Alustame muinasjutuga, sest muinasjutud on vanemad kui meie. Sattus ta kalurite võrku. Sädelev kui lõhekala, särava kui pross rinnal. Kuule, tegelikult oled sa merineitsi, ütles kalur ja pani piibu tagasi suhu. Oh ei, lastas tema sugugi mitte. Mis sinna parata, ta oli kaasaegne naine. Ja Kalamees võttis võrgu turjale ainult kuuvalgus kiikus sellel ning tühjadest võrgu silmadest langesid suured pisarad. Me istusime toominga all. Oli hommik, sina küsisid. Milline on sõda. Ma ei mõistnud vastata. Pärast tuli üks vanamees meie juurde ja ütles. Ta oli sõjamees noorem kui sina. Leidsin ta siitsamast ja matsin selle puu alla. Polnud hauda ega mälestusmärki ainult puu kasvas ning laotas leheta üle. See oli kõik. Aga kord hiljem tuli üks linalakk, tüdruk istus siin ning pani kolm jaanililletuulest ja vihmast parkunud tüvele. Mööduvad aastad ja ma näen seda uuesti. On varasuvi ja rukis loob pead. Õhtuste pilvede all lasub roheline hämarus. Taevased ööd on lõppenud. Üks tüdruk peseb ennast vees. Kalmuse lõhnavad ning ta tundlike sõrmede all on käivitanud juus ja keha Takatavas suvest. Midagi jääb ikka alles, see on sama lihtne ja endastmõistetav kui maa Me jalgade all või nagu suur suvi selle kohal. Kordan sulle ikka jälle ta tee, mis on vanem kui meie maa dianaist kehadza armastama. Salas pilsi sügis, pihlakad punetavad ja hommikuti on ma heledates harmaniitides. Sel päeval olid sa päris üksi. Keegi ei rääkinud sulle sõjastega surmast, keegi ei pärinud su arvamust. Istusid künkanõlval ja su ees oli salas pilsilaager. Kuid õhtul kirjutasid sa luuletused, see oli armastusest ja salas pilsi kirsipuust. Mu nimi oli Olesja. Osatus on mõnikord karm. Mu omaksed surid poleezzess. Siin künkal hukati mind. Nüüd igal kevadel õitsema. Kannan marjades verd. Kuid aastates aastatest läbi mind hüüab mu arm. Viige tagasi mind seal poleesias, kallis, mulle on. Iga samm pole Kirsipuumaa, vaid olis ja jäi ootama mind muu Jan. Aed on täiskuuvalgus, on august viljade kuu. Must lind lendab ülema maja. Ta pikad pehmed tiivad puudutavad peaaegu katust. Siis ma mõtlen, et see oled sina. Allegooria või tõelisus. Ükskõik, sest kui maailmas on midagi kaevusliku, oled sina see pikkade tiibadega üksik lind kellel öö hakul pole raha.