1978. aasta oli rikas juubelitest. Ümmargused tähtpäevad olid heliloojatel kappide dünastiast. Möödus 100 aastat Artur Kapi ja 65 aastat Villem Kapi sünnist. Eugen Kapp sai 70 aastaseks. Juubelipidustused algasid 22. mail. Teadusliku konverentsiga. Järgnesid kontserdid. Pidulikul kontserdil Estonia kontserdisaalis kanti ette Artur Kapi Neljas sümfoonia Eugen Kapi klaverikontsert ja Villem Kapi vokaalsümfooniline poeem Põhjarannik. Järgmisel päeval tähistati ratt Vanemuises Eugen Kapi sünnipäeva ooperi Rembrandt etendusega. Üritus lõppes kappide kodukohas Suure-Jaanis. Mõne päeva pärast aga toimus Moskvas heliloojate majas. Eugen Kapi autorikontsertettekandele tuli Eugen Kapi kolmas sümfoonia klaverikontsert ja süüt balletist Kalevipoeg. Sel aastal püüdis kaheksakümnendat sünnipäeva meie tookordne kõige vanim helilooja Tuudur Vettik. Suurematest muusikaüritustest pälvisid laiemat muusika avalikkuse tähelepanu sel aastal kindlasti varajase ja nüüdismuusika festival Tallinnas novembrikuus. Kõrvuti kaugetes sajandite vähetuntud muusikaga kanti ette uut. Ka avan kardismi hõngulist muusikat, mis teie Estonia kontserdisaali pilgeni täis publikut. Meie oma heliloojate kõrval kanti Tallinnas ette Vladimir Martõnovi, Alfred šnitke, Valentin Silvestrovi ja Edison Tõnissoni muusikat. Ja seda Nõukogude parimate interpreetide esituses. Laiaulatuslik Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäeva tähistamine ei jätnud puudutamata ka muusikamaailma. Veljo Tormis tegi sel puhul toreda kingituse kirjutades dokumentaal, kantaadi hääled Tammsaare karjapõlvest. Miks just dokumentaalkantaat? Niisugune nimetus on meie muusikapraktikas esmakordne ja helilooja ise seletab seda oma sooviga osutada kirjaniku lapsepõlvemaile, tuues teosesse tolle ajastu olustikku, intonatsioone, konkreetsemalt rahvaviise. Veljo Tormis võttis selle teose loomise uuesti käsile 1971. aastal kirjaniku õelt Marta Hansenilt üles kirjutatud viisid. Et ka Tammsaare laseb oma romaanis tõde ja õigus Indrekul meenutada suure tamme laulu, kasutab seda oma kantaadis Veljo Tormis. Võttes tsitaadi otse helilindilt. Marta Hanseni teateid olnud tammelaul nende ema lemmiklaul ja seda oskasid Hanseni pere kõik lapsed. Teine kantaadis kasutatud laul on labajalarütmis pliksti plaksti meeldinud kirjaniku isale. Kolmas lastelaul kukku Käoke ja neljas praegu tuntud rohkem sõnadega kui mina hakkan laule majja. Kantaadis on kasutatud aga Marta Haansenilt kuuldud sõnadega oma noores lapsepõlves väga isa silma all. Nagu tunnistab helilooja ise painuta kantaadis kõlama ka Järva-Madise kirikukellad ja isegi nende originaal häälestuses veerand kantaadis karjase heledusi karjakell ja koljusid teose motoks aga Gustav Suitsu sõnad olgu Tammsaarele endisele karjapoisile kõrges. Veljo Tormise dokumentaalkantaat. Hääled Tammsaare karjapõlvest kanti esmakordselt ette Estonia kontserdisaalis 21. jaanuaril 1978. aastal. Kolmandal veebruaril Aga Moskvas suures teatris kirjaniku austamisõhtul kuuleme heliülesvõtted riikliku akadeemilise meeskoori esituses, juhatab Olev Oja. Sama rahvaviisi suure tamme laulu kasutas sel aastal veel teinegi Eesti helilooja kuid hoopis teises kontekstis ja dramaturgiliselt lahenduses. Nimelt Eino Tamberg oma esik sümfooniast. Sümfoonia kuulub aastasse 1978, kuigi esiettekanne toimus alles järgmise aasta alguses. Heino tanderkondaks ylesse sümfooniasse kogu oma senise stiili kõige tüüpilisemad sümfoonia ülesehitusvorm on üsnagi tüüpiline. Esimene osa sissejuhatusega sonaat-allegro, teine osa kolmeosalises vormis ja kolmas rondo sõnad koodaga. Symphony-d on igikestev olemise põhiväärtuste otsimine ja nii seotud ka Voldemar Panso ka, kellele see teos nimeliselt on pühendatud. Suure tamme laul, mis heliseb inimese inimese lavastuses on siin kui mingi igiväärtuslikku sümboliks vastandatuna, tumedatele, jõududele, masinikule, liikumisele, ähvardaware, purustavale jõule. Meie muusikas on pea kõrvuti kulgenud kahe praegu hästi tuntud helilooja loomingutee. Need kaks peaaegu üheealist on Raimo Kangro ja Lepo Sumera viimane aasta noored. Ühel ajal lõpetasid nad konservatooriumi. Kangro alustas intensiivsemalt juba diplomitöö flöödikontsert ja veelgi enam ooper imelugu samast aastast said üsna populaarseteks. Seni oli Lepo Sumera andnud paljulubavat Lootust oma muusikaga kammerorkestrile ja sümfoonilise palaga. Hinne Maarja. 1978. aastal tuli Sumera välja esimese tõsise suurteosega balletiga ansilmi lugu. Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse kuld bot ainetel. Ballett valmis koostöös koreograaf Mai Murdmaaga. Esietendus toimus teisel märtsil. See on lugu noormehest, kel tuleb valida väärika ametnikukarjääri või hoopis ebakindla, luule ja fantaasiamaailma vahel. Mai Murdmaa ütles balletisaateks, et teda alati häirinud algeliselt materiaalne lähenemine elule konvensionaalsuse kõrgemale asetamine inimeste vaimsetest väärtustest ja et tal on hea meel, et selles Hoffmanni muinasjutus leidis võimaluse seda välja öelda koreograafiliste vahenditega. Needsamad ideed köitsid selles loos ka heliloojat. Nimelt poeesia ja kujutluste maailma ning reaalsuse vahekord. Hoffmanni on need piirid küllaltki ebamäärased ja nii on eluski. Tuleb vaid osata tabada. Meenutame arvamusi pärast esietendust. Jaan Rääts ütles. Esimene mulje on, silmiloost on väga hea. Silma torkab suurepärane loominguline teineteise mõistmine helilooja ja lavastaja vahel. Balletis on loobutud lõivu maksmisest välistele võtetele, millele muinasjutulised süžeed sageli ahvatlevad. Orgestaratsioon on rikas. Muusika on küllaltki komplitseeritud, kuid seda on kerge jälgida. Tundub, et Sumera tegevus helirežissöörina aga ka produktiivse filmimuusika loojana on tema isiksuse väljakujunemisel omajagu positiivselt mõjunud. Siit tuleneb mõtte viljakus, selle intensiivsus ja selgus ning oskus kasutada tänapäeva loomingu tehnika võimalusi. Alo Põldmäe, kel endal juba kogemused kahe balletiga selja taga ereda mulje jätsid balletitegelaste juhtmotiivid. Selles teoses tunduvad nad olevat omal kohal. Kuna süžeeliinid on küllaltki komplitseeritud, ilma juhtmatiivideta oleks raske orienteeruda. Heredamatena jäid meelde Ansel Miia nõialeid teemad. Muidugi ei pea Alo Põldmäe silmas Juht teema kasutamist klassikalises tähenduses. Need on siin tihedalt orgaaniliselt ühte liitunud ühtse muusikalise mõtte arenguga. Ta märgib veel, et Sumera puhul tuleb lausa kadestada seda kitsidust, mida ta ilmutab muusikalise materjaliga. Ümberkäimisel. Üks põnevamaid stseene. Balletis on lind, Horsti raamatukogu. Tabavalt väljendub siin vaimsuse pulss. Hieroglüüfitantsus. Eino Tamberg ütleb, et on silmi lugu, teata Mai Murdmaa kõige küpsemaks õhtut täitakse balletiks. Solistide kõrval on ka rihmal seekord põnev koreograafia. Tundub, et kõnealuses balletis on Mai Murdmaa enda jaoks avastanud paljud. 1978. aasta suvel esines Rate Estonia Minskis, Vilniuses ja Leningradis. Geiste lavastuste kõrval viidi kaasa ka Lepo Sumera ansilmi lugu. Kriitika etenduse kohta oli soosid. Nii kirjutaski Minski retsensent Šmelkina. Haruldaselt poeetiline on serpentiine kuju. Midagi on ta lühist Odetiga, Tšaikovski luikede järvest või Julia Cherko. Muusikas avaneb poeesiamaailm väga huvitavalt. Selles on kosmilist salapära ja ilu. Deegen Leningradist. Oma esimeses balletis on noor andekas eesti helilooja Lepo Sumera suutnud näidata professionaalsust ja tänapäeva orkestri ressursside vab avaldamist. Selle aasta tähtteoseid on kindlasti ka Raimo Kangro Kontsert kahele klaverile pluss 22. Teose tellis Läti klaveri tuua trahvi arationion ja noorenovikas. Seda nüüdseks mängitud juba nii palju kordi, et ettekannete arvu on juba raske kindlaks määrata. Teosest on ilmunud partituur ja heliplaat. Mis on selle kontserdi edu põhjusi? Täpset seletust anda on küllalt raske. On ju ühel ja samal heliloojal väga erineva edukuse astmega teoseid ja kas ongi põhjus ainult selles, et ühed on tehtud paremini, teised halvemini. Tõenäoliselt on inspireerinud ka tellimus ja selle tuntud klaveri tuua huvitatus teosest muidugi ka mõningane koostöö. Kangro kohta on korduvalt öeldud, et ta muusikatunnetus on tänapäevane ja sellega mõjub just oma kaasaegsele kuulajale ta neid heliloojaid, kelle kõrvad on lahti kõigele sellele muusikale, mis kõlab, mida mängitakse, mida kuulatakse. Ta ei ole sealjuures mitte passiivne kuulaja kui helilooja näeb ta oma ülesannet kuulajale emotsionaalse laengu andmises kõige selle tuttava kaudu mida ta esitab ootamatult uues ja põnevas rüüs. Küllaltki palju on olnud juba enne Kangrot juttu lõhest süvaja levimuusika vahel. On olnud katseid tuua džäss või rokkmuusika elemente sümfoonilise ja kammermuusikasse. Enamasti kukuvad need välja kuidagi ebaloomulikult ning elemendid mõjuvad ikka kui võõrkehad ega kutsu levimuusika poolehoidjaid sümfooniakontserti kuulama. Selle probleemi üle on ka Kangro nähtavasti palju mõelnud ja leidnud siiski oma tee. Tema süntees erinevate ajastute ja stiilide vahel on niivõrd orgaaniline, et ühendusniidid jäävad täiesti märkamatuks. Loomingu impulsi võivad anda talle teinekord üsnagi iga päevastena näivad asjad, mis tunduvad justkui ammendatuna lõpuni mõistetuna. Kell tulnuks pähe näiteks kirjutada tõsimeelne, sügav, traagiline kantaat lorilaulude sõnadest. Niisugune on aga tema kantaat mannile. Aga Meil aiaäärne tänavas iis on juba nii palju kordi eesti muusikast läbi käinud, et sedagi naljalt keegi enam ei puuduta. Kangrol aga sa ise tolle kahe klaverikontserdi üheks läbivaks ideeks. Selle laulusõnades sisaldub mõte, et inimene pöördub oma unistusest ikka lapsepõlve tagasi. Suur on tema soov suureks saada, tahtmine üle aiamaailma vaadata. Pärast avastab taga, et kõige helgemad mälestused oli ikkagi vaid lapsepõlves. Kuhu aga enam tagasi ei pääse. Umbes taoline on ka kontserdi üldkontseptsioon. Energiline ja rütmiline on esimene osa, siin pääseb valla rütmi, stiihia, ostinaatne rütmi taust kõlab ulatuslikeks lõikudes. Teine osa on õrn, habras, lüüriline. Igatsuslikult kostab viis Meil aiaäärne tänavas küll muudetud kujul. Kolmas osa allegro algab okkalise Tokaatoliku teemaga. Arendus on katkematu, üksikud teemad liituvad üldise edasiliikumisega. Ilmub ulatuslik episood, kus taas äratuntav. Meil aiaäärne tänavas. Nurikat katkestavad paganlikud kujundid. Need, mis loovad tolle aiataguse sfääri. See brutaalsus kulmineerub kolmandas osas kaheksa trummilöögiga vaikusse. Saate lõpuni on jäänud vaid aega, nii palju, et saame kuulata kontserdi viimast, kolmandat osa.