Tere, head kuulajad, MINA OLEN Lis hektarilt 2017. 10. aasta sügishooaja esimene heligajad teeb tagasivaate muusika suvele. Põhjalikku luubi all on kaks augustikuus toimunud festivali. Need on Birgitta festival ja Pärnu muusikafestival. Oma muljeid jagavad Tiiule väld, Kristel Pappel, Harry Liivrand ja Toomas ping. Tänase selga ajas avaneb ka uus rubriik. Muusik mõtleb, sõna saab hekto lei pajukaja. Tänast saadet alustame aga põikega 21. juuli õhtusse, kui Kuressaare Laurentiuse kirikus kõlasid soololaulud ja ooperiaariad metsosopran Kai Rüütli esituses. Klaveril oli Riina pikani. Toimetaja Miina Pärn kõneles sellest laulja ja vokaalpedagoogi Tiiu Lewaldiga. Ma kardan, et paljud meie kuulajad isegi ei tea, et selline kontsert. Meil siin Eestis hiljaaegu toimus, selge on see, et Kai Rüütel on juba mujal maailmas õnneks endale saavutanud sellise positsiooni, et ta võib-olla sealpool ei vajagi rohkemat reklaami, kui see tänapäeva internetiavarustes liigub. Sest laulda Cowell kaadenis koos Jonas Kaufmann niga Verdi J tellos. Aga laulda selliseid irigendiga nagu Anton juba pano, see on ikka suur väärtus. Aga jah, Kuressaares kahjuks jah, möödusse kontserte ainult sellise informatsiooniga, et oli ooperibukletis kontsert, kirjas olid ilusad pildid temast ja Riina pikanist, kes teda klaveri saatis, see on pikaajaline Estonia teatri repetiitor ja oli ka kaua kirjas, aga kui inimesed ei olnud käinud päris, siis nendel puudus igasugune info, sest sihilikult vaatasin Kuressaare keskuses igal pool ringi, seal oli no vähemalt 10 15 erisugust reklaami, aga sellest kontserdist ei olnud ühtki ja ma pean ütlema, et tänu minule tuli sinna Laurentsiuse kirikus vist üks viis-kuus inimest juurde, sest et õnneks väga palju tuttavaid oli selle ooperipäevade puhul Kuressaares näha ja ma tegin lihtsalt nii-öelda reklaami. Millise mulje see kontsert teile siis jättis ära, on võib-olla lörtsitud see sõna super hea, aga ega siin ei ole võimalik sõnadega ju seda väljendada, mis üks niisugune täismahus soolokontsert endas sisaldab, aga minu jaoks oli see igas mõttes täis panus mõlema interpreedi poolt, sest ma ju ei tea, kui palju nad omavahel olid enne proove saanud teha. Arvata võib, et mitte palju, aga Riina pikani on nii suure kogemusega pianist just lauljatega tegutsemisel, nii et neil oli tunda, et neil oli niisugune ühine hingamine ja see oli väga nauditav ja muidugi mis oli eriline, sellel kontserdil oli just see, et nagu seal natukene ka rääkis Kai Rüütel, siis ta ei olnud enne soolokontsertidest laulnud Eesti muusikat. Ja kuna oli just ju hiljuti lahkunud meie Veljo Tormis, siis ta oli võtnud Veljo Tormise ja meni Nurme luuletustele laulutsükli nukrad viivud. See on äärmiselt kaunis, väga noore Tormise poolt loodud ja ta ei ole eriti noh, niisugune suure, mingisuguse diapasooniga ja väga nõudlik nüüd puht vokaaltehniliselt, aga sisuliselt väga kaunis ja Kai Rüütel on minu jaoks äärmiselt sisemise põlemisega ja sisemise analüüsiga ja sisemise niisukese eneseandmisega laulja. Ja seekord oli kirik muidugi see, mis annab eriliselt noh, niisuguse hea enesetunde lauljale sellepärast et seal kõik kõlab, kontsert algas muuseas väga toreda sündmusega. Istusime, ootasime, millal kontsert algab, järsku hakkas kuskilt kaugelt, tuli kaugelt kirikusügavusest, nii et me teda ei näinudki. Aga bella ei saa mitte vaiki olla. Juba see võttis nii-öelda silma niiskeks ja tema hääletämber on niivõrd kaunis ja tal on võimalus hääletämbriga nii palju mängida. Teiseks, nad esitasid pärast siis tormist Ester Mägi suurepärased kli Betti Alveri tekstidele ja no need on ka siin omas ajas olnud väga suure vastukajaga leili tammel, neid ju esid ja eriti see viimane laul puust mantel, mis on ju kuidas ema saadab oma toreda lapsukese kõigepealt mängima, siis saadab sõtta Ta ja tagasi saab siis nii-öelda selle pojakese puust mantlis, see on nii raske ja tänases päevas minu meelest eriti väga-väga suure kõnekusega laul ja Kai Rüütel tegi seda fantastiliselt siis olid Brahmsi laulud neli, mis ta laulis, Pramson minu jaoks üks erakordselt laulja, tundlik helilooja, kuna ta oli ise ju väga hea pianist ja ta karjäär algas ju üldse koos viiuldaja Isaiiga siis viiuli legaato, viiuli teemade vedamine on minu jaoks temale parimatest lauludest täpselt samamoodi lummav ja, ja noh, rääkimata sellest, et on küll ette heidetud, et Pramson valinud mitte just kirjandusinimeste meelest kõige väärtuslikumaid luuletekste. Aga luuletekstid on teil kuidagi alati ilmselt mingisuguste oma sisemiste probleemide peegeldajad. Teatavasti ta ju lõpetaski nii-öelda poissmehena, sest elukestev armastus Clara Schumanni vastu see peegeldub minu jaoks peaaegu kõikides tema lauludes. Aga siis lauldi veel Rahmaninovi paar, romansid Tšaikovskit ja siis ka lõpuks var ooperiaariad, mis noh, Ta ilmselt tahtis ka natukene näidata seda valdkonda, milles ta maailmas praegu on läbi löönud ja hea valikuga oli, need ei olnud niisugused Praveerivad lisapalaks, ma võin praegu eksida, kas olid, olid setti või, ja muidugi selle lisapalaga ta demonstreeris ikka ta on ikka väga tugeva tehnika saavutanud ka koloratuuridega ja annaks talle ainult teekonda minna maailmas. Olete te tagantjärele pärast seda kontserti mõelnud nendele põhjustele, kuidas tekkis selline olukord, et Eestis on komand, kaadeni solist, meie oma laulja ja see lihtsalt upub kuskile Kuressaare ooperipäevade sisse lihtsalt ära ja keegi ei saa sellest teada. Ja kuidas seda edaspidi vältida? Minu jaoks, see on üks näide ja et need, kes otsustavad, mis on tõesti tipp, mis on tõesti hea. Need minu meelest on sellest nii-öelda kommertslikus maailmas kuidagi väga kauged, kui me näeme kõikide päevalehtede esikaantel enamjaolt kas popmuusika, heal juhul džässmuusika, minu jaoks on džässmuusika klassika ja, ja ma absoluutselt ei eita seda, sest ma olen ka seal valdkonnas suur fänn. Paljudele headele tegijad, see on, iseküsimus, aga tähendab just nii, et kuhu on asetunud rõhk, millest arvatakse, tuleb tulu, millest arvatakse. Et kassa sõltub sellest, kellele ma nüüd siis seda suurt kella löönud. Et see on ikka minu jaoks väga kurb, aga ma oleks eeldanud, et ka Kai Rüütli kontserdi puhul oleks võinud olla mõne lehe esikaanel. Ta on nii kaunis inimene veel kõigele lisaks. Väga ilus naine. Siin on jah, natukene mingisugused arusaamad lehtede toimetajatel ja siin tuleks minu meelest kõvasti revideerida. Nüüd võtame ette. Kaks olulist festivali, mis toimusid mõlemad augustikuus, neljandast 13. augustini sai Pirita kloostrist taas kaasaegne ooperisaal. Nõnda nagu igal augustil 2005.-st aastast alates, kui seal leiab aset Birgit Ta festival. Klassikaraadio toimetaja Anne promic kutsus stuudiosse Birgitta festivali üle mõtisklema kolm kriitikud, Kristel Pappel, Harry Liivrand ja Toomas supping. Kõigepealt vaatame üle Joseph Haydni oratooriumi aastaajad. Võrreldes nüüd kahe aasta taguse loomisega. Aastaaeg jättis nõrgema mulje, mitte muusikaliselt muusikaline külg oli väga tugev. Siis ehkki lavast oli sama eesti publikule küllalt hästi tuntud ran off Braun siis loomine oli terviklikum ja oli põhjendatum. Nüüd praegu aastaajad, see lavastus koosnes väga eri komponentidest, muidugi olid lauljad, oli Latvija koor, mis oli suurepärane lauljad, tee režia, koori reži võis täiesti nii olla, oli kasutatud loomulikult jällegi publiku osa vahekäike ja teisiti ei saagi, kuhu sa seda kooris muidu vahepeal paigutad. Ja lauljad olid nõus ka üsna selliseid kõhklema panevaid hoogsaid kiigel laulmisi tegema ja ühesõnaga olitegi füüsiliselt nõtked. Aga peale nende olid veel ka tantsijad nagu balletitantsijad ja siis akrobaadid. Ja need komponendid nüüd omavahel hästi ei sobinud. Et kui veel balletitantsijate osa, ehkki see koreograafia oli küllalt fantaasiavaene õlkilt segas vähem siis väga halvasti oli ajastatud akropaatide osa ja, ja see jättis väga juhusliku mulje umbselt tegelikult ka muusikat, justkui need akrobaadid eriti ei tundnud. Seetõttu siis oligi nii, et ühe või teise vokaalsolisti väga raske aari ajal, millega saadi väga hästi hakkama tegi üks akropaatides näiteks batuudihüppeid, mis saavutasid oma kulminatsiooni tunduvalt enne aaria lõppu puu ja teenisid loomulikult publiku käest vaimustunud aplausi. Et mulle tundus, et noh, et rohkem mulle publik tuli tsirkust vaatama ja vähem seda muusikat kuulama. Tähendab, see on väga suur viga. Ja teda ei oleks tohtinud selline lavastaja, kui ta on endast lugupidav, Endast lugupidav lavastaja ja muusikat armastab läbi lasta, see väga rikkus muljet, lõhkus muusikalist loogikat ja see näitas hoolimatust muusika suhtes. Nüüd visuaalselt oli mulje ja selles mõttes, et kostüümikunstnik, mis oli ka üldse kogu selle produktsiooni kunstnike Poznanis, Natalja Colotki, need olid väga õnnestunud, Jantsid olid just seal, ütleme umbes 1800. aasta paiku, 18 sajand lõpeb, siis ma sajandi algus oli väga maitsev, jätkaks kingitud elegantsed ka koorirõivastus ja see andis niukse hea haigusliku atmosfääri. Nagu ka muusikaline pool, et siin ma tõesti tahaksin Risto Joosti väga kiita, kes selle väga garanteeritakse, kontaasia rikkaks muusikaliseks tervikuks kokku pani ja orkester oli nagu ka kaks aastat tagasi. Läbipaistev, erk energiline. Risto Joostile on väga hea fraseerimist tunnetus, ükskõik, kas ta dirigeerib tänapäeva muusikat või klassikat ja nii lauljatel kui orkestri fraseerimine oli väga-väga hea ja nõtke ja suurepärane lei Latvia koor. Nii et, et siin võiks nagu edaspidi kaaluda, kui palju neid oratooriumi lavastad, võib-olla isegi vähem lavastada. Ei, mina olen Kristjaniga täiesti nõus, et selline lihtsalt ma ei tea, mis ajenditel pannakse kokku, erinevad asjad läbimõtlematult kogus selle fantastiliselt esitatud muusika, mida Risto Joost dirigeeris, nagu see koreograafia, Need, batuudihüpped oleks tehtud selleks, et rikkuda ära muusika nautimise võimalus. Et see lihtsalt ajas vihale ja takistas kogu selle muusika nautimist. Aga kas see ei olnud tunnet, et see oligi tegelikult tehtud ikkagi meelelahutuse eesmärgil? Tähendab, hea meelelahutus on suurepärane asi ja seda on väga raske teha ja hea meelelahutus ei tähenda alati ju batuudihüppeid või akrobaatikat või seda, et minnakse konflikti muusikaga. Minu meelest ei tähenda see, et me nõuame professionaalset taset lavastajalt. Meelelahutuse puudumist. Järgmisena saime Birgitta festivalil vaadata juba Brongestil kevadel esietendunud Seppe Verdi ooperid Travjaata, kus siis peaosas olid noored Klaudia Taevi võistlusel edukalt esinenud solistid Annedenissova ja tema partneriks Salfreedona Korea päritolu Alex kinn. Selle etenduse lavastanud Anu lamp, kes tõi ooperi tegevuse tänapäeva jõletast oli siis tuberkuloosihaige tütarlapse asemel saanud narkosõltlane. Harry, kuidas sulle see lähenemine meeldis? See oli lavastaja ehk ainus tillukene väike ideekene, sest kokkuvõttes Anu Lambi teine ooperilavastus minu jaoks esimene, mida ma nüüd tema puhul näinud, oli seal ka ebaõnnestumine. Terve lavastus mõjus väga provinstlikult väga diletantlik kult. Kohati oli äärmiselt piinlik seda vaadata ja kui ei oleks olnud kolme üsna head solisti, Taevi konkursi laureaati oleks tõesti võinud minna ära juba peale esimest vaatust, nagu mitmed sõnaga tegid. Mis tegi siis selle lavastuse niivõrd promistlikukse diletantlik? Kas seal ei olnud ühtegi teed peale seda, et me nii-öelda toome tegevuse küll kaasaga, mida nüüd ravi puhul väga palju tehtud, samuti nüüd see kontseptsioon, pisike rist on tehtud, nüüd siis narkomaan. Aga kui selle idee ümber ei suudeta kasvatada tegelikult muud sisu ning kui tegelase suureta iseloomustada need vastavalt lavastaja kontseptsioonile, kui kõik jäävad äärmiselt ühe plaaniliseks kui laval tegevust, kui sellist õieti ei toimu ja seda nii-öelda tegevusliini ei toeta kujundusega kostüümid ega ka valguspark siis võibki öelda, et tegelikult me ei näinud seal laval õieti midagi. Ma olen hariga täiesti nõus. Ja nüüd see narkosõltuvus põhimõtteliselt võis olla, aga samas ma arvan, et see on muidugi mitte midagi juurde. Täpselt ja võib-olla tegin oke labasemaks kogu seda situatsiooni, mind võib-olla siin kõige rohkem siiski häiris konflikt lavakujunduse kostüümide ühelt poolt ja lavastusstiili vahel, sest Mulle näis, et Anu lamp tegelikult püüdis leta Alfredo lugu lahendada psühholoogiliselt aga see kogu lavastuse ulatuses jaganud tööle oli teatud stseene just nimelt intiivsemaid stseen. Vaatus tuuestaks nagu need ära. Ja, ja stseen violett Ta ja Alfredo vahel või Ensermoonia Violetta vahel, mis tegelikult oli väga hästi läbi töötatud ja ka ikkagi ka mõtestatud tervikuna ei saaks öelda, et see algusest lõpuni oli läbi viidud vähemalt veenvalt läbi viidud või nii, et see ulatuks ka 29. või 30.-sse ritta. Seal Birgit. Ta saalis just nimelt mina tegelikult Sovski ikkagi veidi selle lavastuse kaitseks öelda seda, et oled seda näinud. Tartu väikeses Vanemuises oli mulje siiski mõnevõrra erinev, sest tõesti kas tuuesaja etendust suurele välilavale või väikesesse saali, kus on äärmiselt hea akustika see vahe on tõesti täiesti märgatav. Põhimõtteliselt on ju väga hea, et me näeme prombristi lavastusi ka Birgitta festivalil, aga praegu tõesti tekib selline mure, et võib-olla liiga palju 1000 ruumiga. Aga mulle meeldis Violetta osatäitja annadenissova Venemaalt, tema võib-olla isegi kõige rohkem sellest supist ja samuti Sermooni osatäitja valgevenest hilja. Kohv aga muidugi, siin, siin tuleb arvestada ka sellega, et tegemist on standardrepertuaari kuuluva teosega, mida ilmselt iga lavastaja püüab natuke omapäraselt teha, proovib anda talle mingisuguseid uusi külgi, mida ehk varem tema meelest näiteks ei ole esile toodud. Ja see on võib-olla minu jaoks. Vabandan moment, et Anu lamp, keda ma tean väga hea draamalavastajana võttis enda jaoks ehk natuke liiga raske pähkli. Aga siin minu jaoks tuli veel välja üks selline heliline aspekt, et kui ma jälle noh, loomulikult on väga raske võrrelda väikese Vanemuise eestilist enam-vähem kõige parema ooperisaali akustikat välietenduse nii-öelda helindus poolega ja teades, et Traviataga oli võimalik heliproovi teha vaid samal päeval ma isegi ei ole kindel, kas tervet ooperit läbi teha, siis mulle tõesti tundus, et ka heliline pool sellest veidi kannatas, sest et just nimelt Alfredo osa täita ja Alex Kim ikkagi kõlas Vanemuise naturaalses akustikas oluliselt paremini. Kui ma võrdlen Travjotate enne nähtud aastaaegadega, siis aastaaegade helirežii oli igal juhul parem kui Travjaatas tõesti. Aga võib-olla veel paar sõna Madis Nurnsi lavakujundusest, et Madis Nornson nüüd teinud minu teada kõikide promfesti etenduste kujunduse lisaks sellele, et ta on ühe ooperiga lavastanud. Ilmselgelt on ta selline päris tugev, võiks öelda juba võib-olla äratuntav käekiri. Minu jaoks jälle nüüd, eks ole, Pirita nähtuna. Madis noksi lavakujundus jäi nagu liiga tehistlikuks ja stabiilseks või kõledaks. Üks asi, mis ma ütlesin juba tekil lavastuse ja lavakujunduse ja kostüümide vahel, konflikt minu jaoks. Ja, ja samas tekkis konflikt muusikaga. Midagi soojemat, midagi mitte nii tapvalt kunstliku, oleksin võib-olla värvides ja kostüümilahendustes soovinud, see kõik oli nagu külm ja nagu eba, ebainimlik. Võib-olla ta tahtiski näidata mingit ebainimlikku keskkonda, mis ümbritseb, ei mäletata. Aga, aga kuidas siis oleks võinud rohkem erinevaid lahendusi leida ja, ja ma pean tunnistama. Näiteks kostüümid mõjusid ikkagi kohati labaselt ja võib-olla oli see taotluslik. Aga igatahes ei viinud. Võib-olla norus peaks mõtlema rohkem ooperis sisule mõtlema, mida seal näidatakse, milles seal lauldakse. Minu jaoks on ta teinud ühe väga hea kujunduse väga heade kostüümidega, see oli Attila mõned aastad tagasi mis minu meelest töötas, no 100 protsenti see äärmiselt õnnestunud kujunduse ja kostüümidega lavastus. Ning kui, kui on taotlus anda trajatele kaasaegsed jooni ja 500-le läbi mingisuguses üldistatult mingisuguses sellises diskostiilis siis sellesama stiili sees ei saa ehk nii palju fantaseerida erinevate ja mitte midagi ütlemata võimalustele, nagu praegu selles variandis ehk oli. Sest mitmete osatäitjate visuaalne kujundus jäi tegelikult ju ka arusaamatuks. Ja lihtsalt üks harilik metallkonstruktsioon laval ei saa alata sümboliseerida kas siis salongi diskosaali, mingit muud keskkonda, kui teda kasvõi modelleerita sinna juurde veel valgusega, muidu jääb lihtsalt liiga paljaks, ta lihtsalt liiga kõle teda ei mõtestada just nimelt selliste visuaalsete detailidega hakkaks jutustades kaasa mängima. Ja see oli väga suur viga selles lavastuses samamoodi nagu valguslahendus. Aga me ei ole puudutanud veel Kaunase riikliku muusikateatri orkestrit, mida juhatas Erki Pehk. Küllaltki hea orkestri jäätis, küllalt hea ja professionaalse mulje. Mind häirisid kõrvaltegelased, kuid Kaunase teatri tase, mida ma olen raske uskuda, siis see tase ei ole kõrge. Laperdavad hääled ja väsinud, väsinud väsinud hääled. Iseenesest oleks võinud orkestrilt muidugi oodata palju rohkem karakteri, täpsust ja ka filigraansusega. Aga, aga põhimõtteliselt see toimis. Brigitta festivali tänavune peakülaline inglise sterling Opera tõi meile Putšiini ooperid oskava lavastuse. Tõtt-öelda küll tulid vaid selle lavastuse kujundus ja solistid. Kooriosas oli siis Eesti filharmoonia kammerkoor ja orkester oli spetsiaalselt siis selleks puhuks kokku kutsutud niinimetatud festivaliorkester, mida juhatas Risto Joost. Kuna külas olid meil just eeskätt välissolistid, siis võib-olla alustaksime sellest, et missuguse mulje jättis siis glooria Tosca osas üles astunud Poolas Zaits. Poola said, see oli väga kihvt laulja väga ilusa häälega ja nüüd, kui ma kuulsin ka, et ta on pigem hoopis vanamuusika laulja ja mitte just eriti suure noh, nii-öelda suure häälega, siis siis siin ilmselt tuli see võimendus kõik kasuks sellele, et tema, see hääl kostis ka igale poole ja Tosca puhul oli ka see helivõimendus oli ka väga hästi tehtud ja lavakujundus ühes isikus kostüümikunstniku paali, Florence demaree oli rändooperiteatri vajadustele mõeldes väga hästi tehtud, eks ta oli lihtne, oli ilmselt ka kergesti teisaldatav, liigutatav, ta oli arusaadav, tegelaste liikumine laval oli hästi läbi mõeldud. Ainult need kostüümid olid veidi sellised naljakad, et kui Taska lavale tuli, siis ma mõtlesin, et huvitav, et mida see taluneiu või lamburneiusin laval nüüd järsku teeb, et kes see veel on ja ka reiste osatäitjate kostüümid noh, nagu näiteks karpi ja mundri asemel meenutas sinel pigem siukest hästi erakondadelt, hommikumantlit või või kuidagi need kostüümid ei aidanud sellele osatäitmisele kaasa. Cavaradossid laulnud Aleksander Tšaims, Edward või kes on väga kihvt tenor väga hea lavalise kujuga ta niukses pikka kasvu, laiade õlgadega, mees, mida tihtipeale tenorid kipuvad olema siuksed, oma armastatud, lühemad ja ümaramad. Ta mõjus laval väga hästi koos Poola Zaitsiga, kes on habras ja olettalik. Naine oma välimuselt ja Aleksander Edwardsi kahjust oli natuke liiga lüüriline tenor sinna, et kui need lüürilised osad oskas, tulid tal väga hästi välja kui tulise dramaatiline osa hukas domineerima, siis oli näha, et see ei ole tema, tema rida nii väga. Aga üldiselt ta sai sellega üsna hästi hakkama. Aga muidugi kahjuks Scarpia Grex, mis ma ei tea, kas tal oli lihtsalt halb päev või oli tema aeg juba otsa saanud, aga see oli üsna viletsakene. Missuguse mulje jättis festivaliorkester? Oi, festivaliorkester väga hästi mängis ja meie rahvusooperi poistekoor ja filharmoonia kammerkoor ja nemad sellega väga hästi hakkama ja üldiselt mina nägin sellel korral siis oska, ongi nagu poleks number üks selle aasta festivali kavas. Nii et kui mina peaksin Birgitta festivali kokku võtma, siis vähemalt nende väheste etenduste põhjal, mis mul õnnestus näha, ehk siis need kolm, mida me siin käsitlesime ma just ütleks, et tänavu kuidagi see kuuldav pool jäi minu jaoks ikka kuidagi oluliselt kõrgemale tasemele kui see, mida ma nägin. Kuidas teie jaoks? Samad sõnad. Ja olen täiesti nõus, muidugi festival on arengujärgus, on huvitav, mis suunas ta edasi areneb ja milline see repertuaari kontseptsioon saab edaspidi olema. Aga tõepoolest muusikaline külg oli tugevam. Ei tegelikult mina ka nõus, muusikaline külg oli isegi väga tugev ja pool silma jätaks lahti ka. 10.-st seitsmeteistkümnenda augustini oli muusikaelu keskuseks kaunis mereäärne pärnu. Pärnu muusikafestival tõi muusikasõprade nii suurepäraseid soliste, teiste hulgas pianist Raadu luupu, tromboonimängija Christian limperi ja viiuldaja Liisa padja šviili. Tänavune festival tähistas uut ajajärku ka Eesti festivaliorkestri ajaloos, sest pärast kontserte Pärnus asus orkester oma esimesele turneele põhjamaadesse. Harry Liivrand ja Kristel Pappel räägivad Eesti festivaliorkestri kontserdist, mis toimus 13. augustil Pärnu kontserdimajas ning seal soleeris pianist Raadulu. See oli erakordne kontsert ja erakordne väga mitmes mõttes, sest minu jaoks ta asetas Pärnu vähemalt selleks hetkeks nii nagu ilmselt terasefestival Ki ju maailma muusikakaardil oluliste muusika linnade hulka ka mõtleme ise. Järvedes festival kõigepealt, et millised solistid seal esinenud, aga siis esineb Pärnus rodo lukku tuleb siia mängima, eks ole, Beethoveni neljandat klaverikontsert. Kuulge, nalja teete või? Ta ei esinegi Tallinnas või selle pärast sõita päras. Ja see on ju nii organisatoorselt, mainekujunduslikult, loominguliselt erakordne saavutus ja mis on tunne, mida on Paavo Järvi meile demonstreerinud, eks ole, millise meheta saab kutsuda siia. Rääkimata veel sellest, et raudu nuppu ei esine suviti mitte kunagi. See oli erand, et ta nõustus 13. augustil mängima Pärnu publik. Kuule teda näha ja kuulda, see on üks aasta kõige olulisema, et klassikalise muusikasündmus minu jaoks see mõtestatus kontsentreeritud, kuidas ta mängib Beethovenit tema koostöö Järviga, see oli ju ideaal ja see, kuidas ta laitmatult esindab seda vana koolkonda, kuidas ta mängib ta nagu kivirahn, mille puhul ootamatult liiguvad selles kivi rahnust välja, ulatuvad nii-öelda käed, eks ole, et kehandesse graniit ja siis ainult liiguvad käed, randmed, eks ole selline vana hea vene kool, nagu selle kohta vanasti öeldi. Ja kui hästi ta välja selle Beethoveni kontserdidünaamikana, nende erinevate osade erinevad ilmed sellisest sügav vaiksest, kuni tõelise, see, see forte Fortissimoni, kohati isegi ta mõjus minu jaoks see kontsert, kui, kui sina romantiline teos. See oli ekstraklass nagu vanasti, Eri Klas ütles mõne hea kontserdi kohta, eks ole. Mulle ka väga meeldis, kuidas Radol uppu mängib Beethovenit intiimne kammerlik, detailides läbi tunnetatud Beethoven ja muidugi erilised pärlid olid lisapalad, lõpuks veel Schuberti eksprompt, kes tuur, mis kõlas nagu noorsoo pääl tõstis imeline kõla. Mitmed ütlesid pärast, et radu luup on nagu tõeline küla maag, see eriline hetk ja vangistas parimas mõttes kuulajate meeli ja südameid. Väga suur elamus. Ja muidugi oli, oli lihtsalt väga tore üle ma kujutan ette paarikümne aasta taas kuulda mõõkade tantsu, eks ole. Higihaljast suurepärast Adžektoriaanime tantsu mida siis Paavo Järvi dirigeerimisel orkester esitas ühe lisaloona jah, nagu kuradit, oleks seal laval parajasti oma tööd teinud, kui hea teose ikka endiselt on? Mul ei tule küll meelde Lääneorkestrit seda väga esitaksid. Mitte, ja ma arvan, et see lööb ehk Isalona nüüd ka orkestriturneel laineid. Kontserdi vaheajal jagas oma muljeid pianist Mihkel Poll. Klassikaraadio toimetaja Miina Pärn küsis, millise maailma Raadul uppu kontserdisaali lõi. Ma arvan, et proviisorite päris maailma minu jooksvalt õhku, missugust, kui nüüd veel vana aja vaimu mingit hõngu, mis on tänapäeval muutunud ja mille järgi kuulates vanu plaate näiteks või lindistusi tekib vahel igatses, püüdes mingisuguste tõeliste kunstiliste kujundite poole on midagi sellist, mis tema mängus mind väga paelub. Ma olen kuulnud, istu siia, tuleb meelde, tema veetsime 30 Kaczbaratsioonitsee mull noorest põlvest, mis on tõesti üks võib-olla kõige vapustavaid tõlgendusi sellest teosest ja tema mäng on kindlasti palju muutunud sellest ajast, kas see meeldinud rohkem vähem, see on omaette küsimus, aga, aga vot mingisugune see suur kanismi minu meelest kumab sealt küll läbi. Aga kuidas tema mäng muutunud on? Sellise maks, efemeerse maks, kui nii tohib väljenduda, ta otsib veidi teistmoodi kujundeid teistmoodi, noh, võib-olla püsib rohkem Jaano värvides, kaldub pigem sinnapoole, sihukest romantismi tema mängus on võib-olla vähem kui enne, aga, aga see on niisugune kunstniku vabadus, mis on igalühel meil erinev. Selliste suurte solistide puhul on alati tunne, et kas nende maailmas on ruumi ka nagu sellele orkestrile, dirigendile ja nendepoolsele panusele. Kuidas tänasel kontserdil oli, kas raadio lukku võttis, teised ka endaga kaasa? Ma arvan küll, kindlasti dirigendi poolt vaadates on suurem väljakutse kui pianisti üldse, solist on väga isikupärase lähenemisega teosel, aga orkester on minu meelest väga toetavalt temaga koos musitseeris ja andsid oma panuse, kus võimalik ja olid nii-öelda toetavas rollis solisti terves rollis, seal, kus soli istuda soovis. Väga hea koostöö. Oma mõtteid Pärnu muusikafestivalist jagab Tiiule vald. Mul oli õnn ka meie galakontserdi eel eelneval õhtul kontserdil olla ja ja ma olen väga õnnelik, et ma sellise valiku olin teinud, sest see eelnemise õhtu kontsert andis võimaluse tutvuda lähemalt pea enamuse selle orkestri nii-öelda liikmeskonnaga, seal oli ju keelpilli topelt okt, et siis oli seal rass, siis oli seal erakordne klarneti Mozarti kontsert ja mis kõige toredam ikkagi see, et kui ma vaatasin nüüd lõpukontserdil koosseisu laval, siis Rõõm oli ju näha, et seal oli ikka meeletult palju meie endi mängijaid, kes kindlasti on ikka samal tasemel juba keelpillidest pillidest see valik, mis oli Paavo Järvi poolt ilmselt tehtud, et need olid kõik võrdväärsed liikmed selles orkestris, aga see kontsert minule jättis muidugi erakordse mulje, sellepärast et sellist energeetikat, mis lausa noh, nii-öelda tulvab saali lavalt. Paavo Järvi juures mind just see meeletult lummab, et tema kogu olemus on nii kontsentreerunud ja ja sealjuures siiski lisaksin seda, et ma sain ka kuulata tänu järelkuulamisele klassikaraadiost kuuenda kuupäeva, Järvi akadeemia avakontserti. Ja mitte midagi ei ole teha seal oma kogu aeg, tajusin seda, et seal on Paavo Järvi maitse Graseerimises tema maitsestiilides, kogu aeg oli seejuures ja seal oli ju suurepärane ettekanne, oli arreteedeemets, laulis Mozarti Eksultad ja selle teose esimeses osas oli tal partneriks inimene, kes oleks võinud saada priima balleriniks teatris Maria Klenskaja, mina olin näinud marjaseletskajat siis, kui ta oli Kaie Kõrbi õpilane, siis kui käis jutt, et no nii, need tuleb ka jälle varsti järglane ja kui siis juhtus nagu meil ikka ei olnud tema jaoks sind tööd ja paika läks Saksamaale sai seal väga edukaks tantsijaks ja kui nüüd inimene on otsustanud tantsijat iga on lühike 20 aastat ja tark inimene tegi oma valiku, on maailma parimate dirigentide ta seal nimetas intervjuus, et anda arenboimi juhatusel tantsinud ja otsustas, et tema tahab saada balletidirigendiks, sest ta teab, mis asi on olla laval. Kas varvastel veenva varrast, aga aga tähendab, mind lummas see, et need kaks noort naist nüüd niimoodi koos musitseerida ja noh, see oli niisugune esiteks meeletu üllatus, tõus ja teiseks, see oli nii sisutihedalt tehtud ja ikkagi jälle ka, et no ikka õnn kui selliseid andekaid inimesi nüüd juhendas Paavo Järvi, kuulame Tiiu Lewaldi mõtteid Pärnu muusikafestivali lõppkontserdilt ja minu jaoks. Kanšeeli nüüd kui ma olin kuulnud nii arete kui Kaljuste Andrese ettekandes eelmisel päeval seda lühikest väga fragmentaarset teost ja nüüd siis sellel, kus siis juba oli selle kantseeli poolt salvestatud nende kunagise väga tunnustatud lauljanna hääl ja mängis siis vadja šviili, siis ma tajusin seda, et sellel heliloojal on kogu aeg üks nii-öelda mingisugune leitmotiiv põhiteema. See on grusiinide valu. See on minu jaoks üks äärmiselt huvitav rahvus, mulle meeletult meeldib grusiinide folklooris kaheksahäälne laulmine ja nendel on väga palju seda nihukest ürgset nukrust ja siia sisse põimitud see valu ja selles teoses, mis nüüd oli sellel kontserdil oli ju viiuli kasutamine ka niisuguse kogu aeg, nagu öeldakse, nagu kuristiku serval kõndimine, nii õhu siukese tooniga. Aga see pidi olema niisugune, et see tõesti see lõikab nagu žiletiteraga su hinge lihtsalt kogu aeg ja samamoodi ka eelmise päeva Andres Kaljuste puhul Alt viiulit niimoodi vallata, et sa suudad niisuguse laulja jaoks ka äärmiselt raske niukene Pikaateid, kaatide jäävad liinid ja sealjuures need on kõik niisukese valusa tekstiga täidetud. Eelmise päeva teos oli just Kristuse pärast surma niisugune meeleolud ja noh, see on kõik üle kantud mõtetega. No ja rääkimata sellest, et ei ole midagi mõjusamalt minu jaoks, kui on Sibeliuse muusika sellesse, sellesse fooniasse teema, mis on meil siin landiast tuntud, see ju tuleb seal ka sisse ja see, niisugune looduse võimas punane graniit ja kõik see niisugune. See oli niivõrd hästi selle orkestri ja Paavo Järvi poolt interpreteeritud, et mul oli niisugune. No täiesti niisugune, et vot nüüd praegu kohe on, ma olen kuskil õhupalli peal, ma tõusen kuskile teistesse sfääridesse, see oli minu jaoks väga hingeülendav, nii et nagu järvi ise ütleb, et kui teha midagi, siis teha täie hingega. Muljetega Pärnu muusikafestivalilt jätkab muusikateadlane Kristel Pappel. Mulle väga meeldib selle festivali idee. Ühelt poolt on tegemist orkestri festivaliga, keskpunkt on nii, nagu teda nimetatakse Eesti festivaliorkester aga siis on ka noorteorkester on seekord külalisorkestri na Euroopa Liidu noorteorkester ning väga olulisel kohal kammermuusika ja see kava tegelikult läbipõimunud juhuga veel meistriklassidega, mida annavad festivaliorkestri juhtivad mängijad või ka teised külalised. Samuti väga tähtis on noorte dirigentide kursus, nii et see on parimas mõttes nagu võrgustik, mis haarab kammermuusikat, mis haarab orkestrimuusikat, mis väga oluliselt soodustab noorte interpreetide ja noorte dirigentide arengut. Ja mul on hea meel, et ka kammerkontsertidel solistide seas oli just meie väga võimekaid noori interpreet. Ja ma üldse ei alusta praegu instrumentalist idest, vaid alustaksin hoopis lauljannast, reedeedee, metsast, kes väga hästi laulis moodsat tuntud Eksultaate jubile, aated ja samas ka väga väga mõjuvalt nüüdismuusikat näiteks üht kantseeli teost või mis oli väga tore ettevõtmine veel kõige selle juures oli mõeldud ka lastele, sest toimus ka lastekontsert kui sõida reedeedee mets ja, ja Peeter Veldman ja suurepärane instrumentaalansambel, kes distoredaid meie ja meist nooremate inimeste lapsepõlvest tuntud laule, pärased, festivali kava, kontseptsioon ja see pühendumus, millega seda tehakse, siin ei ole nagu midagi juhuslikku või lihtsalt linnukese pärast tegemist ja seda tajub igal hetkel Pärnus olles ja võib-olla isegi Tallinnasse tuleb segaja kaasa Tallinnasse ka selles mõttes, et tegelikult päris esimene kontsert oli augusti alguses noorte dirigentide sümfonietta osavõtul Mustpeade maja valges saalis. Kui nüüd kammerkontsertide kohta veel küsida, siin näiteks väga sümpaatselt üldse need kavad olid kokku pandud mitte ainult see siin nii-öelda Pärnu muusikafestivali ka ala, kus oli siis Kanšeeli teosalialejevioolale, kaarismire, arrete Teemets, Andres Kaljuste või niiskaade oktet, suurepäraste külalissolistide ja meie oma interpreetide ka. Või siis Mozart kõige klarnetikvartett, kus tõesti imepäraselt Ta esines, ma arvan, kõikidele keskorkestri kontserte kuulsid ja nägid silma hakanud klarnetit solist nässu Hand pluss loomulikult, et väga mitmed teised suurepärased. Ta interpreetide meilt näiteks Triin Ruubel või siis õhtu eesti muusikaga, aga ma leian, et see on väga tähtis. Niisuguse tasemega festivalil on ka üks Eesti muusika ja jälle väga hästi valitud kavaga kontsert, kus oli Erkki-Sven Tüüri teoseid, kus oli Veljo Tormis, oli ka Heino Eller, tema männid, mida Mik murdve viiuli ja Rasmus, Andreas Raidla klaveri mängisid väga-väga hästi. Toivo Tulevi teos on väga nõudlik, aga väga huvitav muusik ka Erkki-Sven töölist oli ka üks tema uuemaid kammerteoseid veel lihtTurme kavas. Harry Traksmann, Leho Karin, Marike Restraksmann, mis oli olnud lar foogti tellimus tema festivalile see on väga oluline väärtustada eesti muusikat ka sellega seda väga hästi ette kanda. Ja noh, neid näiteid kammerkontserdid võib veel tuua Eliisabeti kirikus siis kvartett, mis koosneb just Paavo Järvi orkestri kammerfilamoni mängijatest ja kes tõesti imeliselt mängisid siin näiteks suubertit. Aga see kõik loob ka nii esinejate kui ka keda ei näe mitte ainult üks korduvaid, keda kammerkontserte, keda näeb orkestrantide seas, kes annavad meistriklasse nende esinejate ja publiku vahel erilise ühtsustunde ja tõesti sellised me mõtleme, et festival tähendab pidustused seal parimas mõttes pidulik ja piduliku meeleoluga ja õnnestav festival. Ja muidugi minestasid väga kuulajad ka teised orkestri kontserdid juba alguses kasvõi Neeme Järvi dirigeeritud Tallinna kammerorkester, mis oli väga huvitav minul isiklikult üle hulga aja kuulata ja näha, kuidas Neeme Järvi siis kammerorkestrit dirigeerib ja see oli väga ilus kava, klassikaline muusika ja Jaan Rääts ja muidugi soleerisin Beethoveni viiulikontserdis, mis on üks raskemaid viiulikontsert. Ta üldse korjab lahver. Kas see on niisugune nimi ja tõepoolest niisugune rahvusvaheline hingus, mille puhul võib ainult imetleda, et seda oli võimalik pärnus kuulata. Ja kahtlemata ka näiteks festivali kontsert, mis siis tegelikult kõik need meistriklassid ja kammerkontserdid teatud mõttes nagu üheks suureks tulemuseks kokku võttis. Seejärel mindi turneele põhjamaadesse turu Kopenhaagen ja siis Stockholm Eesti festivaliorkester, Paavo Järvi tusel. Lõppkontserdi kava olime selles väga hästi läbimõeldult valitud, siin oli, arvestades katus, need muidugi karniis, seni sõit siis oli Tšaikovski viiulikontsert, kus soleeris Liisapadja šviili oli Kiyagantseeli teos viiulile, lingile ja keelpillidele, kus ka padja šviili soleeris. Ja pärast vaheaega oli Sibeliuse teine sümfoonia. Niisugune kava näitab orkestri eri külgi ja eri võimalusi. Orkester esines tõsting väga heal ühtsel tasemel, suurepäraste pilli solistidega, aladini, süüt, Wilsoni teose väga efektne seal üks osa oli ka selline, mis on nagu varane Alatoorika, kus orkestrirühmad kõik iseseisvalt mängivad ja nad said sellega siiski hakkama. Või siis Tšaikovski viiulikontsert, mis seab hoopis teistsugused ülesanded. Orkestri puhul on väga paindlik, väga tähelepanelik. Ja mulle meeldis ka, kuidas Paavo Järvi ja Liisabelt šviili seda kontserti lahendeid seal väga elegantselt ütleme. Lüüriline, mitte agressiivne, nagu seda vahel mängitakse jälle paljude detailidega. Väga ilusat pianot oli väga paljuga orkestrilt vitantsukest formaalselt nimelt orkestri saadet vaid tõstis on ka väga ilus, läbipaistev, paindlik kõla, mida võis orkestrit kuulda. Ja siis muidugi pärast vaheaega Sibeliuse teine sümfoonia, see, kuidas Paavo Järvi dirigeerib sibiilust, see on minu meelest midagi täiesti erilist ja kindlasti kunsti isa võrreldes rumal ütelda, parim, aga kindlasti üks mõjuvamaid ja suurema arusaamisega dirigente Sibeliuse muusikast maailmas, sest Paavo Järvi ühendab endas ühelt poolt hämmastava detaili tundlikkuse ja teiselt poolt tõesti sellise suure hinguse suure joone, mis kunagi muutu pealiskaudseks ja erinevad nüansid, kõlavärvid, tempo, vaheldused, mis kõik lõpuks viivad välja viimase akordini, see on midagi täiesti erilist ja sealjuures ei ole mingit agressiivsust, ei ole mingit laegust, ei ole mingit venitamist, vaid Ta on ühelt poolt karge, aga teiselt poolt sisemiselt väga emotsionaalne ja tundlik interpretatsioon. Eesti festivaliorkester, see on Paavo Järvi juhtimisel väga suur missiooniüritus minu meelest ja see on erakordne, et keegi nii kaugele mõtleb ja nii kaugel Eesti kultuuri peale mõtleb, sest see on tegelikult ikkagi esmajoones panustamine tulevikku. See oli ülevaade tänavusest Pärnu muusikafestivalist. Oma mõtteid jagasid Kristel Pappel, Tiiu Lewald ja Harry Liivrand. Nüüd aga vaatame tulevikku. Nargen festivali suvehooaeg kulmineerub traditsiooniliselt Pärdi päevadega ja täna õhtul on Tallinna Jaani kirikus avakontsert kollaaž. Ettekandele tuleb Arvo Pärdi, Pärt Uusbergi, Johann Sebastian Bachi looming. Klassikaraadiokuulajateni jõuab festivalilt neli kontserti. Tõnu Kaljuste räägib, milline on tänavuse festivali ühine joon. Ega seda ühtset joont ei ole, aga üks uus idee on seotud Pärdi endaga nimelt tema varajases loomingus kohtume püüdlust mingi konkreetse suuna suhtes. Seda väljendas tema varajases muusikas Johann Sebastian Bach taldagi kollaaži PA CH. Ta tegi kreedo, kus kasutada, kuidas tema ühte prelüüdi. Mingil hetkel ta tegi niisuguse teose, nagu oleks Bach mesilasi pidanud. Ja need kolm teost panid mind nagu võtmena. Sellel avakontserdil mõtleme ka nende asjade peale, milleks täiust pahvi dialoogis oli pidevalt siis üheks selleks. Põhjus on loomulikult tema niisugune algebra oskus ja näed, kontseptsioonid, mis tal aritmeetiliselt niivõrd paigas on, on aegade tagant väga palju inspireeritud pahn. Nii et ühelt poolt, et ta ise nimetab seda aega kollaaž tehnikaks ja samas me näeme, et see kollaaž mitte ühendada tema varajast muusikat, vaid see ühendab kogu tema loomingut. Ja kui me selle kogu loomingu peale mõtleme, siis selge, et selles loomingus on nagu mitu inimest. Ja kui teha ühe helilooja festivali, siis me leiame järsku ennast selles, et me ei doosele heliloojalt publiku, tema loominguga, vaimele, Toomega loominguliste seikadega, kuidas ta noorest peast hakkas kirjutama ja mis võib olla tänapäeval see, mis noortele publikule hakkab midagi jutustama, mis alguses tundub väga kauge. Need suundumused, mis sellel aastal on, toovad Pärdi juurde teised heliloojad ja sellest ka esimene niisugune tellimustöö. Partuusbergilt kirjutas armastuse ülemlaulu. Nii et selle esiettekannet Ja 2000 seitsmeteistkümnenda aasta sügise esimene heligaja tegi tagasivaate suve olulisematele muusikasündmustele. Luubi all olid kaks festivali Birgitta festival ja Pärnu muusikafestival ning samuti rääkisime Kai Rüütli soolokontserdist, mis toimus juulikuus Kuressaares. Sõnasaid Tiiu Levalt, Kristel Pappel, Harry Liivrand ja Toomast supping. No tere tulemast kõigile kuulama esimest rubriiki sarjast muusik mõtleb, mikrofoni ääres on nagu ikka, traditsiooniliselt hektoleib paju. Praegu Eesti euroliidu eesistumise ajal on Euroopa Liiduga seonduvad teemad erilise tähelepanu all ja ei pääse sellest ka muusikas. Traditsiooniliselt on euroliit muusikute tegemisi mõjutanud erinevate tihti juba hubaselt ootuspäraste eelarve kärbete näol. Täna puudutame aga teemat, mis on hoopis teisest vallast. Et asja tuumani jõuda, peame alustama ajas veidi kaugemalt. Nimelt on vähestel teada, et Euroopa tuumauuringute keskuse CERNi osakeste kiirendis tehaksegi akustilisi katseid. Teadlased leidsid, et seadmes lendu lastud anonüümseks jääda sooviva kuid toimetusele teadaoleva eesti helilooja teos härmatis muutis ülikallitest seadme kasutuskõlbmatuks koguni viieks päevaks. Säärased kiirendi töös esinevad häired tulid teadlastele suure üllatusena. See leiti inglismitmed, uued katsetused erinevate kaasaegse muusikateostega ning tulemused olid hoiatavad teosed jäävad ka peale esituse lõppu saastama meie universumite üsna pikaks ajaks. Kui teadlaste avastus jõudis Euroopa Liidu otsustajateni, oli loogiliseks käiguks saastekvootide väljatöötamine heliloojatele. Suur töö erinevates komisjonides on nüüdseks tehtud ja saastekvootide rakendamise ajaks kogu Euroopa liidu territooriumil saab olema esimene juuli 2018. Täpsematest detailidest uuele süsteemile üleminekul saab rääkida 2018. aasta alguses. Mida siis uued saastekvoodid heliloojatele kaasa toovad? Esiteks toovad need kaasa majandusliku heaolu tõusu heliloojatele, kes vähe kirjutavad ning kes seetõttu ei kasuta oma saastekvooti täielikult ära. Kasutamata kvooti saab müüa teistele heliloojatele. Kvootide müük võib toimuda kogu Euroopa liidu piires. Piiranguteta. Heliloojad, kes kirjutavad paljud, peavad jällegi ostma euroliidu saastekvootide börsilt endale kvooti juurde. Muul juhul ähvardanud neid kopsakas rahatrahv. Õnneks on saastekvootide ost müük tehtud täielikult internetipõhiseks, vastav süsteem on praegu testimisjärgus. Nagu iga uue nähtuse puhul, on ka peale uue heliloojate saastekvootide süsteemi avalikustamist tekkinud hulgaliselt süsteemi vastaseid. Kvoodisüsteemi pooldajad aga väidavad, et ökoloogiline mõtteviis ei tähenda ainult füüsilise saaste vähendamist ning kindlasti aitab uus süsteem hoida maakera puhtamana tulevaste põlvkondade jaoks. Tänan kõiki kuulajaid ja kaasamõtlejaid, stuudios oli hekto lei, Paju. Saate panid kokku Katrin maadik ja Lisette Välk. Aitäh kuulamast ja minge ikka kontserdile. Sülgaja.