Aastaringid hakkavad koomale tõmbuma ja tänase saate sündmused on meist vaid ainult nelja aasta kaugusel. 1982. aasta algas nagu kaks eelmistki näärimuusikapäeva ka Eesti raadios. Niisugune ilus traditsioon nautida aasta esimesel päeval head muusikat heas ettekandes nii raadiomajas kui ka kodus raadio juures on jätkunud järgmistel aastatel Ki. Heliloojate liidus on tavaks aga uut aastat alustada aastaaruande koosolekuga. Aeti läinud aasta muusikasalve ja peeti plaane uueks aastaks. Loomingu õnne ei saavat ju planeerida, arvas heliloojate liidu esimees Jaan Rääts. Küll aga muusikaüritusi. Neid jagus 1982. aastasse. Parasjagu oli Nõukogude Liidu moodustamise 60. aastapäev. Sel puhul korraldati vabariiklik vokaalsümfoonilisi lühivormide konkurss. Esimese preemia võitis Raimo Kangro kantaat Rahu leelo tungla tekstile. Teist preemiat jagasid René Eespere kantaat. Läkitus maailma rahvastele omal tekstil ja Alo Põldmäe kantaat Laul maast, mida nimetan omaks Rudolf Rimmel sõnadele. Laialdase kõlapinda on leidnud Raimo Kangro kantaat. Teda on ette kantud mitmetel üleliidulistel muusikafestivalidel. Kuuleme seda nüüdki. Üheks tähtsamaks muusikaürituseks vabariigis kujunes septembris Mart Saare 100. sünniaastapäev. Kuigi ettevalmistused algasid aastaid tagasi, oli see aasta eriti pingeline. Pingeline paljudele meie kooridele solistidele valmistati ette ulatuslik kontserdiprogramm. Nii palju Mart Saare muusikat ei olnud kunagi varem publiku ette jõudnud. Samas korraldati ka helilooja loomingule pühendatud teaduslik konverents. Leedu muusikateadlane Algirdas Ambraasas ütles intervjuus, et Mart Saare muusika nii hulgaline ja täiuslik esitus tema teoste trükiste, heliplaatide ja kirjanduse ilmumine, mälestussamba avamine, majamuuseumi korrastamine ja palju muud väärib suurimat kiitust. Ta mainib, et neil päevil avanes Mart Saar talle suure ja mitmekülgse kunstnikuna. Kõige enam vaimustasid tema varasema perioodi klaveriteosed. Romansid. Neis on Mart Saar julge novaator ja kõrge professionaalse tasemega. Üksikud romansid ja koorilaulud on ju meil ammu igihaljaks lauldud. Nüüd oli võimalus teadmisi Mart Saarest otsustavalt laiendada. Ja veel Mart Saart kuulda ka külalisinterpreetide ettekandes kelle tõlgendus siiski palju soli. Uudne. Mart Saare koorilaule esitasid Riia, Moskva ja Leningradi koorid. Soololaule Regina uute Leedust, Kemajja krigena Riiast ning Jevgeni mesterenko Moskvast. Viimase ettekandes mõjusid Mart Saare kolm romansi lause lummavalt. Publik kuulas hinge kinni pidades. Leidsime kontsertülesvõtte sellelt meeldejäävalt õhtult. Poole väiksemat juubelit tähistas üks Mart Saare õpilasi, Jaan Rääts. Ta sai viiekümneseks. Kuueteistkümnendal oktoobril kõlasid sel puhul raekojas dema Kontsert kammerorkestrile ja kontsert number kaks viiulile ja kammerorkestrile. Solist oli Urmas Kilp, dirigeeris Eri Klas. Samas esitas Kalle Randalu Husi tema marginaalide tsüklist. Tol 1982. aastal aga kirjutas Jaan Rääts Ell teisegi tsükli margi noole 24 pala kahele klaverile. Küllap tingisid selle teose esimese marginaalide tsükli edu hea idee, aga samas ka sobiva ansambli olemasolu. Pianistide duo Natali sakos ja Toivo Peäske on viimastel aastatel palju Eesti kahe klaverimuusikat ellu kutsunud. Enamasti võtavad uue repertuaari üle ka tuntud Läti tuua trahvi haratsionian ja Noora Novikas. Nii ka Jaan Räätsa marginaalide puhul. Tänavu ilmus müügile heliplaat, millele on trahvi haraczanjon genoranoodikas salvestanud Jaan Räätsa 24 marginaali kahele klaverile. Selle teose saateks ütleb helilooja, et teda on selles teoses inspireerinud kõige erinevamad. Meid ümbritsevad kõlad alates barokist kuni tänadega olustikumuusikani. Püüdsin luua omamoodi märkmeid, lühikesi kommentaare oma kuulamismuljetel kavatsemata midagi või kedagi jäljendada, võistiliseerida, ütleb helilooja. Mõni sõna veel esitajate kohta. See tuua tegutseb 1968.-st aastast. Mõlemad pianistid õppisid Leningradis ja lõpetasid aspirantuuri Leningradi konservatooriumi juures professor Serebrjakovi klassis. Praegu töötavad rahviharatsianjon ja Nora Novikas Riia konservatooriumis õppejõududele. Õige sageli on nad aga ka kontserdireisidel. Nende repertuaaris on tähtsal kohal tänapäeva nõukogude heliloojate looming. Ja aktiivselt propageerivad nad, sealhulgas ka eesti heliloojate uudisteoseid. Hinnatud on karahvi haratsioniani tegevus muusikateadlasena propagandisti ja kriitikuna. Kuuleme rahvi haratsianjani ja Nora Novikas ettekandes Jaan Räätsa marginaali kahele klaverile. Numbrid 13 14 15. Esmakordselt kohtusid 1982. aastal Taga-Kaukaasia balti liiduvabariikide, Moskva ja Leningradi noored heliloojad. Pilisis toimus kammermuusika festival. Lepo Sumera kaks pala klaverile tekitas seal elavat poleemikat. Ajastu nähtuseks peeti samuti Alo Põldmäe viiulisonaati. Festivalil viibisid ka vapi esindajad ja nii mitmedki teosed leidsid sealt tee välismaa kontserdilavadele. 1982. aasta kroonikast võib leida tohutult sündmusi ja tähelepanuväärseid fakte. Kaotuseks olid kahe emigratsioonis elava eesti helilooja surm. 77. eluaastal suri Eduard Tubin ja 98 aastaselt Juhan Aavik. Jaan Rääts kirjutab sel puhul sirbis ja vasaras. Eduard Tubin oli eelkõige sümfonist. Tema loomingule on iseloomulik eesti rahvamuusikast mõjutatud sügavalt isikupärane väljenduslaad, dramaatiline pinge, muusikalise algmaterjali arendamise loogiline järjekindlus, intellektuaalse ja emotsionaalse alge tihe seostatus. Meie heliloojate nooremale põlvkonnale on Eduard Tubina partituurid olnud huvipakkuvaks uurimisobjektiks kompositsioonitehnika ja orkestrikäsitluse osas. Eduard Tubina viiendast sümfooniast sai inspiratsiooni Noor Tormis kirjutas oma tänaseni populaarse avamängu number kaks siis aga pööranud orkestrimuusikale selja, on tormis kõigi nende aastate jooksul viinud Eesti koorimuusika täiesti uutele radadele. 1982. aastal oleks Tormise loomingus jälle üks uus maailm avanenud. Ta kasutab rohkem Olifooniat ja viiside töötlemist ja seda nii sel aastal loodud Helletustes rahvaste sõpruse rapsoodias ja muidugi läti Purdoon lauludes. Lätlased tunnistavad ise, et nende heliloojad pole osanud oma loomingus kasutada neid vanu kahealsid Purdoonseid rahvalaul. Avastajaks oli tormis abiks originaalmaterjali valikul oli Läti folklorist filis Pendors. Purdoon laulude aluseks on valitud kuus kontrasti meeleoluga rahvalaulu. Läti Purdoon laulude omapära. Nagu märgib folklorist Jaan Sarv, on nende laulude fragmentaarsus üks pilt järgneb teisele ja nende vahel puuduvad tugevad susheelised hendus, niidid. Seega on autor seisnud uut moodi ülesande ees. Läti burdoone laulud tulid esiettekandele 1982. aastal. Veljo Tormise autorikontserdil Riias esitas Läti NSV riiklik akadeemiline koor. Hiljem on nad seda teost esitanud korduvalt ja mitmesugustel üleliidulistel festivalidel. Eesti muusika levikuteid on pea ainsana jälgida püüdnud muusikateadlane Priit Kuusk. Tema andmetel kõlas 1982. aastal Eesti muusika- ühtekokku 19. riigis eesti heliloojate teoseid mänginud kuuel rahvusvahelisel festivalil. Meie muusikat esitasid seitsme välisriigi muusikud. Aastat 1982 võib pidada õnnelikuks nii uudisteoste saagi poolest kui ka ettekannete rohkuse poolest. Jaan Räätsa Trio number kaks esitasid Tallinna Trio Soomes. Saksa demokraatlikus vabariigis keeras noorte heliloojate rahvusvahelisel seminaril, oli üks õhtu pühendatud Lepo Sumera loomingule. Kuulati tema sümfooniat ja pantomiimi. Sophia muusikanädalal Bulgaarias. Aga juhatas Eri Klas, Lepo Sumera sümfoonilise poeemi In Memorial. Tallinna kammerkoor viis Iirimaale terve kava eesti koorimuusikat. Tallinna haridustööliste naiskoor Aga laulis Kuubal Ester Mägi, Gustav Ernesaksa, Veljo Tormise, Alo Ritsingu ja mitmete juba manalasse varisenud heliloojate koorilaule. Eri Klas juhatas 82. aastal taas Korfu, siis seekord oli eesti muusikast kavas Eino Tambergi Concerto krosso. Soomes juhatas taga Veljo Tormise avamängu number kaks ja Heino Elleri kodumaist viisi Tallinna päevadel Veneetsias külas mõndagi ka eesti kammerlaulurepertuaarist. Urve Tautsi, Hendrik rummi ja Mati Palmi esitusel. Debretsinis rahvusvahelisel koorikonkursil sel aastal eesti koor osalemas ei olnud. Ometi kõlas seal aga eesti muusika Veljo Tormise pixel itaania kiigelaulud Josi sügismaastikest. Aastal 1982 esietendus aga esimene eesti ooper välismaal. Stiibori nimeline Olomoodsi riiklik teater tõi lavale Eino Tambergi, Syrano Teder, Sheracy. Tambergi muusika kõlas ka Saksa demokraatlikus vabariigis Eri Klasi juhatusel. Nimelt Tokaada Mecklenburg-Ki riigi kapelli Jagoda linnaorkestri esituses. Loomingu õnn ei allu planeerimisel. Aga ega ta eesti muusikas kõhestki aastast päriselt puudunud pole. Ja hoopis rõõmustav, et seekord on sattunud kokku päris noore heliloojaga. Õnnestunuks peeti Igorkašniki konservatooriumi lõputööna valminud sümfooniat. Eks laseb ju Tallinna konservatoorium lendu kompaniste üle aasta ja mitmed neist kirjutavad lõputööks sümfoonia. Haarem aga juhtub, et nendest töödest veel mõne aasta pärast juttu tehakse. Õiete kantakse. Igor Karsnek tutvustas end kui hea sümfoonilise muusikavaistuga heliloojat juba 1980. aastal. Leinamuusikaga tõsiseltvõetav teos on ka tema sümfoonia huvitav ja omapärase muusikalise mõtlemise ja küllaldase professionaalse kogemusega. On öeldud, et eeskujud, et ta muusika on halb muusika, harimatu Igorkašniki sümfooniast kajavad vastu selle aastakümne eesti muusika mõjud kõige üldisemal kujul. Need on kõigepealt seisundimuusika tunnused, nagu staatika, kostinaatsus, läbipaistev faktuur, samuti mitmesugused stilisatsiooni momendid, eriti romantikast puutuvad. Igor Karsnek sümfoonia on kolmeosaline mõneti ebatavaline sümfoonilise tsükli kohta. Ka osade tempod on tabatud järjekorras aeglane-kiire-aeglane. Esimeses osas valitseb ostinaatne staatika maid, kulminatsioonis aktiviseerub teine osa on agressiivne, katkestatud ootamatu isti meditatsioonidest. Kolmas osa kujutab endast esimese ja teise osa sünteesi. Nooremale kuulajaskonnale on Igor Karsnek tuntud rohkem levimuusikavaldkonnast. Õieti tema varasem looming ja osalt ka praegune on ju seotud elektrooniliste instrumentidega ja levimuusikale omaste väljendusvahenditega. Üheks probleemiks neid sümfooniaski olevat ühendada sümfoonilise dramaturgia ja seisundimuusikavõtteid. Saate lõpuks kuuleme Igorkašnike sümfooniat. Sellel lindistanud ERSO Peeter Lilje juhatusel.