Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, oleme nüüd olnud päris pikalt juba Farlawa seltsis ta on mänginud ju peaosa väga olulistes filmides, nendest oli meil juttu nagu näiteks tsirkus ja Volga-Volga ning see on juba 1930.-te aastate teine pool, kui me võime juba kida Stalini repressioonide kõrg hooajast. Ja ka sellest olime, et väga paljus väga paljus on isegi vale, aga absoluutselt sõltusi, nende filmide ekraanile jõudmine Stalinist ja natuke ka seda kommenteerisime, et see tinglikult positiivne roll on ju tegelikult selles lihtsas maailmas. Nii et ei ole siin mitte mingisugust tänu Stalinile, vaid just vastupidi kogu see õhustik, mille ta oli loonud, viis selleni, mitte keegi midagi otsustada ei suutnud ja nüüd tema isiklikult siis laseb need filmid ekraanidele ja oli meil kahju Nendest repressioonidest, mis siis tabasid ka filmitegijaid. Polnud üldsegi harvad juhtumid, kui keegi operaatoritest, näitlejatest ka filmidirektoritest lihtsalt võtete aja kadus. Ja seltsimehed ju teadsid, kuhu nad kadusid, nii tuli mängida lõbusaid rolle ja samas kartma, et sind võib tabada täpselt seesama saatus. Ja meil oli ka juttu sellest ja see on jällegi selle aja teema ja üheski demokraatlikus maailmas ei saaks üldse niisugust teemat ju olla juht ja kunstimaailma esindajad, meil oli sõjavariandis Stalini ja kirjanikud. Nüüd on meil väga paljus Stalin ja näitlejad ning päris palju ka nendest autoritest, kes on pühendunud Ljubov Karlova loomingu analüüsile on ju seda teinud, pidades silmas just nimelt seda suhet Staliniga. Ja kuigi meie ju eesmärk ei ole mitte arutleda selle üle, milline on nende filmide kunstiline Tase vaid pigem just nimelt see poliitiline taust, need olud, mis tol ajal valitsenud, ütlesid, olgu nad meile siis ka tänapäeval mingisuguseks hoiatuseks siis see vahekord võiks meile huvi pakkuda. Ja nagu sageli nende asjade puhul, kui natukegi süüvida, siis leiab ju seisukohti ühest äärest teise ja selles pole muidugi mingit kahtlustad. Ljubov formaava oli Stalini lemmik, muidu poleks ju olnud neid Stalini preemiaid, muidu poleks seda au, muidu poleks seda suvilat, muidu poleks võib-olla ka neid filme. Kuid kas neid vastab tõele see, millest meil oli ka juttu ja kui meie üheks allikaks oli seesama advokaat kes rea sündmuste tulemusel omandas hor lauas selle suvila või villa ja kelle kätte saada dusid arlova isiklikult materjalid, see on ju ka omaette niisugune kurb fakt, kui inimene lahkub siit elust, inimene, kes on suur täht ja pärast tema surma on ta sisuliselt unustatud, kogu tema pärand tassitakse laiali. Ja need tuginedes nendele materjalidele, siis tema oma kirjutistes, intervjuudes on ju päris huvitav, et need materjalid on need tema käes. Ju väitis, väitis seda, millest meil oli jutt Heather loova vihkas Stalinit. Ja põhjuseks ei hakka selle juurde uuesti tulema just nimelt Need repressioonid, mis tabasid tema esimest meest, kuid arreteeritakse sisuliselt abielu voodist, tõstetakse välja ja viiakse minema. See on kõik ju suhteliselt küsitav, tähendab, küsitav pole mitte söega. Solava võis südames Stalinit vihata, aga küsitav on see, et oma märkmetes võis ta jätta mingisuguse jälje sellest vihkamisest. Sellepärast, et me teame ju väga mitmel näitel, et inimesed, kes pidasid päevikut, ehk kirjutasid midagi iseenda jaoks ja selle teadmisega nagu tänapäeval võib-olla keegi teeb, mitte keegi seda ei loe ja võib-olla millalgi ma selle hävita. Sest tol ajal inimesed pidid ju arvestama ja nad ei saanud mitte arvestada, kui nad nägid nende lähedaste kadumist enda kõrvalt. Et ühel heal päeval Ta nende juurde sisse ja needsamad päevikut saavadki üheks dokumendiks, mille alusel võib inimesed ikkagi naiivselt arvasid, et kui midagi ei ole, siis ei ole võimalik ka tema sõit tõestada. Aga me teame, et tol ajal polnud vaja ka neid päevikuid, aga seda enam mitte keegi ju sinna kindlasti ei pannud kirja mingisugused laused, mis hiljem võimaldasid sellel advokaadil vait tuginedes just nimelt sellele kirja pandule. Ljubov arlova vihkas Stalinit. Ja ei ole ka kuskil mälestustes vähemalt mõnusa küll ei hakanud silma, et keegi oleks meenunud tanud mingisugust tolleaegset omavahelist vestlust, kus Ljubov laava oleks väljendanud just nimelt neid tundeid Stalini suhtes ja see on ka aru saada. Teame sõitu anekdoodi jutustamine võis ju viia selleni, et inimene arreteeriti ja teda ees ootasid aastat laagrit. Nii et nüüd keegi oleks riskinud midagi taolist. Ta on omaette küsimus. Ja kui nüüd neid mälestusi, mälestusi, mis puudutavad just nimelt lubafarlovajas Stalini omavahelisi suhteid vaadata, siis siin on silmatorkav üks veelahe, kas need on kirja pandud inimeste poolt, kes kuuluvad tinglikult Orloovaleeri või tema abikaasa Aleksandra õleerit. Ja miks siin on mingi vahe, sellepärast et ja selle juurde ei taha dush. Ei ole meie teema. Et nendevahelised suhted on ju väga spetsiifilised, siin on mingi nisugune kasuma mänd, et üks on lavastaja, teine näitlejanna ja lõpuks me ju teame neid lugusid ka päris palju. Igatahes kui nüüd vaadata ja Alexandra vil on ka laps eelmises suhtes, siis seal on omaette probleemid. Ja nüüd, kui vaadata nende inimeste mälestusi kirjutisi, mis baseeruvad nende inimeste ütlustele, kes olid just nimelt sinna Aleksandrov leeri kuuluvat, siis seal võib leida pigem vastupidiseid näiteid, mis iseloomustavad Ljubov Karlovas Stalini väga tihedaid sõbralikke häid suhteid. Ja üks näide, kuivõrd need kõik on tõesed, on omaette küsimus, aga nagu öeldakse kus on suitsuseal, peaks olema ka mingisugust tuld, lihtsalt võtame siis nad teadmiseks ja igaüks meist võib siis otsustada oliseni või see nii ei olnud. Aga üks lugu on järgmine eas lugu vähemalt on mainitud, et see kuulub 1943.-sse aastasse. Ja loogika ütleb, et see võis olla aasta lõpp. Nii et 43. aasta lõpp sõjaaeg jaa, Horlova olevat järsku avaldanud, soovivaid tahtnud või tal tekib idee otsida üles saada kontakt ühe oma vana sõbrannaga, kes elab Leningradis, aga teame, et Leningrad on tol ajal veel blokaadirõngas. Seal pole enam nii tihe, nagu ta oli sõja algfaasis, aga ikkagi blokaad pole ju veel Nõukogude poolt vaadates läbi murtud. Ja need olevat helistanud, elab marssalile ilmselt siis mõnele, kes just nimelt selle rindelõigu rest seal vastutab. Hea esitanud talle palve, et marssal eraldaks talle isikliku lennuki ja lennuki just nimelt selleks, et ta saaks lennata Leningradi, otsida seal oma sõbranna üles. Kogu see lugu on natuke kahtlane, aga las ta siis olla. Ja nüüd see marssal, kes selle telefonikõne sai, oli täielikus hämmingus, kuidas siis nii sõda käib, blokaad pole veel maha võetud. Ja tema sõnade peale teisel pool vaikus ja siis oroloovama vaikse koolitatud näitleja häälega olevat talle õelnud. Kas ma pean helistama isiklikult seltsimees Stalinile ja ta arusaadavalt, kui see nii oli, siis selle lause järgselt muidugi eraldati talle see lennuk. Ja seal mälestustes on, näed, see on ameeriklaste Tuglas ja vähe sellest, sõjaaeg saadeti kaasaga hävituslennuk, et seda kõike seal kontrolli all hoida ja nii olevat ta lennanud Leningradi ja tagasi. On ka väidetud. Pärast seda ja sellest oli meil päris pikalt arutlesime selle üle, miks ja kuidas lahkus siit elust Nadežda alli lugevast Stalini abikaasa 32. aastal. Pärast seda polnud ühtegi teist naisterahvast, kellega Stalinil oleks olnud sedavõrd isiklik ja soe läbisaamine kui Ljubov Harlovaga. Väidetavalt oli ka tema villast suvilast villast otseliin kremlisse. Ja tuletame meelde tol ajal helistamine telefoniga ei olnud selline nagu tänasel päeval. Nii et isegi numbrite valikut ei olnud, vaid see käis läbi kommutaator, tari, eriti selline pühendus jällegi väidetavalt ei hakka seda sõna pidevalt kordama. Kõik väidetavalt oli andnud tud nendele kommutaatori töötajatele näiudele korraldus, et kui Horlova helistab ja tahab rääkida Staliniga siis tuleb see ühendus luua koheselt ja on selge, et sellise korralduse ei saanud anda mitte Ljubov Karlova vaid see initsiatiiv pidi tulema Stalini poolt ja seda kinnitavad mitmed allikad. Et nendevahelised vestlused võisid vahel kesta kuni tunnid aega. Ja on ka teateid. Kuigi neid ei ole palju ja miskit seda ei kinnita. Et Orlova võis vahetevahel kaduda päevaks-kaheks Stalini juurde ja hiljem muidugi mitte mingisuguseid kommentaare, mis seal toimus, ei ole, aga on ka vastupidiseid teateid, nagu me teame, ja eelmine kord rääkisime veel ühel eelmisel korral kord Staling kutsub ta õhtusöögile ja selle õhtusöögi käigus olevat esitanud Stalinile küsimus. Küsimuse selle kohta, milliseks kujunes tema esimese mehe, Stahlil pahandab ja rohkem nisukesi lähenemiskatseid ei olnud. Nii et väga hea näide sellest, kuivõrd ühe inimese elukäik ja ühe inimese või sinu kahe inimese suhe võib olla kirjeldatud nii ja hoopis teistpidi. Ning muidugi ja see on juba fakt, et orolooval ja Alexandra vilrahastu mitte mingisugust puudust ei olnud. Ja tuletame meelde, ka sellest oli meil kunagi jutt. Ja kui me võrdleme seda tänapäeva preemiatega, siis tolleaegne Stalini preemia esimene järk oli 100000 rubla ja võib-olla need 100000 rubla, tänasel päeval ei ütle enam midagi rubla tol ajal midagi muud, kui tal tänasel päeval. Aga enam-vähem kolmekümnendatel aastatel keskmine töölise palk 500 rubla 100000 rubla 500 rubla ja hor laava ning Aleksandrov ei pälvinud ju mitte ühe Stalini preemia. Ja see on jällegi näide sellest, et Stalini valitsuse ju mitte ainult piitsaga tal piisavalt nutikas ja seda me teame, millised olid akadeemikute palgad, millised olid rahvakunstnikele Ta nähtud igasugused privileegid. Et käiku läks ju ka teine mõjutamisvahend ja just nimelt see vahel, millest ilmajätmine võis inimesi siiski mõjutada veelgi rohkem. Ja selleks oli see präänik. Nii et antud juhul üks näide just nimelt need preemiad. Ja mis on veel küllaltki harukordne ja ega neid inimesi nõukogule maal ju väga palju ei olnud, aga Orlooval Alexandra vil oli pidevalt kehtiv välispass. Nii et põhimõtteliselt võisid nad sõita, kuhu soovisid ja millal soovisid ja valida siis ise, millal nad kuhu lähevad. Teame, et nii mõnegi kirjanikule puhul, kui meil oli see plokk, Stalini kirjanik isegi üksikult sõitu välismaale, arutati poliitbüroo istungitel katsetada inimest lasta või mitte. Aga siin olid nad pälvinud siis täieliku usalduse ja neil oli see pidev välispass tahtajatu mis muidugi tol ajal ei tähendanud mitte midagi. Kui oleks sooned piiril peatada, siis seda oleks ka tehtud. Ja mõned autorid on isegi sidunud sõda abielupaari otseselt NKVD ka kuigi see paistab suhteliselt kahtlane. Ja pigem nende puhul võib kasutada seda terminit mõistet, mida tänapäeval kuuleb siin ja seal ka Eestis. Ja mille vist käibele tõi endine nõukogude luuraja sudo plaatov ja see on mõjuagent, nii et tegemist oli ikkagi tüüpiliste mõjuagentidega. Mida see tähendab? See ei tähenda mitte mingisuguseid konkreetseid ülesandeid, vaid tegemist oli jõu ja tuletame meelde, et need filmid, kus šarlova mängis peaosa need olid ju väga edukad ka Lääne-Euroopa ekraanidel ja need olid populaarsed inimesed. Ja nende suhtlusring, mis puudutab lääne intelligentsi esindajaid, see oli ju väga lai ja väga nimekatest inimestest koosnev. No näiteks üks nende perekonna lähedane tuttav. No võiks isegi nimetada sõbraks inimene, kelle juures nad peatusid nädalaid, mõnikord selleks oli Charlie Chaplin. Ja vot see ongi see roll, et kui nüüd nõukogudemaalt, mida siis lääne propaganda võis ju üle kallata igasuguvõsas, aga kuidas seal pole õigusi, kuidas seal pole seda, vot sealt saabuvad inimesed, nad suhtlevad vabalt, nad käivad edasi-tagasi ja nad loovadki, vot selle pildi. D selle pildi, mille nii-öelda ohvriks langevad ju väga paljud lääne vasakpoolse pilke legendid, et nõukogude maal elavad täiesti normaalsed inimesed ja kõik see on liialdus ja keda arreteeritakse, arreteeritakse asja eest. Vot siin on see näide. Ja et Ljubov Karlova tundis ennast seal ju väga koduselt ja oskas käituda, siis tuletame Mäeldajata pärinenud mitte prolertaarsest perekonnast, vaid aadliperekonnast. Nii et kuskil geneetiliselt. Ta oli see maailm tema jaoks lähedane. Nii saigi teda kasutada ilma selleta, et pidi tallanud seal konkreetseid luureülesandeid jagama või vahetevahel, aga miks ka mitte mõni tema soovitus. Toetage oma ringi mõni inimene ja juba see inimene võis olla otseselt NKVD agent. See ju kõik toimis ja töötas. Ja kui veel meenutada seda villat, millest me rääkisime, siis Joarlova näitel võib öelda, et oli selliseid inimesi. Meil oli üks nõukogude punane graaf, Aleksei Tolstoi kes elasid Nõukogude maal, nii nagu nõukogude võimu poleks üldse olemas. Ja kes nautisid kõike neid hüvesi, mis nende jaoks oli loodud, nii et veel kord Stalin väga osavalt, kui seda oli vaja, kasutas ka präänikut. Aga ega see ju ei tähenda, piitsa ei tuletatud perioodiliselt meelde, mode inimene võis kaotada, orientatsiooni arvata Ta lõiki teha, mida ta tahab. Ja ei olnud ju ka Orlova ja Aleksandrov vabat nendest hirmu kammitsatest. Ja üks versioon miks siis vahetevahel tuli neil otseselt kokku puutuda selle teise küljega. Seda seostatakse peeria nimega. Ja nimelt mõned autorid on veendunud, et peeria põhimõtteliselt ei sallinud neid inimesi, kellel võis olla mingisugune mõju või tema arvates mingisugune mõju peremehele EGT Stalinile. Ja see on päris loogiline, sellepärast et tema jaoks oli ju vaja hoida ükstaskõik, kas me nimetame seda informatsiooniväljaks või mingisuguseks, teiseks ringiks teistsuguseks ringiks, aga täielikult domineeri taas selle mulli üle, kus Stahlil elas ja järsku selles mullis on Karlova Aleksandrov vääma Karlova, kes võis ju midagi Stalinile õelda, midagi sellist, mis ei haakunud plaanidele. Ja et väidetavalt just peeria olevat olnud selle taga, et kord öösel jõuab sinna suvilasse see niinimetatud must ronk ehk autokastiga. Ja Aleksandrov viiakse minema Karlova olevat koheselt viskunud telefoni juurde, Dali oli otseühendus saanud Stalini käte ja tulemusena polevat see auto jõudnudki Lubli Al Khani äkki julgeoleku peamajani vait, keerati ringi ja Aleksandar toodi koju tagasi. Ja Stalin olevat keegi neid jutte pealt pole kuulanud, Akkadi räägitakse olevat lubanud hor loovale, ET peerija jätab neid rahule. Aga vaatamata sellele oli Alexandra vil nagu tol ajal väga paljudel inimestel inimestel, kes kuulusid vot sinna maailma oli valmis pandud kohver kus olid need elementaarselt vajalikud asjad. Et kui tullakse neile järgi, et siis oleksid nad kõik koos. Inimene on ju niikuinii kaotanud selle pea ja väiks selle kohvri kaasa võtta. See on hoopis teine aeg ja teine situatsioon, aga see väga kaua lihtsalt see ei ole hea võrdlus, tuletab meelde nõukogude aegset sõjaväge, kus mul oli aujutumärkides viibida aastatel 71 73 ohvitserina Kaliningradi oblastis. Siis selline kohver oli ka tol ajal ette nähtud ja seda nimetada Chevad Andri Voogi, nii et kui oli häire ja sõjal olukord oli, siis selline tuli kohe joosta, siis oli niisugune kopter ja ma ei tea, kuidas teistes väeosades. Aga meie väga kohusetundlik ülemalalõpmata korraldas siis nisukesi tri hoogasi, siis kontrolliti selle kohvri sisuga, seal on ikka ettenähtud harja, hambapasta ja mis seal kõik pidid olema, enam ei mäleta. Aga muidugi tol ajal oli see kõik naljast väga kaugel. Ja üks juhtum on kuus, Aleksandr lähebki seda kohvrit vaja. Jällegi öösel. Auto. Seekord oli küll tegemist sai too autoga, aga kardinad ees või sealt välja ei näe, siis ka ei näe. Ja viiakse minema. Ja jällegi Arlo telefoni juurde, nagu võib arvata, milline oli siis tema seisund. Kuid Stalinit ta kätte ei saanud. Ja nüüd see auto siis jõuab kuskile maa-alusesse garaaži konvoi saatel viijaks Aleksandrov mööda koridore jõuavad kuskil ruumi. Ja selles ruumis Stalin, Molotov, Beria, no et tegemist on öise ajaga, siin pole midagi, üllatuslikult toimetasid õõnsalt. Ja veel kord tegemist sõjaajaga ja Stalin väga tõsisel ilmel pöördub siis Aleksandra oli Poola ja teatab talle. Teil on kirjavahetus välismaalasega sõja ajal ja selle eest on ette nähtud mahalaskmine. Ja nüüd võime ette kujutada, millises seisundis Aleksandrov viibib, lihtsalt kogu elu jooksis silmadest läbi, mõtleb paaniliselt, mis kirja Tartus ja nii edasi. Stalin ajab siis pausi ja hiljem mõne hetke pärast naeratades. Ärge kartke Madenn nalja. Ja milles siis oli asi? Moskvas oli saabunud Ameerika Ühendriikide riigisekretär. Kirjavahetust ju ei ole, sõda käib. Ja riigisekretär oli siis käsi postina toonud Aleksandrovitš Arloovale kirja nende sõbralt Charlie Chaplinile, Janantsi Stalin ulatab talle selle kirja, ütleb Kirta eile saatis, tema tegi nalja ja eile saatis kirja teie sõber Chaplin ja ulatab siis Alexandra vile selle kirja. Teine analoogiline juhtum, no võib-olla mitte niivõrd niivõrd hirmuäratav Dow, siin on ikka öine aeg, sulla tuleb, auto järgi said ja mitte midagi. Aga see iseloomustab Stalini huumorimeelt, seal ikka must huumor selle sõna kõige äärmuslikumal variandis. Söeleidis aset Ühel Kremli vastuvõtul, jaorlova ning Aleksandrov olid saabunud sinna pärast võtteid. Pikad võtted, tunde kestnud võtted. Hear loova oli silmnähtavalt väsinud. Ja nüüd, kui nad kohtuvad Staliniga hallastalitamisest öelda nalja tõsise häälega olevat öelnud Luubotškaatennaete alb välja. No kas daamidele sobib midagi sellist öelda, on omaette küsimus. Aga peamine sõnum millasi Stahlil ütleb, polnud mitte nähtut Orlovala, vaid Alexandra Wella ja ta jätkab. Seltsimees Aleksandrov. Kui te hakkate nii oma naist tööga üle koormama. Me laseme teid maha? No ma ei tea, tänapäeval võib-olla see kõlab naljana, ei kujuta isegi hästi ette, kui riigipea Eestist pole vist mõtet üldse rääkida Akade taolisi nalju. Aga tol ajal olid joone naljad no väga elulised. Arvestades kogu seda õhkkonda. Ja looga seondub ka üks väga kummaline lugu. Väga kummaline lugu, mille taga mõned jälle näevad peerijat, mõned mitte. Ja see leidis aset 1952. aastal. Ja kuna tegemist oli sedavõrd populaarse näitlejannaga siis väga sageli sõitis ta mõõda nõukogude maad ringi, toimusid nisukesed, kohtumisõhtut temaga või demonstreeriti filme ja nende käigus või eelnevalt või järgnevalt jällegi kokkusaamine peaosatäitjaga. Ja ühed taolised kast rollid viisid ta Lääne-Ukrainasse. Ja mis on tavaline, et kui taoline esinemine lõpeb, siis antaks lilli ja võib ju oletada, et niivõrd silmapaistvale näitlejale oli need lille hästi palju. Ja seal pärast ühte esinemist ulatatakse talle teiste lillede seas ka üks rooside bukett, et see olevat teda nagu üllatunud, sellepärast et roosid olid imelised peaaegu musta värvi ravi, mingi kombinatsioon, sugune erinevad värvid ja ta võtab selle buketi kätte. Ja mis siis juhtub nagu roosidega rikka vahetevahel võib juhtuda, et ta torkas endale puhub. Ja üsna pea tunneb ennast väga halvasti mürgitus ning viiakse ta haiglasse, informeeritakse Stalinit, jällegi näed versioonid Stalini käsul Kremli haiglasse ja nüüd selle loo siis eri variandid kas siis saadetakse lennuk Inglismaale mingite ravimite järele või mõned ütlevad, et sealt tuuakse kohale keegi inglasest professor kes on spetsialiseerunud just nimelt nende mürgituste tagajärgede leevendamisele ja üle noatera õnnestub ta elu päästa. Ning väidetavalt veel kord väidetavalt pärast seda juhtumit olevat Orlova anam vastu võtnud kingitusi tundmatutelt inimestelt. Aga mis nüüd puudutab nende enda nende enda meenutusi, kui nõid on olud muutunud ja Stalinit enam ei ole ja Stalini isikukultus on paljastatud ja on juba Hruštšovi sulaaeg siis ei arlova ega Aleksandrov ju praktiliselt midagi räägi. Ja kui Alexandra vilt, kes elas kauem kui Orlov aka hiljem küsib presiti midagi nende suhete kohta Staliniga siis ta reeglina piirdus ainult nende naljakate lugude ümber jutustamisega, jättes siis kõik muu kõrvale. Ja meelest on muidugi väga kahju, et suur osa sellest pärandist ju pärast nende surma lihtsalt tassiti laiali. Ja suur süü või osasin kuulub Alexandra või lapselapsele, kes oli alkohoolik ja mõis sisuliselt konjakipudeli eest maha kõike seda väärtuslikku, mis oli sinna perekonda kogunenud. Seal olevat olnud nii Picasso maale, rääkimata Charlie Chaplini kirjadest teistes kirjavahetusest, nii et väga palju väärtuslikku on läinud kaduma. Ja kui nüüd vaadata arlova elu viimaseid 10-ni teid, siis ega ta enam väga palju ekraanidele ei ole. 1959. aastal väntab Aleksandrov filmi Vene suveniir. Salor laval on peaosa. Kuid see on täielik läbikukkumine. Seejärel arlova mängib teatris, see on massaveti nimeline, teab. Alguses on olulised rollid. Siis need muutuvad aina teise järgulisemateks ja pikapeale ta lavalt kaob. Ja viimaseks filmiks on 1970. aastal vändatud Aleksandrov jällegi film kuld, nokia lüüra. See film ekraanidele ei jõudnud. Ja on kaks võimalikku versiooni, miks ei jõudnud, esimene neist on, et kunstinõukogu keelas selle filmiekraanidele jõudmise ära. Seal vist isegi ei ole mitte niivõrd ideoloogilised kaalutlused, kuivõrd puht kunstiliselt, aga veel kord, kuna seda filmi vist ei ole, siis on ka raske öelda. Ma ei tea, kas ta kuskil riiulitel on igatahes silma jäänud. Aga teine versioon ja paistab, et see võib isegi olla. Tõepärasem on et kui Orloova nägi ennast ekraanil, siis ta ei jäänud rahule sellega, kuidas ta seal välja paistis. Aastad on ju juba mõõdunud, oli noor, särav näitlejanna. Midagi pole parata, kui isegi näeb plastilised operatsioonid ja siia juurde on ka öeldud, et nii mõnegi neist välismaal maksis kinni Charlich. Meil on see nii ei ole. Igatahes ta olevat olnud nii pettunud, et keelas selle filmi linastumise ära. Kui nüüd aga tulla lõpetuseks selle aja juurde, kui Horlova täht säras täies hiilguses siis esimeseks suuremaks tööks, mille autoriks polnud Aleksandrov, saab 1939. aastal ekraanidele jõudnud film insener Kolczini eksimus. Ja kui määrata need žanrid, siis see võiks olla niisugune detektiiv. Ja selle filmi lavastaja on Aleksander Metcher. Nii et hoopis teine nimi. Eriti palju ta ei ole lavastanud, eriti palju tema filme ei ole, aga tavaliselt juhitakse tähelepanu tema debüütfilmile mis jõudis ekraanidele 32. aastal. Ja mis kannab pealkirja tegemised ja inimesed. Ja seda nimetatakse Köige ebatüüpilisemad filmiks, mis on valminud nendel aastatel ja mis kajastavad seda entusiasmi, mis iseloomustas esimest viisaastaku, näidati ekraanidel neid ees linlasi. Ja siin on ka üks eesrindlane tööline, kes kutsub sotsialistlikud kuule võistlusele Ameerika spetsialisti, neid oli ju palju nõukogude maad. Ja nüüd paistab, et üks on siis kapitalism kommunist ja kes siis peaks selle võistluse võitma, no loomulikult see tõeline, aga kuidagi filmis nad leiavad ühise keele ja sõbrunevad ja nii edasi, nii et see ei ole tüüpiline film. Ja mis puudutab nüüd seda inseneri Kotsini eksimust, siis selles stsenaarium on kirjutatud, gaasiori oli ässaga. Ja nagu ikka, kui keegi meie kuulajatest soovib, siis võib seda filmi vaadata. Sündmused leiavad aset Moskvas kolmekümnendatel aastatel. See kogu lugu meenutab üht lugu meie kunagise ministriga, kes võttis oma portfelli koju, siis läks portfell kaduma, tuleb vast meie kuulajatele meelde seal täpselt samuti insener võtab lennukitehasest staabikaga pärast tööpäeva teha, võtab portfelli kaasa ja seal on salajased joonised ja ta ei tea, et välisluure pikalt teda jahib ja need sündmused siis arenevad, kasutatakse ära temasse armunud naabrinaist ja niisugused sündmused ja muidugi siis ollakse vallas nõukogude kodanikes, teavitab NKVD-d. Ja muuseas, sellest filmist pärineb ka üks tuntud lause lause, mida tol ajal päris palju kiražeeriti. Ja see on meie maal võib teatud tingimustel igast inimesest saada kangelane. Ja nõukogude ajal on kõik teed lahti kangelastegude sooritamiseks. Ja järgmine 1940. aastal ekraanile jõudnud film, kus on laval on peaosa. Saan jällegi tandemi Aleksandrov Dunaevski poolt loodud film. Muusikaline komöödia, ta ei ole nii tuntud, nagu need eelnevad, selle nimi on helge tee. Jutustab ühest lihtsast maatüdrukust taaniast siis koduabilisast jõuab eesrindlikud tõelisena ankur ja kui tubli, tõeline ta on, kes tahab seda vaadata. Aga igatahes on see nõukogude aja mõistika norm nägi ette, et inimene töötab kaheksalt pingil, aga tema suutis seda teha 150-l. Nii suur siis töövõit. Ja muidugi on ta armunud sellesse inseneri, aga ei pea ennast vääriliseks, eks on ikkagi insenerdama, helistada. Tõeline. Aga kui ta pälvib Lenini ordeni, siis ta saab aru, et ei nütaanika siis võrdsel astmel ja siis on suur armastus. Ja sellest filmist pärineb üks laul, mida vääriks täna ka lõpetuseks kuulata, sellepärast et see laul on ka läinud tol ajal klassikasse. Ja see on entusiastide Marss ja selle esitabki Ljubov arlova. Ning ka selles filmis on hiljem ju tehtud väga palju kärpeid, nii et kui vaadata nüüd seda varianti, mille Ma panin ka Facebooki lehele, siis seal on näha, et kui juba Farlova laulab, siis taamalt paistab suur Stalini koju. Ja hiljem, kui see film on ekraanidel Hruštšovi ajal, siis muidugi seda kujuena seal ei ole. Ja sellega võikski täna lõpetada, et järgmine kord juba minna siit mõne teise looga edasi.