1983.-ks aastaks oli uus esteetiline suund eesti muusikas. Mille alguseks võiks pidada 70.-te aastate lõpu väljakujunenud enamuses? Heliloojate ja just eeskätt aktiivsete tunnustatute veendumiseks oli saanud, et muusika eesmärk on inimeste õilistada vabastada teda argipäeva pingest, rikastada tema emotsioone. Heliloojaid oli üha enam hakanud huvitama kontakt publikuga. Kuidagi üht-teist meeles, veendumuses säilitades heliloojate individuaalsuse, kujunes välja too 80.-te aastate uus suund eesti muusikas millele võib paralleele leida ka teiste rahvaste muusikas. Ent uus stilistika igat üldse mitte. Muusika rahvusliku omapära. Vastupidi nende aastate eesti muusikale on omane kindel rahvuslik psühholoogiline karakter. Toome näiteks mõned teosed aastast 1983 Ester Mägi Serenat flöödi-le viiulile Jevioolale Matti kuulbergi Tiiule, Jaan Räätsa keelpillikvartett number kuus Raimo Kangro kantaat mannile. Ühest küljest kõlbaks iseloomustuseks poeetiline ja samas on tundilisust kontrollimas alati mingi vaimukuse säde. 1983. aasta sügispoolel toimus heliloojate liidu juhatuse kammermuusika pleenum ja sellega kaasnes rida kontserte. Tore eesti muusika. Uut kihti märkas ka pleenumil külalisena viibinud Moskva muusikateadlane Sergei Pirjukov. Kõrvaltvaatajana andis ta hinnangu, öeldes. Tüüpiline on meloodiliste intonatsioonide demonstratiivne lihtsus. Kohati väljapeetud naiivsete lastelaulukest vaimus. Harmoonia peaaegu sirgjooneline lihtsus. Rokkmuusikast lähtuvate dramaturgiliselt taoliste seisundite viljelemine arvab, et selle suuna pooldaja eile on mõju avaldanud EBS-i järewelli impressionistliku klassitsism. Näidete hulgas nimetata René Eespere ridornell Lepo Sumera klaveripala aastast 1981 ja pardoon Frederik Alo Põldmäe süüti kahele klaverile loary lossid ja Mati Kulbergi pala Tiiule viiulile ja klaverile. Viimane valmis aastal 1983. Kuulakem, seda Tiiu Heinsalu ja Toivo peaski ettekandes. Krjukov jätkab mõttega, et nähtavasti köidab eelmainitud eesti heliloojaid ettekujutus. Tõde on lihtne ja räägib lihtsal keelel naiivsel meelel. Samuti mingil määral valitseb siin ka heliloojate negatiivne suhtumine tänapäeva maailmalahk helidesse. Aga juba Karl August Hermann möödunud sajandi lõpus puhkas oma ajakirjas, et mis algatusel ka poleks vastaseid. Kriitilist suhtumist leiame selle suuna pihta mujaltki. Leedu muusikateadlane Juozas tänavitus arvab, et seda suunda ähvardab hermeetilisus suletus. Meditatiivne ilutsemine, domineerib melanhoolia puudujad, liikumisenergiast tahti jõust jäädi, suund pole eluõigust võitnud suurvormides. Vaatamata neile kahtluse toonidele ja mõnigi kord õiglasele kriitikale. Pole see uus suund, kas nimetada seda uusromantismi iks uus lihtsuseks või veel millekski mitte erilist poleemikat esile kutsunud? Vähemalt mitte nii ägedat kui talle eelnenud dissonantsi muusikapuu. Ta on mitmete siiski end õigustanud. Kõigepealt on ta kaasaegsele muusikale tagasi võitnud publiku samuti tasandunud teed süvaja levimuusika vahel. Niisugused heliloojad nagu Erkki-Sven Tüür, Peeter Vähi, Rein Rannap, Igor Karsnek ühendavad endas neid mõlemaid poolusi. Sünteesivaistu nende kahe muusikamaailma vahel on samuti Raimo Kangro, Lepo Sumerat ja vahest kõige varem oli see olemas Jaan Räätsa loomingus. Uus suund on vähemalt eesti muusikas õigustanud end, aga kas suurvormides? Head näited on just 1983. aastal valminud Jaan Räätsa klaverikontsert number kaks Anti Marguste kuues sümfoonia Mati kuulbergi neljas sümfoonia. Ent pöörduge tagasi kaamer muusika juurde ja pleenumi kontsertide juurde, et 1983. aasta lõpus juba mõned aastad on meie kammermuusikas esikohal seisnud klaverimuusika. Heliloojate huvi klaverimuusika vastu võib seletada meie pianistide hea mainega ja mängutehnika kõrge tasemega. 21-st pleenumil kuuldud teosest kõlasid üle poolte pianistide esituses. Eesti klaverimuusikas olid tulnud ka uued žanrid, nagu marginaalid, kostinaato, territarnellid. Rohkesti kirjutatakse ulatuslikke tsükleid. Just kammermuusikapleenumi eel valmis olev Saul 24 prelüüdi afoogad klaverile. Töö selle ulatusliku polüfoonilise sarjaga kestis 17 aastat. Sarja esimene pool on juba ammu käidel, eriti Pedagoogilise repertuaari na muusikakoolides. Niisugune annab tunnistust autori heast polüfoonia tehnikatundmisest. Kasutatud on peaaegu kõiki traditsioonilisi võtteid. Esineb ka poletinaalsust ja palju rütmikat. Palade karakterite ring on avar, enamasti on sisuline raskuspunkt küll fugal, aga esineb ka ulatusliku arendusega prelüüdi. Kuulame sellest tsüklist viimast. C-duur number 24 esitab Lilian Semper. Võluv pärl eesti kammermuusikas on Ester Mägi serenaad löögile riiulile Jabioolale. Serenaad on teos nii oma vormilt kui sisult. Kui viimaseks võiks pidada taolise muusika eesmärki, otstarvet armastuslaulu, mida esitati päikese koosseisulise ansambli saatel rõdu aknal. Üks pillidest pidi olema kitarr ja assotsiatsioone. Sellega loob ka antud juhul keelpilli. Pitsikaato. Serenaad on kolmeosaline. Keskmise osa materjal on pärit setuid, kust. 1983. aasta alguses toimus Tallinnas ja ka mujal Eesti linnades ulatuslik ja suurejooneline muusikapidu. Nimelt peeti esmakordselt Eesti NSV-s üleliiduline heliloojate liidu pleenum koorimuusikaküsimustes ja sellega kaasnes muusika festival. Üks pool sellest oli pühendatud koorimuusikale, teine siin foonilisele ja kammermuusikale. See muusikaürituste Eestisse külalisinterpreet 1000 ringis üldse toimus 48 kontserti esitati 150 autori teoseid. Meid huvitab Eesti muusikakoht neil pidustustel ja muidugi esiettekanded. Meie koorimuusikat esindasid teiste hulgas Veljo Tormise isuri eepos ja esiettekandes kõlas Raimo Kangro kantaat mannil. Mõlemaid kandis ette filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Muide, need teosed said külalistelt ka kõige enam kiitvaid sõnu. Samuti pidasid konkurentsile vastu Eino Tambergi viiulikontserti Lepo Sumera esimene sümfoonia. Neil teostel olema ka juba peatanud oma varasemates saadetes. Aastasse 1983 aga kuulub Raimo Kangro kantaat mannile. Esimesel pilgul kummaline pealkiri. Ja küllap raske ära arvata, et see on seesamamanni, kellest lauldakse tuntud rahvuslikus laulus. Sõnadki enam-vähem samadmann on ju lühend marjast. Idee aga on hoopis midagi muud. Raimo Kangro muusika puhul on märgitud selle niinimetatud üllatusefekti. Tõepoolest raske on ette aimata, mida helilooja teeb järgmises fraasis lõigus või kuidas teos lõpeb. Nii on ka tihtipeale pealkirja ja tekstiga. Seda, mida võiks eeldada joogilaulu tekst muusikas jääb tulemata. Lõppkokkuvõttes on sügavalt traagiline teos, olgugi läbi huumorikantaat mannile, on ka Kangro üks kõige poeetilise maid teoseid. Mm. 1983. aasta Eesti lavamuusikas mis toimus kõigepealt oma laelu, jätkas Raimo Kangro ooper ohver. Tallinnas nägid seda ka üleliidulise muusika festivalikülalised. Ooperi uuslavastus toimus Tartus Vanemuises režissöör Ago Hendrik Kerge. Juba Vanemuises etendunud Kangro Valkani põhjaneitsiAga. Tei. Kaunase muusikateatris lavale kind Tautas Schilis dirigent Stassis tuumarkas. Viimane mainis ajaleheintervjuus, et pead Kangrot praegusaja Eesti noorema põlvkonna eredamaks heliloojaks. Kelomanennovaatorlus ja kõrge professionaalne tase. Eesti ooperiliteratuuri täienes sel aastal ühe ooperi võrra. Selleks oli Eugen Kapi 11. lavateos. Muinasjutt ooper, enneolematu imeooper esietendus vanameistri 75. sünnipäeva künnisel. Helilooja räägib, et ta elus olevat üldse vähe neid aastaid, kus ta pole seotud mõne lavatükiga. Kui just mitte kirjutades siis vähemalt materjali otsimisega. Ooperis saab ühendada paljusid komponente poeesia, soolo ja koorilaulu sümfoonilise suurvormi. Ta leiab, et kõige kaunima kõlaline instrument on inimhääl. Enneolematu ime jaoks tegi libreto Jakovkaalitski. Anderseni muinasjutu kõige ime tabasime järgi. Muinasjutud, õed resoneerivad siin paljude meie aja aktuaalsete mõtetega. Vaimukas lavakujundus ja hea lavastus tegid ooperi vaadetavaks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ei, ma ei allu välja, mõtleb visuaal ühe. Kuivad või tuba, selline on tori atroonuda Pedasin. Olgu ta kas emale kuulub piduritoos? Säästetud seega trooniabal kuninga all kirjaten. 1983. aasta oli mitme tähtsa juubeliaasta. Muusika klassikast tähistati Johannes Brahmsi 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Meenutati vanemlikke Vergid, kes sündisid mõlemad 170 aastat tagasi. Pärnu suvefestival oli pühendatud viiulikunstniku David ois Draghi 75.-le sünniaastapäevale. Meie muusikast tähistati Peeter süda sajandat sünniaastapäeva. Aasta lõpus aga toimus Estonia kontserdisaalis otsekui minilaulupidu maestro Gustav Ernesaksa 75. sünnipäeva auks. Kõrvuti laulsid siin professionaalsed ja taidluskoorid. Ümmargused tähtpäevad olid mitmetel teistelgi meie vabariigi muusikategelastel. Sel aastal sai 700 aastaseks Viljandi linn. Kõigi muude Liinale pühendatud pidustuste hulgast paistis omapärasem ana silma augusti lõpus toimunud vanamuusikapäevad. Neist võtsid osa ka vanamuusikaansamblid teistest vabariikidest. Üldse oli sel aastal huvi vanamuusika vastu elav. Heliloojate liidu juures hakkas tööle vanamuusikaklubi initsiaatoriks ansambel konsortsium ja selle juht Eino-Jüri salu. Meie tuntud vanamuusika ansambli Hortus muusikuse juht Andres Mustonen aga kutsuti loenguid pidama Helsingisse. Sibeliuse Akadeemiasse. Tuleme aga tagasi uudisteoste juurde. Eino Tambergi ei olnud küll sel aastal juubelit, aga kingitusterohkeks ja õnnelikuks ta seda aastat küll pidas. Üsna aasta alguses toimus tema oratooriumi amores esiettekanne Estonia kontserdisaalis selli mälestusväärne kontsert selle poolest, et harva juhtub, kui tänapäeva teostab. Nii tuli seevastuvõtu osaliseks. Oratoorium valmis Tambergile juba 1981. aastal. Nüüd on see kõigile kättesaadav ka heliplaadil. Õige pea pärast oratooriumi ettekannet lõpetas ta uue ooperilend libreto Pavel režinovi jutustuse barjäär järgi kirjutas Arvo Walton kellele see töö oli muide esimene kokkupuude muusikateatriga. Ooperi esietendus toimus 1983. aasta eelviimasel päeval. Tähtsal kohal Jaan Räätsa loomingus seisab klaverimuusika. Kõik tema, need hobused on loodud kindlale esitajale ja kannavad mitte ainult helilooja individuaalseid jooni aga vahest isegi interFrediga karakterit vähemalt nii, nagu seda mõistab helilooja Kalle Randalu le kellega oli koostöö kestnud juba seitsmenda ja kaheksanda klaverisonaadi ning marginaalide tsükliga valmis 1983. aasta mais. Kontsert number kaks klaverile ja kammerorkestrile. Esiettekanne toimus kolmandal oktoobril, samal aastal dirigeeris Eri Klas. Jaan Räätsa teine klaverikontsert on kui kokkuvõte helilooja viimaste aastate otsingutest eelpool mainitud uue muusika suunas. See ei tähenda mingit enesepiirangute raami juba oma väljakujunenud ütlemislaadile, millele omane liikumisenergia ostinaatsus, kujundite kiire vaheldumine on uue joonena lisandunud pingelisem, emotsionaalne toonus. Isegi romantiseerima. Ja dramatism kuidagi loomulikus seoses ja tasakaalus on kontserdis viited varasemate aastate stiilidele.