Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile oleme ikka oma suure ploki juures nõukogude kino ja kui, kui me oleme enam-vähem oma juttu kuidagi piiritlenud Stalini valitsemisajaga. Aga nagu ikka, oleme ju vaadanud natukene varasemat perioodi ja kui meil on olnud tegelased, kes meid on viinud ajas edasi, siis oleme liikunud koos nendega ka järgnevasse ajajärku. Nii et pole ennasteri piiritlenud ja astme kuulajad sellega ka lepivad. Ega meie eesmärk ei ole ju väga süüvida filmikunsti ja filmiajalugu, kui me püüame ikkagi nende filmide kaudu nende inimeste kaudu mõista kogu selle süsteemi olemust. Eesmärk võib-olla on isegi natukene laiem mõista, mida tähendab autoritaarne võim. Sellepärast loomulikult Venemaa variandis on sellel oma spetsiifika mõne teise riigi variandis teistmoodi spetsiifika. Aga olemus on ikka seesama. Ja see ongi minevikku sõnum või minevikku õppetunnid, mida me ajaloos peaksime nägema, nad ei ole mitte detailides. Aga nad andvad selles üldises kordumises, mis tuleneb väga paljus inimeste soovidest, mida inimesed teatud piirkonnas teatud ajal tahavad. Ja kuidas need, kes siis nendel soovidel sinna üles võimu tippu nagu liftiga jõuavad. Kuidas ja milleks nad seda ära kasutavad ja vot see ongi see maailm, mis saabub kolmekümnendatel aastatel nõukogude liitu ja me nägime seda kõikide nende filmide najal, mis demonstreerivad ja näitavad meile elu ekraanil millel pole tegelikult mitte mingisugust seost selle tegelikkusega. Ja milline saatus tabab neid inimesi ja ma olen alati mõelnud, kuidas on võimalik, sa mängid neid lõbusaid rolle. Sul on Volga-Volga sulund tsirka, kus publik naerab ja praktiliselt pole ju ühtegi inimest, kui me võtame need inimesed, kes filmi valmistasid ja võib-olla ka need inimesed või osa neist, kes saalis viibisid, kes ei olnud kokku puutunud selle tegeliku eluga. Mis see siis on oma Ta küsimus ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma, kas on soov tegelikkuse ees silmad kinni panna? Aga nii see tol ajal oli. Ja meil olid ju näitlejannad, oleme siis praegu naisnäitlejate juures, kes on läinud kinoajalukku ja kelle nimed on, tahavad ka meile väga paljus. Ja nende filmid ju esindavad seda valdkonda, mida nimetatakse klassikaks, nii et nimed nagu Orlova jaga, laviinina on üldiselt tuntud. Aga väga palju on ka neid diste, neid näitlejaid, kes oma populaarsusest jäänud ju neile alla. Ja kui vaadata 20.-te lõpp, puu 30.-te algus, no pigem küll antud juhul ja selle inimese puhul, kellest me täna hakkame rääkima just nimelt 20.-te lõppu siis tema näopildid plakatitena, fotodena, Neid müüdi kioskites. See oli erakordselt tuntud inimene ja nagu paljude taoliste staaride puhul mõõdub mõni aeg. Ja see nimi on praktiliselt unustatud ja unustatud anda, kuna meil on tegemist kinokunstiga. Ilmselt sellepärast et need filmid, kus ta mängis olulisi rolle, ei ole võib-olla nii suure tähtsusega vähemalt kinokunstiajaloos, kui filmid, kus mängis sama Karlova ja näitleja, kellel tahaks täna peatuda, on Galina graaf ka. Nagu ikka, toome siis tema sünnidaatumi, siis on teada enam-vähem, kui vana ta oli, kui ta nendes filmides mängis. Sündinud oli ta 1905. aastal Kaasanis ja pärast tormilisi 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmusi kolib Moskvasse. Ja kui vaadata, kas on juhus agavasse ja ei ole nii, sellepärast et väga paljus ju näitlejate valik nendesse rollidesse sõltub ju lavastajast. Ja täpselt nagu kahe nime puhulgeda Allas mainisime, on ju määrav just nimelt režissöör kellel on see isiklik suhe hiljem abielu käes, siis valib pea rollideks oma lemmiku. Arusaadav, kuidas siis teisiti kui naine, näitlejanna, kuidas sa ei paku talle juhtivaid rolle. Eaka Galina Kravtšenko karjäär on väga palju seotud sellega noore inimesena Vueltal teise noore inimesega ja sealse Budovkil kellest hiljem saab ta ka oluline ja küllaltki palju filme vändanud lavastaja kellel kindlasti hiljem ka peatume natukene põhjalikumalt ja väidetavalt tema. Ma ei tea, selle taga võib küll olla, vähemalt nendes allikates, kus mina seda vaatasin, niisugune klassikaline lähenemiskatse noor lavastaja näeb ühte kaunist neidu kuskil tänaval. Ja kas on paremat viisi talle kuidagi laheneda nii-öelda oi kui kaunist oletajate kindlasti sobiksite mängima filmides vähemalt midagi sellist olevat toimunud. Ja kas need ajendatud sellest komplimendist, sellest soovitusest astub Kravtšak no suure teatri juures tegutsevas korragraafio stuudiosse. Ja lõpetab selle stuudio 21. aastal. Tema esimene koolitus on baleriini kooli ja hiljem näemegi teda kõigepealt laval, just nimelt tantsijanna Napaleriinina. Aga sellele lisaks lõpetab ta ka Moskva kinematograafia tehnikumi ja hakkab mängima rolle filmides. Ja me oleme tegelikult vähemalt meie selles selles koosluses, kes on leidnud aega ja tahtmist ja, ja võimalust neid filme, millest me oleme rääkinud tagantjärele vaadata siis ühes neist väga olulises filmis aeli. Ta mängib ta ühte kõrval osa, aga see on tegelikult väga tühine osa, aga seal võib teda ka juba kohata. Ja 1928. aastal ta abiellub, nüüd kuulub ta juba kinomaailma, tema tutvused on last maailmast. Ja tema väljavalituks on tuntud näitleja. No tol ajal ta muidugi nii väga tuntud ei ole, aga hiljem nimekas Andrei Fait väga oluline nimi. Ja ma arvan, kui me tuleme meesnäitlejate juurde, siis temast me peame kindlasti kima. Aga täna ei ole põhjust temal pikemalt peatuda ja sel lihtsal põhjusel, et nende abielu ei kesta eriti kaua, nii et üsna pea lähevad lahku. Ja järgmine abielu muutub tema jaoks saatuslikuks. Ja see lugu jällegi iseloomustab seda ajastu. Sellepärast see saatuslikus ei ole määratletud mitte sellest suhtest, vaid just nimelt selle režiimi poolt. Ja see abiellus, sõlmitakse 29. aastal ja tema väljavalitu, kui nüüd nimetada selle inimese elukutse ja jätta kõrvale vot see, mida vahel öeldakse, et iseloomud ei klappinud ja sellepärast see abielu laguneb, ei eksi, inimene sealt kaob siis selle mehe elukutse on sõjaväelendur. Aga kui me mõtleme nüüd sellele, mis 20.-te lõpus juba nõukogude maal toimub see valik, ja need hierarhiad, millest me rääkisime ju kasvõi variandis kirjanikud heliloojad, Nõukogude süstayamioloob, nisukesed hierarhia, võime isegi kasutada seda väljendit helilooja number üks, helilooja number kaks. Ja taolistel süsteemidel on ju seda vaja, nii on hoopis lihtsam manipuleerida inimestega ja sama toimub ju ka elukutsetega. Ja kui vaadata, millised elukutsed kuuluvad tol ajal sinna tipp puu, siis vaieldamatult on, näed sõjaväelendur, et me saame aru, miks toimub ju ettevalmistus sõjaks. Ja see on elukutse, mis on sellest vaatevinklist lähtudes ju hädavajalik. Ja kui vaadata, kui palju kirjutavad ajalehed nendest kangelastest, lendur, kas meil on mõned näited olnud kas või polaarlendurid ja igasugused rekordid, mis püstitatakse lennunduse vallas, nii et see on kõik väga oluline. Nii et igati lugupeetud elukutse ja kui me nimetame ka selle mehe eesnime, siis ei muuda mitte midagi. Tema eesnimi on Aleksander. Aga kui me lisame siia perekonnanime ja kui sellest perekonnanimest jääb väheks, aga perekonnanimele paneme kaisa eesnime, siis on meie kuulajatele kindlasti selge, kellega on tegemist ja miks abielu muutub saatuslikuks. Aleksandri isa on Lev kaamenjov. Ja tegemist on Lev kaameneri vanema pojaga. Ja me teame ju, kui kättemaksuhimuline Stahlil oli ja teame kogu seda eellugu, meil ju kunagi tuiksoon olnud pärast Lenini surma. Mis seal toimub, kui nüüd nähakse peamise pretendendi na tema võimule trotskit, kuidas ühinevad Stalin, Synoldev kaamenev? Kuidas üsna pea, kui juba on kõrvale lükatud Trotski see kolmik laguneb. Ja lihtsalt meelde tuletades üks kaameniori lause mille ta ütleb 14. parteikongressil toimub 1925. aasta detsembris ja lausa nii järgmine. Need on juba tüli majas ja ta ütleb, seltsimees Stalin ei saa täita bolševistliku staabi ühendaja rolli. Ja lisab. Me oleme ainujuhid teooria vastu. Ma olen selle vastu, et luua juht. Stalin nisukesi lauseid ei unustanud. Ja kui vaadata edasist asjade käiku sündmus, ei hakka praegu uuesti veel pikemalt peatuma, lihtsalt tuletame meelde. 26. aastal kaotab kaamenja oma kõrged kohad. Ta langeb välja poliitbüroo liikmete koosseisust. Mõni aeg on ta saadik Itaalias. 1927. aasta detsembris heidetakse ta parteist välja, saadetakse asumisele. Siis ta tunnistab oma vigu 28 ennistatakse. Ja kui need jättes köitnud detailid kõrvale, vaadata seda mängu, siis on ju kassimäng hiirel iga kord välja siis tagasi. Ja siin on tegemist on ju veel 20.-te lõpuga, siin on ka niisugune kompamina, kuidas siis reageeritakse vägaania vaadata, kuidas teised seltsimehed sellesse suhtuvad ja vot siit mitte nüüd see ühekordne pauk ja kohe hävitada, vaid nende käikude läbi saada biopildi. Vot just nimelt sellest suhtumisest käsist vaatab teda, kes siin võib-olla kahtlevad milleski siis jälle taastub kaks 35 arreteeriti, Saksa saab viis aastat siis 10 aastat ja nagu me teame, sellest oli ju meil põhjalikult juttu 1936. aastal, esimene Moskva protsess, kus kaamenjefon üks peamisi aluseid ja otsus surmanuhtlus. Siis on ju aru saada ja Sanyo kastaliniks süsteem, lapsed ju kavastutavat ja me näeme Aleksandri ja Kravtšenko näitel, et vastutavad ka lapselapsed. Nii et 35. aastal Aleksander Krartšenko arreteeritakse talle määratakse kolm aastat, saadetakse asumisele ja neid võib mõelda siis, millist kuritegu saab inimene sooritada, kes on asunud, mis või kes on juba kord arreteeritud, mõni istub kuskil vangikongis laagris ja siis uus protsess 36. aastal. Nii et vahetult pärast seda, kui hävitatakse isa või sisuliselt samaaegselt lastakse poeg maha ja täiesti arusaadav, et nõiad, repressioonid ei saanud mitte puudutada ka Kravtšenkot, nii et abikaasat, see oli täiesti välistatud. Ja juba, kui algavad need esimesed Levkamini teerimised siis 1933. aastal k arreteeritakse, tema istub kaks nädalat üksikkambris, väidetavalt kuulutab välja näljastreigi. Ja kui 35. aastal juba algavad need tõsisemad arveteklaarimise, siis tõstet, kas ta koos viieaastase pojaga korterist välja ja kes teda päästab või kestal annab ulualuse? See on suhteliselt teisejärguline nimi, eriti tal mingisuguseid saavutusi ei ole, aga entsüklopeediat teda ikkagi nimetavad, režissööriks midagigi teinud gruusia päritolu mees Nikolai sani šviili. Ja hiljem nad ka abielluvad. Aga milline on Stalini kättemaksuhimu nüüdse nende laps, Kalina poeg, kes oli sündinud 31. aastal? 49. aastal ta arreteeritakse ja määratakse talle 25 aastat. Nii et Stalini viha laieneb ka lapselastele ja arusaadavalt, et kui algavad kõik need gaamine või lood, siis muidugi kuskil filmides eriti Ta ju mängida ei saa. Ja mõningad episoodilised rollid on, aga midagi olulist ei ole. Nii et peamine põhjus, miks ta unustab ja miks teda ei ole, me ju ütlesime kahekümnendatel, 30.-te alguses on tema fotod, igal pool seisnebki selles, et tema abielu Pojaga ongi selleks põhjuseks, miks nimele tõmmatakse igal pool kriips peale. Kui aga vaadata Nõukogude allikaid, kus teda mainitakse ja kus ka otsitakse seda põhjendust, miks siis inimene alles mängis alas on väga populaarne miks teda enam ei ole siis peamise põhjusena toodud eriti esil, et ta varem mängis aristokraat või näitlejaid, aga vot uue ajastu filmid vajasid teisi kangelasno, nüüd on vaja komnoori, nagu me teame, töö ees rindlasi ja vot neid ta nagu mängida ei suutnud või osanud. No samas, kui n on kiidetud inimest, et tegemist on geniaalse näitlejaga. No kas ta siis nüüd komnoore lolli kuidagi kehastuda ei suuda, on muidugi väga kahtlemata. Nii et valdavalt need lollid, kus me võime teda näha 30.-te lõpus jahta jätkab, need on ikkagi üsna episoodilised. Ja kui otsida seda aega, millal ta tuleb tagasi kraalidele millal meie võimetada naga sisse on juba Kružovi ajal ja vot selle poolest ta erineb Orlovast ja Ladrininast mingisuguseid probleeme vist tal selle vananemisega ei ole. Nii. Ta on, mängi nurka, küpsemas eas naisterahvad mäletama neurlawagoidla teenina keeldusid taolistest trollidest, nemad tahtsid jääda ekraanidele igavesti noortena. Aga nimetame ka mõned varasemad filmid tähendab ajajärgust veel enne neid repressioone, kus me võime teda naa. Ja seda ei ole meil ka raske teha, sellepärast et me oleme mõnda nendest filmidest juba maininud. No üksmeel oli ajal itta. Aga tal oli ka roll selles filmis batkagniši bande, mis tuleb meie kuulajad, Mäeldaks bande, kuhu siis vapratšekistid ilmuvad ja kuidas seal kõik paljastatakse. Ja tal on üks roll ka hoopis lõbusamas filmis, mis meil kaalis oli Romney paberossi müüa, kus kaks kavaleri tahavad siis tutvuda neiuga ja seal on igasugused naljakad lood. Suhteliselt suur roll kooliga, lina, Kravtšenkol, filmis metsa lugu. Ja see film on aastast 1926 nairiti oluline ta ei ole. Aga oli üks piirkond nõukogude maal, kus seda filmi peeti tähtsaks ja nimelt see film oli vändatud Valgevenes nijad kohaliku filmistuudio poolt. Ja seda filmi vähemalt omal ajal ei tea, kuidas praegu nimetati Valgevene esimeseks filmiks, tegemist on tummfilmiga. Ja milles film jutustab, poola väed on vallutanud Valgevene alati amet, need sündmused leiavad aset siis aastal 1920. Ja kuidas vapralt nende vägedega seal võidelda. Nii et mitte midagi eriti põnevat seal filmis ei ole, aga seal on tal küllaltki oluline roll. Ja samal aastal veel üks film, seal on tal suhteliselt teisejärguline roll. Aga film on selle poolest huvitav. Tegemist on siis veel kord 1926. aastaga. Et jutustab meile, et tol ajal veel võisid ekraanidele jõuda filmid, mida see tähendab, et nad läbisid, vot kõik need kontroll, instantsid, need ei ole muidugi võrreldavad sellega, mis lahti läheb kolmekümnendatel aastatel. Aga ikkagi nad pidid ju saama load ja seal ei ole tegemist ühe loaga neid väga, vaid sellepärast, et köigepealt vaadatakse stsenaariumid läbi siis näitlejad siis juba hiljem, kui film on valmis või tööprotsessil ja nad ikkagi jõuavad ekraanidele. Ja mõne aasta mõõdudes poleks ju taoliselt filmilt üldse läbinud ises esimese kontrollid tõkkel ja kas siis muuseas selle filmikriitika on hävitav ja hävitav väga mõistlike inimeste poolt, nii et mitte ainult. No kõik on ju jutumärkides juba tol ajal mitte ainult siis ametliku hõimu poolt, aga näiteks Majakovski on seda filmi naeruvääristanud ühes oma luuletuses. Ja kuna tegemist on juba niivõrd põneva filmiks ja me oleme pinged juba ülesse kruvinud, siis paari lausega ka, millesse film jutustab. Selle filmi pealkiri on karu pulmad ja ilmselt tuginedes mingile rahvajutule või pärimusele sündmused leiavad aset kuskil 19. sajandil, ilmselt vähemalt võib nii oletada. Ühesõnaga minevikus nisukene minevikku, muinasjutuline film ja tõenäoliselt kuskil leedualadel Poola-Leedu aladel. Ja üks peamine tegelane on seal, krahv krahv on eriline sellepärast ja see võib ollagi ainult rahvapärimuse või muinasjutuvariandis, selle grafi on sigitanud karu. Krahvi isa on karu. Ja need peab seal loomulikult olema üks neiu grafon sellesse leius armunud. Aga ta teab, milline antama päritolu. Ja kui metsikuks ta siis võib vahepeal muutuda. No võib-olla meie kultuuriruumis võiks selleks Karuks olla libahunt, pole oluline midagi sellist. Ja need saades aru, kui palju kurja ta võib sellele neiule tekitada, püüab ta siis kuidagi oma armastusega võidelda ja põhimõtteliselt niisugune positiivne tegelane ja neiu neiu arvab, et teades, kes siis on tema grafi isa püüab siis ja loodab, et armastusega saab, tahavad seda olukorda parandada. Noh, ühesõnaga kõik seal Peab väga traagiliselt, ütleme siis nii. Nii et niisugune film veel kord mitmed inimesed tol ajal leidsid, sellistel filmidel pole kohta, Nõukogude kraanid on täielik mõttetus. Terve maa tegeleb mingite tõsiste probleemidega, seal mingi karu ja mingi armastuse järel lõpeb ka nii, nagu ta lõpeb. Ja selle filmi lavastaja on küllaltki oluline nimi Konstantin Egert. Muuseas selles filmis mängib ta ise Grafi Jean hiljem mänginud ka väga paljudes filmides. Ja ühes filmi teatmeteoses raamatus lugesin, et temal oli nisukene negatiivsete tegelaste nägu. Ja mõtlesin, et kui juba inimese nägu on nii iseloomustatud ja tõesti ta mängib valdavalt ainult negatiivseid kangelasi siis palusin, et see nägu ilmuks ka meie Facebook, ehkki lehele. Nii et kes soovib, võib sealt vaadata, milline siis on üks negatiivne nägu nagu, mis siis võimaldab mängida neid erinevaid rolle. Aga see ei ole praegu oluline. Hoopis olulisem on hätta langeb ka repressioonide ohvriks istub laagrites aastatel 1938 kuni 46 ja vot neid tema elu või tema olekut seal laagris kirjeldades saabki selgeks, mida tähendab see Soshinyydseni raamatu pealkiri Arhipellaakulaag, et see on ju terve maailm, seal lihtsalt vangid ja vangivalvurid just nendes rollides, nagu nad ju klassikaliselt on. Vaid need vangid võivad ju esineda ka kümnetes erinevates rollides, tänu solfiniitsenile teistele autorit oleme, me ju teame, et seal olid ju terved teaduslikud uurimisinstituudis, kus töötati välja lennukite jooniseid, projekte ja täpselt samuti, kui vaadata, millist siis tööd teeb Egert laagris, siis ta on klubi lavastaja ja lavastatakse seal oopereid ja operette. Aga mida see siis tähendab, see tähendab vangide seas pidi olema ka neid inimesi, kes võisid ju täita ooperilaulja rolli. Ja need ei olnud ju mitte mingisugust. Noh, minutaolised, keda panna laulma, sellepärast et vägivallaga võib panna sind ka täitma mingisugust ooperis ette nähtud rolli vaid tõenäoliselt nad olidki lauljad ja nad olid head lauljad. Vaat see on see Arhipellaaxor, terve maailm koos oma uurimisasutustega koos oma ooperiga koos oma teatritega teame isetegevuskollektiivide ka ja nii edasi. Isetegevus muidugi jutumärkides. Nüüd järgmine Galina Kravtšenko film, niisugune oluline roll on tal 29. aasta filmis sal tund film. Seiklusfilm ja selle filmi režissööriks oli meile tuttav nimi. Levkuljašoff oli kunagi meil jutukule šovi efektist. Ja selle filmi pealkiri on lõbuscanaaria lind ja see film saab ka väga suure kriitika osaliseks. Sellepärast, et selle filmi tegevus mitte sellepärast muidugi kritiseeritud Ta filmijad, tegevus toimub Odessas vaid sellepärast, mida seal filmis kujutatakse. Ja mõnda aega ju teame, kodusõja aastatel saabus Odessasse Prantsuse eskaader, nii et me võime ju öelda, et linn oli okupeeritud, seal olid valged ja bolševikud saadavad siis sinna oma luurajad. Esmapilgul paistab, et kõik on väga hästi, kuidas nad siis seal toimetavad-tegutsevad õilsale eesmärgil ja kõik peaks olema nagu korras, aga mida siis kriitikud leiavad, kriitikud leiavad, et tegelikult kogu see film ainult näit tapod, seda toredat elu okupeeritud Odessas. No kuidas nad valged istuvad seal restoranides koos prantslastega ja Pille mängitakse ja elu on nii ilus ja mingeid kannatusi seal ei paista. Ja kokkuvõte ongi enam-vähem selline, et mida vähem taolisi filme ekraanidele jõuab, seda parem. Ja sellest ajast on küllaltki huvitav, et ka 20.-te lõpust on teada mitmeid filme ka mõned filmid, kus mängis Galina Kraftšenko mis on kaduma läinud. No olgu siis näitena üks. Selle pealkiri on komeet, et ja seal olevat juttu revolutsioonieelsest Tatari maast niisukesena provintsis tinglikult elu kujutav film enne oktoobripööret ja millest see film siis võis jutustada, kuidas need kohalikud vaimulikud ja kaupmehed ekspluateerivad vaeseid inimesi, niukene fil näha võib Kravtšenkotkaa filmis suur lohutaja, mida peetakse Levkul šovi viimaseks õnnestunud filmiks. Tegevus toimub Ameerikas, aluseks ohenry jutustused ja sellest filmist. Kunagi rääkisime natukene põhjalikumalt. Ei hakka seda kordama ja seal mängis ühte pearolli Aleksandra hloovariet. Seoses temaga on meil sellest filmist olnud nüüd veel üks Galina Kravtšenko film. Väike roll on 35. aastal ekraanidele jõudnud filmis laeva teekond. Selle filmi muusikanduna järskilt ja üks laev. Dub õnnetusse, seal on niisugune hoolimatu, hulljulge kapten rikub igasuguseid reegleid. Ja milles film jutustab, siis seal on peamine tuukrite ennastsalgav töö, nii et näitab siis, kuidas tuukrid üritavad laeva päästa, lahti saada ja millega see film on pälvinud tagantjärele tähelepanu. Need olevat ühed esimesed või vähemalt nõukogude kinos esimesed veealused võtted, arusaadav. Kui peategelased on tuukrid, siis tuleb neid näidata mitte ainult vee peal, nii et veel kord, need 30.-te aastate rollid on üsna väikesed, noh, sama ka 39. aastal valminud filmis tüdruk iseloomuga, nii et seal on tal üks väikene kõrvalosakene. Ja sellest filmist pärineb ka üks väga tuntud laul laul Kaug-Itta. Ja kui vaadata, milline on tema viimane sõjaeelne film, kus tal on ka üks roll, pisikene roll ja see on 41. aastal ekraanidele jõudnud Suvorov, nii et see on ajajärk, kus ekraanidele jõuavad väga paljud filmid mis just nimelt räägivad meile nendest minevikku, suurtest Vene sõjameestest. Ja selle filmi ees saavad nii lavastajad, seal on kaks lavastajat, seolofpudovskin ja Mihhail dollar kui ka pearolli Suvorovi rollisongher kassas, Sergejev, nad saavad Stalini preemia selle filmi eest. Ja neid järgnebki pikk paus Neetada ekraanidele ei ole ja me näeme teda uuesti 50.-te aastate lõpust kuni 80.-te alguseni, nii et seal on ta mitmes filmis. Kuid see on juba ajajärk, mis meid praegu eriti ei huvita, aga kuna me tema juures olemas, siis võib-olla mõni oluline film kes tahab vaadata, kas seda hilisema ajajärguga Liinat siis 61. aastal on ta küllaltki olulises filmis on sajandi algus. Ja see jutustab noorest Leninist ja seal on ka noor Krõmskaja, nagu me ütlesime, mingit suudlus, seene seal ei ole, nii et kõik on väga moraalne, korralik ja tal on seal episoodiline roll. Lenin kohtub emigratsioonis ple Hanoviga, jaga lina, Kravtšenko mängib lehanovi naist. Aga mille poolest on see film veel läinud ajalukku selle pärast ja teame nõukogude ajal ekraanidel mitmeid filme, kus Lenin, kuidas silmale helinita ja selles filmis esmakordselt Lenini rollis juurika juurov, kes on mänginud Leninud hiljem mitmetes filmides ja teatrietendustes. Ja teame, milline oli see valik. Nii et ei ole nii, et suvaline inimene võiks mängida Leninit kunagi meil oli küll üks mees, kes lasi ennast Lenini Namaaliga endast fotosid tädi aga pärast seda lugu eriti ju kontrolliti üsna tähelepanelikult, kas anneka leedi niimoodi või ei ole ikka Lenini moodi. Ja veel film, mida võib-olla minuealised inimesed mäletavad, see oli 65 66 aastat, kui ekraanidele jõuab film sõdaja Rahu Tolstoi järgi. Ja seal on Galina Kravtšenko vürstinna kuraagina, nii et seal võib teda näha. Ja viimane roll, kus me võime teda näha saan 1982. aasta film kannab see film pealkirja ema Maria. Ja selle filmi prototüübiks on tõesti reaalselt aset leidnud lugu. See on vene luuletaja, eks teda ka nii nimetada Elsa Vjatakkus, mina gara vaeva. Ta satub emigratsiooni, elab Prantsusmaal ja miksitud järsku võõrast inimesest emigratsioonis tehakse film. Seda enam tegemist on hiljem nunnaga. Aga ta aitas seal neid vaeseid immigrante ja osales aktiivselt niivõrd-kuivõrd, nunnu seda teha teise maailmasõja päevil vastupanuliikumises. Ja tõesti, viimane neid siin isegi pole rolliga tegemist vaid seal on tema meenutused. See on telefilm viis seeriat pühendatud Anna pavlova le kuulsale vene Paleriinile ja seal on temapoolsed, meenub tunded ja mälestused. Ja lõpetuseks toonasi säraga selle daatumi Galina Kravtšenko surmaga. Miks on 1996. aasta. Ja kui keegi meie kuulajatest peaks tema vastu tundma põhjalikumat huvi, siis 1971. aastal ilmus tema memuaaride raamat, mis kannab pealkirja minu mosaiik. Ja kuna tegemist on meil nagu näitlejannade puhul sageli hea lauljannaga, siis võiks ka lõpetuseks kuulata sellest filmist, millest meil oli juttu, iseloomuga tüdruk, vot seda küllaltki tuntud Nõukogude laulu Kaug-Idas. Et järgmine kord minna siit juba edasi ja ilmselt mõne teise näitlejanna juurde.