Tere, head sõbrad, tänaseni trihharty, kuulete muinasjutte ja loeb neid teile. Näitleja Malle Pärn. Elas kord ühel väikesel saarel. Koletu suur hiiglane. Ta oli nii suur, et oma saarel said astuda ainult kaks sammu. Juba oligi teisel pool otsas. Kui ta õhtul magama heitis, siis ei saanud ta jalgu välja sirutada, ilma et need vette ulatuks. Öösel magades aga unustas ta selle ära, sirutas jalad sirgu, varbad sulpsasid vette ja hiidlane ärkas üles. Niimoodi juhtus igal ööl mitu korda. Siis tõmbas jälle jalad krõnksu ja jäi uuesti magama. Üle kõige armastas ta supelda. Sellepärast veetis ta suurema osa päevast vees. Seal polnud tal kunagi kitsas, sest meri oli v suurem kui tema. Hommikuse supluse ajal. Sõida kõhu täis rohelisi vetikaid, tühje teokarpe, väikesi kive ja liiva merepõhjast. Ja siis ei söönud suutäitki enne järgmist hommikut jõi ainult vahetevahel mõne lonksu merevett. Niisugune oli see hiiglane. Sellesama saare peal elasega veel üks päkapikk. Teadagi polnud ta elu seal kerge, sest ta kartis hiiglast. See hiiglane polnud üldsegi paha. Aga ta oli nii suur ja päkapikk oli nii väike, et hiiglane võis talle kogemata peale astuda. Sellepärast pistis päkapikk alati plehku, kui ta hiiglase rasket hingamist kuulis. Sibas nii, kuidas jalad võtsid. Ühel päeval otsustas ta tähelepanematult hiiglasele õppetunni anda. Ta ujus naabersaarele, kus elas kuulus võlur. Palus temalt võlukivikese laenuks, ujus koju tagasi ja pistis selle kivikese hiiglasele magamise ajal suhu. Kas teate, mis siis juhtus? Hiiglane hakkas silmanähtavalt pisemaks muutuma, kuni oli täpselt päkapikuga ühepikkune. Ja siis ta ärkas. Oi, oi, oi, mis on juhtunud, on hüüdiste hirmunult. Kuidas need puud nii suureks kasvasid ja miks meri nii kaugele läks? Muhordol, see põõsas tuleb mulle kohe kallale. Siis nägi ta päkapiku. Rahunes veidi, sest kahekesi on alati julgem olla kui üksinda. Isegi kui nii imelikke asju juhtub? Sinu lööd, küsis pisike hiiglane. Mina olen päkapikk, ma olen kogu aeg siin saarel elanud, aga sina pole mind kunagi tähele pannud. Imelik ütles hiiglane ja minu, mõtlesin kogu aeg, et siin saarel ei ela peale minu mitte kedagi. Kommiks ma sind siiamaani märganud pole. Sellepärast, et sina oled nii suur ja mina nii pisike. Nüüd ma muutsin sinuga pisikeseks. Üks muutsid mind küsikeseks, muidu pisike ollu, nüüd koledad põõsad ja puud on nii hirmuäratavad. Ära karda. Puud ja põõsad võivad isegi suured olla, aga nad ei väiksematele kunagi haiget. Vastupidi, mind on need sinu eest alati kaitsnud. Pisikeseks muutsin, ma saan sellepärast. Et sa võiksid maailmaga niimoodi näha nägude paistab neile, kes sinust palju palju pisemad on. Kellele sa muidu kas meelega või kogemata võid haiget teha või koguni peale astuda. Oi, oi oi, on vist küll väga tülikas olla kogu aeg pisike, kui pealegi veel keegi su eest ei hoolitse. Kas sa mind tagasi suureks saad muuta? Muidugi saan. Kui ma sind puudutan, siis tunned sa suus väikest kivikist, sülitasin välja, siis muutud jälle suureks. Aga kivike hoia alles, kui sul tuleb tahtmine jälle pisike olla, siis pigistada uuesti suhu. Sestpeale elasid hiiglane ja päkapikk suures sõpruses sama pisikesel saarel. Üks poiss läks metsa, kõndis ja kõndis, kuni jõudis suurele nõmmele, kus punetas kanarbik ja lõhnasid männid. Sammaldunud kivil istus väike pöialpoiss, peas punane torukübar ja nuttis. Muidu olisi pöial pois haruldaselt targa välimusega. Sest tal olid ninal suured kuldraamidega. Prillid ja habe ulatus arvastini. Miks sa nutad? Küsis poiss. Nii kaebasin nutisse väike pöialpoiss. Mis sind ometi vaevab, küsis poiss jälle. Ja pöialpoiss nuttis aina edasi. Oh oh, oh, kui mu ema oleks võinud arvata, mis juhtub tema väikse tšektšakurruuga. Kui ta oleks teadnud Mis ta siis oleks teinud? Uudishimu, sest nüüd poiss, pealegi oleks ta väga tahtnud seda väikest olendit aidata. Oh ta oleks mulle hoopis lihtsama nime pannud. Mõtles poiss, kas siis nime pärast tasub nutta ta? No mis siis ometi juhtus, küsis poiss jälle, sest pöialpoiss aina nuttis. Lausa uskumatu, et ühes väikeses peas nii palju pisaraid võis olla. Võib-olla ma saan sind kuidagi aidata. Sa ei saa mind aidata nutist pöialpoiss. Lähen kosja kõige kauni kääbuse tütrele edasi oli jal maa peal nähtat. Kingituseks viin ma talle selle kalliskivi. Ja ta näitas poisile imeilusat tillukest kalliskivi, mis ta peos nii sätendas et poiss sai teda vaadata ainult niimoodi, et ta silmad peaaegu täiesti kinni pani. Siiski helendas ja kiirgas väike kivike kõikides värvides. Kui pöialpoiss oli kalliskivi uuesti pihku peitnud, nii et poiss jälle silmad lahti teha, küsis ta. Aga miks sa siis sellepärast nutad, sa peaksid ju väga rõõmus olema. Ka ei saa ju kosja minna, sest ma unustasin äkki oma nime ära. Ja nüüd ei tule mulle mitte kuidagi meelde, kuigi ma olen juba kuus päeva mõelnud happaminduga Aerzekest. Nüüd, kus poiss oli lõpuks kogu loo ära kuulanud tundus tallegi see olukord tõepoolest kurvana. Peaaegu pidid tallegi pisarad silma tulema. Kudele korraga tuli meelde trikki pöialpoiss oli alguses kohe oma nime nimetanud. Kuru luu on sinu nimi, ütles pois ise särades õnnest, et seda ometi meelde jäänud, oli. Täka Pikaga kiljates rõõmusti hüppas kõrgele õhku. Kuid natukese aja pärast uuesti poisi kõrval istus, võttis ta eestuma suured prillid ja pistis need poisile pihku, öeldes. Need prillid kinkis mulle vana Oma patud mulle küll väga armsad, aga sa tegid mulle väga suure heateo ja ma kingin sulle. Need on niisugused prillid, et kui sa nad endale ette panid, siis paistad sa nii tark, et kõik inimesed kummardavad su ees ja kuulavad su sõnu, ükskõik mida sa. Läks sa saad nende läbi inimeste hulgas kuulsaks ja võimsaks meheks. Niimoodi rääkis tänulik pöialpoiss. Aitäh sulle, Kuladžikidzerk aga jäta oma vanaema prillid pealegi jänesele. Moi Doha saada kuulsaks, võimsaks meheks. Vähemalt mitte niimoodi. Sest mind ennast ei tee need prillid sugugi targemaks ega paremaks. Väikese pöialpoisi silmad läksid nüüd nii suureks, peaaegu niisama suureks kui prillid. Missugune imelik poiss ei taha saada kerge vaevaga kuulsaks ja võimsaks mehed. Eks siis tuli talle meelde, et tal on väga kiire ja ta pistis sibama ise kogu aeg, korrates. Imelik poiss aga kõndis edasi, kõndis ja kõndis, kõndis ja kõndis. Oli kord üks mees, kes oskas väga maitsvat juustu teha. Tegi kohe mitu tükki, noh, kolm või viis, võib-olla isegi kuus tüki. Juustud olid kõik ühtemoodi ümmargused ja kollased. Mis nendega peale hakata, mõtles mees. Kuigi läheks lähemasse linna ja müüks nad maha. Saadud raha eest aga ostaks jäätist ja maiustusi. Hea mõte, otsustas mees, sidus juustukerad kimpu ja hakkas minema. Läks ja läks. Kuni jõudis suure mäe juurde, ronis mäest üles. Kui ta tippu jõudis, oli ta päris väsinud. Tahtis just puhkama istuda, kui märkas, et mäe jalamil ongi juba linn. Mis seal enam puhata, otsustas ta ja läks edasi. Komistas aga mingi juurika otsa ja üks juustukera pääses kimbust lahti ja muudkui veeres mööda mäekülge alla. Ohoo, mõtles mees, torutab. Tõepoolest, milleks mu neitsist tassima pean, või nad isegi minna oskavad. Ja mees laskis ka teised juustukerad veerema. Vaadake mind turu ääres, Ootot. Hüüdis ta neile järele ning hakkas lõbusasti vilet lüües astuma. Turul oli palju rahvast, Ühed ostsid ja teised müüsid, kolmandad vaatasid niisama ringi. Oma juustukerasid ei näinud mees, aga mitte kusagil. Pöördus ta siis ühe saiamüüja poole ja küsis, ega see juhuslikult tema juustukisi näinud pole. Mis juustukesi, kus nad olema pidid ahnii ja kuidas nad siia pidid saama. Ahsoo ahsoo niisiis jutustas meestele ära oma loo, mille peale saiakaupmees hetke mõtles kukalt kratsis, mees teraselt vaatas ning siis niimoodi vastas. Kuule, sõber, mägi on väga järsk. Ja kui sinu juustud sealt ikka täie õhinaga tulema hakkasid, jah, nagu sa kõneled siis ei saanud nad ehk pidama. Nad võivad praegu juba järgmises linnas olla. Ja kes teab, kas nad taipavad tagasi tulema hakata? Oh muidugi mõtles mees, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, muidugi olnud juba järgmises linnas. Ja võib-olla makstakse seal veel rohkem nende eest raha. Ja kiiresti hakkas ta minema. Läks ja läks, läks ja läks. Ja küllap ta oma juustudki kätte lõpuks sai. Sest ega nad ikka nii julgelt veerenud ei oleks, kui nad kindlasti teed, poleks teadnud. Sellepärast pole hea mõelda, et nad ära võisid eksida. Elas kord üks üsna pisike jänesepoeg. Ühel õhtul otsustas ta pisut ringi jalutada. Ta hüppas välja oma väikesest urust ja pistis kõigepealt lippama nii kiiresti kui jaksas. Ta oli väga-väga rõõmus, sest otse talle vastu säras ümmargune erekollane päikesekera. Siis tuli talle meelde, et ta oli otsustanud hoopis jalutada. Ta muutis suunda, niiet päike vaatas teda nüüd parema külje pealt. Ja siis see juhtuski. Kõigepealt nägi ta vasaku silmaga lihtsalt mingit tumedat kuju. Siis võttis see kuju piirjooned, sest silm, mis oli äsja otse päikesesse vaadanud, Saib imestusest lahti. Oi kui kohutav, oli see tume kuju, kui ta piirjooned selgeks said, tuli suur nagu põõsas. Ja ometi nägi väike jänku selgesti, et põõsasse küll polnud, sest põõsastel ei ole kunagi jalgu ega kõrvu. Aga sellel koletisel olid jalad ja kurvad ja veel nii peekaad. Hüüdis jänesepoeg ja tegi ehmatusest kaks kukerpalli. Aga see, mis ta nüüd nägi, oli veel koledam. See hirmus elukas oli temaga need kukerpallid kaasa teinud. Ilmselt ei valmistanud see trikk talle mingit raskust ja seisis või istus. Sellest oli väga raske aru saada, kedagi niimoodi esimest korda elus näha endiselt jänesepoja kõrval. Nüüd ei hüüdnud jänese poeginud midagi ega mõelnud ka, ta andis jalgadele valu. Ta oli küll veel väga noor, aga seda teadis ta ometi, millele loota võib, kui hädaoht ähvardab. Ta jooksis, aina jooksis, tegi suuremaid hüppeid kui kunagi varem jooksis kiiremini kui kunagi enne. Aga see kole elukas püsis kogu aeg tema kõrval. Vähe sellest, ta isegi tegi täpselt kaasa kõik väikese jänesehaagid, hüpped ja koguni komistused. Viimaks jõudsid nad tihedasse metsatuka. Ja siis oli koletis korraga jänku kõrvalt kadunud. Väike põgenik lippas igaks juhuks veel tüki maad kuni täiesti hingetuma ühe põõsa alla pika ja pehme rohu sisse maha langes. Tõepoolest polnud koletist enam näha ega ka mitte kuulda. Missugust kergendust tundis väike jänesehakatis. Ta naeris ja püherdas kõrges rohus ja laulis. Oh kui tore, oh kui tore, et mul on nii suure suure thräsi nii leevee Leedab jala jalajää laadeesed. Oh kuidas ma küll muidu oleksin sellega le ta. Käed nii õnnelik oli pisike jänesepoiss sellel õhtul. Nii õnnelik polnud ta veel oma lühikese elu jooksul kunagi olnud. Ja ei tea, kas ta edaspidigi nii õnnelik alla sai. Kord elas ilmas üks kärbes ja tema tahtis kangesti targaks saada. Ta seadis end ühe koolimaja aknale istuma ning kuulas hoolega, mida lapsed õppisid. Nad õppisid aga parajasti naljakat laulukest peeks praks. Seal see on lollike. Peagi oli kärbselaul selge ja nõnda ta siis mõtles. Lendas ilusale aasale, kus eesel rohtu sõi. Kärbes istus eesli seljale ning laulis. Priks-praks tegi raiet. Seal see on lai tee. Müüdroomi too too soso laulaat käärvöös, küsi seesel. Priks-praks. Onlainid. Laulis kärbes, rõõmsasti veel kord. Ooh, see on ju küll kena lauluq, ütles eesel. Istusinovige mu saba peale, et ma veel paremini kuuleksin. Laula veel kord. Kärbes võttiski saba, pealistete sättis ennast laulma. Aga eesel hakkas sabaga nii kõvasti vehkima, et kärbes maha, kus ja äärepealt kõik oma kuus jalga oleks ära murdnud. See oli üks väga tänamatu eesel, ütles kärbes, kui ta jälle toibunud oli ja lendas edasi. Siis jõudis ta tiigi äärde seal ujusega kart kalakärbes istus ühele kaldaäärsele rahu kõrrele karpkalale nii lähedale kui võimalik ning hakkas jälle kenasti laulma. Priks-praks käige talleke Kärka la on lollike. Korraga hüppas karpkala kõrgele õhku nii et vette tagasi langedes kärbse üleni märjaks pritsis. Õnneks oli päikesepaisteline ilm. See oli üks väga tänamatu karpkala. Ütles kärbes, kui ta jälle kuivoli ning lendas edasi. Siis jõudis ta ühele taluõuele ja nägi seal ringi tatsamas isahanekärbes istustele otse noka peale ja laulis. Priks praks Kerollike isa haa, nii lollike. Isahani ei öelnud ühtegi sõna. Plaksutas korra nokka ja neelas kärbse alla. Ühel kaugel maal elas kord üks võimas keiser. Tal oli üks ainuke tütar, kes oli kõige ilusam, aga kõige tujukamad printsess kogu maailmas. Ta riietus ainult kõigi peenimasse siidi, millele olid tikitud kuldset draakonit sinised mered ja roosad pilved. Ehtedega, mida ta kandis, olid aina kullast, hõbedast teemantist ning kõige hinnalisematest kalliskividest. Kuid ometi polnud ta kunagi rahul. Aina ihkas ta midagi sellist, mida polnud mitte kellelgi teisel. Ühel varahommikul. Just päevatõusu ajal jalutas kaunis printsess lilleaias. Hommikukaste kattis veel lilli ja lehti. Ja kui päike puude kohale tõusis, sätendasid kõik kastepiisad, kuid kõige puhtamad vääriskivid. Terve kuninglik aed oli ainsa hetkega täis pimestavat sära ja Hiltivat kiirgust. Kaunis printsess kahvatas vihast. Minul maailma kõige ilusamad printsessi ei ole selliseid imelisi juveele nagu siin aias ometi kõigil täiesti tavalistel lihtlabaste lilledel. Raevunud jooksis ta lossi tagasi. Ma tahan krooni, mis on tehtud kõigest säravamatest kaste piiskadest nõudis ta keisrilt oma isalt. Muidu ma suren kurvastusest. Ja ta läks oma tuppa, kus terve päeva võis kuulda tema nuttu. Vana keiser teadis, et sellist asja on võimatu teha. Aga siiski kutsus ta kõik linna kullassepad ja juveelid veel samal päeval oma lossi. Kui nad kõik tema ees seisid, andis ta neile käsu kolme päeva jooksul printsessile valmis teha kaste, piiskadest, kroon. Vastasel juhul raiutakse teil kõigil pead otsast, ähvardas ta. Kui ta nägi juveliiri tema jutu peale päid raputasid ja koos teiega ka kõigil teistel kullas seppadel juveliiri üle kogu maa. Seejärel lubasta neil minna. Rahva hulgas võttis maad ärevus. Kõik kullassepad ja juveel Irid valmistusid koos perekondadega surma minema, sest mitte keegi polnud kunagi kuulnud sellisest kroonist, mis oleks valmistatud kaste piiskadest. Keegi polnud kunagi näinud sellist juveeli, mis oleks võrreldav hommiku kastega. Kuidas siis veel teha niisugust ehet? Kolmandal päeval ilmus kuningalossi väravate ette keegi vana juveliir. Ta teatas valvurile, et ta on tulnud printsessile kaste piiskadest krooni valmistama. Valvur viis vanamehe keisri juurde, kelle kõrval istus kaunis printsess. Vana mees kummardus nende ees maani ja teatas. Ma tulin selleks, et valmistada printsessile kroon kõige säravamatest kaste piiskadest. Aga mul on üks alandlik palve. Räägi sõnast, tujukas printsess, saab täidetud. Ma palun, et printsess ise korjaks need kastepiisad ja tooks minu kätte. Kui ta selle on täitnud, siis teen ma talle krooni, mida ta nii väga igatseb. Hetkegi mõtlemata, noogutas printsess ja läks aeda. Koos temaga läks ka vanamees. Oli parajasti varahommik ja iga leht ning rohulible hiilgas kaste piiskadest. Kui aga printsess neid puudutas, pudenesid nad otsemaid mullale ja kadusid. Printsess jooksis ühe põõsa juurest teise juurde kuni oli nõnda terve aia läbi jooksnud. Teeraja lõpus seisis vana juveliir. Kui printsess tühjade kätega tagasi jõudis vaatas vanamees teda sõbraliku naeratusega ning uhke printsess punastas. Ta langetas pea, lubas vanal mehel auväärselt lahkuda. Ja sellest päevast peale ei igatsenud ta enam kunagi hommiku kastest krooni. Meikari tund Oktund.