Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime sellest, millist propagandistlikud tähtsust omistati filmidele kolmekümnendatel, neljakümnendatel, aga ega see tähelepanu ei vähene ka kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, kuid muidugi Stalini ajal on oma spetsiifika. Ja ei varem ega hiljem pole ju võim niivõrd otseselt võim nõukogudevariandis kukkunud sellesse, mis ekraanidele jõuab, kui tol ajal. Aga tulema need meie vaadeldavate näitlejannad juurde, sest leppisime kokku, et liigume edasi koos nendega tutvuma selle aja nii filmitööstuse kui ka filmidega just nimelt nende peategelaste kaudu. Nii et jätkame seda teed, kus meie abiliseks oli Ljubov arlova ja järgmine oluline nimi. Neid on muidugi mitmeid, aga mingi valiku me peame ju tegema, kõike nagunii käsitleda ei jõua. Kuid see on väga kaalukas näitlejanna väga oluline ja tema nimi on Marina laviinina. Ja kui vaadata Stalini preemiate arvu, siis ega ta jor loovale alla ei jää, neid on tal viis. Ja see oli 1950. aasta saab ta ka Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks. Seega igav tee pärjatud näitlejanna tuntud nimi ei ole võib-olla tagantjärele nii tuntud kui Orloova, sest ka tänasel päeval jor lavanimi väga paljudele inimestele midagi ütleb aga vaieldamatult esimese kaliibri täht ja tema eludaatumid on 1908. Nii et sünnib ta veel enne neid revolutsioonilisi sündmusi ja surmadaatum 2003. Kuid vaatamata sellele pikale elule on tema elufilmis tunduvalt lühem ja langebki peamiselt Stalini aega. Ja kui me rääkisime sellest arlova tähelend väga paljus seonduv režissööriga Alexandra viga, kellega ta abiellub siis Latõnina tee on enam-vähem sarnane, ka tema tähelend algab tänu suhtele lavastajaga. Ja selleks on Ivan põrieff väga tuntud nimi. Ja jällegi, kui me oleme selle valitud aja kontekstis, siis tal suisa kuus Stalini preemiat abielluvad nad 1936. aastal ja lahku lähevad 54. aastal. Ja kui nüüd vaadata meie poolt valitud näitlejanna loomingut, siis ega eriti pärast seda aastat me ju teda enam ekraanidele ei näe. Ja mõned autorid seostavadki seda tõrjevi kättemaksuga, umbes nii. Vot läksid lahku ja ei, mina sind rohkem ei kasuta ja vajutan siis kolleege, et ka nemad sind ekraanile ei laseks. Kui teised autorid on jällegi seda meelt, et ta ise keeldus edaspidi mängimast, ei tahtnud ekraanile minna ja miks ta seda teha ei tahtnud? Põhjus väga proosaline. Vaatajatele jääks ta meelde noorena Arena kaunina ilusana, midagi pole parata, aastatega me ju natukene muuta tume. Ja on vaid üks erand ja see erand on 1965.-st aastast. Ta mängis ühes telefilmis. Kuid me võime seda erandit nimetada, aga mitte erandiks, sellepärast et see telefilm ekraanidele ei jõudnud. Ja pärast seda ta ei ole enam teinud ühtegi katset või vähemalt ei ole teada. Ja viimased 10 aastat Elaski sisu lihtsalt siis ta oli juba suhteliselt kõrges eas erakuna. Nii et väga vähesed inimesed said teda külastada. Väga vähestel oli tol ajal temaga mingisugune kontakt, mingisugune suhtlus ja nende erandite seas, kes olevat tema juurde pääsenud ja teda ka toetanud ja teda ka abistanud oli Venemaa presidendi Jeltsini abikaasa naina Jeltsina naina Jeltsina olevat siis olnud, kas ta oli kunagi tema lemmiknäitleja? Ma ei oska öelda, ei olnud ka aega sellesse süveneda. Lõpuks pole meie jaoks ka nii oluline. Aga ta olevat olnud üks vähestest, kes siis näitlejannat ka elu sellel viimasel perioodil külastas ja aitas, nii et tema abiga olevat ta mitu korda jõudnud haiglasse ja nii edasi. Tulla la teenina karjääri alguse juurde, siis tema esimene film oli aastast 1929 ja mis on huvitav samuti nagu arlova puhul. Ka tema tähelend algab muusikaliste komöödiate, nii et väga sarnane on see algperiood vähemalt neur loovalt, kui tal mõlemal abielud lavastajatega läbi nende siis ekraanile jõudmine ja muusikalised komöödiad. Ja selleks komöödiaks, mis talle tõi kuulsuse täpselt, samuti Carloovadki varem ei tuntud, kui ta polnud jõudnud selle populaarse filmiga ekraanidele. Ja tema puhul oli selleks 1937. aastal ekraanidele jõudnud rikas pruut. Ja järgmisel aastal saab ta selle rolli eest Lenini ordeni. Kui keegi meie kuulajatest huvi tunneb, siis neid filme ja ka rikkaid pruuter võib Facebooki lehel vaadata. Aga nagu ikka hästi lühidalt ka selle filmi sisu. Ja see on järgmine sündmused leiavad aset ühes Ukraina kolhoosis. Ja kui ma vaatan enamus nendest tol ajal ekraanidele jõudnud muusikalistest komöödiat, kas siis valdavalt ju tegevus leiab aset Maal. Ja jällegi esmapilgul nisukene valik, mis nagu ei ole oluline, aga kui me mõtleme, et suhteliselt hiljuti oli läbi viidud sedasama kolleks diviseerimine me teame väga hästi, mida see reaalsuses enesega kaasa tõi ja nüüd ekraani variandis näeme me ju midagi hoopis muud, kogu aeg saab nalja. Muusika mängib ja maaelu on üks lust ja pidu, nii et see väikene kannataust, kas on nüüd teadlik nende lavastajat poolt võis olla alateadlik aga just nimelt selle tegevuse paigutamine maale, noh, seal on veel mitmed aspektid, mille üle me võiksime prioritiseerida. Et kuidagi põllutööd tehes on laulmine paremini kuulajateni kostuv. Kui kõrval on mingid treipingid, mis kolisse laoleriti ei kostu, aga noh, see selleks. Ja nüüd siis ukraina kolhoos on, nii et see valik ei ole ka võib-olla juhuslik, teame koguse näljahäda puudutas ju eriti seda piirkonda raskelt. Ja seal töötab üks traktorist ja siis on seal üks kolhoositar Mariinika ja nende vahel muidugi sümpaatia, nad meeldivad üksteisele, aga et oleks lõbus, siis peab seal olema veel kolmas tegelane, kes seda suhet natukene üritada siis rikkuda, tal on omad huvid mängus ja selleks on üks arveraamatupidaja. Nii et see seal kogu siis tegutseb ja seda filmi ei hakka rohkem selle sisul peatama, seal midagi ei ole naljakad seigad ja väga ilus muusika. Ja seda filmi näidati ka välismaal, nii et enamus nendest muusikaliste komöödiate jõuavad ka läände ja jälle täidavad seal seda propagandistlikud eesmärki, kui tore on elu nõukogude maal. Ja see film meeldis, kas Stalinile ning arusaadav, kui Stalini film meeldib siis kriitikast selle filmi kohta üdini positiivne, nii et kõik jäävad rahule, tegemist on väga hea filmiga. Järgmine marinala teenina roll on nagu tõsisemast filmist aga viib meid jälle ikka sinnasamasse maale. Ja see oli 1939. aastal valminud film traktoristid. Ja vot selle filmi eest pälvis ta juba esimese järgu Stalini preemia. Nii et veel kord tegevus maal jällegi kolmnurka ja jällegi kes soovib, võib seda filmi vaadata selle filmi pool, millele tasuks tähelepanu juhtida. Need on ju need mitmed filmid, kust laulud on muutunud peaaegu ümnilikeks, nagu olis raka, strana, maja radnaja ja täpselt samuti siis sellest filmist pärinevad no vähemalt kaks nisukest nimekad laulu mida nõukogude ajal lasti raadiotes, mis olid üldiselt kõigile tuttavad. Ei anna andeks, on laulud kolm traktoristi ja nõukogude artistide marss ja kui vaadata nende laulude sisu, siis muidugi seal jutustatakse lest oma lugusid, aga põhieesmärk on kiita Stalini. Ja kui 1964. aastal see film jõudis uuesti ekraanidele Nikita Sergejevitš Hruštšovi ajal siis nende laulude tekstid kirjutanud Läti ringi ja olgu siis üks näide, kuivarsruus, variante erines sellest vanast. Üks lause ühest laulust kõlab järgmiselt rida Ghanas, Boybašeot, tavaari, Stalin kui lahingusse saadab meid, seltsimees Stalin, nüüd uues versioonis kõlas rida järgmiselt. Tassorovitšasway neelast ainet, nii et peaaegu midagi ühismuidugi, välja arvatud see, et tegemist on sõjaajaga, seal on Stahlil, kes saadab lahingusse ja siin, kui saabub karm sõja päev või tund, nii et sellised on muudatused. Ning muidugi igalt poolt on kadunud vihjad Stalinile, Stalini portreed, need ju filmis siseneb keegi kuskile kabinetis loomulikult seal Stalini portree. Kui nüüd vaadata selle perioodi nõukogude kinotoodangut siis võib ju leida ka suhteliselt küll eranditena, aga hoopis teise suunitlusega filme, nii et ei tasu arvata, et kõik nad on pühendatud siis traktoristidele ja ütleme, võitlusele seal kulakutega ja nii edasi. Kogu see temaatika ja üks taoline film, neid on muidugi rohkem, aga seoses jällegi marinala teeninaga mida võiks nimetada, see on 1940. aastal ekraanidele jõudnud. Ei oska isegi öelda, kuidas seda võiks täpselt tõlkida. Venekeelne pealkiri on liupiima ja teoska. Armastatud neiu võib olla. Ja selle filmi lavastaja Nika Ivan põrjev, nii et enamus filme, kus laviinina mängib, autoriks on põrjev. Ja muidugi, kui vaadata analoogilisi lääne filme, siis neid nõukogude peredraamasid eristab näid muidugi kangelaste töö, vali kes need persoonid on, kui võib-olla seal lääne filmides maaklerid, maitia ärimehed siis siin, kui vaatame, kes on siis Messost peakangelane, siis ta on Moskva autotehase ja ikka meile öeldakse eesrindlik töötaja ei jätku, ikka filmi tehakse. Ja mis siis, et teema on peredraama, siis ikkagi peab olema vähemalt üks eesrindlane. Ja millega siis eesrindlased nõukogude maal premeeritakse, tänapäeva noorematele inimestele jääb, see on muidugi väga arusaamatuks, aga tol ajal polnud ju suuremat defitsiiti, kui korter. Nüüd temani on jõudnud, siis järjekord eesrindlane ja tasa korteri ja kutsub sinna korterisse elama oma kallima, kes ootab last. Ja mis seal siis juhtub, milles on siis selle filmi draama esimesel päeval, kui nad on kokku kolinud, siis puhkeb nende vahel suur tüli ja neiu põgeneb sealt siis oma koju tagasi. Film jutustab meile, kuidas siis Lianud seltsimehed sõbrad, et seal lepitada ja lõpeb see niisugune positiivses valguses, noh, niisugune film, nii et olid ka erandlikud filmi, kus esmapilgul me ei näinud, ei võitlust seal mingisuguste vaenlastega sise välisvariandis, aga taoline peredraama need muusikalised komöödiad ja jällegi, kui mõelda, miks neid on nii palju, miks just tol ajal, kolmekümnendatel lõpus, kui me teame, toimuvad need protsessid jube aasta 1937 38 ja ju sellest ka maha. Ja kõik need sündmused, kõik need repressioonid seal enam-vähem midagi sellist, mida me võime kohata ka hilisemates variantides inimestele pakutakse siis televiisorit ja sisuliselt pole, pakutakse kinoekraanidel vaat sedasama pilt tee pilti, mis erineb kardinaalselt sellest reaalsusest, kus inimesed siis argisk päevaselt peaksid nagu elama. Nii et kui me vaatame, ütleme, mis meie idanaabri teleekraanidelt meile vastu vaatab, siis no enam-vähem midagi sellist paralleel on, nagu ta on, aga võib-olla oli mõtet sellele ka tähelepanu juhtida. Ja nüüd järgmine marinalatiinina film on jällegi muusikaline komöödia. Ja viib meid ikka traditsiooniliselt maale, ma hakkasin praegu mõtlema, kas nende muusikaliste komöödiate seas ongi mõni, kus sündmused toimuksid linnas, tähendab, nad tulevad reeglina kõik linna. Aga vähemalt see algimpulss tuleb maalt. Ja selle filmi pealkiri on seadalid. Ta ja karjus, niisugune väga romantiline muinasjutuline pealkiri. Ja exe film olegi üks suur muinasjutt ja lavastaja jälle Ivan põrieff. Kuid millele tasuks tähelepanu pöörata. Selle filmi muusika autoriks ei ole Dunaevski, vaid Tihhon Frennikov. Ja saab ka selle muusika, Stalini preemia. Ja ilmselt Tihhon Frennikovi juurde me rohkem ei tule või vähemalt praegu pole mitte mingisugust kavatsust temast pikemalt rääkida. Siis võiksime ju mana laulusega tal peatuda. Ja miks oleks igati põhjendatud, sellepärast et ta ju juhtis nõukogude muusikaelu väga pikalt. Ja oli Nõukogude Liidu heliloojate liidu eesotsas alates aastast 1948. Aga me teame, mis aastase 48. oli hea kuni 61. aastani. Nii et kogu see nõukogud, muusikajuhtimine, kõik need repressioonid, kõik need tagakiusamised toitnud, vastupidiselt kapremeerimised näed ju köik puudutasid ja otseselt olid seotud tihol Frennikoviga. Ja vaadates millisel perioodil just nimelt see algfaas, kui ta määratakse sinna seal on ju see aeg, kui käib kampaania võitlus kosmopolitismi ka. Nii, et tema nimega otseselt seonduvad need repressioonid, mille ohvriks langevad ju mitmed heliloojad, nende seas näiteks ka Dmitri Šostakovitši ja mis tema pool on huvita väga paljud ju tolla aja tegelased, need, kes olid loominguliste liitude eesotsas need kuidagi pärast Stalini surma pärast isikukultuse paljastamist kuidagi püüavad hinnata seda aega, no kasvõi oma tegutsemist õigustades siis Grennikovi puhul mitte midagi sellist ei leia. Ei, aga ma toon näitena tema laused, mis olid öeldud just nimelt hiljem enam mitte mingisugust vajadust Stalinit karta ei ole, aga Cartistastanilt paaniliselt. Ja ta kirjutab häbenemata Ta nisukesi lauseid. Minu arvates mõistis Stalin muusikat paremini kui keegi meist. See on lause, mis on öeldud juba pärast 20 leid kõike Kangress. Kujutage ette, inimene on heliloojate liidu eesotsas tol ajal ja ta väidab, ta väidab, et Stalin tunneb, mõistab muusikat paremini, kui kõik heliloojad paremini, siis algatas tõesti Dmitri Šostakovitši-st ja lõpetades Tihhon Rednikoviga. Ja ta jätkab, lillega ta seda siis põhjendab, mis annab talle alust vaid Stalin mõistis muusikat. Ta käis pidevalt suure teatrietendustel, ütleb Frennikov ja viis sinna sageli ka poliitbüroo nii-öelda kasvatades oma kaaslasi, näed vähe sellest, et ta on suur muusikaasjatundja, Stahlil oli taga veel surm, pedagoog leiad, vot seltsimehed muidugi ei saanud olla nii suured muusikaasjatundjad nagu Stahli. Ja siis ta neid kasvatas ja ta jätkab, ta ei lõpeta. Stalin oli täiesti normaalne inimene ja neid seal päris pikk lõike ei hakka seda täielikult tsiteerima. Ta kirjeldabki neid suurepäraseid tingimusi, mis valitsesid heliloojate jaoks just nimelt Stalini valitsemisajal. Ta ütleb, et me saime silmas, ta peab siis heliloojate liit aastas 20 miljonit rubla ise ütleb seal hiiglaslik summa. Ja see on ainus väide, mille pool temaga saab nõustuda. See oli tõesti hiiglaslik summa. Ja ta jätkab mäe, ehitasime maju, andsime tasuta kortereid ja vot see ongi nüüd punkt. See on natuke pikem lõik, aga põhimõttelt, et see on puu. Vot see on siis kogu selle aja, iseloomustas ei ühtegi lauset, ei vihjet nendel repressioonidele keelamistele. Teame, ükskõik, võtame sellesama Dmitri Šostakovitši, kõik need artiklid, need tagakiusamised, teoste tagasilükkamised, hävitav kriitika ja mida sa tol ajal tähendas, nii et kümned, sajad inimesed, kes olid muusikamaailmaga seotud ja kannatasid seal repressisse aparaadi käes mitte ühtegi sõna, suurepärane aeg, suurepärane inimene ja no vähemalt oleks siis selles vallas tagasihoidlik, mis puudutab muusikatunnis, siis tuleb välja, et ikka Stalin ka siin on suurem asjatundja, kui kõik heliloojad. Kusjuures ka hiljem paistis ta ju silma mitmete heliloojatel tagakiusamisega olinelde tagakiusamist võib isegi öelda initsiaator. Sellepärast et Stalini ajal arusaadavalt initsiatiiv ei tulnud temalt. Mis siis, et heliloojate liidu esimees, aga tegelikult ju tühine kuju Stalini jaoks. Muuseas üks lause, mida ta veel läbi, mis väga hästi teda iseloomustab, ta kirjutab maa ükskord isegi vaidlassil Staliniga, Watson ikka tohutu julgustükk, nii et Stalin on suurepärane inimene, kellega võib vaielda, nii et mitte mingisugust kultus seal ei ole. Ja see lugu, mis iseloomustab teda väga hästi hilisemal ajal ja mis on isegi omandanud mingisuguse termini või mõiste ja saan Frennika uss, seitse mida see tähendab ja käsnad seitse on või mis seitse on aga ikkagi, kes see tuleneb tema ettekandest, mille ta pidas arusaadavalt heliloojate liidu esimees, põhiettekandja, kuuendal Nõukogude Liidu heliloojate kongressil ja aasta on 79 november, nii et kaugeltki mitte Stalini aeg. Ja nii tähtis kõne oli muidugi ära toodud ka kõikides ajalehtedes ja ajalehtedes oli see pealkirjaga muusika kuulub rahvale. Jälle niisugune pealkiri, mees oli küllaltki iseloomulik Stalini ajal. Ja kui vaadata sel artiklil tonaalsust, kas põhimõtteliselt ei erine esimese kongressi, mis toimus 48. aastal tonaalsusest kujutritiseeriti, Prokofjevi Šostakovitši teisi ja milles siis need seitse heliloojad siidi olid, neile heideti rannikul poolt aitäh. Et ilma ametliku loata sellest on muidugi eriti ei räägi. Antud juhul pole oluline, aga meie seda teame kooli naad saatnud oma loomingu. Kölni ja Veneetsia muusikafestivalide programmi. Ratnikov muidugi sellest ei räägi, rännikov sisu lihtsalt kritiseerib nende teoseid, räägib, kuidas need ei kõlba mitte kuskile, kui viletsad nad on ja nii edasi. Aga tegelik see oli just nimelt selles. Ei ole enam Stalini aeg, aga mida see tähendas ka 79. aastal, see tähendas, et neid heliloojaid ana kuskil ei esitata. Nad satuvad musta nimekirja, raadiojaamad, neid mängi teleekraanidelt, nad ei kostu režissöörid, filmides nende muusikat kasutada ei saa. Ja nii edasi, nii et sisuliselt kui loojatel oli neile kriips peale tõmmatud sellel pole üldse mõtet peatuda, kui palju oli Frennikovil kõik võimalik ordeneid, medaleid ja muid tähtsaid märke. Ja muuseas ka hilisemal ajal, kui võimul oli Gorbatšov oli perestroika ja glasnost, siis ta otseselt nimetas Gorbatšovi partei ja rahva reeturiks. Nii et selline inimene ja kulinaid mõelda pole muidugi muusika vallas eriline asjatundja. Aga ega pole ka väga sageli kuulnud, et kuskil kontserditel oleks tema loomingut esitatud aga aastaid või aastakümneid Nõukogude Leedu heliloojad number üks. Miks aga meel oli seda väikest kõrvalpõiget vaja sellepärast et tuletame siis meelde, ta oli selle filmi seatalitaja, karjus muusika autor. Aga jällegi hästi lühidalt, milline on siis selle filmi sisu? Marin ala teenina mängib seal ühte seatalitajad Klasha. Ja ta saadetakse, on muidugi eesrindlik seatalitaja tõsiteesas olla ja ta saadetaks Moskvasse põllumajandusnäitusele külastama seda näitust, tutvuma eksponaatidega. Hea koos temaga on siis lähetuses üks hobusetallid ja kui maha käsk muidugi pole kaugeltki nii suur eesrindlane, pigem niisugune Slikerdaja. Ja kui ta jõuab Moskvasse, siis teda eriti näitus ei huvita, jamistada huvitavat huvid teda peamiselt Moskva poed jätkaks erinevate hipi Klasha muidugi peamiselt teiste seakasvatajate kogemustega. Nii et tema käib siis mõõda näitustragas, kus maapoodides. Ja need Klasha tutvub naetusel Dagestani noormehega. Käson Karjus mussaiip ja kelle kohta öeldakse ka eesrindlane. Muidugi natuke keeruline on aru saada, milline karjus on rohkem inglane kui teine. Aga see ei oma antud mingisugust tähtsust. Nende vahel tekib sümpaatia, mida võiks nimetada isegi armumiseks ja nad lepivad kokku, et järgmine aasta uuesti näitusel kohtuvad. Ja need meile näidatakse, kuidas nende teed viivad lahku. Klažal jõuab tagasi oma kodukolhoosi. Seal ta muidugi On initsiatiivikus võitleb uue sealauda eest, nii et ehitatakse uus ja laut. Ja ta on ka suur leiutaja, ta leiutab uue viisi põrsaste toitmiseks. Samal ajal see Kuismaa Aina logeleb ja tülitab teda igasugust armuavaldustega, nii et ei ole vääriline. Ja need viivad meid siis sündmused ekraanil sinna, kus Saiibi külla kuulijaan, tee maa seal vapralt võitleb huntidega, kes siis tungivad tema karjale kallale ja saadab hiljem siis klažale kirju, aga nüüd on probleem. Ja natukene filmist jääb ka arusaamatuks, kuidas nad seal omavahel suhtlesid, aga kirjad on ilmselt siis tema emakeeles keegi neid eriti lugeda ei suuda. Aga seal, kus maa pakub, siis ennast Pi temas vahendab, hakkas, on vahepeal keele omandanud ja nagu negatiivsed tegelased ikka seal küllaltki klassikaline variant, jutustab klassale ET kirjas mussaiip teatab, ta abiellub ja lõide jäägi kurval plashal muud midagi üle. Kui abielluda kunstmaaga. Ja Kuimussaiib jõuab uuesti näitusele, siis temani jõuab see teade. Tema armas klaason abiellumas, ta tormab sinna kolhoosi, jõuab laevalt enne pulma kohale ja avaldab oma tundeid ja ta ei ole ju abiellunud. Jaan. Kui Klasha näeb, milline tüüp, kus ma on, siis ta häbistatakse, saadetakse minema ja muinasjutt lõppeb niimoodi, nagu muinasjutud lõpevad. Vot niisugune film. Veel kord, kes tahab ilusaid filme vaadata, siis võib seda filmi vaadata. Päris tore lugu oli, kuidas valiti mussaiibi rolli näitlejat? Ja lõpuks saab selle rolli Vladimir sellin, tuntud nimi. Tõrjeff olevat proovinud rolli mitmeid-mitmeid, näitlejaid peamiselt, kes olid siis pärit sealtkandist. Öeldakse ka, et grusiinid ja kuidagi ei suutnud otsustada, et kas siis sobib ja lõpuks leiab sees niisukese käigu. Väljapääsu. Kutsub kokku kõik trupis olnud naisterahvad, aga mitte ainult näitlejad, vaid ka üldse kollektiivis, võib-olla seal koristajad köögitöölised ja siis näitab ekraanil näit proovivõtteid, kus oli ta lennanud meesnäitlejad ja palub siis neil valida, kes nende arvates sobiks kõige paremini sellesse rolli. Ja nad valivad keegi siis selle näitleja. Ja film lõpetatakse juba sõja ajal, nii et sõda on puhkenud näitlejad ja mitte ainult näitlejad, mäed mobiliseeritakse. Kuid üsna pea, anna bior, Stalin, korraldus, kõik Mosfilminäitlejad tagasi tööle saata. Ja iseloomustas meil Stalini suhtumist lausele üks film on tema jaoks oluline isegi sellel kriitilisel ajal, kui mitu diviisi. Nii et seda ta teeb. Ja seda filmi on näidatud ka välismaal ning seal on ta olnud ekraanidel pealkirjaga nad kohtusid Moskvas. Kuid mis on võib-olla esmapilgul üllatav, et komöödiaid vändati ka sõja ajal. Aga siis muidugi näed, kelle üle naerdi, olid ju sakslased. No olgu siis üks näide, kus siis meie poolt valitud näitlejanna mängis, see film jõuab 42. aastal ekraanidele ja kannab pealkirja antosha Rutkin. Ja ühel eelmisel korral oli meil juttu seoses Ljubov arlovaga, et sõja algperioodil jõudsid ekraanile niinimetatud kinokogumikud ja vot kinokogumikus number kolm oli üheks tegelaseks niisukeseks koomiliseks tegelaseks Antoužagrüptil ja need selle antosha rükini kuju kasutatakse ka selles filmis, mis kannabki pealkirja antosha rebki. Ei hästi lühidalt selle filmi sisu. Sakslased olid hõivanud ühe küla ja need otsustab punaarmee seda rünnata, aga sakslaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks oli siis komandörile sugune kaval plaan etta, tahtis korraldada ühe näitemängu ja nüüd seda näitlejad jällegi ei leita ja siis kokk mängib seda rolli. Ja see oligi sakslase roll, nii et tal oli saksa munder seljas. Ja need, kasutades seda mundrit, hiilib ta sakslastele tagalasse ja korraldab seal tohutu segaduse ja aitabki sellel üksusel küla vabastada. Ja järgmine juba tõsisem film, kus Marina la teenina mängib, pälvib Stalini preemia, jõuab ekraanidele 1942. aastal ja selle filmi pealkiri on Raikomis sekretär. Tegevus toimub sõja algfaasis, kui punaarmee taganeb ja üks rajoonikomitee sekretär organiseerib evakuatsiooni, põletab seal dokumente ja hiljem moodustab õhe partisanide salga ja kuidas nad seal lasevad ronge õhku ja nagu Eka partisanid tegutsevad. Ning lõpuks rünnates üht saksa väeosa õnnestub neil vabastada püks tankist käes on langenud sakslaste kätte vangi, aga tegelikult seal oli saksa spioon ja vot siit need sündmused hargnevad edasi. Ja kuna täna oli meil päris palju sisutühja, mõned neist olid üsna sünge sisuga siis võib-olla lõpetuseks üks ja ka selle tõestuseks, et Marin ala teenina oskab laulda, mitte halvemini, kui seda tegi Ljubov Karlova väiks kuulata ühte tema esitust ja see on filmisson, lüüriline laul, rikas, truu ja sellega võikski täna lõpetada.