Mikkust armsad klassikaraadio kuulajad, MINA, OLEN Annebrummik, heegaja otsestuudios on täna külas saare Konsap, Kerri Kotta ja Toomas Velmet. Juttu tuleb kahest suursündmusest, mis leidsid aset eile õhtul ühe maja 200 eripooles ehk siis ooperis Estonia Esijatedus. Noore Eesti helilooja kauaoodatud uudisooper. Jutt käib muidugi Rasmus Puuri ooperist pilvede värvid. Samal ajal teisel pool maja juhatas aga Eesti riikliku sümfoonia kestrit dirigent Berliinist Kristiina Poska soleeris Aga metsosopran Viinist, Annely Peebo ja Kõlas Erkki-Sven Tüüri teose külva tuult. Eesti ettekanne aga enne seda, kui me hakkame sellest teosest rääkima, kuulama sellest väikest fragmenti ja ka seda, kuidas teose teemavalikut selgitab helilooja Erkki-Sven Tüür. See on ikkagi miskis mõttes üldisem peegeldus nendele mõtetele, mis tekivad, kui me vaatame seda aega, kus me elame ja vanasõnaks on ta saanud väga mitmes keeleruumist pärit on ta kirjapandult teadaolevalt, et ikkagi juba 2000 aasta tagusest ajast ja piibli raamatust vanast seadusest, Hoosea raamatust. Ja tegelikult on need mõtted, mis tekivad massiimmigratsiooni kliimamuutusi terroriakte vaadates ju väga lihtsad, et sageli tehakse otsuseid, mis mõjutavad põlvkondi hiljem väga suuri hulk inimesi. Ja, ja kuna need otsused on kunagi olnud läbimõeldud, mõtlematud ja mitte vastutustundega tehtud siis eskaleeruvad neist protsessid, mida on hiljem võimatu peatada ja heastada. Aga mitte seda, ma ei kirjeldaga jutusta selles teoses, vaid see muusika ja muusikaline areng käitub mõnevõrra sarnaselt niisugustele protsessidele näiliselt väga süütu pes tuulepuhangutest saavad alguse võimsad tormi hoovused ja see muusika muutub ennustamatult millekski väga fataalseks. Et ühest küljest jah, võib ju seda võtta nagu ka mingite nende protsesside kirjeldusena, aga aga tegelikult see on nüüd nagu tagantjärele tarkus. Aga kuivõrd Me kõik elame loojat samamoodi nagu kõik teised inimesed selles ajas, kus nad on, see on täiesti arusaadav ja selgelt mõistetav. Et see loodu kannab endas ka selle aja pitserit tahes või tahtmata. Nende rääkis Erkki-Sven Tüür oma teosest, mis tuli Eesti esiettekandele eile külva tuult on selle eestikeelne pealkiri. Teose aluseks on siis olnud vanasõna, külvad tuult, lõikad vormi ja seega ja otsestuudios on praegu kaks inimest, kes sellel kontserdil käisid, saarekondsab Toomas Velmet. No kuidas teile tundub, et kas selle selles teoses kõlas ka veidi siis seda vanasõna pitserit. Noh, nagu ka autor ise ütles, et eriti veel kui need, teades seda nagu taustalugu, et kindlasti et noh, nagu tihti muidugi Erkki-Sven Tüüri teosed saavad alguse noh, eimillestki aga noh, seekord ikkagi lõppes täitsa kuidagi peaga vastu seina. Et noh, seda ühesõnaga mingit analoogiat saab kindlasti näha. Isegi ma ei süvenenud sellesse pealkirja, aga mulle tundus, et torm läks kohe käima. Küllaltki intensiivselt ja tüüri teostus on alati väga palju noote. Ja, ja nad olid väga osavalt põimitud partituuris. See see torm ei muutunud peale tükkivaks. No lõpus oli hirmus Aga kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, umbes niimoodi. Et Pariisist tuleb Ibiini läheb, või vastupidi kui arvestada sellega, et need olid nende orkestrite tellimused. Ja, ja noh, suurepäraselt sobib ta Eesti kontserti hooaja avateoseks. Ja teisest küljest, kui me mõtleme, et just nimelt nagu siin juttu oli, et tüüriteostes on alati palju noote ja orkestrile oli alles teine kontsert sel hooajal, kuidas orkester selle noodihulgaga hakkama sai? No minu meelest väga hästi, et minu meelest oli, ühesõnaga kogu ühesõnaga asjad olid tasakaalus, midagi nagu ei kuidagi Loperdanud. Et minu meelest on ju päris hästi, muidugi kui on väga palju noote, siis on ka väga raske öelda, kas midagi läheb tuksi või ei lähe. Aga selline nagu üldmulje oli minu meelest väga hea. Ma isegi ütleks, et võib-olla parim neist kolmest eelse kontserdi esitusest. Nii et võis jääda rahule kindlasti helilooja enda jaoks oli see väga märgiline hetk, kui tema teos kõlab ikkagi Eesti kodupubliku ees. Ja tundus, et ta oli rõõmus. Aga rääkides veel Eesti riiklikust sümfooniaorkestrist, siis eile oli ka see õhtu, kui esimest korda astus publiku ette uus kontsertmeister Theodor Sink. Ta oli kahtlemata populaarne, et kontserdi lõpus jäi mulje, nagu ta oleks olnud üks peategelastest. Et noh, ma usun, et tal on seal hästi selle sellel positsioonil Oluline on, et orkester ta hästi vastu võtab ja potis võttis, tunnistas mulle tundus küll. Ja ja teine asi, mis mul õnnestus välja pressida orkestrantide alt nad väga hindasid külalisdirigent. Kristiina Poska on kahtlemata äärmiselt oodatud külaline ka meenutades üht Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserti, mida Kristiina Poska juhatas, siis seda oli tunda, kuidas ta orkestrit inspireeris. Ja see oli siin ka sellel kontserdil, nõnda et mulle tundus, et orkestri dirigendi omavaheline klapp on väga hea. Et tõesti. Aga rääkides sellest ei saa me üle ümber ka kolmandast väga olulisest osalisest sellel kontserdil. Nimelt siis metsosopran Annely Peebo. Tankilaulud on väga põnev teos. Eriti kui teada, et, et nad ei ole välja arvatud üks ei ole nad vaagnale orkestreerinud. Ja see, see oli hästi põnev kuulata, mulle jäi. Ja jääb kauaks meelde, nagu, nagu nende laulude firmamärk, see, kuidas see, kuidas Anneli laulis koos Alt viiulisoologa see kuid tasakaalus ja kui, kui hästi nad üle võtsid, üksteiselt see, seda kuuleb. Mäda harva orkestri ja soololaulu koostöös. Et, et niimoodi kuulatakse välja üksikinstrument olgu ta siis kas soola või võigrupp või seal oli ka sellist sellist dialoogiga ka puupillidega. Nii et see, see vapustav mulje ja üldse tasakaal orkestri ja solisti vahel oli täiesti vapustavalt hea. No võib arvata, et, et nii dirigendile kui, kui lauljal on suur ooperikogemus ja, ja küllap nad kasutasid seda maksimaalselt Anname korraks sõna ka Kristiina Poskale. Me oleme nii-öelda tema laval, mina lavaaugus varemgi olnud korra, see oli Viini folk ooperis Carmen iga, mis oli väga unustamatu elamus. Aga kontserdilaval nii-öelda olen ma nüüd esimest korda koos, millele mul on tõesti hästi hea meel, sest ma arvan, et Annely on tõesti nagu ideaalne laulja Wagneri peesendongi laulude jaoks. Ta suudab seda sisu ja seda mõtet minu silmis väga hästi interpreteerida, tõlgendada ja hingestada. Just nimelt. Vaagna veega üldse kokkupuudet on olnud mul väga palju, seal on nii palju teemasid, aga see tema nii-öelda täitma patuarmastuse teema, et ta ei saanud ikkagi välja elada seda armastust, mida ta tundis inimese vastu. Ja ta on pannud kas siia peesendungi lauludesse just need segased tunded sisse. Kuigi laulude pealkirjad on näiteks ingel, Traime tähendab unistused, valu. Et kõik need on emotsioonid, millest me räägime viis emotsiooni. Üks tehes till, et proovi nagu olla paigal, samas ei leia oma kindlat kohta, ei leia oma kodu, et see on mulle lauljale ka väga põnev protsess, seda kõike niimoodi teha just et nagu värvidena, hääle värvidena. Ja see räägib tegelikult meie kõigi emotsioonidest, kõikidel on unistused, kes usub inglitesse, kes ei usu inglitesse selles mõttes. Kõikidele on see elu surve, kus tunned, et ei jaksa jõua, ei tea tihti oma kohta ühesõnaga väga aktuaalsed teemad. Et kui inimesed suudaks jälgida, selleks on küll väga eriline, aga kui suudaks jälgida seda tõlgitud teksti programmis, siis ma arvan, see jõuaks veel paremini kohale. Nüüd tänase seisuga olen mina küll ennast siin Eestimaal ära külmetanud ja, ja eile sai kõik meditsiinilised vahendid endale sisse aetud, et loodame, et need järgmised kolm päeva peame vastu. Aga meil ei jää muud üle selles mõttes, et me teeme endast parima. Tegelikult ma üritan nagu oma peas ajus rahulik olla, sest öeldakse, et kõiki asju doseerime ikkagi siitkaudu ja, ja võimalikult voolavalt, sest inimesel tekib automaatselt niisugune hoiak, et tahaks midagi kontrollida. Kui sa ei ole päris terve, kui inimene hoiab midagi kinni, kontrollib, siis sellel puudub elu. Annely Peebo siin juba vabandas ette, et selle raske teose esitamise ajal on ta veidi külmetunud. Kuidas saalist kuulates mulje jäi, kas see ka mingil määral esitust mõjutas? Mina olen nõus minu meelest. Teades ka seda, et, et tegelikult Neid Wagneri Vesendonki laule esitatakse mitmes erinevas helistikus ja minu teada seekord siis koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga tuli esitlusele see nii-öelda veidi kõrgem ehk siis soprani versioon. Annely Peebo on aga teatavasti metsosopran, kes küll on ka laulnud selliseid kõrgemaid ja kiirevam, jäädi liikuvamaid kõrge metsarolle. Et kuidas pestituur talle sobis. Ma ei tea, minu meelest sobis hästi, seal vist oli üks koht. Vot kahjuks praegu ei mäleta enam, millises osas, kus oli üks selline kõrge muutmis, võib-olla nagu natukene eristus sellisest üldisest hästi soojast Maedust tämbrist, mis läks nagu tämbrid ja sealt tuli nagu erinev, aga minu meelest üldiselt oli väga hea, mina minu meelest sobis hästi. Võibolla esimese kahe esimene hääl esimese laulu alguses, mis hakkab väga madalat. See tekitas äkki niukse mulje, et äkki see register ei kanna, aga hiljem kandis küll. Ja kohe päris päris põneva tämbriga luks sealt alt registrist välja. Aga ülemine registri oli üks suurepärane, nii nagu. Ja kuidas siis oli kuulates, et kas nii nagu laulja ise soovitas, et kas pidi jälgima ka pidevalt kavast tekste? Mina ei jälginud, ma lugesin neid enne seda esitust. Jah, ta ei jälginud, ma koondasin oma tähelepanu sellele, mis kostab lavalt. Tegin sama. Siinkohal oleks siiski hea veidi seda õhtut meenutada ja kuulata siis esimest Vesendonki laulu pealkirjaga hingel. Nende laulise Annely Peebo ja seda, seda kontserti on tegelikult võimalik ka tervikuna järele kuulata klassikaraadio koduleheküljel, aga meie jätkame saale, kontserte ja Toomas Velmeti ka jutt eileõhtusest kontserdist, mille kavas siis tegelikult lisaks Erkki-Sven Tüüri uuele teosele külva tuult ja Wagneri Vesendongi lauludele klassis veel ka Brahmsi teine sümfoonia. Et kui me sellest kavast nüüd tervikuna räägiksime, et kuidas need kolm ikkagi tegelikult esmapilgul üsnagi eri helikeelega muusikateost omavahel sobitusid? Saale et minu meelest oli kava päris õnnestunult koostatud, et ütleme esituse mõttes võib-olla minu jaoks nagu praam kõige nõrgema mulje neist. Et noh, selles mõttes on nagu kahju, et kontserdi lõpp kuidagi kuigi noh, ega ka seal oli ilusaid kohti. Aga aga üldiselt Ta oli minu meelest kama, terviklik ja kindlasti tüür, tegelikult sobib väga hästi nagu klassikaliste kaanoni teoste hulgas mängida, et pist kunagi klassikaraadios oli üks intervjuu, kus öeldi või noh, pakuti välja selline mõte, et kas nagu nüüdismuusikat peidetakse nagu kaanoni teoste vahel ära, et noh, nii et publik ka natukene puutuks kokku või oleks sunnitud kuulama. Aga minu meelest nagu sellist nagu peidetud tunnet küll ei jäänud, et mulle tundus just pigem, et tüüri teos oli nagu üks selliseid peo või tähtsamaid teoseid. Türi ei pea kuhugi peitma seda suure orkestrimeister. Ja tüüri vahel sama suur kui Wagneri Jabrampsi vahel. Aga kui, kui niisugused kolm nime on meie kontsertorganisatsiooni hooaja avakontserdil, see ainult tõstab selle organisatsiooni mainet. Mõnevõrra huvitav paralleel tekkis minul seda kava vaadates Augustiku BBC proms festivaliga, kus siis ka teatavasti kõlas Erkki-Sven Tüüri teos Plamma kammerfilharmoonia juhatas seal Paavo Järvi ja nende kontserdil augusti alguses oli siis lisaks tüüri flammale täpselt samamoodi viimase teosena kavas Brahmsi teine sümfoonia, et mis siis sellest Pramsis. Ta on, et teda tüüriga tahetakse paari panna, mõist tüüris, tahetakse pronksiga Bourbon. Et ma ei tea, võib-olla ikkagi see, et mõlema helilooja teosed on suhteliselt kergesti ligipääsetavad nõuavad mingisugust, ma ei tea täpselt, mis seal sees on, aga mingit sarnast nagu kuulamispositsiooni või ma ei tea, ei oska seda kirjeldada selles mõttes, et noh, et mõtled, et trump, seal üüretmise sarnane kuulamispositsioon siis on, aga noh, võib-olla siin kaaskõneleja tahaks. Dirigent tahab mängida Brahmsi teist ja siis ta mõtleb, mis sinna juurde panna. Ja, ja tüür on, on muidugi ka suur orkester. Jaa, jaa. Tänapäevane õhkkond, ilm. Ja, ja nad sobivad suurepäraselt. Tegelikult oli ta dirigendile üks päris oluline põhjus, miks ta just seda sümfooniat soovis sinna kontserdi kavva paigutada ja kuulame katkendit. Intervjuust. See on mulle isiklikult üks väga oluline teos nimega, et kui ma õppisin siin veel Eesti muusikaakadeemias koorijuhtimist Toomas kaptenikäe all, siis me tegime temaga ka juba orkestri repertuaari kahe klaveriga ning Brahmsi teine sümfoonia oli üks esimesi teoseid, mida ma õppisin. Ja ma olen alati tahtnud seda sümfooniat hiljem ette kanda ja mul ei ole see siiamaani õnnestunud ja see on praegu esimest korda. Nii et see on mulle nagu väga tähtis ning samas, kui ma nüüd seda teost uuesti ette valmistasin, siis mulle tulid väga selgelt meelde need ajad, see oli, ma kujutan ette siis umbes 15 aastat tagasi. Kuivõrd intensiivne see õppimisperiood oli, mulle meenus kõik, mis üldse siis toimus, see aeg lihtsalt läbi selle muusika ja mulle tundub, et see oleks olnud nagu eile. Ja see on põnev. Loomulikult tuleb leida teine lähenemisnurk ja loomulikult inimene leiabki, sellepärast et me keegi ei ole täna, need, kes me olime eile ja see on nagu täiesti loomulik protsess ning näiteks mul endal on selline tunne, mida parem teos, seda rohkem tuleb erinevaid tasandeid ja dimensioone välja, seda uuesti paari aasta tagant seda teost jälle ettevõttes. Nende rääkis siis Kristiina Poska, kommenteerides Brahmsi teist sümfooniat, mis siis lõpetas eilse kontserti. Aga kui me nüüd selle kontserdi kokku võtaksime, et missugused olid need meeleolud, millega publik sealt Estonia kontserdisaalist eile õhtul lahkus? Kus publik on kohapeal, ma võin öelda, ma kuulsin kahte vanemat naisterahvast lahkumas, üks ütles teisele. Ei olnud nagu väga-väga. Aga, aga ma ei tea minule isiklikult. Kult meeldis kõige, kui vaadata nagu neid nagu teemasid, muusikaväliseid teemasid, et siis ikkagi suhteliselt nagu masendav. Et noh, mure kogu maailma saatuse pärast, õnnetu armastus, kusagil kuulsin, et Brahms kirjutas oma teise sümfoonia kohta, et ta pole eales midagi kurba kirjutanud, et noh, ei tea, midagi on õhus. Vahetevahel see see keskpunkt läks küll Theodor singi peale aga, aga ka tema oli selle ära teeninud väga kenade sooladega ja ja nii et raiskamist oli küll. Ma pean ütlema, kui nüüd seda intervjuud kuulata, siis Toomas kaptenil oli see väga hea valik, pedagoogiliselt väga hea valik, just nimelt teine sümfoonia. See minu meelest on Pramsid ainukene milles on sellist naiselikku hinge ja selle selle lüürilist väljendust. Ja. Ma mõtlen, et see niukse sisu poolest oli, oli Kristiina Poska täiesti tasemel, võib-olla jäi natukene Sest et noh, ma ei saa Ma ei oska arvata, et, Väga heas teoses, nii et ootame järgmisi kordi. Eesti riiklikus sümfooniaorkestrile oli see siis nii-öelda juba hooaja teine kontsert, kuigi Eesti Kontsert sellega oma hooaja avas, et kas keegi teist külastas ka neid nii-öelda siis päris ERSO hooaja avakontserti, mida juhatas Neeme Järvi. Ei külastanud, kuulasin autoraadiost ja imestasin. Ma isegi ei tea, mida ma kuulan. Aga ma sain aru, et Wagner ja, ja mind hämmastasid vased vaskpillid ja siis, kui ma sain aru, et see on Eesti riiklik sümfooniaorkester, siis seda uhkem maalin. Kuulates. Nii et hooaeg on läinud väga hoogsalt ja väga vase tämbriliselt käima. Aga kes soovib oma kõrvaga veenduda, kuidas see kõik täpsemalt oli, siis need mõlemad kontserdid on veel kõik kenasti kodulehel järelekuulatavad. Kahjuks ei ole meil siin seda aega, et kuulata ka Brahmsi sümfooniat, aga aga kahtlemata on, on seal seda, mis väärib kuulamist. Head kuulajad heliga ja stuudios on saale, kontsert Kerri Kotta ja Toomas Velmet, MINA OLEN anne, promic ja me läheme edasi teise, eileõhtuse väga olulise sündmusega, nimelt ei juhtu just väga sageli, et eesti heliloojal tuleb esiettekandele päris uus ooper. Ja veel harvem juhtub, et see selle ooperi on kirjutanud 26 aastane helilooja. Aga just nõnda vana on Rasmus puur, kes oma ooperis käsitles teemasid, mis tegelikult lähevad ajas väga kaugele tagasi enne helilooja sündi. Nimelt siis Jaan Kruusvalli näidendist pilvede värvid on saanud tõukese hoop, mida siis eile õhtul oli avalikult võimalik rahvusooperis Estonia näha siis Laur lomperi Libretole. On see ooper ka kirjutatud. Ja nagu me võisime lugeda Maalehe kaanelt, siis Rasmus puur on täiesti valmis astuma kriitika turmtulle, aga enne seda, kui temaga juhtub, kuulame, mida ta rääkis klassikaraadios Tarmo Tiisler-ile. Kuivõrd seal originaalis siis tüki lõpus tuli peretütar koju tagasi, siis nüüd on meil see Peretütar saanud selle ema positsiooni ja on aastakümneid nihkunud edasi ja oleme siis 80.-te lõpus, 90.-te alguses, et kuidas siis needsamad küsimused tulevad temale ringiga tagasi. Alguses oli esimene mõte, et võiks sellel samal teemal teha, aga siis sealt juba tehe tehes mõned käigud oma peas edasi, siis tuli juba see, et aga et need küsimused on ju samas on olnud varem, et miks nad siis ei muutu? See tuli tegelikult jah, seda telelavastuste näidendit veel üle lugedes siis nii-öelda hiljem minu jaoks see nii-öelda mitte Ohtaga, aga selline taak siis see, et kui, kuivõrd me kujutame seal väga murrangulisi sündmusi 80. aasta lõpus, et ikkagi väga paljud inimesed on nendes sündmustes osalenud ja mina seal ei ole olnud, et kuidas siis neid sündmusi kanda edasi, niiet et seal midagi tunnetuslikult oleks sama. Ja ka sisuliselt need asjad haagik, sellepärast et meie lavastus liigub paralleelselt ühiskonnas ja siis sealt edasi siis ühe perekonna lugu paralleelselt, et suur pilt ja väike pilt, et nii-öelda vaheldumisi jooksevad. Et suurt pilti teavad kõike, aga seda perekonna lugu ei tea. Et siis pigem olid need ühiskondlikud sündmuste kujutamised siis need, mis olid sellised vastutusrikkad Nende rääkis siis helilooja Rasmus puur oma eile õhtul maailma esietenduseni jõudnud ooperis pilvede värvid ja kuidas teie tundus kerja saaled, kas selles ooperis jäi siis eeskätt domineerima see laiem pilt või siis selle antud pere lugu, mis siis pidi olema nii-öelda jätk kunagisele Kruusvalli märgilisele näidendile aastast 83? Et öelda isegi raske öelda, mis seal konkreetselt domineerima jäi loo mõttes, et mõlemad on tähtsad ja mõlemad on omavahel tegelikult läbipõimunud ja tegelikult selle pere loo On ju üldisem, üldisem, mingi teatava mustri kordumine, hoolimata sellest, mis ajas või mis kontekstis me oleme, et, et ikkagi kordub mingisugune teatav kindel muster. Ja kõige selle tulemusena siis eesti rahvas ikka veel mingil imelikul põhjusel on siin alles ja, ja elab ja toimetab edasi. Et ikka vist mõlemad koosed, May lahutakski, näid. Jah, selles mõttes ma nõustuksin, et minu meelest nagu mõlema noh, selle plaani nagu omavaheline tasakaal oli minu meelest päris nagu. Eile õhtul, siis vaadates publikut, kes oli ka loomulikult väga erinevas vanuses panin tähele seda, et ooperis suhtes sumine kujunes välja väga palju, sõltuvalt siis sellest, mis põlvkonnast inimene on. Et loomulikult siis mida kauem on üks eestlane elanud, seda rohkem on tal siis kogemusi kõigi nende erinevate sündmustega, mis sellesse ooperisse olid jõudnud ja siis kuulda võis tõesti hinnanguid alates sellest, et, et see on tõesti väga, väga sügavalt puudutav täiesti nii-öelda sellisesse eestluse olemusse tungiv lavateos kui siis ka süüdistusi, teema lihtsustumisest ja plakatlikust muutumiseks, et kuidas Kerry sulle tundus, et kas, kas see, mida me laval nägime? Kas andis välja ooperimõõdu? Nojah, et eks. Vastaks jälle natukene nagu diplomaatiliselt, eks vastus sellele küsimusele sõltub natuke just nimelt sellest samast positsioonist, kus vastus nagu antakse, et. Noh, ühesõnaga muusikasse on tegelikult ka juba juba teatud aastaid jõudnud see, mis, mis on jõudnud ka kirjandusse ja kuhugi mujale ja, ja mida mõnikord on siis väljendatud mõistega nagu uussiirus. Et see on, see on üks huvitav asi. See tähendab, et ma usun, et mingisugune vanem põlvkond järetiga võib-olla need, kes on olnud muusikas ja kunstis ja kõiges sees No ütleme, et kui öelda alguses oli ju nõnda, eks ole, modernism nagu välistas üldse igasuguse flirtimise mingi populaarsega võib öelda oma kõige sellistes äärmuslikumates vormides või avangardist näiteks, eks ole, ta oli täiesti välistatud, et seal võiks olla üldse midagi mis on äratuntav, tav, natukenegi konventsionaalne ja nii edasi. Siis noh, nagu sa ikkagi igasuguse allakäigu või arengu, kuidas ma seda võtame puhul on, ühel hetkel siis hakati tegelikult ju seda asja aktsepteerima ja kuskilt maalt on muidugi tegelikult selliseid tsitaate konventsionaalse lepanaalsele alati aktsepteeritud aga need on aktsepteeritud alati väga kindlas kontekstis valades maalerist, läheb seal võib olla lahti kus siis tõesti võis nii-öelda sellist reaalset kasu TaDaa, kuidas öelda nii-öelda topelt kodeeringus, eks ole, banaalne tähistaski kas midagi kurja või, või midagi robustselt või midagi madalat. Et sellises kontekstis oli nagu aktsepteeritav tema sissetoomine. Hiljem võib-olla kui mõelda üldse sümfoonikute peale muidugi Šostakovitši mängib, eks ole, kogu see banaalsuse esteetika väga olulist rolli pärast seda võib rääkida näiteks Alfershnitkest, kes mingis mõttes jätkab täiesti samas nagu samal samal real või samal lainel. Aga see tähendab alati, et ikkagi stiilid on eraldi ja, ja me saame nagu aru, et, et kui nüüd see banaalne kõlab sesse banaalne, üldreeglina nii-öelda semiootilise või tähenduslikkus mõttes, ta reeglina ei ole midagi positiivset, isegi kui ta isegi kui ta sellisena justkui nagu esmapilgul paistab. Ja mul on tunne, et nüüd me juba täitsa mõnda aega oleme mingis mõttes astunud järgmise sammu kus nii-öelda see, mida siis modernismi seisukohalt vaadeldakse kui banaalsust. Ja siis sellist pealiskaudsust tähendab, tal on ära kadunud see see semiootiline kihistus, tähendab, ta ei ole enam topelt kodeeringuga, ta ongi mingis mõttes see, mis ta on ja on muidugi selge teatud osa meist kindlasti ja ma usun, ma ise ka ei suudagi tegelikult sellist teost võib-olla kuulata nagu, nagu tänapäeva noor näiteks 15 aastane või 20 aastane. Sellepärast sest et noh, mingis mõttes on mees, need mudelid väga väga tugevalt sees. Et, et aga, aga mulle tundub, et jah, et siin nagu selle selle taga nagu sellist topelt kodeeringut enam ei ole, ta oligi antud oligi mõeldud ja antud nii, nii nagu tali nagu tehtud. Et selles mõttes oli see ooper või, või ükskõik kuidas me seda žanriliselt määratleme suunatud väga olulises osas ikkagi tänapäeva noortele ja tänapäeva publikule. Et kui nagu otsida selliseid positiivseid momente siin siis minu meelest üks on just nimelt see, et ta ikkagi pakendas selle taas selle nüüd eesti rahva loo teatavas formaati, millega ütleme, tänapäeva noor saab suhestuda ja ta saab seda kuidagi enda omaks teha. Sellise selles mõttes rahvusliku projektina, ma arvan, ta oma ülesannet täidab on muidugi täiesti iseasi, et kui me nüüd võtame selle kunstilise poole siin kõrvale ja nüüd jälle oleneb sellest positsioonist, kus me räägime. Et kas ta siis ka nii-öelda oma ülesannete kõrgusel on, noh, see on arutluse teemadel. Ja ma üldiselt olen kogu, see näitab, eks ole nõus, kuigi see, et seda teost suudaks hinnata ainult nagu tänapäeva noored, et ma ei usu, et see on päris nagu põlvkondlik asi, vaid see on pigem küsimus on, ühesõnaga selles, kui palju On kuulaja kokku puutunud noh, kogu selle mingisuguse klassikalise muusika noh, ühesõnaga kogu klassikalise muusikaga et ja võib-olla ka nüüdismuusikaga ja kui hästi sa oled just kogu selle modernismi ja vangardismiga kursis, et mina näiteks olen suhteliselt veendunud, et ka minu ema põlvkond kindlasti hindaks seda Noh, igas mõttes ja ei tekiks nagu mingisugust võõristusefekti Teatavasti on teos tellitud Eesti vabariik 100 raames, et kui me võtame seda ka mingis mõttes sellise rahvusliku projektina Noh, eks teda ilmselt tulebki natukene niimoodi võtta ja eriti kui vaadata üldse, millega Rasmus puur tegeleb, et siis noh, ta on kindlasti nagu see Eesti eest. Tähendab riik on, riik on kahtlemata oma raha eest saanud korra juba võib-olla isegi rohkem, kui riik julges loota. Aga mina mõtlesin eile, et kas meil on üldse ühtegi teist eesti ooperit, milles leiduks niivõrd palju tsitaate ja ma mõtlesin ainult mitte muusikalisi tsitaate, vaid ka just libreto tsitaate. Raske öelda, nüüd ma kohe niimoodi hakata võrdlema kas lausa, aga jällegi ma rõhutaksin, et need tsitaadid on siin funktsioneerivad oluliselt erinevalt, kui nad võiksid näiteks potentsiaalselt funktsioneerib Rida näiteks Tambergile või Erkki-Sven Tüürile või kellelegi, ühesõnaga tsitaadid ei ole siin minu meelest üldse mingi helilooja poolne seisukohavõtt, et ühe või teise nähtuse suhtes tsitaadid väga orgaaniliselt olid lihtsalt nii-öelda istutatud sinna muusikalise struktuuri sisse. Nad noh, võib olla Nad olid jah, muidugi mingis mõttes esile tõstetud raadis oskas kuulata, oskas märgata neid asju. Aga nendega ei kaasnenud mitte mingisugust nagu seisukoha võtta, et see oli nagu, nagu huvitav, nad olid seal lihtsalt sees. Jah, kui mõelda, siis just nimetatud Dambergi muusikale leidus seal vihjeid ka mitmetele isamaalastele, lauludele, mille teemasid oli siis ka kuhugi teises suunas arendatud ja noh, rääkimata sellest, et ooperilavale jõudnud laulupidu Jah nojah, need tsitaadid olid olustikulised, see tähendab, et nad lihtsalt mingis mõttes markeerisid seda teemade ringi ja, ja noh, seda ajastut või neid ajastuid, millega see teema on erinevates lavastustes nagu, nagu seotud olnud aga minu meelest mitte väga palju, mitte väga palju nagu rohkem. Samas muidugi, et kui nüüd rääkida, et muusika kui muusikana, kui tegelikult ei võtnud sellist suhet, siis siis lavastus muidugi oli kahtlemata mitmeplaanilised lavastuses ikkagi väga selgelt Roman Baskin suhestas selle selle omaaegse draamateatri lavastusega ja noh, juba video ja kõige selle kõige selle kaudu, et seal olid nagu väga selged ideed mis nagu andis, noh, võib olla asjale suurema sügavuse, kui seal muidu oleks olnud ja ilmselt lepit, kuidas, osalt ka võib-olla sellist vanemapoolset ja võib-olla mõneti nõudlikuma publikut, kes nagu, et siis võib olla erinevaid kihistusi, kui ta nagu muusikast neid otseselt ei leidnud, hoolimata sellest Eesti muusikaajalugu tsitaatidest selles muusikas sisaldus, aga seal ei olnud ajalooline hoiak helilooja poolt siis lavastuses minu meelest mingid need sillad nagu tulid välja küll ja just see, mida alguses sai mainitud, et et on huvitav, kuidas mingisugused sarnased mustrid väga sageli korduvad ja need mustrid mingis mõttes on võib-olla sellised isegi enese hävituslikud noh, rahv rahvust rahvuse mõttes ja ja mis muidugi. Aga, aga mis ikkagi kuidagi rahvuskehand selle tagajärjel siiski ikkagi kuidagi jääb kestma. Muidugi, mis oli spetsiifiliselt tänapäeva nali, see, et kes siis nii-öelda vanade juurde lõpus tagasi tuli, oli siis tegelikult muulane ja siin muidugi mõni võib haistata tänapäeva sellist võib-olla modernsest moder, modernsemat, sotsiaaldemokraatlikku programmi, aga kõike seda, mida me võib-olla päevapoliitikas kuuleme. Kahtlemata väga paljude inimeste jaoks, kes siis on, kas ise üheksakümnendatel, kas võib-olla 90.-te teises pooles juba oma teadliku elu elanud kõlas ka selles libreto, siis väga palju just selliseid tsitaate, mis siis võib olla, kas panid muigama või võib-olla mõnele tõid ka pisara silma ja kuidas te seda libreto hindaks? Aitäh. Mina hindaksin päris kõrgelt, mulle tundub, et see oli üks tugevamaid asju seal. Võib-olla isegi tähendab libretistil puhul ma isegi kahtlustaks seda taotlust kõike anda sellises väga mõõdetud värsivormis siis ma kahtlustaks isegi teatavat taotlust ette, et, et noh, ma ei peaks seda juhuslikuks. Võib-olla alisin isegi soovi natukene seda niimoodi klaasi regi laululikult markeerida. Jällegi siin võib-olla pisut oli pisut hakkas nagu häirima see, et oli kahju, et muusika, seda liiga üks-ühele võib-olla järgi siis ma mõtlen eelkõige seda, seda värsi, sellist meetrilist struktuuri muusikaga saaksin tegelikult teha ja oluliselt palju enam. Et, et ühel hetkel sekkuvadraatne nelja peale mõtlemine võib-olla hakkas pisut pisut väsitama. Aga libreto jah, oli seal oli vaimukaid momente sees ja ja mis mulle veel nagu meelisele libreto puhul oli see, et väga sageli libreto, kui me mõtleme ka teistel eesti nüüdisooperite peale, siis nad sageli on kirjanduslikus mõttes kõrgväärtuslikud tekstid, kuid nad ei hakka töötama muusikas. Mulle tundub, et see libreto hakkas toimima muusikas, seda tali nappide vahenditega antud. Ta oli selge. Kohati täitsa vaimukas, niiet et minu mulje on positiivne. Minu mõni on ka positiivne selles mõttes, et. Ei, et mulle tundus ka, et oli nagu vaimukaid kohti, mis nagu noh, ütleme eriti võib-olla võrreldes ma nüüd vaatasin ERR-i arhiivist järgiga seda Mikk Mikiveri lavastust kus ühesõnaga, et mulle tundus, et see lammas, Estonia lavastus, praegune on nagu kindlasti nagu mitme plaanilisem vähemalt, et noh, mingisuguse üldise emotsiooni poolest, et seal on nagu erinevaid kihte. Kuid jah Kui nüüd seda ooperit käsitleda kui, siis selle esimese pilvede värve, värvide järjena, et kas, kas neid saaks nagu selliseks tsükliks pidada? Nojah, et tsükkel, need on nagu need muusikalised rotatsioonid, kus järgib sama mustrit ja noh, tähendavad, Tähendab, ma pakun, et minu meelest mitte ma tõtt-öelda ei olnud enne siia täna tulekut lugenud mitte midagi selle kohta, mida helilooja ise on selle kohta öelnud, nii et see tegelikult, mis siin saates kõlas, oli minul ka esimest korda kuulata. Mulle tundub, et see tegelikult ei ole. Tähendab, sellise konkreetse sündmustiku mõttes, tähendab seda võib enda jaoks niimoodi niimoodi mõelda, aga minu meelest see on, on üsna vähetähtis. Tähtsam on minu meelest ja see tõesti, mis muudab selle noh, puht nagu lavastuslikuna või sellise terviktekstina ja selles muusika on ainult mingisugune väike osa nagu mitme plaanelisemaks ongi see, et me teame, mis on see algupärand. Teiseks on sisse toodud üheksakümnendad, millega tegelikult ooperi nii-öelda muusika autoril ei ole ka sellist sellises plaanis ei saa isiklikku sidet olla. Aga sõnum, mida edastatakse, on tegelikult puhtalt tänapäevane, nii et meil on siin no vähemalt kolm korrust ajalises mõttes. Jah, et see see on küll nagu, nagu muudab selle jah, nagu nagu mitmeplaanilise maks ja, ja huvitavamaks ja tegelikult on isegi huvitav vaadata, mida siis erinevad põlvkonnad on nagu sellele andnud või? Kahtlemata oli näha, et Rahvusooper Estonia trupp väga nautis neid rolle. Me jõuagi lauljatest põhjalikumalt rääkida, seda enam, et teise koosseisuga edendus on aset leidmas alles homme, aga lisaks siis lauljatele oli siis ka nii-öelda sidet eelmise lavastusega loomasse Ita Ever, kes siis vanaemana oli toodud esimese vaatuse lõpus lavale. Ta oli publikus, vähemalt mina käisin vaatamas nimelt kontrolletendust. Et publiku seas oli ta kindlasti väga populaarne. Aga no mina küünik, nagu ma olen, et mulle iseenesest nagu koht Natukene sisemus tõmbus krampi. Aga noh, ma ei tea, ma ei oska nüüd öelda, et mis. Miks miks mitte ära kasutada inimest, kes on seotud selle omaaegse ikkagi üsna legendaarse ja paljuräägitud lavastusega ja ehitada selline selline sild? Ma lihtsalt mõtlen, et kui Soopervel äkki 10-ks aastaks Estonia mängukava jääb, et kas Ita Ever jaksab seda lõpuni kaasa teha, aga see otsene link tähendab siin oli palju selliseid kuidas öelda, jah. Ma arvan, et see oli üks sümpaatsemad ehk siin oli võib-olla veelgi otsesemalt momente, mis võisid olla natukene häirivad ja, ja, ja natukene Öeldi võib-olla publikule mingid asjad liiga, et aga jällegi, siin võib tagasi tulla sellele, et pidades silmas ka nii-öelda tulevast põlvkonda on see võib-olla ainukene võimalus midagi öelda ja midagi öelda võib-olla natukene laiemalt. Et noh, et, et ma saan jah aru nendest puudustest, mida siin nii-öelda kunsti seisukohalt võib ette heita kogu selle asjale. Aga, aga just nimelt sellise rahvusliku projektina Noh, tuleb aru aru saada, mis, mis on võimalik, et ilmselt ei saaks. Et kuigi tegelikult rahvuse kui selline projekt algupäraselt on olnud loomulikult elitaarne ja haritlaste asi juba 19.-st sajandist peale. Aga kui ta tahab ikkagi reaalselt midagi olla, siis siis ei ole midagi teha, siis peab siis peab kõnetama ka mingisugust laiemat auditooriumit. Aga sellega on paslik meie jutuajamine Rasmus Puuri ooperi teemal lõpetada. Kindlasti kuuleme erinevaid arvamusi, aga hinnanguid muusikalisele poolele, mille nime kahjuks täna ei jõudnudki. Helikaja stuudios olitena saale, kontsert pea Kerri Kotta ja samuti Toomas Velmet, kellega me vestlesime ka siis kontserdist, mis toimus samal ajal, kui oli ooperi esiettekanne maja teisel poolel. Ka mina olen anne trummi. Tänan kuulamast. Ja tere jälle kuulama rubriiki muusik mõtleb mikrofoni ääres on nagu ikka, hekto lõi Paju eesti heliloomingu grand old man Jaagoruffee Eugen Kapp on defineerinud muusika järgmiselt. Muusika on kunst, mis väljendab end helide abil. Helilained alluvad aga paratamatult füüsikaseadustele. Muusikud on inimesed ja seega ekslikud. Nagu uuringud näitavad, on hea tahtmise ja targa tegutsemise korral võimalik füüsikaga enda kasuks toimima panna. Kes meist ei oleks kogenud järgmist töötava sireeniga. Alarmsõiduk ligineb meile, möödub meist ning peale möödumist kõlab sireen madalamalt kui enne. See efekt on oma nime saanud Austria füüsiku Christian Doppleri järgi, kes antud fenomeniga 1842. aastal kirjeldas. Doppleri efekt seisneb selles, et kui heliallikas ligineb meile, alustab iga järgneva helilaine tippteed meie poole lähemalt ning seetõttu ka helisagedust ning sellest tulenevalt helikõrgus suurenevad. Doppleri efekti kasutamist häälestus. Probleemide lahendamiseks hakati uurima Michigani press luterlikus ülikoolis juba 60.-te aastate keskpaigast ning peale aastakümneid väldanud katsetusi on see häälestus meetod hakanud levima ka meie lavadel. Kuidas siis muusikutel võimalik Doppleri efekti enda kasuks tööle panna. On teada, et lauljatel jaga instrumentalistidel on erineval põhjusel tihtipeale häälestus probleeme. Mõni noot võib olla krooniliselt madal või mõnikord ka kõrged. Siin võibki appi tulla Doppleri efekt. Kui muul viisil pole võimalik madalat nooti häälestada, võib olla abiks muusiku kiire liikumine kuulajate suunas. Seda häälestus. Meetodit on kõige lihtsam kasutada ooperilaval, kus lauljate liikumine on täiesti loomulik nähtus. Kes meist poleks näinud ooperisolisti äkilist sööstu Publica suunas samal ajal aaria tippnooti hoides? Tõenäoliselt oleme korduvalt olnud selle põneva häälestus meetodi tunnistajateks. Kahjuks seisad opter häälestamist kasutada suurte instrumentide mängijad ning raskusi on ka näiteks suurte koosseisude puhul, kus terve lavapind on täidetud esinejatega. Uudse nähtusena kasutavad mitmed sümfooniaorkestrid juba oma lavalisest paigutuses nii-öelda pler radu mis on sisuliselt tühjad koridorid mängijate vahel ning mida mööda nobedalt liikudes saavad häälestus probleemidega mängijad intonatsiooni korrigeerida. Küllap kuulajadki pikapeale harjuvad Doppleri häälestusest tuleneva dünaamilise lavapildiga ning mõnes mõttes lisabki uus häälestus meetod muusikale atraktiivsust. Tänan kõiki kaasa. Mõtlemas stuudios oli hekto lei, paju.