Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav jaapanlanna Akiko Mazaki Kadarik. Tervist kuuleme praegu ühte omapärast palase kuulub teie lemmikute hulka. Korneliuse nimeline muusik Need lood teevad mind rõõmsaks. Kuidagi tõstab minu meeleolu võib-olla, et tihti Eestis on nii, et talvel on nii pime, et kui ma kuulen seda, siis natuke see lood teevad küll minu meeleolu kuidagi paremaks, siis näete võib-olla vaimusilmas jaapani õitsvaid kirsipuid ja võib-olla päikeseline niisugune nagu tunne küll, jah. Nad ei ole peaaegu 17 aastat siin Eestis elanud või ongi 17 aastat ja täis ja kõigepealt siiski oleks huvitav ajas tagasi minna ja meenutage palun natuke oma lapsepõlvekodulapsepõlve kodu. Minu lapsepõlvekodu on siba nimeline koht. Ja see oli, noh, ütleme nii, et see siba on, tooge äärelinnas. Umbes sama nagu nõmme, võib-olla niisugune eramajad on ja aed on. Ja nende kõrgete hoonete eriti ei olnud tookord. Aga praegu on juba majad on nii täis, et natuke teistmoodi, aga pambu metsad oli ka tuuld, kui mina olin väike laps ja mängisin õues. Põhimõtteliselt aastaringselt jah. Kas bambus metsa on veel alles? Ei ole, mõned kohad on, aga eriti ei ole. Ja eramajasid täis. Ja Teile vist väga ei meeldi või ei meeldi, aga ei saa midagi teha. Jaapanis on nii palju inimesi, noh, nendel on vaja ka kuskil elada, eks ju. Aga siis on see jäänud selline lapsepõlve helge mälestus siis kui veel maju oli, vähe. Bambus metsa oli, olid need teie lapsepõlverajad ja mängumaad, et need on teil meeles ja meeles küll jah, siis eriti see maitse, Miina pambu metsas närisin debambute, need noored tammepuud on vaka selline pehme ja võib-olla siin ka süüakse juba, et nende vokiroog sees, eks, ja ka need on vagad lapsepõlvemaitse kuna magustoitude eriti ei olnud. Ja siis ma närisin ka kogu aeg selle bambumetas nüüd pambu veebivam puud kutsutakse kodus olid teil mingid traditsioonid? Kodus? Eripärane traditsioon ei olnud siiski aga jaapani parane, tüüpiline jaapani traditsioon ikka oli. Näiteks uuel aastal minnakse Pinto pühammuja palvetakse ja kuna mina olen naine, siis tüdrukutele selline traditsioon Jaapanis, et kolmeaastaselt ja seitsmeaastaselt käiakse samamoodi Sintovi pühamu juures, ilusat kimono seljas ja minnakse sinna ja siis tähistatakse just kolmeaastased seitsme aastaselt ole. Ja et poiste puhul on viie aastased, täpsemalt tähistatakse siis mida, et nüüd ma sain kolmeseks ja nüüd ma sõja seitsmes ja ongi nii jah, natuke kasvan ja olen siiamaani kasvanud ja siis niimoodi tähistatud, noh kuus seitse aastaselt ikka minnakse kooli siis natuke teistmoodi hakkab ka Jaapanis samamoodi. Kas te olete ainus laps või õdesid-vendi vanem õde on ja kuidas siis see kodune elu välja nägi, et vanemad olid väga ranged teiega ja õpetasid igasuguseid asju niimoodi karmil toonil või oli selline vabam kodu või kuidas sellega oli, mina arvasin, et ikka minu ema on rangem võrreldes teistega, aga võib-olla see ei vasta tõele, kuna minu sõbranna Eestist ta on paar korda käinud minu vanemate juures ka ja siis ta ise ütleb. Ta väidab, et minu ema on niisugune vabameelne, natuke teistmoodi, kui tavaline jaapanlanna siis mis teil päris tore lapsepõlv olla ja, ja, ja siiamaani ma mäletan, nii tore aeg oli, isa, minu isa oli traditsionaalne jaapani restoranis, ta töötas kokana ja vanemad elavad siis edasi sealsamas kohas ja Siibas ja vanem õde samas kohas ka ja Teie olete välja lennanud ja hoopistükkis kaugele. Ütlesite, et vanemad panid teile südamele, et te peate kokkulepetest ja lubadustest kinni ja jätsin üks jaapani kultuuri osa kokkuleppest Lügamiselt kinnipidamine on väga oluline, võib-olla mõned eestlased avastavad, minnakse Jaapanisse, midagi äri ajate siis võib-olla niukene nagu ei tohi niisama õelda ja lubada. Kui öeldakse, lubatakse, siis ongi seda tegema lõpuni. Jaapan on kuulus selle poolest, et Jaapanis on sümptoism, budism. Kodus oli ka selle ühe või teise usundi järgijaid vanemad näiteks või, või mitte väga mitte väga, mitte väga. Aga teie ise, mina ka ei, see ei ole eriti usklik. Jumal, kes on olemas, elab meie sees ja just kool oli range, kui te koolis käisite, ise ei tundunud range. Ja kuna juba no lapsed on juba sees olnud, siis võib-olla et te ei saa aru, kuna ei saa võrrelda ka on ja kuna olen kasvanud jaapanis sama süsteemiga kõik sama koolis on ka täpselt samad süsteemiga toimuvad, siis ma ei saanud võrrelda, aga jah, võib-olla Eesti kooliga võrreldes küll on range teistsugune, näiteks lapsed koristavad koolis iga päev selles pesen näiteks pool tundi antakse koristamiseks ja kõik lapsed teevad seda kooli sees või kooliõues või kõik jaotatakse kohta ja jaotatakse gruppideks ja siis on need nädala kaupa vist oli jah, niimoodi, et vastutavat üheskoos kohta ja siis järgmine nädal on teine koht ja kolmas norralane veel kolmanda kohta. Ja siis käivad siis ikka lapsed ka, ise arvavad, et okei, ei tohi niimoodi mustaks teha, sest niikuinii, et mina või ise on jah, lapsed peab koristama ja teistmoodi ja siis see on ka lõunasöök, on ka jagatakse, tuuakse, lapsed ise tassivad potti klassiruumi siis jagavad teistele ja et võib-olla kooselu õpitakse rohkem kooselu ja sellist teistega arvestamist ja, ja võib-olla jah, aga see koristamine käib iga päev sõltumata sellest, kui puhas või must ümberringi on ikka alati on midagi koristada. Eesti koolis, nii need asjad vist tõesti käi. Ma muidugi pead ei või anda, sest mul endal kooliealisi lapsi ei ole. Aga see on ilmselt ja siis üks erinevus, aga tuleme korraks veel teie vanematekoju tagasi oma mõtetega siis noh, üks asi oli see, et vanemad ütlesid, et kokkulepetest ja lubadustest tuleb kinni pidada, aga kas ka nende käitumises oli midagi sellist, mis teile meelde jäi ja millest te olete aru saanud, et te teete ise samamoodi, sest nii on hea ja õige ja just mina arvan, et vanemad pigem näitasid kuidas käib, mitte rääkides. Tekuga kuidagi näitas ja tegudega näitama eeskuju ja ja see oli teil selline külalislahke kodu ja käisid inimesed või kuidas selle asjaga oli ja et nii tookord vahemaju. Ja siis omavaheline käisime küll, et sinna jaadin, isegi, ma ööbisin ka teises majas ja ja vannis koos käisime oma sõpradega ja kool sai läbi, läksite ülikooli ja mine käisin Tokyo kakage ülikoolis haridussüsteem õppimas sellised inimestele, kes on teetnud palju aega välismaal ja nendel on lapsed ja siis ongi nende haridusega üldine haridusega, kuidas toime tulla Jaapanis? Lapsed tulevad tagasi, eks, ja Jaapanisse ja siis kuidas nendega toime tulla ja kuidas neid koolis edasi õpetada ja, või jaapani keelt kuidas õpetada ja sellepärast oligi niimoodi, et mina valisin selline eriala, kuidas õpetada jaapani keelt sellisele inimestele, kes ei oska jaapani keelt. Aga jaapanlased, et on mujal elanud ja aga ka teised ja teised teised rahvused ja seal tuli juurde jah, seda ülikooli ajal. See pani väikese aluse sellele, millega te tegelete täna ja Eestis, aga aga mis puhuld Eestisse kolisite ja tööpakkumine oli siiasamasse humanitaarinstituuti Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi ja vanasti oli eraülikool Eesti humanitaarinstituudi, sinna ma läksin tööle ja need on jah, Eesti humanitaarteaduste instituut Tallinna Ülikooli all. Aga jah, siiamaani samas kohas põhimõtteliselt jah, samas kohas modedagi, aga teil pidid ju mingid sidemed midagi enne olema, et kuidas see pakkumine teid üles leidis. Ja, ja tookord. Ma sain tuttavaks Eesti lasega ja siis selle kaudu leidsin teed, kuna mingi üks jaapani keele õpetaja oli Eesti humanitaarinstituudis, aga tema tuli kuskilt Moskva või Peterburi kaudu ja kuidagi temale tundasite, et Eesti on väga teistmoodi võrreldes Venemaaga ja siis ta ütles, et ta läheb tagasi sinna ja siis järsku esioot hakkas otsima teist Montreali instituut hakkas otsima ja, ja mina olin jah, just selline. No just, lõpetas ülikooli ja siis ma ootasin ka teed ja esialgu mõtlesin need paar aastat ma teen niukene jaapani keele õpetaja, tee kuskil välismaal ja siis nutke. Ma kogen kogemusi, kuidas jaapani keele õpetamise valdkonnas ja siis esimene plaan veel, ma lähen tagasi Jaapanisse. Millegipärast ma jäin siia. Sellel, miks te siia jäid? Täiesti kindel, põhjusade kohtasite siin oma tulevast abikaasat, jah, jah, väga tore abikaasa mul on. Ja millega abikaasa tegeleb, minu abikaasa tegeleb arhitektuuriga. Nii et kohtusite siis, kui te juba õpetasite humal ja jäädvuste instituudis ja mis aastal te abiellusite, need on 10 aastat, 2007 2007 abiellusite ja siis oli selge, et kodu on Eestisse loodud ja kaks last, Kaia maid, mõtlesime nime siit, mis kõlab Eesti ja Jaapani moodi mõlemad väga leidlik nime valik, sest tõepoolest just nii need nimed kõlavad, natuke on siin eesti jaanuaris, palju on siin ees ja samas ei ole siin ka vähem Jaapanit jah, just noaga, muidu kuidas kohanemine välja nägi, et kodu oli olemas, muidugi ülitähtis ja pere, aga, aga noh, kõik muu, see Eesti eluolu ja keel, kuidas sellega oli ikka eesti keel on väga raske õppida 14 käänet ja on raske ja minu jaoks midagi muud ka. Et kuna jaapani keeles ei ole Ansse mitmesse vahe ja siis minu jaoks on väga raske sega vahet teha ka igas lauses iga vaima õpin siiamaani eesti keelt. Aga jaapani keelt õpetajate humanitaarinstituudist, siis räägite nii eesti või jaapani keeles, jaa. Kuidas huvi jaapani keele vastu on Jaapani huvi ikka suur ja endiselt suur, aga alguses tavaliselt, et huvilisi on palju, aga esimene aasta jooksul on niimoodi, nemad avastavad jaapani keel ei ole nii lihtne nagu inglise keel. Inglise keel õpitakse põhikooli algusest praegu, aga jaapani keel mitte ja siis nagu kultuuritaust on nii teistmoodi, et väga raske seda kuidagi ette kujutada enne õppimist. Aga kui hakata õppima, hakkavad õppima, sisene, saavad aru, et tegelikult ei ole nii lihtne. Aga huvitav, huvitav küll, jah, ma arvan, sellele lisandub jugo muu jaapani kultuur, mida need tudengid siis õpivad, Teie kohanemise juurde jäi jutt enne pooleli, et üldse selle Eesti eluoluga, kuidas teil see harjumine võttis aega, midagi oli kuidagi väga võõras ja arusaamatu, et miks mõni asi on nii teine naa või olnud selliseid asju? Esialgu paistis rohkem sarnasused just. Ja siis paar aasta parast. Pigem hakkasid tunduma, et ikka teistmoodi. Aga Ma arvan, mõned jaapanlased ka arvavad täpselt samamoodi esialgu eestlasete jaapanlased endusele natuke sarnased ja sarnasused on kuidagi nagu niipalju, et esialgu need silmatorkavalt niimoodi paista auton ja aga siis paar aasta pärast on niimoodi, et ahaa ikka teistmoodi, okei, see on ka teistmoodi tegelikult ja siis avastavad nii hilja teda vahet. Aga teie olete tegelikult selline hea kohane ja, või ei ole niimoodi, mõni asi on nii võõras, et tekib mõtet, tahaksid kohe ära minna, ei, sellist ei olnud üldse, pigem huvitab keegi inimene või mingi mõtteviis on teistmoodi, siis on, minu jaoks on väga huvitav. Milline on teie sõpruskond siin Eestis, et olete selline seltskondlik inimene üldse mitte? Üldse üldse ei ole, seltskondlik inimene üldse ei ole, võib-olla minu töö on selline, et pidevalt mina kohtun inimestega siis võib-olla et paras tööd, ma soovin kuidagi perega koos olla ja siis jälle omaette olla, võib-olla. Nii et külalisi teil ei käi, aa käib vill, kuna abikaasa palju tuttavaid ja no sõpru, et käivad küll jah. Siis te peate selle üle lam. Jah, aga no samas on väga huvitav, et see nagu minu elu küll ei sega, pigem huvitab. Nii, et nii palju kui vaja, nii palju te olete nõus ka kohtuma inimestega ja, ja kodus ette siis mõnda jaapani rooga ka. Mõnikord iga päev ma teen süüa ühtsesse, eks ju, see on ka minu perekonnast pärit vist et ikka iga päev ma teen süüa. Mida te teete jaapani moodi toit võib-olla, et kuna materjalid ei saa kätte saada kõike nagu Jaapanis siis kuidagi nagu panin mõned asjad, teen jaapani moodi roog. No kirjeldage mõnda rooga. Nii, ikka põhielement on niimoodi keedetud riis. Minu lastele ka meeldib süüa ja siis köögivilja võib-olla keedetud vokitud täitsa ükskõik ja siis liha kõrval, lihasort on ka, et täitsa ükskõik, aga niisugune nagu riis, köögivili, keedetud bookitud ja siis toored, niisugune nagu ma ei tea, puuviljad võib-olla siis liha Eesti poodidest saatega vajaliku kätte, mis teil selleks kulub enam-vähem enam-vähem vähem. Samas, mina ei ole nii range inimene, et ah võiks niipidi kasutada siis Nõma teengi no Eesti kultuurielu, et ütleme, teater, kontserdid, näitused, ütleme, kui teil on väga palju tööd parasjagu, et jõuate vahetevahel sellest osa saada, käia teatris või kuskil teatrisse hargnema käin aga kontserdil ja, ja näitusel küll jah, perega koos me käime ja nädalavahetusel tavaliselt käime kõik koos kumus kunstihoones jalutades. Väga tore on, kui arvestada, millise suursuguse arhitektuurimaalt olete pärit, kus seal näeb tõesti väga põnevaid maju kõik, et kas vahel on selline tunne ka, et Eesti on nagu natuke kitsas ja väike ja vaene ja nüüd sõite just mulle meeldiks see Tallinn pealinn, eks ju, üks riik pealinn, aga kõik on ühes ühes kohas, et ma saan käia niimoodi igal pool, aga Jaapanis näiteks toogi, ooperit tuur, linn on ise on nii suur, et ei saa ühes päeval igal pool käia, näiteks kontserdi jaoks peab sõitma rongiga, ma ei tea, poolteist tundi sellised ei ole, Eestis on nii mugav. Tore keskkond on minu meelest, kõik on käe-jala juures ja vanalinnast on ikka paljud inimesed, kes on siia elama tulnud, rääkinud see on omaette muinasjutt ja nii edasi, et üldiselt on see inimestele väga meeldinud, mis ei ole ka ime, et kuidas teie ennast Tallinna vanalinnas tunnete. Väga tore jah, et tihti on niimoodi muinasjuttude maalinn ja jaapanlaste jaoks väga väga natukene juba ütlesin, sõnastasid juba, et muinasjutte olin alguses ma ei saanud aru, kuidas minna, kuna seda vanalinn ise on nii ümmargune ja tee ka läheb nii sinka-vonka. Okei, ja siis ma mõtlesin, et ma lähen sinna merre poole, aga hoopis kui ma läksin välja kuskil Vabaduse väljakule või noh, tegelikult ma tahaksin minna sinna teisele poole, aga väga huvitav oli Toompealtvaade vanalinnale ja eriti need tornid väga ilus. Mis keeles te kodus räägite? Jaapan ja Eesti. Nii lapsed kui vanad on kaheks aastan ja viiene räägivad ka jaapani keelt ja minuga. Väga huvitav on, et abikaasa tuleb koju ja siis see keel muutub niimoodi eesti keeleks, kui kolmekesi omavahel siis jaapani keeles. Aga lapsed omavahel on eesti keeles ikka ainult emaga räägitakse jaapani keelt. No päris huvitav ja jaapani keel on suus? Jah, ma arvan ka, aga kirja tahet on lõpetamata õppimata vanaema vanaisa seal kaugel Jaapanis lapselapsi näinud. Ja muidugi, et olete perega käinud ja poolteist aasta taganud. Me käime jah, tavaliselt seal jaapanis saavad lapsed ilusti hakkama ja räägivad kõigiga jaapani keeles ja, ja minu lapsed hakkavad rääkima siis. Huvitav sõnavaraga, eks. Ja siis järsku avastavad võib-olla natuke teistmoodi. Jaapani laste moodi küll ei räägi, aktsent ei ole, aga ikka sõnad on natuke liiga väike sõnavara, võib-olla siin Eestis, kuna Nemad räägivad ainult minuga jaapani keeles, vanem laps käib eesti koolis ja no teie enda temperament, Okiko on ilmselt ka mõnevõrra erinev sellisest keskmise eestlase temperamendi. Ja mina arvan võib-olla ise natuke rõõmsam inimene ja võib olla. Kas teile on tundunud, et inimesed on siin võib-olla liiga tõsised või? Tõsised küll, jah. Aga elu on raske ja elu on raske, see ütlemisviis ka, see näitab ju elu on raske. Jah. Aga samas on tore kah. Kahtlemata teie vanemad siin on käinud ja nemad ütlesid talvel küll ei, rohkem ei tule. Ja kolm korda neli korda juba nimelt on käinud, aga ykskord olid täitsa keset talve. Ja siis oligi, kuidas võimelik nii pine on, see temperatuur on normaalne ikka meie jaoks ka, tihti läheb miinusesse ja mõnikord nulli kraadi, see on tavaline, aga nii pime on. Isegi kell 10 hommikul on ka pimed, nemad nutke, ehmunud eriti november ja detsembri algus ja veel lund ka ei ole, siis? Hall jah. Aga muidu, mis neile siin meeldis või ei meeldinud veel peale ilma ja suvel käisid kaks korda siis ikka nendele meeldis küll jah, ja hoopis teistmoodi, Jaapanis ei ole seda päeva pikkuse vahe talvel ja suvel, aga siin on süvitist õhtul kell 10 kell 11 on nii valge, et nemad läksid täitsa imelikuks jah, et no ei saa aru, mis kell on siis? Jaapanlaste jaoks on väga imelik, kuna Jaapanis on õhtul ütleme kell kaheksa, siis tavaliselt suvel on ka pime ja talvel on ka pime. Aga sellega on võimalik harjuda ja kindlasti palju Tallinna linnas on jaapanlasi ei, tead, ei ole kokku lugenud, aga neid ikka on. On jah, aga täpset mina ka ei tea, aga ikka on ja mujalgi Eestis või nad põhiliselt ikkagi vist Tallinnas siis Tallinnas ja kas te suhtlete omavahel saarte vahel kokku? Jah, suhtleme, suhtleme aga kuna viimasel aastal, millel on nii kiiret, ma helistan küll, küsin, kuidas nendel läheb, aga väga harva kokku saada. Ma olen aru saanud, et need jaapanlased siiski siin üht-teist korraldavad ka, et kasvõi idamaade uue aasta vastu ja mingeid nendest olete osa võtnud? Jah, see on juba kaks aastat olnud, et esimene aasta oli Solarise keskuses. D Jaapani päev ja see aasta vist rahvusraamatukogus oli, sellistele üritustele ikka jõuate, see aasta ei jõudnud, kuna väike laps jäi haigeks, aga jah, esimest korda. Me käisime, Smeesime, mingi motsid, nimeline toit eesti lastele. Ise tegite ja, ja mina ise ideenutega mees, rahvas tegi niimoodi jõuga kuidagi riisist tehtud, mingisugune nagu toit. Pigem magustoit, ütleme nii. Ja, ja siis mina, Nad, käitusin niimoodi müüa koha peal ja vahel tuleb selline igatsus, et tahaks jaapani keeles rääkida. No lastega muidugi räägite, aga, aga mõne täiskasvanuga muide, teie mees vist ei räägi eriti ja ei räägi jah, võib-olla saad aru, millest räägitakse, aga ta ei, ise ei räägi ja siis ongi. Ja siis räägite ja küsiti, kuidas käsi käib, aga kuidas teile tundub nüüd teie teised kaasmaalased siin Tallinnas ja Eestis, et nad on ikka kõik tulnud ju mõistagi mingitel väga konkreetsetel põhjustel kas tööle või õppima ja läheb neil üldiselt kenasti kohane? Ma arvan küll jah, et põhimõtteliselt kenasti küll ja kõik on niimoodi, et õpivad eesti keelt. Raske ikka, aga proovida ikka. Või isegi kui igale ühele pole antud seda keelevaistu, et inimene vähemalt proovi midagi, ma arvan, et see on ka oluline. Ja kuidagi jaapani siis on ka, valis, lasi ja nemad proovivad ka õppida. Selline asi nagu jaapani viisakus on ju üle terve maailma väga kuulus, siis on väga meeldiv sellest räägivad kõik, kes on Jaapanis käinud ja toovad selle nagu ühe erilise väärtusena esile lisaks kõigele muule fantastiliselt, mida nad seal kogenud ja näinud on, selle taustal Eestis ei ole niisugust viisakust. Mina ei sõida autoga. Kui nal luba ei ole, siis ma kasutan ühistransporti iga päev. Ja siis ongi jah, et mitte minu pärast või keegi vana inimene tuleb sisse või no et vaike laps tuleb, et ma ei tea trammi sisse, aga aga keegi ei vaata, Ta või ma ei tea, keegi ei märka või? Niisugune olukord on ja midagi juhtub või siis tavaliselt välismaalased aitavad kuidagi ja kuna ma kuulen inglise jäeti, siis ma sain järve, tehase valis, ma olen hoopis selline. Olukord on mitu korda näinud ise ka suhteliselt, et kohalikku ka ma olen näinud, et aitavate siis noh, et ikka, see on väga individuaalne asi vist ja Jaapanis paljudes paljudes teistes maades ka on vanemad inimesed ja päris vanad inimesed suure au sees, nende eest hoolitsetakse, neist peetakse lugu ja nii edasi, et võib juhtuda, et ka selliseid momente olete võib-olla näinud või kogenud, et Eestimaal need asjad päris nii ei ole. No tegelikult Jaapanis on ka võib-olla silma paistavate siukene viisakus, võib-olla, aga tegelikult elus on sarnased. Juhtum on päris palju. No kuna mina saan jaapani keelt ka, mis räägitakse ja siis kuidas on ja siis ongi niimoodi, ma arvan, et eri parane, niukene ei ole. No võib-olla natuke viisakam kui teised maailma ini nendega võrreldes kellaga, nagu viimasel ajal ma käisin Jaapanis ka siis ma arvad netendi jaapani viisakus on, nutke, võib olla muutunud. Täna te siis õpetad Tallinna Ülikoolis humanitaarteaduste Instituudis jaapani keel ja olete tubli ema ja tubli abikaasa. Kodus kas teil on mingeid mõtteid, et võiks midagi tööalaselt muud Ta näiteks või midagi veel juurde võiks tulla või siiski mitte, et teil on seda koormust praegugi piisavalt? Mul on jah, korraliselt praegu piisab küll. Jah. Et kuna minu ema Ta elab Jaapanis ja abikaasa ja ema elab Tartus, tus ja abikaasa isa elab Saaremaal ja et et ma saan vaheabi kahe lapse kõrval, et jah, ma arvan, koormus praegu on piisav. Tihti ma jään magama juba, ma ei tea, kell 10 niimoodi? Jah, kui ma nüüd mõtlen, et ta tõepoolest väga hõivatud seda ju näitas kasvõi see tõsiasi, et me ei saanud kuidagi kokku leppida tud esimesed korrad, kui ma teile helistasin, et millal on siis tore päev, kui me lõpuks saame saate salvestada, et teil oli kogu aeg kiire, kiire, kiire. Kui rahul te sellise elukorraldusega olete, kas vahel on selline tunne, Te ei jätaks selle kiire kõik sinnapaika ja läks hinnangust ja jah, täpselt teha, aga see aasta oli niimoodi, läks nii kiireks, aga ma loodan, et suveajal järgmine septembrist ei ole nii kiire. Näete oma tulevikku Akiku ka Eestis või vaatate, mis elu toob? Kindlasti Eestis. Sest siin on ju pere ja tere ja mulle meeldib eesti elada. Väga tore koht on minu meelest jah. Suur tänu teile agico Mazaki Kadarik, et saite aega siiski tulla siia meie saatesarja veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tomba. Ja nagu saate alguses, nii kuulame ka saate lõpus teie lemmikut Korneyniust.