Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime Kalina Vadja nitskajast ja filmis sooja mis tõi talle üleliidulise kuulsuse. Ja rääkisime ka sellest, et see film valmis 1944. aastal. Jaa, sellel filmil on ka väga kindel prototüüp Zoja Kosmodemjanskaja, kes oli esimene naisterahvas kellele omistati Nõukogude Liidu kangelase auväärne tiitel. Ja natuke oli meil ka temast kui konkreetselt reaalselt elanud persoonist juttu. Ja kirjeldasime küll hästi lühidalt neid sündmusi, mis 41. aastal sügisel muidugi, ega täpselt detailides pole ju teada, mis seal toimus, aga vähemalt tulid need sündmused, mis andsid siis põhjuse kuulutada ta üheks olulisemaks Nõukogude Liidu kangelaseks. Kas ja kellele olid püsti teatud ausambad, kellest räägiti, ilmusid postmargid, nii et tegemist oli väga olulise persooniga persooniga, mida kasutati ära inimeste propagandistlikuks kasvatamiseks ja kõik see, mis sellega kaasnes. Täna tuleb meil näitlejanna, kelle poolt filmis mängitud roll tõi talle täpselt samuti Üleliidulise tuntuse. Kuid mis puudutab selle filmi prototüüpi, siis siin on lood tunduvalt keerulisemad. Kas on või ei ole ja kuivõrd vastab sellele, mis tegelikult aset leidis? Need on täiesti omaette küsimused. Aga nimetame selle näitlejanna nime, et ta jääks meil salapäraseks ja tundmatuks, see on Varvara Masnikova ja ütleme kohe ära ka tema sünniaastas, selleks on 1900, nii et ümmargune number. Ja lõpetanud oli ta ühe erakordselt huvitava kõrgkooli. Kui vaadata vahetult seitsmeteistkümnenda aastajärgseid sündmusi või seda aega siis seal on ju lisaks kõikidele nendele repressioonidele jõuga midagi huvitavat. On ju niisugune tunne, et neid on käes, vabadus, nüüd võib teha, mida sa soovid. Ja Peterburis tegutses nisukene kõrt, kolm, mille nimi oli elava sõna Instituut. Ja kui vaadata nende koolide asutamisaastat, siis on selge, see on reeglina 1918, no mõned üksikud juba 17. Ja tavaliselt 20.-te keskpaigas, nõmedad erandid ka 20.-te lõpus nad oma tegevusega võtavad. Aga juba selle kooli nimi ütleb meile, millega seal on tegemist, elav sõna, nii et valdavalt kasvatati õpet Läti sealt tulevasi näitlejaid. Muidugi see ampluaa natukene laiem. Ja et tegemist pooleni mingisuguse pisikooliga, seda kinnitavad ka need numbrid, palju seal oli õpilasi. Näiteks 1919. aasta keskpaigas oli seal ligikaudu 900 üliõpilast 800 900. Nii et kui võrrelda kasvõi tänapäeva hästi koolidega, see ongi enam-vähem kunstiakadeemia, nii et küllaltki suur õppeasutus. Aga ka seda me teame, et õppeasutuse olulisust ei määra mitte ainult need arvud, sest see on ju puhas niisugune statistiline näitaja vaid ka sealt töötanud õppejõudude kvalifikatsioon. Ja see loetelu inimestest, kes seal on õpetanud, need on valdavalt nimed, mis on läinud ajalukku, ei hakka neid kõike nimetama, aga näiteks kummilioff lõpetanud, Eeerrholdon seal õpetanud. Ja seal on õpetanud ka rahvakomissar Luladžarski, nii et igati soliidne. Ta asutus ja seal Veera Mošnikov aga õppis. Ning Teatris alustab ta mängimist 20.-te keskpaigast ja esimene Koht esimene laval, kus publik teda võib näha on Leningradi suur draamateater küllaltki jällegi oluline teater. Ja kui vaadata, millal ta hakkab mängima filmides, siis selleks on aasta 1928, nii et 28. aastal esmakordselt on võimalik teda näha filmis. Aga see film talle muidugi mingit kuulsust too ja nimetada võtame siis ära ka selle filmi, kus tal on täita roll, mis teeb ta tuntuks üle terve nõukogude maa. Ja selleks on 1934. aastal valminud film, kõik meie kuulajad sellest filmist on vähemalt kuulnud, kui pole mitte läinud. Ja selleks olnud bajev käsoleja paev, seda me ju kõik teame. Aga praegu piirdume vaid selle tõdemusega, et tegemist oli ju Stalini lemmikfilmiga. Ega ta andmed selle kohta, kui palju kordi Stalin seda filmi vaatas ja kõik need lood, kuidas ta hilistel õhtutundidel Darrast istungeid teeb ettepaneku seltsimeestele, kas ei vaataks mõnda filmi ja pöördub nende poole ju küsimusega, Stalini on väga sõbralik ja seltsi Mäelikega, ta ei otsusta ise väga sageli küsib seltsimeeste käest panema kõik jutumärkides, et kõik saaksid ikka aru. Selles on asi, et millist filmi me võiksime siis täna vaadata ja seltsimehed juba teades Stalini soovib, pakuvad välja variandina, et kas mitte vaadata Ta filmid, Chapajev igatahes pole mitte mingisugust kahtlust, et seda filmi on Stalin vaadanud kümneid kordi. D. Ja varvaaramiasnikoval on selles filmis küllaltki oluline roll. Hilisemal ajal on tema kangelanna muud anekdootide läheks oluliseks, tegel annaks ja see ei ole mitte keegi muu, kui põlemi, otsid sa Anka, nii et kuulipildujad, Tarv võiks teda siis nii tõlkida ainult ka seda rolli. Ta selles filmis ka mängis. Ja nüüd olemegi selle küsimuse juurde, kui filmisaaja puhul on kõik selge prototüüp jutt on väga kindel, son Zoja Kosmodemjanskaja siis kas sellel Ankal on ka olemas prototüüp ja siin on väga erinevad seisukohad, täiesti 11 välistavad. Aga vähemalt on teada, kuidas kangelanna üldse sündis, kuidas ta jõudis kinoekraanile. Ja siin on jällegi määrav Stalini roll. Me oleme teda näinud igasugustes rollides, nii tsensor ideed kui ja ja ka selle filmi puhul on väga paljus lõpptulemus tulenenud just nimelt sellest, mida Stalinud soovinud. Väidetavalt, kui ta oli filmi esialgset varianti näinud, see juba iseenesest ütleb meile, et tegemist on olulise filmiga. Ega ta ju kõikide filmide puhul seda töövarianti ei vaadanud. Ja talle see ei meeldinud. Ta ei jäänud sellega rahule ja teeb omapoolse ettepaneku. Millised peaksid siis olema selle filmi keskmes olevad kangelased? Ja ta teebki neli ettepanekut, tähendab neli peategelast, kes siis peaksid midagi väga olulist sümboliseerima. Ja ta ütleb, et esimene neist seal ei ole mitte pingejärje korduvaid, lihtsalt loetelu peakski olema üks punane komandör, kes pärineb rahva seast. Mitte mingil juhul ei saa sa olla, nagu see tegelikkuses oli endine tsaari ohvitser olid ju meil ka sellised filmid, kes mõistis, kuivõrd head punased on ja võitlusstende Poolal. Aga Stalini nõudmine aasta on juba 34, muidugi, filmi valmistati tunduvalt varem, et et see peab olema rahva päritolu rahva hulgast tulnud inimene, Jason Kitchen paev. See oli esimene laul, teine loomulikult ja 34. aastal või vahetult enne seda mitte kuidagi komandör ei saanud tegutseda iseseisvalt. Parteiline juhtimine tähendab, filmis peab kindlasti olema keegi käske, aastakse ta parteilist juhtimist. Ja selleks ongi komissar ehk nitri Burmanov poliittöötaja ja tuletame meelde, et ühtlasi oli ta ka selle romaani Chapajev, mis ongi siis filmi nagu algmaterjal selle autoriks. Siis pidi filmis kindlasti Stalini arvates olema üks tavaline rea punaarmeelane. Ja selleks ongi jällegi anekdootide väga oluline kangelane Petka. Temast muidugi võib ka rääkida pikemalt. Kunagi meil oli see film Chapaev aga pole üldsegi välistatud, et peame selle juurde uuesti tagasi tulema, sellepärast et nüüd on meie vaatenurk natukene teistsugune. Igatahes Stalini nõudmiste neljas punkt sedastas. Filmis tuleb kindlasti tuua ekraanidele mani vapper naine, kes siis nagu näitaks koondkuju nendest vene naistest punaste poolel muidugi võtsid kodusõjast osa. Ja selline Olisse nõudmiste pakett, mille Stalin filmitegijatele esitas ja mille alusel sai film sisuliselt ümber tehtud, nii et vändati uus variant, midagi tõstati lengi. Ja kui vaadata ta seda filmi, siis ongi tegemist niisukas julge naisega ja selle filmi kulminatsioonis. Kui on vaja avada, tuli kuulipilduja juba meile ütleb see aiga Pulinotšizza TEMA Petka poolt õpetatuna oskab seda relva kasutada ja kui on vaja, avab vaenlaste pihta tule. Ja muidugi seal on kas isiklik liin Petkaja aiga vahel tekib suur armastussuhe. Ning lõpu kaadritel ongi näha, kui punased on sunnitud tagasi lööma. Valgete ootamatu kallaletungi otsustab Chapaev, ta peabki saama. Ma käskjalad abipalvega peajõudude juurde ja annab selle käsu Petkaleja Ankale. Kuid Petka keeldub maha jätmas oma komandöri ja selle käsu täidab Annika. Ja vaat nüüd ongi see küsimus kaasreaalselt mingisugune prototüüp oli olemas sellel kangelasel, keda me näeme kinoekraanil või mitte. Ei, ägeda mängis selles filmis näitlejanna, kes meid praegu huvitab. Arvamused on väga erinevad. Ja mõned autorid ja siin üheks algallikaks on ka üks paari järeltulija. Isegi raske öelda, kas ta on lapselapselaps või lapselapselapselaps. Nii et see põlvkondade vahe on päris suur, on väitnud, aga ta ei ole kaugeltki ainus, et selleks prototüübiks oli tegelikult furmanovi naine, kelle nimi on ka Anna. Tegemist on tõesti väga huvitava naisterahvaga ja furmorofon ka selles filmis, nagu Stalin sõdaga nõudis, aga näitlejal, kes teda kehastas, filmis praegu ei hakka peatuma. Selleks oli Boriss blinov. Ja ka seda reaalset lugu võib-olla praegu ei käsitle, sellepärast et tuleme selle juurde, aga furmanofjaadžapaev on lähedased, seltsimehed, nad koos seal võitlevad. Ja nendevaheline pinge tekibki siis kui saabub rindele või sinna vägede paiknemist kohtart furmanovi naine Anna. Ja tekibki mingisugune armukolmnurk. Kõrvale ja furmanus sureb 1926. aastal. Nii et tõenäoliselt sel ajal isegi mingisugune algvariant või algversioon või idee sellest filmist oli olemas, sellepärast et mitmed allikad mainivad. Ta oli selle juures konsultant. Aga teisiti sa ei saa ju olla, kui ta 26. aastal juba lahkus elavate seast. Mis aga puudutab seda annat, kes võib-olla on siis selleks prototüübiks, siis hiljem pärast seda, kui esimene mees oli surnud abiellub ta Ungari päritolu punased komandöriga. Kelle nimi on Lios, kaob rooga. Ja miks see mees on huvitav ja kui kummaline seos. Ega tahes vahetevahel on teda nimetatud, võtab kaasa kodusõjast, tegutseb seal väga vapralt Olga komandör. Ja vahetevahel on teda nimetada tatud Ungari Chapajeviks nijat. Teine variant, et eelmises elus oli siis venedžapaev Nõukogude Chab nüüdol Ungarit paev. Ja kui vaadata selle mehe edasist karjääri, siis 1930.-te alguses keskpaigani on ta päris kõrgetel kohtadel punaarmees ja tema järgnev saatus on ju tüüpiline. 37. aastal ta arreteeritakse. Ja 38. aastal lastakse nahal nii, et Ungari Chapaev lastakse maha. Venelased Ta hukkus ja täpselt teadma, kuidas ja millal, aga põhimõtteliselt siis see on selle anna edasine käekäik. Ja pärast oma mehe surma repressioonid teda eriti puuduta või praktiliselt üldse ei puuduta, sellepärast et kui vaadata tema eluloo käiku siis Rooli kirjastuses sanetskipis, saatsel, selle eesotsas, aga see on väga suur kirjastus. Ja juhtis ka Moskva Draamateatris oli selle direktor ja tema surma aastal 1941. Miks mäe suhteliselt pikalt temal peatusime just nimelt sellepärast, et mõned autorid arvavad, et see roll oli tema pealt maha kirjutatud. Kuid me ju kuskil teda ei näe selles reaalses elus kuulipilduja käes, nii et kuskil otseselt ta ei sõdinud. Nii et see on niisugune küllaltki küsitav, küsitav prototüüp. Kuid on ka üks teine, mis mingis mõttes on võib-olla tõepärasem. Ja selleks on üks jällegi naisterahvas, loomulikult ja lugu olevat olnud järgmine. Selle filmi valmimise käigus, kui Stalin oli juba selle korralduse andnud, et kindlasti on vaialda vaprat naist siis režissöörid vennad Vassiljevitsh. Neile oli sattunud, et üks ajalehe artikkel, aga tolle aja ajalehed kirjutasid nii töökangelastest valdavalt kui ka toimunud kodusõjakangelastest ja Se kangelaste kultus. Ning silma jäi üks artikkel, kel mees jutustas kodusõja aastatel leidnud aset sündmusest. Ja selle loo peakangelanna oli üks sanitar sanitar, kelle nimi oli Maria Popova. Ja milline on sanitari ülesanne, selle sanitari ülesanne, kes viibib kuskil rinde lähistel, ongi sisuliselt roomata vana haavatud punaarmeelaste juurde. Ta oli ja kas tuua ta tagalasse või osutada talle siis seal kohapeal mingisugust meditsiinilist abi. Ja nii ta ka toimib ja jõuab ühe kuulipildur juurte, kes on saanud haavata ja loogiline, kui vaadata edasisi sündmusi, et haavata sai ta kätte ja need lasta ta ei saa. Ja nüüd on sa Sunetar temani jõudnud ja vapper punaarmeealana nõuab. Sanitar asuks nüüd tema asemele ja ise kasutaks seda relvasanitar muidugi Popova ei ole kunagi midagi taolist varem teinud, keeldub ja siis punaarmeelane ähvardab teda püstoliga või mis tal seal oliive valver. Ning tuleb välja, et ka nisugune ähvardus teatud situatsioonides võib olla nii positiivne tegu. Et see aitab sellel Maria Popoval ületada hirm ja siis ta asubki vaenlasi hävitama, et niisugune lugu, mis olevat leidnud aset reaalsuses ja andnudki režissööridele, idee et see Stalini soov realiseerub just nimelt sellises variandis, nagu ta filmis aset leiab. See lugu on niivõrd kahtlane, et ei tahaks uskuda, et midagi taolist üldse aset leidis. Aga vähemalt kirjanduses võib leida seda kirjeldust. Anna furmanova ja Maria opova olevat isegi kavatsenud pöörduda kohtu poole selles küsimuses, et kumb siis neist ikkagi on see õige prototüüp, tekkis niisugune tõsine tüli ja Kona järgnevast võib järeldada, et mõlemad seltsimehed olid partei liikmed, siis oli niisugune institutsioon nagu partei kontrolli komitee ja pöörduvad siis selle komitee poole ja kommid Teeennagu olevat otsustanud, et ikkagi pigem selle prototüübi rollile võiks pretendeerida Marjapuu Bova. Aga veel kord, see lugu on kuidagi väga kahtlase väärtusega. Aga vähemalt ta illustreerib, annab meile teada, et nisukest väga kindlat inimest nii nagu oli filmi puhul sooja antud juhul filmis baas ei ole. Ja muidugi on ka vast levinum seisukoht, mingit konkreetset inimest või lugu üldse ei olnud. Tulenevalt Stalini soovist lihtsalt režissöörid mõtlesid selle kangelase nalja. Aga meie jaoks ei ole ka oluline, kaas oli prototüüp, ei olnud prototüüp, kuivõrd need lood Maria papovast ja anna furmalavast vastavad Tõele. Meie jaoks oli oluline see, et selles filmis Chapaev seda rolli annab, tulime, ütlesid sa, rolli mängib Varvara näsnikova. Kuid Chapajev pole mitte tema esimene filmiroll. Jah, varem on ta praktiliselt tundmatu. Nii et alates Chapaevist teda teatakse. Kuid esimene film, kus ta mängib, on 1927.-st aastast. Ja tegemist on tund filmiga. Selle filmi pealkiri on Pariisi Kingse. Ja kui seda filmi vaadata, siis on niisugused väga kummalised tunded ja väga segane film. Ja natukene üldse arusaamatu, kuidas nisukene Silvelis ekraanidele jõuda, aga ega ta seal väga kaua püsikahekümne seitsmendal aastal veel võis midagi taolist ka teha. Ja lugu on järgmine, kuigi seda on päris keeruline ümber jutustada. Igatahes on üks neiu nii, et film on kahe noore inimese suhtest. Ja neiu on komnoor, aga Nõukogude variandist tol ajal, ega need alternatiive väga palju polnud ka noorsots, sammud ja nende vahel on siis suur armastus ning neiu komnoor ootab last. Ja kui ta teatab sellest normeskom noorele, siis see on nagu häiritud ja milles siis on probleem selles, et tema arvates lapse sünd nüüd ta peab hakkama tegelema nahkmetega last toitma, olitsema, aga tema ees on hoopis suuremad ülesanded, tema tahab rada helget tulevikku. Nii et niisugune normas keda siis filmivariandis võiks nagu järeldada, esitatakse kunstis kas negatiivset kangelast, kes mingid suured ideed kuidagi või eelistab isiklikule õnnele ja vot seda ei tohiks ch nagu unustada nomengi nisu kuraditaktiline variant siin on. Ja nüüd ta otsustabki kuidagi sellest suhtest pääseda, sellest naisest lahti saada ja pöördub siis oma mingite vanade tuttavate poole, kes on siis niisugused negatiivsed noormehed, mitte komnoored siis seal igasugused asjad juhtuvad, ühesõnaga taolise sisuga film. Ja seal silmi lavastaja režissöör pole kaugeltki mitte teisejärguline nimi. Tol ajal 27. aastal muidugi ei olnud ta tuntud, see on Friedrich Ermler. Aga meil on olnud temaga võimalus tutvuda. Hiljem on ta pälvinud mitmed-mitmed Stalini preemiaid ja üks tema tippteoseid tippteoseid Nõukogude tähenduses. Tipp propagandafilm on film, suurt kodanik, sellest filmist rääkisime me päris pikalt. 30.-te alguses on Varvara näsnikaal veel mõned väikesed rollikesed kuid see suur kuulsus ja olulisemates rollides võib teda filmides näha alles pärast Chapaevit, nii et pärast 30 seitsmendat aastat ja pärast 30 neljandat aastat. Ning üks olulisem teos see on aastast 37 kus tal on küllaltki oluline roll. See on jälle vendade Vassiljevite loomi. Ja see film kannab pealkirja Volodžaevski päevad. Ja selle filmi puhul võib-olla tasub jällegi mainida muusika sellele filmile on kirjutanud mitu Šostakovitši. Selle filmi tegevus toimub kodusõja päevil ja Vladivostokis ei ole eriti oluline film ja sellepärast ei hakka väga pikalt sellel peatuma. Igatahes on aeg, mis oli minuaegsetes õpikutes Välis interventsiooni na kuidagi kirjeldatud, kuidas köik riigid tungisid noorele Nõukogude maale kallale. Ja Vladivostoki saabub jaapanlaste ess kaader. Ja need otsivad nad mingisugust ajendit, et saaks maabuda. Ja kes siis selle provokatsiooniga hakkama saab? Loomulikult keegi valge ohvitser. Ta tapab jaapanlaste tunnimehe ja nii saab siis jaapalsele ajendi tungida nõukogude maal kallale ja siis leiavad aset seal igasugused sündmused. Sangarliku punased võitlevad seal igatahes seal on tal suhteliselt suur roll. Täpselt samuti küllaltki suur roll on Varvara mäsnikoval 1942. aastal valminud filmis. Sellest filmist oleme me ka rääkinud ja see kannab pealkirjad, Sariidseni kaitsmine. Milline oli selle filmi peaeesmärk? 42. aasta kaitseme kodumaad, oli vaja näidata, kuidas kaitsti Sariidsen, et ja ka seda filmi vaadata, siis on ju selge, mis oli see mõte, milleks seda filmi oli üldse vaja. See film pidi demonstreerima, kui edukas see kaitsmine oli ja edukas olis ainult tänu seltsimees Stalinile ja selles filmis on ju peegaat pikad lõigud, kuidas Stahlil konkreetselt sõda juhtimist teostab, nii et kõigile visuaalselt demonstreeriti tema kui väejuhivõimeid. Veel üks osatäitmine oli Varvara mäsnikoval ühes hoopis teist laadi filmis. Ja näid silmne, tol ajal ei jõua ekraanidele eriti palju. Sellepärast võiks ka sellel filmil natukene põhjalikumalt peatuda. Ja see on 1947. aastal valminud film Tuhkatriinu. Nii et on ka üksikud sellised filmid. Ja ei mäleta, kas meil oli omal ajal sellest juttu, kui meil oli Faina Ranyaskaja. Aga selles filmis mängib ta Tuhkatriinu ema, nii et niisugune roll oli faila Ralyaske. Ja millest see film räägib, see on ju ka enam-vähem selge seda tuhkatriinu lugu, me ju kõik lapsepõlvest mäletame. Ja Varvara mängib selles filmis haldjat, niisugune ilus roll muidugi, väga palju vaatajaid. Ta oli ilmumise järgsel ajal üks vaadatumaid filme ka arusaadav, nisukesi filme ju väga palju ekraanidele jõudnud. Ja seda filmi levitati ka välismaal ja ka väga edukalt. Ja arvestades, et meil on praegu naiskangelanna, siis selle filmi puhul tasuks kindlasti ära märkida, et selle filmi režissööriks on Dynaine mis tol ajal on ju küllaltki erandlik. Meil on olnud päris palju juba filme kümneid, kui need kokku lugeda ja ega meil ei olegi olnud ühtegi naisrežissööri, aga sellel filmil on ja seal küllaltki tuntud nimi Nadyerdakosherbeurova. Ning tõesti, kuivõrd tegemist on niivõrd suure erandiga siis võiks ju temast ka mõni järgmine kord, et rääkida. Ja võib-olla veel üks vahemärkus. Kui 2001. aastal ilmus Venemaal postmark, mis oli pühendatud vaena Ranyoskajale siis sellel on kujutatud muidugi tema portree juba vanemas eas. Aga taamal on siis just see lõigukene kaader, pilt sellest rollist just nimelt filmist Tuhkatriinu Jaka tuhkatriinud mängib üks väga huvitav näitlejanna, kelle nimi on ja Niina, Reimo. Ja ilmselt ka tema väärib eraldi käsitlemist. Ja see variant, kui nüüd kõik ilusti sujub ja õnnestub ka Facebooki Müstilise Venemaakodulehele see film paigutada, siis hiljem on ta värvilises variandis on aastal 2009 teostatud ja jällegi Ameerika Ühendriikides ning väidetavalt variant värvimine, kuidas seda teostati? Ei oskad õelda, läks maksma üks miljon dollarit. Igatahes kuulub nende filmide hulka, mida soovitaksin vaadata. Väike roll oli Varvara Miasnikovaga filmis, millest me oleme rääkinud, see on 49. aastal valminud film ja need täiesti erinev sellest tuhkadrinost nagu tüüpilisem film sellele ajale. Ja kannab see film pealkirja, neil on kodumaa nõukogude luurajad saabuvad Lääne-Saksamaale ja mida nad seal otsivat Saksamaale olid välja veetud sõja ajal nõukogude lapsed, orvud või on jäänud kuidagi sinna sattunud ja neid Nõukogude luurajad tegevus toimub? Kui ma ei eksi, oli vist inglise okupatsioonitsoonis otsivadki neid lapsi ja juba filmi pealkiri ütleb meile millega on tegemist, et nad on vaja tuua tagasi kodumaale, sellepärast et neil ju on koduma järgmine film, kus Farvaaramässicovat näha. On aastast 58. Selle filmi pealkiri juba meile ütleb, et milline teos on inspireerinud filmitegijaid ja selle filmi pealkiri on kapteni tütar, nii et kuskil ja keda selles filmis mängib Varvara mäss nikova, selleks on Katariina teine niisugune oluline roll. Ja jällegi on see film, mis on pälvinud küllaltki suurt rahvusvahelist tähelepanu ja aastatel 59 60 roolis film pälvinud mitmeid preemiaid esile tõstetud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel. Ja viimane film, kus Varvara mäsnikuvad, võib näha On lavastatud jällegi kirjandusklassika alusel. Ja selleks on ju andur, geenevi lugu, mummu ja film kannabki seda pealkirja, nii et seal on tal ka üks suhteliselt väike roll ning viimaseks ja ega meil ju mingit teist väljapääsu ei ole. Tuleb mainida ka Varvara mäesnikova surmadaatum ja selleks on 1978. aasta. Ja lõpetuseks võiks kuulata Ta laulu sellest lõbusast filmist Tuhkatriinu. Kuid seda laulu ei esita, mitte Varvara näsnikova maid mainitud ja Niinarlai mokk. Ja lisada tuleks, et selle filmi muusika autor on nõukogude helilooja, kelle puhul sageli mainitakse Itaalia päritolu. Ja juba tema nimi reedab, et tegemist on Itaalia päritolu heliloojaga. Antonio spada veki? Jaa, Tuhkatriinu oli tema esimene silm, millele ta on muusika andnud, aga hiljem on kirjutanud muusikat veel mitmele filmile. Tal on ka ooper ja talong pale ette, nii et küllaltki nimekas helilooja. Aga tänashis lõpetuseks olgu tema poolt loodud muusika sellele filmile filmile Tuhkatriinu ja esitab selle Janina sõimu. Ja sellega võiks täna lõpetada.