Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav Peruu lannasessiljasarmento. Tere. Kuulasime praegu lugu, mida me kõik teame tõesti aastakümneid ja teie valisite selle siia, meie saate algusesse. Just kolestavalisin kandar pasa, mis tähendab seda, et kondavad läheb mööda. See on minu lemmik Peruu muusika, sellepärast et Mul tuleb meelde, kuidas lapsepõlves, kui me sõitsime perega juskusco linna, mis oli inkade pealinn, siis rongis oli alati seda kuulda just öösel, kui oli kõik pime ja siis rongi jõudis sinna, kus ka linna, mis on imeilus linn. Ja, ja siis sellepärast, iga kord, kui ma seda kuulan, siis mul on meeles ilus kuusk olin ja meie rikas inkade kultuur. See on tõesti nii emotsionaalne meenutus, et vahel siin Eestis keset sombused, sügis tuleb korraga ka see pilt ette või siis läheb nagu päev natuke rõõmsamaks jääb täpselt nii ja teie sündisite siis Peruu pealinnas limaslapsepõlve meenutades. Vahetevahel, aga meenutage nüüd meie kuulajatele ka, milline see õieti oli seal Vaikse ookeani peaaegu kaldal. Ja täpselt nii vaikse ookeani kaldal, aga ei olnud rahulik linn ei ole olnud kunagi ja ei ole nüüd rahulik linn, tegelikult. Vaade võiks olla küll rahulik, kuigi vaikne ookean, nagu kõik need, kes on olnud sealkandis, teavad et päris rahulikke jõule siiski alati vaadata mere poole toob rahu hingele jah, seda kindlasti. Aga linn on väga suur ja ma olen kasvanud just lärmi sees ummikute sees, aga mis siis, see on minu armas pealinn ja Meie elasime meie peremehe, elasime viiekesi. Tähendab, vanemad, kes siis meid on, kolm last olime ühes tavalises eramajas. No sellises rahulikumas rajoonis seal pealinnas jalgrattaga sõitsime kooli kõigi vahel, kui oli ohtlikum olukorrad põruusis autodega, tähendab, vanemad läksid järgi, ei tohtinud ka ise jalgsi minna. Aga selline rahulik rajoon, et kaugel sellest keerulisest ja ohtlikust kesklinnast, ütleme see oli kahjuks selline aeg kaheksakümnendatel, kui mina olin just põhikoolis, kui hakkas terrorism ja terroristid olid, et alguses ainult mägedes, aga siis tasapisi nad tulid ka alla ja ka pealinna. Ja see oli siis, kui mina olin juba keskkoolis, et see olukord muutus tõesti vaga ohtlikuks. Et ma olen elanud niimoodi selliseid asju nagu pommiplahvatused, ma olen olnud vaga lahedal pommiplahvatusest väga lähedal viie meetri kaugusel ja teised ka ja olen elanud selliseid asju, et meie maja ümber olid valvurid, kooli ukse juures olid valvureid, tänavatel oli, et näha väga tihti inimesed automaatiga ja relvadega ja siis see asi läks nii hulluks, et mingil ajal minu vanemad otsustasid migreeruda ja lahkuda riigist ja siis minna Austraaliasse elama. Aga siis mina tegin sellist otsust, et mina jään tarusse, sest et ma olin just alustanud oma õpingut ülikoolis ja olin natuke juba iseseisvam ja siis ma sain niimoodi otsustada ja ma ei kahetse, et mani otsustasin. Tänaseks päevaks on natukene olukord stabiliseerunud ja jumal tänatud, et asjad on palju paremaks läinud ja tegelikult, et kui ma külastasin Peruut viimati neli aastat tagasi, siis mul oli tõesti hea meel näha, kuidas riik oli ilusamaks, läinud, rahulikumaks läinud. No mis siis, et ikka päris nagu rahulik linn ei saa olla puhtalt sellepärast 10 miljoni elaniku linn ei saa, kuna ei ole rahulik. Aga siiski oli näha, et, et enam seda ohtu ei ole ja ka majanduslikult asemel on näha seda arengut, et oli küll nagu hea meel seda kogeda. Milliseid tarkusi vanematele ellu kaasa andsid ja kas teil oli selline traditsioone austav perekond ja kuidas nende asjadega on? Ma arvan küll, et oli selline, noh, ma ei tea, kas ma Pean ütlema traditsioone selles suhtes, et meil olid keele, oma traditsioonid, aga mina ei ole ennast tunded mitte kunagi nagu mingi erilises perekonnas, minu jaoks oli nagu tavaline perekond ja minu jaoks kõige parem perekond. Et mina olen iili tänulik vanematele, ma tean, et ja mida ma olen saavutanud, on ainult tänu nendele nad õpetanud, et noh, kõik need väärtused, mis siiamaani on minu jaoks need tähtsad väärtused ja nad on andnud mulle usku, mis on minu jaoks nii tähtis ja, ja siis ka see, et nad alati pingutasid nii palju, et leida meile parima kooli ja siis muretseda, et meil oleks võimalus õppida pilli, õppida keeli ja teha sporti. Et ühesõnaga, nad investeerisid palju meisse. Samas ma pean ütlema, et minu perekond ei ole selline Tüüpiline Peruu perekond selles suhtes, et no ja mina ei tule andidest minu ärium, pikem euroopaleri, et, et selles suhtes võib-olla need traditsioonid, mis elatakse seal mägedes või isegi džunglis, need on kindlasti väga erinevad. No ma olen pigem selline rannikuinimene nagu, nagu Peruu rannikul on tüüpiline, seal on just see värk juba niivõrd see ei ole puhas rõhu vääri, ütleme nii või ma ei tea, minu jaoks Peruulane ei ole nagu ainult indiaanlane, eks ole, vaid Peruulane on juba mingi segu, sellepärast et kui te mõtlete, et mitu, mitu sajandit tagasi juba hispaanlased jõudsid sinna, et siis no see on loomulik, et pruulane on juba segu. Et jah, mina olen üksnes selles mõttes tüüpiline põrulane, tulen segu, aga, aga võib-olla mitte nii tüüpiline sellepärast et see, see protsent on minu veres, mis tuleb Euroopas, on päris kõrge, et võib-olla kõrgem kui teistel. Kuhu teie juured ulatuvad või mineerideis veel voolab? Väga palju saksa värk, väga palju saksa värk ja ema poolt. Ja siis sellepärast minu teine keel on saksa keel, olen õppinud seda kodus ja see kindlasti ei ole tavaline põrus ja ma olen käinud saksa koolis ja ma arvan, et see aitas mind ka, et kohaneda siin Eestis? Jah, et saksa kultuur on Olitleme sarnasem eesti kultuuriga, kui ütleme peru kultuur, eks selles suhtes No te ütlesite, et traditsioone teil ikkagi oli, et kas teile meenub mõni selline tore traditsioon oma oma suure pereelust või suhteliselt suure pereelust? Ja on kaks asja, mis mul on alati meeles, üks asi on see, et kuidas me iga päev sõime koos. Et nii hommikul kui õhtul, et see oli väga tähtis, et ema ei alustanud, kui meie nagu viiekesi olime, lao ümber, eks ole, et siis hakkasime sööma alati koos. Ja siis ma rõhutan, sellepärast et tänase Paalse ei ole nii ilmselge ja ei ole ka nii lihtne, aga me niimoodi korraldasime ja ema oli see, kes nagu bussis meid ja siis tegime nii. Ja siis teine asi on teada, kui olime alati koos, et laupäeval tegi igaüks, mida tahtis, olime sõpradega nii, aga pühapäev oli see peretahe. Ja siis käisime alati koos vanavanemad juurde tähendab, minu isa poolt ja siis käisime ka koos kirikus alati pühapäeviti, et need kaks asja on mul aga südames kooliajast oled rääkinud, et ainult head mälestused täpselt nii, ainult head mälestused, sellepärast et mul oli nii tore kool ja nii hea kollektiiv, nii õpetajad kui ka need, kes olid minu sõbrad ja siiamaani oleme kontaktis ja suhtleme igal nädalal, kusjuures WhatsAppi kaudu meil on mingisugune grupp seal võrdsakkis ja meie ainult ei tervita sünnipäeva puhul, vaid ma kommenteerima ka asju poliitikast, Peruust või mis iganes, et tänu nendele ka ma olen rohkem kursis, et jah, tore, väga tore seltskond, mul vedas lihtsalt. Millal ja millised olid need mõtted, mis hakkasid tekkima teie tänase töö suhtes? Oi, see oli juba keskkoolis sellepärast et siis me hakkasime juba õppima bioloogiat ja siis kohe kohe nagu see bioloogiatund oli minu jaoks lemmiktund ja see oli niimoodi, et ma alati palusin õpetaja käest rohkem materjali, et lugeda veel ja veel. Et see, mida tema seletas tundides, ei olnud mulle piisav ja siis ma sain aru, et ma tahan teda laboris. Ja siis minu ema oli nii kena, et tal oli keegi tuttav, kes töötas ühes laboris ja siis nad korraldasid mulle sellist asja, et ma olin siis nagu, kui ma olin keskkoolis ei ole suvel, ma olin niisama praktikant laboris, et aru saada, mis tähendab laborielu. Ja siis pärast seda suved siis mul oli selge pilt, et ma tahan olla laboris igavesti saak. Mulle tundub, et teadustöö on nii põnev ja ausalt, ma olen ka öelnud seda, et ükskõik mida ma hakkan uurima alati ma leian, et see on huvitav, hakkan rohkem uurima, uurima ja lihtsalt see soov, et teada nagu lõpuni, mis on selle taga, mis on raku tasemel, mis on molekulide tasemel, mis on need protsessis, mis toimuvad seal raku sees, et mulle tundub see nii põnev lihtsalt et arvestada rohkem loodusest ja, ja ka meie organismist. Tänasel päeval olete te molekulaarbioloog ehk molekulaargeneetik ja näitleks pike molekulaarbioloog. Neid mõisteid on küll võrdsustatud. Ja no minu jaoks, kui öelda molekulaargeneetik võib-olla on pisut teistsugune Njaansega molekulaarbioloogia see, kes tegeleb protsessidega, mis omavad molekuli tasemel, no võib-olla isegi rakubioloog, aga pikem, kuna ma olen tegelenud rohkem just selliste protsessidega, mis on jah küll seotud geenidega, aga mitte nagu geneetika vaade punktis pikem nagu geeni või genoomi vaatepunktis, et, et sellepärast ma teen seda vahet. Et aga hea, ma olen aastaid uurinud ja teinud ka oma doktoritööd selle kohta, et kuidas saab reguleerida geene. Et kuidas geenid lülitatakse sisse või välja, eks ole. Et see kõik on molekuli tasemel ja raku sees. Geenide reguleerimine, see kõlab küll ääretult põnev, aga teie töökoht on siis täna Tallinna Tehnikaülikoolis täpselt õppetöö ja teadustöö ja täpselt mõlemad on siis teie pärusmaa. Aga nüüd me oleme kõvasti ette rutanud sündmustest. Niisiis õppisite te ikkagi veel Peruus ka ülikoolis? See on nii ja ma tegin seal ka oma magistratuuri lima liimas ja põllumajandusülikoolis bioloogiat õppisin ja siis niikui ma kaitsesin oma magistritööd, siis kolme päeva pärast istusin lennukis. Ja see, miks te kolmapäeva pärast lennukis istusite, mõistagi selleks, et Eestisse tulla. Põhjus oli siiski mitte niivõrd teie töös, vaid teie teises sellises pühendumises. Ühest küljest olete te väga pühendunud, molekulaarbioloogia teadustööd tegi ja teisest küljest olete te seotud ühe katoliku kiriku institutsiooniga, mille nimi on Opus Dei. Kui kaua oma elust? Ja ma astusin nii varakult, kui üldse tohib astuda. Luis suidki sa oled 18 aastat vana selles suhtes ja juba ammu ma olin seotud sellega juba ütleme, ma sain tuttavaks selle institutsiooniga lapsepõlvest juba ema kaudu. Ja, ja siis tasapisi, mulle hakkas see meeldima see vaimsus, mis oli seal ja siis ma sain ise aru, et see on minu tee, minu kutsumus. Ja seal ei ole midagi keerulist seal lihtsalt see, et see mõiste, see veendumus, et ma tahan pühendada oma elu jumalale ja teenida ühiskonda, teenida teisi. Seal, kus ma olen mina laboris ülikoolis ja seda jumala heaks ja siis proovides jagada kristliku väärtusi ka noh, minu ümber seal, kus ma olen Jaa, uppusteiga te olite seotud praktiliselt suure osa oma vabast ajast, mis oli töö kõrvalt jäänud. Ja täpselt nii, et, et tegelikult ma olen olnud kogu aeg seotud yhe kultuurikeskusega mis tegutseb siin ka kesklinnas Reola kultuurikeskus, mis asub siis tänaval ja siis seal aitan need korraldada üritusi noortele ja naistele. Nii et tegelikult jah, on peale tööd, õhtud või ka laupäeval, ma olen sellega seotud ka jah, täpselt nii. Aga nüüd tuleme selle hetke juurde, kui te lennukisse istusite näen, kuidas on siis oopus tei seotud teie tulekuga Eestisse, kuidas need kaasa oma vahe sellise käigu teie ellu tõite? Ja täpselt, et see on tegelikult, see oli mulle enda soov, et mitte Eestis tulla, aga kuhugi minna. Ja ma avaldasin oma soovi juba, kui ma astusin magistratuuri ja siis, kui ma olin lõpetamas, siis ma ütlesin, et no vaadake, varsti ma olen täiesti vaba, et lennata kuhu vaja. Ja siis see oli 96 juba ja siis lihtsalt juhtus selline asi, et aastal 93 oli siin paavst Johannes Paulus, teine Tallinnas. Ja siis tema soov oli see, et katoliku kirik siin oleks natuke tugevdatud ka väljaspoolt. Ja see tähendab, et tuleksid ka inimesed väljaspoolt aitama kirikut, mis vajas uuesti mingisugust süsti, ütleme, et alustada siis, kui oli juba seda iseseisvus ja see, see lained tulid palju inimesi, kes tahtis lahtisena ristida ja siis oli vaja neid koolitada ja nii edasi. Ja siis olite mitu institutsiooni, kes tulid siia kohale ja siis üks nendest oli, siis uppus tee ja siis sellega seotud oli vaja inimesi, uppus teis, kes oleksid valmis ja kuna mina olin just öelnud, et palun kuhu ma võiksin minna, et siis oli segutset, et kui sulle sobib, siis Eestis ja noh, muidugi mulle öeldi, et mine ja proovi, et vaatame, kas see sobib, kus keel saab selgeks ja leiad tööd ja, ja see nii juhtus ja sellepärast ma jäingi, ei kahelnud hetkegi, kui teile tehti ettepanek, et aga mine ei isegi isegi ei, ma arvan, et sellepärast, et mul oli juba nii kindel soov, et ma tahan minna ükskõik kuhu, et see oli nagu minu enda soov ja siis, kui tuli see ettepanek, siis okei, ma kohe sain, haridus on külm koht. Tugevam enne maailmas, aga ma ütlesin, et tule proovida. Ma ei tulnud üksi, ma tulin koos teistega, et selles suhtes, et, et see oli kindlasti ka faktor, mis, mis tegi minu elu lihtsamaks, et no alguses, kui sa tulid päris üksi ja siis, kui on täiesti tundmatu maa, tundmatu keel, eks ole, siis üks on palju raskem hakata, eks ole, kui kõik on teisel ka sinu ümber minu jaoks kõige raskem oli talv, see esimene täh, seda ma isegi ei taha meenutada, sest see oli nii jube, et ma olin piisavalt haige, kõrge palavikuhaige, ainult külmetasin ja külmetasin, see oli lihtsalt jube. Ja siis pimedus oli lihtsalt, et ma ei saanud aru, mis toimub minu kehaga, kas ma pean magama terve päeva või kuidas on, kui paljud Eestist varem teadsite väga vähe? Väga vähe, sest et tol ajal internet ei olnud nagu tänasel päeval kättesaadav niimoodi lihtsa viisi, eks ole. Nii et ma uurisin tegelikult entsüklopeediast, läksin raamatukogu ja tegin entsüklopeedia lahti ja lugesin, et seal oli kirjas. Ja siis hankisin endale mingisugused lehed kuskil internetist, aga see oli väga vähe. Ja ainuke ainuke asi, mis rõhutati kogu aeg, on see kõik külm ja külm ja külm on ja ja see oli. Mis? Te tulite siis sellise paraja seltskonnaga Eestisse ja esimene talv oli ainult teile jube või kuidas teistega oli? Ma arvan, et minul oli kõige jubedam Te olete tuli nagu kõike nagu soojemalt maalt. Te olete selline kleenuke ka ja sõnaga kohanemine ja aklimatiseerumise võttis ikka hea jupi aega terve aasta. Ja ja terve aasta raudselt, aga siis oli tore kogeda seda, et iga talv oli lihtsam. Jumala tänatud, et iga täna oli lihtsalt, muidu ma ei oleks jäänud. Nii et, et jah, see oli tore näha, et kuidas minu keha tasapisi sai hakkama. No üks asi on füüsiline ja vaimne kohanemine, teine asi on keel, kuidas keel, kui teid täna kuulata, siis kui jätta kõrvale see mingi imeväike aktsent hetketi täiesti olematuks muutub, siis tundub, et see keel tuli teile päris kergelt või. Ja tulid küll, aga, aga ma arvan, et see on ainult tänu minu vanematele kuna mul oli keeled juba selge, et nagu mittu keel, selge, et kui ma siia tulin saksa, inglise, prantsuse, hispaania neid Ma räägisin vabalt ja no minu kogemus keeltega on see, et õppida veel midagi juurde, see on ainult lihtsam, sellepärast et mis siis, et keel on väga erinev, kui sinu peas on juba erinevad skeemid, sa oskad nagu no ma ei tea, midagi analoogselt välja mõelda või sa leiad mingisugust nagu ühesõnaga on lihtsam lihtsalt inimene, kes on lapsepõlves juba õppinud mitu keelt, ma arvan, et tal on palju lihtsam õppida juurde keeli. See mingisugune baas on olemas ja mingi valmisolek omandada järjest jõust keelte valdkonnas, aga kõik muu, ütleme elasite üle selle esimese külma talve ja keelega läks ka nii, aga ütleme inimesed ümberringi ja selline elulaad ja kas see sai teile kiiresti omaseks või nõudis ka ikka päris hea tükk harjumist. Tegelikult ei võtnud nii palju aega, no muidugi oli kohe päris algusest selge see, et väga lihtne see ei ole selles suhtes, et Eesti oli Hispaania, eks ole, et räägiti ka poemee, aga kohe algusest peale, eks ole, oma elust, noh, enam-vähem nii ma liialdan, võib-olla utreerin, aga, aga no siin Eestis ei juhtu, nii, sõprust tuleb Ta ikka tasapisi, eks ole. Aga siiski alguses mulle aitas see, et ma leidsin väga kiiresti tööd ja, ja siis seal töölt nagu tulid need esimesed sõbrad. Ja tegelikult minu päris esimene sõbranna oli küll tüdruk, kes müüs mulle postkaarte, kui ma alles sattusin temaga, hakkasin rääkima temaga saksa keeles, sest ma kuulsin, et ta räägib saksa keelt ja, ja siis selgus, et õppi samas nad tol ajal oli pedagoogikaülikool, kus mina õppisin siis eesti keel, siis tema õppis seal saksa keelt, sealt tuli esimene sõbranna kohe tegelikult poest ja aga, ja siis tööl ma kogesin küll seda, et no et inimesed on pigem tagasihoidlik. No selles suhtes, et ütleme võib-olla alguses mul oli esimene šokeid kõigeitervita ehitle nagu tere hommikust, no näiteks. Et siis ma nagu ei saanud aru, et miks see nii on, kas keegi on minu peale pahane või siis ma sain aru, et ma ei tohi sellepärast ka muretseda, et, et mis siis ma ikka ütlen tere. Kui teine ei vasta, ei vasta, aga ma ikka ütlen. Ja siis ma sain aru, et tegelikult, et Eesti sõbrad on nii head sõbrad, et selles suhtes, et ükskord, kui sa oled endale juba sõbrad leidnud, eks ole, siis ta on sinu sõber nagu tõesti igal hetkel. Et see on see, mis on ta ei ole sinine pina tehane sõprus, vaid reaalne. Ja te suutsite kuidagi, teie temperament on kahtlemata mõnevõrra erinev keskmise eestlase omast, aga need temperamendid nii-öelda leidsid ka 11. Ja täpselt nii et no ausalt, mul on sõbrad, kes on enam-vähem samasugused nagu mina. Sest et olgem ausad, iga iga eestlane ei ole nii rahulik, et panin magama, eks ole, et aga, aga jah, nii et tegelikult võib-olla isegi sõbradki, temperamentsemad, kui mina pead, kindlasti enamus on, on minust rahulikumad, aga mis siis, et ikka saame hästi läbi. Niisiis. Tööle läksite te Tallinna tehnikaülikooli ja olete seal tänase päevani ja paralleelselt siis tegutsete oopus täis. Paralleelselt tegutsenud seal selles Ravale kultuurikeskuses aga hobust ei no see on niimoodi, mina olen 24, seitse hobuse selles suhtes, et see olen mina, olen katoliiklane, ma olen kristlane ja see 24 seitse, et siis nagu lihtsalt see konkreetne viis, kuidas ma olen katoliiklane, on, on see hobused, ei, vaimsus, aga no mis, mis teeb seda, et mida ma teen, ma proovin teha jumala pärast. Aga, ja siis on nagu nett kõrvalüritused, eks ole, kus ma, kus ma aitan ka seal. Kui tihti teil neid üritusi on? Igal nädalal teisipäeviti ja laupäeviti, et seal ma olen nendega seotud, aga tegelikult meil on ka reedeti, siis sõltub kuust, siis on veel mõned, mõned asjad, aga on väga erinevad asjad on no niinimetatud silmaringid, kus on kultuuriüritused, kus kutsume inimesi erinevast valdkonnas, et rääkida noortele, et et oleks nagu see silmaring natuke laiem, siis on konkreetsemalt ka sellised juba otseselt seotud usuga üritused, kus tuleb preester ja räägib ja seletab piibleid ja või on palvehetk, et noh, erinevad asjad ja lastele ka ringid. Kokaringid näiteks kokandustunnid erinevates. Aga inimesi, kes on sellega liitunud ja kellega te seal ühiselt tegutsete ja kellele ta samas korraldanud inimesi on palju On küll palju jah, no ma ei ütleks, et vaaga palju, aga no ütleme meie listis on on küll umbes 200 inimest, aga see tähendab, et need ei tule kogu aeg muidugi. Aga no keskmiselt võib-olla tulevad, no igale üritusele 15 inimest umbes nii. Elate Eestis alates aastast 1996, teie vanemad, nagu eespool juttu oli, on nüüd juba aastaid Austraalias, aga teisi sugulasi, lähedasi on jäänud ka Peruusse. Olete käinud? Peruus olen käinud Peruus, oleme käinud ainult üks kord kõik nende aastate jooksul, sest et no kahtlemata, kuna vanemad jaga vennad elavad Austraalias ja seal on nende pered ja tähendab minu vennalapsed ja nii edasi, see on loomulik ja minu vanematelt. Et kui on võimalik, siis ma ikka käin Austraalias. Aga ma olen ykskord käinud Peruus ja tegelikult nemad vanemad ja üks vend on tulnud küll siia vanemad paar korda. Eesti riik välja näeb ja nendele meeldis vaga. No alati on tulnud suvel, et muidugi ma ei ole lugenud nüüd, et tal veel tulla. Aga me oleme kogu aeg ühenduses, jah. Tänapäeval on selleks palju võimalusi ja Skype ja WhatsApp on jah, selles suhtes, et niimoodi ei olnud 20 aastat tagasi, kui ma siia tulin, siis oli ikka telefon ja siis oli keeruline räägida tihti Anitan see aga lihtne. Teil on sugulasega Tšiilis jah, sest et minu ema sündis Tšiilis, et jällegi täielikult see saksa pere, mis no tähendab minu ema, nagu ma ütlesin, on saksa päritoluga, seal need olid need sakslased, kes siis 100 aastat tagasi sõja ajal läksid Tšiili ja seal on suur sakslaste koloonia Tšiilis lõuna pool ja siis minu emast sündis tegelikult San Diegos. Siis kui ta oli natuke suurem, siis ta kolis Peruusse terve perega. Sellepärast mul on palju sugulasi Tšiilis ja ma olen ka Tšiilis käinud. Nõnda nende inimestega, kes elavad laias maailmas, aga Eestis peale teie on siis Peruulasi veel. On küll ja tegelikult ma siia tulin siis väga kiiresti, ma sain tuttavaks tegelikult yhe naisega, kes elab Tartus juba aasta, et kelle mees on eestlane ja ja nendel on lapsed, et väga huvitav, et üks näeb Ruulasena välja, teine näeb ehk eestlasena väljad niimoodi on. Ja temaga ma olen küll kogu aeg olnud ühenduses. Ta on minust pisut vanem. Ja siis on veel üks teine härra, kes elab ka Tartus ammu enne mind ja siis on veel üks kolmas perule, need, kellega ma sain ka üsna ruttu tuttavaks tema naise kaudu ja tema kokk. Ja siis ma tean ka, et on teised, aga nendega ma ei ole suhelnud, aga ma lihtsalt tean, et et nad on tulnud. Ja see viimane aasta. Ma sain tuttavaks veel ühega, kes tuli hiljuti Ameerikast siia oma abikaasaga, kes on eestlane ja ta noor, ta ei räägi veel eesti keelt. Nüüd nendele on plaan siia jääda, nii et võib-olla siis õpid ära. Vahel. On selline tunne, et hirmsasti tahaks rääkida hispaania keelt vahelduseks eesti keelele, siis mis võimalused tal selleks on, võtate ja helistate rahvuskaaslastele või? Ja ei, ei, mul on palju, mul on palju võimalusi räägida hispaania keelt. Et ma tunnen palju inimesi, kes räägivad hispaania keelt ja, ja see ei ole raske. Aga tänasel päeval on ausalt nii, et eriti suvel iga päev on kuulda hispaania keelt kuskil tänaval, eriti kui vanalinnas, siis iga päev. Aga ei, selleks see probleemi, ma olen üsna harjunud, et, et iga päev mul on kolm keeld. Muidugi Eesti keel on esimesel kohal, sest et ka õppetöö käib eesti keeles ja kõik see igapäevane töö on eesti keeles, aga lihtsalt teadustöös on alati osa, mis on inglise keeles paratamatu. Nii et iga päev loen ka asju, mis on inglise keeles ja, ja siis väga tihti pean ka kirjutama inglise keeles. Ja siis kolmas keel on hispaania keel, mis on ka alati iga päev kuidagi seal, nii et iga päev on kolm keeld. Kevadel saade Saksamaalt siia tulnud noore muusikateadlase ja heliloojaga ja tema ütles küll. Ta tunneb, kuidas Eestis on teadustööga ja loominguga tegelemiseks kuidagi avaramad võimalused rohkem niisugust ruumi ja sõnaga ta tunneb selles mõttes ennast hästi vabalt ja hästi kenasti siin. Kuigi ta on sündinud Händeli sünnilinnas Halles, aga nüüd on ta Eestis kohanenud. Nii nagu teiegi, Sitsiilia, et kas te olete vahel mõelnud või on teil olnud võimalus võrrelda, et kuidas on Eestis teie teadustööga teie molekulaarbioloogiaga, et kas niimoodi võimalused tegutsemiseks siin rahuldavad? Ei noh, see on pisut valus küsimus, kõne hetkel nagu tegelikult on teada, teadusrahadega on meil väga raske, sellest saab lugeda praegu iga päev uudistes. Et, et see on reaalsus. Et meie alas tegutseda, ütleme viis aastat tagasi oli võib-olla 10 korda lihtsam kui tänase päevani. Jaa, aga mis siis, et elu on, maastik, on, on kõrgemad hetked ja madalamad hetked ja tuleb loota, et asi läheb paremaks. Mina küll arvan, et kui ma oleksin jäänud Peruusse, ma oleksin kindlasti leidnud ka endale tööd ja nii, aga seal ka, et ütleme. Mul on ülikoolist üks väga hea sõbranna, kes töötab sarnasel alal ja, ja nendel oli naiteks vastupidi, nendel läheb praegu väga hästi. Aga mingi viis, kuus-seitse aastat tagasi oli varras. Et ütleme, et et siis ma arvan, et võib-olla seal oleks olnud lihtsalt vastu piiri, aga, aga no enam-vähem samal lõppkokkuvõttes. Ja samas ma olen ikka Euroopas, Euroopas on ka lihtsam nagu reisida ja tähendab selles suhtes, et kahtlemata Euroopat teadvuse tase on, on parem kui, kui Lõuna-Ameerika oma, eks ole. Et noh, kindlasti need, kes teadlased, kes on Lõuna-Ameerikas reisivad palju Ameerikasse, uus USA-s ütleme. Aga noh, siin on võib-olla see reisimine lihtsam neuroopa sees. Et ma ainult loodan, et see asi läheb paremaks, et et me saame jätkata oma suunda siin ülikoolis ja noh, lihtsalt tuleb edasi iga päev tööd teha tubli olla ja, ja, ja mitte kaotada lootust. Tänaseks on teil ka Eesti kodakondsus, täpselt nii juba 2009 sain ja olen väga uhke selle üle. Kui te olete Eestist väljas, kas näiteks Austraalias oma vanemaid vendi külastamas või siis satute jälle Peruusse. Kuidas tunne on, kas ühel hetkel tahaks nagu lennuki peale istuda ja tagasi tulla või? Mida ma saan öelda, on see, et väga tore on kogeda seda, et kui ma olen kuskil lennujaamas ja seal on eestlased, no ütleme noh, suures lennujaamas. No ma ei tea, noh, ütleme Frankfurdis. Et, et kui ma lähen sinna, kus on see värav, kuhu ma pean minema ja kuulen juba eesti keelt, siis ma hakkan tundma, et ahaa, kodu lähedal. Et see on, näeb päris hea tunne. See näitab tegelikult minu jaoks. Eesti on küll kodumaa, et nii kui ma kuulen seda keeld juba, on see hea tunne, et kodu on lähedal. Suur tänu Terulanna sessiljasarmento saatesse tulemast ja lõpetuseks kuulame me jälle Peruu rahvamuusikat. Väga hea, aitäh teile, suur tänu. Stuudios olid ka Haldi Normet-Saarna ja maris Tomba kuulmiseni.