Tere vikerraadio inimestele. Tiit Pruuli on iseseisvuse taastamise järel hoidnud näppu Eesti elu pulsil. Olgu taustajõuna Ministrite Meri ja Laar kabinetis või ettevõtjana raudteel riikide arv, mille pinnale on astunud maailmarändur pruuli jalg ületab juba ammu 100 piiri. Nii mõnelgi puhul on matka kaasa teinud abikaasa maris või keegi kolmest lapsest Maarja Helena või Jaan Joonatan. Tänases saates aitab Tiidul perekond pruulimatkast läbi elu rääkida lastest. Keskmine näitleja Helena, kelle teismelisena alanud lavakarjääri ansamblis Ice Cream jääb igaveseks meenutama pophitt. Helista mulle mobiilile. See on saade, käbi ei kuku ja mina olen saatejuht Sten Teppan. Kuulakeneid. Tere tulemast saatesse, Tiit Pruuli. Tervist, tervist. Ajakirjanikuharidusega ettevõtja ning tere tulemast saatesse, Helena. Tere Tiidu tütar ja näitlejaharidusega näitleja. Ning ema ka sinna juurde. Suhteliselt värskelt, Helena, millest on hea siin saates kohe alustada. Need paar-kolm kuud, mis sa oled saanud olukorraga harjuda, ma ei tea, kas on piisav, ütles, et olukorraga harjuda näitavad sulle mida, et kui palju ühe noore emamaailm tegelikkuses vastab sellele. Kuidas sa seda kõike ette kujutasid, mis hakkab juhtuma? Jah, harjumisest nii palju, et et ma küsisin oma vanematelt, et millal sellega ära harjub ja isa arvas, et läheb umbes 30 aastat aega, nii et mina ei ole veel harjunud selle imega ja, ja ma ei tea, kas, kas harjubki. Aga inimesed küsisid, et kas sa oled valmis selleks ja ja nii, aga ma arvan, et selleks ei saa valmis olla. Iga laps on erinev ja. Tiit, ma mainisin ajakirjanikuharidust ja sõna ettevõtja teistest toimetamistest tänases saates väga palju ei räägi, see on pühendatud ikkagi kasvamisele ja kasvatamisele, nagu mulle meeldib öelda. Aga sõna ettevõtja või nimetus sulle juurde on tegelikult ütleme, tähenduslikum või sügavam, kui see tihti tavaliste ette võtma teate puhul on sina ju võtad mitte nii, et vähe pole olgu see siis tõesti ärimehe elu või muud toimetamised, rändamised, raamatut, kirjutamised ja nii edasi ja nii edasi. Esiteks, ega selles midagi unikaalset ei ole. Eesti inimesed on reeglina üleüldse väga töökad ja, ja mitmel mitmel rindel, nii et see ei ole unikaalne. Teiseks on võib-olla see põhjus mitte positiivse märgiga, vaid vaid võib-olla isegi negatiivse märgiga ehk selles, et, et mul on nagu väga väike rutiinitaluvus. Kui, kui ma pean ühte protsessi tegema kordi ja kordi ja kordi, siis ma tahan mingit vaheldust saada ja see, ja see ongi see põhjus, miks ma võib-olla On aeg-ajalt ühelt alalt teisele lisaks oma nii-öelda ärilistele ettevõtmistele tahan teha kultuurilisemaid ettevõtmisi või, või korraldada reise. Häda on, ütleme, halvas ise loobus. Ma hakkan kohe siin luukeresid kapist välja tooma, vähemalt enda arvates, Helena, kui ma mõtlen isa peale, kes armastab reisida, siis sellega kaasneb pisike nukker moment, et teda on selle võrra vähem kodus. Jah, eks igatsus käib ju reisimise juurde, nii nendele, kes lähevad reisile, kui ka need, kes koju jäävad. Aga ei maksa arvata, et meil oleks väga kurb olnud, meil olid ju vanavanemad siin ja ja sõbrad, ma tõesti lapsepõlvest ei mäleta ühtegi hetke, et ma oleksin tundnud ennast kuidagi üksi või üksikuna. Ja isa igatses ikkama, võtan seda, kui me olime suviti maal vanaema vanaisa juures Kesk-Eestis ja kuidas siis nädalas korra. Me saime minna teise küla otsa vanematele helistama ja vanaisa pakkis siis neid autosse õega. Ja ma mäletan seda elevust, ei suutnud ma seal Moskvitši tagaistmel paigal olla, siis õnneks ei pidanud autorihmasid ka peale panema. Sõitsime teise küla otsa ja helistasime, see oli alati nädala tähtsündmus. Huvitav, kui ma võin siin vahe vahele tulla, minu jaoks on, on vanemate reisimine või ema, ma olin viieaastane, kui mu isa suri ja see kindlasti määras väga palju minu lapsepõlve ka, aga ema käis minu kasvamise ajal reisil vist kaks korda. Ja eriti selgelt. Ma mäletan ühte korda, ma olin siis üheksaaastane juba justkui suur mees ja ma joonistasin A4 paberilehe joonistuspaberilehe peale kalendri sellest kahest nädalast, kui ta oli siis Kislovotskis tooriumis ja iga päev kustutasin siis pliiatsiga ühe päeva maha ja seda NUT ja igatsust ja üksiolekut mäletan ma tegelikult üsna õudusega siiamaani, et selles mõttes mul on olnud tagantjärele hea kuulata tol hetkel, kui ma läksin oma suurtele reisidele ümber maailma purjetama või ümber maailmaautoga sõitma. Noormees, egoistlikud ma maailma avastamise maailmavallutuse soovid ja jooma ei mõelnud selle peale, mida lapsed võivad kodus tunda. Ja siis siis nüüd, kui ma aastaid hiljem hakkasin selle peale mõtlema ja ehmatasin oli mulle nagu suur rõõm, et tegelikult neid, neid selliseid üle elamisi nagu mina mäletan oma ema Kislovotskis reisilt. Õnneks tüdrukutel vist ei olnud. Tiit, sinu peres on tegelikult ju kolm last ja ma ikka külalistelt küsin. Üks on esindatud siin, Helena saab enda eest rääkida täna, nii et vähe pole, teised väga mitte. Aga kes on ülejäänud kui vanad, millega nad tegelevad? Meie kõige kõige vanem tütar Maarja on lõpetanud ülikoolis sotsiaalpedagoogika ja on praegu Tartus, tegeleb Tähtvere tantsukooli juhtimisega, on üks selle kooli koolijuhte mis on ka omamoodi pedagoogiline õppetund minule. Maarja ju väga varasest noorusest on ta olnud tohutu tantsuhuviline, tantsinud, ise pannud, kokku tantsukavasid noh, alguses tundub see mulle ju noh, lihtsalt on väga tore, et lapsel on niuksed, natuke sportlikud, natuke loomingulised huvid, siis mingil hetkel hakkasime vaatama, et noh tüdruk võiks nagu üle minna, eks ole. Et mitte, et ma oleks tahtnud, et nüüd laps oleks läinud õppima majandusülikooli majandusteadust või midagi sellist. Aga ma kuidagi ei väärtustanud, ei osanud jah, selles näha nagu tõsisemat tõsisemat sisu kui, kui ma nii julgeks öelda. Ja see, mida nüüd Maarja on aastatega selle tantsimisega teinud nii endale kui nendele 10.-ks juba sadadele lastele, kes on tema tema rühmadest läbi käinud, kellega nad on tulnud koolitantsu Eesti meistriks, Euroopa meistriks. Et nii palju rõõmu on ta oma tööga pakkunud inimestele, et see, see, see, see on nagu minu arusaamist aegapidi kahjuks, aga õnneks lõpuks oluliselt muutnud sellest, et, et ei ole kergeid ja raskeid, vaid tõsiseid ja kerglaseid töid. Kui see pakub sulle inimestele rõõmu, see on kõige tähtsam. Ja lihtsalt vahemärkusena, et siis ühel hetkel tuli Helena, kes ansambliga Ice Cream laulis Helista mulle mobiilile, see oli see koht, kus sul ikka vist hulluks minemine hakkas juba paistma. Ei, ei, see oli ka väga tore aegsest. Sest mingi perioodini te ju ise nautisite seda ansambli tegemist naiskrimitegemist nagu täie ka, nagu seal laulus ühes laulus öeldakse, eks ole. Ja tol ajal oli veel üks pluss, oli see, et. Helenal oli meie peres alati kõige rohkem sularaha, kuigi ta oli vist seitsmendas klassis midagi niimoodi, sest mingil hetkel oli see ansambel nagu tohutult populaarne. Käisite esinemas kus iganes pidudel. Ehk sa võid sellest ise rääkida, mingil hetkel mulle tundub, seal sina väsisid sellest Tra, see ei olnud enam nii. Nii põnev. Tol hetkel oli mulle see jällegi vaadata, sellena rõõmu oli, oli see tegelikult väga-väga tore periood, tema elus aga hea Maarja Helena ja siis oli tükk tükk aastaid vahet ja kaheksa aastat tagasi tuli meie meie perre pesamuna Jaan Joonatan. See on see koht nüüd saates Tiit, kus me läheme ajas sinu lapsepõlve ja püüame meenutada inimesi, sündmusi, maailmavaateid ja mõtteviise, mis hakkasid sind kujundama. Korduv küsimus siin saates, missugused on esimesed pildid sinu lapsepõlvest, mida sa mäletad? See on kummaline, kuni aastani 1970 viie aastane, kuni selle ajani kõik mu pildid on seotud isaga, kes siis 1009 70 suri isa autot parandamas, auto all selili. Annan talle küpsise, isa paneb küpsise uute vahele, keerab kahe käega mutreid ja söö küpsist ilma käteta. Au, kus on isa isaga mootorrataste võistlust vaatamas isaga tema kodukohas Põhja-Tartumaal heina tegemas. Üksikud kahjuks väga üksikud pildid, aga kõik on, on isaga seotud, mul ei ole sellest sellest ajast. Ühtegi mälestust, mis oleks väljaspool isa, oskad seletada enda jaoks. Ei oska, võib-olla. Võib-olla on see see, et et kõik see šokk, mis siis tuli kuidagi salvestaski ainult ainult need mälestused hilisemaks. Majame. Mäletan isa surmapäeva ja siis ma mäletan seda, et see oli kuidagi nõnda, et ma tahan, ma tõenäoliselt püüdsin seda, mitte oma lapse ajuga mitte nagu tõeks võtta. Ma varjasin seda oma sõpradest justkui enda arvates. Siis ma mäletan, kui koolis võis olla teises-kolmandas Glasg, ma läksin orkestris mängima, siis orkestri juhataja küsis ankeedi küsimused, eks ole, ta vana sa oled, aadress on ja ja kes su ema on? Õppejõud, õpetaja, kes su isa on. Ja siis ma ei julgenud öelda, et isa on surnud isal insener. Ja, ja ma mäletan, et see, see, et ma siis nüüd seal koolis seda varjasin tundus mulle endale ka kuidagi nagu imelik ja ma küsisin, ma seda ei mäleta kellegi käest kellelegi suh inimene ennast. Et et noh, ma ütleksin niimoodi. Mille peale mulle öeldi, et kuule, et see ei ole ju midagi häbiväärset, et miks. Vanemad oleks lahutatud ja sul sellepärast isa ei ole, noh siis võib-olla. Aga et sul on üsna lihtsalt surnud, mis näitab nagu tolle aja hoiakuid ja suhtumisi üleüldse, eks ole. Aga jah, ütleme, kindel on see, et, et see see määras nagu väga palju mu elust ja mingis mõttes nagu isa aseaineks sõitis kaks vanaisa, kaks küllaltki erinevat vanaisa mu isa, isa, elupõline talu talupidaja, kelle, kelle talu siis suur talu ka muidugi käest ära võeti. Ja me käisime, käisime siis vanaisaga Pedja jõe ääres, kus talu oli vanaisa näitas siis piiripunkte aata, poiss, siin on minu talu piir, siin on talu piiripunkt, siit läheb see piirjoon jätta kõik täpselt meelde, ühel päeval. On see sinu talu aastani 1972 kolm. Iga jumala õhtu istus vanaisa raadiot krutis Ameerika Hääle peale ja kuulas, millal siis tuleb valge laev ja millal meie oma talu tagasi saame. Ta räägiks nagu minu lapsepõlvest oskamatult ja ilmselt mitte ainult minu, vaid see oli Eestis väga levinud, aga absoluutselt absoluutselt näha. Ja mina pidin olema siis selle talu pärija, kuna isa oli selleks ajaks surnud, tema vanem poeg oli surnud. Mina siis vanema pojapoeg pidin saama selle pärijaks ja vanaisal oli kuulid, olid tohutu hoop see, kui kui selgus, et ma ei lähe mitte EPAsse visa lõpetanud EPA. Et ma ei lähe mitte mitte põllumeheks õppima, vaid ajakirjanikuks, mille peale tema lause oli väga kibestunud lause oli umbes selline. Et nojah, ma teadsin, et ega siit head nahka ei tule, kas kommunist või kirikut. Et ajakirja ajakirjanik olin rivale siis võrdne kommunisti või kirikuõpetaja. Ja, ja nüüd, kui me jõuame teise Mu teine vanaisa juurde ja oli ülikoolis arstiteaduskonnas anatoomia, õppejõud ja see oli nüüd üks huvitav, Ta on huvitav maailm, mis mulle, mis mulle seal avanes, vanaisa sõprade ring, vanaisa oli siis ka eesti ajast 1938 koos Jaan Krossiga näiteks astunud Eesti üliõpilaste seltsi ja siis see vana Eesti üliõpilaste seltsi seltskond, kes siis meie, meie kodus kogunes nii pidulikeks sündmusteks üks nii lihtsalt peo pidamiseks kui ka tõsisteks sündmusteks. Ja mina muidugi näpp suus, istusin seal ja vaatasin, vaatasin ja kuulasin nii palju nii palju, kui oskasin ja ja vanaisa raamatukogu oli muidugi teine imedemaailm, kuhu, kuhu õnnestus üsna varakult süveneda. Üks poiss jääb nii varakult isast ilma siis see tähendab, et elus on suur lünk ja oled sa mõelnud piid sellest aspektist, et mis hetkel või kus kohas oma elujoonel oled sa temast tema panusest nõust kõige rohkem puudust tundnud. Eks need teismeliseaastad võib-olla, võib-olla kõige rohkem isa, nagu ma ütlesin, õppis EPAs põllumajandust mehhaniseerimist ja noore poisi huvi kõigi masinate aparaatide vastu peale kaheksandat klassi tahtsin ma kindlasti tulla Tallinnasse denti, et õppida elektroonikat ja noh, see, see oli see periood, jah, kus, kus ma mõtlesin, et Õnneks oli mul paar vanemat sõpra, kes, kes siis aitasid mind, aga, aga siis mul tuli, tulid meelde kõik need lood sellest, kuidas kuidas ema rääkis, kuidas isa oli, oli Tallinnas Tartus ema ja isa õppisid ka ühes klassis ja kuidas isa oli käinud siis pioneeride majas ja noorte tehnikute majas igasuguseid tehnikaalasid õppimas ja, ja oli olnud ses ses asjas nagu väga-väga tubli ja osav ja ja noh, see oli nagu esimene nii-öelda varateismelise poisi puudused, kes, kes mulle siis nüüd seda, seda õpetab. Mu ema elukaaslaseks hilisemaks abikaasaks sai sai minu keskkooli aastatel kirjandusprofessor Harald Peep, kes tõi mu ellu siis hoopis hoopis teistsuguse ja, ja uue maailma kõige kirjanduse ja kultuuri kultuuri näol. Helena. Vanaemaga oled kokku puutunud? Vanaemaga, olen jah. On ta oma ema, poeg. On kindlasti oma ema poeg ja ja neil on niimoodi kõrvalt vaadates igal juhul väga-väga isiklik ja ja tugev side. Kuule, aga ma ei ole nii range, kui minu ema oli. Minu ema püüdis mind ikka väga rangelt kasvatada oma, see tähendab, ma õppisin sellest ka mööda laveerima, eks ole. Suhteline mõiste range või rangus erinevates kodudes, mida see sinu koduses tähendas? Mingist hetkest alates oli meil siiski olid nagu nagu selgelt kokkulepped, ma võin tulla koju hilja või või, või ma võin tulla ka hommikul, aga, aga ma pean sellest kindlasti teatama. Et tema ema süda ei muretseks eelkõige siis, eks ole. Eks ma kuritarvitasin seda tollal, noh, pidasin oma ema lihtsalt naiivseks, mõtlesin, et mina tulevikus küll selline ei ole, noh. Ema sõitis autoga, eks ole. Kuna lihtsalt keegi pidi autoga sõitma ja, ja, ja teisi sõitjaid ei olnud, siis siis ema sõitis autoga ja õpetas ka mind üsna varakult autoga sõitma. Ja noh, ka üsna varakult tekkis see paari paari vanema klassivennaga mesis öösiti võtsime selle auto garaažist ja sõitsime siis omapäi ringi. Ühel hetkel see see ei toimunud isegi öösel ka lihtsalt libeda teega. Naabertänavas. Tahtsin ma selle autoga Tartu vaksaliülema aeda sisse, nii et aialipid lendasid igavesti. Uhke sõit, olin seal vaksaliülema peenarde vahel. Tore vene mees tormas oma Brick pikkade mustade trussikutega trepi peale, virutas rusikat rihmaga persse peale vaja sulle. Aga õnneks oli mõistlik mees, me leppisime kokku, et homme hommikuks on aed üles ehitatud, Eurovskile teatama ei lähe, aga autonina oli ikka üsnagi Lõmps seal nende lasteaia lippidest viisin auto tagasi ja seleta, nemad mul oli siis luba autod ajada õuest garaaži, eks ole, nagu ametlik luba. Vaata ajasin garaazi ja jalg liibusises piduripedaali pealt ära ja näed, see õnnetus juhtus ja ema oli nii mures. Pojake, ära nüüd muretse, toi oma närvi ja umbes niimoodi paranoia opera. Ja no ma mõtlesin, et noh, et kuidas mu ema oli naiivne olla. Ja noh, nüüd nüüd üsna hiljuti olen ma kuulnud, et oma laste käest oma tütarde käest ja imestunud, et kuidas mina sain 25 aastat hiljem nii naiivne olla, et noh, kõike seda, mis nemad umbes samasuguseid asjadega. Nii oli, jah, ma mäletan ikkagi alguses alguses hoidsid karmimat joont, aga nüüd aastatega minu meelest on, on asi läinud tegelikult järjest usaldavamaks. Mingitel hetkedel ma isegi teismelisena mõtlesin, et oot, kuidas nüüd nii palju usaldust. Ja üks nendest hetkedest ma mäletan, oli see, kui siis ma ei olnudki enam päris teismeline kui 2011. Aastal. Ma otsustasin ronida Mont Plancki otsa. Ma mäletan seda kodust abi ja julgustust teie poolt mis oli tõesti väga, väga tiivustab ja ma arvan, et see on väga võimas hüppelaud olnud just, et anda lastele kuidagi iseseisvust, vabadust otsustada. Samas need vahendid mille abil otsustada. Aga kui ma siis seal mäe jalamil öösel tippu tõustes haarasin järjekordsest ristist, mis siin ma olin kodus ja tundsin, kuidas endalgi jalg väriseb ja libiseb, siis ma mõtlesin küll, et kuidas te musi elasite, mis te mõtlesite? Siis algasid etteheited vanematele ja kuidas meie muretsesime seal, kui siin kodus, eks ole. Elena on, kui ta on midagi pähe võtnud, siis ta siis ta seda seda teeb ja, ja ega meil seal väga palju seda nii-öelda ärarääkimis võimalust ei ole, ei ole kunagi tegelikult olnud, õnneks on need otsused olnud rohkem või vähem, aga ikkagi mõistlikud. Ja Mont Blanc oleks sellest, eks, et see oli puhtalt tema tema enda idee minna ja ronida Mont Blanci otsa. Mul oli muidugi hea meel ja samamoodi kuni selle hetkeni, kui, kui, siis kõik need treeningud olid tal seal Prantsusmaal ära olnud ja oli tõusu öö ja hommik siis. Ja siis ei ole telefoni ühendust ega mitte midagi. Ja lõika sa mõtled, et igal aastal üldiselt soni okei, Cinamon, plangeutraina seda teevad sajad ja tuhanded, aga ikkagi igal aastal on mõni õnnetus, mõni fataalne õnnetus seal ka igal aastal. Seal on üks kivi kivi varing, mis on üsna ohtlik, eks ole, ja ja muidu muidu ka päris päris keeruline ja raske ja füüsiliselt raske, raske ronime, mitte tehniliselt, aga füüsiliselt raske. Ja siis sa ootad seda telefonikõnet ja ootad. Ja, ja kui see kõne tuli, selle võttis mari mu abikaasa vastu ja siis me kuuleme mõlemad, et Elena nutab vähemalt on elus, nutab küll, aga on elus. Ja mis siis, mis siis juhtus lapsel noh, eks ju, võiks ülepinge ja mis seal oli olnud taliotsad, ära käinud, ta lisanud tippu, mida mitte kõik ei saa, kes alustavad Alt, eks ole. Eriti kui sa ei ole ju elus mägironimise ja alpinismi ka varem tegelenud. Aga hea inimene, Anu Välba oli laenanud talle oma varustust, millega Anu käis mõned aastad varem Montlangi rippus ja muuhulgas kirka. Ja see oli vist alla tulekul. Ta lihtsalt kuidagi pudenes mu käest, ma mäletan, käed olid nii nõrgad ja ja siis ma sain tükk maad hiljem aru, et ototot üks asi on mul nüüd vähem. Emotsionaalselt muidugi. Ma olin täiesti segi pekstud ja väsinud ja varbaküüned olid juba ära tulemas. Ja ma mäletan, selliseid kirka kaotus tundus tõesti maailma lõpuna, kuidas ma nüüd Anu Välbale ütlen ja, aga ma olen ta käest andeks saanud, sest et just mõned nädalad tagasi ma käisin lugemas Lotte seriaalile teksti peale, mis numbrist tuleb välja ja mul oli minu paarikuune laps kaasas. Ja vahepeal, kui siis laps hakkas minust üle rääkima stuudios, siis tuli Anu Välba ja pihtis tema ila lõua pealt ja hoidis teda hetke, et meie vahel on rahu kirkaletiga mõise muide üles. Me rääkisime siin põgusalt rangusest Tiidu enda kodus, räägi sina nii kaugele, kui sa tagasi mäletad, ajas rangusest oma kodus või üldse kasvatusest. Kus kohast sinu pildid, Helena algavad, sinu lapsepõlvekodu ja siis ema-isa oma maailmavaate ja põhimõtetega sinna juurde. Minu päris esimesed pildid on ka tegelikult pärit Tartust minu isa lapsepõlvekodust Tähtveres. Ja on ka just seotud isa, kasuisa Haarald, Peebuga kes oli tark lugupeetud inimene, minu silmis üsna range, ma olin, ma olin siis väike, meil ei toimunud sellist sisulist suhtlemist, tema oli väga palju oma töötoas, luges tuba, oli täis raamatu tolmu ja seda tubakasuitsu just just suitsu ma mäletan meid sinna väga ei, väga ei oodatud ja ega me tikkunud ei osanud tikkuda ka. Ja ma mäletan ühte korda, kui me mängisime õega seal Tähtveres tagahoovis ja järsku hakkas suur torm, hakkas paduvihma kallama ja välku lööma ja müristama ja siis Haarald tuli oma toast välja ja, ja kutsus meid tuppa, et tulge vihma käest ära ja siis ta õpetas meile, kuidas teada saada, kui kaugel see välk on. Et siis tuleb lugeda müristamisest ja saad teada, mitme kilomeetri kaugusel. Välkon. Ja ma mäletan veel Tähtverest seda, kuidas ma leidsin diivani tagant oma ema pulmakleidi, mis oli siis sinna ilusti ära pakitud selle raamatu, tolmu ja, ja suitsu eest. Ja kuidas ma käisin seda vaatamas ja katsumas ja nuusutamas. Ja Ma tean, et on, on mingid asjad, mida ma ei saa mäletada, kuidas ema jalutas minuga Taara puiesteel, ma olin siis alles väike pump, aga mul on tunne, et ma mäletan seda selgelt. Ja kui lapsed mõnikord küsivad, mu endagi vend just küsis, et kas maailm oli täiesti mustvalge kunagi? Noh, et filmides on ju mustvalge. Siis on täiesti selline tunne, et oli mustvalge, oligi ja mitte sisuliselt, vaid vait, selles oli selline rahu ja kindlus. Ja noh, siis me kolisime Lasnamäele, mis oli ka mustvalge, aga, aga seal oli, seltskond oli, oli kirjum ja ma mäletan, kuidas kuidas me tulime ükskord koju Lasnamäele ja meile oli sisse murtud vist kolmandat või neljandat korda. Ja mina ütlesin veel emale ja isale, et oota, aga äkki meil on olnud siin pidu, sest meil oli Lasnamäel aeg-ajalt peod ja meil käis meil käis minu meelest haruldaselt palju külalisi, istuti köögis, arutati-arutati poliitika asju ja ja ma ei tea, kas ma tõesti arvasin siis, et see mäsu on tulnud sellest või ma üritasin teid kuidagi lohutada, aga. Aga see oli jah, seekord seekord, kui tehti nii puhas töö, et et viidiga tualetist viidi WC-paberi rullid minema. Nii et. Päris põhjalikult seal sees sees käimine ette võetud, aga jah, see hüpe, mida Elenaga kirjeldas Tähtvere rahust, vaikusest, turvalisusest noh, nii-öelda professorite vaiksest, linnaosast, Tallinna Lasnamäele, ma kujutan ette, et Elenale tema õele Maarjale oli see Maarja, kes oli juba ju Tartus rohkem kasvanud, eks ole, võis olla üsna maailma muutev. Viimastel aastatel olen ma saanud öelda, et kodu on Tallinnas. Nüüd, kus me oleme pääskülas oma majas, mis on kogu see pääskülani väga Tähtveresarnale sõdima ikka ütles, et noh, ma olen nagu ajutiselt Tallinnas võime, elame Tallinnas, aga ma tundsin nagu sees, et mu kodu on ikkagi Tartus, kuigi veerand sajandit ei olnud, ei olnud seal enam ju sisuliselt elanud, eks ole. Kui me alustasime kasvatamisest, küsisite Elena käest ka kasvatamise kohta, kuidas teda kasvatatud on. Siis mu meelest üks üks tore näide on mul siia möödunud nädalast. Ärkasin hommikul ülesse enam-vähem koos pojaga ja siis meil on hommikuti arutame mõnikord unenägusid. Ja ma olin, ma olin näinud ühte unenägu, mille sisu ei olnud väga meeldiv. Ja Jaan Joonatan küsis mu käest, et no mis sa unes nägin. Ma mõtlesin, ma ei hakka talle väga rääkima, ma mõtlesin, no et et nägin, kuidas ma sind kasvatan. Mille peale ta küsis, noh ja kui pikaks ma siis kasvasin? Tegu on päris nutika poisiga, aga sõna kasvatamine selles mõttes, et keegi tuleb ja kasvatab sind, püüab sind kuhugi suunata. Oli talle nagu arusaamatu kasvatamine, tähendas tema jaoks seda kasvab suuremaks. Ja milles on, milles on minu meelest oma suur filosoofiline tõde? Vanemate roll muidugi, suunajana on olemas, aga võib-olla sellest sõnast kasvatamine. Me peaksimegi loobuma. Kuidas elu noorema õena tundus, oli see piin või privileeg? See on ikka suur suur suur privileeg ja mida aeg edasi, seda suurem privileeg see on, ma ei kujuta küll elu ka ilma ilma oma õe või lennata. Kui on olnud siin seiklusi kääridega, kuidas me ajasime 11 taga ja ja ja Kidasime mööda Lasnamäed, siis, siis sellest, noh, see on normaalsuse juurde. Klassikaline lugu, ega Elena oli ka üsna nutikas tüdruk, juba noorest peast maarjapahandab ja karjub Helena peale, muidugi vanemad jooksevad kohale. Noh, Maarja, mis sa teed. Nooremal õel nüüd liiga, eks ole. Vestluse käigus pinnime lõpuks välja, et noorem õde oli teda just äsja kääridega taga ajanud. Et minul olid oma noore, mul on ka noorem õde ja noorema õega umbes noh, umbes samasugused suhted, et vanem vend ikka püüdisu nooremat õde. Kui mängisime indiaanlasi, eks ole, siis mina olin pealik ja, ja õde oli lihtne indiaanlane, kes pidi lõpuks vibu läbi surma saada, eks. Aga mis kõige raskem oli tüdrukute kasvanud. Minule oli, see oli Nende puberteediaega, kui hiljuti rääkisin ühe sõbraga, kellel on praegu kaks puberteediealist tütart, kes ütlevad, ma ei kannata seda välja, uksed pauguvad kogu aeg ja ma arvan, selle uste paugutamise maa oma emotsionaalse iseloomuga oleks võib-olla kergemini välja kannatanud, kui selle uksed pandi lihtsalt kinni, tüdrukute toa uksed olid kinni. Nad tegid seal mingit oma asja. Kui ma tahtsin nendega suhelda, siis on, neil oli 10 korda tähtsamaid asju teha kui isaga suhelda. Et see oli võib-olla minu jaoks nagu kõige-kõige raskem hetk või aeg. Et ma tundsin nagu, et ma ei saa lastega kontakti, et kas, kas nüüd ongi siis kõik, et ei ole väiksed armsad lapsed on kuhugi kadunud ja, ja nüüd ongi, kohe abielluvad ja siis kaovad üldse ära ja polegi enam midagi. Õnneks oli see loll arvamine. See oli ajutine jah, et see on normaalne, et mingi hetk on, onju tähtsamad sõbrad ja elu väljaspool kodu ja, ja siis siis nagu nagu spays küll siin, et kümnesentimeetrised platvormkingad, need olid ka väga tähtsad ja kõik sihuke staff. Muidugi meil oli meil meil muide, oli intelligentne perekond ja siis me avastasime, et meie lapsed käivad nende spaisk kingadega, saad aru, milline löök isal oli. Ja siis oli täiesti väga suur löök, aga õnneks õnneks te päästsite meid sellel teel. Selles mõttes. Et ma olen just nüüd mõelnud, et kuidas kuidas sinus oli seda kannatust, et, et isegi kui ma tahtsin olla üksi ja, ja mitte tegeleda nende tarkade asjadega, kingad jalga panna, siis vaid see, et sa võtsid mind kaasa nendele reisidele, kus sa käisid nendel nendele näitustele, teatrisse, olgugi et võib-olla see, see kaasavõtmine oli rohkem nagu vedamine. Esialgu. Aga. See ma ütlen siia vahele, see oli, ma ei tea, kas ma tegin seda teadlikult, aga, aga minu ema tegi minuga samamoodi. Ma käisin, tead, Travis Vanemuises. Alates viiendast neljandast viiendast eluaastast vaatamas kõiki leid ema, kuraaže, Irdi ja toomingatükke Mil nimesidki, ma ei mäleta enam, aga ma arvan kuskile seljaajusse. On see mingisuguse, mingisuguse, oma jäljakese Hellekese ja see on see põhjus, miks, miks me oleme ka oma tüdrukuid ja nüüd Jaan Jonathani püüdnud nagu võimalikult kaasa võtta näitustele, teatris, mis iganes üritustele, mida tuleb mõistlikult doseerida. Ma arvan, see selgelt kuskil ladestub isegi kui, kui sellest esimesel hetkel noor inimene aru ei saa. Ja võib-olla just see ongi see, et ma ei mäleta ka mingit ranget kasvatust või mingeid meeletuid reegleid vaid just kuidagi loomulikult kooskasvamist või kooseksisteerimist, et te võtsite meid oma oma ellu kaasa. Kui me olime Mongoolias ratsamatkal, see oli, siis sa võisid olla 11 11 12 igatahes oli meil Mongoolias ratsamatk ja päris ränk, päris ränk ratsamatk üles jaanimägedesse. Ja see oli Helenale ikkagi füüsiliselt, et väga-väga raske noorele tüdrukule kellel oli mingil hetkel nii halb olla. Ta hakkas lihtsalt oksendama. Ja mõtlesin, peatame hobused kinni ja sellepärast teistele järgi. Ei Me peame teistele järgi jõudma, oksendas lihtsalt sõidupealt. Ja siis oli seal kõrval see Ta on meil siis kokkusaamine seal kohalike nomaadidega hõim nimega saatonid, 100-ni mägedes elava elav, kõige maailma kõige lõunapoolsemad põhjapõdra kasvatanud. Kaido Kama, Aleks Lotman, mina kõik teised tohutut hobuste etnograafiahuvilised, istume seal ümber Nende saatani pealikega. Ja noh, ma tahan, et Elena oleks ka seal, et ta kuuleks ja näeks, kui huvitav see kõik on need mustrid, kuidas nad oma riideid tikivad ja teevad hõlst ja kuidas nad põhjapõdrasarvedest saevad endale tööriistu ja Helenat ei ole, mis ta teeb, teeb oma foto. Paraadiga endast nihukesi beibe selfisid, eks siis oli mul niuke, siis oli mul ka selline tunne. Jumal küll, miks minu laps on kõige rumalam? Jätad Kellikena väga äärmuslikku mulje, minu meelest minu meelest ma olin ikkagi asjalik ka vahepeal. Siis algas minu selline süstemaatiline päeviku pidamine nende reiside peal, ma ikkagi väga detailselt, et pidasin päevikut sellest, mis toimus, mida ma mõtlesin, mida ma tundsin, mida ma junud ümber nägin ja, ja need raskused raskusteks muidugi oli aeg-ajalt keeruline, aeg-ajalt oli ka raske kodust ära olla nende nende sõprade pärast, aga aga nüüd. Ma kuulsin oma venna käest, et isa on talle õpetanud, et igast olukorrast on väljapääs. Ja ma ei, ma ei mäleta, et isa oleks mulle kunagi niimoodi neid sõnu öelnud otseselt, aga, aga see suhtumine kuidagi võib-olla tegi selle kõik nii, nii kergeks ja põnevaks, et ma mäletan. Mäletan neid positiivseid. Ma ühel hetkel ma leidsin endale nagu väga hea kaaslase võime Marisega mõlemad. Mõtlesime et küll küll küll on hästi läinud siis kui Elena jällegi täiesti omast peast meile ütlemata vanalinna koolis otsustas gümnaasiumisse tuleb teatriklassi. Ja siis oli seal Lembit Peterson kellest minu meelest sai nagu väga hea õpetaja ja väärtuste kujundaja Helenale ja tema, tema paljudele ka kaaslastele ja me tollal ei puutunud Lembitu ka otseselt kuigi palju kokku, aga see, mida ma kodus nägin, mida ta, mida ta oma lastele annab, see oli nagu fantastiline. Ja see kodu ja kooli koostöö oli minu meelest niimoodi tagantjärele mõeldes, aga ma siis ei osanud seda niimoodi teadvustada, et oh nüüd ma kasvan inimeseks. Aga, aga Lembit Petersoni kõrval oli mul õnn kohtuda Tõnis Rätsep, aga kes samamoodi kujundas mind nendel aastatel palju ja ütles, et teatriklass selles mõttes ei olnud. See ei olnud õppenäitlejaks saamiseks, vaid et sellegi kuidagi süvendatud huvi ja tegelemine inimeseks olemisega või üldse maailmaga. Räägi oma emast. Ma ei ole näinud, Tiit, muide, kas tal on mu ema nagu Helena, ma mõtlen. No kõik head iseloomuomadused on sellel muidugi minul aga on. Kogu meie perekond on all Marise, nagu mina kaasa arvad. Ja Jaan Joonatan kaasa arvatud ja see saate aru siin ei ole nagu geneetilises näos. Küsimus selles soojuses ja armastuses. Minu ema on kindlasti selline ema kelleks mina tahaksin saada. Ja see kõlab hästi, kes kodus asju Helena sinu pilgu läbi on otsustanud, isa või ema ja ma viitan sellele, et Tiit on ju protsessidele, kus otsustatakse väga tähtsaid asju olnud lähedal väga kaua, 90.-te algusest. Sisuliselt ikkagi on ju suisa hoidnud näppu pulsil kõigel sellel, mida me oleme iseseisvuse taastanud Eestis kogenud ja näinud olnud tiimis või meeskonnas kõige olulisemate inimestega meie lähiajaloos. Aga need kodused otsused, kas nad käivad ikka pigem isa ütlemise moodi? Ma ütleks siinkohal nii, et minu arvates selles tiimis on tegelikult kogu aeg olnud ka minu ema maris, et kas on ta kohal olnud ka nendes köögivestlustes või, või on ta parajasti meid magama pannud, siis kui rääkida Lasnamäe aegadest, siis siis mul on peaaegu jah, et tunne, et nagu isa ütles, et me kõik oleme ema nägu, et ema ja isa neid ei saa justkui omavahel lahutada või nad tõesti on ühes paadis ja ja, ja isegi kui isasin alguses rääkis, et ta on kuidagi püsimatu ja ja mina tunnen, et, et peale kõikide nende heade iseloomujoonte, mis ma olen sinult saanud, võib-olla see püsimatus on ka on ka on minul ka või selline kuidagi rahutus ja võib-olla mõnikord äkilisus siis, siis ema on just see, kes hoiab kuidagi paadi tasakaalus või aitab meelde tuletada mõnikord, et me kõik oleme perena ühes paadis ühe asja eest väljas ja ja, ja mõnikord on ka selleks lepitajaks Viliimiks meie vahel. Et tema roll on, on väga oluline. Kõige lihtsamad olmelised asjad ja ma olen seda ka oma oma Raikadel reisidel kogenud, et tülid ei tule ümber maailma purjetada poolteist aastat kogu aeg ühed samad näod su kõrval väga lähedal, lähedasem natuke, eks ole, kui paljud inimesed elavad oma terve elu oma perekonnaga ära? Ei ole nii lähedaselt koos, kui, kui sa oled selles purjelaevas. Ja meie meie reis oli ka täpselt samasugune, et et ainukesed konfliktid, mis tegelikult plahvatasid, olid, olid lihtsalt Lolmelistel küsimustel kui väsimusest tüdimusest. Noh, meile võib kõik kanda nii-öelda perekonna ellu üle, eks ole, palju palju tööd mis iganes muresid. Ja kui siis keegi keegi kuskil teeb mingi pisikese sammu, mis on kuidagi teistmoodi kui tavaliselt või siis võib tekkida korraks löök, lühi, lühiühendus. Üks isiklik küsimus stiit sulle, kui ma mõtlen, et pereisa käib võrdlemisi sageli kodust ära, on pikkadel reisidel, nagu sa just kirjeldasid. Ja tänu sellele või vaatamata sellele saad nüüd ise hinnata, on sul õnnestunud Marisega koos olla 30 pluss aastateks. Ei, kui, kui te arvate, et me ei ole ise seda küsimust arutanud avameelselt et et mis siis on, et kas, kas need pausid ju ikkagi mingis mõttes pausideks poolteist aastat üks reis, kuigi me saime mõnikord kokku poolteist aastat, teine reis, kuigi seal sai maris ka natuke juba kaasas olla. Et kas need pausid on andnud siis mingis mõttes hingamisruumi? Ja noh, ka hiljem ju ikkagi mitte mitte nii pikkadel reisidel, aga ikkagi ikkagi käinud käinud töö pärast või või mõnikord ka lihtsalt lõbu pärast ära üksinda, viimastel aastatel küll järjest rohkem järjest rohkem koos. Et, et me oleme seda isegi arutanud, vastust ei ole, ei ole leidnud, nii et tarkade klubi jääb siinkohal vastuse võlgu. Kuidas sündis Tiit, teie peres otsus et kaks tütart ees on olemas ning siis tuleb teie perre Jaan Joonatan mõne nädalasena ja lapsendate endale veel ühe pereliikme, see on protsess. Ma tahaks väga aru saada, kuidas see inimeste peades sünnib. Hästi, kui peres ei ole lapsi, on see nagu mustvalgem. Aga teil oli kaks tütart olemas. Ja kaks tütart olemas. Esimene asi, vaid kui te ütlesite kaks tütart olemas, et, et justkui siis oleks nüüd poega vaja ei üldse. See, et. Et me meie peres on kaks tütart ja üks poeg, on puhas juhus. Ega see ei olnud tõesti nii, et ühel hommikul me tõusime üles ja vaatame üksteisel otseselt nii menüüd, lapsendamislaps, see oli ikkagi aega võttev, ise on taga ja vastastikku palju nõu nõu pidav pikk protsess. Peab olema väga ühel lainel minu meelest, et selle ideega üldse lagedale tulla, sest vaatamata kõigele ei saa kaks inimest sedasama aegselt mõelda ja välja öelda, kusagilt peab tulema initsiatiiv. Jah. Ma ei tea, kas need detailid nii tähtsad on või noh aga võib-olla siiski milleks, kui, kui tähtsad, siis selleks, et Eestis on palju lapsi, kes tegelikult vajaksid, vajaksid kodu ja on väga palju inimesi, kes saaksid lastele seda kodu pakkuda. Nii, nii materiaalsed, võimaluste mõttes kui, kui lihtsalt sooja toredaid inimesi, kel kes seda võiksid teha, selles mõttes võib-olla tasub seda meie lugu rääkida. Üks mu väga hea sõber rääkis mulle oma sugulasest, kes kelle peres on kolm adopteeritud last ja ja me käisime sel inimesel külas, nägime, nägime nende elu. Need on veel natukene kasvuraskustega, lapsed olid, see elu ei olnud selles mõttes nii klassikalises romantilises mõttes ju kõige kõige kõige ilusam alati. Aga sealt sealt hakkas meie mõte minema, et, et me, meil on kaks last, kes on juba päris suured. Me ise oleme ju veel nii-öelda teovõimelised ja ja, ja täis elujõus inimesed ei ole veel liiga vanad, et et, et üks väike laps võiks meie meie juures olla ja mitte tunda, et tema vanemad ei jõua temaga koos metsas joosta või palli mängida. Ja jah, ja niimoodi see niimoodi see asi läks algul algul ma arvan, meile mõlemale tundus kuidagi natuke võõrastav isegi ja me tuleme ju ajast, kus, kus nõukogude ajal tihti varjati seda, et lapsendatakse, kui vanemad meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saanud, siis oli, oli tihti kordi. Ise tean oma tutvusringkonnast, kus, kus lapsendati laps, nii et seda varjati kõigi teiste eest, eks mängiti rasedat ja. Ma ei, ma ei teadnud, et see oleks meie mõttes olnud, aga, aga noh jah, väga palju asju tuli läbi mõelda. Ja tegelikult see protsess, kuidas Eesti vabariigis käib, on minu meelest ka üsna hästi ja õiglaselt korraldatud. See ei ole nii nagu ma ütlesin, et hommikul tuleb mõte ja ja siis me lähme ja, ja, ja saame lapsed, eks see oligi protsess, kus kus ka meie pidime tõestama ja näitama, miks me seda tahame rääkima, miks me seda tahame? Spetsialistid vestlesid meiega meie tingimuste võimaluste soovidega ja kogu see protsess oli isegi natuke pikem kui üks looduslik lapse ootamise üheksa kuud, eks. Ja sest kui meiega vesteldi lahtrike, kas te tahate poissi või tüdrukut, me ei teinud sinna kumbagi lahtrisse risti. Ja siis aeg läks ja ja mulle tundub, et mingil hetkel Me muutusime kärsituks, et äkki meid ära unustatud. Ja peaaegu aasta. Ja siis ühel päeval helistatakse meile. Et me arvame, et, et üks väike poiss võiks sobida teie koju. Ja siis me läksime mustamäel, kus on see, see kõige pigem pisemate väikelastekodu. Ja sel hetkel, kui meile toodi sisse väike pampi Maristus sülle võttis. Kümnepäevane väike inimene, naeratas sel hetkel nagu maailm muutus, kõik oli, ei olnud enam mingit kõhklust, mitte mingit. See oli meie laps. Ei ole mingit vahet. Kas sul on bioloogiline geneetiline, side inimesega või mitte, armastus sellest õigusi? Et, et selles mõttes jah, kogu see protsess nagu ava avardas meie maailma tohutult ja ja, ja ma arvan, ma loodan, et me kõik, nii, nii, meie suured lapsed meie Marisega Jaan Joonatan, oleme maailma õnnelikumad ellipsid. Sa mainisid, et tegelikult Eestis võiks sarnaseid näiteid hoopis rohkem olla, et meil on inimesi, kes võiksid kodu pakkuda pisikesele lapsele või pisikestele lastele, kes on mingil põhjusel jäänud omapäi. Aga, aga miks see huvitav ei sünni kas sinu arvates pigem sel põhjusel tiitet et võib-olla ei söandata võtta veel sellist, noh, ma ei taha öelda, nagu kõlab alast nagu majandusliku kohustust või noh, et, et ei taheta nagu oma pere võimaluse üle hinnata. See on üks pool või siis pigem need moraalsed aspektid ja küsimused, mis võivad sind eluks ajaks kummitama jääda, ma lihtsalt püüan praegu mõelda, et nii-öelda sinus haavastesse, et natse, taust ja nii edasi, et noh, kas, kas ma ise võin aja jooksul näiteks muutuda ja endas kõhklema hakata, et. Ma arvan, et see on, see on, see on küsimus, mida, mida ma tean mitte ainult neile, aga olles suhelnud teiste peredega, kes on kes küll, kes on samamoodi lapsendanud mida tihti küsitakse, et et aga noh, et ei teadnud ju kes ta on, mis, mis taustal on, kas, kas tal võib-olla mingit haigusi? Ma arvan, et see pelutab paljusid ja meie jaoks ei olnud ei olnud nagu probleem. Mina olen kindel, et kui me räägime umbes 1000-st lapsest Eestis, eks et meil on ikka 1000 peret kindlasti, kes, kes majanduslikult, kellele see ei oleks mingi probleem. Ja kes suudaks seda ka nii-öelda moraalselt seda rolli väga-väga-väga hästi täita. Ma ei teekski sellest nagu mingit mingit väga, väga väga suurt numbrit muidu, kui, kui et tehke julgustada inimesi sama teed astuma. Kas sa mõtled oma laste peale, Tiit, siis mil moel sa oled sõnastanud enda jaoks selle, kuidas neil elus võiks minna, kui selgelt sa oled kujutanud endale ette, mis või kes su lastest peaks saama, kuhu nad peaks jõudma ja nii edasi. Ma ei tea, kas äkki alb. Aga ma ei ole väga täpselt ette kes neist peaks saama või kuhu nad peaks jõudma. Fantaasia või. Juve fantaasiat aga. Küll ma olen noh, nii-öelda abstraktses mõttes, nii nagu kõik vanemad teevad, olen ma muidugi mõelnud, et ma tahan, et neil läheks hästi ja eelkõige on see on see see, et nende ümber oleks head head inimesed, et nende perepered oleks toredad, see on nagu esimene asi, mida, mille peale ma olen mõelnud, see, kas ta on laulja, insener või näitleja ja milline on tema karjäär. See on inimeste enda kätes ja mis mina siin vahele torgile. Üks lugudele meil lasteaias, kui meil oli sõbrapäev ja siis üks üks poiss, kes natukene meeldis mulle kah, kinkis mulle paberist südame kirjutasin luuletuse ja mina ei osanud kuidagi selle kingitusega toime tulla. Ma mäletan, ma rebisin selle paberi ruttu pooleks. Luuletus mulle meeldiks, ei jääks ja ja peitsin selle ära. Peitsin selle, kaevasin, kaevasin isegi natukene mulla alla. Ja, ja ma mäletan, et see Ma ei tea, kaua aega võis mööduda, võib-olla pool aastat ja keegi kasvatajatest leidis selle üles kaevas selle välja. Ja ma mäletan, et mul oli nii piinlik ja ma mõtlesin, et see armastus on nii keeruline asi, kuidas, kuidas see üldse peaks toimima siin maailmas. Ja nüüd mul on hea meel, et midagi on aastatega ikkagi külge jäänud, et minu vanemad suhe, see, kuidas nemad omavahel suhtlevad, 11 usaldavad ja arutavad, jagavad. Ma arvan, see on üks suureks õnne alustalaks, ma arvan, et kõikide laste vanemad tahavad, et nende lapsed oleks õnnelikud ja ja kui see kriteerium nii-öelda on täidetud, et sa oskad leida endale kaaslase ja kaaslasi sõprade näol, oskad neid hoida, siis see on juba üks ilus elu. Aitäh. Helena, aitäh, Tiit. Aitäh. Teile oli, meeldib rääkida isa ja tütar Tiit Pruuli ja Helena Pruuli jälitena saatekülaliseks, mina olen Sten Teppan. Saate nimi on, käbi ei kuku ja me kohtume nädala pärast taas. Tiit ja Helena Pruuli intervjuu pikem versioon asub huvilistele kuulamiseks vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seast, käbi ei kuku. Seal asuvad ka meie varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.