ja rikas. Tänasel päeval, nagu juba öeldud, sai, et te olete siis vabakutseline ja kas ütleme, see staatus meeldib teile ja sellel on ainult plussid või on seal ka mõni miinus või kuidas, kuidas te sellega rahul olete? Mulle meeldib. Seal ma vaatan, neidus lon, Talüüdjeed ja ma isegi kirjutas. Mulle meeldinud otsesed erinevad stiilid ja teha midagi muud. Iga päev teete midagi? Ei, iga päev ei tee. Sest lõbusad jooksevad. Me oleme tütrele ligidal paarsada, nii eestlased kui ainult valmistad endale värvid ja kõik siis kogena tulevad. Kui vanad nad on? Nad on 10, kaheksa ja viimane arv saabuhkuus septembris, kas lapselapsed vahel küsivad seda ka, et te teeksite mõnda leedu toit? Kuidas sellega on leedu nugadega see annab, väga ootavad, meie tooksime, mingisugused singid, nad väga armastavad kõlanud, et vot niisugused leedu rahvast hoida, aga siia ma küll ei tee. Ei ole aega ja siin me sööme Eesti toidu, Leedu, Leedu rohkem, keda see ei lähe. Aga nendel meeldib Sibelined. Muud leedu rahva tohib, Leedu rahvuslik toit mõjub ka laias maailmas elavatele leedulastel koduselt, iseasi kui tihti seda saadakse. Sest elatakse ja töötatakse nii lähemal kui kaugemal. Ja on laneeriakas Wondonies Norras mõned õpivad välismaal või töötavad, mõned jäävad, siin. Ma mõned tulevad tagasi, aga need kõigiga kontakteeruma ja muidugi kui saame kogub, siis muidugi me räägime oma leedu keel. Keegi oli unustanud ja teame, et ilmselt neid leedulasi on tõesti maailmas päris palju. Ja neid rändab Leedumaalt välja ka päris palju. Lugesin, et Leedus on rahvaarv vähenenud. Sain aru, et üks põhjus on see, et inimesed sõidavad mujale maailma ja jäävad sinna elama. Ma mõtlen, et nendel on raske ikka, nad mõtlevad oma kodumaa aga minnakse õppima ja võib-olla minnakse otsima ka paremat tööd, kui ja paremad. Palju nooremad lähevad tegema. No nagu ma saate alguses aru saime, kui laulis Vytautas Kernagis, siis teie ise, Reeda ei laula, vahel mõni külaline on ka ise laulnud. Teiega valisite siis oma lemmikute hulgast meie saatemuusikaks Vytautas Kernagise ja me kuuleme ka lõpetuseks temalt ühte laulu. Suur tänu teile, leedulanna Reeda marksed, võõraid teile kutsumist. Palun vabandus linnukeel missugune, aga palju põnevat on veel ees? Eesti keel. Aga väga raske igal juhul edu ja suur tänu veelkord. Suur aitäh. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak kuulmiseni. Ei. Nii kaua veni nutujärgsirgele.