1979. aasta algas meie heliloojatele, pingelise ettevalmistusega veebruari alguses toimuvaks heliloojate 11 10.-ks kongressiks ja sellega kaasnevatest Nõukogude Eesti muusikafestivaliks kulatuslikumaks, mis kunagi varem meil olnud. Mitmed heliloojad Bel lõpetasid oma peatselt ettekandele tulevaid teoseid. Käis töö interBrettidega. Selle festivali juhtteemaks oli tänapäeva Eesti kõigi kolme põlvkonna heliloojate looming. See oli suurejooneline loomingu aruandlus kodupubliku ees rääkimata külalistest, kontserdil, rahvalaule ja helilooja, sattus kuulaja koguni eesti muusika ärkamisaegadesse. Karl August Hermanni loominguni. Festivali 10 päeva jooksul kõlas üle 200 teose rohkem kui 70-lt autorilt. Kontsert oli ühtekokku 19, peale selle teatrietendused Estonias ja Vanemuises muusika kuulamised helilintidel heliloojate majas. Arvukate külaliste hulgas oli muusikategelasi nii Nõukogude Liidust kui välismaalt. Andrei Espai helilooja, NSVL heliloojate liidu juhatuse sekretär ütles ajaleheintervjuus, et kontsert oli palju, isegi ehk ülearu. Samas oli aga huvitav korraga kuulata eri põlvkondade autorite muusikat korraga nii suures mahus loetlenud terve rea talle meeldinud teoseid, ütles FBI. Arvan meie sajandile olevat iseloomulikku, et kõrvuti ja täiesti rahumeelselt eksisteerivad muusika ja antimuusika muusika, mis kirjutatud tindiga ja see, mis verega. Hanne-Loore Gerlov, muusikateadlane Saksa Demokraatlikust Vabariigist tõstis esile muusikaprogrammi mitmekesisust ja õnnestunud ruumide valiku selle muusika esitamiseks. Kasutusel olid pea kõik linna kontserdipaigad, Kick in de Kök, oleli saal, Kadrioru loss ja teised. Üsna omalaadse nähtusena. Festivalil oli öökontsert, mis algas siis, kui tavaliselt kontserdid lõpevad. Estonia teatrimaja erinevates saalides kõlas korraga mitme eesti helilooja looming. Publik võis valida liikuda ühest ruumist teise. Festivali kontsertide kokkuvõtteks võiks öelda, et ka eesti muusikas oli valitsemas külje vabaneda 60.-te aastate konstruktivistlikust laadist ja luua muusikat, mis võidab kuulajaid. Eesmärk oli võita publiku poolehoid. Just see, mille avangardistik muusika oli kaotanud. Ühes kongressi ja festivalieelses mõtteavalduses viitab muusikateadlane Ofelia tuisk, kes siis veel elas Pärna raamatule rütm, elu ja looming. Ja märgib, et Eesti muusikaaastatel 1975 kuni 78 oli sattunud kulminatsioonisõlmede vahelisse mõõnaperioodi. Ja just 70 üheksandat aastat nimetab ta uue tõusu ja sügavate murrangute alguseks. Sellel ennustusel on nüüd tagasivaates oma tõepõhi all. Mitmed meie kuuekümnendatel aastatel säravalt esile kerkinud heliloojad jõudsid just 70.-te lõpus ennast täiesti uutele rööbastele pöörata. Ette rutates on huvitav seegi, et Ofelia tuisk ennustas muidugi Pärna teooria põhjal Lepo Sumera le loomingulist kulminatsiooni 82.-ks aastaks. Aasta võrra, Sumera selle küll ennetas. Esimese sümfoonia kirjutas ta 1981. aastal teose, millel peatume ülejärgmises saates. 79. aasta oli murranguline ka Jaan Räätsa loomingus. Seda teatavat väljendusvahendite lihtsustamise püüdu oli tunda juba tema pagatellides klaverile. Kõige enam aga 79. aastal valminud marginaalide klaverile mis oli otseseks eelkäijaks viiulikontserdile. Siin pürgib meloodia ilu ja selguse poole. Harmoonia opereerib hea kõlalisusega, domineerib kolmkõla. Oma loomingu varasemal perioodil mõjutasid Jaan Räätsa neoklassitsismi suunas barokiajastu heliloojad. Nüüd on märgata suurenenud huvi ka romantismi vastu. Schubert, Schumanni, Tšaikovski, Nende ja veel mitmete teiste heliloojate looming on andnud mõtteainet ja inspiratsiooni just selle perioodi Räätsa teostele. Kui Räätsa esimene viiulikontsert oopus 21 63.-st aastast esindas just tema ehk neoklassitsistliku suunda, siis 79. aastal valminud viiulikontsert number kaks koondab endasse iseloomulikku uuest rätsast. Tugevnenud on subjektiivne alge, tähtsuse omandavad enam lüürilised kujundid. Meloodika harmooniat rikastab Kromatismi. Kuuleme viiulikontserti number kaks. Heliülesvõte on tehtud teose esiettekandest festivali kontserdil. 13. veebruaril 1979. aastal esitab Mari Tampere, dirigeerib Eri Klas. 70.-te aastate lõpuks annab uus suund ennast eesti muusikas üha selgemini tunda. Kuidas seda suunda täpselt nimetada, pole veel praegugi kokkuleppele jõutud. Kas uusromantism, uuslihtsus, objektiivne romantism või koguni rituaalne realism. Neid termineid on pakkunud mitmed muusikateadlased. Ühine oli aga väljades otsimine 60.-te aastate tehtisoneerivast muusikast, kus valitses ratsionaalne mõtlemine ja konstruktsioon, oli eesmärgiks omaette. Eesti heliloojaid, kes uut teed otsisid, ei saa koondada mingi ühe mütsi alla. Nende teed olid küllaltki erinevad ja õnneks individuaalsed. Alo Põldmäe tuntud juba oma esimestest teostest õrna ja peenetundelise loomenaadiga rikka koloriiditajuga muudab oma kõlavärve selguse ja puhtuse suunas. Meloodiliselt kontuurid saavad üha konkreetsemaks, helikeel kujundlikumaks ja kohati lausa programmiliselt tajutavaks. Niisugune on näiteks tema Prantsusmaareisimuljetest sündinud tsükkel kahele klaverile loary lossid. Tsükkel on üles ehitatud just nagu üksikutele mulje visandeile mis ometi loovad taga tervikliku ja ühtse pilditsükli. Esimene osa kannab pealkirjasõnas soo. See on loss, mis asub vee peal ja mis kunagi kuulunud Katariina imeditšile. Helilooja on maininud, et lossi nägi ta vaid põgusalt mulje olnud, aga väga tugev. Muusikas on otse äratuntav bee kujund olemuselt introvisatoorne, murtud kolm kõladest kujund, mis loob mulje vee sillerdusest. Rein Rannap kirjutab seal 1979. aastal tsükli naiivsed palad. Seegi on omamoodi protest niinimetatud keerulisel muusikale. Üks nendest vanadest lahe lugu sai samal aastal toimunud laste klaveripalade võistlusel esimese koha. Siinkohal meenutagem, et just 79. aastal sai alguses omapärane konkurss, kus muusikahindajaid on need, kellele see mõeldud. Niisiis lapsed. Muidugi, Rein Rannapi naiivsed palad ei ole mõeldud ainult lastele vaid autori enda sõnade kohaselt ka lastemeelsetele täiskasvanutele. Neid on võimalik mängida Kasi armastajatele. Nad on võrdlemisi lihtsad ja mugavad. Sel ajal köitis Rein Rannapi Eesti uuem rahvalaul. On ju nii, et vastandite võitluses sünnib uus. Tolle uue nimel oli juba aastakümneid materdatud liider tahvli mõju all sündinud eesti uuemat rahvalaulu. Ja siiski oli tolle uuema rahvalaulu järgi lausa nostalgia oma improvisatsiooni, kes on Rein Rannap neid rahvalikke laule mänginud kui tõsimeelset muusikat eemaldades rütmi, et vältida nende Tansulisust ja esile tuua meloodia ja harmoonia ilu? Uuema rahvalaulu dominantsus on mõjutanud tugevasti ka seda tsüklit. Niis klaveripaladest on paralleele ka nailistliku kunstiga. Kõlavad lahe lugu, isemeelne minu ettekujutus postipoisist esitab autor. Rein Rannapi ja ja kursusekaaslane Rene eespere mõistab uus lihtsust omamoodi. Minimaalsete väljendusvahenditega püüab ta edasi anda suuri ja üldistavaid filosoofilisi kontseptsioone. Nii seda vähemalt suurvormides. Tema minimalistlik stiil on siiski veenvam kammermuusikas, eeskätt klaveri palades. Täiesti võluvat palakesi, kirjutas ta 79. aastal. Mängutoosid sellest tale, kuuleme neid elektrooniliselt ette valmistatud klaveril Madis Kolgi esituses. 1979. aasta kammermuusikauudiste lõpuks pakume Hillar Kareva romansi Doris Kareva sõnadele laul, lootusest esitavad Urve Tauts ja klaveril Helju Tauk. Nüüd siis aga suurvormidest, 1979. aastal valmis kaks eesti algupärast muusikalist lavateost. Need olid René Eespere lühiballett kodalased ja Raimo Kangro Andres Valkani rokkooper põhjaneitsi, mis esietendus Vanemuises küll järgmisel aastal. Eespere kolmas ballett kodalased on loodud Kaljo Põllu graafiliste lehtede järgi. Heliloojat on inspireerinud Jaan Kaplinski kommentaarid sellele kunstiteosele. Balleti lavastas Ülo Vilimaa, kellele too sümboolikat sisaldav teos väga sobis. Koostöö oli soodne teos etendus menukalt nii kodupublikule kui ka teatri külalisesinemistel Moskvas. Kangro Valganini põhjaneitsi on meil õieti esimene õnnestunud katse ühendada rokkmuusikat ooperi väljendusvahenditega. Ka esituskoosseisus ühinesid Vanemuise niinimetatud traditsioonilised ooperijõud ansambliga Fix Sümfooniaorkester aga rokkgrupiga. Teose aluseks on läti kirjaniku Karlis Kalve muinasjutt. Lavastas Ülo Vilimaa. Fixi solistil. Silvi Vraiti oli teoses kõige suurem roll. Ta pidi esinema nii mutikuna rahulolu rannamatroonina kui ka põhja neitsina, kes täielik vastand mutikule. Selles teoses on autorid püüdnud vältida ooperi paradokse umbes niisugust ebareaalsust kui näiteks vaenlase eest põgeneja teatel tükk aega aknalaual kõõluma, et oma aaria lõpuni laulda sellest kui kiiredalad. Selles ooperis on püütud lähtuda ikka antud situatsioonist ja tüüpidest. Ka erineb põhjaneitsi meil teadaolevaist rokkooperist selle poolest, et ta ei seisa koos mitte üksikutest numbritest vaid on läbikomponeeritud pildiliselt seotud on kasutatud juhtmotiive tegelaste ja situatsioonide sümboliseerimiseks. Selles mõttes võib tekkida isegi võrdlusmomente Wagneri ooperite konstruktsiooniga. Ka pole tegemist rokkmuusika, selle sõna tavalises tähenduses on kasutatud väga mitmekesist rütmikat alates rektaimist, lõpetades Regiga. 79. aasta oli võrdlemisi rikas teostest, mis ka edaspidiseks tähtsust omavad. Väga intensiivselt ja tulemusrikkalt töötab Veljo Tormis hile ühtegi aastat, kui tema loomingusse ilmuks jälle mõnd tõelist väärtuslikku teost. 79.-st aastast pärinevad tema rami juubeliks loodud muistse mere laulud siis klint, priiuse rasked päevad ja kooritsükkel Ingerimaa õhtud. Viimane on üks lüli tema läänemeresoome ainelisest monumentaal, sest tsüklist nende rahvaste folkloori Kindla koha meie muusikaloos omavad samuti sel aastal valminud Lepo Sumera seenegantaadi esimene osa Karmen veeris. Seegi äratas tähelepanu filharmoonia kammerkoori ettekandes. Aga samuti Gennadi Bodelski oratoorium aegade hääl. Too sai esiettekandel järgmisel aastal Estonia kontserdisaalis lausa tormilise vastuvõtu. Lausa jahmatav oli selle teose haare. Oratoorium aegade hääl on teos neljale koorile, neljale vokaalsolistile, etlejale, sümfooniaorkestrile ja mitmetele sooloinstrumentidele. Suur esituskoosseis ei ole siiski helilooja mingi gigantomaania tunnus vaid tuleneb sisust, vajadusest. Koorid on paigutatud ruumis nii, et tekivad foonid Jahanti fooni. Padorafooniline kõlaefekte ja teose dramaturgiat on neil kindel koht. Aegade hääl on ajakohane, pühendatud 1980. aastal aset leidnud suurtele tähtpäevadele. Ta on helilooja meisterlik teos, suur vormis on läbiv temaatiline liin. Temaatika on hoolikalt lihvitud ja eredalt eksponeeritud. Dramaturgia liin areneb kasvava pingega. Nagu juba mainitud, on heliloojal väga läbimõeldud akustiline külg. Saate viimase muusikana meenutamegi selle oratooriumi esimest osa mälestusväljade kohal. See koondab endasse õieti kõige olulisema teose temaatikast. Pateetiliselt lõigud vahelduvad ärevate traagilistega. Ühelt poolt elujaatav optimism, teisalt kaotusevalu.