Rahvusvahelise muusikapäeva järelkajana Me oleme palunud täna saatesse ühe mitmest Eesti silmapaistvast muusikust kes eelmisel pühapäeval said kätte Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiad ja kõrgetasemelise muusika koostöö eest orkestrites ansamblites särava solistikarjääri ja kontsertmeistri töö eest võttis aastapreemia vastu viiuldaja Triin Ruubel. Palju õnne, treemia. Tere tulemast saatesse, aitäh. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Meie ainsa kutselise sümfooniaorkestri rohkem kui 90 aastat, et pikk ajalugu tunneb siiamaani ainult Meestest kontsertmeistreid ja teie olete nüüd esimene naine, kas traditsiooni murdmine läks kergelt ja Ja läks küll, ega siin üldiselt maailmas on selline tendents olnud nüüd juba aastasadu, ET orkestrites peamiselt mängivad mehed ja just eriti juhtivatel positsioonidel peamiselt mehed. Ilmselt see on nagu ühiskonnaoludest olnud tingitud varasematel aastasadadel ja kümnenditel. Tänapäeval ongi see, et, et veel kuskil 10 aastat tagasi tuli see suure uudisena kui 10 või 15 aastat, ma ei oska täpselt öelda, tuli see suure uudisena, kui Viini Filharmoonikute järsku esimene naissoost kontsertmeister, kes siis oli ühtlasi ka orkestri teine naissoost liige. Nii et meil on iseenesest põhimõtteliselt väga hästi sellega, et, et orkestris on palju naisi, aga kuidagi nüüd jah, niimoodi, et kontsertmeistripositsioonile ei ole. Ei ole veel ametlikult vist ei ole olnud Eesti, ühtegi neist, ma ei tea, ma ise ei tundnud absoluutselt, et see oleks kuidagi imelik. Mulle tundub, et see on samasugune asi nagu naisdirigentidega. Kuigi kuigi see dirigendiamet on veel kuidagi kõvasti nagu maskuliinne seal nii-öelda kui kuidagi nagu publikule, tundub mas kulinsem, et, et siis, kui, kui ise ei mõtle selle peale kuidagi ei teki endal seda, seda kehtestus, soovi selle tõttu, et, et tegemist on, et ma nüüd olen naissoost ja nüüd ma peaks kuidagi teistmoodi seda autoriteeti taotlema või, või sundima seda nagu sündima, siis, siis ei ole sellega nagu mingid probleemid. Kui mina ütlen seda iseenesestmõistetavalt, siis ma loodan, et teised ka. Teie koostöö eelmise kontsertmeistri harva leiburiga on minu meelest see on lavalt näha, mõnikord mõnel kontserdil ma näen ta istute lausa kõrvu, tee selles esimese viiulipuldis ja mõnikord vahetate kontserdi esimesel poolel olete teie esimene viiulikontsert ja teisel poolel on tema. Et mulle tundub, et see on niisugune teineteisest väga lugupidav, teineteist austav põlvkonnavahetus, et see ei toimu järsult, vaid pikkamööda ja mõlemad harjuvad uue positsiooniga. Ja ei, selles mõttes, et Arvo on, on täpselt täpselt sama palju kontsertmeister, kui, kui ta on kogu aeg olnud, et selles mõttes ei ole siin midagi uut, me distro mängime umbes, ma ei tea, 10 10 protsenti kõikidest kontsertidest koos siis, kui on sõidud või siis, kui on hooaja alguse aja lõpp. Et mul on kohutavalt hea meel, et, et ma leidsin endale sellise kolleegi, sest et et ainult kohutavalt paindlik, kohutavalt mõistev ja toetav, et tihti just kontsertmeistrit siis kui kui tuleb uus kontsertmeister või ma tean ka orkestreid, kus kontsertmeistrid üldse ei satu mitte iie kokku, mitte kunagi ei mängi koos, sellepärast et see on nagu kaks suurt isiksust, kes siis ei mahu üksteise kõrvale, et mulle just meeldib, et meil Narvaga selline dünaamika, et et kuidagi tema eest oma kogemusega on mind nii palju õpetanud, et on inimesena nii kuidagi mõiste vedaja kuidagi oskab täpselt õige hetkel näha seda, kuidas ta peaks millelegi reageerima või kuidas, kuidas teatud meeleolusid suunata ja just just vajalikult, et, et just selline tohutu emotsionaalne intelligentselt, et mulle kohutavalt meeldib, et ma saan temaga koos ja kõrvuti töötada just sellepärast, et sellest õppida. Samasuguses persoonisaates kaks aastat tagasi käis oma esimesi, kuid sümfooniaorkestridirektorina töötanud Kristjan Hallik ja ta ütles, et tema esimene suur töövõit on see, et ta tõi Saksamaalt koju särava viiuldaja Triin Ruubel ehk teie. Ja ma sain aru, et, et see oli asi, mille üle ta oli tõsiselt uhke. Ta ei öelnud, kui palju ta pidi selleks tööd tegema ja kui palju teiega läbirääkimisi pidama. Aga räägime, palun sellest ajaperioodist teie elus, Saksamaal, te läksite Saksamaale? Rostocki viiuliprofessor juurde. Kas te olite temaga varem tuttav? Ja ma läksin aastal 2000 võitis just siis, kui ma olin lõpetanud keskkooli, ma otse tegin sisseastumiseksamid ja kohe läksingi, aga meie tutvus sai alguse juba palju aastaid enne seda, ma mäletan, siis ma olin 13, kui ta oli Eestis ühel rahvusvahelise konkursi žüriis ja, ja sealt algaski meie selline kontakt, ma käisin, käisin tema juures alati meistrikursustel suvel ja, ja siis juba kuskil 15 aastasena ma astusin mingi tegelikult juba sinna Rostocki teatri- ja muusikakooli. Aga nagu eelõppesse, seal on selline programm Saksamaal igal pool jõnkstudentin. Et see ongi just nimelt, et enne seda põhiõpingute algust on võimalus saada erialatunde kõikide erinevate kõrgkoolide professorite juures, et see, see koostöö ja hakkas meil juba Gümnaasiumi ajal just, et siis ma pendaldasin palju edasi-tagasi, et siin kool lõpetada ja seal juba vaikselt nagu sisse elada. Et just, et kuidagi see oli nagu nii loomulik üleminek, vaest te olete. Ma ütlesin, kõik rääkisid, et kuidas on alguses tohutult tohutult sisse elada ja kõik need asjad, aga kuna kuna meil mingi kolm või neli või viis aastat juba mõelnud selle peale, et niikuinii mooduse kohe lähen, et siis see kõik läks nagu libedalt ja. Te olite kaheksa aastat Saksamaal, rääkige sellest kultuuriruumist, kuidas teie sellega tutvusite ja kuidas te seda tajusid. Te olete öelnud niisuguse lauset saksa keeles ja mõtlemises on teistsugune struktuur missugune. See on? Ja ma võin nüüd tegelikult nüüd olen hiljuti hakanud mõtlema selle peale, et ma ei teagi, kas tähendab kindlasti on, on see, et kui õppida ära uus keel, siis selle keele struktuuridega kaasnevad just teistsugused nagu mõttekonstruktsioonid, sest et jah, et ma just mäletan paar aastat tagasi ma nagu nalja pärast natuke poolastad, vaatasin, õppisin prantsuse keelt ja imestasin, et kuidas kuidas selles keeles näiteks igaõpped õppedialoog on. On flirtivate toonil, et isegi et selle keele enda toon on selline ja seetõttu on nagu see rahvus ise. Selline kelmikas ei pruugigi olla niivõrd iga inimese isiksuses, vaid lihtsalt kuidagi keele iseloomu tõttu. Ja kui rääkida erinevaid võõrkeeli, kui mul on alati selline tunne, et kui ma räägin eesti keelt ja kui ma räägi inglise keelt, saksa keelt, siis on, need on kolm erinevat inimest või kuidagi ta toob iseloomust alati mingisugused teistsugused aspektid välja. Ja saksa keelega saksa, selle kultuuriruumiga oli kuidagi selline asi, et just ennem kooliajal niimoodi Eestis alles kõik on alati kuidagi selline looduslähedane ja ja mingit pidi impulsiivne ja, ja kõik on nagu pigem emotsioonidest lähtub alati, mulle tundus või mingisugustest, siukestest aistingutest, et kuidas mingisugust teatud valguse varjundite tajud ja mingid sellised asjad. Aga, aga siis ma läksin Saksamaal ja hakkasin seda keelt õppima ja ma tahtsin seda väga õppida, nii et ma, et ma nagu täiesti sihilikult lugesin seal elades praktiliselt ainult saksa keeles ja üritasingi just ka eriti keerulisi tekste läbi töötada just selle jaoks, et tekiks teistsugune, kuidagi natukene sügavam keeletunnetus. Ja see tehti nagu struktureeris ära mu mõtlemise, nii nagu saksa keeles ehitatakse sõnu, ehitatakse lauseid, et kuidagi kui sa alustad lauset ühtemoodi, siis ei ole võimalust seda kuidagi teistmoodi lõpetada, et kuidagi seal ei ole nii palju mänguruumi. Ja selles mõttes ta seab nagu mõtlemised, mõtlesin teatud raamidesse, aga need selle raamistiku piires on nagu rohkem võimalusi sinna igasuguseid erinevaid asju sisse panna. Väga huvitav, ma ei tea, mulle tundub niimoodi, aga see on tõesti midagi, ma just mõtlen, et üks aasta oli kuidagi selline keeruline, et ma saan enda jaoks mingeid asju sõnastada erinevaid, siis emotsioone või nähtusi. Ja siis ma hakkasin mingisugust, eriti keerukat saksakeelset asja lugema ja ma mäletan, kuidas kuskil kolme päevaga järsku olid nagu peas toimunud selline sorteerimine, kõik nagu vajus õigesse kohta ja kuidagi nagu võimaldab teistmoodi assotsiatsioone luua kuidagi ja, ja samas nagu neid süstematiseerida. Rääkige mulle palun oma saksa kirjanduse lugemiselamusest ka see jääb rohkem sinna Herman Hesse aegadesse või see on tänapäeva saksa kirjand. See ongi nii naljakas, sellepärast et siis, kui ma koolis käisin Eestis, siis ma mäletan, et kui räägiti saksa kirjandusest, siis räägiti alati Herman Hessest Kinder klassist, kõigest, mis oli 20. sajandil muidugi siis nagu austerlaste Stefan slaid ja teised ja, ja siis see aeg siin ma just hästi palju lugesin just selle 20. sajandi saksa kirjandust. Aga siis, kui ma nüüd Saksamaale kolisin, siis seal juba mõnda aega olin olnud, avastasin, et, et seal on nagu terve ilmasõdadeeelne aeg muidugi mitte ainult köide Siller ja sellised tegelased vaid, vaid kogu nagu väga kuulus saksa romantismi siis ja siis ma just mõtlesin, et vaatasin ja uurisin, et kuidas palju seda eesti keeles ilmunud on ja seda kahjuks ei olegi üldse nii palju. Händerlini Asjendorfiia suurimaid luuleklassikuid on ilmunud, aga üldsegi mitte nagunii arvukalt, kui meil on sihuke esse kultus on, on, on suur Nomannid ja just jah, just nimelt mannid ka, aga kõik see, mis eelnev nüüd ma olen näinud ka, et, et on. Ta kirjutab, ta kirjutab saksa keeles, minu arust on Šveitsist ja igal juhul just selline nagu post postmodernistlikke saksa kirjanduse sellised asjad, saksakeelne kirjandus. Tegelikult on seda, seda kõike nii palju rohkem just oligi siis, kui ma elasin vaimaris, see oli hästi huvitav aeg. Siis ma just tegelesin ka eriti süstematiseeritult sellega, just kuna see ümbrus ise nagunii soodustas seda. Aimar on üks vähestest sellistest Lääne-Euroopa linnadest, kuigi ta on väga väike ja ta ei ole, külad on siiski linn kus ei ole kõiki mingit H ja M ja selliseid poode ja kui sellised asjad ainukene märktuaalsel neil rongijaamas. Põhimõtteliselt on üks sellistest vähestest kohtadest, kus mingis mõttes tagasi line autentne atmosfäär, säilinud ja miljöö, niisugune tohutu suur park, just kus on veel köite, aiamaja ja sellised kohad, et muusika mõtlesin, et väga hästi oluline linn, et seal on kõik, on klist ja Wagneri ja Richard Straussi kõik sellised tegelased et ja siis, ühesõnaga see oli väga niisugune inspireeriv keskkond. Ja siis seal ma hakkasin süsteemsemalt natukene just vanema saksa kirjandusega tegelema, mäletan kuidas ma lugesin sillerima. Ja siis sellele täienduseks veel Craigi seda biograafiat, sellest, kuidas need kaks erinevat vaateviisi üksteisega võitlesite siukse oli tegelikult laiest Jordi poolt, teine oli tema vastu samal ajal just huvitav kuskilt internetist leida mingeid ajaloolisi dokumente nendest lendlehtedest, mis Euroopas ringlesid see aeg, kui, kui ta hukati ühesõnaga, ja siis seal kuidagi tekkis mul hoopis teistsugune selle saksa keele kultuuriruumitunnetus natukene nagu natukene kuidagi selline pikema ajalooga, et ma ütlengi, et siis, kui ma kolisin Saksamaa ja siis oli kogu aeg olid, olid Kotferit Ben ja Katri peni luuletis Est helistaja, nagu natukene maailmasõdadevahelist kõverpeegli sihukest grotesksed asja. Et nüüd mul on hea meel, et kuumus on Kilgneri näitas, veel jõudnud ei ole, aga see oli põhimõtteliselt nagu see, kuidas ma tajusin seda kultuuriruumi ja siis hiljem just nimelt, kui nüüd pikemat aega kuskil elada, siis on nagu rohkem aega, et Svitsemine selle pikema ajalooga ja selle sellega nagu, nagu mitmekesisemalt tutvuda. Vaimarisoni kuulus teater ja see on sõnalavastus, teater, eks ole? Vaimaris on mõlemad ma töötasingi seal, seal oli see sellepärast elasing võimelised, ma olin väsinud, õppimast tahtsin, tahtsin vaadata, kuidas oma oskusi rakendada või üritada ühesõnaga kogemuse põhjal natukene targemaks saada ja mul oligi aastane leping sellesamas vaimari teatrist ta nii sõnateater kui ta Nooperid ja siis seal veel sümfooniaorkestrid seal Saksamaal hästi traditsiooniline, et kõik on koondunud liaatrisse, kõik trupid, just et see oli hästi huvitav, sest et et seal on kuidagi see teadmine, et seal on Richard Strauss esiettekandeid juhatanud. Wagner on seal olnud ja kõik sellised tegelased siis kuidagi just. Ma hakkasin aduma seda, et kui, kui väike kui väike ja, aga samas suur osa niga iga üksikmuusik kogu selles üüratus ajaloos. Et selles mõttes mulle tohutult meeldib see seotus, et, et mingis mõttes kunagi varem lugesin pardi tore ja siis oli selline surra värini aukartus, mis absoluutselt siiamaani on säilinud. Aga teisest küljest on ka palju rohkem nagu sellist, et sa saad aru, et, et see hetk, kui sa vaatad mingeid partituuri või kui sa mängid mingisugust muusikat laval, siis see hetk sa oled nagu kõige lähem sõber kõikidele nendele inimestele läbi ajaloo, kes on seda mänginud ja samamoodi sellele heliloojale, sest sa üritad teda mõista. Et see ongi nagu sõpruse definitsioon. Kas te üritate mõista heliloojat nii nagu see heliloojal oleks meeldinud, või te tahate Te erineda ja olla isikupärale võrreldes kõigi teiste interpreetide aegagi? Sama heliteost on varem interpreteerinud sama partituuri lugenud. Tundub, et siin niikuinii on alati väga individuaalne, sest et see elukogemus ja see kogemus, millega üldse hakata lahti dešifreerida ühte partituuri, ongi niivõrd individuaalne. Muidugi on seal see, et tegelikult ma mäletan, mingi aeg oli, kus ma üritasin võimalikult vähe võimalikult vähe kuidagi iseennast või tõmmata ennast võimalikult nurka ja lasta ainult nagu väga objektiivselt mingisugusel partituuri kõneleda. Aga, aga siis ma hakkasin mõtlema, et, et ma ei tea ilmselt eel, vaid on erinevaid, on on sellised, kes võib-olla nagu ei loodagi sellist subjektiivsus sellesse interpretatsiooni palju tuleb. Aga, aga teisest küljest mulle tundus endale elavam just nimelt nagu enda jaoks lahti mõtestada igasugust erinevat aktsenti või, või mingisugust fraasistruktuuri ja kõike seda samas ka ajaloolist konteksti, võimalikult palju seda, et kus, kus eluetapis mõni helilooja teatud teose kirjutamisel siis oli. Et seda kõike nagu arvesse võttes siiski siiski nagu mängida, seda üritate teosega niivõrd kokku kasvada. Et ta muutuks kuidagi iseenesestmõistetavaks, et oleks nagu hingaks läbi miinusest ma teistmoodi ei oska. Ja see on hästi pikk protsess, tegelikult ma mäletan kunagi varem nooremana noppisin teosid, tehti kiiresti nii muidugi poega ja oli selge, natuke mõtlesin, nüüd mängib pikalt aega, vahepeal juba aasta ennem vaadata natukene siis jäta istuma, siis mõelda selle peale siis just nimelt tunda, et teos on nagu saanud osaks osaks mu vereringest, et siis mul on teda lihtsam lavale viia niimoodi, et ma veenan iseennast, sest et kui ma olen ise veendunud, siis ma loodan teised veenduma. Et asi on kuidagi läbi mõeldud. The pühendute igale teosele, mida te mängite solistina, aga ka mida te esitate koos orkestriga? Orkestriteost teiega mul tihti ei ole aega nendega aasta aega, ütlesite, et iga nädal on uus kava ja praegu mul ongi just, et ma olen selles selles etapis, kus ma nüüd kolmandat aastat mängin, mis tähendab, et enamik teoseid on minu jaoks kõik uued, et et see ei ole niimoodi, et enamik asju mänginud, et ma väga ootan seda aega, kui nad, kui nad hakkavad korduma ja ma saan neid uuesti nagu teise küljelt vaadata ja uue elukogemusega inimene. Aga, aga siis on jah, ikkagi tõesti see, et, et sellepärast ongi terve elu õpitud seda muusikat. Et kohe kui tuleb usk fonja ses mõttes muidugi ma ennem nädalaid ikkagi harjutan ja valmistun, valmistun ette, aga, et ja üritan partituuri tunda ja kõiki selliseid asju. Aga just et meil on ka see pikaajaline haridus, kus, kus mind on õpetatud ja kus me ise oleme õppinud heliloojate elulugusid ja erinevaid loomeperioode ja kõiki selliseid asju, et see on just selline hästi põhjalik ja mitmekesine töö, mis, millest tõesti laval olemine on vaid, vaid väga väike väike osa. Ma olen näinud intervjuusid ooperi solistidega, kes ütlevad, et sel päeval, kui neil on õhtul etendus, nad ei anna intervjuusid, nad ei õpeta, nad isegi ei räägi oma pereliikmetega, sest nad keskenduvad rollile. Nad hääletult laulavad partii läbi. Nad keskenduvad rolli mõtestamisel ja sellest, kuidas nende tegelaskuju ooperijooksul areneb. Kuidas teiega on? Mulle meeldib ka, kui hommikuti alati Brow hommikuti räägi prouaga traditsioonide juurde kuulub ikka see, et, et telefon välja ja koju vaikusesse kohe peale proovi ja just nimelt ka, et võimalikult. Ma ei ole eriti eriti jutukas. Kipun niimoodi kaugusesse vahtima jääma ja just nimelt peas ka kogu aeg ainult selle muusika sees viibima kuni õhtuni. Et just nimelt, et sellesse sisse minek sellesse lavale minekut ja siis ma ütlen biosest, see saab siis kiiremini, aga see, et sa psühholoogiliselt valmis selleks, et järsku on seal saalis kõik need inimesed ja mismoodi sa ennast tunned, et sind ei üllataks ükski ükski emotsioon. Et selle jaoks tavaliselt keskendun kõige rohkem. Mis emotsioon võiks üllatada sillustrumentalisti, kes läheb orkestris lavale, minul näiteks ma ei tea, kuidas, kuidas teistel on, aga mulle nii, et kui ma ei ole närvis enne, kui me natuke tunne ärevust, siis mul siis ma võin järsku olla üllatunud tulnud sellest, et nüüd on see publik siin saalis. Nüüd nüüd nüüd hakkab, kui meil oli kontsert. Et järsku see tunne on teine, sest et sest, et ajastus ja kõik need asjad, et interpretatsioon muutub, publikuga saalid alati natukene teiseks ja see on see, mille jaoks ma katsun alati nagu valmistuda, et et ma katsun ennast ennem ajada ärevile, sest siis mu ajatunnetus muutub tähelepanelikumad, kas ma tunnetan aega teistmoodi? Kiiremini selles mõttes, et ma olen palju tähelepanelikum ja see tähelepanelikkus on nii vajalik selle jaoks, et just aduta kõiki nüansse teistmoodi teada, täpselt tehniliselt, mis toimub, aga samas ka osata just venitada välja mingisuguseid hetki, mis võiksid siis kesta kauem lihtsalt selle jaoks, et nad jääksid kuulaja kõrva ja hingeteistmoodi helisema. Et selle jaoks on just kuidagi tähtis see kuidagi võib-olla niisugune teatud aja aeglustamine, millega ma siis hakkan kuskil päeva teisest poolest kuni kontserni tegelema. Räägime kontsertmeistritööst. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kontsertmeister peab olema nagu kontaktisik dirigendi, kes sageli on ka külalisdirigent ja orkestri vahel. Mina näen seda nii, et kontsertmeister valmistab helide vette. Ta vaatab, et kõikidel pillirühmadel oleks teos selge jätt, orkester teaks, mida dirigent sellest helitööst sellel õhtul tahab. Ühesõnaga tundub mulle, et kontsertmeister teeb nagu musta töö aga publiku tänuaplausi ja lilled võtab vastu tiriks. Ja kuidas te selle ebaõiglusega leppida? Ei, see ei ole üldse paiglane selles mõttes, et nii hästi kui dirigent partituuri tunneb ja kuidas tema seda interpreteerib, see on ikkagi nagu selle suuna me peame siis nii-öelda võtma. Põhimõtteliselt ma just mulle tundub, vahetasin nagu palju selle dirigendi esteetika mõistmine ja siis kuna kuna ta tegeleb palenteerimise ja erinevate asjadega proovi jooksul, siis tihtiliselt peab toetama dirigenti ja näiteks siis mõnele rühmale rääkima veel mingisugusest kindlasti articulatsioonist, kui ei ole üksmeelt või, või sellistest asjadest ühesõnaga, üritada võimalikult toetada dirigenditööd seeläbi, et lihtsalt ole samamoodi tähelepanelik nagu dirigent kuulata kogu aeg, et kas, kas on arusaamad erinevatest pillirühmadest, sellest, mismoodi antud teost mängime, sarnased. Kui sageli te olete nende aastate jooksul, mis te olete orkestrites mänginud olete kohanud seda, et dirigent ise ka päris täpselt ei tea, mida ta tahab või et ta on varasemaga võrreldes kontserdiõhtul oma seisukohti muutnud. See ikka juhtub, et, et proovitöös ja kontserdiolukorras on, on kuidagi impulsid ja ajastus ja sellised asjad on teised, et see ongi just see kõige põnevam, et see ei ole muusika, ei ole ükski päev, ei kesikuid mitte kunagi sama, et alati peab reageerima, järgib hästi tähelepanelik olema. Seda, et dirigent ei teaks, mida ta tahab, seda ma arvan, et seda näeb nagu üliõpilaselus, palju. Niuke noorte dirigentide. Mulle tundub, aga ma ei ole seda nüüd professionaalses elus küll kordagi näinud. Et võib-olla, et keegi soovib midagi või tal on kellelgi mingi nägemus, millega võib-olla ei nõustu ise täielikult, aga aga ikkagi dirigenditöö on, on teada. Ta tahab missuguse isikliku programmiga te tulite ERSO-s kontsertmeistriks, mida te tahate saavutada? Te olete ka ühes varasemas intervjuus öelnud, et ERSO tugevus on just vene ja Põhjamaade muusika hea tunnetamine, mis on niisugune pisut melanhoolne või, või tumeda tagapõhjaga, et te tahaksite siia tuua euroopalikku heledust, värvikirevust. Et siis, kui me just mängime neid Lääne-Euroopa teoseid, et just see traditsioon, mida õpetatakse kõikides nendes Lääne-Euroopa muusikakõrgkoolides et seal on tohutu traditsioon, mis on jah, mis on kuidagi väga oluline selle jaoks, et neid teoseid lahti mõtestada, et just, et meil ei ole palju repertuaaris klassikat, ma mõtlen klassitsistliku perioodi muusikat ja samamoodi me ei ole hirmus palju, mängin Beethoven itega selliseid asju. Et ma soovin, et kui, kui meil see repertuaar puldile satub etet siis oskaks nagu vahendada või väljendada seda, seda, mis on õpitud. Et see selles mõttes ma loodan, et ma oskan teda orkestrit natukene rikastada just nimelt selle selle kogemusega. Kas mõni periood muusika ajaloos on teile hingelähedasem, kui teine. Võtame siia kas Mozarti või võimendelsoni või? Tegelikult ei ole see nii naljakas, sest et kunagi oli, aga see on nii naljakas, et kuidagi nyyd et mida elu edasi ja mida, mida rohkem just mingisuguseid kultuuriajaloolisi teadmisi erinevate postide kohta tuleb mõtlesite, tuleb olla subjektiivne, paljuski, aga teisest küljest interpreedi töö ongi nagu põhimõtteliselt me õpime iga teost armastama. Et sellega, kuidas me seda ette valmistame. Me õpime teda rohkem tundma ja seeläbi peame otsima neid aspekte, et kuidas ta endale nagu väga hingelähedaseks teha ja kuidas seda armastust põhimõtteliselt teda, sa pead seda armastust publikule edasi andma. Niimoodi, et selle protsessi läbi mul on kadunud ära eelistused, et sõltumata ajastust, et iga iga ajastust enda jaoks nagu lahti, mõtestama nii hästi kui võimalik, selles mõttes seal elada ei ole võimalik, aga aga et just nagu erinevaid ilukirjanduse ja maalikunsti selliste nagu Nendest meeleoludest üritanud aru saada ja siis seda just nagu enda vereringesse võtta. Täna on Kaja loodimisel viiuldaja ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister Triin Ruubel. Räägime teie pillist. Kuskilt artiklist on mulle meelde jäänud niisugune legend, et ühelt maailma kuulsalt viiuliprofessorilt küsitud, et kuidas saada toosseks viiulimängijaks, mispeale ta on vastanud, et kui teil on õnne, siis teist saab minu õpilane. Ja kui peab juhtuma ime siis te saate endale pilli, mille on valmistanud Itaalia viiulimeister seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Teil Triin Ruubel on olnud võimalust mängida prantsuse pillimeistri François pikkee viiulil mis on valmistatud 1820. aastal. Kuidas see pill teie kätte sattus ja mida ta viiuldajale võimaldas? Mul oli enne seda ka veel üks teineteise fondi pill, mis oli siis Prantsusmaa pill ja kusjuures samast aastast 1820 et ühesõnaga sellised fondid tavaliselt satuvad või kuidagi kontakt tekib siis kas kuidagi soovituste kaudu. Esimene Italia pill, mida ma mingi siin neli aastat, see oli ühest Hamburgi fondist, kus olid iga-aastased konkursid, Igasta pidi ette mängima, Igasta pikendavad uuesti lepingud. See Šveitsi fond, kust ma selle prantsuse pilli sain, oli ka mingisugune Hamburgi tutvusid, mind soovitati sinna, et kuna neil oligi, neil on tohutu kunstifondi neli, kaks pill ja nad ei teadnud, kellele mängida, anda. Ja siis ja siis nii viidi meid kokku mõlemad pillima, armastasin. Aga siis, kui on Pill, mis tuleb sinu juurde, siis, siis sa pead ennast kohandama tema järgi. Ja siis oligi see, et ma ise ei kuidagi, iga pill õpetab teistmoodi mängima. Aga nüüd olid need pillid mulle juba nii palju, kuidas ma pean asja tegema, et tahtsin otsida endale iseenda pilli, et millega, kus ma siis saaksin teha neid asju, mis ma võib-olla ise esimeses otsustavas ringis võtaksin. Ja siis see viis mind Londonisse, kus ma ostsin endale ühe kaasaegse, 2015. aastal ehitatud viiuli. See trend on nüüd tõusmas, et, et mängitakse väga palju kaasaegsetel pillidel, sest et erinevad just kõla ja kuulmistestid on, on tõestanud, et ka kõige asjatundlikum kõrv ei suudeta tihti helistada kaheaastast pilli 200 aasta vanusest. Ja ja siis ma käisin ühes töökojas, võtsin ühe viiuli kätte, mängisin taga kolm tooni ja sellest ajast ma ei ole ühtegi mänginud, et mul oli veel see prantsuse viljani veel käes. Ja siis ta vaesekene kael istus kapi otsas ja teda ei mängitud enam, sest et sest et ma leidsin endale selle viiuli, kes kes nagu kõikidele minu soovidele reageerib kohe koheselt, et, et see oli, see oli õnnelik, õnnelik kohtumine. Et niisugune pill vajab kahtlemata professionaalset hooldust ja kindlustamist äärmiselt usaldusväärses firmasid, kes teie pilli hooldab? Selle kaasaegsete pillidega on just ka selline õnnelik asi, et need pillimeistrid, kes seal neid ehitanud ju on ise veel elus niimoodi, et, et Londonis, Londonis on sellesama pillimeister. Ja siis, kui ma sinna satun, siis ma üldiselt näitan tema kätetööd talle ette ja siis ta natukene putitada hooldab. Et siis me tavaliselt tema juures Aga teil muidu on niisugune oma nonii, nagu lauljatel on, kellel on, käivad aeg-ajalt ette laulmas ja kes neid korrigeerivad, kas te vill käite kellegi juures? Meistriklassis võid ainult nüüd juba ise õpetajate õpilasi töötubades ja meistriklassides. Ma ei ole neli aastat tundi kelleltki et ongi minu jaoks kõige rohkem õpetavad mulle just need muusikud, kellega ma koos lavale ma olen väga palju õppinud just nime Järvilt Pawervilt suvistel seal Pärnu muusikafestivalil, siis kõik kammermuusikapartnerid, kellega on õnnestunud lava jagada. Aga jah, just ka kõige-kõige rohkem siiski oma õpilastelt ma pean ütlema, et õpetamine üks tund õpetada nagu õpetad mulle rohkem kui, kui õpingute jooksul võib-olla terve aasta, et et kui on just mingisugune õpilasele, on küsimused ja just nimelt tähelepanelikkus, et te vaatate selle õpilase peale ja sa mõtled, et miks täpselt mingisugune mõte ei tööta või või kuidas peaks fraasi mängima niimoodi, et sega kuulajani jõuaks. Et just nende nendele küsimustele vastamine Nendele ja iseendale muudelt tähelepanelikuks, et see ongi just see asi, mis hoiab nii ärksana ja just kuidagi sellise viimistlemist soovi kogu aeg maksimumi peal, et ma just mõtlen, et kui ma oma õpilastelt nõuan et see võte oleks oleks puhas ja perfektne, siis ma ei tohi. Siis ma ei tohi ise pakkuda vähemalt. Jah, te õpetate siis tehnilist virtuoosse või te kuidagiviisi kujunditega inimese iseloomuomadusi võimet kontsentreerida olla enda vastu nõudlik? Kompromissitu. Just just just nimelt, et ma nagu üritan õpetada seda kompromissidest ja alati küsimist, et kas tõesti ei saaks paremini või kas tõesti nüüd on puhas või kas see tõesti on nüüd tõesti väljenduslik, et, et just nimelt sellist järele andmatust ja põhimõtteliselt tohutu enesekiusamine ainult see nagu kannab vilju, et ma üritan just neile sisse süstida sellist sellist suhtumist. Teisest küljest on ikesed õpetajana ka kontsertmeistrina ja üldse kammermuusikuna ka natuke peab inimest lugema, kes on, kes on su vastas ära aduma, missuguse tüübiga on tegu ja siis mitte mingil juhul sellele peale astuma. Et just nimelt erinevaid iseloomujoone ja kvaliteete siis nende kvaliteeti täiesti eraldi hoolitseda niimoodi, et nad läheksid veel rohkem lööksid eide ja siis just nimelt seda toetada, et see isiksusest, oma kvaliteeti põhjal edasi edasi areneks ning selgejooneliselt defineeriks. Kuidas on teid ja teie isiksuse kujunemist mõjutanud teie kaksikõde Kärt, kes õppis klaverit? Oi, see on nii iseenesest mõistetav. Nüüdseks juba järgmine nädal 29 aastat kogu aeg koos olnud. Et jah, ma arvan, et see kuidagi me oleme väga vastandlikud ükskõik mispidi, et ses mõttes Kuidas ma seda kõige paremini kirjeldan, see pidi olema kaksikutega pidi olema üldse selline efekt. Et kui ütleme, siis lihtne banaalne näide. Kui üks on pigem nagu kas siis näiteks ka või seltskonnas alati me nagu balansseerima 11, et kui üks on väga sihuke avatud ja, ja seltskonnas kuidagi sihuke Ekstra vertne ja, ja kuidagi väljapoole elab siis selle kõrval, teine hoiab ennast vaos ja vastupidi, et see on alati täpselt nagu kärviga on alati, et kui me oleme koos siis me balansseerimine 11, et siis ongi nagu see, et, et see sihuke duaalsus lööb välja. Et igas olukorras Eestis, kui me oleme koos, et see naljakas, sest et selliseid dünaamika ei teki tihti inimeste vahel, tavaliselt need siis kas nagu hõõrduvad või, või, või siis üldse tõukavad eemale üksteisest. Aga, aga meil on just nagu selline selline tants käib, et kogu aeg üks nii-öelda täiendatist Kaksikõed Anu ja Kadri Tali on rääkinud, et kui nad läksid välismaale õppima siis nad tänasid saatust, et nad saavad olla kahekesi, sest nad toetasid teineteist ikka väga raske oli, oli alguses välismaal hakkama saada ja kohaneda. Teie Kärdiga ei läinud koos Saksamaale õppima. Mina läksin aasta varem, et ma läksingi otse peale peale keskkooli ja Kärt tuli siis aasta aega hiljem juurde ja siis oligi siis me elasime koos neli aastat ühes kvartalis kõik välja niimoodi, et see muidugi oli kindlasti tohutuks tohutuks toeks ja siis viimased kaks või kolm aastat Saksamaal, siis siis me elasime juba lahus nagu eraldi linnades sadade kilomeetrite kaugusel. Nüüd kätte on Berliinis ja mine Tallinnas. Kuidas Märdil läheb? Väga hästi, väga hästi tal nüüd ilmub veebruaris tema sooloplaat, ta mängib palju kammermuusikat kodus oma kodus, kõne õnnestus saada kiriku kõrval asuvasse majja suurt ter. Siis neil on õnnestunud seda kirikut kasutada kontserdite sarja loomisel, nii et neil on kodus. Kontsert oli. Et ühesõnaga, tal läheb väga hästi, saab ennast nagu iga igal rindel realiseerida. Ja siis on teil kahel väike õde Miia, kes on ka valinud viiuli oma pilliks. Kas teie eeskujul? Ma ei tea, ausalt öeldes ma ei mäleta, miks tabelis viiuli see, see, ma ei oska selle kohta praegu ütelda, sellepärast et ma ei tea, miks ta hakkas viiulit mängima, vist ta vist tahtis küll, ta on öelnud seda. Ta on öelnud seda, et ta tahaks samamoodi. Aga samas ta on ikkagi nagunii isepäine või isepäine, läheb halvemini, ühesõnaga ta nagu ise niivõrd selgepiiriline isiksus juba. Et, et ma ei tahaks arvata, et see kuidagi on seotud minuga. Aga teie ise triin, teadsite juba kuueaastaselt, et viiul on teie elu. Jah, see sellega läks väga lihtsalt, et kuidagi kuueaastaselt ma esimeses tunnis, kui see film käseljadusin ära, et see, see ongi mu elu, see saabki olema oma elu ja selles hetkekski küsimust. Ma mäletan meil kuskil seitsme või kaheksa aastaselt ma kuulsin raadiost kedagi fantastiliselt viiulit mängimas, siis see oli mingi võib-olla rohkem kui kaks, kolm aastat peale seda, kui ma olin juba viiuli valinud siis ma järsku sain aru, kui raske saab olema spetseerimine, tohutult fantastiline viiulimäng. Ja siis mind ajas korraks meeleheitel, et kui see tee on, et kui kaua see võtab, et, et seda kahte kahte pudidki põhimõtteliselt vallata niimoodi. Et nad loovad mingisuguseid selliseid sillerdavaid helisid, tundus mulle ilmvõimatu ja ma teadsin, et siseneme, kergem. Aga, aga just selles on nagu mingisugust sellist järjepidevust järele, andmatust, tohutut distsipliini, mis, mis tundus mulle nii, nii paelub juba lapsepõlvest peale. Aga kui ma nüüd harjutan natukene rohkem, siis huvitav, mis siis saab või, või kuidagi just nimelt see, et aga kui ma nüüd ei anna järgi küsin endalt, et kas see tõesti oli praegult kõige parem, mis ma sain teha, siis äkki ei olnud ja siis just nimelt seal nagu järeleandmatu, see, kuhu järele andmates viia võib tükist see niuke lõputu protsess siin tõsiselt põnev, et see on hea asi, millega nagu oma tervete elu täita. Te olete enda vastu väga nõudlik. Milles te olete pidanud loobuma selle nimel, et saada nii heaks viiuldajaks? Ma ei tea, see on ikka ma mäletan, et lapsena kallis, et no kui sa tahad hea viiuldaja all, et siis sa pead paljustki loobuma. Ma ei tea, ma ei ütleks, et mingi asi on olnud nagu loobumine millestki. Ma ei tunne mitte millestki puudust oma lapsepõlves ega oma. Ma ei tunne, et kuskil on mingi pidujanud pidamata niukesed absoluutselt mitte, et et selles mõttes, et see, see muusiku elu on niivõrd kirev, et just kõik need sõidud, kuhu see viib ja kõik need kohtumised ja ja inimesed kellega, kui puututakse ja just juba seal laval olemise ime on niivõrd naguniivõrd, kirkas elamused, et et imelik on öelda, et selle nimel millestki loobutud, sest et ma ei tea, see on rohkem kui ma kujutan ette, et ükski asi siin kokku rohkem kui nende asjade kogum, millest nii-öelda on loobutud. Et kuulajal ei jääks nüüd mulje, justkui oleks Mozart, Mandelson, Sibeliuse Brahms, teie kõige lemmikum osa, peame rääkima sellest, et te olete 2011. aastal asutanud ühe uue muusikaga kaasaegse muusikaga tegeleva ansambli Vi koosluse nimega Neufon ja ma pakun teile arutlemiseks ühe tsitaadi. Muusikakriitiku Evi Arujärve intervjuust ajalehes Postimees. Tuletan meelde Evi Arujärv siis samamoodi, esimesel oktoobril sai Eesti muusikanõukogu aastapreemia ja ta kirjutab. Mulle on vastuvõetamatu see osa nüüdiskul tuurist, milles puudub kaastunne ja mis asetab ennast inimlikkusest kõrgemale. Lõputud katsed šokeerida jutumärkides paljastada ja piire ületada on maailmas kestnud üle sajandi. Eesti teater võib veel 100 aastat palja taguotsaga poris püherdada ja kirjandus imikuid külastada aga see ei too valgust silmapiirile. Pori me tunneme iseendas ja ümbruses niigi ära, aga tõelise piiri taha ehk inimeseks olemise saladuse sisse poris püherdada siis vaatama ei pääse. Siin on nüüd nimetatud teatrikunsti ja kirjandust. Kas kaasaegne muusik ka vajab selleks, et tähelepanu saavutada peab samamoodi piire ületama ja paljastama ja püüdma publikut ja muusikuid šokeerida. See, mis muudabki muusika nii kuidagi nii ülevaks, ükskõik mis ajastust ja siis ka ei oleks, on just nimelt see inimese lähedus alati mõelnud. Et ei saa, kunstniku ülesanne on muidugi paljastada, aga teisest küljest on ka kunstniku ülesanne nagu näidata või välja tuua seda, mis on ilus ja välja tuua seda, mis on üllas. Ja kõik need suured mõisted, et muusika olgu ta siis kaasaegne, Aatonaalne, kratsib ükskõik mida te siiski jääb kuidagi ülevaks ka selle sees, et kui kuulata mingisuguseid Aatonaalseid teoseid, Nad loovad mingisuguseid helimaastikke, mis on mingis mõttes isegi nagu kergelt ulmelised aga sellest mitte kunagi ka ülemus, et just nimelt selles on alati mingit suurust ja selles on alati mingisugust harmooniat, siiski et mõnest tundus huvitav tookord nagu viskuda sellesse uute helide maailma. Just see, et ma tahtsin aru saada, et mis on siis meie ajastu, et muusika, mis meid meie ajas praegu kirjutatakse, miks ta niimoodi kõlab ja mis on nagu see esteetika, sest lõppkokkuvõttes on ta ikkagi esteetika, et ta ei ole, ta ei ole inetus. Et mis on selles esteetikas. Et missuguseid väärtusi see siis nii-öelda peegeldab. Ja see oli hästi huvitav sellepärast et, et, et lõpuks oligi. Eks me olime, me olime hästi noored, siis me olime kõik oma sõpradega või 22 23 ei olnud üldse mängin selliseid asju, ma lihtsalt ise otsustasime, et nüüd hakkame tegema. Ja siis me istusime ja kratsisin oma viiuleid ja tegime kõiki neid asju, mis seal nootides kirjas oli. Ja alguses oli naljakas küll aga, aga lõpuks maksma nagu nägema selle taha, et just nagu erinevad mingisugused vormid, mis sellest kerkisid. Need kõlamaastikud, mis ei pea olema alati tuur, akord või mõnikord vaid vaid mis, nagu just nende teistsuguste helide kaudu leibki hoopis teistsuguseid, palju kaugemaid ja ettekujuteldamatult maastikke. Aga see hetk, kui sa üritad sellest aru saada ja kui sa siis selle sellest nagu oma subjektiivsel moel tõesti mingi mingisuguse pildi tekitad endale, siis siis see maailm nagu rikastub ja siis sinna tekib teistsugune esteetiline tasand, mis on tohutult suur vid. Ma ei tea, selles mõttes, et muusika ei saa, ei saa kunagi näidata inimese inetust. Et isegi kui on, kui on sellised teosed, mõtlen ajalooliselt näiteks sellised kaalukad teosed nagu, mis näitab, et nii-öelda ajalookoledusi ja tragöödiaid näiteks nagu oli ellujääja Varssavi, Sten nüüd tegelikult ei ole nii, niivõrd ei saa teda kutsuda enam kaasaegse muusika nagu klassika ikkagi. Ja kus siis on jutustust sellest koonduslaagrist, siis ta ikkagi lõppeb, ta ikkagi lõppeb ülevalt ta ikkagi lõpeb kuidagi mingisuguse valguse näitamisega mingisugusele ilule, sellises koleduse olukorras lõpuks et, et nagu ilu võidab alati. Mis njofonistan saanud njofon tegutseb edasi. Et tal on sama kunstiline juht, ta on võtnud natukene konkreetsema suuna, praegu tegeleb rohkem Microdonaalse muusikaga ja palju meie tolleaegsetest liikmetest on just nüüd elamas teistes riikides teistes linnades töötamas kahest samamoodi orkestrites või tegutsemas kammermuusikutena, et meie elud on natukene läinud laiali, et aga ansambel on ikka olemas ja tegutseb aktiivselt. Teie enda solistikarjäär sellel hooajal, mis nüüd on alanud, kuuldavasti te esinete Ameerika Ühendriikides koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga ja ja teil on soolokontsert Saksamaal? Ja et üks selle aasta just need on need kõige huvitavamad asjad, ma väga ootan meie Ameerika turneed. Ja teine asi on debüütkontsert. Deutschland Funk debüüt kutsutakse seda, siin üks saksa vanimaid lugesin, et on üks Saksamaa vanimaid kontserdisarju, kus nii-öelda just noored noored oma debüüti teevad Berliini filharmooniasse kontsert, ma mängin tale moega ärgiga. Selles sarjas on üles astunud Daniel parem Paimsaimon Räki selle partooli. Jevgeni kis siin, ühesõnaga igasugused erinevad muusikud oma oma tee alguses. Keda siis tutvustatakse kriitilisele Berliini publikule, et ma ootan seda väga. Ei, mul on väga hea meel, et, et see võimalus üldse tekkis. Mudel, mida te mängite. Me mängime Beethovenit ja Franki ja siis esimest korda oma repertuaaris puutume kokku monovski müütidega, mis on hästi sihuke muinasjutt, oli need jah, et, et kokku on ennast nüüd paneme ka ilus mitmekülgne kava. Ja siis nüüd peab juba vaikselt hakkama ärevusse ärevust üles ehitama. Te osalesite selles NO teatriprojektis, kus said kokku Felix Hendersoni muusika ja šeik spiri draama suveöö unenägu, et pööriöö nime all sai see siis teoks ja selle projekti iseloomustamiseks te olete varem ka öelnud, et inimestele meeldib pisut müstilisuse ja maagiat diapõgenemist igapäevaelust. Kas see on ka olnud üks valiku põhimõtteid, näiteks selle Berliini filharmoonia kontserdikava valikul, et te tahate inimestele pakkuda muusikat, mis ei kratsini väga hinge ja? Mõtlengi tegelikult ju kogu kultuur mingis mõttes toob meid inimesele lähemale aga teisest küljest viib meid kaugemale reaalsuses tehtud, et muusikaga on minule absoluutselt selline suhe, et kohe see hetk, kui, kui hakkavad kõlama helid ei ole enam vahet, mis, mis ajastus on viibimine või ei, see on nagu see ongi nagu ajamasin minu jaoks on tihti nagu ajama, siis ma järsku hakkan isegi natukene hullematel puhkudel tundma mingisuguseid lõhnu, mida ma, ma, ma tean, et ma ei ole kunagi tundnud, aga mis mulle tunduvalt teatud ajastule kuidagi samet või midagi niukest või mingisuguseid tekstuurid, mis mis nagu täiendavat kogu seda kõlade maailma, et selles mõttes selles mõttes ma arvan, et inimesed ju käivadki kontserditel teatris ja loevad raamatuid, et, et põhimõtteliselt tunda paremini inimest. Aga just seda teistsuguse külje häält, kui see on tema enda, iseenda igapäevane elu. Et selles mõttes jah. No maailm tunneb mitmeid suurepäraseid viiuldajaid, kes elu teisel poolel on võtnud kätte dirigendikeppi. On teil dirigendi ambitsiooni? Ma ma olen selle peale mõelnud. Aga ma ma kardan natukene, ma olen nagu kodus salaja muusikat kuulates proovinud. Ja mulle tundub, et, et kuidagi mu käte näol tegemist natukene liiga pikkade jäsemetega vehkisid, liiguksid kuidagi kompaktselt liigute suudaksid, nii et ma ei tea, ma ei tea, ma olen sellele mõelnud ja oma ilmselt mõtlen selle peale veel. Aga õnneks mul elu teise teise pooleni natuke aega. Ja kahtlemata, kus te olete, 20 aasta pärast olete mõelnud eluplaanid, teinud? Ei ole, mulle üldiselt ei meeldi siukseid plaane teha ja ma ei ole neid kunagi teinud, sellepärast et mul on tunne, et kui vaadata ainult ühte sihti, siis kipub natukene. Võib-olla ei märka erinevaid teisi võimalusi, mis või mis võivad teele sattuda need kohe nagu välistades, sellepärast et üksainus siht on silme ees. Sellepärast ma tavaliselt ei loo endale selliseid kujutelmi. Kõigeks avatud ja mida te tahaksite veel mängida? Kindlasti on teil unelmate list olemas. Unelmat. Nimekiri siin, kas tahaks kõike mängida, aga ma tean, et, et et kõik ei saa. Ja siis ongi kuidagi, kahjuks on nüüd tekkinud selline olukord, et aega ei ole enam nii palju, et lihtsalt enda jaoks teenuseid õppida. Et tihti ongi niimoodi, et mingi uue teose sa pead ära õppima, sellepärast et seal kuskil tulevas kavas soovitakse siis pühendanud sellele kogu selle aja. Ja just nimelt, kuna kontsertmeistri ja õpetamise kõrvalt seda aega just just nii palju, kui teda on siis peab nagu hästi praktiliselt temaga ümber käima. Ja nüüd ma ei ole pikka aega saanud just ise. Esseltsimonovski müüdid on ilmselt üks teod, millega ma olen alati tahtnud tegeleda ja mul on hea meel, et ma sendile sellesse kamba panna. Aga muidu muidu ei, ei ole ka selliseid konkreetseid soove, neid on alati olnud nii palju. Ja see need on, enamik neist on juba täitunud ja, ja enamik neist ma olen juba mänginud. Ja nüüd ongi see huvitav aeg, kus saab lihtsalt avastada asju, mida, mis ei ole enam standardrepertuaaris ja mida mängitakse vähim ja siis neid õppida ja neid tuua kuulajateni. Tahaks rohkem avastada, rohkem leida teoseid, mis on tundmatud. Ja neid ma veel kikki ei tunne. Sellepärast ma ei oska öelda. Mis muud, kui, et palju tänu intervjuu eest ja et oleks aega pühenduda nendele teostele, mis on veel avastamata. Aga mis isiksust väga palju arendavad ja kuulajat arendavad, nii et väga palju edu teile, Triin Ruubel. Aitäh. Tänasesse saatesse rohkem ei mahu. Aga juba nädala pärast laupäeval on meil mikrofoni ees uus külaline, nii et kuulmiseni