Tere vikerraadio inimestele. Tiit Pruuli on iseseisvuse taastamise järel hoidnud näppu Eesti elu pulsil. Olgu taustajõuna Ministrite Meri ja Laar kabinetis või ettevõtjana raudteel riikide arv, mille pinnale on astunud maailmarändur pruuli jalg ületab juba ammu 100 piiri. Nii mõnelgi puhul on matka kaasa teinud abikaasa maris või keegi kolmest lapsest Maarja Helena või Jaan Joonatan. Tänases saates aitab Tiidul perekond pruulimatkast läbi elu rääkida lastest. Keskmine näitleja Helena, kelle teismelisena alanud lavakarjääri ansamblis Ice Cream jääb igaveseks meenutama pophitt. Helista mulle mobiilile. See on saade, käbi ei kuku ja mina olen saatejuht Sten Teppan. Kuulakeneid. Tere tulemast saatesse, Tiit Pruuli. Tervist, tervist. Ajakirjanikuharidusega ettevõtja ning tere tulemast saatesse, Helena. Tere Tiidu tütar ja näitlejaharidusega näitleja. Ning ema ka sinna juurde. Suhteliselt värskelt, Helena, millest on hea siin saates kohe alustada need paar-kolm kuud, mis sa oled saanud olukorraga harjuda, ma ei tea, kas on piisav üldiselt olukorraga harjuda näitavad sulle mida, et kui palju ühe noore emamaailm tegelikkuses vastab sellele kuidas sa seda kõike ette kujutasid, mis hakkab juhtuma? Jah, harjumisest nii palju, et et ma küsisin oma vanematelt, et millal sellega ära harjub ja isa arvas, et läheb umbes 30 aastat aega, nii et mina ei ole veel harjunud selle imega ja, ja ma ei tea, kas, kas harjubki. Aga inimesed küsisid, et kas sa oled valmis selleks ja ja nii, aga ma arvan, et selleks ei saa valmis olla. Iga laps on erinev ja. Ma tegelikult väikest viisi imestan, et sa võtsid aja siia raadiosse tulemiseks, sest vist ei ole kiiremat elu, kui seda on äsja emaks saanud. Naise elu. Mulle praegu tundub küll jah, et et lugupidamine kõikide naiste emade vastu. Minu meelest peaks olema ühel emal kaheksa kätt vähemalt et jõuda ära teha kõik. Aga rõõm siin olla aitäh kutsumast. Tiit, ma mainisin ajakirjanikuharidust ja sõna ettevõtja meteistes toimetamistest tänases saates väga palju ei räägi, see on pühendatud ikkagi kasvamisele ja kasvatamisele, nagu mulle meeldib öelda. Aga sõna ettevõtja või nimetus sulle juurde on tegelikult mitmetähenduslikum või sügavam, kui see tihti tavaliste ettevõte teate puhul on. Sina ju võtad ette nii, et vähe pole olgu see siis tõesti ärimehe elu või muud toimetamised, rändamised, raamatut, kirjutamised ja nii edasi ja nii edasi. Oled sa mõelnud selle sõna peale vahel? Esiteks, ega selles midagi unikaalset ei ole. Eesti inimesed on reeglina üleüldse väga töökad ja, ja mitmel mitmel rindel töökad, nii et see ei ole unikaalne. Teiseks on võib-olla see põhjus mitte positiivse märgiga, vaid võib-olla isegi negatiivse märgiga, ehk selles, et et mul on nagu väga väike rutiinitaluvus. Kui, kui ma pean ühte protsessi tegema kordi ja kordi ja kordi, siis ma tahan mingit vaheldust saada ja see, ja see ongi see põhjus, miks ma võib-olla On aeg-ajalt ühelt alalt teisele lisaks oma nii-öelda ärilistele ettevõtmistele tahan teha kultuurilisemaid ettevõtmisi või, või korraldada reise. Häda on, ütleme, halvas ise loobus. Kohe siin luukeresid kapist välja tooma, vähemalt enda arvates, Helena kui ma mõtlen isa peale, kes armastab reisida, siis sellega kaasneb pisike nukker moment, et teda on selle võrra vähem kodus. Jah, eks igatsus käib ju reisimise juurde, nii nendele, kes lähevad reisile, kui ka need, kes koju jäävad aga ei maksa arvata, et meil oleks väga kurb olnud, meil olid ju vanavanemad siin ja ja sõbrad, ma tõesti lapsepõlvest ei mäleta ühtegi hetke, et ma oleksin tundnud ennast kuidagi üksi või üksikuna. Ja isa igatsus oli ikka, ma mäletan seda, kui me olime, kui maal vanaema vanaisa juures Kesk-Eestis ja kuidas siis nädalas korra me saime minna teise küla otsa vanematele helistama ja vanaisa pakkis siis meid autosse õega. Ja ma mäletan seda elevust, ei suutnud ma seal Moskvitši tagaistmel paigal olla, siis õnneks ei pidanud autorihmasid ka peale panema. Sõitsime teise küla otsa ja helistasime seal ja alati nädala tähtsündmus. Huvitav, kui ma võin siin vahe vahele tulla, minu jaoks on, on vanemate reisimine või ema ei, ma olin viieaastane, kui mu isa suri ja see kindlasti määras väga palju minu lapsepõlve ka, aga ema käis minu kasvamise ajal reisil vist kaks korda ja eriti selgelt. Ma mäletan ühte korda, ma olin siis üheksaaastane juba justkui suur mees ja ma joonistasin A4 paberilehe joonistuspaberilehe peale kalendri sellest kahest nädalast, kui ta oli siis Kislovotskis sanatooriumis ja iga päev kustutada tahtsin siis pliiatsiga ühe päeva maha ja seda NUT too ja igatsust ja üksiolekut mäletan ma tegelikult üsna õudusega siiamaani, et selles mõttes mul on olnud tagantjärele hea kuulata Ta tol hetkel, kui ma läksin oma suurtele reisidele ümber maailma purjetama või ümber maailmaautoga sõitma. Noormees, egoistlikud ma maailma avastamise maailmavallutuse soovid ja jooma ei mõelnud selle peale, mida lapsed võivad kodus tunda. Ja siis siis nüüd, kui ma aastaid hiljem hakkasin selle peale mõtlema ja ehmatasin oli mulle nagu suur rõõm, et tegelikult neid, neid selliseid üle elamisi nagu mina mäletan oma ema Kislovotskis reisilt. Õnneks tüdrukutel vist ei olnud. Tiit, sinu peres on tegelikult ju kolm last ja ma ikka külalistelt küsin. Üks on esindatud siin, Helena saab enda eest rääkida täna, nii et vähe pole, teised väga mitte. Aga kes on ülejäänud kui vanad, millega nad tegelevad? Meie kõige kõige vanem tütar Maarja on lõpetanud ülikoolis sotsiaalpedagoogika ja on praegu Tartus, tegeleb Tähtvere tantsukooli juhtimisega, on üks selle kooli koolijuhte mis on ka omamoodi pedagoogiline õppetund minule. Maarja ju väga varasest noorusest on ta olnud tohutu tantsuhuviline, tantsinud, ise pannud, kokku tantsukavasid noh, alguses tundub see mulle lihtsalt väga tore, et lapsel on niuksed, natuke sportlikud, natuke loomingulised huvid, siis mingil hetkel hakkasime vaatama, et noh tüdruk võiks nagu üle üle minna, eks ole. Et mitte, et ma oleks tahtnud, et nüüd laps oleks läinud õppima majandusülikooli majandusteadust või midagi sellist. Aga ma kuidagi ei väärtustanud, ei osanud jah, selles näha nagu tõsisemat tõsisemat sisu kui, kui ma nii julgeks öelda. Ja see, mida nüüd Maarja on aastatega selle tantsimisega teinud nii endale kui nendele kümnetaks juba sadadele lastele, kes on tema tema rühmadest läbi käinud, kellega nad on tulnud koolitantsu Eesti meistriks, Euroopa meistriks. Et nii palju rõõmu on ta oma tööga pakkunud inimestele, et see, see, see, see on nagu minu arusaamist aegapidi kahjuks, aga õnneks lõpuks oluliselt muutnud sellest, et ei ole kergeid ja raskeid või tõsiseid ja kerglaseid töid, kui see pakub sulle ja inimestele rõõmu, see on kõige tähtsam ja lihtsalt vahemärkusena, et siis ühel hetkel tuli Helena, kes ansambliga Ice Cream laulis, helista mulle mobiilile. See oli see koht, kus seal ikka vist hulluks minemine hakkas juba paistma. Ei, ei, see oli ka väga tore aegsest mingi perioodini. Te ju ise nautisite seda ansambli tegemist naiskrimitegemist nagu täie ka, nagu seal laulus ühes laulus öeldakse, eks ole. Ja tol ajal oli veel üks pluss, oli see, et. Helenal oli meie peres alati kõige rohkem sularaha, kuigi ta oli vist seitsmendas klassis midagi niimoodi, sest mingil hetkel oli see ansambel nagu tohutult populaarne. Käisite esinemas kus iganes pidudel. Ehk sa võid sellest ise rääkida, mingil hetkel mulle tundub, sa, sina väsisid sellest ära, see ei olnud enam nii. Nii põnev. Tol hetkel oli mulle see jällegi vaadata, sellena rõõmu oli, oli see tegelikult väga-väga tore periood, tema elus aga hea, Maarja Helena ja siis oli tükk tükk aastaid vahet ja kaheksa aastat tagasi tuli meie meie perre pesamuna Jaan Joonatan. Tema on veel väike poiss, käib suur mees. Teises klassis. Just viisime ta kooli teises klassis ja. See on see koht nüüd saates Tiit, kus me läheme ajas sinu lapsepõlve ja püüame meenutada inimesi, sündmusi, maailmavaateid, viise, mis hakkasid sind kujundama või praegu asjadele tagasi vaadates. Sa tunned, et, et need olid olulised hetked. Korduv küsimus siin saates, missugused on esimesed pildid sinu lapsepõlvest, mida sa mäletad? See on kummaline, kuni aastani 1970 viie aastane. Kuni selle ajani kõik mu pildid on seotud isaga, kes siis 1009 70 suri isa autot parandamas, auto all selili. Annan talle küpsise, isa paneb küpsise uute vahele, keerab kahe käega mutreid ja sööb küpsist ilma käteta. Au, kus on isa isaga mootorrataste võistlust vaatamas isaga tema kodukohas Põhja-Tartumaal heina tegemas. Üksikud kahjuks väga üksikud pildid, aga kõik on, on isaga seotud, mul ei ole sellest sellest ajast ühtegi mälestust, mis oleks väljaspool isa. Oskad seletada enda jaoks? Ei oska, võib-olla, võib-olla on see see, et et kõik see šokk, mis siis tuli, kuidagi salvestaski ainult ainult need mälestused hilisemaks majame mäletan, isa surmapäeva ja siis ma mäletan seda, et see oli kuidagi nõnda, et ma tahan, ma tõenäoliselt püüdsin seda, mitte oma lapse ajuga mitte nagu tõeks võtta. Ma varjasin seda oma sõprade eest justkui enda arvates siis ma mäletan, kui koolis Ta võis olla teises-kolmandas klassis, kui ma läksin orkestris mängima, siis orkestri juhataja küsis ankeedi küsimused, eks ole, ta vana sa oled, aadress on ja ja kes su ema on õppejõud, õpetaja, kes su isa on. Ja siis ma ei julgenud öelda, et isa on surnud isal insener. Ja, ja ma mäletan, et see, see, et ma siis nüüd seal koolis seda varjasin see tundus mulle endale ka kuidagi nagu imelik ja ma küsisin, ma ei mäleta kellegi käest kellelgi surra inimene ennast. Et et noh, ma ütlesin niimoodi. Mille peale mulle öeldi, et kuule, et see ei ole ju midagi häbiväärset, et miks miks sa siis ei ütle seda, noh, ütleme, et kui kui su vanemad oleks lahutatud ja sul sellepärast isa ei ole noh siis võib-olla. Aga et sul on üsna lihtsalt surnud mis näitab nagu tolle aja hoiakuid ja suhtumisi üleüldse, eks ole. Aga jah, ütleme, kindel on see, et, et see see määras nagu väga palju mu elust ja mingis mõttes nagu isa aseaineks sõitis kaks vanaisa, kaks küllaltki erinevat vanaisa mu isa, isa, elupõline talu talupidaja, kelle, kelle talu siis suur talu ka muidugi käest ära võeti ja me käisime, käisime siis vanaisaga Pedja jõe ääres, kus sa talu oli, vanaisa näitas siis piiripunkte aata, poiss, siin minu talubi, siin on talu piiripunkt, siit läheb see piirjoon jätta kõik täpselt meelde, ühel päeval. On see sinu talu? Aasta oli 1972, kolm. Iga jumala õhtu istus vanaisa raadiot krutis Ameerika hääle peale ja kuulas, millal siis tuleb valge laev ja millal meie oma talu tagasi saame. Ta räägiks nagu minu lapsepõlvest uskumatu lihtsalt, ja ilmselt mitte ainult minu, vaid see oli Eestis väga levinud. Absoluutselt absoluutselt näha ja mina pidin olema siis selle talu pärija, kuna isa oli selleks ajaks surnud, tema vanem poeg oli surnud. Mina siis vanema pojapoega pidin saama selle pärijaks, vanaisal oli, olid tohutu hoop see, kui kui selgus, et ma ei lähe mitte epasse võsa oli lõpetanud EPA. Et ma ei lähe mitte mitte põllumeheks õppima, vaid ajakirjanikuks, mille peale tema lause oli väga kibestunud lause oli umbes selline, et et nojah, ma teadsin, et ega siit head nahka ei tule, kas kommunist või kirikuõpetaja. Et ajakirja ajakirjanik olin Revale siis võrdne kommunisti või kirikuõpetajaga. Huvitavat. Seosed ja ilmselt teeb küsimus, et kas su lapsepõlv oli õnnelik, oleks üsna üsna kohatu. Aga ilmselt kõige selle kõrval oli ikkagi rõõmsaid toredaid hetki ka ja. Lapselapsed ja, ja nüüd, kui me jõuame teise, Mu teine vanaisa juurde veel, kellest ma tahaks kindlasti ka mõne sõna meenutada, ema, ema ehk siis doktor Felix, kes oli ta oli enne olnud ka praktiseeriv arst, Eesti ajal ka Tallinnas töötanud, pärast sõda on Tallinnas oli elu elu nii raske isandat, kolisid vanaemaga tall Tartusse, sest Tartus sai linnas elades kassiga kasvatada linnas. Et minu ajal seda enam ei olnud, 165 sündinud, aga, aga, aga jah, ema, nooruse ja ülikooliaeg läks veel niimoodi. Meie Tähtvere kodus alguses aias, siis keelati linna piires seapidamine ära. Siis garaažinurgas kasvatati siga selleks, et lihtsalt ära elada ja vanaisa kolis siis Tartusse ja oli ülikoolis arstiteaduskonnas anatoomia õppejõud. Ja see oli nüüd üks huvitav, Ta on huvitav maailm, mis mulle, mis mulle seal avanes. Vanaisa sõprade ring, vanaisa oli siis ka eesti ajast 1009 38 koos Jaan Krossiga näiteks astunud Eesti üliõpilaste seltsi ja siis vana Eesti üliõpilaste seltsi seltskond, kes siis meie, meie kodus kogunes nii pidulikeks sündmusteks, nii lihtsalt peo pidamiseks kui ka tõsisteks sündmusteks. Ja mina muidugi näpp suus, istusin seal ja vaatasin, vaatasin ja kuulasin nii palju, nii palju, kui oskasin ja ja vanaisa raamatukogu oli muidugi teine imedemaailm kuhu, kuhu õnnestus üsna varakult süveneda. Kui üks poiss jääb nii varakult isast ilma siis see tähendab, et elus on suur lind. Ja oled sa mõelnud tiit sellest aspektist, et mis hetkel või kus kohas oma elujoonel oled sa temast tema panusest nõust kõige rohkem puudust tundnud. Erinevatel aegadel erinevatel aegadel erinevat moodi, eks need teismeliseaastad võib-olla võib-olla kõige rohkem isa, nagu ma ütlesin, õppis EPAs põllumajandust mehhaniseerimist ja noh, noore poisi huvi kõigi masinate aparaatide vastu peale kaheksandat klassi tahtsin ma kindlasti tulla Tallinnasse denti, et õppida elektroonikat ja noh, see, see oli see periood, jah, kus, kus ma mõtlesin. Õnneks oli mul paar vanemat sõpra, kes, kes siis, kes siis aitasid mind, aga, aga siis mul tuli, tulid meelde kõik need lood sellest, kuidas kuidas ema rääkis, kuidas isa oli, oli Tallinnas Tartus ema ja isa õppisid ka ühes klassis ja kuidas isa oli käinud siis pioneeride majas ja noorte tehnikute majas igasuguseid tehnikaalasid piimas ja ja oli olnud ses ses asjas nagu väga-väga tubli ja osav ja ja noh, see oli nagu esimene nii-öelda varateismelise poisi puudused, kes, kes mulle nüüd seda, seda õpetab. Ma olen, selles mõttes on, on, on elu läinud jällegi õnnelikult, et et mu mu ema elukaaslaseks hilisemaks abikaasaks sai sai minu keskkooliaastat del kirjandusprofessor, Harald Peep, kes tõi mu ellu siis hoopis hoopis teistsuguse ja, ja, ja uue maailma kõige kirjanduse ja kultuuri kultuuri näol. Need kirjeldused seletavad sinu kohta ja sinu saatuse kulgemise kohta tegelikult nii mõndagi. Mulle meenub, sa oled varem rääkinud oma lasteaia east, et kuhugi paberile kirjutasite tulevikku silmas pidades, et sinust võiks saada täheteadlane. Ma ei kujutagi ette, kas tõesti lapse lasteaialaps teab niisugust sõna isegi tähendus sinna juurde, aga seal. Väga kõva sõna, ma ei tea, mida ma tol ajal teadsin, aga nii see seal lasteaia diplohvil kirjas kirjas kirjas on. Mul oli jällegi vanaisa sõpruskonda kuuluv füüsik brüller, tuntud Tartu Tartu füüsik, kelle hobi, kas oli eestlaste rahvausundi kujutlused ja lood tähistaevast kosmosest ja tema aitas teha ka praeguseni Tõravere observatooriumis kohe kui sisse minna fuajees on nõnda see goodid, goodid ja rehad ja kõik on sinna kenasti kenasti paika pandud ja tema viis mind varases lapsepõlves mitu korda Tõra verre. Kus siis mulle näidati teleskoope ja mis moodi see asi käib? Võimalik, et, et see kosmosesse vaatamine on õnneks. Pärit mu meelest üks kõnekas ajalooline fakt sinu minevikust on ka see, et kusagil koolipõlves õnnestus sul paaril aastal vist järjest või midagi niisugust tulla kõnemeistriks olla osav oraakel. Muidugi, see tuletab mulle meelde Tootsi ja, ja, ja Tõnissoni omavahelist vestlust, et rääkida Sa sindrinahk oskad. Et selles ilmselt keegi ei kahtle vähegi kes teab. Tiit Pruuli avalikes. Esimene võib-olla see on nüüd fakt, mille peaks selle maha vaikima, sest kõnevõistluse seas oli vabariiklik kõnevõistlus kahel aastal järjest ja mõlema kõnevõistluse nii-öelda teemaks oli mina kommunistlik noor. Igaks juhuks siiski märgile, et ma rääkisin vähemalt ühe aastakõnet, ma mäletan, ma rääkisin keskkonnakaitsest, rääkisin, lugesin Hando Runneli luuletust, mis tollal ei olnud avaldatud. Me sõitsime Narva poole ja vasakut kätt. Ei, Kunda, nii raske on Eestimaad ära tunda või kuidagi nõnda luuletusele. Mida ma tahtsin kokkuvõtteks öelda, on see, et üldiselt jääb mulje need inimesed, kes kõneleda oskavad, liiguvad elust läbi kaunis osavasti. Alustades koolist näiteks, kas saalid koolis eeskujulik kuju. Ei esimesed aastad välja arvata, ma mäletan, umbes neljandas klassis ma nuttes tegin ümber ühte matemaatika ikka tööd, kontrolltööd, mille ma olin saanud nelja, arvasin, et ma peaksin viieks tegema, aga siis kuskil seal käis ka punane joon läbi ja ja ja must sai ikka üsna isepäine isepäine tegelane, nii et olid asjad, millega mulle meeldis tegeleda kirjandus, käisin vabariiklikel olümpiaadidel midagi, mingeid kohti sealt sain. Muusika Me tegime diaatrit, praegune Miina härma gümnaasiumisse, Tartu teine keskkool tulla kus oli nagu kaks, kaks üsna eraldiseisvat poolt, üks oli üsna karm. Tui distsipliin ja õppetöö, mida ma ei eriti nagu eeskujuks ei tahaks kellelegi tuua. Ehkki mõned olulised asjad taoti pähe ka. Aga selle kõrval oli hästi palju loomingulisust, tollane väga populaarne noorte telemäng, turniir, mis meie võistkonnal õnnestus ühel aastal ka võita. Et, et kõige selle tegemist õnneks soositi ka väga. Väga palju Helena vanaemaga oled kokku puutunud? Vanaemaga olen jah. On ta oma ema, poeg. On kindlasti oma ema poeg ja ja neil on niimoodi kõrvalt vaadates igal juhul väga-väga isiklik ja ja tugev side. Kuule, aga ma ei ole nii range, kui minu ema oli. Minu ema püüdis mind ikka väga rangelt kasvatada, ma see tähendab, ma õppisin sellest ka mööda laveerima. Seal on ju väga suhteline mõiste range või rangus erinevates kodudes. Millal see sinu koduses tähendas? Mingist hetkest alates oli meil siiski olid nagu nagu selgeltkogule, et ma võin tulla koju hilja või või, või ma võin tulla ka hommikul, aga, aga ma pean sellest kindlasti teadma. Tema ja tema ema süda ei muretseks eelkõige siis, eks ole. Eks ma kuritarvitasin seda tollal, pidasin oma ema lihtsalt naiivseks, mõtlesin, et mina tulevikus küll selline ei ole, noh. Ema sõitis autoga, eks ole. Kuna lihtsalt keegi pidi autoga sõitma ja, ja, ja teisi sõitjaid ei olnud. Siis ema sõitis autoga ja õpetas ka mind üsna varakult autoga sõitma ja noh, ka üsna varakult tekkis see paari paari vanema klassivennaga mesis öösiti võtsime selle auto garaažist ja sõitsime siis omapäi ringi. Ühel hetkel see see ei toimunud isegi öösel ka lihtsalt libeda teega. Naabertänavas. Tahtsin ma selle autoga Tartu vaksaliülema aeda sisse, nii et aialipid lendasid igavesti. Uhke sõit, olin seal vaksaliülema peenarde vahel. Tore vene mees tormas oma Brick pikale mustade trussikute ka trepi peale, vibutas rusikat rihmaga persse peale vaja sulle. Aga õnneks oli mõistlik mees, me leppisime kokku, et homme hommikuks on aed üles ehitatud, Eurovskile teatama ei lähe, aga autonina oli ikka üsnagi lämbs seal nende lasteaia lippidest. Viisin auto tagasi ja seleta, nemad mulle siis luba autot ajada õuest garaaži, eks ole nagu ametlik luba. Et vaata, ajasin garaazi ja jalg liibusises piduripedaali pealt ära. Miks õnnetus juhtus ja ema oli nii mures, pojake, ära nüüd muretsed, hoia oma närvi ja umbes niimoodi paranoia opera. Ja no ma mõtlesin, et noh, et kuidas mu ema oli naiivne olla. Ja noh, nüüd nüüd üsna hiljuti olen ma kuulnud, et oma laste käest oma tütarde käest ja imestunud, et kuidas mina sain 25 aastat hiljem nii naiivne olla, et noh, kõike seda, mis nemad umbes samasuguseid asju tegid. Nii oli jah, ma mäletan ikkagi alguses alguses hoidsid karmimat joont, aga nüüd aastatega minu meelest on, on asi läinud tegelikult järjest usaldavamaks. Ja ma mäletan, et seda usaldust oli nii sinu kui, kui ema poolt, et väga palju mingitel hetkedel ma isegi teismelisena mõtlesin, et oot, kuidas nüüd nii palju usaldust. Ja üks nendest hetkedest ma mäletan, oli see, kui siis ei olnudki enam päris teismeline, kui, kui 2011. Aastal. Ma otsustasin ronida Mont Plancki otsa. Ma mäletan seda kodust abi ja julgustust teie poolt mis oli tõesti väga, väga tiivustab ja ma arvan, et see on väga võimas hüppelaud olnud just, et anda lastele kuidagi iseseisvust, vabadust otsustada. Samas need vahendid mille abil otsustada. Aga kui ma siis seal mäe jalamil öösel tippu tõustes haarasin järjekordsest ristist, mis siin maalin ja tundsin, kuidas endalgi jalg väriseb ja libiseb, siis ma mõtlesin küll, et kuidas te musi elasite, mis te mõtlesite? Ta on siis algasid etteheited vanematele ja kuidas meie muretsesime seal, kui siin kodus, eks ole, Elena on, kui ta on midagi pähe võtnud, siis ta siis ta seda seda teeb ja, ja ega meil seal väga palju seda nii-öelda ärarääkimis võimalust ei ole, ei ole kunagi tegelikult olnud, õnneks on need otsused olnud noh, rohkem või vähem, aga ikkagi mõistlikud. Ja Mont Blanc on üks sellest, eks, et see oli puhtalt tema tema enda idee minna ja ronida Mont Blanci otsa. Mul oli muidugi hea meel ja samamoodi kuni selle hetkeni, kui, kui, siis kõik need treeningud olid tal seal Prantsusmaal ära olnud ja oli tõusu tõusu öö ja hommik siis. Ja siis ei ole telefoniühendust ega mitte midagi. Ja hõika sa mõtled, et igal aastal, et üldiselt soni okei, snemalt plangeutraina seda teevad sajad ja tuhanded, aga ikkagi igal aastal on mõni õnnetus, mõni fataalne õnnetus seal ka igal aastal. Seal on üks kivi kivivaring, mis on üsna ohtlik, eks ole, ja ja muidu muidu ka päris päris keeruline ja raske ja füüsiliselt raske, raske ronime mitte tehniliselt, aga füüsiliselt raske. Ja siis sa ootad seda telefonikõnet ja ootad. Ja, ja kui see kõne tuli, selle võttis mari mu abikaasa vastu ja siis me kuuleme mõlemad, et Elena nutab, okei, vähemalt on elus, nutab külla on elus. Ja mis siis, mis siis juhtus lapsel noh, eks ju, võiks ülepinge ja mis seal oli olnud? Tali otsas äragentali saanud tipp, mida mitte kõik ei saa, kes alustavad Alt, eks ole. Eriti kui sa ei ole ju elus mägironimise ja alpinismi varem tegelenud. Aga hea inimene, Anu Välba oli laenanud talle oma varustust, millega Anu käis mõned aastad varem Mont Plancki rippus ja muuhulgas kirka. Ja see oli vist alla tulekul. Ta lihtsalt kuidagi pudenes mu käest, ma mäletan, käed olid nii nõrgad ja ja siis ma sain tükk maad hiljem aru, et vot üks asi on mul nüüd vähem. Ja, ja see oli täiesti emotsionaalselt muidugi ma olin täiesti segi pekstud ja väsinud ja varbaküüned olid juba ära tulemas. Ja, ja ma mäletan, siis kirka kaotus tundus tõesti maailma lõpuna, kuidas ma nüüd Anu Välbale ütlen ja, aga ma olen ta käest andeks saanud, sest et just mõned nädalad tagasi käisin lugemas Lotte seriaalile teksti peale, mis nüüd oktoobris tuleb välja ja mul oli minu paarikuune laps kaasas. Päeval, kui siis laps hakkas minust üle rääkima stuudios, siis tuli Anu Välba ja pühkis tema ülalõua pealt, hoidis teda hetke, nii et meie vahel on rahu kirkaletiga mõise muide üles. Aga jah, see, see, see on üks näide sellest, kui Elena midagi pähe võtab, ta teeb selle ära. Teine, teine päris hea näide oli see, kui, kui vana sa olid, kui sa tahtsid sinna Inglismaale minna. Ma läksin sinna kaheksandasse klassi, nii et võisin olla 12 13. Ühel päeval tuleb Elena koju ja ütleb, et ma nüüd tahan minna välismaale õppima. Tahad, tahad, lapsukene küll kasvab suuremaks ja muidugi lähevad välismaale õppima ikka. Ma olen nagu 100 protsenti veendunud, et ühe klassikalise hariduse juurde keskajast saadik kuulub välismaal mõne aasta õppimine, eks ole. Aga ei, ei, ei, mitte siis, kui algavad need ametlikud õpilasvahetused, eks ole, aga, aga ta oli veel niipalju loor, et sinna programmidest seda ei mahtunud, aga et ta tahaks kohe kohe minna. Ja tegeles selle teemaga ise nii palju siis ma mäletan, et kus britis kantselei esinduses siin Eestis käisid ja ja, ja leitigi Inglismaal, siis üks, üks kool, kuhu oli võimalik aastaks minna, eks üxporing votings, kuulnud, kus siis sellena õppis ja elas rehast. Täiesti jälle omast peast tulnud. Ja ma, ma küll vanemad on tagasihoidlikud, aga tegelikult ma ei, ei alatähtsustaks nende panust. Ise Ma küll tahtsin minna, aga, aga vanemad olid need, kes tulid minuga sinna kaasa katsetele. Käisid mitu korda ja, ja nüüd ka, kui oleme andnud naha juulis, andsime noodiaatriga etenduse Veneetsias, siis oli samamoodi vanemad, need, kes, kes tulid kaasa, aitasid minu last hoida ja, ja mina sain siis mängida. Et see, ma arvan just, et, et see tugi või see, see turvaline keskkond on see, kust need hüpped või, või sellised mõnikord seletamatuid otsused on, on saanud sündida. Me rääkisime siin põgusalt rangusest Tiidu enda kodus, räägi sina nii kaugele, kui sa tagasi mäletad, ajas rangusest oma kodus või üldse kasvatusest. Kus kohast sinu pildid, Helena algavad, sinu lapsepõlvekodu esimesed toimetamised ja siis ema-isa oma maailmavaate ja põhimõtetega sinna juurde. Minu päris esimesed pildid on ka tegelikult pärit tart Dust, minu isa lapsepõlvekodust Tähtveres. Ja on ka just seotud isa, kasuisa Haarald, Peebuga kes oli tark lugupeetud inimene, minu silmis üsna range, ma olin, ma olin siis väike, meil ei toimunud sellist sisulist suhtlemist, tema oli väga palju oma töötoas, luges tuba, oli täis raamatu tolmu ja seda tubakasuitsu just just suitsu ma mäletan meid sinna väga ei, väga ei oodatud ja ega me tikkunud ei osanud tikkuda ka. Ja ma mäletan ühte korda, kui me mängisime õega seal Tähtveres tagahoovis ja järsku hakkas suur torm, hakkas paduvihma kallama ja välku lööma ja müristama ja siis Haarald tuli oma toast välja ja, ja kutsus meid tuppa, et tulge vihma käest ära ja siis ta õpetas meile, kuidas teada saada, kui kaugel see välk on. Et siis tuleb lugeda müristamisest ja saad teada, mitme kilomeetri kaugusel. Välkon. Ja ma mäletan veel Tähtverest seda, kuidas ma leidsin diivani tagant oma ema pulmakleidi mis oli sinna ilusti ära pakitud selle raamatu, tolmu ja, ja, ja suitsu eest ja kuidas ma käisin seda vaatamas ja katsumas ja nuusutamas. Ja Ma tean, et on, on mingid asjad, mida ma ei saa mäletada, kuidas ema jalutas minuga Taara puiesteel olin siis alles väike pump, aga mul on tunne, et ma mäletan seda selgelt. Ja kui lapsed mõnikord küsivad, mu endagi vend just küsis, et kas maailm oli täiesti mustvalge kunagi? Noh, et filmides on ju mustvalge, siis on täiesti selline tunne, et oli mustvalge, oligi ja mitte sisuliselt, vaid vait, selles oli selline rahu ja kindlus. Ja noh, siis me kolisime Lasnamäele, mis oli ka mustvalge, aga, aga seal oli, seltskond oli, oli kirjum ja ma mäletan, kuidas kuidas me tulime ükskord koju Lasnamäele ja meile oli sisse murtud vist kolmandat või neljandat korda. Ja mina ütlesin veel emale ja isale, et oota, aga äkki meil on olnud siin pidu, sest meil oli Lasnamäel aeg-ajalt ja meil käis, meil käis minu meelest haruldaselt palju külalisi, istuti köögis, arutati-arutati poliitika asju ja ja ma ei tea, kas ma tõesti arvasin siis, et see mäsu on tulnud sellest või või ma üritasin teid kuidagi lohutada, aga. Aga see oli jah, seekord seekord, kui tehti nii puhas töö, et, et viidiga tualetist viidi WC-paberi rullid minema nii et. Jah, päris põhjalikult seal sees sees käimine, ettevõtjad, aga jah, see hüpe, mida Elenaga kirjeldas Tähtvere rahust, vaikusest, turvalisusest noh, nii-öelda professorite vaiksest linnaosast, Tallinna Lasnamäele. Noh, ma kujutan ette, et Elenale, tema õele Maarjale oli see Maarja, kes oli ju Tartus rohkem kasvanud, eks ole, võis olla üsna maailma muutev. Viimastel aastatel olen ma saanud öelda, et kodu on Tallinnas. Nüüd, kus me oleme pääskülas oma majas, mis on kogu see pääskülani väga tähter sarnane. Seni ma ikka ütles, et noh, ma olen nagu ajutiselt Tallinnas võime, elame Tallinnas, aga ma tundsin nagu sees, et mu kodu on ikkagi Tartus, kuigi veerand sajandit ei olnud, ei olnud ma seal enam ju sisuliselt elanud, eks ole. Kui me alustasime seda juttu kasvatamisest, küsisite Elena käest ka kasvatamise kohta, et kuidas teda kasvatatud on. Siis mu meelest üks üks tore näide on mul siia möödunud nädalast. Ärkasin hommikul ülesse enam-vähem koos pojaga ja siis meil on hommikut, jalutame mõnikord unenägusid. Ja ma olin, ma olin näinud ühte unenägu, mille sisu ei olnud väga meeldiv. Ja Jaan Joonatan küsis mu käest, et no mis sa unes nägid. Ma mõtlesin, ma ei hakka talle väga rääkima ja mõtlesin, et nägin, kuidas ma sind kasvatan. Mille peale ta küsis, noh, ja kui pikaks ma siis kasvasin? Tegu on päris nutika poisiga, aga sõna kasvatamine selles mõttes, et keegi tuleb ja kasvatab sind, püüab sind kuhugi suunata, oli talle nagu arusaamatu kasvatamine, tähendas tema jaoks seda kasvab suuremaks. Ja milles on, milles on, on minu meelest oma suur filosoofiline tõde. Et noh, vanemate roll muidugi suunajana on olemas, aga võib-olla sellest sõnast kasvatamine. Me peaksimegi loobuma. Kuidas elu noorema õena tundus, oli see siin või privileeg? No see on ikka suur, suur suur privileeg ja mida aeg edasi, seda suurem privileeg, see on, ma ei kujuta küll elu ka ilma ilma oma õe või lennata. Kui on olnud siin seiklusi kääridega, kuidas me ajasime 11 taga ja, ja ja Kidasime mööda Lasnamäed, siis, siis sellest See on normaalne minu meelest juurde klassikaline lugu. Ja üsna nutikas elu küll juba noorest peast maarjapahandab ja karjub Helena peale, muidugi vanemad jooksevad kohale. Noh, Maarja, mis sa teed. Nooremal õel nüüd liiga, eks ole. Vestluse käigus pinnime lõpuks välja, et noorem õde oli teda just äsja kääridega taga ajanud. Minul olid oma noore, mul on ka noorem õde ja noorema õega umbes noh, umbes samasugused suhted, et vanem vend ikka püüdisu nooremat õde. Kui mängisime indiaanlasi, eks ole, siis mina olin pealik ja, ja õde oli lihtne indiaanlane, kes pidi lõpuks vibu läbi surma saanud, eks. Aga mis kõige raskem oli tüdrukute kassapidajal, minule oli see, oli see nende nende puberteedi ajal, kui hiljuti rääkisin ühe sõbraga, kellel on praegu kaks puberteediealist tütart, kes ütlevad, ma ei kannata seda välja, uksed pauguvad kogu aeg ja ma arvan, selle uste paugutamise oma emotsionaalse iseloomuga oleks võib-olla kergemini välja kannatanud, kui selle uksed pandi lihtsalt kinni, tüdrukute toa uksed olid kinni. Nad tegid seal mingit oma asja. Kui ma tahtsin nendega suhelda, siis on, neil oli 10 korda tähtsamaid asju teha kui isaga suhelda. Et see oli võib-olla minu jaoks nagu kõige-kõige raskem hetk. Aeg et ma tundsin, nagu, et ma ei saa lastega kontakti, et kas, kas nüüd ongi siis kõik, et ei ole. Väiksed armsad lapsed on kuhugi kadunud ja, ja nüüd ongi kohe abielluvad ja siis kaovad üldse ära ja polegi meil enam midagi. Õnneks oli see loll arvamine. See oli ajutine, jah, ma arvan, et see on normaalne, et mingi hetk on, on ju kõige tähtsamad sõbrad ja elu väljaspool kodu ja, ja siis me ütleme siis nagu, nagu selgelt pais küll siin 10. sentimeetrised platvormkingad, need olid ka väga tähtsad ja kõik sihuke staff. Muidugi meil oli meil meil mulje, oli intelligentne perekond ja siis me avastasime, et meie lapsed käivad nende spaisk kingadega, saad aru, milline löök isale oli. Ja see oli tõesti väga suur löök, aga õnneks õnneks te päästsite meid sellelt teelt. Selles mõttes. Et, et ma olen just nüüd mõelnud, et kuidas kuidas sinus oli seda kannatust, et, et isegi kui ma tahtsin olla üksi ja, ja mitte tegeleda nende tarkus ega ta asjadega, vaid need kingad jalga panna, siis vaid see, et sa võtsid mind kaasa nendele reisidele, kus sa käisid nendel nendele näitustele, teatrisse, olgugi, et võib-olla see, see kaasavõtmine oli rohkem nagu vedamine. Esialgu. Aga. See ma ütlen, et see oli, ma ei tea, kas ma tegin seda teadlikult, aga aga minu ema tegi minuga samamoodi. Ma käisin teatris Vanemuises alates viiendast neljandast viiendast eluaastast vaatamas kõiki leid Emaguraaže Irdi ja toomingatükke Mil nimesidki, ma ei mäleta enam mille, mille tegevusi ma ei mäleta. Aga ma arvan, kuskil seljaajus, on see mingisuguse, mingisuguse, oma jäljekese Hellekese. No ja see ja see on see põhjus, miks, miks me oleme ka oma tüdrukuid ja nüüd Jaan Jonathani püüdnud nagu võimalikult kaasa ta näitustele teatris, mis iganes üritustele, mida tuleb mõistlikult doseerida, ma arvan, see selgelt kuskil ladestub, isegi kui, kui sellest esimesel hetkel noor inimene aru ei saa. Jah, ja võib-olla just see ongi see, et ma ei mäleta ka mingit ranget kasvatust või mingeid meeletuid reegleid vaid just kuidagi loomulikult kooskasvamist või kooseksisteerimist, et te võtsite meid oma oma ellu kaasa. Ja ma mäletan ühte korda, kui, kui sa võtsid mind kaasa Pamiiri reisile kus oli veel kaasas üks, üks hea kirjamees Olev Remsu reisimine planeeris raamatut tegelasena. Ja siis ma olin ka selline mõnus teismeline. Ja ma mäletan, et esimene päev saime lennujaamas kokku ja tutvusime olev rämpsuga. Väga tore inimene ja tema hakkasin kohe küsima küsimusi, ta koostas mulle sellise miniviktoriinipaikade kohta, kuhu me siis hakkame minema. Ja ma mäletan, mõtlesin pikene nüüd nüüd räägib mingi vanem mees, kogu aeg esitab mulle mingeid küsimusi, millele ma vastuseid ei tea. Ja kaks nädalat, kaks nädalat hakkab pihta, tore reis. Aga tõesti oli tore reis ja, ja üks eks kõige harivamaid ja põnevamaid reise, mis mul on olnud selles mõttes mul on tõesti hea meel, et et me saime üle sellest. Sellest väikesest väikesed vastupanust. Mul on mul tuli lugu meelde, kui me olime Mongoolias ratsamatkal, see oli, siis sa võisid olla. 11 ei 12. Igatahes oli meil Mongoolias ratsamatk ja päris ränk, päris ränk ratsamatk üles jaanimägedesse. Ja, ja, ja see oli Helenale ikkagi füüsiliselt, et väga-väga raske noorele tüdrukule kellel oli mingil hetkel nii halb olla, ta hakkas oksendama. Ja mõtlesin, peate hobused kinni ja sõidan pärast teistele järgi? Ei Me peame teistele järgi jõudma, oksendas lihtsalt sõidupealt. Ja siis oli seal kõrval see Ta on meil siis kokkusaamine seal kohalike nomaadidega hõim nimel saatonid, 100-ni mägedes elava elav, kõige maailma kõige lõunab poolsemad põhjapõdrakasvatajad. Kaido Kama, Aleks Lotman, mina kõik teised tohutut hobuste etnograafiahuvilised, istume seal ümber lõkke, nende saatani pealikega. Ja noh, ma tahan, et Helene oleks ka seal, et ta kuuleks ja näeks, kui huvitav see kõik on need mustrid, kuidas nad oma riideid tikivad ja teevad hõlst ja kuidas nad põhjapõdrasarvedest saevad endale tööriistu ja Helenat ei ole, mis ta teeb, teeb oma foto paraadiga endast nihukesi, beibe selfisid, eks. Siis oli mul ka niuke, siis oli mul ka seened õele. Jumal küll, miks minu laps on kõige rumalam jätta Kellikene väga äärmuslikke mulle minu meelest minu meelest ma olin ikkagi asjalik ka vahepeal. Siis algas minu selline süstemaatiline päeviku pidamine nende reiside peal ma ikkagi väga detailselt pidasin päevikut sellest, mis toimus, mida ma mõtlen, mõtlesin, mida ma tundsin, mida ma junud ümber nägin ja, ja need raskused raskusteks muidugi oli aeg-ajalt keeruline, aeg-ajalt oli ka raske kodust ära olla nende nende sõprade pärast, aga aga nüüd. Ma kuulsin oma venna käest, et isa on talle õpetanud, et igast olukorrast on väljapääs. Ja ma ei, ma ei mäleta, et isa oleks mulle kunagi niimoodi neid sõnu öelnud otseselt, aga, aga see suhtumine kuidagi võib-olla tegi selle kõik nii, nii kergeks ja põnevaks, et ma mäletan. Mäletan neid positiivseid. Ma ühel hetkel ma leidsin endale nagu väga hea kaaslase võime Marisega mõlemad. Mõtlesime, et, et küll küll küll on hästi läinud siis kui Elena jällegi täiesti omast peast meile ütlemata vanalinna koolis otsustas gümnaasiumisse tuleb teatriklassi. Ja siis oli seal Lembit Peterson kellest minu meelest sai nagu väga hea õpetaja ja väärtuste kujundaja Helenale ja tema, tema paljudele ka kaaslastele ja tollal ei puutunud lemmituuga otseselt kuigi palju kokku, aga see, mida ma kodus nägin, mida ta, mida ta oma lastele annab, see oli nagu fantastiline. Ja see kodu ja kooli koostöö oli minu meelest niimoodi tagantjärele mõeldes, ega ma siis ei osanud seda niimoodi teadvustada, et oh nüüd ma kasvan inimeseks. Aga, aga Lembit Petersoni kõrval oli mul õnn kohtuda Tõnis Rätsep, aga kes samamoodi kujundas mind nendel aastatel palju ja ütles, et teatriklass selles mõttes ei olnud. See ei olnud õppenäitlejaks saamiseks, vaid sellegi kuidagi süvendatud huvi ja tegelemine inimeseks olemisega või üldse maailmaga. Ta ei ole päris omavahel võrreldavat, pean silmas näitlejaksolemist ja lava ning lapsepõlves lauljaks olemist ja lava, ehkki lava on selline ühendav lüli justkui olemas. Aga kas sa mäletad sealt ais krimiaegadest, Helena? Arusaamist sellest, et sa oled tuntud ja populaarne ja et sinu elu ühel või teisel viisil võiks tulevikus kulgeda laval? Selles mõttes jah, see ei ole võrreldav, et siis ma ei mõelnud kordagi selle peale, et võib-olla kunagi ma olen laval või võib-olla tegelen ma kunagi teatriga. See tuntus oli selline kahte moodi, seal oli väga palju rõõmu, täiesti uusi sõpru. Ja samas oli ka seda, et et mingi hetk ma tundsin, et koolis hakkab hakkab raskemaks minema, et liiga palju tähelepanu läheb. Läheb sellega selle bändiga tegelemisele ja mäletan, kuidas me ükskord esinesime Õllesummeril. Noored tüdrukud. Mõtlen, vahel ainuke kord minu elus, kui ma olen sellel õllesummeril käinud, pidin minema ja ainuke ka mina käisin seal ja sellel ainukesel Karel õnnestus mul õllepurgiga vastu pead saada. Keegi publikust arvas, et see ei ole õige kraam ja lendu ühe pudeli meie poole. Aga, aga millal ma mõtlesin, et, et võib olla kunagi teater, ma mäletan, ma mõtlesin, et ma ei teadnud, kas mulle meeldib see mõte või ei meeldi, et ma nii palju teatrist mõtlen. Aga see oli tegelikult varem, see oli enne seda laulis projekti olimaal siis, kui me sõpradega seal külarahvale teatrit tegime. Ja meil oli, meil oli üks hämar tuba, kus siis sündisid näitemängud meie enda sulest ja, ja oli selline rõdu maja ees, kus me siis etendasime külarahvale neid, neid näitemänge ja, ja tõesti, publikut oli palju. Ma mäletan publiku ja meie vahel siis lava vahel olid suured floksi põõsad ja suured roosipõõsad ja ma ei ole kindel, kas nad üldse nägid nende põõsaste tagant, mida me seal laval tegime. Ja, ja meil oli selline tunne, et kõik need roosid ja floksid on toodud meile. See oli uhke tunne. Aga, aga no muidugi tänu tänuks ja, ja au ja kuulsus tegelikult oli see asi ikkagi mängus. See mäng, mis meid niimoodi niimoodi käima tõmbas. Me tahtsime mängida. Tore, et see publik seal oli, aga meie tegime oma asja, me tegutsesime. Ja, ja selles mõttes on inglisekeelne sõna akt minu meelest oluliselt täpsem kui kui eestikeelne sõna näitleja Meie tegutseme. Mitte me ei näita. Ja ma mäletan, et see tegutsemine pakkus väga palju rõõmu ja ja kuidagi sisse teatriklass. See tundus väga loomuliku otsusena ja sealt edasi ka. Lavakunstikool räägi oma emast. Ma ei ole näinud, Tiit, muide, kas tal on mu ema nägu, Helena, ma mõtlen. No kõik head iseloomuomadused sellel muidugi minul aga on. Kogu meie perekond On on Marise nagu mina kaasa arvatud ja Jaan Joonatan kaasa arvatud, ja saate aru, siin ei ole nagu geneetilises näos küsimus vaid selles soojuses ja armastuses. Minu ema on kindlasti selline ema kelleks mina tahaksin saada. Ja see kõlab hästi, kes kodus asju Helena sinu pilgu läbi on otsustanud, isa või ema ja ma viitan sellele, et Tiit on ju protsessidele, kus otsustatakse väga tähtsaid asju olnud lähedalt väga kaua. 90.-te algusest. Sisuliselt ikkagi on ju suisa hoidnud näppu pulsil kõigel sellel, mida me oleme iseseisvuse taastanud Eestis kogenud ja näinud olnud tiimis või meeskonnas kõige olulisemate inimestega meie lähiajaloos. Aga need kodused otsused, kas nad käivad ka ikka pigem isa ütlemise moodi? Ma ütleks siinkohal nii, et minu arvates selles tiimis on tegelikult kogu aeg olnud ka minu ema maris, et kas on ta kohal olnud ka nendes köögivestlustes või, või on ta parajasti meid magama pannud, siis kui rääkida Lasnamäe aegadest, siis siis mul on peaaegu jah, et tunne, et nagu isa ütles, et me kõik oleme ema nägu, et ema ja isa neid ei saa justkui omavahel lahutada või nad tõesti on ühes paadis ja ja, ja isegi kui isa siin alguses rääkis, et ta on kuidagi püsimatu ja ja mina tunnen, et, et peale kõikide nende heade iseloomujoonte, mis ma olen sinult saanud, võib-olla püsimatus on ka on ka on minul ka või selline kuidagi rahutus ja võib-olla mõnikord äkilisus, siis, siis ema on just see, kes hoiab kuidagi paadi tasakaalus või või aitab meelde tuletada mõnikord, et me kõik oleme perena ühes paadis ühe asja eest väljas ja ja, ja mõnikord on ka selleks lepitajaks Viliimiks meie vahel. Et tema roll on, on väga oluline. Kõige lihtsamad olmelised asjad ja ma olen seda ka oma oma Rankadel reisidel kogenud, et tülid ei tule noh, ümber maailma purjetada poolteist aastat kogu aeg ühed samad näod su kõrval väga lähedal, lähedasem natuke, eks ole, kui paljud inimesed elavad oma terve elu oma perekonnaga ära? Ei ole nii lähedaselt koos, kui, kui sa oled selles purjelaevast. Ja meie meie reis oli ka täpselt samasugune, et et ainukesed konfliktid, mis tegelikult plahvatasid, olid, olid lihtsalt Lolmelistel küsimustel kui väsimusest, tüdimusest noh, mille võib kõik anda nii-öelda perekonna ellu üle, eks ole, palju palju tööd mis iganes muresid. Ja kui siis keegi keegi kuskil teeb mingi pisikese sammu, mis on kuidagi teistmoodi kui tavaliselt või siis võib tekkida korraks üks löök, lühi lühiühendus. Üks isiklik küsimus stiit sulle, kui ma mõtlen, et pereisa käib võrdlemisi sageli kodust ära, on pikkadel reisidel, nagu sa just kirjeldasid. Ja tänu sellele või vaatamata sellele saad nüüd ise hinnata, on sul õnnestunud Marisega koos olla 30 pluss aastateks. Ei, kui, kui te arvate, et me ei ole ise seda küsimust arutanud avameelselt ja et et mis siis on, et kas, kas need pausid ju ikkagi mingis mõttes pausideks poolteist aastat üks reis, kuigi me saime mõnikord kokku poolteist aastat, teine reis, kuigi seal sai maris ka natuke juba kaasas olla. Et kas need pausid on andnud siis mingis mõttes hingamisruumi? Ja noh, ka hiljem ju ikkagi mitte mitte nii pikkadel reisidel, aga ikkagi ikkagi käinud käinud töö pärast või mõnikord ka lihtsalt lõbu pärast ära üksinda viimastel aastatel küll järjest rohkem järjest rohkem koos. Et, et me oleme seda isegi arutanud, jagame head vastust ei ole, ei ole leidnud nii et tarkade klubi jään siinkohal vastuse võlgu. Kuidas sündis Tiit, teie peres otsus et kaks tütart ees on olemas ning siis tuleb teie perre Jaan Joonatan mõne nädalasena ja lapsendati endale veel ühe pereliikme? See on protsess. Ma tahaks väga aru saada, kuidas see inimeste peades sünnib. Hästi, kui peres ei ole lapsi, on see nagu mustvalgem. Aga teil oli kaks tütart olemas. Ja kaks tütart olemas. Esimene asi, vaid kui te ütlesite, kaks tütart olemas, et, et justkui siis oleks nüüd poega vaja ei üldse. See, et et et me meie peres on kaks tütart ja üks poeg, see on puhas juhus. Ega see ei olnud tõesti nii, et ühel hommikul me tõusime üles ja vaatame üksteisele otsa, ütleb nii menüü, lapsendamine, lapse, see oli ikkagi aega võttev, ise taga ja vastastikku palju nõu nõu pidav pikk protsess. Peab olema väga ühel lainel minu meelest, et selle ideega üldse lagedale tulla, sest vaatamata kõigele ei saa kaks inimest sedasama aegselt mõelda ja välja öelda, kusagilt peab tulema initsiatiiv. Jah. Ma ei tea, kas need detailid nii tähtsad on või noh aga võib-olla siiski milleks meil, kui, kui tähtsad, siis selleks, et Eestis on palju lapsi, kes tegelikult vajaksid, vajaksid kodu ja on väga palju inimesi, kes saaksid lastele seda kodu pakkuda. Nii, nii materiaalsed, võimaluste mõttes kui, kui lihtsalt sooja toredaid inimesi, kel kes seda võiksid teha, selles mõttes võib-olla tasub seda meie lugu rääkida. Üks mu väga hea sõber rääkis mulle oma sugulasest, kes kelle peres on kolm adopteeritud last ja ja me käisime sel inimesel külas, nägime, nägime nende elu. Need on veel natukene kasvuraskustega, lapsed olid, see elu ei olnud selles mõttes nii klassikalises romantilises mõttes ju kõige kõige kõige ilusam alati. Aga sealt sealt hakkas meie mõte minema, et, et me, meil on kaks last, kes on juba päris suured. Me ise oleme ju veel nii-öelda teovõimelised ja, ja, ja täis elujõus inimesed ei ole veel liiga vanad, et et, et üks väike laps võiks meie meie juures olla ja mitte tunda, et tema vanemad ei jõua temaga koos metsas joosta või palli mängida. Ja jah, ja niimoodi see niimoodi see asi läks algul algul ma arvan, meile mõlemale tundus kuidagi natuke võõrastav isegi, jah. Me tuleme ju ajast, kus. Et lapsendatakse, kui vanemad nii-öelda meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saanud, siis oli, oli tihti kordi ise tean oma tutvusringkonnast, kus, kus lapsendati laps, niiet et seda varjati kõigi teiste eest, eks mängiti rasedat ja ma ei, ma ei teadnud, et see oleks meie mõttes olnud, aga, aga noh jah, väga palju asju tuli läbi mõelda. Ja tegelikult see protsess, kuidas Eesti vabariigis käib, on minu meelest ka üsna hästi ja õiglaselt korraldatud, see ei ole nii. Noh, nagu ma ütlesin, hommikul tuleb mõte ja ja siis me lähme ja, ja saame lapsed, eks see oligi protsess, kus kus ka meie pidime tõestama ja näitama, miks me seda tahame rääkima, miks me seda tahame? Spetsialistid vestlesid meiega meie tingimuste võimaluste soovidega ja kogu see protsess oli isegi natuke pikem kui üks looduslik lapse ootamise üheksa kuudeks. Ja sest kui meiega vesteldi seal lahtrike, et kas te tahate poissi või tüdrukut, me ei teinud sinna kumbagi lahtrisse risti. Ja siis aeg läks ja ja mulle tundub, et mingil hetkel Me muutusime kärsituks, et äkki meid ära unustatud. Ja peaaegu aasta, ja siis ühel päeval helistatakse meile, et et me arvame, et, et üks väike poiss võiks sobida teiega. Ja siis me läksime mustamäel, kus on see, see kõige pigem pisemate väikelastekodu. Ja sel hetkel, kui meile toodi, siis väike pampi Maristus sülle võttis. Kümnepäevane väike inimene, naeratas sel hetkel nagu maailm muutus, kõik oli, ei olnud enam mingit kõhklust, mitte mingit. See oli meie laps. Ei ole mingit vahet. Kas sul on bioloogiline geneetiline, side inimesega või mitte, armastus sellest õigusi? Et, et selles mõttes jah, kogu see protsess nagu ava avardas meie maailma tohutult ja ja, ja ma arvan. Ma loodan, et me kõik, nii meie suured lapsed meie Marisega Jaan Joonatan oleme, me oleme maailma kõige õnnelikumad inimesed. Sa mainisid, et tegelikult Eestis võiks sarnaseid näiteid hoopis rohkem olla, et meil on inimesi, kes võiksid kodu pakkuda pisikesele lapsele või pisikestele lastele, kes on mingil põhjusel jäänud omapäi. Aga, aga miks see huvitav ei sünni kas sinu arvates pigem sel põhjusel tiitet et võib-olla ei söandata võtta veel sellist, noh, ma ei taha öelda, nagu kõlab alast nagu majandusliku kohustust või noh, et, et ei taheta nagu oma pere võimaluse üle hinnata. See on üks pool või siis pigem et moraalsed aspektid ja küsimused, mis võivad siin eluks ajaks kummitama jääda, ma lihtsalt püüan praegu mõelda, et nii-öelda sinu saabastesse et lapse taust ja, ja nii edasi, et noh, kas, kas ma ise võin aja jooksul näiteks muutuda ja endas kõhklema hakata, et. Ja see on, see on küsimus, mida, mida ma tean mitte ainult meile, aga olles nüüd suhelnud teiste peredega, kes on kes küll, kes on samamoodi lapsendanud mida tihti küsitakse, et et aga noh, et ei teadnud ju kes ta on, mis, mis taustal on, kas, kas tal võib-olla mingit haigusi ma arvan, see pelutab paljusid ja meie jaoks ei olnud ei olnud nagu probleem. Mina olen kindel, et kui me räägime umbes 1000-st lapsest Eestis, eks et neil on ikka 1000 peret kindlasti, kes, kes majanduslikult, kellele see ei oleks mingi probleem. Ja kes suudaks seda ka nii-öelda moraalselt seda rolli väga-väga-väga hästi täita. Ma ei teekski sellest nagu mingit mingit, väga, väga väga suurt numbrit muidu, kui, kui et tehke julgustada inimesi sama teed astuma. Kas sa mõtled oma laste peale, Tiit, siis mil moel sa oled sõnastanud enda jaoks selle, kuidas neil elus võiks minna, kui selgelt sa oled kujutanud endale ette, mis või kes su lastest peaks saama, kuhu nad peaks jõudma ja nii edasi. Ma ei tea, kas äkki alb aga ma ei ole väga täpselt ette kujutanud, kes neist peaks saama või kuhu nad peaks jõudma. Fantaasia või see polegi nii jube fantaasia, aga küll ma olen noh nii-öelda abstraktses mõttes, nii nagu kõik vanemad teevad, olen ma muidugi mõelnud, et ma tahan, et neil läheks hästi ja eelkõige on see on see see, et nende ümber oleks head head inimesed, et nende perepered oleks toredad, see on nagu esimene asi. Mida, mille peale ma olen mõelnud, see, kas ta on laulja, insener või näitleja ja milline on tema karjäär. See on inimeste enda kätes ja mis mina siin vahele torgile. Üks lugu tuleb meelde lasteaias, kui meil oli sõbrapäev ja siis üks üks poiss, kes natukene meeldis mulle kah, kinkis mulle paberist südame kirjutasin luuletuse ja mina ei osanud kuidagi selle kingitusega toime tulla. Ma mäletan, ma rebisin selle paberi ruttu pooleks. Luuletus mulle meeldiks, jääks ja ja peitsin selle ära, peitsin selle, kaevasin, kaevasin isegi natukene mulla alla. Ja, ja ma mäletan, et see ma ei tea, kaua aega võis mööduda, võib-olla pool aastat ja keegi kasvatajatest leidis selle üles kaevas selle välja. Ja ma mäletan, mul oli nii piinlik ja ma mõtlesin, et see armastus on nii keeruline asi, kuidas, kuidas üldse peaks toimima siin maailmas. Ja nüüd mul on hea meel, et midagi on aastatega ikkagi külge jäänud, et minu vanemad suhe, see, kuidas nemad omavahel suhtlevad, 11 usaldavad ja arutavad, jagavad ma arvan, see on üks suureks õnne alustalaks, ma arvan, et kõikide laste vanemad tahavad, et nende lapsed oleks õnnelikud ja ja kui see kriteerium nii-öelda on täidetud, et sa oskad leida endale kaaslase ja kaaslasi sõprade näol oskad neid hoida, siis see on juba üks ilus elu. Veel üks dimensioon meie jutuajamisse, Tiit. Kui silmapiirile ilmuvad väimehekandidaadid siis. Mida isa süda või? Hing või mõistus sel hetkel teeb ka, et kas tal on ka ausad kavatsused? See on, ma ei tea. Paranda mind jälle, nagu ma eksin, aga ma ei ole nagu väga tikkundis teie valikutesse. Et jällegi kõige abstraktsem igal tasandil loomulikult. Loomulikult isa süda lööb natukene kiiremini, eks. Aga, aga no mis ma siis muud peaks tegema, ostma kaheraudse püssi vä? Ei, ma tahan need kaikaga papad on ju vist pigem müüt ja ja see teema. Jah, ma loodaks. Mina ei ole küll kohanud meie kodus ühtegi kaigaste Aga mida sinu hing tegi, kui sa läksid esimest korda? Ütlesid muide, kuidas sa ütled isale, kas isa või tiit või? Tegelikult mina ütlen, issi. Siin ta nüüd on, jah, palun võta või jäta. See on üks asi, mis, mis on meil jäänud ütlemata ja, ja kuidagi olnudki nii et, et see, see inimene, kellega ma praegu oma elu jagan ja kuidagi loomulik, kuidagi loomulikult tulnud, me ei pidanud seda kuidagi esitlema või ütlema, Tampere vabanege paarita on siin. Et see kuidagi Kas sina tõid omal ajal käisid kosjas ka ikka käisin, käisid? Ei aja, aga no ütleme, et see oli noh, natukene nii öelda laval sõbralikult lavastatud, lavastatud tseremoonia, ehk et ostsin ühe hõbedast sõrmuse tatart Raekoja platsist. Marisa isa ema juba teadsid, mis tulemas, on vähe magusama, omatehtud napsu lauale pannud ja ja, aga need sõnad ei mäletagi täpselt, mis need olid, aga need, ma pidin ikka ametlikult ära, ütleme. Ei pea tore rituaal, mille tähtsust Sest ajas kuidagi kahaneb, mulle tundub, ei tea. Juuda kahanenud. Jah, ma jah, ma. Ei, ma ei näe, ma ei näe ka, et midagi oleks teistmoodi, kui inimesed elavad koos ilma ilma kirikuõpetaja või perekonnaseisuaktide büroo ametniku peale lugemiseta. See, see ei ole enam nii nii oluline minu jaoks küll. Helena, kas näitlemine teater? Olles nüüd mõned aastad seal sees olnud, on sinu maailm No kindlasti on, on kindlasti on olnud juba mõnda aega minu sees, enne kui mina sinna sisse läksin ja, ja ma arvan, et on veel see on maailm, kus, kus ma tunnen ennast hästi ja kus ma tunnen ennast halvasti. Ja ma arvan, et see ei ole mitte halb, sest et tihti tihti olulised asjad sünnivad ebamugavusest sellest, kui me tuleme oma mugavustsoonist välja. Ja just noh, teater, selles mõttes teater on vahend, et ma ju ei, ma ei tee teatrit kuidagi teatri enda pärast või. Mulle lihtsalt meeldib väga see, mida ma saan teha oma kolleegidega seal proovisaalis, mis teemasid me käsitleme, mis, mis mõtteid. Me saame mõelda, mis avastasime. Me saame teha ja et me saame neid teistega jagada, ma arvan, seal. See on suur privileeg. On see raske töö? Aga milline töö ei oleks? Ma teen ka väga rasket tööd. Rongid, bussid, asjad, millega noh, on palju muret. Meie üldine arvamus on, eks ole, et need kultuuriinimesed, kunstnikud, näitlejad on ju muiduleivasööjad. Normaalne arvamine. Aga kui ma vaatan seda, kuidas Elena elab läbi oma tööd, mul on nagu Eesti olude kohta päris suured ettevõtted, eks ole, mul, mul ei ole nii palju läbielamisi, kui, kui Helenal mõne näidendi ettevalmistamisel Mil moel ta elab läbi seda, kuidas see väljendub? Ma ei ole kunagi lähedalt näinud nii-öelda kaadri või telgitagust. No vot, võibolla peabki see loominguline köök jäämagi natukene müstiliseks ja, ja, ja võib-olla ei peaks ka mina neid emotsioone ja ka pisaraid, mida mõne asja ettevalmistamisel on juhuslikult nähtud, ei peakski, võib-olla siin kommenteerimine. Pisarat on ikkagi loomulik osa ettevalmistusest, siis kui jõud ei hakka peale või, või mis, mis siis juhtub? Kuidagi ma olen, võib-olla see on minu eripära või minu nõrkus aga, aga minu arvates peab ikkagi üks teekond, peab olema raske ka vahepeal, et sealt midagi suurt ja ilusat sünniteatris ainult. Sest noh, ta on ju täieliku maxima lihtsalt selles mõttes, mis puudutab tema tema teatritegemiseks, et minu meelest koos sealt tuleva niukse noh, enese piitsutusega, et kas ma ikka olen piisavalt piisavalt hea selles asjas ei on ikka võiks elad läbi, väga, elas läbi. Kas näitlemisega on nii, et või ei ole, nii et sa saad ju homme õhtul minna ja uuesti teha mitte nagu Tiidu allkirjaga, mille ta täna annab ja mida ta homme tagasi võtta ei saa. Jah, see õnn on küll, et et homme saab uuesti. No ma ei tea, ma ei tahaks olla selles tänases teatripubliku hulgas Aga see on, ega see ei ole ka halb, see ei tähenda, et täna läks halvasti, aga aga see on, see on lihtsalt põhimõtteline küsimus. Me ei taha homme teha seda, mida me tegime täna, sest et siis ei ole see autentne. See ei ole päris. Ma ei vaata sulle täna otsa, nii nagu ma vaatan sulle homme otsa. Sina ei ole täna see, kes sa oled homme? Ma arvan, et see on ainult hea. Kas sa inimesele publikus vaatad otsa? Oleneb lavastusest, kas eeldab neljandat seina või selle lõhkumist. Kas sa näed teda, kui sa talle otsa vaatad? Kahjuks ennegi ikka naine ikkagi näed ikka nii, ma mõtlen lihtsalt olukordi teinekord publiku ees ise justkui vaatad otsa pärast esinemist, mis iganes midagi vaja rääkida või, või taolisteks? Ühtegi nägu ei mäleta? Mitte midagi ei tule meelde, ehkki 100 inimest vaatas otsa sulle. Võib-olla mõnikord on nii, teinekord on jälle nii, et, et mõne inimese nägu, kes seal vahepeal oma telefoni näpib või haigutab suurelt tema nägu, jääb väga hästi meelde. Tegelikult küsida mitu korda kas see, kui, kui mina või ema on saalis, kas see häirib või pigem toetab? Mulle väga meeldib, kui te saalis olete, aga ma pigem ei mõtle enne etendust selle peale, kes on saalis, et hakkaks kuidagi minu mängu ja mõtteid ühele või teisele poole kallutama, et see ei ole sel hetkel sel hetkel oluline nii-öelda mängu mõttes. Muidugi minu jaoks on oluline, kui minu vanemad on saalis ja ja, ja toetavad seda, mida ma teen, aga, aga näitlejana laval ma, ma ei saa lasta sellest ennast segada, kes on tänaseni. See on haruldane oskus oma mõtteid nii kontrollida, et ma ei mõtle selle peale. Jah, ega seda ei saagi niimoodi eituse kaudu teha, et ma ei mõtle midagi, ma ei mõtle midagi, vaid sa pead sinna peale kasvatama uued mõtted, mis siis piisavalt kaasa tõmbaks, haaraks. Minu arusaamist mööda või mulle jäänud mulje põhjal oled sa oma asjadega jõudnud nii kaugele, et su elu on kindlustatud majanduslikult. Nii et sa ei pea muretsema selle pärast, mis juhtub homme või mis juhtub 30 aasta pärast, juhul kui sa ei lähe täna kasiinosse ja kõike mängu ei pane. Ma ei, ma ei ole elus mänginud raha peale mitte ühtegi mängu. Võib-olla see on nagu teadlikult valiti, sest ma tean, kui kirglik ma võin olla mõnikord varem toidu. Aga see, see väide ei ole kindlasti õige selles mõttes, et meie ei tea, mis mis võib homne homne päev päev tuua, ma, ma, ma pigem olen investeerinud elamustesse reisides emotsioonidesse kui, kui kinnisvarasse või rauda. Et ma ei tohi täna ühegi sõnaga kurta oma elu üle, aga aga ei tohi olla kunagi sellist ülbet hoiakut, et ma olen nüüd maailma kunn. Mõistan, kuhu ma üürisin, on see, et et natuke arusaadavam inimestest, kes ärkavad hommikul üles, kes ei pea muretsema just nendel teemadel, mida siin rääkisime. Et kas, kas siis ongi? Oot-oot, see, et ma hommikul ei muretse, ei vasta reeglina tõele. Kui sa oled tööandjaks ligi 1000-le inimesele, siis, siis on need mured mõnikord palju painavamad kui see, kui sa noh iseenda ja oma, oma naise ja koera eest vastu. Mõlemalt juhud võivad olla väga rasked, aga, aga see moraalne vastutus? Ma ei tea, jah, mind rõhub küll ikka alatihti. Et kas, kas, kas minu inimesed saavad hakkama, kas, kas, kas nende sissetulek on piisav, kas, kas, kas neil on tööl piisavalt hea käia või nad tulevad hommikul kontorisse, hambad ristis, need mured vaevavad koer. Näide lihtsalt sellest, et ma sind ei tunne ju üldse sisuliselt. Aga vabandust, sa ei paista niimoodi muude tegemiste kõrvalt ülemuse moodi välja. Jah siin on võib-olla häda selles, et meil on kohati veel niukene silme ees niukene klassikaline ülemuse arhetüüp kes istub pika laua taha taga ja, ja rusikaga lauale tagudes jagab korraldusi. See on üks asi, seda ma kindlasti jah ei ole ja ja ega ma kindlasti ei ole ka ka oma ärilistes ette, millistes reeglina nii-öelda üksi tegija, nii nagu mulle ka reisida ei meeldi, üksi mul on mõlemal mõlemal juhul on mul elus palju vedanud, et mul on olnud olemas inimesed, kellega, kellega koos on suurepärane ja turvaline reisida ja on ka inimesed, kellega, kellega koos oma oma äriasju ajada ja ja kelle peale võib kindel olla ka siis, kui, kui, kui mina parasjagu olen mõne mõne grupiga kuskil kuskil kuskil reisil ja kes hoiavad asjad joones siin Eestis. Missugune sinu poliitika aegade jooksul on olnud taskurahaküsimustes ilma tagamõtteta, küsiks, eks, et võimalused võib-olla avaramalt, kui muidu. See küsimus on just tõstatunud meie teise klassi läinud pojaga, et et kui palju ja, ja peaks olema taskuraha. Mõnel klassikaaslasel on krediitkaart, et või noh, deebetkaart siis, eks ole, et kas, kas lapsel peaks mingi kaart taskus olema? Ei ole väga väga selles mõttes ei ole, ei ole, ei ole nagu. Kindlat summat, et sul on 10 eurot nädalas, aga mida me Ma arvan, tegime ka tüdrukud kasvamise ajal, kus võimalused olid kordades väiksemad, kordades kordades väiksemad kui kui, kui täna, eks ole, kus, kus ma jooksin krediitkaardiga ühte panka, võtsin krediitkaardi pealt raha välja, viisin selle teise panka laen ära maksta. Et et kas siis oli see ja praegu praegu ka püüame nagu põhjendada, miks, miks me kulutame seda, on see, mida me, Jaan Joonatan iga praegu just harjutame. Et miks me kulutame selle kaks eurot või miks sa tahad kulutada 10 eurot, kas see on nüüd vajalik kulutus, see, see, see on minu meelest nagu olulisem isa roll, kui, et anda suur summa. Kui sa Helena vahel võtad kätte, ma ei tea, kas sa võtad, aga äkki ikka võtad vanu päevikuid, mida sa kirjutanud oled siis imestad sa või üldse mitte selle üle, kuhu sa oled praeguseks jõudnud, kuhu sa liikunud oled, mis, mis rajad elusana avanenud. Imestan küll ja ma olen mõelnud ka selle peale, et kas teised inimesed ka imestavad, aga vist ikka imestavad just enda päevikuid lugedes, et kui, kui inimene vaatab tagasi, et kust ta kunagi oli? Ei no ikka enda päevikuid on ehkki väga hea lugeda ja samas ka jälle väga halb lugeda. Ühest küljest on piinlik, kuidas ma kunagi selliseid mõtteid mõtlesid, aga teinekord jällegi ma võin, aastatetagune mina võib mind üllatada. Vaat kui hea mõte, miks ma praegu selle peale ei tulnud, selles mõttes on need, need vanad päevikud on mul hästi käe juures. Aeg-ajalt ma ikkagi haaran mõne ja ja isegi saan tuge nendest. Võib-olla ma olen siis mõelnud midagi, mida ma praegu vajaksin või, või on mõned vastused vaid küsimused, mida ma praegu peaksin küsima. Ja nii ma kirjutan ka praegu lootuses, et see mind ka tulevikus aitab. Kas sa oled juba sisse kirjutanud sinna, millal sa uuesti laval oled? Selles mõttes, et ma olin laval nüüd juulis Veneetsia biennaalil? Jah, siis, kui laps oli kahe kuune, Ene-Liis Semperi lavastus El Dorado klounide hävitusele. Nii et pole lootustki aastat või kaks pausi. Ei, selles mõttes suurest suurest tööst. Võtan pausi selles mõttes, et see maht ei ole väga suur. Mida ma praegu teen? Ma ei saa öelda, et ma proovisaali ja lavale tagasi ei kipu. Eks mõtted ikka lähevad sinna, aga praegu on, on minu kõige olulisem projekt ja lavastus kodus. Soovin palju jõudu sulle selleks kannatlikku meelt. Aitäh, Helena, aitäh. Tiit, aitäh. Teile oli, meeldib rääkida. Isa ja tütar Tiit Pruuli ja Helena Pruuli olid täna saatekülaliseks. Mina olen Sten Teppan. Saate nimi on, käbi ei kuku ja me kohtume nädala pärast taas.