Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Oleme ikka nõukogude kinokunstiradadel. Ja hetkel on meil väga sümpaatsed teejuhid, naisnäitlejannad. Ja valik on lähtunud sellest, et tegemist on nende näitlejatega kelle loomingu vähemalt üks osa, aga valdavalt suurim osa langeb just nimelt Stalini valitsemisaega. Sellepärast et neid ikkagi kõige üldisemalt huvitab diktatuur selle sünd ja milline on inimeste saatus, kui nad peavad elama autoritaarse ja diktaatorliku juhtimise all. Eelmine kord oli meil jutuks Galina Kravtšenko, nii et vaatasime tema filme, kes soovis, sai seda teha ka otseses tähenduses. Ja täna on meil võib-olla natukene vähem oluline nimi, aga omal ajal ikkagi kõnekas näitlejanna, kes on mänginud päris paljudes filmides. Ja tema nimi on küllaltki ebatavaline perekonnanimi ja vähemalt nii nagu mul õnnestus vaadata. Ta on ka see tema sünnipärane nimi, nii et tegemist ei ole pseudonüümi ka. Aga kui on, siis see pole ka oluline, sellepärast et selle nime all on ta ajalukku läinud ja see on Sophia Magarill. Ja võib-olla põhjus, miks paraku on temast vähem juttu, tuleneda sellest traagilisest asealust. Ta sureb küllaltki noorelt. Tema sünniaasta on 1900 ja sureb ta sõja ajal, olles evakatsioonis alma atas. Ja see koht on ju meile juba tuttav ja teame, et mosfilm ja mitmed kino tegelased said üle viidud sinnas linna. Seal valmisid need sõjaaegsed, filmid ja tema surma põhjuseks on nakatumine tühjusesse. Ja otseselt on teada ka, kus ja kes siis oli selleks allikaks. Ta põetas haiglas tuntud stsenaristi Sergei Ermalinskit, nii et käis teda haiglas vaatamas, aitas teda põetada ja Hermalinski tuli sellest haigusest välja, aga tema paari lausega võib-olla ka Sergei Hermalinskist, sellepärast et tegemist on tüüpilise nõukogude aegse intelledendi saatusega. Muidugi, siin on äranditsi teisele poole aga ta arreteeritakse 1940. aastal ja väidetavalt, et üks peamisi süüdistusi, mis talle esitatakse, oli lähedane suhtlus võib isegi öelda sõprus pulgaakoviga. Ja millised olid need olud, vähemalt mis kirjeldavad seda viibimist vanglast Allephartovos, seal üritab lõpetada elu enesetapuga. 42. aastal saadetakse asumisele ja neid, kuna spetsialistidest on suur puudus siis Nad, lavastajad, nende seas ka ei stend, pöörduvad siis palvega ta vabastada ja ta saadetakse kiin 43. aastal alma Attasse, kus ta kirjutab stsenaariume, sellepärast et stsenaristide on suur puudus ja vot seal ta haigestub. Ja kui vaadata, tulles neid meie näitlejanna surmadaatumi juurde siis Sophia Magarill lahkubki 1943. aastal, nii et see seos on otsene. Ja Sophie Magaril jätkab ka seda traditsiooni, et on abielus laastajaga, nii et peaaegu kõik need näitlejannad, kes meil on olnud nende abi kaasadeks, on olnud tuntud režissöörid temal täpselt samuti ja selleks meheks on Grigori koosintsev. Ta on pälvinud kaks Stalini preemiat, aga temast me räägime hiljem. Nii et praegu ka tema loomingul duma. Ja nagu ikka, kui keegi soovib meie kuulajatest vaadata, kuidas Sophia Magaril välja näeb siis Facebook'i kodulehel peaks tema pilt varsti ilmuma. Seal saab siis vaadata, kuivõrd sümpaatse näitlejannaga on tegemist. Filmid küll suhteliselt väikesed osad, esimesed, kus ta on mänginud, et need on 20.-te keskpaigast. Ja kui otsida juba mõnda suuremat rolli, siis on 1928. aasta, kui ekraanidele jõuab film niisuguse omapärase pealkirjaga tänapäevase nimi ei ütle meile mitte midagi. Ega ta tol ajal ka eriti midagi ei öelnud. Selle filmi pealkiri on kas tuss, Kalinovski siukene, päris keeruline, imi. Ja film viib meid aastasse 1863. Ta on Poola-Leedu alad, sõjal on vene võimu vastane ülestõus, nijat võideldakse tsaari võimuga. Ja on üks salk, mille eesotsas just nimelt sedasama kastus, kallinovski, stantsele, salgajuht, ja lõpuks ta võetakse kinni ja enne hukkamist, see on jällegi küllaltki tüüpiline nõukogude filmi traditsioon, see suur sõnum siis öeldakse kuskil vahetult enne hukkamist. Siis ta seal ka teatab, et kunagi saabub aeg, kui rahvas on jälle vaba, peab ta siis silmas just nimelt seda kohalikku rahvast ja vabanemist tsaarivõimu all. Järgmine film on päris huvitav ja sellel filmil võib peatuda ja samuti seda filmi võiks ka vaadata. Seal mängib Sophia maga Rill, mitte peasaaga, küllaltki märkimisväärset osa ja selle filmi pealkiri on uus Babylon. Sisuliselt on see film või film jutustab meile sündmustest, mis leiavad aset peaaegu samal ajal, nagu see eelmine film, ainult tegevuskoht on tainas, ei ole mitte Poola-Leedu alad, mitte tsaaririigi territoorium, vant Prantsusmaa. Ja sellest filmist on suhteliselt vähe juttu, vähemalt lehitsedes neid entsüklopeedia teisi väljaandeid. Ega seal väga pikalt sellest filmist ei räägita. Kuid miks seda võiks vaadata võib-olla eriti inimesed, kes tunnevad rohkem huvi kunstiajaloo vastu. Seda filmi on ka nimetada tattunud nõukogude avangard tisse töövriks, nii et selle pilguga siis tasuks seda filmi vaadata, mis seal siis on, mis võimaldab seda žetööriks pidada. Ja pärineb see film aastast 1928. Sündmused leiavad aset Pariisis ja tegemist on pöördelise sündmusega olulise sündmusega, seda me kõik mäletame, oli niisugune asi nagu Pariisi kommuun, vähemalt kooliaastatest peaks meeles olema. Ja kust tuleneb see filmi pealkiri Pariis, Prantsusmaa, miks siis nüüd järsku Babülon paabel, aga sellepärast sündmused kulmineeruvad või nende konkreetne toimumispaik on üks suur kaubanduskeskus ja sa kaubanduskeskus kannabki, sellist nime. Ja peategelane on üks noor kaunis müüjanna Luisa. Ja teda ei mängi mitte maga Rill, vaid hoopis tuntum näitlejanna Jelena, kus mina, ja kindlasti tulema ka tema juurde, et uuesti tagasi praegu ei hakka siis temal peatuma. Ja kui filmis on kaunis, müüjanna ei saa, arusaadavalt peab seal olema ka üks noor mäss ja ongi Shan ja seal on suur armastus, aga Shan petab Luisat ja meile siis demonstreeritakse, et kui inimene ei ole kindel intiimsuhetes, siis on ta üldse negatiivne tegelane ja ta läheb üle nende poolele, siis suruvad seda ülestõusu maha, nii et niisugune negatiivne kangelane. Aga miks see film on veel huvitav? Sellepärast et kui mõelda sellele temaatilisele valikule, siis põhimõtteliselt pole siin ju midagi uut. Nõukogudefilme, mis kajastavad revolutsioonilisi sündmusi, on ju sadu. Neid on hästi palju. Aga selle filmi lõpp on kuidagi ebatraditsiooniline. Sealt võib isegi välja lugeda mingit hukkamõisturevolutsioonile, nii et see ei ole mitte midagi ilusat, mis toob ainult positiivselt enesega kaasa vaid kuidagi film toob esile ka kõikide taoliste sündmuste, kas siis muidugi otseselt ei saanud seda kuidagi välja öelda, aga selle kõrvalprodukti, mis on julmus, mis on tapmised, mis on kõik see, mida võiks kokku võtta mingi sõnaga nega aktiivne. Nii et sellest vaatevinklist lähtudes ei ole tegemist väga tüüpilise nõukogudefilmiga, mis kajastab mingisuguseid revolutsioonilisi sündmusi. Mõlema filmi puhul on tegemist tummfilmiga, nii et see eelmine kui ka see film ja seal Pariisi filmilavastajaks ongi Magarilli abikaasa Grigori koolzintsas. Sophia Magarilli võib näha ka ühes esimeses nõukogude helifilmis ja kui otsida puht propagandistlik film, nii et filmi ainus eesmärk ongi nisukene räige propaganda siis selle näiteks sobibki suurepäraselt see film ei ole mingit mõtet üldse aega selle vaatamiseks raisata, aga põhimõtteliselt teadmiseks, taolised filmitekti ongi 132. aastal valminud film ja selle pealkiri on isegi kuidagi eesti keelt päris keeruline tõlkida, kuigi mõlemad sõnad on niivõrd arusaadavad seal Slava, Myra no see oleks midagi siis rahu, kuulsus või midagi taolist. Ja selle filmi tegevus toimub läänes, sealt konkreetselt ei loe küll välja, millise riigiga on tegemist, aga Lääne-Euroopas riik ja seal on kehtestatud fašismimeelne diktatuur, niisugune negatiivne võim. Ja kui valim on juba fašistlik, siis millega ta tegeleb, seal töötatakse välja mingit mürki, gaasi? Muidugi, vastav riik valmistub sõjapidamiseks ja neid kasutab siis teadlasi selleks et töötada välja mingi uus Ja head proletaarlased muidugi alustavad selle vastu võitlust. Lõpuks nad arreteeritakse ja nagu see üks film, mis meil oli kast, usk kus lõppkaadrites teatatakse, siis me võidame niikuinii enam-vähem midagi sellist sil täpselt samuti. Ja kuna tegemist on ikkagi otseselt propagandistlikud filmiga, siis viimane hüüemisse kraalilt kastub, on elagu Nõukogude Liit ja maha fašism, taoline film. Järgmine film, milles Sophia Magarillil on väike rollike on hästi tore ja vot seda filmima tõesti soovitaksin vaadata seal midagi, midagi natukene teistsugust. Ja see film jõuab ekraanidele 34. aastal. Ja selle filmi pealkiri on Barutšikishee. Me võiksime selle tõlkida kui lipnik Gische. Ja tegemist on väga naljaka filmiga. Ei ja veel üks põhjus, miks seda filmi võiks vaadata ja mille poolest on see film läinud ajalukku. Selle filmi muusika autoriks on Prokofjevi ja väga paljud teemad, teemad, mis kostuvad selles filmis on hiljem ka eraldi teostena tuntud Prokofjevi teostena leidnud esitamist nii romanssidena kui ka mingites muudes variantides. Ja veel, mida on mainitud, ei ole küll suur muusikaasjatundja ei oska öelda, kuivõrd see viide on tõene, aga vast ikkagi on et see meloodia, Prokofjevi algmeloodia on kasutatud ka Stingi poolt laulus Rashns. Filmiallikaks või Kesukeseks tõukemomendiks on üks anekdootlik lugu ja taoliste lugude puhul on alati küsimus, kas nad ka reaalselt aset leidsid või mitte. Aga ei ole üldsegi välistatud ja kui see ka ei olnud täpselt, niisiis vähemalt see atmosfäär, mis tol ajal valitses, ütleb meile, et midagi taolist võis tõesti aset leida. Ja sündmused leiavadki aset keiser Paul esimese valitsemise ajal võib-olla meie kuulajatele on see keiser silmi ees, ta on küllaltki erandlik nähtus Venemaa ajaloos, nii jätta paigutub aega pärast Katariina täisti arenne Aleksander esimest. Ja loo mõte on selles, kuidas väikene eksitus võib viia mingite fataalset või suurte tulemusteni tegelikult midagi sellist, mida ju oleme ajaloos näinud korduvates eri variantides ja mida mõnikord võiks nimetada juhuseks ja lõputult arutleda selle üle, kui suur Roll juhusel võib nii üksikinimese elus kui ajaloos üldse olla. No kasvõi spekulatsioonina, kui mõelda sellele tuntud lasula Sarajevos 1914. aastal. Aga kui ta oleks lasknud mõõda, kuidas siis oleks ajalukku läinud, nii et taolisi arutelusid ja ka meie ajaloo variandis oleme ju kuulnud väga erinevaid, nii et teema iseenesest pole, pole midagi põhimõtteliselt uut. Aga konkreetne lugu on järgmine. Keiser annab käsu jagada ohvitseridele uued aukraadid ja nüüd tol ajal jõuab, kuidas siis kõik vormistatakse, on õukonnakirjutaja, kes hakkab koostama gaasi. Ja need natukene on, me peame mängima kuskil vene keele põllul, nii et loodetavasti saavad kuulajad aru, millega tegemist. Ja juhtub üks eksitus. Ja eksitus on järgmine, et kirjuta, paneb paberile. Praporssiki. No siin on share täht, mida võiks tõlkida antud juhul, kui aga nii, et nüüd ta loetleb, selles ukaasis, peaks järgnema nende lipnikke loetelu kes aga tõstetakse järgmisesse aukraadi, ehk papa Rutšiki. Kuid kirjuta, teebki selle vea vea, mis võimaldab ukaasis lugeda, et on keegi Praposhik, lipnik, kes nii et see Praposhiki share muutub raportit tissiks. No ühesõnaga arusaadav midagi sellist, mis on need tulemus ja see on meie jaoks oluline. Gaasi ilmub reaalsete ohvitseride hulka keegi liblik kis, keda tegelikult ei eksisteeri. Ja millegipärast vähemalt selle loo variandis kuidagi see nimi nasaalkirju topsis gaasil alla. Ja võib-olla seal ongi niimoodi, teisi on köike gruppide viisil on väga palju Kedasis edutatakse, aga nende seas on ka siis nagu eraldi keegi lipnik Kiš, võtagi see nimi Paul esimesele meelde. Ja nii saab ta üsna pea juba järgmiselt au astmed. Ta kogu aeg edutatakse ja kui ma seda lugu lugesin, Ta tuli mulle meelde tali mulle varasemast ajast tuttav siis vahetevahel on kuidagi nii, et mingisugused taolised lood toovad kuskilt mälusoppidest esile mingid isiklikud meenutused. Ja malla tuli meelde üks lugu, üks lugu, mis paigutub aastatesse, 72 73. Pärast ülikooli olin ma saadetud Kaliningradi oblastisse teenima Nõukogude armees ohvitserina. Minu põlvkonna inimesed, seda teavad, Ülikooli sõjaline kateeder. Milline nuhtlus oli iga esmaspäev kolme aasta jooksul ja selle tulemusena anti meile siis ohvitseri aukraad, sa kõige madalam nooremleitnant siis need, kes D sõjaväkke, mina nende hulgas said siis kohe ühe tärni juurte ja Me olime leitnandid ja selles raja osas Kaliningradi oblastis juhtus üks niisugune lugu. Ja jällegi on mul väga raske öelda, kuivõrd see eellugu on tõene, aga kuna seda inimest, kelle kohta see lugu käib, kes selle loo inspireeris, ma olen isiklikult näinud ja võin kinnitada, tema iseloomustus vastab tõesti sellele kirjeldusele siis see lugu on järgmine. Väidetavalt. Ja vot see on nüüd see osa, mida ma kuulsin täiste ohvitseride suust. Väidetavalt üks inimene, kes pärines kuskilt Venemaa provintsi väiksest külast sai sõja ajal Nõukogude Liidu kangelaseks postuumselt. Ja väidetavalt see institutsioon sõjakool, mille ta oli lõpetanud, võttis tol ajal vastu otsus. Ja see on nüüd tüüpiline osa. Kui toimub väeosa rivistus või selle õppeasutuse rivistus, siis seal mainitakse esmajärjekorras keegi, kes on siis niisugune eesrindlane, tal on õigus nimetada, kui küsitakse, kes on kohal nimetada ka nende hukkunute kangelaste nimed. Aga see õppeasutus olevat võtnud vastu ka otsus, et sinna võetakse õppima kõik noormehed, kes seda soovivad, kes pärinevad sealtsamast külast, kust oli pärit see kangelane. Aga mis juhtus selle kauge provintsikülaga, mida vahel juhtub, kui on niisugune isoleeritud kogukond ja inimesed kuidagi omavahel omavahel abielluvad? Juhtus kuidagi nii, et nende ja selle konkreetse mehe puhul ma võin seda tõesti kinnitada. Et tegemist oli nisukesi kergelt vaimse puudega inimesega, kes oli väga kohusetundlik ja väga niisugune korralik ja vaikne. Nii et mitte mingisuguseid nisukesi nagu etteheiteid talle teha ei saanud, aga ega ta oma tööülesannetega nende ohvitseri ülesannete kuidagi toime ei tulnud. Ja seda ma võin kinnitada, mis siis juhtus? Sellepärast, et kaks tema tõusmist ametiredelil leidsid aset sealsamas väeosas, kus ma olin ainus võimalus temast lahti saada. Aga kolleegid tahtsid tast lahti saada, oli teda edutada ja nii kasvas tohutu kiirusega saada endale neid pärlikesi pagunile juurde. ÕISis väiksed Pärnikesed asendusid suuremaga kiiremini kui ükstaskõik, kes teistes nendest ohvitseridest, vot millegipärast oli see lugu meelde. Kui ma lugesin sellest anekdootlikust Kišist, millega see lugu siis lappab? Üsna pea on ta juba polkovnik kolonel ja tegemist on väga kõrge auastmega näide ei ole palju. Ja väidetavalt kui nüüd Paol annab oma allkirja sellele gaasile, millega on omistatud Kiišilla juba polkovniku auaste, siis ta olevat sinna kõrvale kirjutanud kutsuda välja minu juurde. Ja need alluvad hakkavad seda käsku täitma ja hämminguga avastatakse, et mingit polkovnik IŽ kuskil leida ei õnnestu. Ja üsna pea liikudes mööda seda hukatsite rägastikku allapoole, jõuavadki nad lõpuks välja selle veani selle kirjutaja veani, mis siis sünnitas selle lipnikishikelast nüüd vahepeal on saanud juba polkovnik is. Aga seda õelda keisrile keegi ei julge ja kuidas siis tullakse sellest olukorrast välja. Paola esimesele teatatakse hätta juhtunud väga kurb sündmus ja polkovnik, kes on ootamatult surnud mille peale keiser olevat sügavalt ohates õrnud, kahju, hea ohvitser oli vot niisugune lugu, mis on anekdootlik ja selle anekdootlik koloov, võib olla eripära, seisneb veel ka selles et on teada seal loog, konkreetne autor ja selleks on vene keele seletava sõnaraamatu too autor Vladimir, tal. Nii et kui keegi tunneb natuke põhjalikumat huvi vene keele vastu, aga see on tõesti juba põhjalikum huvi, siis tasub kindlasti Vladimir talli sõnaraamatut vaadata, sellepärast et nende sõnade seletus, eriti inimestele, kes näiteks tegelevad tõlkimisega vene keelest, siis need vene keele sõna tagamaad on seal erakordselt põhjalikult avatud. Vahel on lihtsalt huvitav seda sõnaraamatut lugeda ja vaadata, kuidas ta siis neid erinevaid võimalusi, neid erinevad seletusi iga sõna juures, mis viivad kaugele minevikku. Ajalugu iseenesest on ju väga huvitav teemasõnana päritolu, siis sealt saab selle kõik kätte. Ja ta on kirjutanud sellise teose, mis kannab pealkirja. See ei ole nüüd otseselt seotud sõnaraamatuga jutustused Paul esimese ajast. Ja vot seal paneb ta kirja selle loo. Ja seejuures kuna tegemist on inimesega, kes tahab ikka täpselt teada, kus on juurat siis ta ütleb, et see lugu tugineb tema isa sõnadel, nii et isa olevat alla selle loo kunagi jutustanud. Nii et peaaegu Vii ta sinna kuskile, mitte otseselt Paul esimese aega, aga no enam-vähem sinna allapoole. Ja kui mõelda sellele tegelikule olukorrale, mis Venemaal valitses Paul esimese ajal siis ei ole üldsegi välistatud, et midagi, kas just konkreetselt sellist, aga midagi analoogilist võis aset leida. Ja leida just nimelt sellises variandis, mis oli Paulile väga iseloomulik, et kui ta alla Tani ära kassas subjektiivne et kui tal mõni ohvitser võis meeldida, siis need aukraadid tulid sellele inimesele erakordse kiirusega nalja pool igasugust kinnitatud reeglistikku ja kui keegi talle jällegi vastupidiselt ei meeldinud, siis need Pärnikesse kupukesed võisid sealt ka väga kiirelt kaduda, nii et kogu see atmosfäär, kogu see asjaajamine, mis oli iseloomulik Paul esimese valitsemisajale, sädas anekdootlik lugu, kirjeldab. Aga selle loo alusel, nii et film ei lähtumit nüüd otseselt sellest loost, seal on veel ka oma vahendaja. Ja selleks on jööritinjaajevi 1927. aastal avaldatud romaan lipnik dishee, nii et ainus muudatus, mille näe, fonteinud ta on lisanud sellele lipniku nimele ühe tähe sinna lõpukishee. Ja kui nüüd seda lugu lugu, mille kirjeldab Deniaev võrrelda Taali poolt esitatud looga siis muidugi on sinna pandud juurde värvi, nii et kõiki neid episoode on kirjeldatud natukene värvikamalt põhjalikumalt ja arusaadav. Kuna see teos on ilmunud juba nõukogude ajal, 27. ajal, siis autor püüab näidata Ta veelgi kuidagi grotessemalt seda sarismi aegset bürokraat, teeaparaati, kuidas see toimib. Ja muidugi, milline julm olemus on siis sellele ühiskonnale ebademokraatlik ja nii edasi, noh see on kõik arusaadav. Ja et see teema on niivõrd populaarne Danny Ward kuidagi filmilik, seda kinnitab ka fakt, et see ei jää viimaseks sellest loost inspireeritud kinode osaks. 1991. aastal valmib siis lähtudes just nimelt juritynjajevi romaanist telefilm, mis käsitleb siis sedasama lugu. Ei ole jõudnud seda telefilmi vaadata, aga meie jaoks on oluline, see on siis nisukene oluline, inspireeriv lugu olnud. Ja selles filmis mängib ka ühte rolli. Seal on ta tsaari armuke neliidova siis Sophia Magarill, kes meid ju huvitab, praegu aga tuli nüüd esile või tuletas meelde selle filmi sünniloo. Ja kui vaadata kahte viimast filmi, kus me võime Sophia Magarilli leida siis neist esimene on 1941. aastal valminud mascaraat. Seda filmi alustatakse või selle filmi väntamise alustatakse veel enne sõja puhkemist. Ja kui vaadata selle filmi pealkirja mascaraat, siis on ju arusaadav, kes on selle ja milline teos on selle filmi aluseks. Selleks on Lermontovi draama. Nii et klassikalisele Shele tuginev kyll. Ja viimane tema film kannab pealkirja mõrvarid ilmuvad Teele. Seda filmi vändatakse juba sõja ajal 42. aastal ja tugineb see Bergholt projekti näidendile, et see on võetud aluseks. Ei hakka praegu sellel filmil pikalt peatuma ja kohe ütlen ka põhjus on, miks ei ole võib-olla sõda kas ka teha see film arusaadav, kuna projekt ja sõjaaeg siis teemaks on tinglikult sakslased. Ja tõesti Saksamaa, sakslased ja see film koosneb niisugustest väikestest eraldiseisvatest novellidest, mida ühendabki just nimelt see märksõna Saksamaa ja sakslased. Aga see film ekraanidele ei jõua. Ja kui vaadata, Ta ei ole otseselt, vähemalt ei hakanud silma neid põhjuseid, miks film keelustatakse ja miks seda ei näidata. Aga loogiline järeldus on, et ta on kuidagi liiga keeruline, aga ütleme, need on liiga intellektuaalne, et tegemist on sõja algfaasiga. Vaja oli nisukesi otseselt ütlevad filme, mis oleksid näidanud sakslasi ilma igasuguse variandita väga negatiivsete tegelastega. Aga see film nagu eeldab niisugust mõtlemist arusaadavalt, põhitulemus on ju niikuinii see, mida on vaja. Aga siis antud situatsioonis sobib, ei sobi igatahes film läheb riiulitele, aga selle filmi puhul on öeldud ka. Võib-olla põhjuseks polnud isegi mitte see, vaid sealt võiks nagu välja lugeda mingisuguseid paralleele, vot selle režiimiga, mille oli kehtestanud Stahlil. Aga natuke paistab kuidagi pingutatult, sellepärast et need selles olukorras selles situatsioonis 42. aastal vaevalt nüüd keegi vaatajatest või isegi tsensoritest oleks seal, neid näid paralleele kuidagi leidnud. Sellepärast et arusaadavalt kõik diktatuurid ja kõik nisukesed ainuvalitsejad nad ju kuskilt otsast on niikuinii paratamatult sarnased. Aga pigem on see põhjus just nimelt mainitutest. Esimene ta lihtsalt liiga kuidagi niisugune keerutab, selle asemel, et panna kohe otse. Ja see ongi siis Sophia Magarilli viimane film ja põhjuseks, nagu teame, 15. oktoobril, Kuudav jäi nimetamata, 1943. aastal Ta sureb ja siis oli ta 43 aastat vana. Ja sellega võiks siis täna põhimõtteliselt lõpetada, et järgmine kord tulla juba ühe teise näitlejanna juurde, tema nimi juba meil kõlas vähemalt lubadus sai välja antud. Aga täiesti lõpuks võiks võib-olla teha seda, mida me ei ole kuidagi varem saanud teha. Sellepärast et leida mingi seos, seos lääne muusika, ütleme siis nii vahel ja nende teoste vahel, mis meil on olnud, on suhteliselt keeruline aga tänase võimalus avaneb ja me võiksime kuulata siis Stingi ja tema rassons, mis on inspireeritud või kus on kasutatud Prokofjevi siis idee, mis pärineb sellest pikalt kirjeldatud filmist lipnik kire ja kuna täna meil juba on olnud mitu lõppu, siis läheks võib-olla veel ühe lõpu teegima ja kuulajates tunneb huvi natukene varasema Venemaa ajaloo vastu, siis raporteerin, et saime hea kolleegi Vladimir selgeeviga valmis Venemaa ajaloo kolmanda köite, mis käsitleb aega viimasest Rikovitšist esimese romanovini ja tutvustama seda raamatut Tallinna raamatumessil. Neljapäeval kell 16. Null null.