Helga ja tere, möödunud kolmapäeva, 27. septembri õhtul olime tunnistajaks Eesti riikliku sümfooniaorkestri alanud hooaja tipphetkele, millest ilmselt kujuneb ka kogu hooaja tipphetk Eestis. Peadirigent Neeme Järvi juhatusel esitas orkester kava Gustav Mahleri varal teistest teostest solistiks mees, kellest on kujunenud ooperikummardajate ebajumal paljudes maailma paikades. Ja see kontsert jõuab ERR-i ja ameeriklaste koostöös ka DVD-plaadile. Aga sel õhtul täidis Estonia kontserdisaalis kasutust ka tavapärasest suurem hulk pabersalvrätte ja pitstaskurätte ja põhjuseks muusik, kelle kohta märkis tenor Oliver Kuusik. Et niisugust vokaalsete mentaalset interpretatsiooni nägid Estonia kontserdisaali seinad vist küll viimati, keda Shaljaapini aegadel. Millised nüansid ja värvid? Taevalik hindasid kuulajad? Aga pisaraid oli publiku silmis ka teistel põhjustel iidolid ja on inimesed. Jumalate hukk on valus. Ka parimate lauljate häälepaelad ei kesta igavesti. Tänase saatekülalised on rahvusvahelise karjääriga Eesti lauljad ja vokaalpedagoogid Helen Lepalaane, Juhan Tralla, kes olid Thomas Janssoni kontserdil ja mitte esimest korda. Aga enne, kui hakkame nendega vestlema, kuulame intervjuud lauljaga, kes ise nimetab end naljatledes Järvide perekonna resideeruvaks paritoniks. Tema austajad on aga tema filmist harilikule välimusele vihjates andnud talle hüüdnime Toomas Hansson. Lisaks tegevusele muusika valdkonnas on ta ka Heidelbergi ülikooli filosoofiateaduskonna professor. Toomas Thompsoni repertuaar on metsikult mahukas, see ei võimalda teda piiritleda ühe või teise ajastu stiiliga. Läbi aastate mulle pakutud tohutult palju erinevaid rolle, aga aega on mul täpselt nii palju, nagu mul on ja seega valima ainult need rollid, mida ma hästi mõistan ja suudan ka hästi edasi anda. Mul ei ole raske, ei öelda. Mõned rollid lihtsalt ei ole nii huvitavad. Näiteks kas või eska myya Carmenis. Mul on väga hea meel, et olen saanud seda esitada, aga samas karakter ei ole minu jaoks kuigi põnev. Mulle meeldivad pigem terviklikud isiksused, kellel on mõni dilemma ja kes muutuvad ühe teose jooksul. Sega barokkooper ei ole Thomas Janssoni jaoks ilmselt nii huvitav kui 20. sajandi repertuaar. Ei, see ei tähenda, et barokktegelased pole huvitavad. Küpsedes muutub ka see, kuidas su hääl töötab. Ma olen küll esitanud oratooriumi ja varem laulsin ka rohkem ooperis rolle, aga ma lihtsalt ei ole barokklaulja. Minu hääle tugevaks küljeks on pikad väljendusrikkad. Legaator, fraasid, mis kuuluvad sellistele keerukate isiksustele, kesid, esitavad endale küsimusi ja minu baritoni kõla on tänu mu kõrgustele kindlasti pigem positiivse karakteri oma. Näiteks võtame trubaduuriks Luuna. Küsimus ei ole ainult nootides nii-öelda hämar tegelane, kelle hääl on tumedam ja katestituur pigem hääle keskosas. Seal on ainult üks kõrge Maarja, kus ta otsib lunastust ja see on küll väga kuulus lüürilise reaaria, aga mina siiski lavalde lõunat ei laula. Hotello Jago on väga negatiivne tegelane, aga tema häälekasutus on äärmiselt teatraalne ja sellised väljakutsed on mulle meeltmööda. Küsisin Toomas Hämpsonilt, mida arvata eksperimenteerimise stiilist Jonas Kaufmann, kes võttis ise laulda kõik maaleri maa laulu osad. Kas Hämpson oleks valmis tegema midagi sarnast? Ma kardan, et sellele vastates pean ma panema pähe oma maaleri uurija mütsi ja mitte vastama nagu kahmani kolleeg. Sest teiste repertuaari kritiseerida või valikuid kommenteerida ei ole ilus. Aga Mahleri, repertuaarispetsialistina ja lisaks ka rahvusvahelise Mahleri ühingu esimehena ma pean siiski oluliseks öelda, et maalerindastel iphone erde kontseptsioon on kindlasti vastuolus sellega kõiki teose asi oleks üks inimene ükskõik, kes siis seda ka ei teeks. Ma isiklikult ei nõustu sellega ja ma ei arva, et see oleks olnud hea mõte. Ma ei tea, miks mu väga hea sõber Joonas, kes on fantastiline laulja, seda tegi. Ma olen kindel, et ta laulis väga hästi, ma küll kontserti kuulnud ja ma ei hakka seda plaati kunagi kuulama. Aga jah, ta on imetlusväärne laulja ja kindlasti inimestel oli hea meel, aga teate on selline väljend või siis kompliment. Tema hääl on nii ilus. Ta võiks laulda kasvõi telefoniraamatust. Ja see kehtib Jonas Kaufmann kohta, samuti näiteks ananit repo kohta. Aga laulul maastan oma teatav ülesehitus ja spetsiifiline erinevate hääleliikide kasutus selleks et peegeldada seda, mida helilooja tahtis edasi anda. Ja parem oleks siiski jätta kahele solistile. Tõtt-öelda mulle tundub, et kui sellega eksperimenteerida, miks siis mitte juba kolme lauljaga see leevendaks teatud probleeme, mis seonduvat esituurija häälekasutusega. Aga see ei tähenda, et ma seda soovitaksin teha. Ja iseenesest on vale tee laulda üksi kõiki rolle, kuna sul on need noodid olemas. Aga see on minu isiklik arvamus. Eesti publiku jaoks oli väga eriline maikuu alguses La Scala ooperiteatris, kui Paavo Järvi seal ooperidirigendina debüteeris, juhatades Mozarti ooperit Don Giovanni, milles Toomas Hansson laulis peaosa. Küsisin lauljalt, kas esitada seda rolli? La skaalas. Nõudliku publiku ees on teine tunne, kui teha seda näiteks Metropolitan niiskus on ju samuti väga teadlik publik. Selle skaala lavastus maikuus oli ka minu jaoks väga eriline kogemus. Olen laulnud Johnson vannitama karjääri jooksul väga palju, aga nüüdseks polnud ma seda teinud juba üle 10 aasta. Viimane lavastuseni skaalat oligi Salzburgi festivalil aastal 2006, seega see oli imetore taaskohtumine. Teatrijuht Aleksander Pereira tahtis mulle tingimata anda selle võimaluse. Muide, kõigi nende aastate jooksul ei olnud ka minala skaalas ooperirollis esinenud, seega see oli ka minu debüüt. Samuti debüteeris minu väimees bassbariton Luca pisaroni, kes esitas Leporello rolli. Ja seal oli ka teiside püüte. Lisaks Paavo Järvi omale. See robot, Karlssoni lavastus aastast 2011 on lihtsalt fantastiline. Ma armastan seda lavastajaid nii väga ja sain temaga jälle töötada. Seega see oli meie kõigi jaoks väga põnev. Jah, las skaala on nüüd hakanud ka rohkem väljapoole vaatama, see publikese maja on väga traditsioonimeelne. Nad teavad, kes nad on ja neil on see oma eriline koht. Aga samas on neil ka juba uus publik ja uus maailm ja uued lauljad muidugi esitada Mozartit Itaalias, see on midagi muud, kui esita seal itaalia ooperit. Moodseptile vaadatakse veidi teisiti. Ma arvan, et sealne orkester imetles Paavo Järvi väga aga neil oli vaja 11 mõista ja see prooviprotsess oli ikkagi väga raske kõigi jaoks. Paavo on väga selge käega tugev dirigent, imetlusväärne muusik. See oli ka meile esimene kord koos töötada. Varem olin ma koostööd teinud tema venna Kristjaniga ja nüüd siin salvestame maaklerit Neeme Järviga, kellega olen ka varem töötanud. Seega on mul juba õigus nimetada ainult Järvide perekonnal resideeruvate paritoniks. Jah, selles skaalas oli väga hea atmosfäär, medigime Paavoga koos pilte ja saatsime tema isale aga samas oli seal ka tohutult palju tööd ja igas suures ooperimajas nagu skaala kuvand, kaaden Viini riigiooper, München, Metropolitan, Chicago, neil on kõigil oma publik ja see teebki selle nii põnevaks, et neis kõigis mängitakse vahel sama repertuaari. Aga inimesed seal saalis on niivõrd erinevad, nad kuulavad ooperit ja lähevad sellesse sisse täiesti teistsugusel viisil ja seda ei saagi omavahel võrrelda. Üks ei ole parem kui teine ja ei ole ka sellist lauljat, keda ei mõjutaks teadmine täna anda Metropolitan laval või olgu see kuvand, kaanen või ela, skaala. Need paigad on suured templid. Me kõik teame, et nad on edendanud erakordset kunsti ja see on tohutu vastutus ja meeletu au, et sind lubatakse sellele lavale. Küsisin Soomas Hämpsonilt, kas siis las skaala laval esinedes oli ta rohkem närvis kui mujal, missugused on tema kogemused esinemisärevusega? Närvi võib minna iga asja peale närvi iseenesest on ju hea, küsimus on selles, kuidas sellega hakkama saada. Ma töötan väga palju noorte lauljatega, õpetan sageli ja on selliseid lauljaid, kellel on närviga väga palju probleeme. Küsimus ei ole ainult ebakindluses. Mulle tundub, et kui suuta tõeliselt uskuda, mina näiteks usun, et kontserdilaval, kus ma olen tohutu inimhulga ees ja mida ma seal teen. Ma muudan kuuldavaks ja nähtavaks maailma, kuhu need inimesed tahavad minuga kaasa tulla. Jah, tõesti 10 minutit enne lavale astumist, need on kohutavad. See tunne on umbes nagu traavlil, kes seisab värava taga enne selle avamist. Aga kui jooks algab ehk ma olen juba laval ja muusika saab alguse siis ma loon maailma meie kõigi jaoks. Ja see on minu jaoks eriline paik. Sest muidu ma seda muusikat ju esitaks. Ja sel ajal ma ei ole enam publikust teadlik. Ooperimajas on see lihtsam, sest seal on pime ja seljas on kostüüm. Kontserdil võiks olla keerukam, sest niivõrd palju inimesi vaatab selle võib-olla otse silma sisse. Aga ka siis see on minu kujutlusvõime, minu muusika. Ja ma ei lähe välja lavale selleks, et saada heakskiitu. Ma lähen looma midagi, mis on mulle tähtis ja teen seda nii hästi, kui suudan. Mõnedele meeldib mõnedele mitte, see ei ole minu probleem. Rohkem muretsema tegelikult nende inimeste pärast, kellel on ükskõik meie kõige suuremaks vaenlaseks on ambivalentsus ja selle kõige võimsamaks tööriistaks keskpärasus. Seega juhul kui sa teed midagi talumatult nagu minu jaoks Jonas Kaufmann siis tee seda hingega, nagu mu kolleeg ütleb. Kui sa laulad vale naudi, siis tee seda vähemalt kõvasti. Thomas Thompson andis klassikaraadiole intervjuu peale teisipäevast proovi Estonia kontserdisaalis. Nüüd on aga stuudios Helen Lepalaan, Juhan Tralla minale laane promic. Lepi. Ikka ja jälle, kui mõnele eesti lavale jõuab mõni suur staar väljastpoolt maailmast, siis iseloomustatakse teda selliste ülivõrretega nagu tipplaulja maailmakuulus solist. Kuidas teile tundub, et kui palju me saame üldse tänapäeval seda enam tõsiselt võtta, et kuidas teie arvates selles maailmas toimib? Kunst on üks selliseid valdkondi, kus sentimeetriga mõõta? Ta on väga raske, kes on nüüd parem ja kes halvem. Kõik on maitseasi ja kuulaja ootuste asi, aga paratamatult me peame kusagilt need valikud tegema. Ja on ikkagi kunstnikke, kelle sügavus ja kelle meisterlik, kus on natuke teisest puust kui mõnel teisel. Ma arvan, et selliste ülivõrretes ülespuhutud hinnangutega peab olema ettevaatlik. Ja kahjuks tihtipeale tänapäeval luuakse mingi formaat ühe inimese ümber ja siis kõik üritavad endale sisendada, et nii ongi. Aga teisest küljest ma arvan, et me ikkagi selle ala inimestena meil on kohustus. Ta siiski jõulist seisukohta, et kui tegemist on suure kunstnikuga, siis see on suur kunstnik ja seal ei ole väga palju midagi vaieldav. Anthony puhul ilmselt meil ei ole kahtlust. Need ülivõrdeid on asjakohased jah. Ja, ja üleüldse selline hetk, et me tegelikult siin suhteliselt Euroopast kaugemal saame kogeda selliseid kunstnikke ja sellist muusikalist sündmust, noh, on ju tegelikult sündmus omaette. Ja lõpuks mul on ka selles mõttes hea meel, et ka ütleme, meie kasvav noorte kunstnike, muusikute põlvkond et ka nendele antakse võimalus kogeda, ütleme siis kasvõi pakkudes seal soodsamat piletit. Et mõeldakse selle peale, et ju meil on ju vaja ka saada inspiratsiooni näha, mida teevad suurkujud ja tuuakse meile koju kätte, et noh, et see on, see on niivõrd tänuväärne üritus ja, ja see neeme sellise kunstniku siia tõi. Et selle eest on ainult suur suur suur tänu. Sellise kaliibriga staarid ei jõua Eestisse juhuslikult. Kui nüüd Neeme Järvi oleks Toomas Jansoniga juba üle 30 aasta tagasi esimest korda koostööd teinud, et vaevalt et oleks jõudnud siia liiatigi veel siis salvestama tiini Tiid sellest kontserdist. Loomulikult ja, ja me oleme väike riik, me oleme kaugel. Et ega see ei ole ju selline atraktiivne koht, kuhu kõik kunstnike eluunistus siia tulla siis jällegi nagu on, kõikidel aegadel on suhted, omavahelised suhted professionaalses suhted, sõbrasuhted on need, mis teevad sellised toredad asjad võimalikuks, et need on ka meie noh, nagu nagu Neeme Järvi ja ka paljud teised on ju tegelikult sellised saadikud, tänu kellele paljud võimatud asjad võimalikud on. Ja kindlasti ka oma sämpson, kes tuleb tõesti sellise suhteliselt väikesesse riiki, kes võiks ju tegelikult keelduda nii intervjuudest kui raadioülekandest, teabe, tohutuid publikuhulki ju siin Eestis ei ole, aga ilmselt on siis ikkagi tema mõtteviis pigem niisugune, et levitada seda oma sõnumit. Hämpson on muidugi üks intelligentsemaid ja kõrgema vaimuga lauljaid, kes tänapäeval on meie hulgas. Ja ma arvan, et sellisel mehel on kindlasti ka väga tugev vastutus kogu selle, meie ilusa õhtumaade kultuuri sellise üldise keskkonna edendamisel ja alleshoidmisel ja Eesti seisukohalt see on kõige olulisem see, et me oleksime osa sellest kultuurilisest vereringest. See on kohutavalt oluline, sellepärast et meil see selline kapseldumine ja oma jäämine, see tuleb kergelt ja üldiselt me kipume siis kängum. Ja see sellised inimesed siin käivad. Ja tegelikult viimasel ajal on siin ju hakanud ikkagi käima väga olulisi inimesi, Janine Jansen, jumal hoidku, oma võimete tipul, viiuldaja mängisin hiilgavalt. Et, et see, et me ikka üha rohkem ja rohkem olema integreeritud sellesse suurde Euroopa kultuuri, see muidugi annab meile hingamist ja lootust. Alles jäänud jah, ja natukene avardada maailmavaadet ja arusaamist ja ka tajumist enda kohta näha proportsioone. Ja kui me nüüd mõtleme käesoleva sajandi jooksul, siis siia on aeg-ajalt jõudnud ka selliseid tipplauljaid, näiteks temaga hääleliigikaaslane Dmitri Forstovskija on Eestis lausa mitu korda esinenud, aga ilmselt siin on samamoodi küsimus selles, et tema klaveripartner Ivari Ilja on teatavasti Eestist pärit. Võib olla ilma tema panuseta ei oleks Varstovskisin üldse mitte kunagi esinenud. Samuti on siis siin andnud korduvalt kontserdi, seega reiras, kes aga ilmselgelt on juba oma karjääri lõpusirgel. Eks võiks nimetada neid lauljaid veel, aga samas saame seda vähemalt Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaega vaadates pidada selliseks tippsündmuseks, mis nüüd kohe hooaja alguses meid tabas nii-öelda jah, absoluutselt, ja võiks ju arvata, kui hooaeg hakkab niimoodi, siis kuhu edasi? Aga rääkides nüüd veel veidi sämpsonist, et te olete mõlemad tegelikult päris suure osa oma elust töötanud väljaspool Eestit, kuidas Euroopas sämpsoni peale vaadatakse Viinistu peetika väga omaks inimeseks. Nimi riigiooperis sel ajal, kui mina seal õppisin ja töötasin pärast Folsoopressis ampson oli, noh, võib-olla üks armastatumaid lauljad üldse viini, seda käis ka meil koolis mitmed korrad meistrikursust tegemas ja noh, kuidagi see tema seene presents selle linna kultuuripildis oli nii niivõrd suveräänne. Mul on selles mõttes minu jaoks oli see suhteliselt nagu liigutav, seda nüüd siin näha. Meie Eesti saalis Eesti publikule väga palju aastaid on mööda läinud ja sel ajal oli see tõesti tema võib-olla kõige teravam aeg ta oli, ta oli uskumatult heas vormis ja selline kõige võimsam ta natukene nagu sarnane mastaabilt, siis võib-olla siis ütleks teine naislaulja sinna kõrvale Renee Fleming, kes on täpselt samamoodi küll rahvuselt ameeriklane, aga uskumatult laia ampluaaga ja väga erinevate kultuuride ja keelte muusikat laulnud täpselt samamoodi väga palju kammermuusikat mitte ainult ooperit, nii et jah, nad on universaalsed ja samas ma pean tunnistama, et minu jaoks tuli tohutu üllatusena, et möödunud kevadel, maikuus, kui Paavo Järvi debüteeris La Scala ooperidirigendina Sis debüteeris La Scala laval ka Toomas Hämpson, kuna ta on juba niivõrd pikalt laulnud ja ikkagi väga paljudes ooperimajades üle maailma. Tõenäoliselt on siis ka ikkagi itaalia ooper ja ooperimaja võib-olla selline, kes naljalt siis Ameerikast tulnud lauljat avasüli vastu ei võta, ei oska kommenteerisin ja seda peab endalt itaallaste käest küsima, et aga on, on ju ajaloos ennegi ette tulnud, et las skaalal on omad põhimõtted või ma arvan, et see ei ole praeguse saade, kus hakatakse analüüsima kamara, tähendab, see on nüüd alles Loskalast debüteeris? Ei, küll ei heida talle varju samodeedeebiteeristega nüüd Estonia kontserdisaali laval. Laulja on nüüdseks juba 62 aastane ja tema karjäär on tõepoolest olnud väga pikk ja see paistab silmaga tohutult suure repertuaari nimistu poolest. Nagu ta ise ütles mulle ka intervjuus, et ta eelistab laulda just selliseid kangelasi, kes teevad siis selle ooperijooksul läbi mingi teatava psühholoogilise muutuse, et tal ka endal oleks ka teatraalses pooles huvitav selle rolliga tegeleda, mitte siis ainult vokaalse poolega. Noh, ma arvan, et me saime täiesti imelise õhtu osaliseks, kõik see oli nii tore, et kui ta lavale tuli, siis aplaus oli säärane, mis on tavaliselt peale kontsert. Ja väga kummaline, mässasin, mõtlesin, et need rändselli laulud, need on Mahleri nii noorelt kirjutatud, noh see kogu see kontsert oligi ju noor maaler ja kui me vaatame, et kui 24, viie aastaselt suurest südamevalust kirjutatud tsükkel siis noh, võiks ju arvata, et see ongi noore inimese selline värske, esimene draama, kõik need emotsioonid, mis seal käivad ja siis astub lavale 62 aastane mees kes on nii-öelda juba selles perspektiivist on ju palju läbi elanud ja kindlasti palju arvukamaks saanud. Ja siis, et kuidas siis vahendada selle noore mehe sellist ülisenti, mentaalseid emotsioone ja, ja selles suhtes jällegi tulebki seal see suure kunstniku, mida siis võib-olla kokkuleppeliselt nimetame suhe kunstniku fenomeniks, et Ta annab ennast niimoodi muusika valdusesse ja selle sõnumi valdusesse, et sa kuuledki seal täpselt samamoodi seda siirast haavatavad noort meest. Kunstnik, kes võtab riske, on nii kohutavalt huvitav ja jääb alati meelde. Isegi kui võib-olla vokaalselt kõiki ei õnnestu sajaprotsendiliselt enam. Kuidas ma ütlen, palju huvitavam ja palju liigutavam on vaadata seda muusikaliselt sisuliselt laval läbielatavad ja, ja igat sõna mõistvad esitust kui perfektseid noote. Nojah, sellest üldiselt kui lauljast laiemalt rääkides, siis tegemist on ju ka ju suurepärase näitlejaga, selles mõttes tema repertuaar on või tema ampluaa on paljuski ka selle tõttu ikkagi äärmiselt lai. Noh, ei ole ju te kuulmise Glasgise Verdi häälega nagu ma ei tea, Renato persoon või, või kaputšilli. Aga samas tema märkmed, et mida ma olen ka näinud, on äärmiselt subjektiivne, äärmiselt veenev ja ütleme, seal ei jäänud ka vokaalselt midagi puudu. Et need on sellised tüübid noh, läbi ajaloo olnud nagu marja kallas või, või ka Domingo, et äärmiselt lai ampluaa just nimelt et nende, selliste universaalsete kunstniku omaduste tõttu ta kuulub kindlasti nende hulka. Me teame seda, et lisaks siis pidevale tegevusele nii kontserdi kui ooperilaval tegutseb samas rämps on ka näiteks Heidelbergi ülikoolis filosoofia professorina ja ta on veel mitme muusikakõrgkooli audoktor, ta on väga pühendunud Mahleri uurija ja seetõttu kuidagi märgiliselt väga tore, et just Eestis ettekandele tõi just need varased Mahleri laulud tema kõige esimene laulutsükkel ja samas ka teos, mida siis ampson ise on läbi kogu oma karjääri järjepidevalt esitanud või oleks kõige kuulsamaid, on tema salvestus aastast 91 Deutsche grammofon-ile, kus ta siis tegi veel koos teod. Leonard Bernsteini iga, kes toona juhatas ja aga intervjuus rääkis mulle kui detailselt tal on siiamaani salvestus meeles, hoolimata sellest, et see on juba tükk aega tagasi aja jooksul inimese hääl tegelikult areneb ja muutub päris tugevalt, et mis tunne võib olla laulda tsüklit, millega tegelemist alustasid juba väga varases nooruses. Persteni roll maaler interpredina on ju meile kõigile teada, eks ju, et selles mõttes see ta tähempsoniga selle salvestuse tegi, see on iseenesest juba selline märg, mis on sellel lauljal eluaeg kaaslasega seal polekski rohkem midagi vaja olnud. Nii et, et me sellest nii-öelda sellisest kuldlõikest või sellisest liinist nüüd otsapidi osa saime, eks ju, mis meieni jõudis jälle, me peame ka ikkagi nagu mõistma selliseid suuri kultuurisündmusi, mis siis otsapidi meid puudutavad suutraditsioon ja muidugi imeline oli näha elavas ettekandes nii Neeme Järvi, kuid oma sämpsoni koostööd laval kõiki teavad, et Mahleri orkester iseenesest Yorkestratsioon on väga suur. See on mitmekordsed instrumendid, tihe faktuur ja mulle kui lauljale oli just väga huvitav näha seda, kuidas olid kaks partnerit laval hingates ühtemoodi toetades andes järgi, kus vaja võttes orkestrit maha, kus vaja, et see dünaamika ja no ütleme tehnilise poole pealt, et noh, et kui mõelda nende laulude intiimsusele ja mõelda selle orkestri suurusele, siis tekib seal esmapilgul selles võrrandis on juba selline konflikt sisse kirjutatud ja kuidas vormitakse koos selle suure orkestriga midagi nii intiimset ja midagi nii liigutavat, et Estonia kontsertsaal jah, selles mõttes suuri rahvahulkasid sinna ei jõua, sest et see ei ole, ei räägi kahe tuhandesest saalist. No oleks ju tore, räägitakse orkestrist ja mulle jäi siiski mulje, orkester tundis end laval võib-olla teisiti või mis mulje ideele saalist vaadates? No ma arvan, et sellel kontserdil ei olnudki midagi tavapärast. Noh, võib ainult ette kujutada, et, et selle vastutuse suurust tegemist on ju ka lindistusega. Kui ikkagi pinge on väga suur. Me oleme ikkagi kõik inimesed ideaalset olukorda, võib-olla kus kõik õnnestub suurepäraselt ja kõik on imelises lõdvestunud keskenduses. Ütleme, et selleks peaks neid situatsioone, oleme ikka palju, et mille peal harjutada, et ma arvan, et lihtsalt see vastutuse ja pinge koli ka ja võib-olla seda oli natuke tunda. Aga see on ju arusaadav, ütleme, tase on praegu ikkagi väga-väga palju stabiilsem kui mõned aastad tagasi, aga et siiski ka esineb jälle selliseid kontserte, kus üht-teist juhtub, aga alati juhtub, ei maksa üle dramatiseerida, kellelgi on see, et meil on praegu väga tõsine proovida ja salvestuse periood käsil ja mõnel võivad seal huuled ära väsida, siis selleks hetkeks justkui on tarvis soolot mängida, seda ikka tuleb ette. Ja natukene ongi tegelikult, et see, mis on tänapäeva lindistuste ja digitaalse salvestuste fenomen, et timmitakse ju kõik plaadil niimoodi, et tekib selline perfektsuse illusioon, aga perfektsust ei ole kunagi olnud. Me võime mingisuguseid hetki kontserditel nimetada, siis noh, see oli selline, et ihukarvad tõusid püsti ja mis igasuguseid tundmusi sa võid tekitada perfektset, inimest perfektselt, mis iganes ja selles ebaperfektsusest tegelikult võib-olla ongi see perfektsust mõnikord ja selles on väga suur tõde, muideks nendel aegadel, kui me kõik plaat ostsime ei ole korrektne öelda, nokitseda rikkana plaadutab, aga olid ajad, kus neid sai hoolega ostetud ja, ja ma pean ütlema, et mul on terve, terve kogu plaate, laivõtteid. Ja veel, kõige paremad on veel need, mis on antud välja täielik avantüür, tegelikult, eks, kui keegi on saalist mikrofoniga võtnud mingi etenduse peale, sellest tuli plaat välja antud ja minu jaoks on need kõige huvitavamad, kõige põnevamad ja kui ma mõtlen näiteks minu maestro, kelle juures ma küll kahjuks väga pikalt ei olnud, aga kes mind väga palju aitas maestro Carobergonzi, mul temaga mitmed mõtted, näiteks Durandot, mis on, mis on võetud, said, ma kuulen täpselt, kuidas ta üle orkestri tuleb, kus ta puhkab, kus ta annab, sa saad järsku mingisuguse pildi, see inimene muutub sulle järsku, see suur geenius ja geenius ta oli muutub sulle järsku inimlikuks ja, ja arusaadavalt õnneta, aga kas sa saad aru, et tal olid ka omad väiksed väiksed probleemid, millega ta seal võitles, aga ikkagi ta oli suur, eks ju, et see just see vahetu, elava kontserdikogemuse, et see ei kaalu üles ju mitte ühtegi perfektselt välja antud siidid ja ma mõtlen seda, mis mikspärast on ka kohutavalt oluline jälle tulles selle juurde tagasi, et me oleksime see, see vereringeosa, et, et meil siin käiksid kõik kui tõesti noh, tippu välja ja mitte ainult, aga ka lihtsalt väga head kunstnikud, kes, kes on rahvusvaheliselt tegevad. Mäletan, kui ma läksin omal ajal Viini ja hakkasin seal käima, siis tõesti väga aktiivselt riigiooperis kuulama, seda oli võimalik seisukoht, maksis 20 šillingit seda ikka maksta ja minu jaoks oli üks esimene faas, mis oli mul täielik šokk ja mis võttis ikka väga palju aega tulla sellest sellest plaadisalvestuste nii-öelda kuulamisharjumusest välja. Esiteks on alati see, et laulja on põhja keeratud, orkester on kuskil kaugel ja kõik on perfektne ja kõik on natukene kesksagedus üle keeratud, et ikka särava. Ma läksin edasi sellest jamast nagu välja tulla ja hakata kuulama, kuidas nad tegelikult kõlavad ja, ja mismoodi üks suur laulja, keda sa tead, seal olid šikov, keda ma olin kuulnud, eks ju. Jumal kui palju plaatide pealt minu lemmikud, eks ju, ja vot see on tegelikult eeldus üleüldse, see on täpselt see, mis meil siin näiteks Heleniga, noori lauljaid, haridus, onju puudu, eks ju, et see noor laulja saaks minna saalia, kuulata, kuidas asi tegelikult peaks nagu käima. Aga ometi on alati see miski, mis jääb ühelt plaadi vedeedi salvestusel puudu. Konkreetselt, kui me nüüd räägimegi Toomas Hämpsoni kontserdist kui olla, siis kohapeal ja tajuda seda mingisugust sõnastamata, et energiat ja emotsiooni, mis siis temast sellel hetkel tuleb. Sa mainisid siin seda ihukarvad püsti tõusmist, selle tunde mulle see kontsert andiski, hoolimata sellest, et mõtlesin mingil hetkel ka sellele, et kui pikk peaks olema ühe hea baritoni karjäär et antud kontsert siiski kohati jättis nagu mulje, et solisti hääl võib-olla hakkab veidi väsima, et kas küsimus võib olla selles, et juba on selline iga, et neid Kerge lüürilise baritoni kõrgeid noote juba ongi mõnevõrra keerukam laulda. Kui üks kunstnik on ikkagi laulnud ennast inimeste südamesse, siis noh, selge on, see ei ole selles mõttes, küsimused, ei saa võrrelda kolmekümneaastast 60 aastasega ja, ja see on nii loomulik ja, ja seda ei olegi vaja teha ja inimeste füsioloogiat ja hääl on nii õrn aparatuur või instrumente on koos meiega kaasas, mis aasta külma eest panna sooja ja nii edasi. Et on neid, kes on kaheksakümneaastaselt veel täiesti noh, need on nähtused, eks ole, kelle vokaal justkui tundub, et polegi puutunud kokku ajavahedega. Ja see on, see on nii individuaalne ja sellel võib-olla ei olegi vaja nii väga peatuda, et aga sellegipoolest nagu ma mainisin siin, et isegi tunnetades võib-olla sellist vokaalset kerget väsimust ja võib-olla see oli selle päevaga seotud või kliimamuutusega seotud, eks me ju ei tea siis ikkagi see on nii liigutav, mismoodi üks laulja, mismoodi üks kunstnik ikkagi annab järgi sellele, mida, mida küsib muusika. Ta võtab riske. Ta proovib avaldada seda lootusetust või valu oma häälevärviga ja riskides isegi võib-olla nii, et see ei kõla nii, nagu ta ideaalis võiks kõlada. Vot see on teisejärguline, aga kui tõesti sellest konsensus rääkida ja nagu sa selle peale jutuviisid, siis seal tegelikult just võib-olla mõnes mõttes seesama teema, millest ma ennem rääkisin ja mis on niivõrd oluline mõista, et ka need suured kunstnikud ja Hanson on ikkagi mees, keda võiks nagu geeniuseks tituleerida. Nad on inimesed lihast ja luust ja neil on igasuguseid päevi ja aastad mõjuvad ka neile ja nii edasi. Aga noh, geenius on omad omad reeglid, eks ju, ja mis on lubatud ja mis ei ole. Ja näiteks konkreetselt tulles nüüd see kontserdi peale, siis minu jaoks võib-olla kõige muljetavaldav on see, et noh, ta ju kahte lugu kordas ja nad olid korrates õnnestunud selgelt, tähendab selles mõttes tegelikult ütleme, see tema kogemus ja, ja see on ju täiesti muljetavaldav, nii et selles mõttes ma tulen veel kord selle juurde, see eilne kontsert oli dokument ühest suurest kunstnikust, kes täna on selline ja me saime sellest osa ja korrates ennast veel kord me saime ühest suurest traditsioonist osa, meenutades tema salvestusele Pösteniga, eks seal seal midagi väga-väga suur üks suur traditsioon, mis otsapidi meile siia jõudis ja mul on kohutavalt kahju, et ma nägin niivõrd vähe tudengid seal saalis, eile näiteks neid oleks võinud siiski olla rohkem. Ma mõtlen seda, et no õnneks neid oli seal kohutavalt oluline teema ja me oleme ju oma hariduse kujunemisaja veetnud sellistes olulistes metropolides ja noh, see, mida sa seal kuuled ja näed, ja just nimelt ka see inimlik moment tulla sellest nii-öelda steriilsed salvestuste maailmast välja ja näha, kuidas tegelikult suured kunstnikud laval ennast leiavad ja, ja millised on nende paremad ja halvemad päevad, see on, see on see, mis see ongi, annab võimaluse, ongi päris sellepärast me neid armastame. Nad, vot sellised on. Ja milles annab siis võimaluse mõista, et tõesti, et tegelikult õpingu ajal sageli on inimesed keskenduvad ainult laia hääletehnika omandamisele. Aga tegelikult see, mida me näeme ühe suure kunstniku puhul, ongi see, et dist ikkagi peaaegu et kõige olulisemaks osutuda tema isiksus. Noh, see on ikkagi kombinatsioon, et me ei saa kunagi rääkida muusika puhul selles mõttes küll, et alati jälle saab läbi instrumendi midagi teha, et kui mul ikkagi seda klaverit ees ei ole, ema näpusi liigutan. No siis ma teen nalja, soundi ei tule. Et loomulikult saab midagi avaldada, saab midagi öelda läbi pilli. Et me ei saa selles mõttes seda pilli osatähtsust need nüüd ära võtta ja kõige tähtsam on isiksus ja mehaanilist ei ole selles kombinatsioonis mitte kunagi. Aga samas ma olen ka kuulnud väga häid vokaliste, keda ma ei peakunstnikeks. Ma olen kuulnud suurepäraseid kunstnikke, kes ei ole võib-olla nii head vokalistid. Aga ma lähen iga kell nende kontserdile. Muidugi suurepärane on, kui kõik suurepärased kvaliteedid satuvad sellel päeval just kokku ja inspiratsioon ja jumala vaim hõljub meie peade kohal, et kõik igasuguseid hetki on, aga üks hetk ei ole vähem vähem ilusam kui teine, kui inimene on kohal. Me siin oleme, ma arvan, veendunud, et see suursündmus on aset leidnud. Ilus hääl on inimesel ikkagi kaasasündinud, kuigi tehnika õpitavaga, kas kunstnikuks sünnitakse või õpitakse. Mis sa, Johan arvad, või ma ei tea, ilmselt kasvatakse kuidagi või see, kui ütleme, see ongi tegelikult mina elan siin praegu, ütles, et, et noh, et kust maalt siis on kunstnik, sest on selge see, et eks see käsitöömoment, et on ju paratamatult meie alal väga tugev ja ma mingil juhul ei alahindaks. Loomulikult peab kõigepealt olema tehniline valmistus, loomulikult peab olema meisterlikkus, ametioskus ja nii edasi, eks ju, ja ja no kes siis kasvab kunstnikuks ja kes ei kasvab. Minu jaoks on probleem, kui mõnele, kes teeb tõesti oma tööd väga meisterlikult, väga virtuaalselt, aga üldiselt jah, aga nuhta ikka see tõlgitsus ei ole ikka see ja selle tõttu ja kui me siis seda ei arvesta, no p järgi, eks ju. Tegi kui miski on nii siiralt ja, ja tunnetatud ja vahetu, siis seda tajub igaüks, ma arvan, mingisugusel imelisel, närvirakutasandil selleks ei pea olema käinud läbi ülikoole, tunnetada, mis haarab kontserdile, mis ei haara ja samas ka laulja oli alati vaja käia selleks läbi ülikoole minu jaoks kõige huvitavam on see, et kui erinevad võivad olla lauljad just selle poole pealt ka, et tegelikult ju aju-uurijad räägivad siis kahe erineva poolkera toimimisest ja kindlasti ikkagi laulmine on tugevalt seotud selle emotsionaalse poolega. Aga samas kui inimene nagu Thomas rämps on, kes on ka ilmselgelt ju täiesti silmapaistev intellektuaal Loogolmusikas paratamatult ikkagi on tekst ja muusika ilma selles mõttes, et see on selgelt, see ongi selle töö spetsiifika ja loomulikult Hämpsoni jaa, intellektuaalne kaal, see läheb sinna Fischeri viska ja sinnakanti, eks ju, need, see ei ole tavaline tase oma. Aga samas on olnud ju fantastilisi lauljaid, kes ei saa mitte ühtegi sõna aru, mida nad laulavad ja see, mida nad teevad, on lihtsalt imeline inimeste nendest põlvili. No aga see ongi, erinevus inimestest sõltub inimestest ja teine asi on see, et tegelikult on tore, et no nii erinevaid võimalusi ja erinevaid variante, et me võime ju siin kokku leppida mingisugustes terminites. Aga täpselt nagu Juhan ütleski varem, et kunst ei ole see, mida saad sentimeetriga mõõta. Ja see mõõtmiskoht asub südames, midagi ei ole öelda. Ja võib-olla isegi ei ole vaja kõike artikuleerida ja see on üks väike eluministeeriumile ja, ja pluss jälle see väga suur vastuolu tegelikult jälle, mida rohkem inimene õpib, uurib, areneb, teada, saab seda rohkem ka tekivad talle mingisugused hinnangud asjadele ja soov võib-olla teha asju õigesti, kest kohe jälle meelde lauset omas Janssoni intervjuust, kus sa ütled, et see on nagu kõige viimane asi, mida üks kunstnik peaks püüdma teha, teha asju õigesti, kuigi neid kunstnikke, kellel on kohe selline nägu peas, et see kõik, mis nad teevad, on väga õige. Neid on ju küll ja veel. Et on inimesi, kes on oma koolis kinni ja, ja kes nii-öelda teevad võib-olla väga hästi oma asjaga, sa näed, et ta on lapsepõlves ka jätkuvalt, et noh, see on ja mis on see kunstnikuks kasvamise puhul ju kõige olulisem moment, et sa ühest küljest elad lõpuni mingisse kooli mingitesse raamidesse sisse, siis murrad sealt välja ja siis alles iseendaks on mingisugune oma jõud peab olema, et lõpuks selleks liblikaks muutuda. Igaüks võib-olla murrasat läbi. Ennem siin just rääkisime veidi ka sellest, et kuidas, selles mõttes on tegelikult maailm muutunud, et ikkagi lauljad peavad paratamatult tulema vastu dirigentide maitsele ja kui näiteks dirigent kujutleb ühes rollis, et teatava hääletämbriga lauljat, siis võib-olla see lauljas tarolliga laulma tuleb kuigi võib-olla füsioloogilised mõttes ei pruugi see alati olla selle laulja häälele kõige sobivam. Midagi ei ole teha, kui sa ikkagi pead laulma õhtust õhtusse rolle, mis on sul nagu natukene piiri peal või sealt üle, eks ju. Siis see nagu ütles minu õpetaja tomaabublescu Viinis, et sa võid oma hääle raamidest välja minna ka väga intelligentsed ja siis jälle pärast ruttu tagasi tulla, eks ju, et nii on võimalik elada, aga see on meeletu pinge, kuhu laulja tegelikult asetatakse üha rohkem ja rohkem. Me kõik peame laulma kogu aeg asju, mis ei ole võib-olla ideaalselt järele ja muidugi mida suuremad nimed, seda suurem surve neil on, seal on juba omaette nii-öelda business taga ja kokkulepped, mis on tehtud ja see on praeguse aja paljuski probleeme. Dirigendid armastavad väga sellistes dramaatilistes partiides kuulda lüürilisi hääli. Tihtipeale sellised pelganto hääletavad laulma raskeid Verdisid ja Wagneri, mis tegelikult nohjah noore häälega ta annab väga huvitava efekti ja noorhäälse hääl võib isegi kanda üle orkestri ja nii, aga, aga tegelikult see asi ei ole perspektiivne, inimene laulab nii ruttu maha, see selliste asjadega on kahjuks hästi palju ja ja see ei ole muidugi ka mitte praegu, vaid see on ilmselt, mis on ikkagi lauljaks olemise ka on noh, paratamatult suuremal-vähemal määral kaasas käib ja sellega on aegade algusest, ma arvan ka varem oli ikkagi seda mõistmist rohkem ja teame kollegoroti laulud enne neljakümnendat eluaastat teatavaid Verdi partiisid, ta lihtsalt ei laulnud neid, eksju, praegu on see mingisugune 28 aastane Othellot, niiet Kärsub, et noh, kas see on siis perspektiivne. Samas Jonas Kaufmann ootab väga kaua alles sellel suvel debüteeris ta esimest korda hotellona, kuigi tegelikult teadaolevalt talle on seda rolli väga palju varem pakutud meie Henrik Rummi laulnud kuni karjääri lõpuni hotellotivad olnud kogu aeg, seda palun, eks ju, et ta lihtsalt vota ei laulnud, sest see ei olnud tema häälele ja nii et jah, sellised rasked valikud. Kas lauljale endale jääb ikkagi selline individuaalne võimalus midagi otsustada või siis kuulata oma mentori soovitusi või on ikkagi agentuur see, kes paneb väga tugeva surve talle peale? Mul tuleb siinkohal ühe loetud Renee Flamingo raamatust üks seik, kus ta läks ühel hetkel nõu küsima oma vanema ja, ja väga austustvääriva kolleegi käest kes talle ütles, näitas näpuga kõrisõlmele, ütles, et naiset ainult sina tead, ainult sina saad vastutada ja teada oma hääleaparaati ükskõik, mida maa ilmselt nõuab. Kui sina ei ütle ei või, ja õigel hetkel siis mitte keegi pärast ei laula sinu eest ja seisa seal laval ja ei võta vastu Kasobatsioone või siis kehvemal juhul oleks kuskilt on see kompromiss vajavatele selles mõttes, et seal on paratamatult see, et võib-olla ka mingi kompromiss tähendab väga kasuliku tehingu ärajätmist ja seal ühel hetkel tegelikult loebki, see, kus inimene ise seisab oma arusaamiste, vajaduste ja tõekspidamistega. Aga miks ma seda puudutasin, ennem oli see, et tõesti praegu, kui me natuke loeme nagu rahvusvahelises skulptuuri ajakirjanduses seda lõputut venitamist praeguse aja ütleme, keskmise põlvkonna suurte staaride suhtes kui paljuneda ütlevad ja kui vastutustundetud nad on ja miks nad ikka nii ebastabiilsus see asi on läinud üle igasuguse piiri minu arvates lauljate kallal närimine suurte lauljate kallal ja tegelikult, et noh, kui sa vaatad seda, et mis ülesandeid Nad peavad tegelikult võtma, eks ju, mida neilt oodatakse ja mis hääled neil tegelikult on ja kõik edasi, see on, need asjad ei klapi kokkutarbelise respekt laulja suhtes, see on ikkagi läinud väga-väga palju tagasi. Häälepaelad, mis on ka üks üks lihaskehal, on ikkagi omad piirid, eks ja oli väike lihasse. Mõned ei kujuta ette, kui väike lihas siiski, seda, et selles mõttes selles mõttes ma arvan, et lauljad ikkagi võiksid nautida natuke rohkem mõistmist ja lugupidamist, sest see on tegelikult võrreldav tippspordiga ja see on natuke hullem kui tiks. Nojah, samas ka mõnedel lauljatel on ju väga kindlalt väljakujunenud näiteks ka mainitud klemingil tema on alati olnud väga palju moodsatites tausta, teda nimetataksegi nende heliloojate lauljaks. Nagu tema hiljutine soolokontsert Helsingis näitas, siis tõenäoliselt osaliselt ka see on aidanud tal oma vormi väga heana hoida ikkagi väga pika karjääri vältel. No samamoodi siin ka lugedes intervjuusid Forstovskiga, kes on ka öelnud, et on rolle, mida ta on kogu aeg edasi lükanud sellise dramaatilise maid rolle võttis ta täiesti vastu alles seal, kus just 50. eluaasta künnisel just selleks, et oma karjääri nii-öelda pikendada. Samas jälle, kas me alustasime juttude oma sämpsoni kontserdist, tema repertuaari nimekiri on tõesti tegelikult tohutult ulatuslik, lauljaid on tõesti erinevaid ja, ja noh, ma ei kujuta ette, ma ei tea, Luciano Pavarotti esituses seal laulsid eks ju, ja milleks ta oleks vajanud on suuri geniaalseid lauljaid, kes on kitsama plua meistrid ja on inimesi, kes, kes võivad endale väga laia ampluaad lubada ja ja Hanson on tõesti äärmiselt universaalne, äärmiselt universaalne laulja ja kunstnik ja, ja küsimus on jah, just nimelt selles loomulikult võib-olla tõesti mingit Verdi partiid ma parema meelega kuulaks lõunutši esitusele, eks ju, ja ja võib-olla seal kui see tema kunstniku veenvuse sugestiivsus siiski on, on hämmastav ja seda ma olen niivõrd palju kogenud vahetult ja live is ja et, et see on asi, mis, mis muidugi väga suures Neli käes, stuudios olid lauljad Helen Lepalaan ja Juhan Tralla. Meie vestluse vahepeal kuulasime katkendeid kontserdiülekandest ja samuti kuulasime ka üht katkendit Deutsche grammofoni albumilt aastast 1990 ükskust. Sama sämpson musitseerib Leonard Bernsteini ja Viini Filharmoonikute kant. Taas Ämpsoni kontsert oli publikule tähtis nii märgilises kui emotsionaalses mõttes. Kui te seal kontserdil käia ei saanud, siis olete teretulnud kuulama selle kontserdi salvestust meie kodulehel kontserdisaalis rubriigis ja kui teil tekib selle kohta mõtteid või arvamusi, siis palun kirjutage heligaja foorumisse. MINA, OLEN, anne Fromic. Tänan teid kuulamast. Ja tere tulemast kuulama traditsioonilise rubriigi muusik mõtleb juubelisaadet. Stuudios on Hector Paju. Oleme mitmes saates mõtisklenud muusika seotusest teiste elualadega nagu euroliidu või füüsikaga. Tänane teema on aga suure uudisväärtusega, kuna meie rubriigile on au olla esimene, kes antud teemast laiemat avalikkust teavitab. Muusikasõbrad teevad kindlasti, et 2018. aasta sügisel on plaanis Arvo Pärdi keskuse uue hoone avamine. Vaadates Pärdi muusika suurele ülemaailmsele kandepinnale, tekkis seoses uue keskuse avamisega teema riiklikul ja omavalitsuse tasandil. Kuidas võimaldada suurte rahvahulkade ligipääsu mastaapse rahvusvahelisele keskusele. Keskus asub nimelt Tallinnast 35 kilomeetri kaugusel ning sinna viib suhteliselt kitsas ja niigi liiklusega üle koormatud tee. Samas on keskusesse oodata suuri külastajate masse. Oluline osa on tulemas väljastpoolt Eestit. Tihtipeale on keerukatele olukordadele olemas suurepärased, kuid sageli ootamatu hina tunduvad lahendused. Majanduse ja kommunikatsiooniministeeriumi spetsialistide grupp pakkus ühe lahendusena välja ligipääse meritsi ning täna võime öelda, et antud lahendus on saanud ka rahastuse osas positiivse otsuse. Projekti rahastust tuleb kombineeritult Euroopa Liidu struktuurifondidest PRIA maaelu arendamise meetmest Eesti riigieelarvest ning ka hasartmängumaksufondist. Nüüd veidi lähemalt sellest, mida meritsi ligipääs Arvo Pärdi keskusele endast kujutab. Esiteks lohusalu sadama süvendamine ja laiendamine, samuti uute kaide sadamahoonete väljaehitamine. Eesmärgiks on võimaldada ligipääs kruiisilaevadele. Peale kapitaalset ümberehitust võimaldab lohusalu sadam vastu võtta ka maailma suurimat kruiisilaeva Harman juurde, siis mille pikkus on 362 meetrit, süvis veidi alla 23 meetri. Nimetatud kruiisilaevaoperaatorfirma on juba ka tundnud huvi külastajate uude keskusesse toomise vastu. Samuti on hetkel käimas Kultuuriministeeriumi komisjoni läbirääkimised mitmete teiste kruiisilaevade operaatorfirmadega. Lisaks sadama laienduse on plaanis ka sadamakeskuse vahelise ligi kolme kilomeetrise teelõigu ehitamine neljarealiseks. Koos mitmetasandiliste, ristmike ja loomadele mõeldud ökoduktidega. Antud teelõik võimaldaks tuhandete kruiisituristide mugava toimetamise sadamast otse Arvo Pärdi keskusesse. Hetkel kasutusel oleva info kohaselt on läbirääkimised teeäärsete maaomanikega jõudmas lõpusirgele ning ehitus võib alata juba selle aasta oktoobris. Sadama laienduse ega ühenduste ehitustööde alguseks on planeeritud sümboolselt rahvusvaheline muusikapäev. Esimene oktoober. Lõpetuseks võib öelda, et vastupidiselt Rail Baltica või näiteks ka reidi tee projektile, mis on leidnud vastuseisu loodushoidjate seas on Pärdi keskuse meritsi ligipääsu projekt hoolimata ehitustööde mastaapsusest leidnud ka looduskaitsjate seas poolehoidu kuna see hoiab ära prognoositavalt aastas umbes 48000 külastaja toimetamise Tallinna kesklinnast 35 kilomeetri kaugusele ja tagasi. Seda kõike mööda niigi koormatud kitsaid teid puhast õhku on raske üle hinnata. Nagu näitas ka meile Rail Baltica projekti majanduslik analüüs. Tänan kaasa mõtlemast. Stuudios oli Ekdoli Paju.