Tänase saatemuusikasündmused peaksid veel küllaltki hästi meeles olema sest oleme aastas 1984. Aprillis toimus heliloojate liidu XII kongress. Sellega kaasnes ulatuslik Nõukogude Eesti muusikafestival. Toimus 12 kontserti. Veel kanti ette teoseid, mis loodud pärast eelmist kongressi. Hulgaliselt oli esiettekandeid. Samas tähistati ka Eesti NSV Heliloojate Liidu neljakümnendat sünnipäeva. Olgugi et selle liidu asutamise eellugu ulatub veel varasematesse aastatesse. Kloodise organisatsioon 1944. aastal. Muide, Gustav Ernesaks oma ajarattaraamatus on seda sündmust kirjeldanud üsna põhjalikult. Esimene koosolek toimus Leningradis oktoobri võõrastemajas 27. mail 1944. aastal kuhu olid tagalast saabunud meie heliloojad. Pärast uute liikmete Edgar Arro, Boris kõrveri ja Harry Kõrvits ja vastuvõtmist viidi läbi valimised, mille tulemusena sai esimeheks Eugen Kapp asetäitjaks Gustav Ernesaks ja teaduslikuks sekretäriks Hugo Lepnurme. Pärast rinde läände veeremist alustati tööd Tallinnas. Töökoosolekute protokolle on säilinud aga Halles alates 10.-st detsembrist. Sellest ajast peale toimuvad heliloojate liidu uue loomingu arutluskoosolekud regulaarselt kord nädalas. Heliloojate liidu juubelile pühendas Matti kuulderg avamängu dominanter, millega algaski kõnesolev Nõukogude Eesti muusikafestival. Festivalil ette kantud kolme sümfoonia hulgas oli päris uus Lepo Sumera teine sümfoonia. Hästi viimistletud ettekanne võimaldas helilooja kavatsused täielikult kuulajani tuua. Sümfoonia ettekandest sai sündmus, millest kõneldi pea kõikides sõnavõttudes nii kongressil kui ka ajakirjanduses. Leedu helilooja viidades Barcauskas ütles sirbis ja vasaras. Leian, et nooremate autorite teoste seas on see sümfoonia loomingu sündmus ja mitte ainult eesti muusikas. Muusikateadlane Tamara Tubroova Valgevenest. Lepo Sumera teise sümfoonia idee kontseptsioon veensid. Arvan, et Sumera valitud esteetiline orientiir avab talle suured võimalused. Sümfooniat juhatanud Peeter Lilje ütleb, et festivali eredaim teos oli talle vähimagi kõhkluseta Lepo Sumera teine sümfoonia. Ta arvab, et see on isegi terviklikum ühtsema arendusjoonega kui tema esimene sümfoonia, mida ta küll samuti suure eduga juhatanud mitmel pool kontserdireisidel. Vainustavaid hinnanguid võiks jätkata. Kui esimesest sümfooniast oli selge osade vaheline konflikt siis teisest sümfooniast puudub. Kõigis kolmes osas on motiivika üks motiivid sulanduvad nagu üheks kangaks. Esimest osa võiks võtta kui ekspositsiooni, kus need motiivid esitatakse. Teine osan interluudiumi taoline kolmandas osas motiivid ühinevad, saavutavad olemise vabaduse. Nii oma taotlusi väljendanud helilooja Festivalil kõlanud viiest instrumentaalkontserdist olid 1984. aastal valminud Harri Otsa viiulikontsert ja Rein Rannapi klaverikontsert. Harri Otsa kirjutas oma viiulikontserdi Ilo Kaadule, kes ka teose esitas. Kontsert on loodud helilooja kindlas stiilis, mis toetub klassikalistele skeemidele. Rahvuslike intonatsioonidega. Meloodika on tasakaalus koloriitse harmooniaga ja ladusa rütmikaga. Mõningast hämmingut tekitas kontserdi algusmotiiv sarnane asjatoriaani kontserdile. Kuid siin on tegemist juhuste kokku sättumusega kuna autor pidanud silmas just eestilikku viisi käiku. Need arvamused heliloojate liidu töö koosolekult. Hugo Lep nor mainib, et teoses meeldis arenduse sümfooniline iseloom. Vaatamata Harri Otsa põle viiuldaja on teos küllaltki viiulipärane. Lydia auster kiidab selles kontserdis rõõmu ja poeesia küllust. Mati kuulberg head orkestri käsitlust. Kuulakem kontserdi finaali mille kohta ütleb Merike väitma, et finaali peateema, rondo refrään, küla polka sooloviiulil keelpillirühma pitsikaato taustal on lausa leid. Vastakaid arvamusi kui mitte öelda ühtaegu hämmingut, pahameelt, üllatust ja imetlust tekitas Rein Rannapi klaverikontsert, milles autor ise soleeris. Erinevalt püüti vastata kerkinud küsimustele. Mis see siis oli, publiku pilamine või klaverikontserdi paroodia. Igor Karsnek pakub aga hoopis uue mõiste triviaalne kontsert umbes samas mõttes, nagu on triviaalne romaan kirjanduses. Kontsert tugineb meloodiatele, mis pärit olmest ja ta lihtsalt meeldejäävad või isegi juba meeles olevad. Kontsert on üheosaline kuid võib eristada siin kahte lõiku. Esimene lõikan, lüüriline nukravõitu, teine bravurne valdab improvisatsiooniline karaktermäng meloodiatega. Orgestratsioon on hõre ja napp. Kontserdil võeti teos hästi vastu. Ükskõikseks ei jätnud ta ka kolleege teose arutluskoosolekul. Ainult üks küsimus jäi, kes võiks seda kontserti veel peale Rein Rannapi enda mängida? Suurteoseid on 1984.-st aastast sedavõrd palju, et aeg kipub napiks jääma, samuti väga huvitavate kammerteoste tutvustamiseks. Ennekõike siiski veel kahest kooriteosest, millest lausa ei saa mööda minna. Jaanuari alguses pani Tarmo Lepik kirja taas ühe oma tuumaka kooriteose mereväravas meeskoorile ja solistile. Agatella. RAMi repertuaari võistlusel hinnati teost teise preemiaga. Tekstina on kasutatud Kersti Merilaasi ja Jaan Kaplinski luuletusi. Helilooja on endale võtnud julguse neid tekste esitada vaheldumisi võimides. Teose raamiks on Kersti Merilaasi luuletuse algusread järv taredaga meri väravas ja ümber nurga ookean. Autori ettekujutust mööda peab teose muusikaline põhikujund andma assotsiatsioone lainete loksumist ja inimese sammudest liival. Helilooja on seisukohal, et vokaalmuusikas peab olema tekst psühholoogiliselt intoneeritud. Meil aiaäärne tänavas intonatsioon teose alguses ja lõpus on võtmeks kogu selle kooriteose mõistmisel. Lepiku kompositsioon on peensusteni läbi mõeldud, siin pole midagi juhuslikku ega üleliigset. Teose eri komponentide koosmõju on aga väga võimas. 1984. aastal jõudis kuulajani ka Ester Mägi tsükkel segakoorile lauluema. Teksti koostas August Annist rahvaluule põhjal. See on poeemist lauluema mari, kus esimeses, neljas osas kõneldakse marist kui vaes lapsest kui emast, tema tööst ja mõisaorjusest. Viimases osas kui tuntud laulikust, keda vanaduspäevil vaid laul toetab. Ester Mägi on oma tsükli aluseks võtnud just selle poeemi viimase osa. See pole heliloojale olnud kerge ülesanne. Meie esivanemate müütilise maailma lähemale toomine on olnud nii folkloristide kui heliloojatel ühine jõupingutus. Ester Mägi pole põlanud vaeva piss nõuab süvenemine rahvamuusikasse. Et selles tsüklis pole tegemist autentse rahvaluulega igatuga valitud viisid otseselt seotud tekstiga. See on aga ka juba eks eesti rahvamuusika iseärasusi viisid on aga seotud küll mingi kindla laululiigiga. Oma teoses on ester Mägi viisi valikuga väljendanud ehtsat lugupidamist eesti rahvalaulule. Kuuleme tsükli viimast, kuuendat osa. Ilugeme, kui veel võime. Ja nüüd kammermuusika juurde. Matti Kulbergi soolo sonaatide tsüklis riiulile valmis 1984. aastal neljas sonaat Maarja teilosinkos. Need sonaadid on kõik kirjutatud Lemmuerendile neljanda sünniloo kohta nii palju, et see valmis pärast lemmarendi tagasi saabumist pikaajaliselt komandeeringult Ecuadorist. Ta tõi sealt kaasa Hincade rahvamuusikat, millega tutvuskamati kuulberg. Sonaadi esimeses osas andide tuuled ja hing kuuleme naturaalseid vilesid viiulil tekitatakse see efekt naturaalsete flashi lettide abil. Teises osas indiaanlaste fiesta on uudseid võtteid viiulimängutehnikas. Siis sai muide inspiratsiooni Raimo Kangro muidugi ainult puht mängu tehniliste võtete osas oma geomeetrilise süüdi jaoks viiulile ja klaverile. Lemmarendi lisab Kulbergi sonaadi puhul, et sellest sonaaris otsekui kerkiksid silme ette Andid oma puhtuses ja ilus müstiline koloriit annab edasi selle maa päriselanike traditsioone. Teos on kirjutatud hea fantaasiaga. Nõukogude Eesti muusikafestivali kontserdil raekojas kandis Kalle Randalu muude teiste teoste hulgas etega Alo Põldmäe neljanda ja Raimo Kangro neljanda klaverisonaadi. Mõlemad olid esiettekandes. Neljanda sonaadiga jätkab Alo Põldmäe teed, mida alustas tsüklis fluori lossid. Meloodilisus hea kõlalisus on siin taotluslik. Heino Jüri salu märkis arutelul, et Alo Põldmäe toob taas esile 50.-te aastate muusikastiili. Muidugi uuel tasandil. Kuid retro likust võib siin märgata Ta sonaadi ei puudu ka side eesti rahvamuusika intonatsioonidega millele Alo Põldmäe on oma viimase loomingus üha enam ja enam tähelepanu pööranud. Eriti teose esimeses osas on rahvamuusika intonatsioone väga põnevalt ja loominguliselt käsitletud. Üldtoonus on karge, see on ehteestlaslik ilu nägemine ilmavaatuseta Moskva helilooja Aleksander Coop Jakov kuulanud teost märgist selles ühiseid jooni loary lossidega teosega, mida ta Alo Põldmäe loomingust varem tundis. Talle torkas silma eesti heliloojate loobumine formaalsetest otsingutest muusika väljendusvahendite valdkonnas. Seetõttu tundub looming justkui traditsioonilisi Ena ent siiski siira jama näolisena. Seda omanäolisust ja teenust on ka Alo Põldmäe neljandast sonaadis.