Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile eelmine kord, Me lõpetasime oma saate ühe katkendi ka filmis Tuhkatriinulauluga. Ja selle esitas meile Jänina Sheimo. Ja siis sai antud lubadus. Täna räägime temast natukene pikemalt, sellepärast et tegemist on ikkagi väga olulise ja ka loomulikult väga huvitava näitlejannaga. Ja nagu me ikka oleme teinud kõigepealt tema sünnidaatum ja selleks on aasta 1909. Nii et sünnita enne veebruari oktoobri revolutsioone või pöördeid. Ja tema sünnilinnaks on Valkowisk. Tol ajal on see Vene impeerium, aga aastatel 1921 40 no siis ta on juba neiuna ja enam seal linnas ei ela, on sealt koos perega ära kolinud, on see linn Poola koosseisus ja enam-vähem kui tänapäeva entsüklopeedias, kas kontrollida, vahel tekib niisugune tahtmine vaadata, et kas see lapsepõlvelinn oli väga suur või väga väike, on väga suur, ta ei saanud ju olla, siis oleks linn meile rohkem tuntud. Umbes Pärnu-suurune linn. Ja näiteks fakte maaelulookäigust kab esinema publiku ees, kui on kolmeaastane. Ja teeb seda vanemate eeskujul või vanemate initsiatiivil. Ja kuna meil ammu ei ole mõistatusi kuulajatele olnud, siis võiks ka praegusele esitada üks staap natukene mõtiskleda, mis on nüüd see elukutse, mida tema vanemad esindasid mõlemad, nii et nii ema kui isamees võimaldasid tütrel kolme aastasena ilmuda publiku, et ja osaleda mingisuguste ettekannetega või mingisuguste numbrit, aga nagu ikka väikene paus ja siis vastus, nii et igaüks, kes on siis aimanud, õige vastus ennast premeerida, meil on see reegel juba vanast ajast. Ja tegemist oli tsirkuseartistidega, nii nii ema kui isa tsirkuseartistid ja väga sageli nagu selle elukutse esindajad. Tal on kombeks, et ava ka lapsed osalevad nendes numbrites, nii et suhteliselt noorena väga noorena ikkagi pisike laps, on ta juba publiku ees ja publikuga harjunud. Kas siin on mingisugune seos või ei ole, on omaette küsimus, aga kinoekraanidel on ta esimest korda väga hästi noorena son 25. aasta. Ja mängib seda ühte rolli filmis, mis meil kunagi oli niškahjudjeenitši vastu, nii et sündmused leiavad aset mitte kaugel siit. Judenitši teame, kus ta sõdis ja tegemist on lühifilmiga, kestis umbes 25 minutit, seal tummfilm. Ja see film pole säilinud. Aga selle filmi kirjeldus on olemas, ta oli meilgi kunagi ja seal ja nina Reimaa mängib ühte poissi. Või pigem isegi poisikest ja vot see on nüüd üks alaline sissejuhatav täpsustus, sellepärast et väga paljud tema rollid ka tulevikus on poisid ja tüdrukud. Aasta taga lähevad ja võib tekkida küsimus, kuidas siis saata kehastada poisse ja tüdrukuid rohkem küll muidugi väikeseid tüdrukuid. Aga tegemist oli erakordselt miniatuurse naisterahvaga. Ja püüdsin teatmeteostes aga väga sageli ja see puudutab eriti muidugi riigijuhte, on raske leida mingisuguseid andmeid nende pikkuse kohta. Medvedjevilt siis ilmselt see number on kuidagi küsimusi tekitavalt väike ja sellepärast seda võib-olla ei taheta aga täpselt ära tuua. No pole ju vaja teada ja võib-olla tekivad mingid küsimused, kuskil on kirjas, et riigijuht on meeter 62 aga mina olen vähemalt meeter seitse küünalt, et kas ikka niisugune väikemees võib meid juhtida. Aga tema puhul millegipärast ka teatmeteosed ja kõige lõbusam variant on, et tema pikkus ei ületanud 100 40 kaheksat sentimeetrit. No mida see tähendab, kui öeldakse inimese kohta tema pikkuseks on väiksem number kui 148, siis sa võib-olla ükstaskõik, mis kuni selle 148-ni lõpuks ei ole ju nii oluline. Meie jaoks on tähtis tõesti ta anda lühike miniatuurne. Ja on vahetevahel ära toodud ka tema jalanumber ja see on 31. See meile annab seletuse, miks väga sageli ka Elisema sel ajal leiame me teda mängimas lasterolle. Ja teismeline on ta ka 1926. aastal valminud filmis kuradiratas. Ja sellest filmist on säilinud ka vait, osad jutustab see film Aurora madrusest, mis on ja kes on Aurora madrus, seda me enam-vähem kujutame ette. Ja nagu vaata, vahel laev seisab kuskil sadamas ja meremehed viiakse kaatriga rannale ja seal tutvuda ühe tänavatüdrukuga ja seda tänavatüdrukut mängibki. Meie kangelanna. Nad veedavad lõbusalt aega. Ja mis siis juhtub? Meremees magab maha selle kaatril väljumisaja ja jõuagi laevale. No kui me jaoks paariminutiline hilinemine kokkusaamisele tähendab pahameelt selle inimese poolsed, kes mehega peab kokku saama närvilist kella vaatamist, siis antud juhul oli juut tegemist või see hilinemine võrdsustatiteselt röörimisegate inimene ilmunud teenistusse. Ja ega neil ei jäägi midagi muud, hakatakse neid soldada taga otsima, kui nad siis varjuvad. Aga see neiu ei ole positiivne kangelanna ja nad satuvad tänu neiu initsiatiivile vargajõuku ja alles siis noormes rämas mõistab, et sellist elu ta elada ei taha. Et sa ei ole ikka tema jaoks, mis siis on nagu Supaation armastus, õlgab, põgeneb ja annab ennast võimudele. Aga filmivariandis ju teame, et võimud, nõukogude võimud on erakordselt inimlikud, nad andestavad, kui inimene mõistab. Ma loodan, et meie kuulajad näevad neid jutumärke praegu õhus andestavad inimesele ja ta pöördub endise elu juurde tagasi. Niisugune film, kus siis mängib Janinaši maa ühtad suhteliselt suurt rolli. Samal, 1926. aastal on tal veel üks roll ja see on filmis, mis kannab pealkirja sinel. Pealkiri juba reedab, kes on andnud filmiloojatele selle mõttefilm rajaneb Gogoli kahel teosel Neeva prospekt ja siin hääl. Ja seda filmi nimetatakse vahetevahel ekstsentrilise X tragikomöödiaks. Kuid nii see kuradiratas kui ka sinel. Neid mõlemaid tasuks ju vaadata, sellepärast et nende filmide autoriks-lavastajaks on väga huvitav tandem. See on Grigori Kozintsevil Leonid Grauberg. Ka järgmine film, kus Janina sai maa, mängib olulist rolli, on kahe režissööri looming. Ja sellel filmil on esmapilgul küllaltki niisugune aru saama. Pealkiri koosneb kolmest tähest, need on nüüd praegu vene variandis toodud tähed ja see on S-punkt v punkt-ja-d, punkt. Ja Greneritessefreerida. Milline on nende tähtede tähendus, siis on sajus liikuvat diabola ja võib-olla see juba ütleb midagi. Sellepärast et tegemist on kapristidega. Film jutustab neist ja selle rolli esitamisel Sheimaale ilmselt mingisugused raskuseid polnud ja ei nõudnud talt ka mingit erilist ettevalmistust, sellepärast et seal mängib ta tsirkuseartisti ratsutaja ja neid numbreid, ilmselt oli ta koos vanematega kunagi tsirkuses teinud. Ja tegemist on ikka tuumfilmiga. Osad olid kadunud, kuid kos filmitöötajatel vähemalt nii teatmeteosed meile ütlevad, on õnnestunud nendest säilinud katkenditest pill ka kokku monteerida ja tänasel päeval võib ikkagi saada praktiliselt tervikliku pildi sellest filmist. Nüüd 20.-te lõpus ja 30.-te alguses võib Janina Shei mood näha mitmetes filmides ei hakka nendel kõigil pikemalt peatuma, neid on päris palju. Ja mõned meil ka olid näiteks uus paabel ka selles filmis ta mängib, nii et staabrid tagantjärele just seda filmi vaadata. Aga 1933. aastal valminud film, kus võib öelda, et all on isegi üks peaosa. Selle filmi lugu lõpeb suure skandaaliga ja skandaal iseloomustab järjekordselt seda õhustikku, mis nõukogude maal valitses. Ja ka seda, milleni viib üldse autorit tarne või diktaatorliks süsteem ja paistab, et küsimus on aenud poliitikas. Küsimus on võib-olla mingisugustes majanduslikus, muudes valikutes. Aga see ju otseselt puudutab ka neid hinnanguid, mida antakse kunstiteostele. Esmapilgul paistab, et filmiga on ju kõik korras. Film kannab igati patriootilist pealkirja minu kodumaa. Ja on üldse üks esimene nõukogude helifilm. See muidugi ei määra seda ideoloogilist hinnangut, aga olgu see ka mainitud ja süžee baseeruv reaalselt aset leidnud sündmustel leiavad aset 29. aastal. Tegemist on ühe märgilise tähtsusega raud, et kas me teame, kui olulised on raudteed ja kui palju poleemikat nende rajamine esile kutsub. Ja see on raudtee mis peaks täitma tolle aja kontekstis enam-vähem sama ülesannet, mida üks, teine raudtee, mida ei hakka praegu nimetama. Ja see pidi ühendama Venemaa kaugemate ida aladega. Ja seda raudteed kuni aastani 1917 kutsuti mandžuuria teeks see annab meile selle suuna kätte, koos raudtee pidi minema. Ja hiljem on seda raudteed nimetatud ka Hiina idaraudtee. Eks ehitamist alustati 1897. aastal, nii et ümmargune daatum. Ja mis selle raudtee esialgsed plaanid muudab, on kaotus Vene-Jaapani sõjas ja need alad, mis vene võimude kujutelmas pidid olema vene mõjusfäär, langevad ära, aga raudtee ehitamine jätkub. Ja sellel raudteel tekib tõsine konflikt 28. aastal, nii et ühelt poolt on juba Nõukogude Venemaa, teisel pool on Hiina. Vaid varasem Hiina. Ja see konflikt saab tõsisema tõuke sellest, et nõukogudespetsialistid saadetakse sealt raudteelt minema 28. aastal, nii et seda raudteed teenindasid Nõukogude spetsid. Ja 29. aastal puhkeb seal ikkagi tõstsin relvakonflikt. Ja vot neid sündmusi kujutab või need sündmused haigem oleks vast nii-öelda ongi selle filmi tausta, eks muidugi, seal on peategelased, need on punaarmeelased, seal on vaesed hiinlased, keda punaarmeelased loomulikult aitavad ja seal on valged, aga meie jaoks on oluline just nimelt see keskkond, keskkond, kus filmikangelased tegutsevad. Ja kuna film ju peamiselt kajastab punaarmee laste sangarliku tegevus, siis selle filmi esilinastus oligi kavandatud punaarmee 15.-ks aastapäevaks. Ja kõik läheb plaanipäraselt, erakordselt soe, astuvat patriootiline film, kõik oleks õige ja ei ole vist ühtegi suuremat ajalehte, aga ega näidud tol ajal nii palju ei olnud, kus poleks ilmunud selle filmi kohta positiivne ja kiitev, pigem isegi mitte lihtsalt positiivne retsensioon. Nii et kõik on nagu korras. Ja Nelme võimegi teha, selle järeldus, et kui seda filmi hinnata objektiivselt, muidugi objektiivselt lähtudes tolle ajakriteeriumitest, siis kõik peaks olema korras, keegi ei kahtle, midagi ei saa olla nagu viltu. Ja siis järsku. Hävitav kriitika ja filmi nagu rohkem ei oleks. Kui vaadata ametlikke dokumente, milles on siis põhjus, mis siis nüüd juhtus siis selle filmi olevat keelustanud Vorošilov? No muidugi, aasta ei ole veel 37, aasta on ainult 33 aga 33. aastal pole varašelo filmide luba ja keelustada me ju teame, kuhu need niidid välja jooksevad. Ja tuginedes siis veel kord ametlikule käsitlusele Vorošilovi poole olevat pöördunud mitmed armeejuhid ja parteijuhid ja väljendanud selle filmi suhtes nördimust, mis siis seal oli valesti ja milline roolis nördimus, olgu selle illustratsiooniks üks säilinud pöörduminossest, vahetevahel on nad kindlasti suulised, enamus neist aga on ka kirjalike. Ja see kuulub Orioni kiitsele. Saan tema kiri Vorošilovi-le. Ja see kiri on dateeritud 1933. aasta üheksanda aprilliga ja kiri on järgmine, nii et nüüd tuleb täpne tsitaat. Tänan sind filmi minut koduma keelustamise eest, nii et siit me loeme välja hetke elustajal Vorošilov ja jällegi ei ole mitte mingisuguseid kunstilisi kaalutlusi, vaid üks inimene otsustab keelustada. Ja Arzone kitsalt teatab, et ma olen sind ju kaks korda sellest palunud, nii et see ei ole tema esmakordne pöördumine, vaid ta on seda juba teinud varem. Ja siis ta jätkab, see on vaieldamatult häbistav punaarmeele. Ja selle filmi autoritel ei tuleks üldse selliseid ülesandeid anda. See sõnakasutus on ju väga huvitav, tuleb välja, et inimesed, kes kirjutavad raamatuid loovad stsenaariume, võtavad filme, teevad seda tulenevalt ülesannetest, mis neile antakse ja miks siis konkreetsel juhtumil ei tuleks sellele kollektiivile neid ülesandeid anda. Neil pole mingit ettekujutist, kirjutab Orsonägiidse punaarmee väärtustest ja aust. Jääd sa, filmi teema oli laiem kui nüüd lihtsalt kahe juhi kirjavahetus ja siis otsuse vastuvõtmine. Selle filmi küsimust arutati ka Keskkomitee ARK büroos. Ja nagu ikka ka Ta ju mitte järeldus, mis puudutab ühte filmi, on ju johtunud mingi sündmus, millega rahul ei olda. Sellest tuleb teha järeldused, järeldused tuleviku jaoks ja järeldus on järgmine. Muidugi fill keelustada, aga tulevikku silmas pidades tuleb esitada kõik filmide stsenaariumid ja siis lõppmust variant või ma ei tea, kuidas seda nimetada Mustonist vale, aga see variant enne ekraanidele jõudmist keskkomitee org büroole. Nii et jällegi kõige kõrgem riigijuhtimisorgan tegeleb sellega, et loe filmidesse naariume kinnitab neid, no muidugi võib ka lõõgastuda, pärast vaatan filme ja otsustab, kas need võivad jõuda ekraanidele või mitte. Nii et siin ei ole mitte ainult tsensuur sensorite tasandil, see kõik on ju alles, pole kuskile kadunud, aga siia tuuakse juurde veel kõige kõrgema parteiinstantsi. Kuid arusaadav veel kord, see keelustamine ei saanud tulla ilma Stalin itta. Ja siin võib-olla pole isegi oluline see, et Stalin otseselt Ta andis selle juhise keelustada see film täpselt samuti nagu võib-olla pole ka otsest juhist ja seda ei olegi. Et 30.-te teisel poolel tuleb hakata väntama lõbusaid komöödiaid, aga need on reaktsioonid Stalini sellele konkreetsele lausele, sealt loetakse tellimus välja. Nii et tellija ei peagi otseselt pöörduma mõne organisatsiooni poole, nii nagu meie seda teeme, kui tahame aknaid vahetada. See on lihtsalt suuna näitamine. Ja antud juhul väidetavalt põhjus on selles, et kui puhkeb konflikt Hiinaga ja kui leiavad aset Nad, 29. aasta sündmused ja pärast neid, see on jälle üks Stalini tuntud lause lause, mida me võime leida ka plakatitel loosungite all ja see kõlab järgmiselt. Sõjasüütaja igale löögile me vastame kolmekordse löögiga. Ja milles on siis probleem, silmis vastatakse, ega siis film ei räägi mingisugustest punaarmee lastest, kes viskavad relvad põõsastesse ja jooksevad minema. Aga leitakse, või vähemalt tuginedes sellele Stalini ütlusele leitakse, et antud film näitab punaarmeed kuidagi liiga leebelt. Ühesõnaga et filmis on realiseerunud võib-olla siis arusaamad sajaseid, teatele antakse vastu üks löök, aga tuleb näidata seda lööki kolmekordsele. Ja need autorid, kes on arvamusel, et see initsiatiiv Stalini-poolne on ikka otsene toovad välja, et ta olevat seda filmi või selle filmi suhtumis suhtumist punaarmeesse Nõukogude armee tegevusse väljendanud sõnaga või oleks õigem öelda süüdistusega, et see on liialt Tolstoi likkuses vaimus tehtud film. Aga me teame, Tolstollik vaim selles arusaamas oli liialt patsifistlik või kuidagi liialt leebe, olitsustame kasvõi nii. Kuid on veel üks päris huvitav legend, pigem son, legend kui tõestisündinud põhjus, miks see film keelustati. Ja ei ole ka ühtegi vettpidavamat tõendid, et see võis nii olla, aga miks ka mitte? Vahel võivad olla palju seal päris kummalised või vähemalt kuidagi is ikkagi ka see lugu, mida kahe esitame, haakub selle eelnevaga. Selles filmis mängib ühte huvitavat rolli väga põnev näitlejanna Ljudmilla Semjon ava. Ja mängib Ta seal Ühte lõbunaist lõbunaist Harbiini linnas kus on väga suur vene kogukond. Ja vast meie kuulajad teavad, et kui lääne pool venemi grantlikuteks keskustaksoolid, Riia-Praha, Berliin, Belgrad, neid võib veel loetleda Pariis siis need valged, kes suundusid punaste eest ida suunas, näed, koondusid väga paljus Harbiini linna. Nii et seal oli väga suur vene kogukond ja see linn on mänginud väga suurt rolli nii venemigrantlikus kultuuriloos kui ka laiemalt jäävad seal tegutseb siis Semjon ala poolt mängitud lõbunaine ja väidetavalt kui uskuda seda legendi, olevat üks kõrge ohvitser tema rollikäsitlust võtnud kokku enam-vähem sellise lausega. Ta filmis varjutas kogu punaarmee, võis lõbunaine, varjutas kogu punaarmee. Aga kaudselt see võibki kinnitada, seda eelnevat me juttu, et vähe tähelepanu on filmis sellele kolmekordsele löögile pühendab, näidatakse igasuguseid muid kõrvaltegelasi ja film ei täida seda ülesannet, mida ta peaks täitma. Kui me võtame aluseks seltsimees Stalini juhised. Ja veelkord meie jaoks oli seda filmi vaja sellepärast et seal mängis Janina Shay mo ühte küllaltki olulist rolli. Kuid ega need filmid talle erilist tuntust veel ei too. Ja võib-olla esimene pääsukene niisukeses suuremas laiemas tuntuses olid tema jaoks film film 34.-st aastast. Ja see film kannab pealkirja ära Ta Kelly elatška lennates ka juba meile ütleb, et tegemist on ühe tüdrukuga. Ja me teame, et ja Niina Shimon mängis neid tüdrukuid, kas hea meelega või mitte, on raske öelda. Aga nii see oli. Tegemist on lühikese filmiga ja see jutustab kilises loolast väikesest tüdrukust koolitüdrukust käes, pidevalt jäi tundidesse hiljaks jäävad, kuidas siis klassikaaslased siis aitavad seda puudust ületada. Ja olgu siia lisatud ja Niina sai maa oli siis juba 25 aastane, no 25 aastase inimese puhul ei saa öelda 25 aastat vana. Nii et 25 aga mängib ikka tüdrukuid ja on ühed väga põnevad tema tütre meenutused, et just nimelt nende rollide kohta kus ema mängib tütarlapsi vahel ka poisslapsi. Ja ta kirjutab, meenuta vaat et ema valmistus alati nendeks lollideks väga tõsiselt ja kuidas ta seda tegi? Ta kontrollis, kas teised lapsed saavad aru, et tegemist ei ole mitte täiskasvanud inimesega? 25 aastane on ikka täiskasvanud vaid lapsega. Ja enne seda filmi ta just nimelt meenutab tütar seda filmi olevat ema võtnud siis õetütre rähn, nii et tal on õde, kes oli tol aastal 12 selle tüdruku kleidi ja läinud selles õue hakanud teiste lastega mängima. No seal ta kirjeldab veel mängu mõnede poistega ja saapa seal kuidagi valesti aru nendest reeglitest, nii et need poisid suisa tahtsid talle natukene pea anda. Nii et niisugune halb halva käitumisega poistekamp, aga keegi vanematest siis oli sekkunud. Ühesõnaga meie jaoks on oluline järeldus, et ei need poisid ega teised, kellega ta seal tänaval siis keksu mängis ei saanud aru, et tegelikult on tegemist täiskasvanud inimesega, nii et niivõrd hästi oskas ta esitada andeid, laste rolle. Ja kuna film oli nii edu, kas siis 36. aastal järg ja see kannab pealkirja Lianatškaja viinamarjad. Seal on ta üks Piaaner ja tegemist on ühe lõuna piirkonna sovhoosiga kus kasvatatakse viinamarju ja mis nende pioneerid, las nemad peavad võitlema Al kahjuritega. Kes siis hea isuga tahavad ka viinamarju süüa. Nendeks linnud ajavad neid seal minema igasugused putukad, kuid tuleb välja. Ainult 100 viinamarja, vaid ka viinamarju viib kuskile ära. Son varas, pioneerid koos leanaczkaga hakkavad seda varast jälitama ja selgub, et selleks ongi sovhoosi kõhkleb, ta paljastatakse ja see on juba helifilm. Enne need seda jätkufilmi ja see on 1935. aasta mängis ja nina Reimo filmis palavat päevakesed, mis meil oli. Ja kus oli juttu manöövritest kuu saabuseks tankist ohvitser ja siis oli seal neiu üliõpilane, põllumajandustehnikumi õpilane ja tekib siis suur armastus. Ja ka teine selle aasta silm, sõbrannad. Kolmest sõbrannast sündmused leidsid aset kodusõja ajal ja tema nimi on aasia. Aga kui vaadata, milline on filmi variandis tema hüüdnimi, siis jällegi vihjab tema miniatööstusele. Tema hüüdnimi on lõõt, aga pidi väga suured, reeglina ei ole. 39. aastal võib meie kangelanna DNA, filmis tuli sõdur rindelt. See film on vändatud Valentin Taevi romaani järgi, nii et on selle romaani ekraniseering. Sündmused leiavad jällegi aset kodusõja päevil. Tegevus toimub Ukrainas ja kuidas endisest sõdurist ta lihtsast inimeses saab punaarmee komandör, nii et näitab meile seda võimalikkust, mida varem ei olnud, oli aadliseisust sõjaksa meile selgeks, aga niidiga. Komandöriks ei sea, siin on veel üks niisugune huvitav lookene, et selle filmi peakangelase nimi on Semjon kool. Ei jääfilmiga üheaegselt ega väga palju teisi näiteid ei teagi, kui ühe filmiga samal ajal film jõuab ekraanidele ja samal ajal Teatris toimub Prokofjevi ooperis Semjon korotko esietendus, nii et paralleelselt nii film kui ooper. Aastad ikka lähevad, kui tüdrukute rollid jäävad. Ja nii mängis Janinase immo ühte pimedat tüdrukut saatusega tüdruk 39. aastal valminud filmis, mille pealkiri on doktor Kaljužnõi või arst Kaljužnõi. Ja see film jutustab ühest noorest arstist, kes on just lõpetanud kõrgkooli. Ja selle asemel, et jääda, tal on võimalus jääda linna, läheb ta tagasi oma kodukülla. Muidugi, selle külahaigla on täiesti lagunenud, viletsas seisus, noor energiline arst hakkab siis seda kõike üles ehitama. Ja vähe sellest, et ta suudab kuidagi selle haiglad normaliseerida, kõik saab korda teha, saab ta hakkama ka suure avastusega ja just nimelt söand, avastus, mis võimaldab seal, on ka teisi inimesi. Aga saada sellel tüdrukul nägemise tagasi. Järgmine Janina sõimufilm, seda tasub kindlasti vaadata, see on juba sõjaaegne film on hästi lühike. Vaid 38 minutit on selle filmi kestus ja jõuab see ekraanidele 1941. aastal, esimesel novembril, nii et ka sõja algfaasis ja see on ka täiesti inimlikult arusaadav. On ka üksikud nisukesed lõbusama ja meelelahutusliku maa sisuga film. No me teame, et olid ju moodustatud ja mitte ainult punaarmees on ju iseloomulik kõikidele sõjast osa võtnud üksustele ansamblit trupid, näitlejatest, kellel oli ülesanne mingitel pauside hetkedel pakkuda sõjameestele vaheldust muud elu. Ja selle filmi pealkiri on kordintinas, seiklused, muusikaline komöödia ja miks sellele filmile jällegi tasub tähelepanu võib-olla natukene rohkem pühendada, sellepärast et muusika autor Šostakovitši, nii et meil on juba väga mitmes film, kus Petteri Šostakovitši muusika autor jaajaa Niina Shei, muu ongi selles filmis Karlinkina, kes töötab raudteejaama kasseerina. Ja tegemist on niisuguse lõbusa toreda filmiga, kuidas seal inimesed otsustavad talt pileteid, ta tahab kõike abistada ja tekkinud seal igasugused lõbusad seigad. Muidugi arusaadavalt populaarne näitlejanna teda sõja ajal ei rakendata mitte ainult lõbusatest filmides, vaid ka hoopis tõsisema sisuga filmides. Näiteks 43. aastal mängi Ta filmis kaks võitlejat Sayotostab 100 algusest, kui yks sõber päästab lahinguväljalt teise elu. Ja samal aastal 43. veel üks film, kus tal on roll, see kannab pealkirja Me oleme Uuralites. Seal on kaks noormeest, võtavad tehases, tahavad minna rindele ja selline lugu. Ja veel üks lühike film sellest samast aastast, mille kohta on täiesti diametraalselt erinev informatsioon. Ja see film kannab pealkirja noor Fritz, no sõjaaegne film pealkirjaga Noor Fritz vaid meil öelda ainult ühte, et tegemist on komöödiaga, kus naerdakse sakslaste üle. Ja isegi ei tea, kas on mõnda teist filmi, milles stsenaarium baseerub ühel luuletusel ja see on Samuel Mošaki luuletus. Ja veel kord naerdakse sakslastele silmad hästi lühike jah. Siin ja seal võib kohata, et seda filmi ikkagi ei linastu, tähendab ei näidatud ja kui seda vaadata, siis huumor on ju arusaadav ja vaadata neid kukrunikside katuure ja on ka teisi filme, mille eesmärk on sakslaste üle naerda. Kuid see on sedavõrd labane variant, et võib olla tõesti jäise ekraanidele jõudmata, aga igatahes selline film on olemas. Ja seejärel nüüd juba sõjajärgsel 1947. aastal jõuabki ekraanidele meie poolt juba varem mainitud Tuhkatriinu meestaabianina Shay maole üleriigilise tuntuse ja siis on ta 37 aastat vana. Nii et kui keegi tahab veel kord seda filmi vaadata või alles seda filmi vaadata, siis võib ka pidada silmas seda vanust ja kas on filmivariandis seda kuidagi võimalik välja lugeda. Meisterlikult täidetud roll. Järgneb 54. aastal komöödia kaks sõpra, kahest koolipoisist, kellega juhtuvad igasugused seiklused seal Janinnal Raimo mängib ühe poisi ema, nii et vahetevahel ka mitte laste rollid, vaid ema rollid. Ja see ongi tema viimane roll ja neid tuleb täpsustada Nõukogude liidus. Ja miks seda me mõistame, kui hästi lühidalt tema isiklikust elust. Abielus oli ta kolm korda. Tema esimene mees oli näitleja, Andreekastritškin. Teine tuntud režissöör Jossif Ei Fitz. Ja 1957. aastal abi alluta kolmandat korda. Ei ja tema väljavalituks on Poola režissöör Leonid Shan. No ja vot siis kolibki ta Poola. Aga hiljem juba tuleb Nõukogude liitu tagasi need al kaheksakümnendad aastad ja tema surmadaatumiks nimetame siis selle ka on aasta 1987. Ja kui me eelmine kord seoses selle filmiga mainisime, et selle filmiga postmargil, mis ilmub 2009. aastal võib näha Faina Ranyaskajat, siis täpselt samuti tee on ka tema postmargil ja ikka sellessamas rollis tuhkartriinuna. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord võib-olla asuda teise võla lunastamisele, sest tuletame meelde, et ka selle filmi filmi Tuhkatriinulavastajaks oli naislavastaja ja lubasime hästi lühidalt rääkida ka temast.