Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme neid mitu nädalavahetust lähtunud filmist Tuhkatriinu, mis jõudis ekraanidele 1947. aastal ja kus mängis näitlejanna ja Niina Shei muu ning selle filmi üheks lavastajaks hoolinadyerdakasse Veerova. Ning meil oligi Nendest nii sellest näitlejannast kui lavastajast ja filmidest, kus siis esimene neist mängis ja mis olid teise poolt liiti siis jäädvustatud. Aga täna jätkame veel ühe nimeka näitlejannaga ja väga huvitava saatusega artistiga selle parastajatio tavaliselt ja eriti on see omane filmile, inimesed pälvivad selle tähelepanu või selle kuulsuse just nimelt vahetult pärast seda, kui need filmid jõuavad ekraanidele. Aga meie tänane staar on selles mõttes erand ja kuulsus, tuntus saabub talle juba pärast seda, kui ta on meie seast lahkunud. Ja see ei ole mitte niivõrd pälvitud filmivaatajate tolleaegsete vaatajate poolt, kuivõrd just nimelt kriitika hinnang tema kunagisele tegevusele mis on veel kord küllaltki erandlik, samas jällegi tüüpiline näiteks kirjanikku ei, maalikunstniku poolelt teosed pälvivad suurema tähelepanu ja ka hinna pärast seda, kui looja on juba lahkunud, aga filmimaailmasse eriti sagedane ei ole, aga siin just nimelt see variant. Ja möödaminnes selle näitlejanna nimi melga vilksatas läbi, aga nüüd rõhutame, kellega meil on tegemist ja see on Ljudmilla Semjonov maa. Ja nagu meil tavaliselt ikka mainime, siis cadema sünniaasta ja räägime hästi lühidalt ka elulookäigust sünniaastaks on 1899, nii et sündinud on ta ikkagi tükk aega enne seitsmeteistkümnenda aasta pöördelisi sündmusi. Ja 19 lõpetab ta ühe näitlejate stuudio ja 21. aastal Lonaczarski nimeliselt teatristuudio ja kui vaadata neid seda revolutsiooni järgset aega, neid mõningaid aastaid, siis taolisi stuudioid onju kümneid, kui mitte sadu. Kõik see on ju enam-vähem vaba, erinev võimalus jällegi pakkuda neid teadmisena natukene teenistust ja inimestel realiseerida oma huvi. Ja kuskil 20.-te keskpaigast hakatakse seda köike kokku tõmbama. Riiklik kontroll kõige selle üle, aga 20.-te alguses on seda võimalust minna kuskile stuudiosse. Muidugi nende seas neid, mis tagantjärele on pälvinud mingisuguse erilise tähelepanu. Et seal Ta on tõesti väljapaistvad õppejõud, ega neid eriti palju ei ole, aga võimalus vähemalt oli. Ja aastatel 1921 24 töötaksemjanawa ühes Peterburi teatris, mis on ka pälvinud tagantjärele päris palju tähelepanu. Ja selle teatri nimi on esmapilgul küllaltki arusaamatu, see on mast bow. Nii et ei saagi nagu aru, miks ja kuidas. Aga seal nime pälvis teater tänu asutajale ja selle mehe nimi on Nikolai AGR. Ja nüüd, kui vaadata Master skaja ja Fooge Rärs, siis tulebki kusemast for. Nii et siit selle teatri nimi ja Foogereri täisnimi muidugi tunduvalt pikem. Tegemist on aadlipäritolu mehega ja see kõlab Foger fon, Greifen Turn. Aga ajalukku on ta läinud just nimelt selle perekonnanimega, kellel ja miksteater on nii huvitav ja miks võib-olla Gazemjanavalt tõenäoliselt oli seal väga huvitav mängida, sellepärast et see oli vist vaatamata nende teatrit arvule kõige eksperimentaalsemaid teater. Nii et igasugused katsetused teatrivallas olid just nimelt sellele teatrile iseloomulikud ja sellepärast sa teater ka pälvis tol ajal vähemalt teatud vaatajate gruppida suure huvi. Ja mis nüüd puudub, tab Ljudmilla Semjonovit siis just nimelt seal teatris mängides pälvis ta kahe tuntud lavastaja juba võime neid nimetada kino lavastajataks koosinseri ja Graubergi tähelepanu. Nii nad kutsuvadki Semjanova filmi. Nii et küllaltki tüüpiline meil neid näiteid on ju olnud, kus mõni näitlejanna või näitleja Meil on küll praegu näitleja, annab, jääb mõnele filmi režissöörile silma just nimelt tänu sellele rollile, mida ta esitab teatrilaval. Ja nad kutsuvad ta 1926. aastal filmi kurati, ratas, pearolli. Tegemist oli tummfilmiga ja kui meie kuulajad mäletavad, siis film meil oli aga paari lausega siis tuletame meelde, et tegemist oli ühe Aurora madrustega kes saabub vabal päeval linna ja igasugused seiklused ja unustaks siis ära, kuhu ta peab minema ja saab tuttavaks ühe tänavatüdrukuga. Ja vot seda tänavatüdrukut mängibki Semjonov. Ja lõpeb see film enam-vähem nii. Ta hilineb, hilineb paadile kaatrile, mis pidi teda laevale tagasi viima ja satubki allilma sellesse tolleaegsesse põhjakihti. Ja paistab, et sealt pole pääsu, aga üks päevikkagi kainenameelne ja mõistab, et see ei ole õige tee. Ja pöördub laevale tagasi ja muidugi leebe nõukogude võim annab talle andeks, on siis niisugune lühikene kokkuvõte sellest filmist. Ja see film toobki, Semjonov alla kuulsuse ja just nemad kuulsuse kui tummfilmi näitle Jannale mingit alternatiivi eriti tol ajal ei ole. Aga tagantjärele ongi tema puhul räägitud, et just nimelt see põhjus, et ta nagu ei kohanenud mängima helifilmides seostubki tema tegevust just nimelt selle filmiajastuga, vot seal oli ta hiilgav ja särav, aga hiljem ta ei saanud nõuet selle spetsiifilise, juba uue helifilmiga hakkama kui vaadata neid filme, aga neid on meil olnud ju päris palju ja vaadata tõesti näitlejate mängu nendes filmides, kus kõik emotsioonid tuleb ja edasi anda žestidega sõnadest ju abi on vähe. Ja need üksikud laused, mis meie silmade ette ekraanidele ilmuvad, ei asenda ju kogu seda juttu. Siis tõesti seal mängitakse hoopis teisiti kui hiljem kus ei ole vaja seda meeletut žestikulatsiooni näitena, kus võib lihtsalt sõnadega midagi edasi anda, nii et vahe ju seal on. Ja ka järgmine film, milles me elasime, anname, mängis, meil oli selle filmi pealkiri on kolmas metšanskaja. Ja see film jõudis ekraanidele 1927. aastal. Ma jällegi tuletame siis hästi lühidalt meelde selle filmi sisu. Ka kõik meie kuulajad ja neid filme ei vaata ja ei jaksagi kõike võib-olla vaadata ja polegi neid võimalusi. Aga siis kasutame juhust, tuletame meelde. Vikerraadio mõistilise Venemaa Facebook'i kodulehel on võimalik seda teha nii, et kui keegi soovib illustreerida meie jutuga filmidega, siis võimalus on olemas. Ja selle filmi puhul on tegemist armukolmnurgaga. Ja baseerub see ühel küllaltki konkreetsel juhtumil Tomil, mida kajastus ka tol ajal. Ajaleht Komsomolskaja Pravda. Film on küll 27.-st aastast, aga filmi tegevus leiab aset 20.-te alguses. Ja üks noor naine sünnitusmajas last laps on juba sündinud üsna pea ja tegemist on seal kahe isaga, nii et niisugune kolmnurk. Ja tegelikult kui seda filmi vaadata ja kui natuke ka süüvida sellesse problemaatikas, mis on nii iseloomulik Nõukogude Venemaale tult revolutsioonijärgsetel aastatel siis võib jällegi tõdeda, et ega midagi siin maailmas juut ei ole. Needsamad probleemid, sama temaatika, mis on omane meile ka tänasel päeval, millised on need peremudelit, kas peab olema ametlikult fikseeritud abielu, kuidas on need partnerlussuhted, mida pidada perekonnaks, mida aktsepteerida perekonnana ja nii edasi? Need olid väga iseloomulikud just nimelt nendele kahekümnendatel aastatel ja väga paljud ju autorid nende seas juba korduvalt mainitud Alexandra kollantaja olid seda meelt, et mitte mingisugust perekonda, mitte midagi nisukest pole enam vaja, kõik son vaba suhted, vabadusi ei oma mitte mingisugust tähendust seal kõik, pigem kodanlik igand ja tõesti, suhteliselt pikalt suhtutakse sellesse perekondlikku suhtesse, kus nii-öelda väga vabalt ja alles ka stalinliku diktatuuri kehtestamisega me näeme, kuidas hakatakse jällegi ka selles vallas minema siis vastupidises suunas kuni abortide keelustamiseni välja kuni selleni, et igasugused abielurikkumised on juba mitte ainult amet, ühinguvad parteikoosolekutel küsimused. Koos lahus olev inimene ei oma mitte mingisugust lootust üldse välismaale sõita ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Nii et lihtsalt algose paralleele jätka. Selles filmis püstitatud teemad ei ole põhimat Ta lihtsalt kaotanud oma aktuaalsuse või vastupidi. Tänapäeval aktuaalsed teemad on olnud kunagi tähelepanu all ka Nõukogude likus variandis niisugune väikene paralleelikele. 1929. aastal mängib Ljudmilla Semjon avafilmis peeriumi kild. Ja seda filmi peetakse küllaltki märgiliseks ja miks sellepärast et mõned autorid just nimelt, viidates sellele filmile väidavad, et see film nagu tõmbaks alla joone 1900 kahekümnendad aastate kinematograafia alal jääb nagu niisukese ajastu lõppfilm. Et pärast seda filmi juba algab siis tinglikult 30.-te aastate film. Ajaliselt langeb ka ilusti silda lõppu, aga põhimõtteliselt murranguline film. Kuna seda filmi pole meil olnud, siis võib-olla paari lausega tsipakene pikemalt kui eelmistest väiks ka sellel filmil peatuda. Tegevus toimub ühes väikeses jaamas või külas ja kodusõja aegu on siis ajaline raamistik. Ja see jaamad on vallutatud valgete poolt, nii et valged seal valitsevat jõuab sinna üks raudteeplatvorm, raudtee ääres toimub tegevus ja sellel platvormil on hukkunud nii et lahingutes hukkunud ja millega siis kohalike elanikkond seal tegeleb. Ajad on keerulised natukene maratööritsemisega ja yks naine seal jaamas jaama valvur on, ta parajasti tõmbab nendel hukkunutele paid jalast küllaltki niisugune levinud seen, mida võib väga paljude filmide jaga tegelikkuse variandis näha. Ja järsku annab siis yks nendest surnut oletatavasti antud juhul surnud punaarmee lastest elu märg. Ja kuna tegemist on elus inimesega, siis nad otsustavad selle inimese päästa ja sellel naisel on abiks üks valgete kuultor ohvitser, kes on saanud põrgut rada, nii et tal on olnud siis raske, raske trauma. Mitte midagi ta ei mäleta ja kahekesi nad seal toimetavad ja lõpuks punaarmeelane hakkab toibuma. Siis leiavad seal aset igasugused sündmused ja see osa oleks nagu sisse juhatada tart filmil. Ta annab meile niisuguse eelloo mingid proloog. Ja siis järgnevad juba sündmused enam-vähem samas ajas kui valmib ka film. Nii et 27., ütleme, 28. aasta. Ja meile näidatakse ikka seda valget alamastme ohvitserid, kes ei mäleta mitte midagi. Ta ei ole nagu toibunud oma sellest traumast aga miskit tal seal peas ilmselt toimub, sellepärast et ta otsustab minna tagasi Peterburi ja kuidagi taastada oma mälu, liikudes mööda näit punkte, nii et otsib lihtsalt seoseid, mis aitaksid tal kuidagi reaalsesse maailma tagasi pöörduda. Ja muidugi ei tunne ta ära seda linna kõriconi muutunud ja arenenud, mäletab ta linna revolutsioonieelsest ajast. Aga nüüd on linn tohutult muutunud ja vaatajatele antakse ka märku sümbolite abil, millised need muutused on olnud, vaatab ta suure imestusega linna ausammast Vladimir Iljitš Lenini-le. Ja kuna need otsingud juurte otsingud viivad teda ka tehasesse, mis vist filmivariandis oli, nii et see kuulus tema isale. Ja nüüd on muidugi see rahva käes ja vot seal kohtab taas sedasama punaarmee last, kelle elu ta aitas kunagi peaaegu 10 aastat tagasi päästa niisugune lugu ja ei hakka selle filmi neid detaile edasi jutustama. Aga meile tehakse selgeks või kasutades seda valgete endist valget, kuidas elu on muutunud ning arusaadavalt muutunud ikkagi positiivses suunas. Nisukene film. Väikene roll oli Ljudmilla Semjonov all ka samal aastal ekraanidele jõudnud filmis uus paabel. Ja seal kasutatakse ära lavastajate poolt tema tantsuoskust, nii et ta on väga hea tantsijanna ja ta esitabki selles filmis kankaani, nii et hästi väike rollikene, aga kes soovib, võib teda näha ka selles filmis. Ja 30.-te alguses ongi tal ainult episoodilised rollid. Ja vot siis kujunebki see arusaam, et tema oskused ei ole piisavad selleks, et mängida helifilmides. Kuid võib-olla peamine põhjus, miks tegelikkuses ta kaob ekraanidelt, seisneb hoopis selles, et ta mängib küllalt olulist rolli ühes filmis, mis meil ka oli ja mis jõudis ekraanidele mõngaks ajaks, 33. aastal pälvis siis ka algselt väga positiivse kriitika, kuid üsna pea juba keelustatakse. Ja see on film, minu kodumaa, seesama film, mille puhul leid takse. Muidugi see initsiatiiv tuleb Stalinilt, et näidatud on punaarmee tegevus liiga leebetest värvides. See on just seal, Stalini laus tuleb ühele vaenlase hoobil anda vastu mitmekordselt, aga film on natuke leebevõitu. Ja Semjana mängis selles filmis prostituuti ning tsiteerisime ka ühte punaarmee juhtivat figuuri. Jällegi raske öelda, kas keegi kunagi midagi taolist ütles, aga olgu see siis kokkuvõte sellest, kuidas Semjon avas seda rolli kehastas, et ta üksi mängib selles filmis suuremalt kui kogu punaarmee. No arusaadavalt, et pärast sellise filmi keelustamist ja aasta on juba 33, sai ole muidugi veel 37, aga ikkagi ilmselt, et nii mõnedki võib-olla lavastajad, filmirežissöörid, kes kavatsesid oma filmidesse annavad kasutada, võisid ju mõelda, et ahaa, ta mängis selles keelustatud filmis, tasub riskida, võib-olla pole mõtet, valik on ju väga suur, näitlejad on hästi, palju peame me siis võtma inimese, kes on mänginud filmis, mis keelustati, nii et võib-olla on just nimelt see fill üheks oluliseks teguriks, miks teda ekraanidel ei ole. Kuid on ka mõned autorid hiljem väljendanud arvamust. Tegelikult põhjus jäätmessemjanavat kinoekraanidel tol ajal ei näe. Ei seisne mitte selles, et ta kõigepealt poldud pädev helifilmides mängima või et siin on otsene seos selle 33. aasta filmiga vaid pigem tuleneb see asjaolust, et 35. aastal ta abiellub. Ja mis siin siis nüüd halba inimene abiellub, miks ta ei võiks mängida edasi. Aga tema väljavalituks saab üks punaarmee ohvitser, eakonna Ludmilla ilmselt, et ei taha oma mehest lahus olla. Aga mees ja see oli tüüpiline tolle aja nõukogude sõjaväele ja ka hilisematel aastatel. Et need ohvitserid, kes naas sageli vahetasid, muidugi mitte oma soovil teenistuspaika, nii et täna teenis kuskilt Siberis omme, viiakse kuskile Kasahstani, sealt edasi Moskva lähistele. Ja tavaliselt ju need sõjaväeosad või karnisonit Narva paiknevad suurtes linnades, aga võis ka olla kuskil perifeerias, väikestes kohtades sõjaväeosad kuskil piiriäärsetes piirkondades ja lihtsalt viibides koos oma abikaasaga polnud meelasemionaval võimalik nendes filmides osaleda või teda kasutada, kuna ta lihtsalt ei tahtnud pere juurest lahkuda. Ka see variant on võimalik. Ja kui ta mees saab surma 43. aastal sõja ajal siis tõesti võib ju arvata, et järsku see oligi peamine põhjus. Sellepärast et uuesti näeme Mäljud millasemionavate ekraanidel alates 44.-st aastast pärast oma mehe surma on ta jälle filmis. Ja selle aasta filmid on neist me oleme rääkinud, üks film, kus nädalaid naa kannab pealkirja kell kuus õhtul pärast sõda. Film jutustab sellest, kus sõda on noori lahutanud ja nad eelnevalt lepivad kokku kokku ja hiljem saavadki, kui kell kuus pärast sõda. Nii et filmi pealkiri juba meile ütleb, millega on tegemist. Ja teine film, inimene number 217 räägib sakslaste vangilaagrist või töölaagrist. Ning ka ühes filmis, mida meil pole olnud ja selle filmi pealkiri on juubel. Ja see film põhineb Tšehhovi samanimelisel näidendile. Sisu vist ei ole mõtet ümber jutustada. Vahetult pärast sõda võib Ludmilla Semjonovit näha ühes muusikalises filmis mis on tegelikult päris kummaline ja esmapilgul nagu ei mahuks nõukogude filmide silla kuulsuseid, kas ritta ja selle filmi pealkiri on vanaaegne vodevill, aga samas jällegi, kui mõelda vahetult sõjajärgsele ajale, siis on ju täiesti loogiline. Ja seda mõistavad ka Nõukogude propagandistid, et inimestele on vaja pakkuda midagi kergemat, rasked sõja-aastad selja taga. Jah, patriootilised filmid, filmid saavutatud, võidus kõik on ju olnud ja ka meil on neid filme olnud piisavalt palju. Kuidas Stalin saabub võidukalt Berliini ja kuidas kõik maailma rahvad teda seal tervitavad, aga vaja on ka midagi kergemat. Ja pole Johnjastada. Sama kerget pakkus Staling ka kolmekümnendatel aastatel. Ja see on film, mis baseerub Ühel 19. sajandi keskpaiga vodevill. Jaa, sellel pillil on ka väga kindel autor. Selleks on Nikolai esimese aeglane teatrite repertuaari ülejäänud, nii et teatritele on oma repertuaari üle. Ja Nikolai esimesel oli ju kombeks kõik allutada sõjalisele korrale, nii et seal tegelikult kasarmu kõikidel valdkondadel oma ülemat. Kõigil on mundrid, need just nimelt Nikolai esimese ajasse komme, raudteelased mundrisse, metsa vahet mundrisse, idee oli talle isegi õukonna naised panna mundrisse vastavalt mehe mundrile. Nii et seal kõik Nikolai esimese aeg ja repertuaarid ülem Pavel Fjodorov kirjutab selle näidendi. Ja muidugi ju ta siis teab, milline repertuaar keisrile meeldib. Ja kirjutabki taolise modevilli. Nikolai ju sellised teatritükid istusid, seal on mõned, valdavalt olid tõlked prantsuse keelest mõnda ta vaatas peaaegu 10 korda, nii et midagi. Ta tuleb Staliniga, kes tahtis Chapajevid kogu aeg näha. Nii kannika laia andis vahetevahel korralduse, et seda tuleb jälle lavastada, sest käis sellesse väga meeldis. Ja tema aegs teatri vas suureks erandiks ongi revident, et mis on ju esmapilgul üsna imetlusväärne ja, või pigem isegi imestusväärne. Kuidas üldse teatrilavadele võis jõuda. Aga Nikolai olevat reageerinud sellele tükile enam-vähem sellise lausega, et kõik said ja mina veel kõige rohkem. Vot vahetevahel võivad autoritaarsete võimukandjatele mingid niisugused asjad meeldida ja revidenti hakatakse mängima. No igatahes vodevill aluselt siis film vändatakse. Sündmused toimuvad pärast võitu Panapardile. Tegemist on kuskil aastatega 1820 natukene varasema filmivariandis. Ja lühidalt on siis sisu järgmine, üks vanatüdruk, kellele meeldib ohvitser, tahab siis lüüa kiilu noorte armunute vahele. No arusaadavalt toimuvad igasugused Vodevillilikud lood ja niisugune lõbus, aga eriti vaatamisväärne tagantjärele film. Aga kes soovib ka seda filmi vaadata? Ning ega hilisemal ajal Ljudmilla Semjonov all suuremaid rolle polnudki. Ja viimaseks ma ekraanile ilmumiseks ongi väikene rollikene filmis Anna Karenina. Ja vaatamata sellele, et ta mängis, mis ta arva, hilisemal ajal oli ta ühiskondlikult väga aktiivne ja oli üks nendest, kes 70.-te aastate alguses 1970.-te tuleb välja, vaid toetab ideed, peaks ehitama kinoveteranidele oma maja, et nad kuidagi saaksid siis koos seal olla, meenutada tehtut. Ja on üks aktiivsemaid, kes seda ideed üritab ellu rakendada ja tõesti tulemusena 75. aastal avataksegi veteranide maja on selle maja esimene elanik ja meil on olnud nii mõnigi näitlejanna, kes on kolinud elama sinna majja ja on ka seal väga aktiivne. See ei ole ju lihtsalt tavaline pansionaat, tavaline vanadekodu, seal korraldatakse igasuguseid üritusi, tõenäoliselt filmide läbi vaatama dusi, arutletakse nende üle ja sureb ta 1990. aastal 91. eluaastal. Ei ja veelkord tema näitlejameisterlikkusele on juhitud tähelepanu. Just nimelt võib öelda tänasel päeval ja kinokriitikute kino ajaloolaste poolt, kes on leidnud, et tegelikult oli tegemist geniaalse näitlejannaga kuigi oma eluaastatel ta mitte kuidagi Polnud ei premeeritud, ei esile tõstetud ega kuidagi eriliselt austatud. Aga kuna meil on natukene aega, siis võib-olla lühidalt veel ühest, enam-vähem sama põlvkonna näitlejannast. Ja selleks on 1895. aastal sündinud Veronika Mužinskaja. Ja ka tema tuntus langeb peamiselt kahekümnendates aastates tasse ja seondub täpselt samuti tund filmidega. Ja saab ta võib-olla laiemalt tuttavaks publikule 1926. aastal, kui ekraanidele jõuab film mille pealkiri on päris raske tõlkida eesti keelt, aga ta peaks olema midagi sellist nagu katka, nii et see on nüüd oluline katka. Ja siis on paber rannet. Filmi vaadates võib ju enam-vähem aru saada, millega tegemist. Ja püüdsin natukene uurida, mida see rannet võiks tähendada. Väidetavalt peaks olema üks õunaliik, isegi mitte sortvaid liit, kas see on nii prose antud juhul isegi oluline? Vaid filmi sisu on järgmine, et see jutustab ühest külatüdrukust. Selle tüdruku nimi on katki kah, nii et linnas elavad Katsadaga külaskatkad ja seda katkad mängibki. Veronika Buschinskaja. Ja sündmused leiavad aset näppi päevil ja ta on ainus pere toitja. Seal on vaiksed lapsed, kõik on väga raske ja keeruline. Riia, mis võimaldab tal kuidagi hakkama saada, see on lehm. Teame, kui oluline on omaaegses külaühiskonnas leht, aga see leht sureb ära. Ja nüüd selleks, et kuidagi toime tulla ja kuskilt raha teenida, sõidab ta Leningradi. No veel kord, kõik nisukesed, traagilised lood paigutatakse tolleaegses Nõukogude kinokunstis nite sellesse nõukogude aega selle sõna siis positiivses tähenduses, vaid näitamaks, millised hädad seondusid inimestele vat ajajärkudega, nagu näiteks need. Ma nii ei arvaks, et küll oleks ikka hea anda mingisugust majanduslikku vabadust. Ja nüüd selleks, et koguda raha uue lehma ostuks, ongi ainus võimalus sõita linna ja hakata seal tööle. Aga tegemist on inimesega, kellel puuduvad igasugused kogemused ja nii sattuka tema halbade inimeste käte mõju alla allilma vargad ühelt vargapoisilt hakkab ootama last. Kui miskit tema optimismi ei suuda murda siis ta aitab ühte kodutut ja see film enam-vähem lõpebki, nii et kui nüüd tema läheb tööle, teenida raha, siis kodutu aitab neid omakorda teda ja hoiab seda last. Nisukene optimistlik film. Ja huvitav kotkus, tundus, et ka tema järgmine film, mis meil küll oli Pariisi Kingissepp, seal mängib ta täpselt samuti katsiat. Nii et Buschinske on kahte rolli mänginud siis ühe nime all. Ja need ongi kaks tummfilmi, kus tal on suuremad rollid. Jääga tollest perioodist rohkem eriti midagi ei ole. 63 on ta mänginud ka optimistlikus tragöödias. Ja viimane film, kus teda võib näha, on 67.-st aastast. Ja see on film, nad elavad kõrvuti päris huvitav film mis jutustab kahest tülli läinud teadlasest. Kunagi olid nad suured sõbrad, nüüd on läinud tülli, teadusmaailmas võib vahetevahel seda juhtuda. Ja kes siis aitab neil leppida ja jällegi taas leida vana sõprus, see on nende lapsed. Nii et uus põlvkond, nagu me teame, on tunduvalt mõistlikum ja targem vana põlvkond ja aitab vanal põlvkonnal taas Leidasse vana ilus suhe. Ja kuna Veronika Buschinska ja eriti palju mänginud ei ole siis mõnel üksikul väiksemal tama rollil pole vakka mõtet peatuda. Ja ütleme ära lõpetuseks ka tema surma Tomi ja selleks on 1983. Aga täiesti lõpetuseks võiks tulla tagasi. Tänasest saab Põhikangelanna Ljudmilla Semjonov juurte ja pakkuda meie kuulajatele katkendi ühest tema olulisest filmist võib-olla kõige olulisemast filmist, kui jätta kõrvale see keelatud film ja see on vanaaegne vodevill, seal on imekaunis duett ja selle esitavad kritšenko jäljenas vedava ja tegemist on kahe armunud inimese Too etiga. Ja sellega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba sama teemaga edasi.