Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord oli meil väga põnev näitlejanna Faina Ranyoskaja. Ja rääkisime lõika, kes vaatas filmi heitlaps, milles Ranyoska ütleb selle oma kuulsa lause tol ajal Nõukogude maal üldtuntud üks märgilise tähendusega lauseks ja inimesed, kes neid filme on näinud tol ajal teavad seda lauset tänase päevani ja kõlab tõlkes eesti keeles muul ja ära aja mind närvi, mis iseenesest pole ju eriti naljakas. Aga arvestades filmi konteksti on see omaette nähtus. Ja rääkisime ka sellest, et sellele lausele pretendeerib mitu autorit ikka, kui on ja siis siis autorlus on väga tähtis. Nironioskaja on väitnud, et ta mõtles selle lause filmivõtete käigus ise välja. Kuid selle lause autorlusele on pretendeerinud ka selle filmi stsenarist, üks kahest sõna riskidest ja ka tuntud näitlejanna ja lubasime, et võiks ka temast rääkida. Ja kui mõelda tema rollidele võitayama tipaažidele, siis ta on mingis mõttes vaena Ranyoskajaga sarnane. Ka tema on mänginud valdavalt väikeseid rollid, tõsi ka tema, need üksikud laused on läinud ajalukku ja ka tema ei ole võib-olla, kui nüüd lähtuda väljanägemisest, mis iseenesest ei ole ju mingi kriteerium ei ole niisugune klassikaline iludus ja klassikaline, võib-olla näitlejanna, aga selles võivad kõik meie kuulajad veenduda, kui vaatavad. Eelmine kord ütlesin, et tegemist on pseudonüüm, ega, ja mõned autorid ka seda väidavad, kui hakkasin kontrollima, vahel mingi asi tekitab tunde, et kas see ikka on nii või ei ole. Kuid aeg on ju suhteliselt piiratud. Ja vähemalt autoriteetsed madallikad on veendunud ja kuskilt, aga ise ei räägi. Ta oleks sõda pseudonüümi kasutanud, tegemist on ikka tema õige sünnipärase perekonnanimega. Mis aga puudutab, tahab tema sünnidaatumit, siis võib-olla siin on tegemist niisukese näitlejanna hämamisega. Kuidas ikka see sünnidaatum tõuseb kogu aeg meile lähemale, et ka vanus väheneks, raske öelda, igatahes ta on väitnud, et ta ise ka ei tea täpselt seda kuupäeva. Küsimus pole mitte päevades ja kuudes, vaid aastates. Millal ta sündis ja sellepärast olevat ankeeti kirjutanud. Ta on alati mingi muu daatumi, mis parajasti talle paistis olevat täpsem. Ja teatmeteosed annavad tema sünnidaatumiks. 1902, seitsmes november. Mitmetut tuttavad lähedased tuttavad, keda siis küsitletud on väitnud, et see aastaarv peaks olema piss 1896 seega peaaegu kuus aastat varasem või 1900. Sugulased aga ütlevad, et ei, son hoopis 1901 ja igatahes 1901 on ka Domina tema hauakivil. Lõppude lõpuks sai oma muidugi mitte mingisugust tähtsust, nii et sajandivahetuse paikkonda sündinud, kui keegi tahab hiljem määratleda tema vanust kui ta on mõnes rollis filmis. Aga sünnilinn on kindlalt paigas antažcent. Näitleja elukutse olevat valinud täiesti juhuslikult ja vähemalt nende kirjelduste järgi on see tõesti juhus selle sõna täies tähenduses. Taalavad, jalutanud mõõda tänavat ja märkas kuulutust, toimub vastuvõtt teatrikooli ja ilmselt sellel kuulutusel oli ka kuupäev ja kellaaeg. Ja need langesid siis täpselt kokku selle hetkega, kui ta seda kuulub, kust luges ja nüüd ta otsustabki sisse astuda ja osaleda konkursil ja kannab ette ühe luuletuse, mis tal oli peas ja kuigi osavõtjaid oli ligikaudu 80 vastu umbes 20 ja ta sattus nende väljavalitute sekka, nii et mitte mingisugust kavatsust tal saada näitlejaks polevat kunagi olnud. Aga otse afism, mis talle või kuulutus, mis talle silma jäi, siis tõi kaasa sellise suure pöörde. Ja lõpetabki Moskva teatrikooli. 1919. aastal nomilin aastas on, kui palju seal on inimestel aega teatris käia? See on enam-vähem kõik arusaadav, mängib väikestes teatri, kuidas siin ja seal Odessas. Ja jällegi tänu ühele kuulutusele võjafišile muutub ka tema eesnimi. Tema sünnipärane eesnimi oli Jekaterina. Aga paberiga kitsas käes ja Seppik eesnimi ei mahtunud hästi ära ja siis kirjutati lihtsalt Riina. Ja nii jäigi ta Riinaks kuni surmani, nii et me tunneme teda. Näitlejanna kui Riinalisel jonn ajat. Koolib Moskvasse. Midagi seal teha pole, tööd ei ole, meeleolu on täiesti nullis põhjas ja jällegi üks juhus. Ja kogu aeg temaga juhtub ikka midagi siis, kui ta jalutab mööda tänavat, aga no võib-olla nii ongi jalutama ja eriti raske ette võtta, siis peaks midagi juhtuma. Ja näeb ühte silti. See on nüüd, lepi aeg, kui igal pool avatakse restorane ja meelelahutusasutusi. Ja sildil on teater. Jerry tari nagu tõlkide Anieri Taisisse võiks olla ära nutta, aga natuke isegi midagi enamat ära ulu, võib-olla oleks isegi täpsem rida ei. Ja selgub, et see on tol aja Moskva üks populaarsemaid meelelahutusasutusi muidugi jõukohane ainult nepp manitele rikastele inimestele. Ja see on ööka pare väga kõrged hinnad. Kuigi sisse pääseda on praktiliselt võimatu, tuhninud väga spetsiifiline public. Ja etendus seal algab kell 20 neliniat südaööl ja kestis kuni neljani hommikul. Niisugune programm öine ja Riina, silion majaka hiljem näeme ja tunneme teda kui suurepärast lauljat. Esinebki seal lauljana. Näppe ei kesta ju väga kaua ja pärast seda on ta juba teatrites esitab igal pool mingisuguseid rolle ja mingi tuntus tuleb talle juba siis ta on ka Leningradis tänu nendele teatrirollidele. Igatahes on öeldud, et nii mõnigi neiu või daam, kes külastas, no tol ajal peaks juba ütlema, seltsimees kes külastas juuksurit, olevat juuksurile öelnud, et tema tahab Riinasel Jon soengut. Seega pidi ta juba natukene tuntud olema. Kuid meid huvitavad peamiselt tema rollid ja rollid kinos. Ja seda enam, et vaatamata sellele, et ta oli juba teatris väga hõivatud ja võib-olla veelgi rohkem hõivatud estraadil olevat ta iga päev oodanud telefonikõnet mõnest kinost stuudiost saaks mingisuguse rolli. Nii et alles juba näitleja kirgvesse soov ikkagi jõuda kinoekraanile. Ja esmakordselt me näemegi teda kinolinal Nõukogude esimeses helifilmis. Ja selle helifilmi pealkiri võiks olla elluastumise luba. Luba ellu oleks talleke otsetõlge aga arusaadavam, võib-olla oleks ta just variandis luba astuda ellu. Ja see film jutustab noorukite ümberkasvatamisest Jaagada nimelisest kommuunis, kes oli jagada seda, meie kuulajad kindlasti teavad. Tegemist oli julgeolekujuhiga. Ja muidugi see nimi omistatakse kommuunile hiljem. Filmi tegevus toimub ikkagi varasemal ajal, aga ekraanidele ta jõuab 31. ja siis peab kommuunile olema antud juba see nimi, kuigi ajalooliselt see ei vasta tõele. Loomulikult need sündmused leiavad aset kommuunis, mis kuidagi ei saanud veel kanda ja ka ta nime, aga see lõppude lõpuks pole oluline. See on uue inimese kasvatamine, nagu tol ajal oli see aktuaalne teema, niisugune eksperiment ja selle koloonia eesotsas või selle töökoloonia otsas või töölaagri või kuidas seda nimetada eesotsas, sest mõlemad sõnad ei ole head, pigem ikkagi kommuun, seisis üks päris huvitav mees Matvei Bagribinski. Muidugi, tegemist oli kõrge aukraadiga julgeolekutöötajaga peamine valdkond ikkagi, kus ta silma paistis ja kus võib-olla võiks isegi midagi tema tegevusest ka ülevad Ta, või vähemalt tunda huvi, söand, pedagoogika, raskesti kasvatatavate laste pedagoogika ja miks sellepärast, et sinna kommuuni võeti D-alaealisi kurjategijaid ja mitte niisukesi kurjategijad, kes oleksid hakkama saanud mõne pisivargusega vaid see minimaalne karistus või ette nähtud karistus pidi olema vähemalt kolm aastat. Seega ikkagi noored lapsed, kes olid hakkama saanud mingi küllaltki ränga kuriteoga. Ja tegemist just 20.-te algusega, kui oli ju Nõukogude maal, võib olla miljoneid lapsi, kodutuid ja muidugi tohutu kuritegevus nende seas. Ja päris huvitavaid tulemusi saavutatakse ja tõesti jätame praegu kogu selle nõukogude tausta kõrvale, võtame siis puhtalt selle pedagoogika, mille eesmärk oli töökasvatus. Ja tõesti ei olnud seal eriti ranget režiimi, ei olnud seal kinniseid väravaid, nii et laager selles mõttes kas ei ole nagu sobiv iseloomustav sõna niisugune ikka pigem kommuun. Ja kuidagi sunnid tee või suudeti need lapsi? Suunata siis õigele teele, veel kord jätame selle ideoloogia praegu kõrvale aga seal on midagi huvitavat, mida võiks ju tänapäeval vaadata. Ja et tegemist oli ka niisuguse turismiobjektiga, noh, seal need puht propagandistlik aspekt, kuhu viidi ka välismaalasi, kes tol ajal Nõukogude maad külastasid, et näidata, neela kuidas siis nõukogude süsteemis kasvab see uus inimene. No me nägime seda ka ju vangilaagrite najal, kus olid mõned näidislaagrid, kuulsis peeti õieti näitamaks, kuidas see kõik toimib ja sellel ei ole tegelikkusega pistmist ja see ju ka näidisobjekt, et meie kuulajad saaksid sellest õieti aru. Kui hiljem omistatakse Jaagada nimi, siis algselt muidugi suur eelis, julgeolek seda ju kontrollib ja tegelikult nad kommuunid alluvadki julgeolekule. Aga kui jagada võetakse maha, siis muidugi ka kõik, kes temaga olid seotud. Ja kui saadakse teada, pogrebinski saab teada, jagada arreteerimisest siis ta laseb ennast maha. No seal on ka mingid teised versioonid, aga tõenäoliselt see niga oli. Mis aga need puudutab seda filmi saatust, siis sellega oli natukene keerulisem lugu. Sellepärast, et film sai ära märgitud Veneetsia rahvusvaheliselt kino festivalil ja ta oli väga paljude riikide, neid on kümneid kinolevis, nii et osteti ärase film, seda filmi igal pool näidati. Ja nüüd kuidagi oleks olnud ju imelik, kui nõukogude maal oleks sill keelustatud ja kuidas siis toimiti sealt lõigati välja kõik need kohad, mis oleksid võimaldanud otseselt mõista, tegemist on just nimelt selle konkreetse kommuuniga, nii et jäeti üks niisugune abstraktne kommuun kus siis toimuski kogu see laste ümberkasvatamiseks protsess, et ei tekiks vaatajatel vat seda konkreetset seost. Nonii, lahendati see küsimus, mis aga puudutab Bagrebinskit siis muidugi kõik tema teosed igalt poolt korjati ära, tema nimi kustutati ära, nii et inimene oli jäädavalt kadunud. Muidugi ei taha praegu Bagrebinskil pikemalt peatuda, aga üks seik, mis astub temaga, jagunes kaudselt, vihjab ka ühele filmile. On tema osalevad, selles korki pöördub tagasi nõukogude maal või vähemalt esialgselt külastab Nõukogude maalt. Jaapagribinski saadetakse 1928 Itaaliasse selle ülesandega. Ja tal on kaasas kiri Nõukogude valitsuselt ja isiklikult Stalinil korkila üleskutsega külastada Nõukogude maad. Ja kuna kardetakse, et see kiri võidakse piirilt konfiskeerida, siis Togribinskil on jalg väga haige, on siis märgitud, ma ei oska öelda Marles millegisse sellisesse ja tuleb mäelt tuntud film briljant käsi ja niimoodi ta siis piiri ületab, tegelikult varjati seda kirja ja ilusalt, tema mõjus ongi selles, et sellel samal aastal Yorki nõukogude liitu külastab. Jaapagrebinski on ka tema saatjaks, kui korki käib Solowitzi saartel ja seal korraldatakse temalasse suur etendus. Kui head tingimused valitsevad ja kuidas seal siis Nõukogude vangid kõik ajalehti loevad ja nii edasi, aga sellest oleme kunagi rääkinud. Aga tuleme nüüd selle filmi juurde tagasi, sest meid huvitab Jüri, ära anna ja praegu. Jaa, jutt on ühest pandest alaealist pandest, mis tegutseb bandiidi noore bandiidi šikaania juhtimisel elavana tänavatel. Ja miilitsad ju püüavad neid kinni ja lapsi saadetakse laste kodusesse ja paistab nagu probleem on lahendatud, aga on mingi grupp neist, kes iga kord põgenevad, nii et mitte kuidagi vanade meetoditega kasvatusmeetoditega neist jagu ei saa. Ja vot siis tehaksegi ettepanek moodustada kommuun ja me näeme selle filmi käigus, kuidas nad seal siis ümber kasvavad. Ja kui mõelda, milline roll võis olla Riinasel Jon alal selles filmis, siis ta ongi üks selle bande liige tüdruk ja see lollike on tõesti väga väike ja ta seal laulab, esitab vargalaule. Ja neid ei ole palju. Ja on öeldud, et juhtus just nimelt selle filmiosaga äpardus, kus teda olevat üles võetud ja see film valgustati ära, nii et järgi jäi ainult üks laul ja otseks laul olevatki selles filmis, aga seal võib teda vähemalt näha. Kuid suurem kuulsus tuleb talle 40. aastal ja neid just nimelt selle filmiga leidlaps. Talis sealt stsenaariumi autor, seda me teame. Ja võtete käigus järsku tekib nagu idee, et võiks lisada sinna filmi veel persooni, muutmaks seda kuidagi veel koomilisemaks. Ja kui keegi meie kuulajatest seda filmi vaatas, siis all võib näha õhtul koduabilist, nii et kui see ema sõidab otsima suvituspaika, siis seal on veel üks koduabiline niisuke jäme, väiksemat kasvu erid, kui võrrelda ei oska, ega naine ja räägib hästi kiirelt ja aru ei saa, mida ta seal räägib. Otsada koduabilist mängibki, Riina, seal on aja. Ja see episood olevat kirjutatud filmivõtet käigus sinna lihtsalt juurde. Tekib idee, et on vaja midagi lisada. No tol ajal muidugi ükski epi saata ei saa tekkida, nii et see poleks kinnitatud kõrgemalt poolt. Ilmselt seda kõike tehti. Ja üldse tema rollide puhul ongi öeldud, et väga sageli ta on improviseerin nud võtete käigus. No niivõrd-kuivõrd tol ajal need raamid seda võimaldasid. Ja see on ka mingis mõttes arusaadav, sest need rollid on ju väga väikesed. No vaevalt nüüd keegi sai seal eriti palju improviseerida pearollides, aga tema väikeste rollide puhul võib-olla oli see ka võimalik. Ja nii mõnigi nendest rollidest kõrval osadest on tõesti täielik šedööver, kui need tagantjärele vaadata. Ja olgu selleks kasvõi fill, millest meil on ju olnud korduvalt juttu seoses Ljubov arlovaga ja Faina Ranjovskajaga ja saali film kevad. Ja selles filmis on sel ajal üks hästi pisikene rollikene. Ta on kinos stuudio grimeerija niieta krimineerib tegelasi seal. Ja väidetavalt see roll oli alguses lavastajale Alexandra vil mõeldud meesnäitlejale, no miks ka mitte, grimeerija võib olla ju ka meesterahvas. Agasel Joanna olevat talle rääkinud augu pähe, ta tahab seda ise mängida ja siis kirjutati Rolgu ringi naisterahvale. Ja seal ongi üks lause, mis on ka läinud käibele ja kuidagi muuta vot niisuguseks üldkasutatavaks tol ajal. Ja nüüd me võime seda ette kujutada, grimeerija, grimmi ja klient avaldab ka omapoolseid soove, ta tahaks midagi sellist. Ei ole küll minu temaatika, aga nii see ju võiks olla ja siis grimeerija Joanna ütleb krimineeritavale, et selliseid huuli praegu ei kandnud. Tol ajal keegi võis ju mõnele öelda, selliseid huuli praegu ei anta. Kõikidel tema filmidel muidugi peatuda ei jõua ja veel kord oleks nüüd siis väga suured rollid, need suhteliselt pisikesed kõrvalosad. Aga neid on ligikaudu 50. filmis mänginud on ta väga palju. Ja lihtsalt, kui keegi tunneb tema loomingu vastu huvi, siis võiks ju midagi soovitada. Ja sellest valikust veel kord, seal on päris palju huvitavaid filme, aga mõtlesin, et selleks võiks olla arvestades ka režissööri 1965. aastal valminud Eldar reasanovi film. Antke kaebuste raamat, et see on nüüd aeg minu jaoks vähemalt aeg, kus ma ilmselt vaatasin veel mingisuguseid teisi filme, mis olid ette nähtud noorsoole ja sellepärast kuidagi ei mäleta. Muidugi võiks otsida vanu ajalehti, kui oleks aega ja vaadata, kas see film on jooksnud ka siin Eestis. Aga antud juhul pole see oluline. Ja miks seda filmi võiks vaadata, seal mängib Nõukogude koomikutest tipp ja teised suurepärased näitlejad. Ja tegevus toimub peamiselt ühes Moskva restoranis. Selle restorani nimi on võilill, nii et niisugune nimi andsid. Ja miks tänapäeval on ju neid filme väga huvitav vaadata ja neid võiksid vaadata ka nooremad inimesed. Minuealised, võib-olla sellepärast, et lihtsalt meenutada, milline oli nõukogude restoranide kultuur kuuekümnendatel aastatel. Ja noored saaksid aru tõesti, milline ta tol ajal oli, see on ju omaette maailm oma ettereeglitega, jämedus, Köök vilets, samas 65. aastal suhteline küllus. Nii et lauad on ikka ja valik on päris suur salaalkohol. No köik need tüüpilised nähtused, mis tol ajal seda maailma iseloomustasid. Ja need siis kaebuste raamat ja seal filmis küsitakse 100 kaebust, raamatut ja kogu aeg, vastus on, et see on parajasti hõivatud või seda ei leita ülesse. Ja jällegi võib-olla noorematele inimestele peab seletama misse, kaebuste raamat on, ma ei tea, kas tänapäeval üldse midagi taolist on, tänapäeval on tarbijakaitse, kui neil on probleemid, pöördume sinna. Aga nõukogude ajal olid ju igal pool kaebuste raamat. Ja üldiselt teenindaval personalile mõjus kuidagi kainestavalt kui kurja häälega öelda, et palun kaebuste raamatut sellepärast et sellest võis tõesti sõltuda mingisugune Preemia või midagi muud. Nii et see oli päris tõsine ähvardus? Ei, ega tegemist pole ju nõukogude aegse väljamõeldis, aga näiteks ka Tšehhovi loni jutustus kaebuste raamat. Ja ma ei tea, kas on nii või ei ole, aga kas need juured vähemalt, mis puudutab Venemaad, ei vii mitte Nikolai esimeseni? Kes ju pani talvepalee aiale kasti, kuhu kõik võisid oma kaebusi sisestada ja kelle kogus sandarmeerial süsteem oligi üles ehitatud reageerimaks nendele kaebustele ise luges neid erakordselt tähelepanelikult, nõudis mõningate faktide täpsustamist, on teatati, isiklikult, parandas ka grammatilisi vigu kaebustes ja nii edasi, et võib-olla see juurtega läheb sinna. Ja nüüd oleks siis restoran toiminud, vot nii edasi, nagu ta seda kogu aeg tegi. Kui sinna juhuslikult oleks saanud tulnud üks ajakirjanik oma sõpradega ja muidugi teda seal ei teenendata, istuvad nad laua taga pikalt, mustad nõud on nende ees midagi karistata. Ja siis toimuvad seal igasugused seiklused, lõpuks sõbrad lahkuvad, tema sinna jääb, siis seal kõik laguneb. Tükkideksija kutsutakse miilits, ühesõnaga midagi nisukest. Aga intriig on selles, et alles sellele ajakirjanikul hakkab meeldima noor, äsja amet tisse vannutatud paigutatud restoranid, direktriss, kes on lihtsalt selle süsteemi ohver. Ja muidugi ajakirjanik, kuidas ajakirjanik reageerib, tema kirjutab, följetoni otsis, algavad need seiklused, kuidas ta siis selle direktoriga saada sõbraks alguseks siis seal tekib suur armastus. Aga armastus, nagu me teame, muudab inimesed paremaks ja kuidas nad siis koos muudavad selle restorani, võideldes seal bürokraatidega noorte kohvikuks, niisugune areng toimub. Ja kui vaadata, milline on seal Jäärasel jonn, aja roll, siis tema ongi selle restoranikõrrest äranal veel võilill selle laulja ja see ongi nõukogude aegne restoran, kus ainult söödavaid tantsitakse. Ja see oli ju veel ka hilisemal ajal Lääne turistidele suur üllatus, kõik on harjunud seal söögikohta, aga kes mäletab ja teab nõukogude ajas siis restorani mindiga tantsima, nii et niisugust asja ju kuskil mujal ei olnud. Ja viimane film, sest ju neid köik käsitleda ei jõua, kus me võime venelasel ei anna näha. See oleks isegi pigem filmide sari, sellepärast selle pealkirjaga seal on küll väikesed muudatused, aga need filmid jooksevad ekraanidel ligikaudu 10 aastat ja see on Sherlock Holmes ja doktor Watson. Ja seal veraažiljon mängib, mis patsonit? Neist, viimane jõuab ekraanidele 1986, nii et teda võib näha päris pikalt. Kuid on veel üks valdkond, mis toob talle kuulsuse ja kus ta on aktiivselt tegev. Ja võib-olla ta ongi isegi rohkemate inimeste jaoks tuleb öelda, oli tuntud mitte niivõrd tänu oma väljanägemisele, vaid tänu oma häälele. Ja ta oli andnud oma hääle ligikaudu 30 multifilmitegelasele, nii et väga paljud need tuntud multifilmi tegelased rääkisid tema häälega. Ja siis veel, aga siin ei ole mitte ainult ajal, siin on ka nägu. Oli ta mänginud mõningaid rolle satiirilise Skino signaalis, Fityll jällegi minuealised inimesed mäletavad, et kui mindi kinno, siis on filmi algust näidati tavaliselt mingisugust kinokroonikat, kas Nõukogude Eesti või oli veel mingi üleliiduline Krina kroonika, mis oli tapvalt igav. Ja see oli tohutu vedamine, kui näidati seda tillises, oli niisugune satiiriline, satiiriline kino Surlaal ta kaasas tavaliselt mingisugust episoodidest. Seal olid nii dokumentaalvõtted kui ka näitlejate poolt sisse mängitud sketšid. Ja esimest korda tas kinosonaal oli ekraanidelt 1962. Ja siis järgnevatel aastatel. Kui keegi meie kuulajatest tahaks vaadata veel mõnda lõbusat ja selle on aga filmi ja mis võib-olla on aktuaalne ka tänasel päeval, kus tal on ka üks päris huvid, Togalaikene rollikene siis on 1976 ekraanidele jõudnud ja kolmest novellist koosnev film 100 grammi julguseks niisugune alkoholivastane film, nii et seda võiks ju ka soovi korral vaadata. Kuid kõige suurema kuulsuse Nõukogude maal tõi talle jällegi üks juhus. Ta ju esines väga palju kõikvõimalikel kontsertitel, nii lauljana kui ka konferantseena. Ja kord tekkis üks ootamatu paus, võib juhtuda millegipärast midagi seal laua taga ja järsk oli vaja seda täita. Ja palutakse ta mõtleks midagi välja, läheks siis lavale ja teeks midagi, lihtsalt sisustaks need mõned minut. Ja mida ta siis teeb, järsku tekib tal juu siis idee, et ta loeb lapsehäälega ette muid Abüüri. Ja edu oli rabav. Rabav, teda ei tahetud lavalt ära lasta, kõik arvasid, et see oligi ette nähtud number ja vot see annab talle idee hakatagi lapsehäälega raadios sisse lugema nisukesi lookesi. Ja need muutusid eriti sõjaeelsel ajal erakordselt populaarseks, nii et väga palju on ka mälestustes, kus, kui nüüd tuli raadiost Riina, selle on aja Need lapse nisukesed, nagu tänasel päevalgi, ma hea meelega ja vaatame teleekraanidel, kui lapsed lõika raadios, arutlevad mingite tõsiste asjade üle. No täpselt samuti natukene, muidugi suund on teine, aga luges ta neid sisse. Ja selle peale muidugi tuhandeid kirju, nii et veel kord võib-olla oli ta tuntud pigem tänu oma häälele kui oma siis välimusele nii-ütelda, pigem oldi harjutud kuulama, kui nägema tema elu viimased aastad mõõduva Kinoveteranide majas. Ega nad väga-väga lõbusad ei ole, ta oli pikalt väga haige. Ja lõpetuseks veel paari lausega ka tema eelnevast isiklikust elust. Esimest korda ta abiellus kooli ainult 18 ja tema mees, palju vanem, tol ajal väga tuntud jurist Vladimir bluumend selt. Ja kui nad hiljem lahutasid, siis nendevaheline sõprussuhe jäi püsima ploome Felt käis neil külas perel külas ja oli niisugune väga lähedane inimene. No võib-olla sa tuleneski sellest teiste asju, ei tea, et nende vanusevahe oli nii suur, et oligi peaaegu nagu isad alla. Ja pärast lahutama Dust kooli tal kõmuline romaan sellest tol ajal räägiti ikka, kuigi kroonikate ilmunud taganed kõmulised jutud levisid. Ja selleks oli tuntud ajakirjanik Mihhaiu kaltsoftamast, me oleme ju rääkinud. Aga kaltsov oli abielus sageli ära. Ja no võib arvata, et see oli väga nisu närves suhe ja see lõpebki ja lõpebki Riinasel Johanna jaoks väga õnnelikult. Sellepärast ta kohtab inimest, kellega ta elas õnnelikus abielus ligikaudu 40 aastat ja see oli arhitekt, tuntud arhitekt Konstantin Topuritse. Ja ei hakka praegu temal peatuma, aga tema teened on ka väga suured muinsuskaitse vallas. Ja meil oli Ühe näitlejanna mees, kes oli arhitekt ja vaidles peeriaga ja millega sa talle lõppes siis nüüd on juba Brežnevi aeg ikkagi natukene leebem. Ja oli jälle üks nõupidamine, kus viibis ka Brežnev puudutas ühte väga olulist piirkonda Moskvas. Sinna oli plaan rajada keskkomitee töötajatele maja aga arhitekt niivõrd veenvalt püüdis seda ideed siis tagasi lükata. Nii et Brežnev olevat öelnud, et ju see poiss ikka tõesti oma asja armastab, peaks ikaliste ta kuulama. Nii et läks nagu peale Brežnev nagu arvestas ja jäi see objekt rajamata. Elu lõpuni. Riina selle on väga hea huumorimeelega, need näiteid võib tuua väga palju. Aga kuskil elu viimastel aastatel olevat öelnud ühe lause, olles ise ju veel kord väga õnnelikus, väga toredas abielus, et ah valesti olen elanud, oleksin pidanud ikkagi abielluma Kino režissööriga. See vihje on veel arusaadav, kui me tuletame meelde surasa nende näitlejad, et abikaasade elukutset, kes meil oli ja võib-olla muidugi mitte ainult tänu sellele ei ole nad mänginud peaosi filmides, aga veerandil jonnale jäid ainult kõrvalosad. Aga vähemalt sellise lause on ta öelnud ja tast võib rääkida nagu kõikidest nendest inimestest tunduvalt pikemalt. Aga kuna ta on ajalukku läinud ja omal ajal oli väga populaarne ka lauljana. Ja seda võib näha ka tänu nendele filmidele, mis said mainitud nii et kui keegi meie kuulajatest tahab neid vaadata siis seal sageli just tema seda kõrvalosa näha kui laulja osa, nagu selles restoranis seal laulja, nii et esineb just nimelt seda maitset. Aga ma mõtlesin, et lõpetuseks võiks kuulata teda esitamas hoopis ühte teist laulu laulu, mis on tegelikult ju väga tuntud ja väga tuntud teosest. Ja see on kilpkonn, tortilla romanss, nii et see on tema esituses. Ja sellega võikski täna lõpetada, et järgmine kord valida meile teejuhiks juba mõni teine näitlejanna, aga miks ka mitte, millalgi tuleb ka näitlejate juurde tulla.