Helgaja. Tere, armsad kuulajad. Nädalavahetus on taas kätte jõudnud ja muusikaelu kokkuvõtetega kostitab teid heligaja. Sel nädalal vaatame põhja poole ja heidame pilgu naabrite soomlaste küllusliku muusikaellu. Nädal aega tagasi, teisel septembril oli kõigil põhjust Soome publikut kadestada. Uhkes Helsingi muusiki talas andis meeldejääva kontserdi üks maailma kuulsamaid ooperilauljaid. Ameerika staarsopran Renee Fleming. Koos ajakirjanduses üheks parimaks orkestris nimetatud Stockholmi Kuningliku filharmoonia orkestri ja nende peadirigendi Sakari Oremuga kõlas kaunis muusikavalik, mis kõigest paar päeva varem oli kavas ka Londonis BBC Promsile. Tipplauljast tipporkestrist olid võlutud kolm. Kohal käinud klassikaraadiotoimetajad. Kersti Inno Annebrummik, Johanna Mängel. Aga Lahtis kõlas eelmisel nädalal rohkelt Sibeliuse muusikat kohale sõitnud kuulajad mitmetest riikidest. Niga Eestist. Klassikaraadio toimetaja Annebrummik ammutas enesesse neil päevil inspireeriva koguse Sibeliuse loomingut ja kogus kokku mitmeid muljeid Sibeliuse linnast. Lahti linn Soomes on oma suusahüppemägedega kuulus kui suur spordilinn. Aga lahti on ka Sibeliuse linn, kus asub muide üks maailma 10-st parimast kontserdisaalist. Ets asesse öödan. Soome muusikaajakirjanik Ville kompa ja muusikateadlane Silja Oinas tõdevad, et tõepoolest on tegemist soome parima kontserdisaaliga. Sellesse astudes on tunne, nagu oleksid suure tšello sees ja seda isegi võrreldes suurepärase soome music Idalo saaliga. Samuti on väga tähtis, et seda muusikalist elamust toetab ka maja arhitektuur. Lahtist Sibeljast ala on ühtlasi ka maailma suurim puitarhitektuuriga kontserdisaal, kus tegutseb kõrgetasemeline lahti sümfoonia, mille peadirigendiks on praegu vene päritolu Tiimast lood ja mille koosseisus on küll peaaegu kõik Soome muusikud, aga seal mängib ka üks eestlane, tšellist Teet Järvi. 30.-st augustist kolmanda septembrini toimunud tänavune festival toimus Soome riigi 100. juubeliaastal erilise pidulikkusega, meelitades kohale arvukalt rahvusvahelist publikut. Tänavused publikuarvud ei olegi veel teada, aga näiteks ülemöödunud aastal oli lausa 40 protsenti festivalil osalejatest pärit Inglismaalt. Ja tänavugi võis kontsertide vaheaegadel Sibeliuse avaras aatriumis kuulda ohtralt briti aktsendiga inglise keelt. Kohal oli tõelise Sibeliuse eksperte üle maailma ja sealhulgas ka palju vene päritolumuusika kuulajaid, mis pole ime, kui arvestada Peterburist on lahti vaid kahe ja poole tunnise rongisõidu kaugusel. Nagu öeldud, siis festivali korraldab lahti sümfoonia orkestri praegune peadirigent viimas Slobodan niuke on orkestri peadirigent alates eelmisest hooajast. Kuna orkester on harjunud Sibeljast mängima erinevate dirigentide käe all, siis neil ei ole raskusi võtta omaks uusi ideid. Vastupidi, mulle tundub, et nad on isegi selle üle õnnelikud, kui neile pakutakse erinevaid mõtteid. Orkester on juba mõnda aega plaadistanud Sibeliuse teoseid. Viimane album Sibeliuse kodutu teostega anti välja eelmise peadirigendi Oku kamm käe all. Slobodan njuk ütleb, et salvestusi jätkates ei kavatseta kuulata eelmisi salvestisi ja jätkata nende muusikaliste interpretatsiooni, vaid pigem plaanib ta rikastada muusikat oma nägemusega. Olen nüüd mänginud peaaegu kõiki Sibeliuse sümfoonilise poeeme ja sellises ulatuses meediast mängida, nagu saame seda teha Sibeliuse festivalil. See on privileeg, ütleb Slobodan. Festivali ajal teeb orkester koos dirigent iga üsna vähe proove. Praktiliselt iga teos mängitakse läbi vaid korra, rohkem ei ole aega. Orkestrile on festivalil kolm kava, aga see on võimalik niimoodi ainult seetõttu, et orkestrantidega muusika väga hästi selge sest tehniliselt on seda väga raske mäng lausa meeletult raske. Aga õnneks on mõned neist muusikutest mänginud seda juba kümneid kordi ja mõni võib-olla isegi juba 40 korda. Dirigent viimase löödi niuks saab Sibeliuse esitamiseks inspiratsiooni Soome kargest loodusest. Seal maal on loodus väga puhas ja rahulik ja siis, kui algab talv, siis ei ole üldse valgust, seda isegi mitte niinimetatud valgel ajal. Ja see pidev pimedus on mõjutanud nii heliloojaid kui muusikuid ja samuti mõjutaksega kuulajaid. Aga samas haarab slaidi niuket ainult helilooja loomekeskkonnale ja eluloole interpretatsiooni üles ehitada ei ole võimalik. Muidugi tuleb elulugu teada taustaks näiteks teame, et neljanda sümfoonia kirjutas Sibeliuse, olles väga haige. Tarvasid teda piinab vähk ja muidugi on seda tunda ka sümfoonia Zeta siis sellesse panna kõik, mis tal oli anda. Me teame ju ka seda, et paljude heliloojate elus on olnud alkoholiprobleeme. 31. augustil kõlanud kontserdi kavas avaldas publikule muljet viimaselt lubadenjuki interpretatsioon Lemmik käises süüdist kus on üks kuulus kontrabassisoolo. Siin ei ole mingeid saladusi, aga kasutada tuleb fantaasiat. Mul on sisimas tugev ettekujutus, kuidas see peaks kõlama ja püüan siis leida sõnu, kuidas ka muusikutele edasi anda. Aga seda ei pea tingimata just sõnadega väljendama. Dirigeerimist kunstis on tähtsangi oskus näidata, aga see orkester mõistab mind väga hästi. Ja kui rääkida sellest Treimolust lemming, käinen, toonelas, see peab olema hirmutav, lausa õudne. Sa seisad kuskil kivi otsas, on pime, mitte midagi ei näe, ei tea, mis edasi saab. Ja muusikas sünnib see kõik tegelikult koha peal. Me töötame materjaliga, mida loome siin ja praegu me ei saa kuskil laua taga otsustada, kuidas seda teha ja siis pärast seda laval kopeerida. Sibeliuse muusikas pakub mulle samuti väga huvi ajafaktor näiteks mõelge, mida teeb ajaga maaler. Kui kuulaja istub saalis, mida tähendab talle üks sekund või üks minut ütleme ime kuulab 50 minutit, Lemin, käin öösiti või võtame kas või selle süüdi alguse, teoreetiliselt võttes on see täiesti ülipikk. Mitte mingil juhul ei tohiks kirjutada nii pikka treemalut ja siis seal veel see Kressendoyadi, minu endo. Aga siiski tuleb saada aeg peatuma, et tekiks tunne siin ja praegu, et järgnevaid minuteid nagu polekski. Just seda tuleb osata teha, et mitte keegi ei laval ega saalis ei tahaks kuhugi kiirustada. Võib-olla kestab see kolm, võib-olla 12 minutit ja kui seda aja peatumist ei ole, siis ei ole sel muusikal kaalu. Soovadenjukile on väga tähtsad ka dünaamika ja tempo. Näiteks Loonutori algus, kus on pikk kordus, see ei tohi olla ei liiga kiire ega ka liiga aeglane. Tuleb valida õige tempo, kus ei kiirustata. Aga samas see peab liikuma otsekui maad puudutamata kui mängida seda liiga vaikselt sisse publikuni jõua. Kui mängite liiga kõvasti, siis mõjukese raskena tuleb leida kuldne kesktee. Sümfoonilise poeemi ilmaneitsi solistina astus üles kogenud Soome sopran Anu komsi. Tõsi, seda teost võib-olla juba umbes viiekümnendat korda ja loomulikult ei tegeleme proovides vigade parandusega, vaid hoopis teistsuguste teemadega. Näiteks on selle poeemi lõpusti minu endo, millest Sibeliuse ise loobus. Samas on see ikkagi partituuri kirjutatud ja me arutasime seda proovis ja lõpuks otsustasime kompromissi kasuks. Mingi põhjus pidi olema noh, et see ikkagi partituuri jäi. Ja loomulikult võib ette tulla ka mõningaid vigu. Kontsert on ju alati midagi muud kui proov. Aga see ei ole kõigega. Sam. Slobodan Jõgi sõnul on väga raske võrrelda Sibeliuse loomingut mõne teise helilooja loomepärandiga. Aga muidugi, kui otsida, siis võib leida teatavaid paralleele kas või tšekkovskiga. Kui me räägime esimesest sümfooniast Viimase loodi njuk, ise on üles kasvanud väga tugevas vene muusikakeskkonnas. Nii minu isa kui vanaisa mängisid Moskva filharmoonia orkestris. Vanaisa oli aldirühma kontsertmeister Kondrashini orkestris ja isa istus proovides tema kõrval. Ja nii kasvasin ma üles käies kuulamas vene sümfoonilised muusikat. Muide, kui üldse kellegagi võrrelda, siis ma võrdleksin ehk Sibeeliust Prokofjevi ka. Muidugi ei ole nende muusika omavahel absoluutselt sarnane aga sarnane on mingisugune teatav lähenemine või nende roll oma muusikas. Samamoodi ei saa võrrelda ju ka näiteks Šostakovitši või Prokofjevi, kes töötasid samal ajal aga nende muusika päriniks, kui erinevatest galaktikatest limast loovad niuke esitab ka väga palju kaasaegset muusikat. Näiteks selline soome helilooja nagu Sebastian pagerlunud kelle ooper, sügissonaat, etendus Soome rahvusooperis just sel reedel. Juba kaheksa aastat tagasi salvestasin Jetebori sümfooniaorkestriga, kes on samuti siin festivalil külas albumi pagelondi muusikast ja sellest ajast saadik olen tema loomingut väga sageli esitanud. Peaaegu igal aastal osalen maga, kammerorkester Avanti festivalil. Orkester ei esita Kle pidevalt ainult kaasaegset muusikat, aga see festival on neil ellu kutsutud just selleks, et tuua inimesteni nüüdismuusikat parimal viisil. Ja käin sageli sellel festivalil Porvus, kus ma tutvun uuema muusikaga. Igal aastal on festivalil uus kunstiline juht ja see on äärmiselt põnev. Mida on ühel artistil vaja, et hoida sellist kõrget taset nagu lahti sümfooniaorkestrilt. Loomulikult ei püsitase, iseenesest tuleb väga palju tööd teha. Minu arvates tuleb mängida nii Viini klassikuid kui ka kaasaegset muusikat. Ja mis kõige tähtsam, kunstiline juht ei tohi mitte kunagi väsida samade asjade ülekordamisest. See ongi vist selles töös kõige raskem. Vajan sellist pidevat süstemaatilist kordamist. Aga inimene tahab ju pidevalt uut. Sellepärast tundub mulle, et võib-olla 10, maksimaalselt 12 aastat on kõige pikem aeg kuni orkestri ja dirigendi vahel püsib see teatav keemia täpselt nii nagu ka kahe inimese vahel. Ja tuleb osata õigel ajal. Nende räägis Sibeliuse festivali korraldaja Sümfoonia lahti kunstiline juht, viimased lood. Festivali külalisorkestriga oli ja Peterburi Filharmoonikute, kellel on samamoodi arvestatav Sibeliuse esitamise traditsioon. Eedeebury Filharmoonikute ees seisis esimesel septembril nende värske kunstiline juht, noor tõusev täht, soome dirigentide koolkonnas 31 aastane Santomaadijas roov oli, kes on ise lahtist sündinud. Praegu elab ta metsade keskel nurm Järvis ja mõlemad tema vanemad mängivad lahti sümfooniaorkestris Santomaadijas. Rowali õpetajateks on olnud nii Jorma panulampliks tegersdam kui Hannu Lintu ja algavast hooajast on ta lisaks ka Londoni filharmooniaorkestri peamine külalisdirigent. Loomulikult tunneb Ta Endjate põlisfoonikutes väga õnnelikuna. See on suurepärane orkester, meil on omavahel tugev keemia, mulle meeldib, et nad on väga avatud meelega. Meil on niivõrd palju võimalusi võtta kavva uut muusikat käia erinevatel ringreisidel. Kõige orkestrite kohta öeldakse, et sellel orkestrile on oma kõla. Aga no neil tõepoolest on ja ma tahan väga, et see kõla jääks neile alles. Ma ei kavatse siin mitte midagi muuta, aga ma saan arendada nende repertuaari, võtta võib-olla kappa mõningaid rütmika, maid, teoseid, aga muidugi pean hoidma ka nende klassikalist repertuaari, sest just selles avaldub nende eriti kõrge kvaliteet. Sanduvadjas Roovali juhatusel esitas orkester muljetavaldava kava, milles esimeses pooles kõlasid Sibeliuse ballaad Metshaldjas ja sümfooniline poeem saaga. Esimene teos on tegelikult kirjutatud melodraama jutustajale ja väikesele orkestrile. Seekord jäi sõnaline osa ära ja sellele järgnes Ataca sümfooniline poeem saaga. Kontserdi teises pooles esitas Rovalijaga Sibeliuse ühe kauneima viienda sümfoonia. Sibeliuse muusikat on alati raske mängida, seal on palju sünkoope ja muud sarnast, aga siis kohe selle järel tuleb selline rõõmus meloodia, mida toetada, kaunida koordid, seansi p-le, selle väga tüüpiline. Ja mulle meeldib väga juhatada Sibeliuse muusikat väljaspool Soomet. Siin alguses väljamaalaste jaoks nagu täielik müsteerium, aga kui seda muusikat nende jaoks lahti seletada, siis hakkab see neile alati väga meeldima. Mul on tohutult hea meel, et lahti sümfoonia kutsus meid esinema siia Sibeliuse festivalile sest ma ise olen lahtist sündinud. Mõlemad vanemad mängivad lahti sümfooniaorkestris. Niivõrd uhke on siin esineda ja see on minu jaoks tänavuse hooaja tõeline tipphetk. CV-sse muusika ainult võidab erinevatest tõlgendustest, leiab see Silja oinas. Muidugi on Soomes oma traditsioon, eriti siin Lahtis aga on tõeliselt värskendav, et näiteks Berliini Filharmoonikute Raimond lätli juhatusel Tseeveelist esitavad. Rätli tõlgenduses tekkis minu jaoks ka huvitav seos praamsi muusikaga. Kui Eestis on sageli mure, et Tubina muusikat kõlab ehk liiga vähe, siis soomlastele tundub vahel hoopis, et Sibeliuse mängitakse liiga palju, tunnistab muusikaajakirjanik Ville kompa. Kolmandiku sellest ajast mängitakse Sibeliuse, kõlaks muud soome muusikat, siis oleks juba päris hea. Aga seda illustreerib ka hästi Sibeliuse mantlipärijaks tituleeritud Einar Englundi raamatu pealkiri, see on nimelt Sibeliuse varjus. Tänapäeval ei ole muidugi enam soome heliloojate probleem, ent Sibeliuse varjust välja murda. Aga kontserdikavades on küll Sibelist rohkem kui muud soome muusikat. Ja ka iseseisvuspäeval kõlab eeskätt Soome muusika kindlasti, eriti tänavu kuuendal detsembril, kui Soome tähistab sajandat iseseisvusaastapäeva. Silja oinas kinnitab, ma näen oma klaas kuulilt tulevikku, seal kõlab Sibeliuse. Meil ju ongi nii saun, jonn ja Sibeliuse. Sibeliuse festivali Lahtis käisid muusikaajakirjanik Ville kompa ja muusikateadlane Silja Oinas. Sibeliuse muusikast rääkisid lahti sümfoonia peadirigent Tiimas Slobodan njuk ja jättevory filharmooniaorkestri peadirigent Santumadjas Rowali. Eelmisel laupäeval kajas Helsingi kesklinnas korvpallide põntsumine. Tänavad olid ummistunud Soome ning Islandi lipuvärvides maalitud põskedega. Fännid, kes pidid peaaegu käsitsi kokku minema, sest Helsingi Arenal oli algamas korvpalliässade kohtumine. Aga samuti oli rahvast puupüsti täis Musicki TALO, sest sinna oli saabunud esinema kuulsamaid ooperilauljaid maailmas, kelle kohta dirigent kerksholti on öelnud. Oma pika elu jooksul olen ma kohanud kaht sopranit, kellel on niisugune kvaliteet. Ja teine neist oli Renate Paldi. Soome Yleisradio muusikatoimetaja Kaisa Joosti sõnul oli see harukordne sündmus, et Helsingi muusikid alasse tuli esinema niisuguse tähtsusega staar nagu Renee Fleming. Sarnase kaliibriga artist ei jõua sinna isegi mitte igal aastal. Oodatud sündmuseks oli see ka klassikaraadio toimetajate jaoks. René kliendid käisid kuulamas Johanna Mängel, Kersti Inno ja Annebromic. Minu tutvus Leningiga algas nüüdseks üle 15 aasta tagasi, kui tema osalusel tehtud telesaade 60 minutit jõudis ka eesti vaatajateni seal tema häält esimest korda kuulates ma armusin tema kunstnikuisiksus ja olen teda sellest ajast peale pidevalt jälginud ja korduvalt ka üritanud tema kontserdile piletit saada. Aga see lihtsalt ei ole õnnestunud. Näiteks aastal 2010, kui ta esines samamoodi soomes, sedakorda siis Finlandia Talos jäin ma lihtsalt piletist ilma, sest ma sain liiga hilja teada, et Fleming soome tuleb ja seekord, kui siis aprillikuus tuli Soome raadio töötajatega juttu sellest, et Renee Fleming on Helsingi Juhla vihikutele esinema tulemas siis ma arvan, et ma olin üks esimesi inimesi, kes kohe peale programmi avalikustamist selle pileti ostis. Ja ikka pidevalt tegin sahtli lahti ja vaatasin, et kas see pilet on mul alles ja kontrollisin kuupäevi ja minu jaoks oli see tõesti väga suure unistuse täitumine. Ja muidugi ma olin hirmul, sest et alles kevadel oli Renee Fleming teatanud, et võimalik, et ta on oma karjääri lõpetamas. Ja kui üx lauljatar ikkagi läheneb juba 60.-le eluaastale, siis me ei saa olla kindlad, et tema hääl on samas vormis nagu see oli tippajal 40 viiekümnendates ja laulja, kes on olnud ikkagi pikkade aastate jooksul sõjaks nii oluline ja kelle häält oled sa kuulnud tõesti täiuslikuna salvestustelt. Selge on see, et sinna kontserdile minnes olin ka valmis selleks, et võib-olla ma tulen sealt ära väga suure pettumusega. Ja minu kõrvas on ka, et need ple mingi hääl, pigem nende heliplaatide kaudu, kus kõik on viimseni lihvitud. Need sisaldavad ainuüksi mingisuguseid imelisi pilte, fotosid temast nendes kaunites kostüümides. Et võib olla. Mul ei olnud nagu sellist hirmu. Aga teistmoodi elevus ja kui me seal kontserdi eel ka nägime seda suurt plakatit, mis teatas kas et Renee Fleming siis pärast kontserti on nõus ka autogramme jagama, siis mul tekkis kohe selline teistmoodi sümpaatia selles, et temasugune suur artist on valmis ka oma kuulajatega kohtuma ja see oli väga armas tegelikult, mis pärast kontserti toimus. No mina olen olnud ka vaimustatud tema plaatidest ja ma käin jälgimas siin meie Metropolitan Opera ülekandeid. Imetlen teda nii lauljana kui saatejuhina. Ta on kogu aeg stabiilne, heas vormis olnud ja mina jään natukene hiljaks selle pileti muretsemisega, kui mina ostsin pileti, ma sain Renee Fleming selja taha kusagile taha ja ma pean ütlema, et sinna nagu väga hästi kostnud Lemingi laulma hoomasin seda tema musitseerimist ja, ja seda, kui hea koostöö oli tal orkestriga, aga musike talus on paraku niimoodi, et publik on kõik ümber, esinejate orkester kostab igale poole, aga solist siiski on paremini kuuldav selles suunas, kuhu poole ta laulab. Ja ilmselt on siis sõltub väga palju kohast, kus istuda, sest ka meie Johannaga istusime tegelikult sisuliselt Clevingi selja taga isegi peaaegu et tema pea kohal. Aga ma ütleks, et sellest hoolimata tema hääl kostis meieni väga-väga hästi. Võib-olla oli asi ka selles, et, et kavas olnud siis esimene teos klemingi osalusel, barberi orkestriteos opranile Knoxville suvi 1915 on mul juba niivõrd palju kordi kuulatud see album, mis siis mõnda aega tagasi ilmus René kli. Album on ka minu jaoks üks väga suuri lemmikuid ja võib-olla kui kuulata siis lugu, mida sa oled juba niivõrd palju kordi varem kuulnud võib-olla siis seega hõlbustab mõnes mõttes seda kuulamiskogemust, aga siiski ma ütleksin, et, et seal saalis kõlas ikkagi René klemingi hääl minu jaoks hoopis teistsugusena. Kui ta kõlab albumilt. Kaisa juuste jaoks kõlas teos musike tala suures saalis hoopis teisiti. Seal akustikas on teatav soojus, eriti kui võrrelda plaadiga, aga kontserti raadio jaoks salvestanud helirežissöör sai kätte väga hea kõla, mis muidugi jälle plaadi omale sarnane, sest see sõltub ikkagi saali akustikast väga palju. Sanil barberi Knoxville suvi 1915 on küll Ameerikas väga tuntud ja armastatud teos, aga kaisa joosti jaoks oli see enne täiesti võõras. Renee Fleming ameeriklannast soprani, tundis end seda lauldes täiesti omas elemendis olevat. No selge on ka see, et nad elav hääl on alati absoluutselt midagi muud kui salvestustel kuuldav hääl ja kui sa kuulad, kas klappidega või siis teleülekandes, siis ikkagi tehniline pool lisab sinna midagi juurde või siis võtab ära ja ma ütleks, et minu jaoks ikkagi ka klemingit kuulates seal elavana. See hääl on nii uskumatult mahe, pehme, õrn ja soe. Seda, seda tohutut soojust ei saagi anda edasi, mitte ükski salvestus. Aga huvitav on selle juures see, et oma sellise tohutu õrnuse ja pehmuse juures ta on ikkagi niivõrd intensiivne, et seda on võimatu nii-öelda mitte kuulda. Et kui ma võrdleksin, olin just sinna kontserdile toonud otse Sibeliuse festivalilt, kus ma kuulsin ka mitmeid ikkagi noh, maailma parimaid soome lauljaid nagu näiteks Anu komsija, Monika grupp, aga põhiline, mis minu jaoks sest Lenini puhul esile tõuseb, ongi see tema selline tohutu loomulikus ta ei näi selle peale üldse mõtlevad, kas ta hääl on piisavalt tugev, et see kõik igaüheni jõuab, ta laulab kuidagi nii uskumatult, loomulikult ja võib-olla see ongi see, mis nagunii tohutult avaldab mõju, selline mingisugune naturaalsus just see puudutab, et ta nagu ei teekski peaaegu mitte midagi, kui ta seal laval on, ta lihtsalt on ja laulab, see on lihtsalt nii loomulik, mingi selline suhtlemisviis. Ma ei ole harjunud ka lauljat selja tagant nägema ja tegelikult oli see päris huvitav kogemus näha ja jälgida sellist väga väikest liikumist, aga, aga just see vabadus, et tõmba ennast kramp b mingite kõrgete hüpetega või midagi, kuigi mina seda teost nihest ei tundnud, siis ma sain aru sellest, et orkestri kallise täiesti kaunis ühtesulamine ja mõistagi see teos on ka ikkagi imeilus ja väga idülliline. Need looduspildid või midagi sünnib selles nii ilusat ja ma sain aru, et Nende koosmäng on nii kindel, et ma ei pea selle pärast nagu muret tundma. Just mina tahtsin ka seda just välja tuua, et seda albumit kuulates ma siiski ei osanudki nii palju pöörata tähelepanu sellele, mida teeb orkester nüüd just nimelt iste seal peaaegu siis laulja selja taga oli mul eriti hea võimalus jälgida, kuidas sagari Orama juhatab ja kuidas ta siis seda koostööd orkestri ja laulja vahel välja kujundab. Ja minu tohutu imetlus Sakari Orava vastu suurenes veel vähemalt kümnekordselt, sest ma olen ju teda ka ühe korra varem siin Tallinnas näinud, kui ta senini Assani kontserdil juhatas. Aga siis ma nägin teda selja tagant. Ja ma ütleks, et lisaks sellele Reeeffemingu hääle kuulamisele oli minu jaoks selle kontserdi tohutuks elamuseks, sest võimalus jälgida sagari Orama tööd, mis oli tõesti lihvitud viimsete detailideni, et see juba ise oli seda väärt. Ma siin ühinen anne mõttega, et tõesti selle koha pealt oli Sakari Oramud väga hea jälgida ja tema näoilmeid ja mismoodi tema suhtles orkestriga ja ja tegelikult oli ju kogu see kontserdikava väga hästi kokku pandud rootsi helilooja väikene orkestriteos, liguuria mõjus seal väga põnevalt ja sobis väga hästi. Rene, selle mingi sissejuhatuseks. Mina isegi julgeksin võib-olla vastu vaielda, sest kui me siin rääkisime, Juske kaisa joosti just tõi välja seesama albumit issand laik, millest meil juttu oli, et temaga sellise albumi kava väga hästi kokku pandud. Aga mulle meeldis väga just see album tervikuna, kus olid siis lisaks ka Percy lood, aga kuidagi minu jaoks sellel kontserdil Andrea roodi teos võib-olla jäi kõige nõrgemaks muidugi, rääkimata juba sellest, et siin mõnda aega tagasi Pärnu muusikafestivalil juste BBC ajakirjanikud tõid välja põhjused, miks ei ole alati hea alustada kontserti uudisteosega. Ja ma ei saa küll öelda, et ma oleksin 100 protsenti nõus, et mitte kunagi hea ei ole, sest olen ka viibinud kontsertidel, kus see väga hästi mõjub. Aga kuidagi selle teose puhul oligi minu jaoks kõige suurem pluss see, et ma sain näha dirigenditööd. Aga see teos ise jäi minu jaoks võib-olla oma vormilt veidi selliseks ebamääraseks ja ma julgeks isegi öelda, et kohati on ta kuidagi kummaliselt naiivne ja ma ei nimetaks seda negatiivseks kogemuseks, aga et kogu selle ülejäänud kava valgel ma võib-olla sellest nii tohutus vaimustuses ei ole. Ja ma olen nõus, see kava on mulle tuttav või sellepärast, et mõni päev varem oli see BBC promsi kavas ja juba siis mulle tundus, et Andrea taroodi teos, mis seal õhtu avas, oli pigem selline millegi tähtsa sissejuhatus. Või selline väike eelmäng, et BBC-l on kombeks küll oma suuri kontsertõhtuid, et alustada uudisteostega, millal nad just tellivad noortelt heliloojatelt, aga tavaliselt on need sellised kolm kuni viis minutit pikad ja seelisin 10 minutit lausa. Nii et ma arvan ka, et oli liiga pikk. Ta ei köitnud ainuke, mida me kõik tegelikult sel hetkel tundsime või mõtlesime asigi. See järgmiseks astub lavale Renee Fleming. Ja võib-olla seal köitis ikkagi tegelikult see lõpuosa, milles oli siis võimalik jälgida seda, kuidas sagari Orama suutis Stockholmi kuninglikust filharmooniaorkestrist nii-öelda välja saada mingisuguse sellise uskumatu piano Se diminuendos piano ja nende koostöö oli selle juurest lihtsalt imetlusväärne, et tegelikult sellega jäi see teos mulle meelde küll. Ma mäletan ka seda hetkel, keelpillid tõmbasid nii vaikselt, et isegi poogna jõhvi sahinat ei olnud. Aga Sakari olema, kes selle orkestri peadirigent ta ütleb, et, et see orkester meeldib talle just sellepärast, et nad on võimelised nii vaikselt mängima sellises pianos, mida mujal ei kuulegi, sest Sakari Orem on ju ka BBC filharmooniaorkestri peadirigent, et otsibki nagu selliseid erinevaid väljundeid kahe erineva orkestri vahel, mis on erineva traditsiooni taustaga. Ja seda ta siis meenutas kevadel, kui ta Eestis käis koos Chain Jansoniga. Ka Kaisa juuste ja avaldas arvamust, et tegemist on parima orkestriga, mida ta on üle pika aja kuulnud. Seal music Idelo laval. Kaitse ja ostja on nõus, et Stockholmi Kuninglik filharmoonia orkester on kindlasti üks maailma parimaid orkestreid. Selles orkestris mängib ka soome tšellist Johannes rastama, kellega ja ostja sai enne kontserti vestelda ja kes ütles, et Oramu, kes on nüüd peaaegu üheksa aastat olnud orkestri kunstiliseks juhiks on toonud kollektiivi teatavat vabadust ja vastutust, kust ta on ära kaotanud sellise kasutu distsipliini. Loomulikult mängivad muusikud väga distsiplineeritult, aga kadunud on ebavajalik jäikus ja pinge ja seda on ka nende mängus väga hästi kuulda. Orkestrivõimekus tuli ju kõige rohkem esile siiski Carl Nielseni teisest sümfooniast neli temperamenti. Mina nautisin täiega seda Nissani teost ja seda orkestri mängu orkestri kõla koos mängu, erinevaid värve, sesse, Nissani sümfoonia võimaldab väga erinevaid meeleolusid, erinevaid värve ja Sakari Orava tõi orkestrist väga hästi, need need esile ja ta kujundas ütleme igast sellest sümfooniaosast neljas temperemendist omaette, toreda terviku pärast seda, kui ma ei olnud kuulnud solisti, et solist, kes laulis minust mööda, et ma ei kuulnud tema häält, ma nautisin täiega seda orkestri kõla ja seda teost, mida siin kas eelmisel või üle-eelmisel aastal sai kuulata ka Pärnu muusikafestivalil. Kui ma mõtlen ja selle orkestri distsipliini või tööeetika peale, siis tekib kohe võrdlus kevadise ajaga, kui kuninglik orkester käis Tallinnas Tartus kontserte andmas ja ma nägin ka seda, kui oluline on dirigendi roll ka siis mitte ainult proovi läbiviimisel, aga sellistel vabadel hetkedel, mida me võib-olla oleme harjunud nägema noorteorkestrit ega töötades või või niimoodi, et kus pinge selle juhi ja teiste muusikute vahel kaob ära. Et ma imetlen väga seda, kuidas Sakari Orema oma orkestrantidega räägib, see oli väga ilus. Ma arvan, et see oli väga hästi ka sellel kontserdil välja kuidagi jah, need orkestriteosed minu jaoks siiski kadusid ära, ma ei tea, kas siis, Ma olin ma tõesti nii mõtetes solistiga või, või oli see muusikavalik rohkem minu maitsele, et et see sammul barberi muusika täiesti lummas mind selleli imelisi tülilisi kohti. Aga Richard Strauss, ma ei ole tapnet kunagi tervikuna kuulnud, võib-olla ainult üksikuid fragmente, aga minu meelest toimisse just selles pikkuses oli algus oli kulgemine ja imeline lõpp ja võib-olla isegi selline natuke teatraalne, kus siis René Flemming astus lohiseva kleidisaba saatel lava taha ja laulis oma viimased repliigid sealt. Kaisa Joosti eri jättis väga sügava mulje Daphne lõpp, mille Renee Fleming laulis vokalisina kulissidest ja sellest tekkis suurepärane kajaefekt. Üldse oli kontserdikava valik väga hea, üles oli ehitatud ilus tervik. No tegelikult oli see kava geniaalsus minu jaoks juba just selles, et, et noh, kui me mõtleme sellel taustal, et Renee Fleming teatas, et ta võib-olla enam nii palju raskeid ooperirolle ei laula, aga ühes pooles oli siis imekaunis Barber ja teises pooles siis Richard Strauss, Strauss, kes on olnud alati minu jaoks tõesti renetle mingi selline ihuhelilooja, et noh, et hea küll ta kirjutas need teosed varem, kui Fling neid laulma hakkas, aga Strauss, siis on ta tõepoolest olnud alati ületamatu just see täpne monoloog, mis on selline ka samamoodi, sisuliselt väga hästi vormeliga, ühendub ka selline idülliline Bukooniline teos ka tegelikult on Straussi loomingusse mõnevõrra erandlik ooper. Võib-olla oli siin oma osa ka selles, et vaheajal meie siiski Johannaga otsustasime kolida alla saali võib-olla ei olnud see viisakas, aga samas väga tulihingelised enese mingi fännina, ma ei kahetse seda otsust mitte hetkekski, sest et näha siis lauljatari Straussi esitamas ikkagi suhteliselt lähedalt. Et tõesti, see, see heliline kogemus oli ka allpartneris istudes mõnevõrra erinev. Kuidas on täpne jälgi, et aga just Straussi looming istub Renee Peningi häälele eriti hästi ja sisese Morgen lisaloona sinna lõppu? Morgem homme üks kõige kuulsamaid Richard Straussi lugusid. Ma usun, et väga paljud nõustuvad minuga, et ka kõige kaunimaid, mis tema esituses kõlab tõesti täiesti ületamatult ja see ühine hingamine ja täiesti üksteise mõtete lugemine, mis seal sündis siis orkestri liikmed dirigendi Renee Fleming vahel. Ma ei tea, kui sageli selliseid asju juhtub, aga see oli minu jaoks. Mina mäletan, et see sai ka kõige tormilisem aplausi sel õhtul seal saalis olgugi, et ta oli justkui väike fragment kõigest ma ei tea, kas kolm minutit või midagi. Väga mõjuv. Minu jaoks oli see kontsert tõesti tohutult suur elamus ja teistpidi loomulikult ka kergendus, et need uudised, mida me siis aprilli alguses New York Timesist lugesime tiinselt, kuna Renee Fleming on Ameerikas, on niivõrd suur täht. Ei ole just palju lauljaid maailmas, keda kutsutakse esinema näiteks ikkagi niivõrd suure auditooriumiga publiku ette, nagu seda oli siis Ameerika jalgpallifinaalis aastal 2014. Effeming on laulnud ja ka olümpiamängudel ja tõepoolest, ta on tuntud ka muudes ringkondades kui ainult siis klassikaline muusika. Et ikkagi ilmselt ka see uudis, mis siis New York Timesis ilmus, oli väga palju seotud tema nimega. See nimi nii-öelda müüb ja see on kindel, et inimesed loevad seda artiklit. Aga hiljem tegelikult ka Renee Fleming ise lükkas selle ümber, et ta nüüd täielikult kavatseb üldse esinemisest loobuda. Igal juhul ei olnud Renee Flemming hääles tunda mitte mingeid väsimuse märke. Ehk on rasked, ooperis oli midagi muud, aga sellisel kontserdiõhtul kõlas kõik suurepäraselt. Ei olnud mitte ühtegi häälelist probleemi. Ikkagi minus tärkas mingi lootus, usk, sellesse plaat siiski on võimeline kõlama nii, nagu ma olen lauljat ka kontserdil kuulnud, kuigi Hannes ütlesid, et viimaks kõlasid need plaadid teistmoodi, siis minule just samastus, tema hääl sellel plaadil kuulduge ja see oli ehe, siiras ja, ja mul ei ole midagi selle vastu, kui Renee Fleming ooperit ei laula ja võtab ette nii nagu viimati miks mitte ka jälle lauljatar Bergi laulud või, või midagi muud selisest crossover ei saanud vist. Ma leian, et ta teeb seda väga maitsekalt. Ja kahtlemata on ta üks väga tark laulja. Maailmakuulus sopran Renee Fleming esines teisel septembril Helsingi musikide alas koos Stockholmi Kuningliku filharmoonia orkestri ja dirigent Sakari Oramuga. Solist esitas barberi, orkestri soprani, teose Knox film 1915. aasta suvi ja monoloogi Straussi päris Daphne lisaloona kõlas Straussi Morgen. Orkestri esituses kõlasid veel Andrea Darrodi liiguuria ja Carl Nielseni teine sümfoonia neli temperamenti. Kontserdi käisid Soome Yleisradio muusikatoimetaja Kaisa Joosti ja klassikaraadiotoimetajad Johanna Mängel, Kersti Inno ja Anne promic. Ongi aeg tänaseks lõpetada heliga ja on taas eetris nädala pärast, siis aga juba hoopis uute teemadega. Heitsime pilgu põhjanaabrite küllusliku muusikaellu ning kuulsime muljeid lahtist Sibeliuse festivalid ja Helsingi muusiki talus toimunud lemmingi kontserdilt. Saate tegid Anne Prammik ja Johanna Mängel. Lõpetuseks jääb meie kõigi meeli lahutama härra hekto lei Paju. Jo tere kõigile kuulama traditsioonilist rubriiki, muusik mõtleb, kõneleb hektar, ei, paju olete kindlasti uudistest lugenud tänava sõjanduses kasutatavatest kroonidest samuti tsiviilkäibes olevatest isesõitvate sõiduk küttest. Vähesed teavad aga, et mehitamata lauljaid on muusikateatrites kasutatud juba aastakümneid. Lihtsustatult nii-öelda, et meie demokraatliku maailmakorda ja lääne inimese rahulikku ööund kindlustama. Sõja drooni olemasolu põhineb olulises osas muusikateatrikülastajate kannatustel, kes enda teadmata on osalenud troonide arendamise protsessis. Kõigepealt tekib küsimus, miks hakati mehitamata lauljat testima just muusikateatris. Vastus on lihtne. Pidevalt korduvrepertuaar võimaldab mehitamata laulja juhioskusi arendada ja tarkvara arendajatel on samuti testida uuenduste toimimist, korrates samu olukordi üha uuesti ja uuesti. Muusika teater pakub selleks ideaalseid võimalusi, kuidas siis mehitamata ehk lühidalt öeldes troon lauljat ära tunda. Sagedasemad ja muusikaliselt haritumad ooperikülastajad on mõnikord pannud tähele, et mõnel etendusel on publiku poolt hinnatud ja armastatud laulja justkui teine inimene. Võib juhtuda, et terve aaria esitatakse orkestri suhtes ajalises nihkes ja isegi kui dirigent suudab nihka ajutiselt kõrvaldada, tekib see uuesti laulja järgmisest sissetulekust. Samuti võib laulja pikalt esitada partiid valesid helikõrgusi kasutades. Need märgid Reedavadki kuulajale, et tõenäoliselt testitakse tänasel etendusel üht või mitut mehitamata lauljat. Sarnaselt sõjanduses kasutatavatele troonidele kontrollib ka droon, lauljat suurte arvutimängu kogemustega ja kiirete reflekside ka inimene. Paraku võib droonijuhil puudu jääda just muusikas orienteerumise oskustest ning seetõttu on tavaline ehk mehitamata laulja lavaline liikumine on sujuv ja loomulik kuid esitus on muusikaliselt ebaadekvaatne. Õnneks on viimastel aastatel troon lauljate tarkvara palju parandatud ning ka pikemalt töötanud droonijuhtidele on mitmed muusikateatri tähtteosed selgeks saanud. Nii võibki juhtuda, et mehitamata laulja esitab oma rolli algusest lõpuni, nii et ka spetsialistist teatrikülastaja drooni lavalolekut ei hooma. Lõpetuseks võib öelda, et juba mitmeid lavalise katseid on läbinud ka mehitamata ehk droon dirigendid. Siin on areng veel lapsekingades ning teoste seisma jäämine kontserdil üsna tavaline. Samuti kurdavad pillimehed, et mehitamata dirigendi žestidest ja muusikalisest intensioonist arusaamine on luust ja lihast mängijatele peaaegu võimatu. Praegu uuritakse ka võimalust rakendada ühes koosluses nii droon, dirigent kui ka mehitamata instrumentalistina. Teadlaste arvates peaks masinatevaheline kommunikatsioon olema lihtsamini kontrollitav. Ootame huviga uusi arenguid meie muusikalavadel. Tänan kõiki kaasamõtlejaid, stuudios oli ekto lei, Paju.