Tere ja kena päeva vikerraadioga. Minu nimi on Sten Teppan ja algab saade, käbi ei kuku. Rahvusvahelisele muusikapäevale mõeldes on tänane külaliste valik põhjendatud. Mitmes mõttes. Kõrvitsate suguvõsast võinuks siin istuda päris mitu, mitu erinevat kombinatsiooni isadest ja poegadest. Kutsusin kuulsatest vendadest vanima, Tõnis Kõrvitsa. Parafraseerides kirjandusklassikat, siis enne läheks jumalapäike looja, kui tema Eesti muusikasse antud panuse kirjeldamisega ühele poole saaks. Aga nimetagem ühte siiski ka ikkagi panus Eesti muusikasse. Poeg Tõnu Kõrvits. Isaga üsna ühte rada käinud helilooja on samuti muusikast läbi imbunud ja elust on keeruline leida episoode, mis ei oleks seotud muusikaga. Aga kuidas see kõik on nii läinud, muuhulgas seda saates käbi ei kuku uurimegi head kuulamist. Ma võib-olla esimese küsimusega, Tõnu, alustaksin just teist, et kas mõnikord on endal ka peast läbi jooksnud kuidas on niimoodi läinud või et kas kõik saab olla juhus või üldse mitte, et et te teete isaga sisuliselt ühte sama asja olete muusikast läbi imbunud, ütleme siis niimoodi või niisuguses perekonnas ja suguvõsas oleks moos stsenaarium olnud absoluutselt mõeldamatu. Ma ei oska mõelda teistmoodi, et kuidas oleks võinud minna, et muusikuks olemine, see on ikkagi kõik, et see on elustiil ja see on elukutse ja see on üks suur muusikaarmastus, et et kui see on olemas, siis ja ilma selleta ei saa, siis ma ei näe palju muid võimalusi. Aga see ei tähenda seda, et, et elu koosneks ainult muusikast. Et elu on ikkagi liiga huvitav ja mitmepalgeline, et seda 100 protsenti muusikaga täita. Maa Tõnis ei mäleta, et siin saates oleks mõni lapsevanematest avameelselt tunnistanud, et tal on väga tähtis olnud see, missugust rida tema poeg või tütar elus ajama hakkab. Ma millegipärast kahtlustan, kui te vaatate, kuidas sõnul läinud on, siis ilmselt väga kahetsema ei pea. Aga kas kusagil sisimas on, on ikkagi hea meel ka puhtalt asjaolu üle, et Tõnu muusikasse sattunud Kas või selle pärast juba, et ta hakkas muusikat õppima? Muidugi, tähendab me suunasime, tähendab muusikat õppima, aga ta hakkas õppima. Siis oli näha, et see talle meeldib. Ta ei olnud mingisugust vastu põrkumist ega midagi taolist, vastupidi seal näiteks, kui oli eksam, pandi uksed vahepealt kinni ja siis ta harjutas neli-viis tundi järjest Toma klaverit, niikaua kuni loo selgeks sai ja keegi ei tohtinud teda vahepeal segada. Järelikult ta võttis asja väga tõsiselt. Sageli, võib-olla ma liialdan, aga kipuvad need lood pigem olema sellest reast, et et küll ma olin tüdinud ja kuidas, ma ei tahtnud, võib-olla hiljem olen vanematele tänulik, et nad mind jõuga sundisid muusikakoolis käima, aga Tõnu puhul siis on kõik teistmoodi olnud. Kas te ise mäletate ikka sedasama asja? Tegelikult? Tegelikult on, on ka neid teistsuguseid lugusid, olgem ausad, kõik kõike on olnud. Aga, aga võib-olla see on õige jah, et, et kui oli vaja teha ja oli eksamini jäänud suhteliselt vähe aega ja asjad olid halvasti, siis pidi tegutsema. Kas te mäletate, mis hetkelt oma lapsepõlves ära jagasite, millega isa täpsemalt tegeleb ja mis see kontekst võis olla? Ma annan kohe päris aegade algusest, aga isa oli ju väga mitmekülgne, ta tegeles mitte ainult ühe asjaga, et ta ju mitte ainult ei istunud laua või, või klaveri taga ja kirjutanud, aga aga kui ta oli noorem, ta mängis väga palju pilli, kitarri ja basskitarri, seda mäletan. Ja need esimesed akordid kitarri lõpetas ka isa mulle selgeks. Tõnis, teile sama küsimus, millest Tõnu juba rääkis. Kui te mõtlete tagasi enda lapsepõlve, siis kui loomulik ja iseenesest mõistetav oli see, et teie muusika juurde läksite. Mu vanemad olid mõlemad olnud, ema oli olnud laulja kooris ja isa oli, oli muusikateadlane ja selge see, et nad püüdsid poegiga õpetada muusikast aru saama. Ja siis pandi mind, ma ei tea, miks, aga mind pandi viiulit mängima kusjuures ütleme, viiulimäng ise nagu eriti ei köitnud, aga mind köitis kõik see, mis seal seal kõrval oli selle muusika õppimise juures, ütleme näiteks solfedžo mis võib-olla tundub väga raske, aga mulle tuli seal väga kergelt. Nii et laste muusikakooli lõpueksami ma kirjutasin selle diktaadi välkkiirelt valmis, samal ajal kui absoluutse kuulmisega poisid seal veel pusisid. Et mul oli seal, tähendab, selles mõttes väga lihtne ja see mulle väga meeldis. Kui me lapsepõlve mälestuste juurde jõudsime, siis sinna kuulub kindlasti muud ka peale muusika. Kas te mõtlete oma elu peale tunnis seal nii kaugele, kui te suudate tagasi mõelda päris reaalseid mälestusi, siis mis pildid esimesena kodust koduhoovist silme eest läbi jooksevad? Päris väiksena ma kujutan ette seal kolme-nelja-viie aastaselt, siis oli väga huvitav, oli tiibklaverialune seal olid igasugused need missid ja värgid et seal sai ja see oli, noh, ütleme lavitš küllaltki palju ruumide vasaraga seal all siis ikkagi väga tore mängida. Ja siis hiljem, kui me kolisime Luise tänavale, siis sealt kõrval oli suuremate laste lastekodu ja nendel oli huvitaval kombel mingisugusel kujul ma isegi ei mäleta, aga minu meelest see oli mingi väga suur, umbes nagu meil siin stuudio makule, midagi taolist oli magnetofon isegi mingi valvel, ta oli selle magnetofoni kõrval ja nendel olid väga huvitavad lindid, mille peal oli ainult rock n roll. Ja siis venna Toomasega pistsime oma pisikesed ninad sealt kangutasime ennast üle aia, siis vaatasime, kuidas kuidas suuremad, et poisid seal ühesõnaga tantsisid rokki ja see muusika muidugi. No esiteks me olime seda raadiust tagunud, aga teiseks hektari peaaegu ütleme peaaegu elavalt näha rock n rolli see ikka avaldas, suhtlen. Mis need lemmiktegevused olid lapsepõlves, kas muusika oli ikkagi see, mis tuli kohe sisse ja andis tooni, või? Lapsepõlves oli meil sealsamas luise tänaval, seal olid suured hoovid. Palju lapsi oli ümberringi, mängisime üksteise hoovides ja siis olid, kes olid vanemad poisina mäletan. Seal oli ja keegi hakkas õppima trompetit. Siis ja siis nagu tema kõrvalt veel õppisin äraga trompetivõtted ja proovisin puhuda, millest oli mul hiljem suur kasu. Sest kui ma läksin sõjaväkke, siis mu käest küsiti, et mis pilli mängid. Ütlesin, et noh, et igasuguseid pill, aga ma olen trompetit mänginud, sest tal seal mingi viiuliga ei ole mõtet tarbelda. Sõjaväeorkestrist. Ja tegelikult ma ei olnud mitu aastat mänginud, ainult üks kord oli nagu tõsiselt asjasse suhtunud, kui oli kooliülevaatus, pinginaabril tromboonimängija, siis ma kirjutasin ühele mustlas romansi, mida mängis üks vanem klassi poiss. Ma mõtlesin, et selle looma mängin ikkagi trompeti, püüan maha mängida, kirjutasin siis trumboonile teise hääle ja siis me esinesime seal nagu tuua. No mina mängisin trompetit, tema mängis trombooni. Siis tuli sõjaväkke minek, siis mul tuli see meelde. Aga kuna ma ei olnud kaua aega mänginud ega siis puhumisest ei saanud üldse juttu olla, ma mõtlesin, et kui saksa näpud selgeks ja siis õppepunktis, seal ma siis harjutasin, näpusid hiljem, kui dirigent mind välja kutsuda, trompeti pihku mängi. Mängisin siis talle hästi aeglaselt ja püüdlikult selle heliredeli alt toost ülesse tooni, sest ta ütles selle peale, et alla pole vaja tulla, lähed suurt trummi mängima? Kas vanemad olid Tõnis teil nõudlikud, kui me hakkame mõtlema näiteks esimestele klassidele koolis ja ja nii edasi, et mida kasvatus kodustele tähendas? Eks ikka naut siin, aga ma ütleksin niimoodi, et ma ei mäleta, et oleks nüüd väga pressitud või. Poiste värk, me olime keskmisest kolmelised ja neljalised õpilased. Nonii, aine läks, tuli paremini välja, mõni, nii nagu ta tuli ja ka selles mõttes ei olnud nagu mingit sundust. Ma nüüd ise ei vaadanudki, tõtt-öelda ülem sünniaastaid, kui suured vanusevahed teil on, aga kas kui palju te omavahel nii-öelda mängugamp jõudsite olla vanuse mõttes just et Toomase nimi jooksis läbi, kas keegi jõudis veel punti või olid teised liiga palju nooremad? Ei, nad olid ikka nii palju nooremate selles mõttes, et mina läksin juba peale keskkooli kodunt ära, aga nii palju ikkagi me jõudsime, et me ütlesime Tiidule kitarrivõtet selgeks õpetada. Ja tänast oli siis parimat kitarristi, praegust mõtlen just Nende stiilide alal, mis tol ajal olid moes. Kantri ja rock n roll ja selline asi. Kas te mäletate ka oma vanemaid rääkimas või, või tulevikku kuidagi ette kujutama, et mis võiks teist saada või, või teie vendadest või veel kord, et tuleks tagasi, et see kõik oli perekonnas lihtsalt niivõrd iseenesestmõistetav, et kui muusikaga tegeletakse siis ja tundub, et poistel tulebki lihtsalt välja ka, et siis polegi vaja nii-öelda kange tõmmata või juhtida asju kuhugi? Ega see tähendab selles mõttes ei olnud lihtne, sellepärast et et kui ma olin üheksandas klassis lõpetasin laste muusikakooli viiuli siis ma sellel ajal juba mängisin kitarri, see oli juba hoopis teine muusika, hoopis teine maailm. Ja kuna veel tol ajal ütleme Soome televisiooni nii palju ei olnud, aga oli Soomeraad, me tahame siis venna Toomasega kuulasime ja sealt olid meil teada enam-vähem hitid. Nii tolleaegsetest, kuidas seda nüüd öelda popmuusikast või laagritest ja ja, ja samuti, aga samuti kuulasime ka väga palju džässi. Kirjutasime üles nimed, kirjutasime lugude pealkirjad üles inglise keeles ja tänu sellele oli mul koolis näiteks inglise keelega väga lihtne, sellepärast et me kirjutasime inglisekeelsed pealkirjad ja siis vaatasime, kuidas, mida, mida see tähendab. Tähendab, sõnavara oli järsult väga palju suurenenud. Et selles mõttes oli nagu väga lihtne, aga see kitarrimäng, eks ole. Ja suundumine Kerge muusika poole, mille poole kogu aeg kiskus ka see tekitaski peale keskkooli lõppu sellise vaakumi, et mida siis edasi õppima minna ja osalt klassivendade nagu mõju, isegi mitte mõjul, aga kuidagi läks niimoodi, et ma läksin hoopis Tartu Ülikooli. Justkui ma ei eksi siis füüsikat. Ja tähendab, see oli füüsika-matemaatika teaduskonda ja seal ma sain kaks aastat, pidage siis oli see aeg, kui võeti sõjaväkke. Püüdsime sõbraga seal manööverdada, et oma paberit siia polütehnilisse instituuti, kus oli siis sõjaline kateeder siia üle tuua ja ja jookseme siin edasi-tagasi, aga sellest ei olnud kahjuks midagi välja nii igaveses, kuni kuni isa tuli koju ja ütles. Ta nägi praegust sõda puhkpillisõjaväe, puhkpilliorkestri dirigenti, et ta läks siia kõrvale kohvikusse, et mine nüüd, jookse sinna ruttu. Ja räägi oma jutt ära. Nonii, läkski siis. Läksin sõjaväkke ja sõjaväe orkestrisse, siis hakkasin suures trummis peale, pärast ma mängisin seal ikka päris mitut pilli, lihtsalt. Selle järgi, kuidas dirigendile vaja oli. Mõni mees oli puudu kuskilt, siis andis mulle kaks nädalat aega, ütles, et nüüd sa õpid selle pilli ära, siis õpid selle pilli ära. Siis lõpuks oligi mul nagu põhipill oli pass väiksem tuubavariant. Ja selle peale ma olin päris nii-öelda meister, kutsuti ka. Kui tuli see Tartu Ülikooli koht ja vähemalt ajutiselt muusikast kaugemale minek, siis oli see kodus teema ka, ma saan aru, et mees on suur ja vastutab ise oma asjade eest, aga, aga mingil moel ikka täitsa läbi oli see asi, mis vajaks selgitusi. Ei otseselt ei olnud, mulle anti nagu vaba valik ja ja ega ma ei saanudki kaua seal eemal olla, sellepärast et Tartu Ülikoolis oli kohvik, kohvikus mängis bänd, kus oli siis minu meelest mängi, mängisid alguses kolmekesi ja ma ei tea, kas ma ise pakkusin ennast kuidagi, sattusin sinna. Aga seal mängis siis praegune akadeemik Agu Laisk, mängis saksofoni ja Harri Tarvo kadunud helilooja ja kontrabassimängija oli, tema, mängis kontrabassi ja siis oli veel löökriistamängija. Ja kui ma läksin sinna sisse, repertuaar osutus mulle täiesti tuttavaks, sest mängid tee nii-öelda džässistandardite ja samal ajal ka, ütleme, uuemaid lugusid. Meil läks, selles mõttes koostöö sujus, sujus väga hästi. Et me käisime päris mitmel festivalil Tallinnas ka esinemas, selle kvartetiga. Kui suur oli reaalselt oht, et tekst oleks Tõnis võinud saada reaalteaduste esindaja oli see oht üldse õhus päriselt olemas või lihtsalt üks selline vimka, mis eludel sattus. Ta ei olnud nagu vimkaadari mingisugune sirgelt teelt nagu kõrval kõrvale pööramine korraks selles mõttes, et ega hiljem on mul üks sõber, minu meelest oligi Agu Laisk. Ja see ütles nii, et elu raputab kõik mehed ikka omasse paika seal, kus nad peavad olema. Ja, ja siis, kui ma olin seal, nagu öeldakse, juba hiljem muusika juurde tagasi läinud, siis ta ütles novot. Et mäletan seda, et kui vahest ta kutsus mind enda juurde ja ja siis püüdis mulle midagi seal füüsikas seletada, aga tal oli kodus magnetofon, kus oli meeletu kogus linte jättes mind hommikul sinna vaatluse värk kergelt õhtul siis arutame seda asja ja tuli koju ja maja on muidugi midagi õppinud, ma olen terve päev läbi kuulanud neid linte. Ja siis ja siis oligi niimoodi, et tol ajal juba hakkas raputamine peale. Kas teil on kooliajast mõni mõni õpetaja, kes mingil põhjusel eriti meelde jäänud? Õppisid teises keskkoolis, praeguses pestolmis ja minu jaoks olid suured õpetajad, olid füüsikaõpetaja, näiman ja eesti keele õpetaja astavers kes lained olid küll väga rasked, kes oli minu jaoks täielikud autoriteedid, ütleme niimoodi. Aga mis puutub nüüd muusikasse siis oli mul sellega vedas, et mind kutsuti kümnendas klassis aiakutsuti ansamblisse Ma mille juht oli Kustas Kikerpill, seal mängisid kõik poisid, kes olid õppisid, õppisid ise professionaalseteks muusikuteks ja ühesõnaga seal ei olnud mul mingit allaandmist. Kuna ainult kitarri mänginud, siis Kustas kutsus mind. Mäletan, see oli jaanipäeval. Üheksa kutsus mind enda juurde, viis sinna Norma tehases, kus oli see nii-öelda klubi, siis andis mulle pihku seitsme kellelegi tarri, tähendab, see oli kuue Helnega tari poest ostetud seitsme, kellega ta oli noaga kraapinud, selle kaelasid nagu õhemaks, et oleks kuuekeelne. Ja siis andis pihku nende kitarri, et lehe paksu noodiploki, et siis nimetasid nii, sügiseks olgu need lood kõik selgeks õpetatud, õpitud ja võtted ka selged. Ja nii see läkski ja mul ei olnud mingit allaandmist, mäletan küll, esimene tantsumängust pidi, ütleme seal neli tundi järjest mängima, et, et see oli ikka nii, et vasak käsi oli sellest barre võttest täiesti kange, silme ees oli, oli must, jube valus oli. Aga see oli, tuli kõik hiljem asjale kasuks ja ütleme igasugune nii-öelda näpujooksutehnika, kuna piir mängida, siis mul ei olnud nagu sellega probleeme. Ja sai ikka harjutatud ka, ega see ei tulnud mitte niisama. Rääkige 50.-test ja 60.-te algusest ajastu mõttes koolis käimine, mida see aeg üldse kujutas, kas sealt on midagi toredat mäletada, ma mõtlen, et ka väljaspool muusikat. Et sõjast ei olnud ju väga palju aega möödas, oli seda kuidagi tunda või peale olid tulnud noored nende oma elu ja see ei muutnud midagi. Mis atmosfäär valitses toona. See oli too aeg, kui meie tänaval oli palju lapsi. Ja meil oli kogu aeg nagu noh, ühesõnaga oli niukene tegus värk, hiljem hakkasin veel spordikoolis käima. Seal käisin ka ikka mitu-mitu aastat hoolega. Luisa tänavat pidi minna, vaadata neid vanu maju, vanu hoovi, siis tuleb ikka meelde, mis seal tehti, kes seal elas, kellega seal mängisime. Ja igasugused sellised sümpaatsed mälest. Kas koolipoiss Tõnise asja tuli vahel mingil moel vanematel klaarida ka? Kiigega eriti vist ei olnud küll üks asi, mis ilmselt see oli, mitte ainult meil. Aga see oli ka, tuletab meelde just seda, seda sõjavärki oli see, Ta oli Männiku lasketiirul ja käisid poisid ja korjasid sealt kokku, püssirohutorusid nende, kuidas need sinna sattunud olid, aga ühesõnaga keegi seal käis ja siis tulija siis jaotasid laiali ja siis nendega sai hirmsasti pauku tehtud ja ja ühesõnaga, see oli vot selline nagu see lõbu, mis mulle meenutas seda. Kuidas ta, Tõnis endale abikaasa leidsite? No eks ikka muusika kaudu. Hakkasin juhatama raadio noorteansamblit, kus oli siis seitse, kaheksa tüdrukut, laulsid, sealt saimegi tuttavaks. Ühel hetkel sündis Tõnu Tõnu, kas te oma isa vanematega olete ka kohtunud ja muidugi kõik lapsepõlve suved veetsin ma ütlesin tegelikult koos nendega enamasti Karepal keda Tõnis rohkem meenutab, kas isa või ema võib-olla vanaema, rohkem, et ma sellise nagu rahulikkuse poolest. Et vanavanaema oli ka väga selline rahulik ja ei kiirustanud kunagi. Tõnis, kui Tõnu sündis, siis kas mingil hetkel sai Pille nii-öelda kogemata jäetud ka kuhugi, et et ta ikka nende otsa satuks? Põhipill, mis toas seisis, lahti oli, oli klaver ja meil oli selline. Või on siiamaani, tähendab selline haruldane Juliustusti firma klaver, mis on küll pianiino, aga ta on kõrgema raamiga, see tähendab, et ta on oma mõõtudelt suurem lõhestatud toon allapoole. Et keeled äkki ei pea vastu. Siis kui Tõnu hakkas nüüd muusikat õppima, siis ma mõtlesin, et nii ei saada. Minul oli enda töö jaoks ükskõik kuidas ta hääles on, aga siis ma mõtlesin, et siis ta peab häälde panema. Ja nüüd Tõnu on oma teoseid kirjutanud, kuid sellesama klaveri peal Kas see on see pill, ma mõtlen Tõnu esimesi asju, mis teil lapsepõlvest silme ette tuleb või annab mälestada või siis midagi muud? Klaver muidugi, jah, ma mäletan neid kohti, kus see klaver on majas asetsenud, et et igasuguste remontide ja, ja väikeste sisemiste kolimiste tagajärjel on see klaveri asupaik siis majas muutunud, nüüd päris minu töötoas, mis on veranda, aga tegelikult ma rohkem mäletan isegi seda linki, mis oli Jupiter. Ja, ja see oli võib-olla isegi vähemalt sama huvitav lintmakk ja mis lindid seal olid, et ja milline muusika veel lapsepõlvest mäletate? Isa-ema olid ranged mitte väga arvanud, noh, nad on sellised hipiajastu inimesed, et pigem oli selline suhteline vabadus ja ma ise on sündinud ka uudstocki aastal, nii et kuigi üsna kaugele uudstockist, aga ma arvan, et see on selline suhtumine. Jõudis ka siis minu minu ellu, et ma arvan, et et oli tore, mitte palju muusikat oli seal, on, ma mäletan mise hipiajastu inimene, tähendab milles see väljendus, see mõtteviis või olek? No kindlasti mingil määral boheemlane ikkagi, et et ema ega isa nad ei käinud niimoodi kellaaja peale tööl. Isa töötas ka kodus ja ja muusikaeluga käib see kaaslased, tullakse hilja koju ja graafik oli, oli suhteliselt vaba. Koduseid töid oli oma two pidi korras olema, aga võib-olla natuke rangem oli sa isegi seal suvekodus Karepal, kus vanaisa oli nagu selline heas mõttes, siis õpetas kõik puude saagimise ja ladumisel sellised asjad selgeks. Et seal oli, oli seal rangem võib-olla teinekord nii et siin oletada, et inimesed, kelle töövahendiks on põhiliselt väga õrnade instrumendid ei oskaks kirvest käes hoida või saega ümber käia nagu liiga selline mage. Mulle on alati meeldinud oma kätega midagi teha, nii et ma siiamaani seda teen ja oma suvekodus ka samamoodi, nii et see on väga lahe. Kuidas teie koolis hakkama saite, kui muusika kõrvale jätta ja ma saan aru, et see ei olnud üldse mingisugune küsimus? Noh, nii ja naa. Enam-vähem isa rääkis, et kolmed-neljad, et ma arvan, et ma olin enam-vähem sama klubi mees kolmed-neljad. Esimesed kaheksa aastat õppisin Mustamäe gümnaasiumis ja seal oli natuke teistmoodi kool kui, kui hilisem muusikakeskkool õppisin inglise keele kallakuga klassis ja see inglise keel oli maailm ka raske. Aga samas samamoodi nagu isal. Mind aitas väga palju muusika, kõik need laulud ja need sõnad, et see muusika, mis mulle meeldis, ma tahtsin teada, millest need laulud räägivad, et mis, mis see tähendab. Mingis mõttes oli sellest väga palju abi keeletunnetuse tekkimisel. Kui te mõtlete ajas tagasi oma noorust, palve peale head jube vana talu, eks, et ma kujutan ette, et see tegelikult võib päris äge olla, kui isa on tegija omas valdkonnas ja tema vennad üks populaarsem kui teine, eks, et kui me räägime popansamblites neis pidevalt ju pildil on, eks, et siis automaatselt tuleb kõik kaasa. Kas te mäletate ka, et panna kõrvuti omavahel ja võrrelda või eelistada kukerpille või kui rock hotelli midagi niisugust, et kas sellega seoses teil on mingisuguseid koolipõlvemälestusi, see umbes nende kõrgaeg sattus ju sellesse perioodiks? No ja kindlasti paljudel kontserditel sai käidud ja transameheks ei sattunud, võis juhtuda seda ka. Aga noh, kõik need inimesed olid ju meie kodus väga sagedased külalised ja mingis mõttes on praegu ka, et kõik dolla tegijad Ivo Linna, kes, kes on ka praegu suur tegija. Ma mäletan siin just mõned aastad tagasi, Ivol on selline hea valija hääle ja, ja tegelikult oli vist suhteliselt varane hommik, nii et ma magasin, aga siis märkasin selle Iffi valju häälse jutu peale üles. Ja siis ta seletas isale, et kuidas mingisugust kala marinaadi teha, vist. Võtad selle kala fileerida ära, niisiis paned äädikat siis ma nagu punnisin peaga, mõtlesin, et vau, et päris lahe. Et umbes sama hea kui Londonis keegi kuuleb, et kuidas poolmekaatni tuleb tema isa juurde ja seletab, kuidas kuidas teha kala marinaadi, et see, see oli tore ja need kõik inimesed. Neid oli huvitav kuulata, et mida nad muusikast rääkisid ja arvasid ja see kõik oli kihvt. Ma ei oska arvata Tõnist selles mõttes kuidagi konteksti panna avalikku tähelepanu mõttes, et, et see, võib-olla see töö ja toimetamine muusikas oli veidi teistsugune kui juba nimetatud popansamblites, kes olid pidevalt kuidagi tähelepanu all, eks ja inimesed kindlasti neid laule kõik teavad peast ja nii edasi. Pulaarsus ja tähelepanu, mis niisuguse eduga kaasnes. Tõnu tõika peibutas kuidagi veel näha nii lähedalt kõrvalt kuidas on võimalik hästi hakkama saada ja olla tõesti populaarne. Ma arvan ikkagi, no ma ei saa öelda, et see, see mind ei mõjutanud või et, et mul oli sel hetkel ükstaspuha, ma arvan, et ikka ju igal loojal või muusikule, et auahnus või ju peab ka ikkagi mingil määral olema, et aga kas see kindlasti ei ole see nagu kõige-kõige tähtsam. Kas te telemajja kasvatasite ja saad minna peale paratamatu, eks arvata oli aeg, kui isal oli väga sageli siin asja, eks rohkem raadiosse, võib-olla isaga käisin koos raadios kaasas telemajja ma sattusin, seal oli üks laste laulusaade, kus ma pidin, pidin laulma. Oli ka sellist asja ette, kas pidi esinema? Tohutul hulgal on sündinud, vist mitmeid põlvkondi üles kasvatanud juba lapsest saadik muusikatest teie isa käe läbi. Mis lemmik on? Ma arvan, et ma ei ole väga originaalne, kõik mõmmi aabits ja tegelikult see Leopoldi muusika samamoodi ma arvan, et need on sellised, su suurimad hitid. Mis on tegelikult väga täpne sõna, et mõnes mõttes kummaline, kuidas lastele loodud meloodiad võivad ikka sellisel positsioonil olla või kui tähtsad inimeste jaoks mis rada telesaadete ja, ja televisiooni muusika juurde juhtis. Kui ma lõpetasin ajateenistus sõjaväes, siis oli olemas niisugune ansambel nagu TV ansambel, mis oli kvartett, kus oli Kustas kikerpuu, mängisin klaverit, tiitwards, altsaksofoni ja klarnetit. Elva mängis bassi, Heino Sandra mängis trummi. Ja kuna ma olin siis nüüd nagu vaba kitarrimängija siis võeti mind sinna kitarri mängima. Ma mängisin kitarri päris kaua. Nii kaua, kuni tekkis moment, kus Elmo väram ei tahtnud nagu seda basskitarri mängida ja siis ma läksin ka. Ja ma olin juba siis orkestris mängid, siis ma läksin basskitarri peale täielikult üle. Selle, samal ajal, kui ma seal televisioonimajas nii-öelda ringi käisin, tulid minu juurde Noorte stuudio poisid Ülo Karpliniga eesotsas ja ütlesid, et et kas ma ei tahaks neid aidata noortele lauljatele seadeid kirjutada? See oli siis kui algas kuulus kanal 13 kust tulid siis välja kõik hilisemat ajada. Boris Lehtlaane, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Jaak Joala, Marju Kuut, paari saate jooksul suitsu sealt nädalate panin saates oli, suutsime sealt nagu kõik kokku korjata ja mis oli tol ajal, oli meie pluss oli see, me võiksime ise valida muusika, mida me mängime. Keegi ei pannud kätt ette esialgu. Ja ja sellepärast on nii mõnedki lood, mis nendest saadetest läbi käid, on, on, on jäänud nagu nendele lauljatele meelislugudeks. Sellepärast et me ei võtnud Gefilus, sest seal on ikka need, mis olid maailmahitid ja lasime teha eestikeelsed tekstid, mis on ka väga tähtis. Mul on meeles, kui Tõnu Aare tegi apelsini ja küsis mu käest. Hirmsasti tahaks ta roki around the clock ja mis sa arvad, kas on mõtet teha eestikeelset teksti? Ma ütlesin, et kui sa laulad seda laulu inglise keeles sest seda on laulnud miljon miljonit, tuhanded bändid, eks ole, inglise keeles ja nendest ei ole mingit jälge järgi jäänud, et lase ikka teha eestikeelne tekst ja kuna nendel seal võtta suurepärane sõnameister tarder, ma ei tea, kas tema kirjutas selle teksti, aga, aga hilisemalt apelsin indeksid tõestavad ka seda, et eestikeelsete tekstidega. Tähendab, ta jääb ikka rohkem meelde kui see, kui sa laulad seda inglise keeles. Restoranides jah, seal on võib-olla teine asi seal. Kui ei olnud eestikeelsete tekstidega, siis keegi ei hakanud seda spetsiaalselt tegemises laulsite inglise keeles või originaalteatrisse. Aga eestikeelne tekst on jah, selles mõttes tähtis. Aga needsamad lastelaulud kas või paar, mida Tõnugi siin juba mainis, et võib-olla sellel ei ole nagu väga lihtne vastata, et ühest küljest peetakse lastele loodud lugusid pigem lihtsaks. Teisest küljest jälle ma mõtlen, et midagi niisugust luua, mis päriselt korda läheb ja tõesti toimib igas mõttes vist ei saa väga lihtne olla, et selliste asjade tarvis ei ole ju ka kusagil vist retsepti või mingit käsiraamatut. Et palun viis lehekülge sellest, kuidas kirjutada lugu mõmmi aabitsale see peab kusagilt tulema, kuidas seda ära tuntakse või aru saadakse. Vot ei oska öelda ja tegelikult ütleme neid samu mõmmi aabitsalugusid meenutades siis võib-olla jah, Mõmmi aabits avalaul. Seda ma mõtlesin tükk aega, milliste nootidega ma peaks alustama ja siis mul tuli meelde, et samal aastal võitis Eurovisiooni laul. Ma ei mäleta, mis selle laulu pealkiri oli. Aga mis hakkas siis suure seksiga peale ja see oli selline nagu rõõmus alguses mõtlesin, et okei, kaks nooti on paigas, et vaatame, mis edasi saab. Ja siis sealt tuligi samal ajal mõni lugu tuleb täiesti nii kiirelt, et ei saa isegi aru, näiteks äpu näärilaul. Sellega juhtus, et Aimlal palusin teksti teha, et, et see peab olema tähendab selline mingi näärilugu ja kui oli juba lindistamine oli, hakkas kätte jõudma siis Orylinikus inspektor, oi jah, ja siis ta ütles, et oota natukene. Pärast ta ütles, et ta pidi juba Moskva rongi peale tõttama ja võttis kaabu maha istus sinna esiku laua taha, kirjutas paberile selle teksti. Ja siis ütles mulle selle läbi telefoni ette. Ja see meloodia sündis ka mulle niimoodi täpselt, et ma mäletan, et ma läksin nagu. Televisioonimajja lindistama ütleme selle selle vahepeal pingelises, mõtlesin sellest, mis viisimann sellisele tekstile peale panema. Ja kuna see laul oli noh, ütleme suhteliselt lühikene, aga siis ma sain, sain ta niimoodi valmis, et jõudsin enne lindistamise naudid ka kõik välja kirjutada ja sündis täiesti nagu hetkega ja kuskilt õhust, et et ei olnud mingisugust ette planeerimist ega midagi taolist. Kas te olete hiljem kuidagi tunnetanud ka või või omal nahal füüsiliselt aru saanud, mis lood need tehtud said ja kui paljusid ja mil moel need mõjutanud on, kas see kuidagi tuleb ringiga helilooja nii tagasi ka? Lugude saatus ongi heliloojal see, et et kui ta on selle loo valmis kirjutanud, siis lugu hakkab nagu oma oma elu elama tema ei saa enam seal ära midagi muuta, kas ta siis võetakse vastu või või ta unustusse, nii et see kõikide lugude laulude saatus ütleme nii. Kas Tõnu oma poiss ka kuidagi inspireeris, on ta andnud mingil moel tõuke üheks või teiseks looks või sai teda kuidagi katsejänesed on mingil hetkel kasutada või? Ei, vaat seda ma ei oska nagu teha, ma tean küll, et proovi hiljem ma olen kuulnud, et proovitakse alati lastega plaadile valitud lood pannakse mängima, siis lastakse lastel valida, et missugused lood kõige rohkem meeldivad, siis plaadi peale lähevad need lootmist, lastele meeldisid? Ütleme niimoodi, ma tean, on tehtud. Aga Ma arvan, et ei olnud, tavaliselt oli jube kiire kogu aeg. Ma rääkisin, mitte ainult minule ka kõikidel teistel kogu see orkestreerimise töö tol ajal oli ka niimoodi, et Peeter Saul helistab õhtul. Mul on mitte õhtul, aga ütleme eelmisel päeval, et mul on, homseks on seda lugu vaja, et katsun nüüd valmis teha. Ükskõik mis nipiga, eks ma siis tegin, vahest kirjutasin öö läbi. Ja siis oli seal oli üks huvitav nüanss selle asja juures, et kirjutada läbisid pididel partiid ka suurele orkestrile kõik välja kirjutama, eks ole. Ja tihtipeale oli ka niimoodi, et ei saanudki nagu magada, no ütleme või sai väga vähe magada ja siis istun hommikul bussi ja siis nappussid tavaliselt ikka täiskiilutud istuda ei saanud, ripud seal selle käsipuu küljes seal ja ja siis mõtled ja siis järsku lööb. Ma ei tea, kuskohast see oli mulle mitu korda läheb. Pagan. Neljandas numbris viiendas taktis trombooni, kolmandal noodil anti esseest puudu. Ja pärast tulen löön partituuri lahti ja ongi niimoodi. Kuskilt on alateadvus on selliseid asja registreerinud mitu korda on selliseid juhuseid? Tõnu kui oli abi vaja näiteks koolitöödes, ja ma ei mõtle ainult muusikat veel laiemalt, siis kelle käest seda pigem kodus sai siis kui keegi vanematest satuslike kodus ka olema vahepeal? No isa käest. Sest kuna ta oli füüsikat ja matemaatikat õppinud, siis ta seda tundis ja teadis, aga näiteks keeleasja, et mäletan, oli siis õe käest küsitud. Mäletate ka seda hetke, mil sai paika, et Teiegi supp vägisi professionaalse muusiku suunas või selle karjääri suunas? Ma arvan, see võis juhtuda millalgi siis, kui ma läksin õppima muusikat edasi muusikakeskkooli. Et siis kuidagi tundus nii, et nüüd vist ja ma sinna jään. Aga ega ma ei teadnud täpselt, mis sellest saab, sellepärast tegelikult sellel ajal mulle meeldis väga bändides mängida ja ma kuulasin hoopis teistsugust muusikat kui, kui see klassikaline muusika. Klassikalist ka muidugi, kuna koolis sellega tegeleti, asjad kuidagi on asetanud paika, sellist klassi võib-olla ei ole andnud, et ahaa, nüüd minust saab muusikat. Et asjad on vaikselt tekkinud number ja inimesed ja ja muusika ja muusikud, et nii see on läinud, kas see kõlab pigem loogiliselt või mitte, et mehest, kes on varastes kolmekümnendates, saab, saab ise õppejõud? No minuga niimoodi läks. Läks paljuski ka selle tõttu, et, et see vahepealne põlvkond eesti heliloojad, kes olid sellele 50.-test, nad väga lühikese Aja jooksul lahkusid meie seast ja siis seal tekkis selline generatsiooni selline tühimik ja ja siis anti võimalus noortele mitte ainult mulle, aga ka kõik teised minu kolleegid Toivo Tulevi, Helena Tulve on just sellel ajal said nendest õppejõud. See oli huvitav väljakutse rõõmuga vastu võtta. Ja see oli väga-väga huvitav, sest ega alguses ma ju ma ju ei teadnud päris hästi, kuidas need asjad käivad. Aga jällegi oli aega ka nagu ennast natuke sisse seada, et esimesed aastad ma õpetasin organisatsiooni ja pillide tundmise eriala või loengut aga siis hiljem Kui ees on isa ja terve suguvõsa, siis niimoodi tagant tulles on see moment, mis võib mingil hetkel segada või sündmuste käiku kuidagi mõjutada. Ma mõtlen, mida sügavamat on jäljed ees, seda keerulisem mõnes mõttes võib nagu olla taganttulijal, et latt on asetatud teatud kõrgusele ja kehvemini ka ei tahaks justkui teha ja. Ma ei tea, aga üks asi on see ka, et ma arvan, et me oleme isaga natuke erinevad muusikud, et küll oleme palju sarnaseid asju teinud, isegi samadele projektidele muusikat seadnud või, või arranžeerinud. Aga isa ongi võib-olla rohkem selle peal olnud, nüüd eriti viimasel ajal orkistreerimise äranseerimise pea. Mina võib-olla seal vähem, et rohkem olen. Olen ise kirjutanud muusikat ja seal see võib-olla selle publik või, või selle kuidas ma ütleksin, auditoorium võib-olla natuke teistsugusem. Teadlikult oma valikuid ei ole teinud lähtuvalt sellest, mida eest isa teinud on, et ta ei ole nii-öelda varjust välja tulemise küsimust kunagi olnud peas. Ma ei, ma ei ole mõelnud selle peale. Kuidagi on teistmoodi tekkinud kasvõi sedasama orkestreerimise või organiseerimise asi, et kui ma tulin sõjaväest, siis siis oli vaja tööd ja, ja isal oli sellel hetkel mingit seadmise asja, nii palju ta andis osad asjad mulle teha niimoodi selle asja sees olles tehes õppisin ka siis mina seda kunsti. Ma küsisin nõu ka, aga siis aina vähem ja lõpuks sain juba ise hakkama ja. Nii nii see käis. Mõlemad, oletasin arusaadavalt oma jutust läbi lasknud ka ka sõjaväes käimise momendis. Dististi võrdlemisi oluline periood. Tõnis, kas teil on sõjaväest peale orkestris mängimise midagi head ja midagi halba veel meenutada? Pärast neid möödunud aastaid? Ega Vene sõjaväes seal midagi ütleme head otseses mõttes ei olnud, hea oli see, et oli palju vaba aega. Sea oli see, et ma teenisin Tallinnas siinsamas Tartu maantee 52 kus oli sõjaväeosa number 75 19, kust on väga paljud muusikat läbi läinud väga. Ja tähendab praegused professionaalsed muusikud kus oli väga palju vaba aega ja kus tõesti sai igasuguseid pille mängida ja mis kõige tähtsam, minu jaoks oli see et kui tuli meile aega teenima praegune helirežissöör Enn Laidre, kellel oli siis kaasas Jausa stereomakk ja meeletu kohus sassi linte. Ja tähendab meil oli, kuna oli tegemist puhkpilliorkestri ja siis seal oli ikkagi, ühesõnaga nagu öeldakse, mingi bigbändivariant oli ka olemas. Ja siis ma hakkasin lihtsalt sealsamas pisikeses Captiorkas, nagu nimetati, kus oli noodikogu, panin talle makki üles, hakkasin sealt sõjaväeorkestrile kirjutama seadet mis oli siis väga suur praktika. Kuna mõtlen sõjaväes nagu eriti midagi muud teha ei olnud, siis oli väga heategevus ja võib-olla sa suunaski pärast kõige rohkem selle, mis ma praegu teen. Ja sõjavägi läkski nii lihtsalt. Muusika ja orkestrimängija jaoks oli justkui teine maailm. Jah, ei no kas seal orkestripukk seal siis, aga siis me meid ikka natukene seal piinati ka, selles mõttes pidime bossil käima ja kõik niimoodi. No põhiline see, et mäletan seda meeletu lumega talv siis hommikul aeti üles, teised läksid kõik hommikvõimlemist tegema, siis öeldi, et muusikantena Tartu maantee. Ma mõtlen seda, et lumelabidad kätte ja Tartu maanteelt siin sõja osa ajast kõik lumi. Lumi tähendab hunnikusse kõnniteede pealt nemad ja sedasama ja see hirmus talv on mul meeles, et lumehanged olid ikka seal pooleteistmeetri kõrgused ja paksult täis, tähendab, selles mõttes mitte üks on seal ikka päris paksud täis ja ja järgmise aasta 15. juunil oli veel pisikene lumehunnik siin. Tähendab, kuna päike peale ja siis seal Tartu maanteel seal selle aia juures maas. Tänu teie mälestused ajateenistusest, no väga palju on sarnast juba see, et ma mängisin sama pilli, mis isa mängis ka siis toovat alguses tuubate, tegelikult pärast seda kõige suuremat Peedu basspilli mängisin ka mingeid sarnaseid asju. Noh, see oli muidugi hirmus pikaaegse kaks aastat on nagu ilmselgelt selgelt liiga pikk aeg ka Eestis või mujal. See oli Kaliningradi oblastist seal Poola piiri ääres sai ka siis tegeletud sellise asjaga, millest hiljem hiljem on olnud kasu, näiteks mina pidin sageli kirjutama ümber sportituurist, siis eraldi pillidele neid partiisid ja siis või siis ka vastupidi portiidest partituuri tegema ja siis seal minu ülemus alati rõhutas, et nad peavad ilusad välja nägema, et et pillimängijad tahavad sealt, et mängida rõõmuga ja et kõik need noodid, mis ühel ajal kõlavad, need peavad ka partituuris olema ülevalt alla vaadates ühes kohas, et, et see asi, et noot peab hea välja nägema, on, on ma arvan, mingis mõttes sealt pärit. Teie sõjaväe sattus vist juba üsna liidu lagunemise lõpuaastatel, eks olles õhustik tunda ka siis oli juba rihma lõdvemaks lastud. Oi, see oli jah 87 kuni 89. See oli natuke teistmoodi. 80.-te lõpp kas sinna noh, Eestist ju tegelikult mitte väga kaugele, aga siiski jõudis pada vibratsiooni ja ja nagu seda õhustikku, mis siin tasapisi maad hakkas võtma. Ja ikka noh, kasvõi siis ajakirjanduse kaudu ja juttude kaudu. Kuna see koht, kus ma olin, oli, oli Poolast, mis mõne kilomeetri kaugusel ainult siis Mägiga Poola televisiooni ja kuulas sai kuulata raadiot ja seal olid väga head programmid ja kõik selle aja selline poprokkmuusika, et seda, see oli pidevalt nagu eetris. Ta, nagu ta vanemate peale mõtlete, siis ma ei tea, kas inimesed niimoodi teadlikult märkavad niisugusi asju või mõtlevad sellele ja tähele panevad aga aga needsamad liigutused, millega teid kunagi nii-öelda inimeseks kasvatati, et kas sealt on midagi, mida kindlasti kaasa võtta või mis on tähtis või mille üle saab täna olla tänulik. No ja muidugi on väga palju asju, ma arvan, see vabadus ongi üks kõige tähtsam asi, et lasta inimesel ise ka ikkagi kujuneda, et mitte väga kuidagi raamidesse raamidesse panna. Noh, ma kuulasin kodus ka palju sellist muusikat, mis isa võib-olla ajas kuidagi õlgu kehitama, ta võib-olla kohe alguses ei mõistnud seda, aga noh, see oli okei, ma arvan, tema kuulas ka oma nooruses sellist muusikat, mida tema vanemad ei mõista. Ja minu lapsed samamoodi kuulavad praegu sellist muusikat, mis minu jaoks on. Võib-olla tekitab küsimusi, aga, aga see on ju lahe. Elu ringkäik rääkige oma lastest, kui vanad nad on, kaks tütart on Grete, Paula Grete on on juba täiskasvanud. Poola noorem, 13 õpib viiulit, vanem tütar on töötab ajakirjanikuna, nii et on, on läinud teistsugust teed, aga armastab väga muusikat teha, ka muusikast kirjutanud. Noorena ma tütre puhul mul on tunne, et ta võib ehk jääda muusika juurde. Peamine ikkagi, et inimesed oleksid õnnelikud. See, see on tähtis. Ma mäletan, kui mu vanem tütar õppis koolis, ta õppis ka siis muusikat esimesed aastad ja siis kusagil seal ennem gümnaasium Tal soovitati, et äkki, kui nad on sellised toreda, teistmoodi mõtlemisega palju lugenud juba lapsepõlvest saadik. Et äkki Ta võiks õppida siis ka heliloojaks ja ma mäletan, see tekitas minus selle natuke nagu mure, et et see nii raske eriala ja elukutse, et paremini. Ma tänan, et selle aja võtsite oli sümpaatne rääkida, aitäh, Tõnis. Aitäh, tänu selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kohtume nädala pärast.