Tere paneme kajaloodi taas tööle ja vaatame, kui sügavale meil õnnestub ühe inimese mõtetesse ja hingesügavustesse süüvida. Homsest esimesest oktoobrist alates on siis rahvusringhäälingus lõpule viidud juhtkonna ja struktuurimuudatused on toimunud järjekordne põlvkondade vahetus. Ja kindel on, see muudatused toovad kaasa põhimõtete ja väärtuste muutused, mis hakkavad peegelduma ekraanidel kõikide meie kodudes. Aga me täna vaatame veel kord tagasi, sest oma rohkem kui 10 aastat kestnud töö Eesti televisiooni peatoimetajana lõpetab Heidi Pruuli. Tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Heidi, kuidas kirjeldada, seda tunnete segu niisugusel hetkel töö juurest armastatud töö juurest, et lahkuja, no et kas see on nagu kergendustunne, et ometi lõpevad ära 14 tundi kestnud tööpäevad ja ja justkui see vastutuse koorem, et, et sa pead igal hetkel vastutama kõige eest, mis Eesti televisiooni ekraanilt vaatajani jõuab. Või on natukene kurb tunne selles mõttes, et nii palju asju jäi pooleli, sest et lahkumine ei tulnud ju väga oodatult, et see oli siiski ootamatu, et kuidas sa neid mõtteid, tundeid, kahtlusi, kuidas kirjeldada. Neid on väga keeruline kirjeldada, tegelikult valmisolek selleks muutuseks minus oli olemas, sest ma nende loogiliselt mõeldes võisin eeldada, et uus juhtkond soovib uut meeskonda, soovib inimesi, kes ei tea, kuidas kogu aeg on olnud, kuidas kõike on proovitud, et on vaja uut energiat, et teha muutusi, neid muutusi tõesti on vaja, sest noh, teatud paigalseisva tunne oli meil endal ka juba viimastel aastatel, nii et selles mõttes mingit ootamatust ei olnud, võib-olla lihtsalt see, mis hetkel see toimub, kui kiiresti see toimub. Ehk see, aga aga ma ütleks, et mingit suurt pettumust küll ei ole, pigem pigem ongi see võimalust korraks aeg maha võtta ja vaadata, et jätta nendesse selja taha, millega tegelemine juba hakkas üle jõu käima. Sest ütleme, see vastutuse koorem ja ülesannete palju, sest see killustatus, millega see kogu aeg kokku puutusid, see probleemide ring oli tohutult lai. Ja võimalus keskenduda nüüd ühele konkreetsemale valdkonnale, mis on olnud minu jaoks kogu aeg mul nagu kõrvaltegevus. Et see on pigem privileeg. Ja noh, lõpuks ei ole ju mingit sellist, et tõmbame joone alla ja lahkume vaid vaid töö jätkub lihtsalt teises vormis ja veel, et mis teeb selle vahetes kuidagi loogiliseks ja vastuvõetavaks. Meeldivaks on see, töö läheb edasi inimestele, keda ma usaldan, kes on allunud mu meeskonnas mu kõrval palju aastaid. Nii et mingid radikaalsed Ta väärtuste muutust on, ma ei prognoosi. Ma arvan, et olulised asjad jätkuvad, aga võib-olla natuke uutes vormides. Aga kas on kõik need 10 aastat olnud nii, et kui midagi eelmisel õhtul ekraanil juhtus, siis järgmisel hommikul koosolekul või, või inimeste hulgaski sind tunnevad, vaatavad sulle nõudlikult otsa ja küsivad, sina ju vastutad. Ja on ikka, on need küsimused vahel, jõuavad juba enne järgmist hommikut mu postkasti või meili peale. Ja eks need on ka põhjendatud, need küsimused ega kunagi ei ole võimalik kõike ette näha ja kõike ette kontrollida, paljud asjad juhtuvad saadetes vahel, need juhtuvad ka saatejuhtidel endalegi üllatusena tuleb esineja ja Hakov ennast promoma, oma üritust promoma, nende suud on raske sulgeda. Ja noh, vahel on ka selliseid piiripealseid juurde, kus on, et noh, kas mõne intervjuuga natukene agressiivseks on asju, mis osadele vaatajatele tunduvad pealetükkivad lubamatud, teiste jaoks loomulikud. Me oleme ju kogu aeg arvamuste paljususe keskel ja igal vaatajal kodanikul, poliitikul on hääl, saab seda häält väga hästi väljendada. Tarvitseb vaid teha üks klikk, kirjutada üks lause ja me peame sellele vastama, reageerima ja külma rahu säilitama. Just kuidas saab peatoimetaja oma rolli nägid, et kas sa oled see, kes kui midagi juhtus, kutsud järgmisel päeval saatejuhi vaibale võisraid, pigem niisugune amortisaatorid. Kõik halb, mis kuskilt väljastpoolt maja või majast seest on tulnud, et see jääb sinu sinu sisse. Sa ei kanna seda edasi rääkida tulevikuga, mitte vaibalekutsumise vormis ei ole olnud kunagi minu stiil ja mind ei ole ka ennast nii eriti palju vaibale kutsutud. Pigem on ikkagi vaja arutada, kas tõepoolest läks midagi valesti, kas oleks saanud teisiti ja paremini. Ja alatihti tulevik ikkagi püüda need pinged maandada ja väljapoole andad märguannet ja me mõtleme, me saime oma probleemidest aru, me tegeleme sellega, aga hakata kohe omi süüdi tunnistama, seda ma kunagi ei ole tahtnud teha ja ei ole teinud ka. Nii et töörahu tuleb säilitada ja Heidi, sa kuulusid Eesti televisioonis nende kolleegide hulka, kellel oli eelmise juhatuse esimehe Margus Allikmaa ka rohkem kui üks eriarvamus, mis pinnal need eriarvamused eelmise juhatuse esimehega tekkisid. No näed, põhiliselt ikkagi tekkisid eelarve läbirääkimistest ja eelarve kitsikuses, need ei olnud nagu isiklikud vastuolud. Need olid sellised töised arutelud, mis vahel jooksid, kui meil tavaliselt novembrikuus, mil saabus novembrikriis, kui eelarve oli jõudnud sellesse faasi, et soovid, tahtmised teha, uusi projekte, tuua midagi värsket programmi jäid jälle joone alla, nad ei mahtunud sisse, sest nii-öelda kohustuslik kava võttis ära kõik selle, mis kasutada oli. Ja noh, vahel olid ka niisugused erinevad ootused, eks juhtkond soovis muutusi, aga niipea kui me kuskilt midagi kokku tunduma mõtlesime hakata, tulid ka tagasilöögid avalikkuse poolt juba niisugused ärevad signaalid, et midagi tahetakse kinni panna, ära lõpetada ja siis need meeleolud, nagu muutusid need suunised ka muutusid, et mõned programmid, mis olid nagu kriitika all juhtkonna poolt, äkki muutusid kõige olulisemateks. Ja me olime seal mitme sellise mõjujõu vahel. Tegelikult see kõige väljapaistvam kriis spordiõiguste üle oli pika protsessi tulemus, sest enne, kui see asi läks, rikuks kus enam ei saanud nagu kuidagi hoida seda maja sees. Kahjuks oli toimunud mitu kuud läbirääkimisi, oli pakutud stsenaarium meeskonna poolt, kuidas seda eelarve kriisi võiks lahendada. Aga need ei läinud töösse ja ühel hetkel oli, olime me nagu valiku ees, et kas toetada kolleege, kes tegid tööd pühendumisega või olla lojaalne organisatsioonile juhtkonnale. See dilemma oli väga keeruline. Õnneks õnneks me tulime sellest küll välja, kahjuks jällegi suurte kadudega, et me kaotasime mitu väga head inimest, kes töötavad meie konkurentide juures kes pingestavad praegu seda meediaväljatasakaalu. Aga noh, ju see pidi nii minema seda nagu ära hoida ei õnnestunud. Mina tavalise televaatajana märkan ka seda, et Eesti televisioon võib-olla alati ei ole hoidnud, omab väga häid inimesi, et lisaks Marko Kaljuveeri ja Hanno Tombergi lennuõnn nimetada Krister Paris ja AK toimetuses läinud mitu inimest, et ma oleksin siiski hoidnud inimesi, kellel on vaataja usaldus ja toetus. Aga sellist teatavatel põhjustel alad ei õnnestunud. Ja nendest, kes on läinud, kellest tegelikult on see rahvusringhäälingugeen olla isa, kes vaatavad meid ka eemal olles nagu toetada ja, ja hoidva pilguga neid on viimase võib-olla viie aasta jooksul väga pikk rida just eetri, nagu te saatejuhtide osas, eks need põhjused on olnud erinevad, osadel inimestel on tõesti olnud uued väljakutsed, mis võib-olla ka palganumbris on kajastunud ja vaheldust on vaja olnud. Et see aeg, kus inimesed tulid tööle Eesti raadiosse või Eesti televisiooni ja läksid siit pensionil, on tänapäevaks muutunud. Inimesed on palju kiiremat vaheldust vajavad, tahavad uusi väljakutseid ja leiavad neid väljastpoolt seda organisatsiooni. Et mõnes mõttes on see paratamatu, aga et me oleks teinud kõik endast oleneva, et neid inimesi rakendada või neile organisatsiooni sees pakkuda uusi väljakutseid, seda peab küll tunnistama, et see ei ole õnnestunud ja võib-olla ka natuke sellepärast, et et ütleme, sünergia meie organisatsiooni sees erinevate toimetuste vahel on olnud ikkagi puudulik veel, et see on olnud struktuuriskeemides ja paberi peal olemas rohkem kui tegelikus elus. Noh, eks seal kindlasti on omad põhjused, sellepärast et raadio ja televisiooni ühendamine, millega me ju siiamaani tegeleme, mis ei ole päriselt ikkagi veel teostunud toimetuste, nii-öelda kokkuviimine või üksteisele lahendamine, sellel on omad riskid, omad põhjused, miks need raadio, televisiooni pool töötavad nagu erimudelit tänu kassa ühise suhtlus ja töökeskkonna puudumine, elame ikkagi erinevates majades ja kõik see on nagu takistanud võib-olla sellist tihedamat läbisaamist. Aga selleks, et inimestele pakkuda uusi väljakutseid, töiseid, et oleks uute ideede rakendamise ruumi. Ja just sellest on meil kogu aeg puudu, noh, midagi uut programmi juurde tuua on tingimata vaja midagi sulgeda, nagu need asjad, mis seal olemas on. Võib-olla meile on tundunud, et need on pühad, Need on meie alustalad, neid ei saa puutuda, sest tõesti, kui seda nimekirja vaatama hakata, siis ega seal ei ole väga sellised, mis on oma aja ära elanud või kuidagi mahakäinud, neid ei ole, need on juba läinud. Et tuua värskust ja pakkuda uusi väljakutseid olemasolevatele tegijatele on vaja need ressursid kuskilt vabastada ja vot seda on olnud raske teha inimestel, kes on nagu pikka aega töötanud see nõuab mingisugust suurt julgust, natuke sellist noh, peast tulla minemist ka ja kõikide nende kaasnevate tagasilöökide üleelamist. Kolleegid on sind iseloomustanud kui juhti, kes kunagi ei tõsta teiste peale häältkisi kurjusta, kes ei tee kolleegidele haiget. Kas 10 aastat Eesti televisioonis meesjuhtide keskel töötamist ei ole sulle õpetanud niisugust meheliku juhtimisstiili, mis tähendab teiste arvamustest üle sõitmist lubaduste andmist, mida ei kavatsetudki täita. Ta valjuhäälset ja reljeefsed eneseväljendust olulise informatsiooni valikulist jagamist ette. Võib-olla oleks niisugune käitumisstiil näiteks eelarve läbirääkimistel kaugemale viinud. Ma ei tea, see ole õpitav, see hakka külge, kuisus eneses seda omadust ei ole, siis saab, pigem püüad tasakaalustada seda teist poolt oma mingi kompromisside otsimise tasakaalustava rolliga. Ja ma arvan, et see ongi olnud üks minu rolle selles 10. aastas kriisid maandada, ilma et nad jõuaksid kuskile otseselt tegijateni. Ja ma arvan, et, et see on mõnes mõttes ka õnnestus ka Margus Allikmaa mõnel korral tunnistas et nägemus, kuidas kõik oma muuta, aga kuidas kõik on valesti, kuidas raha kulutatakse valesti. Ta aja kulgedes nägi, et see päris nii ei ole ja et noh, see kannatlik selgitamine mingis mõttes ikkagi jõudis pärale. Ja ütleme, selle 10 aasta jooksul ka need töösuhted ja suhtumised ikkagi päris palju muutusid hoolivamaks tähelepanelikum maks, arvestama, maks kuni jälle mingi kriis saabus, siis asetasid asjad jälle nagu pea peale korraks. Nii et eks tegelikult see elu on telemajas on ja noh, ma usun ka raadiumas kirglik selline erinevate nägemuste ristumine, tõestamine sest me oleme ikkagi nagu muutuva meediamaastikul, kus väljaspool on ka aga suur konkurents väga suur pinge, meie suunas aga tähelepanelikult nõudlikud pilgud. Me peame kogu aeg selles protsessis ise värskenema uuenema ja ja muutusi ka ellu viima. Kuidas sina oma põhimõtete eest seisad, kui läheb vaidlemiseks, kuidas sina ennast kehtestad just sellega, et sa oled tasakaalustav jõud. Ma ikkagi argumenteerimine ja põhjendamine, vaatasin läbi meie 10 aasta kirjavahetust, mis muidugi tuletas meelde igasuguseid asju, ka üsna selliseid väikesi tühiseid, asju, mille üle me pikalt vaidlesime. Kirju käis ikka edasi-tagasi punktide kaupa esildisi juhatusele siis kohtumine siis läbi, Jumine uuesti nende asjade juurde mitu korda tagasi tulemine, et noh, see on selline nagu väike augu uuristamine kivis. Võib-olla mõnikord see väsitas ka teist poolt, ma mõtlen, võib-olla see ei ole olnudki kõige õigem taktika mõnikord vahel on kindel ka selline järsk vastandumine ja ma ei tea, kas see minema marssimine võib-olla tulemuslikum. Toomas Lepale mõjus omal ajal väga hästi, kui sa kasutasid samu meetodeid, tõstsid häält ja virutasid ukse tagant selga kinni siis ta mõtles, et mis ta nüüd hakkas. Miks ta nii tegi, kuidas ta nii tegi? Ta ju muidu kunagi nii ei tee. Saime nagu hakkama jälle. Aga ekse kulutab sind ennast ka tegelemine väikeste asjadega samal ajal kui suured Võtavad nojah, see ongi, et et selline peaülesanne võib kõigi nende niisuguste olmeliste Igapäevaste korraliste küsimuste juures nagu silmist minna, et ma ise kujutasin ette, kui ma peatoimetaja rolli võtsin, et ma tegelen eeskätt saadete sisuga sisu valikute, noh, jälgimise monitoorimise tagasiside andmisega aruteludega kõige sellega. Ja muidugi me tegelesime ka, aga selle kõrval oli nii palju organisatsiooni loomisega seotud ühendamisega seotud arutelusid töötasude, tehnikahindade, tehnikahindade arvestamise, kõikide nende küsimustega paratamatult puutusid kokku, sest kui näiteks inimeste töötasude süsteem oli kuidagi vildakas või ei rahuldanud tegijaid, siis nende poole niisugune rahulolematus jõudis ku saadete tegemise protsessi. Et noh, sellest ei saanud eraldada öelda, et see ei puutu minusse, vaadake ise, kuidas te saate Täiesti selge on, et kui inimene on rohkem kui 10 aastat Eesti televisiooni peatoimetaja, siis tööasjades töö juures inimene saab haiget. Kuidas sa sellest üle saada, et ei kanna endaga kogu aeg kaasas? Mul ei ole sellist kogemust, et mind oleks isiklikult rünnata. Küll on Eesti televisiooni rahvusringhäälingut väga palju avalikkuse poolt nii-öelda halvustatud, ebaõiglaselt süüdistatud aga seal peab alati mõtlema, mis on need motiivid, et me oleme ikkagi konkurendid, konkurendid, kommertsmeediale oleme samal turul võistleme vaatajate tähelepanu eest ja on teatud perioode, kus need rünnakud on muutunud hästi agressiivseks. Ja siis on kahju, kui me ei leia nagu toetust ka oma potentsiaalsete liitlaste poolt, kes võiksid olla meie selja taga, kes võiksid aru saada, miks on avalik-õiguslik Ringhääling üldse vajalik ja, ja milles on tema toimimise mõte. Et kui need liitlased on ka kusagil kas vait või isegi vaadatavat poolt, sest mõni huvigrupp ei ole nende suutnud läbi suruda mingit oma saate ideed, näiteks. Kas sellest on kahju? Aga pingelisi aegu, mis on seotud ikkagi töömahu kuhjumisega mingitele aegadele, ja kõik need eelarvekõnelused. Et eks seda on aidanud mitu asja leevendada, esiteks oma meeskond, meeskond, kelle üle ma olen lihtsalt nii uhke ja õnnelik, kes on püsinud enam-vähem samas koosseisus 10 aastat. Paljudega ma olin ennem, kolleegid, töötasime koos. Ikkagi omavaheline selline suud puhtaks rääkimine, väike pinge, mahapanek üksteise mõistmine, toetamine on aidanud tohutult ja teine on kodu ja perekond. Ja minna loodusesse, kõndida kuskil mere ääres, lihtsalt püüda peast välja puhuda lasta tuulel nende sundmõtted, et noh, mis siin ikka siin mingit imeretsepti ei ole. Kas sa oled kergel meelel andeksandja? Üldiselt küll ma annan andeks enam-vähem kohe, kui inimene natukenegi kahetseb või näitab omalt poolt, et ta on järele mõelnud, et ma ei vaja mingeid ametlikke andekspalumist, kui on kuskil midagi valesti läinud, aga kui ma näen, Ta on ka järele mõelnud. Et siis ma olen valmis esimese sammuga tegemas, ei suuda teha tööd, kui on kogu aeg mingisugune pinnud hinges. Et need peab välja saama. Ja kui inimesed on kuidagi ebaadekvaatselt käitunud või ülekohtuselt, siis neil on tavaliselt ikkagi mingid motiivid olnud, nad on ise olnud häiritud, rahulolematud miski on seda põhjustanud. Noh, tuleb aru saada, mis toimus ja katsuda katsuda sellest üle minna. Aga kas on olemas mingi piir selle vahel, millega tohib ja saab leppida ja selle vahel, millega ei tohi ja ei saale? Mida millega ei saa leppida, on ebaausus, valetamine ja pahatahtlikkus sihilik pahatahtlikkus kolleegide suhtes. Eks sedagi ikkagi aeg-ajalt ette tuleb. Ja ka niisugune oma organisatsiooni halvustamine väljaspool millest ma lihtsalt ei saa aru, et kui ikkagi sul on halb töötada kui selle needi otsesed, mida tehakse, kui sulle ei meeldi su kolleegid siis võib-olla see ei ole õiges kohas, lihtsalt, kuidas oma. Meeskonna kokku panid siis, kui sa 2007. aastal Eesti televisiooni peatoimetajaks said. Eks see ole ka kollektiivne mõttetöö, päris üksinda ma seda teinud, aga suuresti sai see meeskond komplekteeritud kolleegidest, kes juba töötasid, keda ma tundsin. Uus inimene meie meeskonnas oli Mart Normet, kes sai ära tõmmatud kommertsmeediast ruudust ja kes osutus tohutult inspireerivaks kolleegiks, oluliseks üheks võtmetegijaks meie omavahelises sellises suhtes meeleolu uute ideede välja pakkujaks, kes väga hästi haagis omakorda René Vilbrega pea režissööriga, kelle kohalolu Meie mõte töödes ja aruteludes oli mulle ääretult tähtis, sest Renee on väga kiire mõtlemisega väga konkreetne, väga otsekohene, tema pikka juttu ei armasta, nemad olid meeskonnas sellised uue mõtlemise nii-öelda esindajad. Samas oli vaja oleks sellist heas mõttes konservatiivsest traditsiooni, vaataja eelistuste tunnist, et need pooled oleks omavahel tasakaalus ja mul on tunne, et see õnnestus ka. Ja mida ma ise pidasin väga oluliseks, et see vaimsus, mida Ilmar Raag oma nende valitsemisajal televisiooni tõi ja jättis, et see elaks edasi ja nii palju, kui vähegi võimalik oli, sest eks tulid ka uued suunised ja ka muutus. Aga ma arvan, et mingis mõttes meis enestes ja ka programmis on säilinud filmivalik kvaliteet targad, kvaliteetsed valikud kultuurile tähelepanu, et noh, neid. Me oleme püüdnud hoida elus ja arendada. Ma tunnistan ausalt, et ma tunnen Aarne Rannamäe suurt puudust, ma tunnen puudust tema tasakaalukast sõnaste niisugusest hästi rahulikust olekust, ükskõik kas Aktuaalse kaamera lugejana võim kas välisilma saatejuhina või mõne muu saatejuhina, et mõnikord ma vaatan ekraanilt, mis stuudios toimub või kuidas mingi olukord on kujunenud ja mõtlen, kuidas Aarne Rannamäe oleks seda olukorda lahendanud, vaid kuidas ta läks sellest või teisest situatsioonist välja tulnud, et ta oli ühest küljest. Ta oli niisugune rahulik ja tundus, et teemat käsitleb, et on nagu selle kohal või sellest üle, aga teisest küljest oli sellega väga seotud ja tema kohalolekule oli tajutav kui vaja, siis ta oli väga terav küsitleja, et. Kes meil praegu on, on niisugune kolleeg Eesti Televisioonis, kes ei ole juht. Aga kelle sõna maksab palju ja kes ei jäta aga sekkumata, kui vaja olla ja kes ei ole küla kraakleja sealjuures. Aarne Rannamäe fenomen on muidugi eriline ja ma olen ka tema üle mõelnud temast puudest tundest leidnud enda jaoks kuidagi sõnastada tema olemast. Sest töötades mentorina paari ajakirjanikuga olen arutanud, kuidas saada heaks ajakirjanikuks ja olen kasutanud nagu Aarne näide püüdnud teda iseloomustada või, või lasta iseloomustada oma nendel nõustatavatel. Ja tema kuulus veel sellesse põlvkonda, kus oli võimalik spetsialiseeruda ühele valdkonnale nagu süvenenud ja püsidagi selle piirides ütleme, uudised olid teine teema on ka välispoliitika alal, oli ta ekspert number üks. Nende hilisemal ajal on püütud ajakirjanikele sisendada sellist laia profiili, fenomeni, et nad teevadki erinevaid asju, võtavad erinevaid väljakutseid, aga ei ole üheski valdkonnas süvitsi asjatundjad. Noh, see on, ühtepidi võib olla hea, aga teistpidi ka puudes ja mis siis, nagu on ka uutele noortele ajakirjanikele, niisugune ideaalmudel on raske öelda, tikaks peab seal endas leidma, aga ma arvan, et tõsiseltvõetavaks muutesse siiski peale seda, kui sa oled ühes kitsamas valdkonnas nagu parim. Sa võid teha teisi asju, ka Aarne Rannamäe võis juhtida kamanda meelelahutussaadet vahel, kuigi ta tegi seda harva täie pisendanud, jaganud oma aega liiga paljude asjade vahel. Ja noh, see kuidagi toitis ja süvendas, tugevdas tema tema kuvandit. Kes meil on tänapäeval Eesti Televisioonis niisugune tasakaalukas, aga mõjuka sõnaga kolleeg, kes ei ole sealjuures ametlikult juht. Võimalik, et munadel väga hea potentsiaaliga ajakirjanikel ei ole praegu lihtsalt väljundit veel, et oma oskusi midagi arendada ja nähtavaks tuua. Aga üks, kelle süvenemis võime ja analüüsivõime ja töökus ja tarkus silma paistab, keda ma väga austan. Indrek Treufeldt. Indreku ampluaa on ka küllaltki lai, ta on võimeline tegema põhjalikke intervjuusid. Ta on väga hea ajaloo tundmisega poliitikamaastikul võimekas ja see, kui kiiresti ta suudab häälestada ühelt teemalt teisele tagav, tihti mitte tihti, aga nii mõnedki korrad Aarne tasendas paaritunnise ette hoiatamisega. Indrek on kindlasti üks, kes kannab neid ajakirjanduse parimaid kvaliteete edasi oma sellise empaatia ja oma sotsiaalse närvi poolest. Ma loodan, et Urmas Vaino ost saab. Ja ta juba on sinnapoole teel, tõsiseltvõetav ajakirjanik. Neid on tegelikult rohkem, kui ma siin veel paar nimetan, siis ülejäänud mõtlevad taga. Mina. Ma ei saa jätta ütlemata, et ma katsun alati vaadata Ta seda Aktuaalset Kaamerat, kus mulle vaatab ekraanilt vastu Margus Saar, sest et tal on kindlasti selle saate jooksul üks hetk, millest ma tunnen, et ta teeb vaataja tuju paremaks, et kas see on pilk või sõna või paus, mis ma ei tea, aga seal midagi iga vaataja jaoks nagu isiklik lähenemine No tegelikult on ja ma olen väga nõus, Marguse puhul on tema kui ta ei ole Aktuaalse kaamera laua taga, vaid on, läheb ajakirjanikuna inimeste juurde, siis inimesed teda väga usaldavad ja väga armastavad, temas on see hoolivus ja see selline kõnelema panemise võime mida me näiteks selles iseolemise sarjas hästi nägime. Puuetega inimesed, eluraskustega, inimesed lihtsalt tavasid ennast talle väga kergesti, aga ma usun, et see ei ole. See ei ole niisama lihtne talled, et ta ikkagi on ennast kurssi viinud teemadega ja, ja ta lihtsalt on hooliv inimene. Muidugi pealtnägija seltskonda peaks nimetama Mihkel Kärmase töö on mitte ainult saatejuhina, vaid see, kuidas ta on oma meeskonda arendanud, kuidas ta on uusi inimesi nii-öelda järje peale aidanud ja kuidas ta nendega tegeleda ja millist tööd ta teeb. Ja noh, seal ei saa eksida seal oma väga põhjalikult iga väidet kontrollida, sest vähimgi probleemne teema leiab pressinõukogu üles. Kohtulahendeid otsitakse, et noh, see on kogu aeg väga selline habras ja mille peal nad käivad. Aga nad on teinud seda väga missioonitundlikult. Ja tulemuslikult. Aga tänane saade on siiski sellest, et rääkida Heili pruunist. Räägime nüüd kiirelt ära. Viimase 10 aasta jooksul kõige enam südame külge jäänud suured projektid, ülekanded sisse ostetud formaadid, millega sina oled olnud kõige rohkem seotud ja mille õnnestumise üle. Sul on siiralt hea meel. Njaa alustaksin tegelikult ETV2 loomisest. ETV2 oli ühiskondliku algatuse suuresti kodanikuinitsiatiivi projekt, sest plaanid, mis sellega olid avardada pekingi olümpiamängude ajal ja jätta siis töösse lendasid vastu taevast, neil oli programmi kontseptsioon kõik välja töötatud. Aga siis tuli teade rahastast ikkagi ei tule peale, pekingi olümpiat läheb see kanal kinni. Me olime siis alles alustanud meeskond, töötanud aasta või midagi ja meil oli see suur pettumus ja trots ka, sest tundus, et juhtkond nagu tõstis käed mitte kohe, aga üldiselt naat leppisid olukorraga, et noh, mis teha, raha ei ole ja valitsus nii otsustas. Ja me töötasime välja uue mudeli, pidasime natuke nõu ka, et et kuidas kanal ikkagi nagu hoida töös ja et ära hoida tema kinnipanek. Ja ma mäletan, et ma tookord pidasin ka Ilmar Raagiga nõu ja Ilmarites ärge liialt rääkige rahapuudusest, tulge positiivse programmiga, mõelge midagi välja, mis nagu veenaks. Ja me mõtlesime välja lasteprogrammi, neli kuud lastesaateid näidata, lapsevanemad enda poole võita sellele nagu nelja kuu pärast kriips peale tõmmata, peab olema ikka väga südamete otsas. Ja tegelikult nii ka läks. Õnneks juhatas tuli ka meie mõttega ikkagi kaasa, ei hakanud kuidagi sellele jalga ette panema, mis on, noh, väga tore, nii läks. Ja noh siis juba järgmise aasta eelarvesse on küll midagi märkimisväärset ei saanud, aga siis küll võimalik tegevust jätkata. Otsisime selle raha programmis eest olukorras, kus tegelikult raha oli kõigeks vähe. Ja kui me tol hetkel ei oleks nagu seda olukorda kasutanud, siis järgmised aastad olid majanduslangus, tagasiminek mitmel rindel, et see ei oleks olnud võimalik. Ei, ma ei kujuta ette, millal oleksid siis õige aeg siis olnud uuesti sellega välja tulla. Aga ma ei kujuta ette, et me oleks ühe kanaliga jätkanud veel, me olime enam-vähem ainus avalik-õiguslik ringhääling, millel oli üks telekanal juba siis üheksa aastat tagasi. Ja nüüd on ETV kahest kujunenud niisugune kultuuri-haridus- ja teadus programm. Ja ta paratamatult peab täitma mitut ülesannet. Aga kindlasti ei saa teda käsitleda kui mingeid, et tagavarakanalite või, või manööverpinda, kaugel sellest, kes ikkagi jälgib seda programmi, seal on väga hoolikalt ja maitsekalt valitud filmi progamm harivad saated, teadussaated ja ka muidugi lastesaadete kõrvale sport, sest et sportina jagame kahe kanali vahel vastavalt sellele, kuidas võistluste ajad on ja milline on ka võistluste tähendas ja publikuhuvi kohe sinuga, ETV2 selle loomine on meie meeskonna saavutus, midagi ei ole öelda. Et see tulnud kuskilt ülevalt otsusega. ETV plussi puhul oli juba teine lugu. Selleks ajaks oli äratundmisele jõutud, et vene vaatajaskonda on vaja kaasata meie meediaruumi. Ja selleks juba siis oli ikka vahendid. ETV2 andis ka programmilisi võimalusi juurde, neile meeldis selle kahe kanaliga mängida, üks tore projekt oli armastus kolme apelsini vastu, otseülekanne ooperietendusel üks siis laualt ja teine samal ajal lava tagant. Et selle koostöös rahvusooperiga on meile kõigile suur mänguline avantüür, mis vaatamata selle ooperi enda keerukusele läks publikule väga-väga korda. Ja veel sai ETV2 olemasolu proovitud, kuidas seda nagu ära kasutada laulupeol, siis kui ETV vahel tehti paralleelülekannet vabatahtlikega, meie enda paljud inimesed olid seal siis intervjueerijateks ilmateadlaste ajad ja kes kõik kaasa lõid, et see oli jälle selline sünergia projekte organisatsioonile ka? Võib-olla tead, ma ei tea, kui palju oskasid seda hinnata, aga meil endal oli väga huvitav kahel kanalil korraga eetris olla. See on ajakirjanikule nii oluline, et saaks korraks rutiinist välja astuda ja see on tõsi. Noaga kõik sinu suured projektid, Neeme Järvi, 70. juubel ja Arvo Pärdi filmid ja juubeli tähistamine ja. No selle muusikaliini ma saan nagu üks omaette tegevusliin, mis sellel ajal, kui ma peatoimetajaks sain, loomulikult tuli natukene kõrvale panna, ma ei saanud ise väga tegeleda sellega puhtkoormuse ja ka oma staatuse tõttu. Mitmed asjad olid tehtud enne või olid siis töös. Ja tekkis ka inimesi, kes võtsid ülejäänuga produtsendi ülesanded, Helen Valkna asus mitmeid suuri projekte tegema ja ma lihtsalt nagu toetasin oma rahvusvaheliste sidemetega teda sealt kõrvalt. Need võib-olla kõige väljapaistvam ja olulisem oligi Aadam agressiooni, Arvo Pärdi ja Robert Wilson Aadama persooni salvestamine on kaks aastat tagasi. Mille puhul tõesti see rahvusvaheline meeskond, kes siia tuli kokku, oli muljetavaldav ja see projekt oli juba ette müüdud mitmetele telekanalitele, nii et noh, minu teada on ta kuskil 12-st kanalist olnud eetris paljudel festivalidel, DVD levib hästi. Et noh, seal oli tõesti sellele projektile, kes aga suur rahvusvaheline levi ja kõlapind. Ja me oleme nende projektide käigus ka iseendale ja partneritele suutnud tõestada, et me oleme täiesti tegijad sellel turul, et meie tehniline meeskond, meie operaatorid, helisalvestusinimesed, et nad saavad väga hästi hakkama ainult seda oskust on vaja kogu aeg arendada, mitte vahepeal mitmeks aastaks seisma panna. Kas on mingi suur projekt, mis jääb nüüd kõrvale või mida hakkavad need teised tegema? Ehk rubriigist, mis jäi tegemata, mis jäi pooleli, mis jääbki mõtetesse? No otseselt mitte praegu vaata muusikaprojektid, need tulevad ja nendega, mul on tõenäoliselt võimalik tegeleda süvenenumalt edasi. Praegu just neil päevil, kui saade eetris on, toimub ERSO salvestus koos ameerika meeskonnaga, meie meeskond koos ameeriklastega. Neeme Järvi ja maaler ja Toomas Hansson maailma üks juhtivaid parituna, ma arvan, need dokiest võib-olla isegi esimene on Tallinnas. Ja selle salvestusega on ka suured plaanid viia see erinevatele turgudele ja telekanalitesse DVD teha. Et see on juba kolmas produktsioon sellesama Ameerika meeskonnaga. Tseeson Starr, režissöör väga põhjalik mees. Väga nõudlik ja samas väga inimlik. Et oleme olnud kõik need aastad nagu kontaktis ja, ja see, et ta tahab jälle siia tulla ja teha on ka märk usaldusest. Kaja loodimisel on täna rohkem kui 10 aastat Eesti televisiooni peatoimetajana töötanud, aga aga tõtt-öelda kohe konservatooriumist Eesti televisiooni muusikatoimetaja astunud Heidi Pruuli on meil siis täna külas heiti, kuidas sa vaatad tagasi oma kujunemisloole, oma mulgi päritolule, oma vanemate kodule, oma kasvamisele, koos õega, mõlemad muusikas? Ma kasvasin kodus, kus muusikali väga au sees, aga mu vanemad ei olnud professionaalsed muusikud, mõlemad laulsid kooris. Ja, ja nad väga toetasid nii minuga muusikaõpinguid. Ma mäletan, kuidas ma isale mängisin, tema kooripartiisid klaveril ette, sest ta nooti ise lugenud. Ja alati, kui meil külalised olid, siis me pidime esinema. Neile sattusid mõlemale aga väga head muusikaõpetajad, kes kuidagi seda muusikaarmastust edasi viisid Viljandi muusikakoolis ja Viljandi laste muusikakoolis, kuhu juba siis tuli õpetajaks direktoriks Kalle Tamra kes oli tol ajal ja on siiamaani säilitanud sellise direktori kuju, kellel kõik hoovad on enda käes, kes keetis ise ahju ka, kui vaja oli. Aga ta tohutult arendas seda niisugust muusikalist tegevust, mis ei olnud otseselt õppetöö, vaid meil olid lauluansambleid, tähendvokalisid ansamblid ja juba tekkisid mingid orkestri koosseisud ja mis oli siis aga uus asi? Ma läksin edasi, muusikat õppinud ma peale keskkooli läksin otsa kooli, sest muusikaakadeemiast konservatooriumi sellel erialal ei oleks silma vahepealsete valmistuseta lootust sisse saada. Õppisin seal kolm aastat ja siis viis aastat muusikaakadeemiast, muusikateadust pidi saama muusikaõpetaja, ma juba töötasin. Aga mingil saatuse tahtel tuldi meie linnas tegema telesaadet, vaadati kedagi, kes nii-öelda oleks kontaktisik või selleks otsin minu siis mind kutsuti tööle ja ma pidin ära ütlema oma onnide heast töökohast otsa koolis ja ennast sealt kuidagi vabaks kauplema. Aga see läks hästi, see ei ole seda kunagi hiljem kahetsenud. Ei ole. Ma arvan, et muusikaõpetaja ma juba sain selle paari-kolme aasta jooksul, mis ma nüüd õpingute kõrvalt õpetasin aru, et et juba ühes kümnesest grupis on umbes neli erinevat taset. Täielikud algajad ja väga andekad ja kuidas nendega korraga seal tegeleda. Ma ei usu, et see oleks olnud jah, elu väljakutse, kuigi ma austan väga neid õpetajaid, kellele see on olnud eluaegne töö ja kes on arendanud neid muusikalisi võimeid inimestes. Aga mina tulin televisiooni ja ja sattusin kohe väga heasse meeskonda JÜRI Tallina toimetajaks, kes oli tol ajal juba ennast tõestanud nii Eestis kui kui Moskvas, sest me töötasime väga palju kesktelevisioonile. Ja kes neid nagu aitas järje peale väga kiiresti. Et me tegime suuri asja, nende käime Tallinna muusikapilte, mis läksid kesktelevisioonis eetrisse mõne aja pärast. Ülo Vinter kutsus mind enda pensionile mineku järel telefilmi kus siis ma sain ka nagu filmi tegemise Rooma ja igapäeva maitsta. Ja see oli hea aeg, kus telefilm elas hästi, neil oli palju taksosid, mis sõitsid tele-raadiomajal vahel tõid pabereid siia ja see oli küll selline aeg, kus nagu tundus, et kõigi jaoks raha jätkus, aga samas oli selline ideoloogiline kontroll kõigele peale, et need filmid ka Moskvas eetrisse läheksid. Üleliidulisel ekraanil tuli mõnesid sõnumeid tõlkida või ära peita tõlgetega nagu tasandada, nagu selleks olid ka juba teatud inimesed nende väljakoolitatud, kes, kes võtsid nende lindid ja Moskvas käisid nii kauge aeg juba. Ühesõnaga, saan ma aru, et töö dile filmis aitas kujundada muusikalist maitset, aga ka nõudlikkust noh, ütleme filmi kompositsiooni suhtes ja tehniliste väljendusvõimaluste suhtes, et see on üks oluline periood sinu elus. Oli küll, eks sel ajal meil oli toimetuskolleegium, kus need projektid läbi kaisid ja nad meile anti seal teatud kategooria, mille järgi tasustati, seal oli tema ja Vello Pohla tol ajal ja nad olid ääretult nõudlikud ja ei saa ka väga huvitavad inimesed. Loomingulised arutelud filmide üle olid mulle väga õpetlikud ja kuidagi ka julgustasid edasi minema ja suuremaid asju ka ise ette võtma. Mida õpetas koostöö kõigepealt Moskvas kesktelevisiooniga ja hiljem, kui ajad muutusid, siis Soome Mainost televisiooniga ja nüüd sa nimetad juba kolmandat projekti koos ameeriklastega, et kuidas see rida on kulgenud ja, ja mida Sa nendest koostööprojektidest oled kaasa võtnud? No kui Eesti sai vabaks ja me meie liikumised muutusid, kontaktid välismaaga elaminesid, siis ma sain olla Eesti esindaja meesorganisatsioonid nagu EBU muusikagrupis ja rahvusvahelises muusikakeskuses, mille keskus on Viinis, mis seob provokaatoreid ja sõltumatuid tootjaid, ühesõnaga kõike, kes üldse muusikat filmivad, salvestavad audiovisuaalselt. Ja noh, algul me muidugi olime uustulnukad Ida-Euroopast ja meid vaadati sellise noh, uudishimuga, et mis me siis nüüd nagu endast kujutama ja, ja peeti meid niimoodi natukene õpetada ka, kuidas asjad käivad. Aga seal tekkisid kontaktid, noh, esiteks Soomest kolleegidega ja ka mõned välistootjad tundsid huvi meie kultuuri vastu ja hakkasid ideid välja pakkuma, teha koostööd. Ja niimoodi need 90.-te lõpus tekkinud koostööprojektid tulid, kus me võtsime endale ikkagi üsna suure julkus vastutuse. Et kui me tegime siin Pärdide tõumi näiteks Niguliste kirikus, neil oli vist viiest riigist, oli meeskond Soomest, Rootsist ja siis Saksamaalt. Ja midagi oli veel, kus see meeskond kõik ühte jalga käiks, muidugi, juhtme otsad, juhtroll oli seal välisprodutsendi käes. Aga mina pidin näiteks kinni panema mingi tänavapuurimise, mis kostis sisse ja värisesin terve öö, sellepärast et Niguliste kiriku ukse vahelt ei kaablid bussi krüpt ei saanud valve alla panna ja kõik see surmatants ja kõik see oli seal natuke nagu ripakil, toodi küll tädikesed valvama, ööseks, aga võis juhtuda ka midagi halba. Siis mulle meie assistent ütles, et ära muretse, midagi ei juhtu, ole rahulik. Eks need andsid sellist julgust võtta järgmisi töid ette, tormise ringi. Me salvestasime Katariina kirikus. Kaljuste koor oli see esituskoosseis, keda juba tunnustati ja kõrgelt hinnati. Ja noh, need koostööd Tõnu Kaljuste ja tema kooriga oli ka minu jaoks tohutult olulised ja arendavad. Seal tuli lahendada ka kõikvõimalikke tehnilisi asju ja täiesti ettearvamatult langes mu peale Veljo Tormise intervjuu tegemine, ilma et ma oleks seda tund aega ennem teadnud. See oli vajalik artele. Nad mõtlesid seda teha saksa keeles. Küsimused olid mingid väljamõeldud, aga siis ikkagi tekkis Donald, et parem on, kus on eesti keeles, et ta vastab eesti küsimustele ja ma tegin seda, see on üks mu väheseid selliseid kaalukaid intervjuusid ja nüüd, kui tormis lahkusime, otsisime materjalid, kus tema lauset võtta, mis ta on olulist öelnud, siis me leidsime need sellest intervjuust. Missugune on muusikadokumentaalfilm, mida sa jääd vaatama, kas sealt Arte kanalilt või mõnelt muult kanalilt, mis selles filmis peab olema, mis köidab sinu tähelepanu? Seal peab olema mitu asja, seal peab olema huvitav karakter. Huvitav persoon, keda on portrateeritud või siis mingi valdkond või mingi ajastu. Ja seal peab olema filmilik käsitles, ta ei ole nagu telesaade, kus on intervjuu, muusika, katkenud intervjuu, muusika 20 vaid seal on mingisugune kujundlik lähenemine ja kus on kaasatud muusikat panna nagu filmimeeleolu ja dramaturgiat kujundama. Noh, need on asjad, mida ma vaatama jään ja mida ma püüan siis siia meie eetrisse ka tuua. Siis sisseostetud kujul ja ma ei vaata Arte kanalilt neid, meil on olemas seesama seti võrgustik ja aastakoosolekut, kas uued viimase aasta tööd tuuakse, näha, esitletakse katkendite on alati, saad tellida endale pikka versiooni, praegu on ju kõik nii lihtne, ainult saadetakse linke parool vaata kodus või mis iganes ajal, kuna sul aega on ka festivalide žürii töötavad ja niimoodi juba, et nad ei sõida kokku midagi vaatama, vaid kõik töö tuleb kodus ära teha. On juba välja kujunenud teatud firmade kataloogid, kes nagu esindavad sellist paremikku. Ja sealse valik toimub. Mis siis nüüd järgmised aastad toovad sinu elus? No natuke vara on öelda mul. Mulle on pakutud muusikaprojektidega tegelemist ja kuivõrd need projektid on siin osalt juba ka töös sellist üleminekuvaakumit, et ei tohikski tekkida, sest peale seda Mahleri salvestust tuleb ka hoolitseda, et see saaks kokku, materjalid saaks kokku, me viime selle tõenäoliselt ka Berliini festivalile. Kiiresti peale seda tuleb muusikidalas rahvusooperi Kaala koos Soomega ehk Eesti-Soome 200 kontsert, mida me läheme siit Tallinnast oma ülekandejaamaga Helsingisse salvestama. Siis vaatame teraselt nende enda pidustustele ja ma loodan, et me saame eetrisse Oulust nende piduliku kontserdi, mille puhul me lihtsalt loodame saada õigused ja toimetada seal meil eetrisse. Järgmiseks suveks on väike plaan uuesti minna Pärnu festivalil ehk koos jaapanlastega, kes on huvi tundnud Eesti vabariik 100 raames. Paavo Järvi on neile nüüd väga lähedale tulnud ja oluline inimene oluline kunstnikelt, siis ehk sõlmub sealt üks koostöö. Järgmine aasta on üldse nii suurte ürituste ja muusikaprojektide rikas aastat, mul on need tööpuudust, ei ole. Kui vaadata üle järgmisesse ja üle üle järgmisesse aastasse ja kui oletaks, et raha ei piiraks. Milliseid projekte sa tahaksid Eesti televisiooni ekraanile tuua? No üks asi on sündmusülekanded või sellised suured salvestused, neid ei saa olla ülearu palju, sest need on ikkagi väga kulukad ja neid on mõtet ette võtta, kui meil on ka partnereid ja meil on kollevi, et nende hea ainult siia iseendale, küll meie muusikute või, või mingite koostajate pinnal, aga need ei saa olla nagu põhitegevus. Vaja oleks täiendada meie arhiivi, sest olles nüüd 10 aastat saatekava igapäevase kokkupanemisega tegelenud, ma näen, kui näpud põhjas, on meil sellistes saadetes, sest suur puudus mida on võimalik jälle uuesti näidata, ta uuesti eetrisse panna. Arhiiviväärtuslik progamm suveprogrammides ja ETV kahes on nende paremik neist korduvalt olnud kasutusel ja me toodame juurde vähe, me teeme palju sellist päevakajalist hästi palju Magazine muudes valdkonnas, kaamera käinud muusikast, kultuuris laiemalt, aga et oleks kvaliteetseid salvestusi muusikutest või lavastustest või ekstra tehtud väikesi telelavastusi või huumorit mis muutub ajapikku kullafondiks. Sellest kõigest on suur puudes ja meil on portrateerinud ta ka väga suur hulk ka kultuuritegelasi küll. Õnneks on koostes Kultuurkapitali ja Eesti filmi sihtasutusega alustatud juba projekti portreefilmide loomiseks. Juba eelmisel aastal oli konkurss, valisime välja kuus filmi ideed, mis peaksid nüüd aasta lõpus järgmisel aastal valmima hakkama ja praegu on juba teine ring välja kuulutatud. Neid ideid ja ettepanekuid nahes. Kuidagi, kui ma sain aru, et kui suur on võlg tegelikult noh, inimesed saavad juba vanaks. Nende niisugune loome ja kõrgperiood hakkab mööda saama ja Me ärkame viimasel minutil peaks seda võlga leevendama. Uute juhtide uued põhimõtted jõuavad ühel päeval ekraanile. Kuidas sa selle üle elad, kui sa näed, et on tehtud täiesti teistmoodi, uutmoodi modernselt ja, ja võib-olla sa mõtled, et kallid lapsed nii ju ei tehta, et see on kõikide klassikaliste telereeglite vastane ja vaataja ei võta seda omaks, et kas sa võtad seda rahulikult, et igaüks õpib oma vigadest või või elad seda väga üle? No kõigepealt ma ei usu, et nii radikaalseid pöördeid seal keegi plaanib. Tegijad on väga palju, see samad, võib-olla natukene fookus, teine, võib-olla natuke formaadid muutuvad. Aga et midagi pea peale pöörduks, seda ma ei usu. Esiteks, ja kui tehakse midagi uutmoodi ja see veenab ja on huvitav, siis miks mitte noh, asjad ei pea taga tasahilju muutuma ja ühesugustena pissima inimesed tüdinevad ära, sellest aga tahaks loota ja usun ka, et, et noh, niisugused olulised väärtused, sellised eetilised ja põhimõttelised väärtused kanduvad edasi inimestelt inimestele. Et mu enda jaoks on hästi oluline olnud hoida seda aegade jooksul loodud auses, mäletada seda ja, ja aeg-ajalt see välja tuua. Mis on arhiivis varasematest aastatest paremaid asju tehtud. Ja ma usun, et tegijad, kes seal praegu on, nad ei ole ju esimest päeva tööl, et neis enestes on ka see tunnetus olemas, need väärtuse mõõdikud igaühe sees. Need ei kao ju kuhugi ja kui tekib mingisugune väga suur konflikt, noh küllap see elatakse välja enne, kui see eetris Jõuab vaatame, mis hakkab saama aitäh Heidi selle 10, aga veel rohkem peaaegu 40 aasta tehtud töö eest Eesti Televisioonis ja nagu muusikainimesele kohane, siis kas me lõpetame selle saatel muusikapalaga, mis sind ennast kõnetab? Ma mõtlesin, kuivõrd muusika on mu elus nii oluline. Et kui ma peaksin valima ühe luua, et mis oleks, see ei olegi väga lihtne, aga on muusikad, mis tulevad sinu juurde mingil ajal ja pakuvad sulle mingit emotsionaalset tuge. Ja minu jaoks üks selline autor on islandi helilooja olla Arnold kelle muusikaga ma kontakti sattusin läbi oma laste ja kes tuli ka Eestisse kontserti andma, mõtlesime seda salvestama, sest tundus, et see on erakordne võimalus. See kontsert oli super emotsionaalne Kaarli kirik oli rahvast täis, välja müüdud. Ja see meeleolu ja see selline atmosfäär, mida ta pakkus oma muusikaga on selline, mis kuidagi maandab pingeid. Mingit teist dimensiooni pakub mingit puhast maailma tunnetest. Ja kui vahel on juhe koos, sest ma kuulan neid lugusid ja, ja läheb kergemaks. Rahvusringhääling kolleegid, väärtused ja põhimõtted kujunesid üheks suureks töö jutuks, nii et ma unustasin küsida Heidi nüüd juba täiskasvanud laste käekäigu ja tema Treimani suvekodukohta. Minu viga. Aga see jättis ruumi, et kuulata Heidi Meelis muusikat.