Tere arvestades neljapäeval alanud naabrite suurt sõjalist õppust, oleme palunud täna kaja loodimisele kindralmajor Meelis Kiili kaitseliidu ülema alates aastast 2012 et kuulda, kuidas teie kõigesse sellesse suhtute. Aga samal ajal teada saada ka, missugune on olnud kindralmajor Meelis Kiili kujunemislugu, kuidas on vormunud Meelis Kiili põhimõtet, et väärtused kõik, kõik need käsuliinid, kuidas kaitseliitu praegu juhitakse, nii et tere tulemast saatesse, härra kindralmajor, tere tulemast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Öelge palun, kui ärev aeg praegu seoses neljapäeval alanud Vene-Valgevene sõjaliste õppustega, kui ärev aeg kaitseliidu jaoks praegu on? Mina julgen küll väita, et see ei ole ärevam, kui muidu ja kaitseliidu tegevused ju on pidevad ja meie väljaõpe, meie tegevused on suunatud meie põhiseaduslike väärtuste kaitsele. Et ega me ju ei ei tee oma tegevusi sellepärast, et on õppus, saapad me teeme sellepärast, et hoida ja kaitsta Eesti inimesi, hoida ja kaitsta seda väärtusruumi seto kultuuriruumi, kus me oleme. Õppus, saapad on iga täpselt samasugune, õigus on neil oma õppuseid pidada nagu meil. Tõsi, nende õppus on vägagi agressiivse iseloomuga, samas ma jälle ütlen, et ega see ei tule meile üllatusena, meie teame seda, me me oleme seda eeldanud, me oleme neid jälginud neid eelnevaid õppuseid. Ja loomulikult iga nende tegevus ju põhimõtteliselt annab meile üsna palju informatsiooni. Me saame vaadata, hinnata, millised on nende kavatsused. Me saame hinnata, millised on nende tegelikud võimed. Me saame selle asetada üldises julgeolekuarhitektuuri. Me saame asetada sellesse üldisesse sellises julgeolekuolukord globaalsesse hinnata ja võrrelda neil olemasolevaid ressurssi, võimeid, nii et tegelikult mina eesti rahvale ütlen, et väga erutada ei tasuks praegu nendest õppustest. Ja seda enam, et noh sõjalise edu üheks aluseks on ju üllatus. Kui me oleme praegu hästi hästi sellised kogu maailma, ka mujal ma silmad on Venemaal Valgevenel siis seda üllatusmomenti ei ole. Aga loomulikult me peame vaatama ja tegema järeldusi tuleviku suhtes, vaatame, milliseks kujunevad Venemaa Valgevene suhted vaatama, kuidas poliitiline retoorika muutunud vaatama seda, et infooperatsioonid hästi palju selliseid aspekte on, see ei ole lineaarne, see on, see on väga kompleksne selline keskkond, kus siis nii poliitikud, diplomaadid, sõjaväelased peavad andma panus. Te ütlete, et kaitseliit on kogu aeg valmis. Mida näitasid viimased kaitseliidu selleaastased, õppused, milleks kaitseliit suuteline ja valmis olla? Kui tavaliselt räägin, et kaitseliitu tuleb vaadata ruumiliselt milleks siis kaitseliit valmis on? Peegeldub inimeste teadvuses, see on laigulised, mehed-naised, relv käes. Aga kaitseliit on märgatavalt laiem, märgatavalt sügavam organisatsioon, see on ühiskonnast tulenev organisatsioon. Ja kui me räägime sellest ruumilisusest, siis see tähendab seda, et erinevate dimensioonide kaitseliit on territoriaalne. Ehk et igas kohalikus omavalitsuses on kaitseliitlased, kes on omavahel ühendatud sõpruskond. Nad on organiseeritud allüksustesse malevatesse, malev kondadesse, kompaniidesse, rühmadesse. Aga samas, mis on kaitseliidu üks väga oluline tugevus on ju see, et me oleme ka funktsionaalsed. Siis on see teine dimensioon. Kes on kaitseliitlased, kaitseliitlased on reeglina täiskasvanud inimesed, kes tulevad oma igapäevatöö juurest kellel on oma kutseoskused, kellel on oma sotsiaalsed võrgustikud, professionaalsed võrgustikud. Ja kaitseliit ongi võrgustik, üle-eestiline võrgustik millel on hästi palju variatsioone. Ja minu arust veel olulisem dimensioon on ju see, et ta on ka psühholoogiline. Et me oleme seal vanal põhimõttel. Ta on kodanikuinitsiatiiv, ta on tekkinud alt üles, mitte ülevalt alla. Ja ta on organisatsioon, kus organisatsioon kuulub tema liikmetel. Järelikult on see kultuuriruum järelikult sedasama kultuuriruumi siis kaitstakse ja seesamavalmidus ongi meil. Ja kuna me oleme territoriaalsed, kõneb. Me oleme pidevas valmisolekus. Mis tähendab seda, et meil on relvad. Meil on varustus, mis kõige olulisem, meil on meie oskused kogu aeg meiega kaasas. Ja me peame olema valmis reageerima mitte ainult sõjalise invasiooni elu, vaid et me peame olema valmis kaitsma meie põhiseaduslikku väärtuseid. Mida need käesoleva aasta õppused näitasid, kui kiiresti saab mehed kokku kui hea on väljaõpe, kui tõhus on relvastus? Kiiresti saab ja eks riigikaitsekavades on ka pandud just nende nende eelpool mainitud tingimuste tõttu on meile pandud päris suur vastutus ja ootus. Elamegi kiiresti kokku tõepoolest saame. Ja oskused. Kuna me ju harjutame väga pika ajaperioodi jooksul, siis oskused kogu aeg tõuseb. Mina julgen küll väita nüüd, et et vähemalt see võrdlusmoment ma saan teha kaks võrdlust, et ma alustasin kaitseliidus ise vabatahtlikuna 90.-te aastate alguses ja siis olin lühikest aega instruktor. Läksin kaitseväkke edasi. Ja kui ma võrdlen seda organisatsiooni tänast organisatsiooni, need on ikka väga erinevad juba just positiivse muutuse suunas. Kvaliteedihüpe on olnud. Ma saan ka võrrelda viie aasta tagust, kuigi eks igal ülemal olega subjektiivsed aspektid see. Aga samas rääkides siniväljaõppeinspektoriga kui ka nende, meie vabatahtlike instruktorite ka ja, ja vabatahtlike endaga siis see arenguhüpe on päris suur. Ja just see, mis tingib arenguhüppe. Ma näen seda kaitsetahet. Kaitsetahe on kaitseliidus Surkama. Kuidas siis käib kokku harjutamine selle päris kaitseväe ja Eestis viibivate liitlasvägedega? Vastavalt kaitseliidu seadusele annab kaitseväe juhataja ülesande kaitseliidule ja see on sõjaliste võimete loomine mis tähendab seda, et ega meie oma standard ei kehtesta, see on kaitseväestandardid. Kuidas me nende standardite jõuame tulenevalt kaitseliidu eripärast, see on juba meie teha. Aga käib hästi mehele me ju täiesti integreeritud, me saame väga hästi hakkama oma meie kaitseväebrigaad idega, toetusväejuhatusega, luurekeskusega. Ega see on ju leemitud kaitse, see ei ole nii, et kaitseliit on, on nagu mingisugune teine armee ei ole. Aga loomulikult on väga oluline element täna juures ka see, et meil on liitlased siin. Ja viimased kaks aastat peaaegu iga kaitseliidu õppus on olnud juba mitmerahvuseline. See tähendab seda, et me peame olema võimelised ka nendega koostööks ja väga hästi saame. Ütlen jah, ausalt, eile eile oli meil selline kokkusaamine, nüüd peale seda kirde maakaitseringkonna õppus põhjal on kus meil oli oluline oluline liitlaste kontingent juures. Ja eriti kaitseliidu mõistes on Suurbritannia reservarmee Kompanii saadeti Suurbritanniast siia. Siis mina küsisin, ma ütlesin kohe algusest peale, et olge ausad. Meil ei ole vaja sellist sellist poliitilist korrektsust ja nad ütlesid, et nemad on väga rahul. Nemad said kätte oma õppe-eesmärgid. Mida nad ütlesid, et nad olid meeldivalt üllatunud, kui kiiresti hästi, nad integreeriti meie meie süsteemi ära. Ma käisin ka neid vaatusel, seesama reservarmee sarnane kaitseliidule, sellepärast et ka nemad on reservistid. Nemad käivad ka vabal ajal nädalavahetustel. Ja nende lahingutrellid on väga head. Aga ma ütlen, et ka meie kaitseliitlaste lahingutrellid on sarnased ja väga hea. Nii et kaitseliit ühest küljest muutub, rahvusvahelisemaks üle ilmastub, aga teisest küljest, kas teil on ka see mure, et kuivõrd inimesed Eestis kolivad linnadesse koos peredega, et siis tekib niisuguseid piirkondi, kus lihtsalt ei ole inimesi, keda kaitseliitu malevasse värvata või neid vastu võtta ja mistõttu tekib niisuguseid suhteliselt hõredalt piirkondlikus, võib-olla elavad ainult üksikud vanainimesed ja, ja seal see vaenlasele vastupanu ei ole niisugune, nagu me sooviksime. Me peame väga selgelt endale aru andma, et ega kõik need demograafilised muutused, sotsiaalsed muutused, haldusmuutused, kaitseliit selles suhtes immuunne ju ei ole. Aga mis ei tähenda seda, et Meil on väga selge eesmärk ülesanne. Kuna mina, kaitseliidu ülemana vastutan territoriaalkaitse eest, siis ma olen ka seda öelnud, et iga ruutmillimeeter Eesti pinda on meie oma ja me peame seda kaitsma. Ehk et siis vastavalt tuleb ka üles ehitada meie struktuurid, meie plaanid? Ülailmastamine ei tähenda, me ikkagi oleme vägagi kodukesksed. Eesti inimeses on sees tunnetus, kus on minu juured ja nii edasi. Samas ma julgen jälle ka seda väita, et saadakse aru, et ega ma jää oma külla ootama, kuni minu naaberküla räsitakse, kuni meieni jõuab. Me peame olema samamoodi manöövri võimelised, et me peame liikuma sinna, kus on raskuskese. Ja selleks on meil olemas need võitlus või lahingüksused, kes on võimelised liikuma üle Eesti. Meil on üksused, kes jäävad maakonna piiridesse, meil on üksuse või inimesed teistes erinevates rollides, kes jäävad ka oma koduga. Ja ega ei ole ju ainult see geneetiline või selline sõjapidamine, mis otsustab. Tegelikult oleme ausad, tahame oma tegevuste kaudu saavutada seda, et Eestis on rahu aga rahu meie tingimustele. See, kuidas meie ütleme, see on meie põhiseadus, see on see, kuidas meil on välja kujunenud normid. Ja see on need tingimused ja kui keegi tahab meile ette kirjutada, et need tingimused ei ole neile vastuvõetavad ja nad tahavad seda meile jõuga peale suruda, siis me oleme valmis sõdima, võitlema. Aga jälle eesmärk on see üks vana Hiina filosoof, sund, see on väga hästi öelnud. Ega sõja võit läbi lahingut ei ole sõjakunsti kõrgem oskus kõrgema oskus võita sõda või isegi ma ütleks praegu võita rahu ilma lahinguta häälega, selleks et ilma lahinguta ta võidab jälle jälle oskama võidelda. Vana-Rooma ütlus civis, pacem, parabellum, läheb ka paika. Tahad rahu, valmistu sõjaks. Kuidas te hindate kaitseliidu käsutuses olevat relvastust praegu? Mina hindan seda, et kuna meil on enam-vähem samad standardid, siis relvad ei võida sõda, inimese toidu ja jälle me ei tohi alahinnata seda kaitsetahet. Kui rahvas tahab oma riiki ja rahvast kaitsta Eesti rahvas, siis on kõik võimalik. Loomulikult me vaatame ju alati kõik suhestub meie vaidleks vastastesse, me ju teame, et meil on erinev arusaam ühiskondlikust olemisest ja ja väärtustest, meie idanaabriga. Seda tuleb alati mõõta võimaliku vastasega. Ma olen lähtunud sellest nagu ohu definitsioonist me kindlasti ütleme, et Venemaa on oht ei saa ju ignoreerida, vaadates, mis on seal juhtunud. Annektsioon Krimmis, Osseetia, Abhaasia-Gruusia ründamine, tema tegevused Ida-Ukrainas, tema tegevused Transnistrias Süürias ei saa ju eitada, et, et tal on välispoliitilised ambitsioonid ja eesmärgid, nii et noh, me peame teda vaatama kui potentsiaalset ohtu. Mis asi on oht? Definitsiooni kohaselt on oht vastase kavatsus, tema võimed oma kavatsust ellu viia. Ja muidugi mõneti mitte väga kontrollitavad võimalused, sest et maailm on ju globaliseerunud. Maailmas on erinevaid sündmuseid, mida võidakse siis ekspluateerida. Ja peame küsima seda, et kas me suudame mõjutada oma vastase kavatsust. Seal poliitiline juhtkond on olnud suhteliselt avameelne oma unistustest või ambitsioonist. Räägitakse uuest maailmakorrast, mida siis Venemaa peaks juhtima? Nii, see on väga suur ambitsioon, võttes arvesse nende ressursid, millega seda ellu viia, ei ole väga muljetavaldav. Venemaal on kaks protsenti kogu maailma elanikkonnast. Venemaal on kaks protsenti kogu maailma SKP-st neil on 12 protsenti maismaad, mida, mida siis hallata. Jah, tõsi, neil on tuumarelv, aga samas vaadates nende poliitilise juhtkonna käitumist, siis ma ei usu. See ei ole väga tõenäoline, et nad seda kasutaksid. Nii et kui me küsime, kas me suudame seda tema kavatsust või ambitsiooni alla tuua, muidugi suudame. Me oleme seda teinud väga efektiivselt, nii kollektiivkaitse kontekstis kui ka iseseisva kaitse kontekstis. Ja iseseisva kaitse kontekstis on väga selge sõnum. See rahvas, eesti rahvas on valmis ennast kaitsma. Ükskõik mis meil eelnev ajalooline kogemus ütleb, et lepingud, millele me lootsime 39. 40. aastal ja jälle seesama tegevus, millega Venemaa on demonstreerinud nende lepingute mittetäitmist Ukraina puhul ka Budapesti deklaratsioon. Et lepingutele me tegelikult ei saa loota. Mis tähendabki seda, et me oleme selgelt välja öelnud, et igal juhul kaitseb oma riik igal juhul. Ja me oleme sinna suunanud nii oma inimressurssi, oma rahalist ressurssi diplomaatiliste jõupingutuste. Me oleme siia toonud oma NATO liitlased ehk et NATO liitlased, hea meel, kui tulevad siia ka nemad annavad endale aru muuseas sellest, et parem on heidutada. Parem on ära hoida. Ja võib-olla ma siin kohas ka isegi lahkaksin seda teatud retoorikat, kus keegi ütleb, et püüab kahtluse alla NATO kollektiivkaitset Öeldakse, et NATO niikuinii meile appi tulla. Ma arvan, et see otsustamine võtab ikka natuke rohkem aega, kui me ise ennast kaitsta suudan. Ei, ma ei ole sellega veel päri. Sest seesama kaitsmine on põhimõtteliselt ju alanud. Ja ma pööraksin selle hoopis teistmoodi, ma küsin, see on vale küsimus, muuseas, kas NATO tuleb meile appi? Täiesti vale küsimus. Ja pean küsima teistmoodi, me peame küsima, kas NATO kaitseb ennast? Kui keegi ütleb siin ka seda, et meil ole NATO vägesid vaja, siis ta ütleb seda, et meil ei ole Eesti kaitseväge vaja. Mina olen Eesti kaitseväe vormis teie ees praegu, siin ma olen, NATO ohvitser. Meie riik on NATO liiges on sõjalis-poliitiline liit. See tähendab seda, et see on nagu organism või indiviidid. Et kui küsitakse, et kas ma lähen appi oma naabrile, siis ma vahest mõtlen, et noh et võib-olla on jõud ebavõrdsed. Küsitakse, kas ma kaitsen ennast. Muidugi ma kaitsen ennast ja oma peret ma alati kaitsta alati parema meelega. NATO on niivõrd oluline, ta on, ta on nurgakivi. Ta on üks olulisemaid ehitusplokke kogu Lääne tsivilisatsioonis. Kindlasti kaitstakse, see kaitse on alanud, seesama, just need siin on meie liitlased on siin? Otsustus ei võta muuseas pikalt aega. Artikkel viit on ühekordne rakendatud, see oli siis, kui isegi vaenlaste teatud, kes täpselt ründas, oli seesama kaksiktornide ründamine, siis rakendati artikkel viis. Loomulikult kõik need plaanid ja koostamine ja see on konsensuse alusel. Aga see, mis on põhidokument, see artikkel viis artikkel neli ja kõik need, see NATO või Washingtoni kokkuleppe. See on midagi sellist, mis, mis rakendub siiski kiiresti. Seal on olemas ju kindlad struktuurid, suursaadikud tulevad kokku, sõjaline komitee tuleb kokku, see otsus langeb. Tuleme kaitseliidu juurde tagasi. Ma arvan, et paljud meie kuulajad vaatasid kolmapäeva õhtul Eesti televisioonist saadet suud puhtaks, kus just see Eesti kaitsevõime oli kõne all. Ja mulle väga jäi hinge minu endise kolleegi Igor Taro jutt sellest, et kaitseliitlased, kes tulevad õppustele, ei saa tööandjalt vastavat kompensatsiooni, et kui suur probleem see on ja kui tõhusalt kaitseliit on seda kaitseministeeriumis suutnud teadvustada? See on üks üks probleem ja üks valdkond, mida me tegelikult teame tõesti mulle endale. Muidugi tuli üllatus see, et riigistruktuuris on teatud sellised kitsaskohad. Et eraettevõtjad kompenseerivad saamata jäänud töötasu meelsamini, kui see toimub riigisüsteemis. Ma ma isegi ei ütleks võib-olla et meelsamini neil on see bürokraatia surve väiksem, et noh, on mul tuli jah, see üllatusena. Aga kui me ütleks, et meil üldse mingit probleemi ei ole, siis me ju petaksime endast muidugi on. Ja see on jälle, see on väga lai ja osad ettevõtjad saavad omale lubada. Aga kui me hakkame ka vaatama ettevõtja seisukohast, kui tal on väikeettevõte, tal on kuuest töötajast neli, on kaitseliitlased ja me toome nad ära, siis see võib tema jaoks tähendada ju pankrot. Ega seda ei saagi neid vaadata, et kuidas ettevõtja suhtub, ettevõtja ise on võib-olla ka kaitseliidu liige, aga Tal on endal ka kohustused. Nii et väga lineaarselt sinna läheneda ei saa, sellele peab ikkagi üsna kompleksselt, et seda küsimust lahkama. Jaa, tulemus on ju suurõppus, Siil jälle, mis seekord on väga kaitseliidu keskne maakaitsekeskne ja see on üks eraldi teema, mida me täiesti metoodiliselt praegu arutame, et noh, eelnevatest siilidest igalt poolt õppustest on neid kitsaskohti välja tulnud. Tõsi, ega kõigi nende regulatsioonidest läbinärimine, et ei ole alati kõige lihtsam, tundub, et väga loogiline, aga tihti loogilised asjad ei ole enesestmõistetav. See samaga, mida Igor ütles seal, et minu jaoks oli loogiline see, et kui inimene tuleb, siis saab ka tööandja riigisektoris otsustada, seda aga tuleb välja, et ei saanud. Noh, ei olegi enesestmõistetav. Keegi ei ole öelnud, et elu peab lihtne olema. Aga mis peab olema? Me peame ikkagi võtma eesmärgiks seda, et hoida üleval kaitseliitlaste motivatsiooni ja tuleb aru anda, nagu ma ka seal saates ütlesin, et rahuajal me peame ikkagi siiski aru andma, et kaitseliit ei ole kasarmeeritud inimesed. Kaitseliit on vabatahtlikud, kes oma vabast ajast vabast tahtest tulevad, et valmistada ette selleks kõige hullemaks ja tulla varem kohale ja näidata, et me oleme riiki kaitsmas. Ja just sedasama, et mõjutada selle vastase kavatsust, millest ma enne rääkisin. Aga me peame väga selgelt aru andma, et need inimesed vastutavad oma perede eest ja nad peavad nendele leiba teenima. Kui ühiskond on terve, kui ta suudab tagada põhivajadused. Mis on töö, mis on haridus, mis on heaolu, puhkamisvõimalused, mida tervem ja tugevam on ühiskond, seda tervem ja seda suurem on ka kaitsevõim. Noh, kas see kaitsevõime nüüd kaitsetahet väga mõjutab, et kui inimene on tulnud ja manifesteerin, tomat taheti riiki kaitsta, siis tal on tegelikult enda jaoks asjad selgeks mõelda. Aga rahuajal me peame väga selgelt, paneme ette inimeste esmavajadused ja siis juba vaatame neid riiklikke vajadusi. Aga kui mul on kriis, kui meil on sõda, siis on selge, et me peame riigi eksistentsiaalsed vajadused ettepoole tõsta. Inimesed saavad sellest väga hästi aru. Mul vahest ongi olnud raske võib-olla ka teatud noorematele ametnikele selgitada, ütelda aga neil ei ole ju kohustust, et sõja, aga kui on mingisugune jama käes kas nad siis tulevad, meil ei ole ju neile sanktsioone. Nad ei, tuldi sanktsioonide pärast. Need inimesed tulevad sellepärast, et meie põhiseadus ütleb ühte väga selget asja. See on meie õigus, meie riiki kaitsta. Ja väga teadlikult, muuseas seda kaitseliidus, praktiseerime ja, ja ka julgustame kasutage oma õigust riiki kaitsta ja mõtlesin, miks me seda kasutame. Õigus ja kohustus. Põhiseadus paneb ka kohustuse. Aga õiglusel ja kohustusel on väga erinev emotsionaalne väärtusõigus on oluliselt tugevam emotsioon. Ja ma tahaks ka näha seda inimest, kes ütleb, et minul et kellel on õigus ära võtta minu õigust riiki kaitsta. Ja kui ma kaitsen riiki, ma kaitsen meie inimesi, oma peret, oma oma lähedasi, oma õiguse aspekt on see, mis, mis paneb tagasi tulles nüüd ikkagi selle juurde. Kas ministeeriumi ametnikud saavad aru kaitseliidu vajadusest kompenseerimise järele rahaliselt? Suures laastus ikkagi saavad eriti hästi saavad aru need, kellel on endal isiklik kogemus kaitseliiduga. Aga loomulikult ükskõik, kuhu me läheme, millisesse organisatsiooni läheme, siis inimeste elukogemused on ju erinevad. Praktika on erinev. Ja miks ma ütlengi, et mis on kaitseliidu eripära, on see, et kaitseliit on täiskasvanute organisatsioon. Meil on seal autojuhte, meil on seal doktoreid, poliitikuid, neil kõigil on mingisugune oma isiklik elukogemus kaasas. Ja küsin, noh, kaitseliidus, kui räägime maleva, me ei ütle maleva ülem, maleva pealik, aga ta on tegevväelane. Aga pataljonis on pataljoniülem, et mis vahe on ülemal pealikul? Tal peavad olema samasugune sõjaline ettevalmistus, eks see on saarlane. Tal peab olema enam-vähem sarnane teenistuskäik, erinev praktika. Aga mis on kaitseliidus? Väga oluline on sotsiaalne küpsus. Kui ma ikkagi teen plaanid ja kui ma ikkagi annan käsu, siis kaitseliitlastele, kellel on väga selge tunnetus õigest-valest ratsionaalsusest. See otsus peab olema läbimõeldud ja nad peavad aru saama, et see on hästi läbi mõeldud. Nende vaba aeg on hästi ära kasutada. See on väljakutse, millega me tegeleme. Tihti on muidugi see sotsiaalne närv ja, ja see on kaitseliitlastel natukene suurem võib-olla kui isegi teatud riigiametnikel noh, mis on ka loogiline, normaalne, et mitte alati ei ole ju selliste elukogemuste pagasit vastu panna, paljud kaitseliitlased oskavad otsustada, väga paljud oskavad otsustada, väga paljud oskavad riskida. Muuseas meil on ju ettevõtjaid, kes tulevad, kes riskivad oma isikliku varaga teevad riskantseid otsuseid, et investeerivad. Nii, et siin on see, kus on just see sotsiaalsete oskuste nõu on väga kõrge. Kaja loodimisel on täna kaitseliidu juht kindralmajor Meelis Kiili. Tuleme selle juurde, kuidas tema sõjaväelise karjääri valisite, on teada, et 91. aastal sai teist Lääne-Viru maleva staabiülem aga enne seda Ja enne seda on isegi, meil oli klassikokkutulek üks mu klassiõde, kunagi ma ise muuseas seda fakti ei mäleta. Meil oli ju keskkoolis sõjaline väljaõpe, ega see väga populaarne eriala ei olnud olla või õppeei olnud. Ja arutasime seal poisid-tüdrukud koos, et, et mis see siis on, kas see on mõistlik ettevõtmine nii? Ja ma olla olnud öelnud, et kui oleks Eesti vabariik, siis mina võiksin seda teha küll. Nii et noh, see jõuda siis ikkagi mulle oli juba tol ajal oleks olnud vastuvõetav. Aga võttes arvesse tolleaegsed riigikorda ja kõike seda, siis ise ei tulnud kõne alla. Ma tegin selle nõukogude ajateenistuse ära, mõtlesin, no kõike, mida muud. Sõjalist väljaõpet seal eriti ei saanud, aga aga ellujäämist õppisime küll. Siis läksin EPAsse. Õieti ma läksin enne ajateenistust läksin EPAsse elektriinseneriks õppima. Oleks tõesti olnud Eesti vabariik, tol ajal oleks tõenäoline esimene eelistus olnud sõjaväelane. Aga totalitaarse ja okupatsiooni tingimustes ei näinud ma seda võimalust. Ei, ma ei näinud seda üldse võimalik olla. Et me isegi seal sõjalise kateedri kateeder loodi, Madistasime jällegi vast. Ma ütlesin, et me oleme kaks aastat ära teinud, jätke meid rahule. Aga suutsime Eesti Wabariigi taastada ja ju siis ta tuli mulle ikkagi see alateadvuses olev soov nulli. Muidugi alguses alustasin vabatahtliku kaitseliitlasena. Ja selles mõttes oli ju valikute küsimus, ma olin just alles epo lõpetanud, värske elektriinseneri isegi töötasin elektriinsenerina. Ehk et siis oli ju küsimus, et kas omandatud haridust edasi kanda ja või teha kannapööre, aga täpselt ei mäleta, kes kaitseliidus. Üks mu selline kolleeg oligi sõita seda ka, aga miks ka mittetulek ja proovi. Teen kolmeaastase tuuri. Nii et see kolm aastat on veninud siiani. Varsti saab 30. Te olete olnud väga motiveeritud ennast harima ja õppima, kui õigesti mäletan. Te olete õppinud kõrgemates sõjakoolides Roomas ja Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledžis. Missugune on see sotsiaalne võrgustik, millede ühes varasemas vastuses viitasite, mida te sealt kaasa saite, ehk kus on kõikjal teie kunagised õpingukaaslased, kellele teie võite loota, kui on vaja abi ja kes võivad teile loota, kui nemad abi vajavad? Aga tegelikult olen ma ka balti kaitsekolledži lõpetanud ja pärast seda seda juhtinud, nii et ma olen Tartuga seotud. Ma naeran, et see on nagu kolm musketäri triloogia, et see on 10 aastat hiljem, et iga 10 aasta tagant samas hoones kogu aeg selles sammas, mis oli EPA peahoone ja nüüd on kaitseväe ühendatud õppeasutused ja Balti kaitsekolledž. Ja mul on see rahvusvaheline võrgustik selles mõttes arenenud ka juba läbi Balti pataljonist, ma olin balti pataljoni esimeses koosseisus kus me saime siis Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid ja allohvitserid saime selle briti merejalaväekursuse. Ja sealt hakkas see võrgustik moodustuma. Mul on väga head kolleegid ja väga head sõbrad, kes on otsustuskohtadel ja nii poliitikakujundajad kui ka juhid on nii Lätis, Leedus ja need juured lähevad tõesti juba sellesse 90.-te aastate algusesse, sinna balti pataljoni. Sealt edasi, jah, ma käisin rooma kolled, siis siis olen selle ameerika maaväe kolledži lõpetanud. See viimane laiendas minu USA võrgustiku väga oluliselt. Sest seal ainult neli välismaalast minu kursusel. Ja ülejäänud 600 olid kõik ameeriklased. Väga huvitav kogemus. Need, sendikaadid või, või või grupid, need kõik võitlesid selle eest, et saada keegi välismaalane, saada nagu teine, teine vaatenurk. Aga jah, ma julgen küll täna öelda, et, et ma saan minna nii Pentagoni. Ma saan minna ja Leida telefoninumber ja viia selle näoga kokku ka USA justiitsministeeriumis. Aga eriti oluline on just see, et meil on seesama balti riikide Eesti, Läti, Leedu võrgustiku olemas. Kõige naljakam oli see isegi veel, et ma enne seda Rooma kolledžit teenisin NATO staabis Suurbritannias. Ja äkki ma sain seal kokku oma selle vahetu ülem, aga kes oli belgia admiral ja sammas sündikaadis nagu mina, nii et noh, me kohtusime taas. Me hoiame jah, sidet oma õpingukaaslastega ja, ja see tegelikult aitab väga palju. Üldiselt on Eestis levinud niisugune arvamus, et kuivõrd Lätis ja Leedus on pikka aega olnud kaitsekulutuste maht väiksem kui kaks protsenti SKP-st siis Läti ja Leedu kaitsevõime ei ole nii hea, kui on olnud Eestis ja et me peaksime olema selles suhtes ettevaatlikud. Kas te jagate seda arvamust? Osaliselt jaga, no ütleme nii, et ka need füüsilised võimed jah, nendega on olnud võib-olla neil keeruline. Aga mis leedulaste puhul toon esile, on üks, üks oluline aspekt. Kui neil rahaline ressurss oli madal siis nad selle intellektuaalse ehk et mõtlevad inimesed neid motiveerisid edasi jääma ja nad kasutasid seda kitsast aega, et välja töötada kontseptsioone, doktriin nad on väga hästi arenenud. Doktriin tähendab seda, et kuidas siis riiki kaitsta ja kuidas siis milliste meetoditega ja milliseid võimeid meil vaja on. Ehk praegu, kui nad jõuavad kahe protsendini, siis see võime ütleme see kvantitatiivne ja kvalitatiivne vahe, mis meil võis tekkida siin tänu sellele, et meil oli kaks protsenti kasutada, see, see tõenäoliselt sulgub päris kiiresti. Ka latil on juurde tulnud rahalist ressurssi ja vahendeid. Ma siiski julgen väita, et nad jõuavad üsna kiiresti oluliselt oma võimetega edasi. Enne kui te saite kaitseliidu juhiks, on teil pagasis kaks-kolm aastat kaitseatašee tööd USA-s ja Kanadas, sealt toodi Šveitsis balti kaitsekolledži ülema kohale ja sealt valiti juba siis kaitseliidu juhiks. Missuguse pärandina eelmistelt kaitseliidu juhtidelt organisatsiooni saite ja mida te hakkasite kõigepealt tugevdama, kas see oli väljaõpe, relvastus, personaalia välja vahetada, tus, millest te alustasite? Mina alustasin dokteineri kirjutamisest. Just enne lugesite üles, et ma olen ju need koolid lõpetanud. Tulin ka Balti kaitsekolledžis näiteks akadeemiline osa. Et väga oluline on ikkagi teada, kuidas me siis vastupanu või kuidas me oma kaitsevõimet üles ehitame. Ja kõik need tegelikult need viis aastat on olnud nii parimate praktikate kujundamine ja, ja siis ka võib-olla intellektuaalseks juhiseks kujundamine. Ma iseenesest olen väga uhke, olen selle üle, et kaitseliidul on oma doktriin. Ja üks peatükk on veel pooleli, tunnistan ausalt, aga see valmib. Aga see doktriin just, et et see on see väike rahvas peab olema väga-väga säästlikuma oma Nende ressursside kasutamisel. Ja teine asi, millega ma hakkasin kohe tegelema, on räägime riigikaitse laiast käsitlusest. Ja kaitseliidu ülesannete spekter hõlmab ka hästi palju siseministeeriumi valitsemisalas olevaid tegevusi. Me peamegi neid oskama toetada. Et me otsisime oma partnereid ülesse, see tähendab, et kaitseväe juhataja paniga selle ülesande mulle. Kaitseliidu ülem on see, kes koordineerib sisejulgeolekut. Nii et laiapindne riigikaitse praktiseerimine on olnud üks fookus. Ja teine, see praktiseerimine peab olema hästi selgelt metoodiliselt läbi mõeldud. Ja see on see doktriin, doktriini osa. Kõige esimene asi, mis ma tegin, oli kaitsevisioon ehk et vaatame ette umbes 20 30 aastat, kuhu me peame jõud. Et kas need põhiolemuselt alused, kas nad on jätkuvalt relevantsed ka 10 aasta pärast, 20 aasta pärast. Kas see kogu see globaalne muutused, kas me oleme nende trendidega kooskõlas ja ikkagi säilitama oma traditsioonid sest et ega traditsioonid kaitseliidus on väga olulised, sellest tuleb ka kinni pidada, see on see, see, kuidas me tunnetame, et see on meie identiteet. Nii et sellist mõttetööd on pidanud hästi palju tegema ja metoodikaid rakendama. Jah, loomulikult ma, ma julgen täna öelda, et ega kaitseliidus on ka väga hea meeskond. Meeskond on kujunenud kõigi nende viie aasta jooksul. Rotatsioon kaitseväe ja kaitseliidu vahel on toiminud paremini. Me oleme sisuliselt saame ju kaitseväe juhatajaga iga nädal kokku ja kus me arutame neid võimalusi, sest et tegevväelased peavad saama kogemust. Nii kaitseliidu poole pealt töötas vabatahtlikega kui ka kaitseväe struktuuriüksustes. See tähendab, see, nagu sidustab kogu seda tervikuks ühtseks hästi funktsioneerivateks, õlitatud süsteemiks, süsteemide süsteemiks, isegi. Mis teid kui elukutselist sõjaväelast köidab Lähis-Idas? Te olete korra olnud rahvusvahelise vaatlejana missioonil Liibanonis ja te olete kandideerinud ka. Kas oli ÜRO vaatlejaks väga mitmes sealses riigis, et, et mis seal on niisugust, mis teid erialaselt huvitab. Kas seid seal kogu aeg käib sõda ja sealt on nii palju õppida? Üks asi on see, et seal käib kogu aeg sõda, et seal on kogu aeg midagi õppida, aga me peame ka. Ma enne rääkisin nendest võimalustest. See on, see on keeruline piirkond, mis mõjutab tegelikult kogu maailma julgeolekut. Ja ma ei ole nüüd nii naiivne, et kui ma oleksin juhtima läinud, et ma oleksin suutnud teha mingisugust väga olulist muudatust aga vähemalt oma oskuste võimete piires oleks ma kindlasti proovinud seda olukorda seal rahustada. Ja, ja anda ka väga selgeid sõnumeid, et ega rahvusvaheline ühiskond vähemalt tsiviliseeritud osa. Et nad teevad väga suure jõupingutuse mõneti missioonitunne, et anda ka oma panus siin noh, seekord läks teistmoodi, et seekord teine ja kvaliteeti. Ja, ja mis seal siis ikka tähendab, me toetame ka seda ÜRO ÜRO initsiatiivi, et et kui on võrdsed kandidaadid, siis valitakse naine ja norra andis naiskindral, nii et ega sellest ei ole midagi hullu, me oleme andnud, tähendab ka selle panused seda initsiatiivi, seda poliitikat jätkatakse. Tegemist on, on loomulikult ka väga võimeka kindraliga. Aga Lähis-Ida ja sekultuurse see mitmekesisus, see, see, Võluge paelub selles mõttes, et see annab ka võimaluse lahti mõtestada võib-olla inimolemust. Ja ega mul on seal ka selles mõttes natukene isegi egoistlikud kaalutlused, et äkki ma õpin sealt midagi rohkem, mida saab siin kasutada meie riigikaitse ülesehitus. Ja võtta ära ka meie vastaselt võimalused, sest ka tema on seal sees. Vähendada tema võimaluste akent. Kui teil oleks valitud sellele kõrgele ÜRO kohale siis teie vastutusalasse oleks jäänud ka Süüria, kus praegu käib sõda ja kui tähelepanelikult te jälgite Venemaa käitumist Süüria sõjas ja mida see erialaselt, millised järeldused te teete? Ma jälgin, see, mida nad teevad Süürias, aga mitte ainult seda. Tegelikult ma jälle ainult jätame eetilised ja moraalsed aspektid kõrvale. Puhtprofessionaalselt ma julgen väita, et Vene sõjaline koolkond, mis on väga läbipõimitud nii poliitilise kui sellise Rahvuslik rahvusliku ja et ega Vene sõjaline koolkond on ju hea ja nad enne mainisime, et neil on ju vahendid, on vähe ja nad on välja töötanud sellise üsnagi efektiivse hübriidsõjapidamise kontseptsiooni. Me jälgime seda. Loomulikult jälgime Me käimegi Ukrainas õpime sealt Ukrainast. Me vaatame, kuidas nad on Süürias katsetavad oma relvasüsteeme. Me vaatame seda, kuidas nad erinevatest konfliktipiirkondadest õpikogemusi integreeruvad oma saapa tähendab midagi jälle meile tagasi. Otse loomulikult me õpime, ega, ega tänapäevane konflikt on väga dünaamiline ja ta ei olegi mitte ainult seesama. Lähis-Ida konflikt on ka väga dünaamiline. Me peame arvesse võtma erinevaid etnilisi kooslusi. Me peame religioosset vastasseisu, ajalugu, kultuuri, seda peame kõike teadma. Täpselt sama. Me peame. Paraku pean jälle tagasi tulema ühe oma sellise fundamentaalse mentori juurde, kes on sundc paar 1000 aastat tagasi elanud väepealik ja filosoof. Et tunne iseennast, tunne oma vastast siis ajas lahingus sind ei lööd. See on, see on pidev protsess ja seda, ega seda analüüsi ei tee mitte üks inimene või kaks inimest. Me peame hindama tema majanduslikku olukorda. Me peame hindama tema demograafilist muutuseid hästi palju aspekte, mida tuleb hinnata ja, ja, ja ka vaadata, et kuhu nad jõuavad ja millised on need sõjalised võimed ja kaks väga fundamentaalset viga võib teha kui me alahindame oma vastast ja teine on see, kui me ülehindame. Me peame oma ressursiga väga mõistlikult ringi käima. Aga Lähis-Ida annab samamoodi jah, võimalust hinnata nende nende tegelikule võimeid, hinnata nende välispoliitilist ambitsiooni. Vaadata, kuidas nad ka kasutavad seda laiemas huvide riiklike huvide kaitsmisel ja kuidas nad siis oskavad manipuleerida. Manipulaatorid tegelikult Nende nendesse diplomaatiline korpus on, on hästi rafineeritud, mitte kõige eetilisem, vähemalt minu seisukohast mitte mitte keegeetilist. Vahetame teemat ja räägime pisut teie vanematekodust. Kas te sealt saite selle isamaalise kasvatuse, mis juba teie kooliõdedel on meelde jäänud, et te olete mõelnud võimalusest, et kunagi on Eesti riik? Loomulikult kodu mõjutab absoluutselt siin ei ole üldse mitte mingisugust kahtlast. Ja noh, minu lapsepõlve mälestused on ju sellised, kus me istusime, mina poisikesena võistlesin isa põlvel, kruttisin raadiot, et saada see vabaduse hääl nii-öelda kätte. Ja püüda see Ameerika häälelaine kinni. Selbjega rutiin. Ja eks ta ole ka selles mõttes, et see eelmine riigikord, okupatsiooniaegne riigikord, see meie peres ei istunud. Ütlen ausalt, meie suguvõsas ei olnud keegi, kes oleks olnud kommunistliku partei liige. Mingeid mõjutusi loomulikult sellest tuli ka sellest, et mina tegin oma elukutse professionooni valikul ikkagi just oma teise eelistuse, mis oli elektriinsener mitte sõjaväelane. Tuleme jälle selle juurde tagasi, et oleks Eesti vaba olnud, ma oleks väga tõenäoliselt olnud esimene eelistus, oleks olnud sõjaväelane? Jah, kadustaja on see kaasa tulnud vaiksel moel seal? Jah. Isegi ma mäletan ühte seda episoodi, kus lapsed ikka tulevad, esimene, teine, kolmas klass ja olin vineeri sisse tanki põletanud ja siis ma ei mäleta, miks see oli mõõsamiir. Ma mäletan seda isa-ema, sellist näoilmet, nii et see oli kuidagi selline esmane tunnetus, et nüüd ma vist läksin kuhugi. Vist ei ole need asjad päris nii. Klassivennaga joonistasime, kuigi ma tol ajal, ega ma ei teadnud, mis asi see kolm lõvi on sinimustvalged ja joonistasime neid ja tegime oma manifest, ega ma siis tegid seda tausta, ei teadnud väikese poisikesena. Aga seda ma mäletan, et ma teadsin, et seda peab peitma Eli ära volditud ja mul olid sellised nahktallaga sussid, kuhu oli auk, oli sisse kulunud ja siis sinna alla panid. Mul nüüd sussi all ei ole kahjuks. Kellele te ise isamaalist kasvatust jagad? Aitäh mul on kaks väga toredat tütart ja mõlemad on kaitseliidu liikmeteks, on kodutütar, aga teine on teine küll praegu õpingutel välismaal, nii et ta nagu väga sellist aktiivset panust ei saa. Mu abikaasa on samuti kaitseliidu vabatahtlik ja noortetegevusega eks mis seal salata, ma käin nende noorte kotkaste kodutütarde, nii palju kui ajaraam annab, et, et see on meie tulevik ja me peame, peame andma seda just seda tunnetuslikku osa ka neile edasi. Ja ütlen ausalt, et kui te vaatate, siis kaitseliidus olemisse. Et olla kaitseliidus, see on kodaniku privileeg. Ühe väikese erandiga kodakondsuse nõuet ei ole noorte kotkaste kodutütarde ja see on hästi teadlik. Me võtsime selle selle seadusesätte välja. Sest me peame tegelema kõikide noortega ja anname endale aru, et kui meie ei tegele nendega muukeelsetega, siis keegi ikka tegeleb. Ja nende eesmärgid ei pruugi olla meie meie ambitsiooniga tahtega ja meie normediga meie, meie sellise ühiskondliku tunnetusega üldsegi mitte kooskõlas. Nii et see oli teadlikult, me võtsime selle välja, et kaasata hõlmata ka muukeelsete noorsugu. Käime seal. Kas teile teeb muret, et muukeelsed noorsugu on nii palju haaratud igasuguste idamaiste võitluskunstide treeningutesse? Ei, kui inimesed tegelevad füüsilise või noh, on füüsiliselt aktiivsed, see seedee mure. Me peame väga tõsiselt vaatama, et kes need klubiomanikud ja juhid on, siis küll võib hakata muretsema, kui nende nende orientatsioon on olnud kusagil mujal. Me ju nõukogude ajal tegime ja ma olen ise maadleja olnud ja, ja meil olid seal inimesed, kes käisid karatees, kes tegelesid idamaised võitluskunstidega. Tol ajal oli ka olukord teine, muidugi, et ideoloogia oli teinud. Me peame vaatama just nende, kus need noored koonduvad ja millised on nende juhtide ideoloogiline orientatsioon, suunitlus. Ja siis me hakkame alles mõtlema. Aga ei, ma sellepärast väga ei muretse, et kui on terved tugevad noored inimesed ja sinna ei ole poogitud juurde ajupesu, siis on kõik korras. Te olete ületanud nüüd juba poole sajandi künnise oma elus. Kus te näete ennast olevat 10 15 20 aasta pärast? Kõige selle ajaperioodil olen ma kindlasti kaitseliidu tegevliige kindel, see on kindel. Aga eks me näe seda, mida elu ette toob ja kus ma saan kõige paremini seda just seda kapitali, mida ma olen kogu oma elu jooksul kogunenud, et kus ma saan riigikaitsesse suunata. Sest ega riigikaitse ei ole ju ainult relvastatud vastupanu. Riigikaitse kui selline ongi erinevate tasakaalustatud selline lähenemine. Võib-olla see on hariduses, tõstame haridustaset. Võib-olla äkki olen, olles akadeemilises maailmas olnud, et võib-olla sobin koolitajaks, võib-olla sobin juhiks? Eks aeg näitab. Aga ühte ma ütlen teile kindlasti, et noh, kaitseliidu liikmeks olemine on eluaegne, eluaegne kohustus. Õigus, tegelikult, õigus. Ja eks me seda kapitali hakkan ikkagi edasi. Te jääte kaitseliitlaseks viimase hingetõmbeni. Nii mõelda. Mida öelda veel saate lõpetuseks igale eesti perele kuidas keerulises olukorras säilitada tasakaalu, mõistlikku suhtumist ja kainet meelt et ei langeks hüsteeria küüsi? Kõige halvem nõuandja, paanik, mina ei näe küll, et meil oleks paanikaks põhjust, meil on Eesti inimesed, on, on keskmiselt ikkagi haritumad ja, ja kaine mõttega inimesed. Aga kõige parem on see, et kui esiteks omale küsimuse, et mida mina saan teha et anda ühiskonnale ja kogukonnale midagi täiendada seda turvatunnet ja koolitada ennast ka ise kriisisituatsiooniga olukordadega hakkama saada. Esmased, sellised väga-väga üsnagi lihtsad põhimõtted selgeks teha, alustades kasvõi esmaabist ja ja tuleb olla hooliv teiste inimeste suhtes. Säilitame kaine luterlikku, kultuuriruumi, mõttelaadi. Paanikas küll ei ole praegu mõtet langeda ja, ja see, see närvilisus võib-olla on isegi võib-olla see on isegi kunstlikult üles löödud. Mida närvilisem on ühiskond, seda haavatavam ta. Hoiame kainet meelt. Me ei ole seekord enam üksinda, see ei ole 39. aastal, kus tulevad kaks pätti kokku ja teevad oma paktid ja ja otsustavad teiste üle. Täna me oleme ikkagi tsiviliseeritud maailmas, me oleme. Me oleme sarnase mõttelaadiga riikide ühtses ühtses ruumis. Pika intervjuu andis kindralmajor Meelis Kiili. Me täname selle tasakaaluka, kindlameelse ja turvatunnet sisaldava mõttekäigu ja vestluse eest. Aitäh teile ja jooks. Ja uus saade juba tuleval nädalal samal ajal laupäeval kell 12, null viis kuulmiseni.