Huuled Te, kuulate saadet heligaja MINA, OLEN Lisetarilt. Seekordne heligaja kuulab muljeid Pärdi päevadelt ning mõtiskleb muusikateadlase Kaire Maimetsa, teoloog Tauri tültiga Pärdi muusika kõlamaailma ning tekstide üle. Samuti kuulame vahetuid muljeid eileõhtusel kontserdil Estonia kontserdisaalist, mille kavas 91. hooaja Eesti riiklik sümfooniaorkester rubriigis muusik mõtleb, kõneleb hekto lei, paju aga nutiklaveritest sülgaja. Nargen festivali suve lõpetasid traditsiooniliselt Pärdi päevad teisest 11 10. septembrini. Üheksa festivalipäeva jooksul anti kontserte nii Tallinnas, Tartus, Paides, Raplas, Rakveres kui ka Viljandis ning laste ja noorte kultuuriaasta puhul kõlas muusikaga koolisaalides. Esmakordselt oli festivali programmi põimitud Arvo Pärdi muusika kõrval ka teiste heliloojate looming. Avakontserdil tuli maailma esiettekandele Pärt Uusbergi uudisteos armastuse ülemlaul. Samuti kõlas Johann Sebastian Bachi, John Sheppardi, Toomas tallise ja Aivar muudi looming. Festivalil esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, üksus Ensemble, Belgia keelpillitrio kuivard Trio ning detallis kolars. Kuulamiskogemusi jagavad Liivika ja Rain Simmul. Teid võib pidada Arvo Pärdi muusika austajateks. Mis te arvate, mis on teie puhul isiklikult see, mis paneb teid kuulama Pärdi muusikat? Miks sa tõid, puudutab, miks te seda armastate? No see muusika on selline, et ta võtab nagu seal kuskilt aluspõhjadest sind nagu natis kinni natukene ja hakkab seda sinu, seda inimlikku nagu alget niimoodi pehmelt paitavad mosseerima esile kutsuma. Mulle tundub. Ta kutsub midagi ellu, mis sellises argipäeva sellises Sahnemises nagu ära kaob ja seda on hea nagu kuulata, ja eriti mulle tundub, et Pärdi muusikat mõnes mõttes sigin-sagin sinna päris juurde ei käi, kui sa pole harjunud teda kuulama. Ma olen proovitud autos kuulata, näiteks kui meil seltskonnaga sõidame, siis ei saa linnas samuti ei saa foorid ja kõik see ümberringi ja aga autos võib seda kuulata ainult sellisel juhul, kui auto seisab. Oled parklas ja siis sa saad nagu sinna sisse minna ja see, mis ta sinust nagu esile kutsuv. See võib olla mis iganes sa võib-olla rõõm võivad olla pisarad. Mind nagu puudutab, mul on kõige tähtsam see, et kui miski mind puudutab, siis see mulle kohutavalt meeldib. Pärdi muusika on palve ja see häälestab inimeste kooliõpetajana. Me peame siin koolis ennast kogu aeg häälestama, sellepärast et õpetaja või üldse ka näitleja inimeste jaoks töötaja käsitleb ennast kui instrumenti ja häälestamiseks on erinevaid viise, palve on nendest kõige parem või õigem. Ja mõnikord lihtsalt seda palvet enda seest ei leia. Mingis mõttes on Pärdi muusika nagu abivahend, sellepärast et ta on loodud juba halve seisundis ja inimeste vahel on sellised ühendatud anumate seadused. Kohe võetakse ju võnge mõjutajalt üle ja näitleja trupi või publiku seisukohalt õpetaja oma kollektiivi või õpilaste seisukohalt on ise Se võngete andja. Aga kust siis ennast häälde viia? Inimene on niivõrd esiteks tundlik instrument, teiseks selline, kes väga kergesti läheb pealtnäha üldse mitte suurte mõjutuste tulemusena häälest ära, piisab ühest valest mõttest ja sa oled ise häälest ära, mis siin koolis ja paneme alati enne koos, kuid Pärdi muusika, oma keskkonda, lapsevanemad tulevad töölt ummikutest liiklusest, neil on igasugused päevamured, aga siin pakume taimeteede, mingisuguse maitsemäärdega võileiva ja Pärdi muusika ja kõikidel väga kiiresti muutuvad palged muutuvad seisundid. Meie elame linnast 25 kilomeetri kaugusel, sellepärast see autos muusika kuulamine tegelikult on üks peamisi muusika kuulamise ja enesehäälestamise aegu rahulik. Ja mina kuulen küll sõites just nimelt Pärdi muusikat ja mõnikord mängin ühte sellist mängu iseendaga, paneb autos Pärdi muusika päris kõvaks ja siis ma kujutan ette, et see, mida ma out aknast näen, on selle muusika nii-öelda video. Aga mis see video on, see on siin need mustamäe ummikud, kõige argisem liiklus, keegi kõnnib, järsk, kõik muutub, need inimesed, kes tulevad oma supermarketi kilekottidega, jalutavad koeri, vot nii nagu palvega peaks pühitsema absoluutselt kõiki argitoime, tõsi, kõige lihtsamaid tegevusi, sellepärast et inimlikus mõttes ainult mõned tegevused on just koor alandavad ja mõned ülendavad, aga kui sa neid palvega teed, siis kõige justkui kõrgem tegevus, mida sa ilma teeksid, oleks alandav ja kõige madalam tegevus, kui sa teed seda palvega tegelikult kõrgendatud niimoodi Pärdi muusikaga massist, pühitsenud seda argipäeva ja argist teekonda ja ummikutes istumisi ja kõik muutub. Ja see on seetõttu, et kõik saab alguse sellest punktist, kust Pärt ise muusikat loob ja vastu võtad, et me oleme selliste sildadega ühendatud. Tema lihtsalt on üks jumalast antud vastuvõtja, kes omakorda kiirgab neile, kes vajavad temaga samale lainepikkusele ühendamist. Ma arvan, et tema mõju inimeste aitamisel muusika kaudu on lausa hindamatu ja ka see, et ta on noh, niivõrd kaasaegne, ühest küljest ju klassika, aga teisest küljest väga kaasaegne, sellepärast et tema muusikas on palju patukahetsust, aga tänapäeva slõugani on ju, ma ei kahetse midagi, sellest tuleb tegelikult palju muret ja teisest küljest, kui inimesed hakkavad kahetsema, siis Me ei oska kahetseda. Me langeme masendusse, mis on ka vale, aga tema inspireerija pühas silu on, kelle sõnadele on ta kirjutanud Aadama itku on nüüdisaja pühak tema õpetuse, kuidas kahetseda, masendusse langema. Et see on Pärdi muusikas sees. Vajame seda oskust kahetseda lootusrikkalt. Liivika teie käisite kuulamas, kui vokaalansambel tallis kolars oli siin Tallinna Jaani kirikus. Milliste mõtete ja muljetega teie tol õhtul kirikust lahkusite? Ja sellesama lähedusega sarnasele otsingule niivõrd erinevatel ajastutel erinevate heliloojate poolt. Tartlane ikka otsinud seda ühte ja sellepärast see ühtsus teistega, kes on ühe otsingul, on imeilus. See oli väga meisterlik vokaalansambel, kes Tõi ikkagi publikuni jumalikke helisid. Ma usun, kõik inimeselt selt saalist väljusid teistsugustena, kui nad sinna sisenesid. Et see muutumine on meie igapäevane, üles on mõnel päeval lihtsalt vead. Rohkem kui teisel. Jaani kirik lihtsalt asub ristmiku peal, muudkui sõidavad mööda kiirabiautod, sireenid, keegi autojuht on kannatuse kaotanud. Kas see kuidagi rikub ka kuulamiskogemust? Ma arvan, et võib-olla muusikagurmaanidele võis olla, häirib, aga see muusika ja õpetab armastama ja armastust, tegelikult peaks kanduma eeskätt sinna ja neile, kes sind segavad või häirivad või kelle suhtes kas või sul on selline mitte haletseda, aga vennalik kaastunne, et sina saad praegu siin istuda. Ma arvan, et see, et on argine ja sakraalne muusikanautijad ja samas kibedas töö, hetkesse olijad, kõik omavahel seotud sealsele muusika taotluse mõtte ühendada erinevaid ajastuid, erinevaid inimesi, erinevaid tuure, kuna ta on niivõrd sügavalt loodud, siis vastuvõtja sellele muusikale on absoluutselt igas hinges ja ma arvan. Kuna ta käivitab sellist soovi olla parem ja armastada, siis ma mõtlen, et need ummikud seal lahenesid ka sõbralikumalt lihtsalt nende kontserdisaalisistujate mõjul. Selline mõtteline pildiline, et kujuta ette, kui kõik need inimesed, kes sealt mööda sõitsid, autode ja bussidega, kas siis klappidega viraalseks kuulnud kõik Arvo Pärti midagi oleks siis kindlasti teistmoodi olla, selles. Pärdi päevade järelkaja annab võimaluse mõtiskleda Arvo Pärdi muusika üle laiemalt selle kõlamaailmale ja tekstidele, millele on Arvo Pärt oma muusika loonud. Vestlevad muusikateadlane Kaire Maimets ja teoloog Tauri Delpt. Küsisin Kaire Maimetsalt, kuidas saab olla nõnda, et Arvo Pärdi muusika puudutab niivõrd paljusid erinevaid kuulajaid. Aa, see on see küsimus, mis on mind ennast uurijana ka huvitanud, nüüd juba pikka aega. Et kuidas on võimalik, et meil on muusika, mis kõlab teatud moel ja kutsub esile niivõrd paljudes erinevates Kulades nii sarnaseid taju reaktsioone, ja üks osa sellest, ma arvan, on no lõppeks on see ikka, eks ole, muusika, muusikale reageerime, see ei ole lõpuni subjektiivne. Inimestena meil on mingid ühised mehhanismid, mis panevad meid kuidagimoodi muusikale reageerima ja mina olen sellest mõelnud niimoodi, et eks ole, muusika on inimlooming ja nii on ta lahutamatult seotud inimese olemisega. Et ta on seotud inimese psühhofüsioloogilise olemisega, on see meie keha ja hing ja vaim ja teiselt poolt on ta seotud inimeste kultuurilise olemisega ehk siis selle aja ja ruumi ja ühiskonnaga, kus siis muusikat luuakse ja vastu võetakse. Ma olen nüüd aastaid kogunud nii-öelda tavakuulajate reaktsioone Pärdi muusikale, neid on tohutult palju, et Pärti mitte ainult ei mängita, palju ei kuulata palju, vaid ka inimesed kirjutavad oma muljetest hästi palju ja üks nagu täiesti äratuntav ühisosa on, et tundesõnad milliseid emotsioone Pärdi tintinnabuli-muusika kuulamine tekitab. Need on küllalt sarnased ja teine asi on siis, et mingid liikumised ajas ja ruumis või mingeid aja ja ruumi kujutlus, et need on küllalt sarnased, näib kõlavatel, muusikaliselt struktuuridel või siis sellele, eks ole, kuidas helilooja on oma muusikamaterjali struktureerinud on võime kuulajatest tekitada mingisuguseid kujutlusi. Kõige rohkem on mind paelunud need varased tintinnabuli stiili algperioodi, instrumentaalteosed, kus sõna juures ei ole ja need on küllalt ühesugused oma struktuuriomadustelt, et nad on kõik pigem vaiksed, pigem aeglased, pigem sissepoole pööratud või sisekaemuslikud ja nad kulgevad niimoodi väljapeetud välja mõõdetud moel. Ja samas on nad hästi jälgitavad oma struktuurilt kompositsiooni loogikalt ja võiks isegi öelda, et nad on nagu meeltekohased ja nendele omadustele nendele struktuuriomadustele. Me reageerime kuidagi ühtemoodi inimeste kuulajatena, oleneb sellest, kus kultuurist pärit oleme. Võiks olla üks hüpotees, et aeglane muusika seostub aeglaste asjadega ja nihuke heakõlaline heliruum, kus ei ole külalisi, üllatusi kuskilt ei tule järsku ootamatult Isonantseid kooslusi või tämbrid sisse väga Pärdi muusikas. Et siis neid nagu häälestab mingisugusele olemisele. Ja milles Pärt on ääretult osav, on see ruumi kujundamine muusikas, et see, kuidas ta registriliselt oma muusika laiali laotab ja tämbrid, mis ta valib. Et nendes algperioodi väikestest tintinnabuli palades tegelikult on tohutu suur kõlaruum, ekstreemregistrid ja hõre faktuur ja kuidagimoodi kuulajas transformeerub eksistentsiaalse eksruumiks. Ehk ma olen kogu aeg mõelnud sellest, et üks asi, mida Pärdi muusika kuulamine inimestele annab, on aega ja ruumi rahulikult ühe koha peal istuda ja kaasa mõelda. Ja sealt edasi, eks ole, samal ajal need on kõik need vajalikud asjad, et saaks endasse vaadata kas reflekteerida lihtsalt või mediteerida või. Aga see nõuab mitte ainult siis Pärdi kuulmist kuskil taustal kuunist, vaid tõesti aktiivset kuulamist. Et kui sa astud selle muusikaga dialoogi, sa võtad üle selle muusika olemise ja omakorda saatis kontakti mingi enda teise olemisega, kui see igapäevane argisekeldamine näiteks. No te olete välja toonud ka selle, et see puudutab inimesi ka siis, kui nemad ei ole teadlikud näiteks sellest konkreetsest religioossest, õpetusest, ida kristlikust bioloogiast, Vene õigeusu traditsiooni praktikast aga Tauri, kuidas teie teoloogida Pärdi muusikat kuulate? No ma arvan, et see esmane huvitavam aspekt, millega tegelikult Kaire ju osaliselt välja tõi, oligi see, et ma olen kuulaja ja, ja seal ma olen täitsa neutraalne kuulaja. Ja ma ei tunne mitte mingisugust sundluslikus seal. Kuigi ta tekitab meis kõigis teatud tundeid siis ma olen nagu kunagi tähendanud, need, seal on nüüd mingi ideoloogiline sõnum, mida nüüd tahetakse meile edasi anda. Ja minu arust see on midagi väga kaunist, et seal tegelikult pakatutatud vabadus ja ei ole sundluslikustes on see ilus aspekt ja ma arvan, et see ongi see, miks ta suudab kõiki puudutada. Aga võib-olla sellest teemast nagu lähtudes meil ongi sellel teljel on nagu kaks poolt. Et ühelt poolt on, on ju Arvo ja tema helilooming, see on mingisugune müstiline osa, kus me ei, me ei oska öelda, mis toimub teiselt poolt samamoodi sellise võib-olla ainult kirjeldus tasandil, me saame vaadata, kuidas nüüd iga inimene ise reageerib sellele mina dioloogina võin anda sellele oma interpretatsiooni, kes interpretatsioon on vägagi, ma arvan, subjektiivne seal mina, kes annab sellele oma peegelduse, oma oma nägemuse ja meil kõigil on see vabadus olemas. Aga selle spektri või selle skaala teine pool ja siin läheb tegelikult alles asi minu jaoks huvitavaks. Selle skaala teine pool, avad teatud maailma, kus ja, ja nüüd ma väga vabandan, et ma seda ütlen, aga Arvo muutub mingil määral teisejärguliseks. Ja kuigi tõesti me oleme ju koondanud, eks Arvo Pärdi ümber ja, ja tema on selle heliloomingu loojaga, kui me nüüd läheme spektri teisele poolele siis meil avanevad teatud maailmad, mis hakkavad rääkima, täitsa teistsugust lugu. Kuulajal on see vabadus sinna maailma minna, kui ta tahab ja vabadus mitte sinna minna. Küll aga me võime natukene mõtiskleda, et mis see võib olla. Ja natuke võib-olla ma ei tea neid ehk küsimusi esitada ja vaadata, mis seal ka meil nagu silme ees. Raamatu siin printsiip biominu arust Arvo on, on väga hästi sõnastanud, et heli see ongi minu sõna ja ma usun, et heli peab rääkima seda, mida määrab sõna. Ja siis ta lõpetab, alguses oli sõna. Noh, ma võin mütsi dioloogina sabast kinni võtta ja öelda, et noh, alguses oli sõna Johannese evangeelium, eks Enercinoloogos ja nii edasi ja nii edasi. Printsiip ju. Aga kas mul on seda vaja teha või kuhu see mind viib, arvatavasti mitte kuhugi. Eks see on seal kindlasti olemas, aga ma ei hakkaks siinkohal spekuleerima. Aga sõnal on laiem tähendus. Kreekakeelses ideoloogilises tähenduses on sõna mitte ainult jumal sõna, eks jumala poeg, kolmainujumala teener hüpostas, vahid. Ta on pühakiri, ta on kõik see, mis selle raamesse läheb ju tegelikult seal tekibki selline huvitav aspekt ja ma arvan, arvamusele ise sõnastanud täpselt sama moodi, et sõna hakkab määrama midagi. Ja nüüd meil on niisugune huvitav olukord, kõik, kes käisid Pärdi päevadel, neil oli võimalus soetada endale siukse vägagi sümboolse summa eest kava. Noh, kes nüüd soetas, kes ei soetanud, ütlen, et siis nemad jäävad millestki võima, nüüd need, kes soetasid, neil oli võimalus see lahti teha hakata sinna sisse vaatama, sümboolselt võiks öelda, et need, kes seal lahti tegid, siis saaksid, vaatame nüüd avasid teatud ukse avaneski teatud uus lugu, mõni vaatas võib-olla lihtsalt üldiselt üle, mõtlesin, et võiks, ongi sihuke üldine illustreeriv materjal, ega seal midagi muud ei ole, aga mina ütlen, et tegelikult on siin palju midagi enamat. Ja tegelikult on juba siin ühe esimese väikese uksega sinna maailma, mis on Arvo Pärdi ümber tema taga. Ja see on see sõnamaal ja nüüd, kui me võtame selle lahti, hakkame vaatama, et okei, siin on mingid sõnad. No kui me võtame helilooja tihti ja võtame kasvõi mingis moodsas võtmes bändi, on ju siis bänd või kes iganes midagi teeb Heli teosjaga sõnad sünnivad sedasama ka siis looja poolt ja nad on, võiks öelda üheaegselt, nad tulevad sellest samast allikast välja. Aga Arvo Pärdi ja, ja ka paljude teiste puhul on meil nüüd väga huvitav aspekt. Võtame need tekstid ette. Need religioossed tekstid ja esimene üllatus, mis meil tuleb, on see, et need ei ole Arvo Pärdi kirjutatud, mis tähendab seda, et Arvo Pärdi teose tuumikus on miski, mis on väljaspool teda. Ja kui me hakkame veel kord neid asju vaatame, siis me näeme, et need on palju vanemad kui tema. Neil on palju vanemad kui tema heliteosed ja meil tekib tegelikult teatud autonoomne maailm, siin teatud liikumine ja tekib lugu, kus meil on teatud testid, mis on 2000 aastat ja sealt veel vanemad osad nooremad. Ja meil tegelikult tekib üks maailm, kus need tekstid on liikunud väga kaua ja tegelikult kokku saanud sadade miljonite. Võib-olla see arv läheb isegi miljardite peale, kellega on need tekstid kokku saanud ja inimesed, kellega nad on kokku saanud. Neid on nad hakanud inspireerima otse loomulikult see oleneb nüüd inimese enda võimest lasta või mitte, eks need tekstid võivad tekitada külastust, tülgastust, ükskõiksust. Aga kui inimene võtab nad vastu, siis ta hakkab inspireerima ja ajastute jooksul on need tekstid inspireerinud väga-väga palju inimesi võib-olla esmalt elama. Ja edasi on hakanud inspireerima inimesi komposeerima, keegi on andeinduda maali, keegi on teinud selle väikse sammu oma elus, mida tal oli vaja. Ehk siis mis ma tahan öelda, on see, et Arvo Pärt on üks nendest inimestest väga paljudest inimestest, kes on ühel ajahetkel nendega kokku puutunud ja tekitanud sellise avatud suhte dialoogitekstiga. Kaire rääkis meile, mis dialoog tekib meil Pärdi heliloominguga, aga mina küsin minust nüüd, see on see huvitav aspekt, kuhu kindlasti kaha ta vastust anda, võib-olla ainult Arvo Pärt ise. Aga me näeme, et seal tekib dialoog tekstiga. Dialoog tekib ka minul tekstiga. Dialoog tekib igapäevaselt paralleelselt Arvo Pärdiga ja peal Arvo Pärti samamoodi. Nii et see esimene aspekt, mis siin taga on, ongi, ongi see huvitav teksti ja see, kuidas hakkab inspireerima, kuidas ta hakkab mõjutama niisugune hüpoteesi küsimus, võib-olla isegi lapsemeelne küsimus oleks, et kuidas nende usuliste tekstidega siis nagu kokku võtta, puutuda üldse, või me võime eeldada, et, et nad on ju kirja vormiseks esimene kokkupuude või kontakt nende tekstidega ka Arvo Pärdi, nagu ka paljudel teistel inimestel on, on üldse, et nad lugesid neid. Me näeme ka, paljudel on kirjas, et nad on pärit evangeeliumist või õigeusu palveraamatust näiteks või kust iganes nad on valmis, tekstide inimene on, on võtnud ette ei hakanud neid läbi seedima, mulle meeldib ladinakeelne termin ruminatsio mis tähendab mäletamist vot lehmad mäletsema on ju, et me kasutame sellist. Aga tõesti ladina ja lääne mungad just seda terminit kasutasid, kui nad võtsid tekstid ette ja seilised neid uuesti uuesti läbi ja nad hakkasid elama. Ma arvan, et Arvo Pärt ei ole ka tekste ühe korra ainult lugenud või illustratiivsed kõrvale pannud vaid ta on tegelenud võib-olla ka mingil määral ruminatsiuga nende tekstide puhul. Ja üks aspekt ongi meil see, see kirjapilt, eks nagu paljudki meist nende tekstidega kokku puutuvad. Teine võimalus kuulata või kuulda neid tekste või siis nii-öelda. Ja siin puhul tuleb meile mängu liturgiline elu, eks me võime kõik ette kujutada. Ja see on jällegi sama hüpoteesi küsimus, et ma ei tea, kas Arvo Pärt istus näiteks kuskil kirikus, kus ta kuulis võib-olla esmakordselt seda kas see, mida ta kuulis, kas seal loeti ette või, ja nüüd on veel kolmas aspekt, lauldi, kas inspiratsiooni moment, see esimene kokkupuutemoment hakkas peale lauluga üldse kajastus veel mujale? Me ei tea nende asjade puhul, aga, aga me võime eeldada, et mingid osad neist tulid tõesti kuulates ja mingi osaga läks kaua aega, kasvõi father Unser meieisapalve. Ma ei oska öelda, millal Arvo Pärt või siis esmakordselt meie isa palvet kuulda ja kui kaua ta seda võis kuulda, enne, kui see teos tuli. Nii et see on see esimene aspekt, aga mis ma ütlesingi, et nagu pandora laegas, kui selle lahti teed, siis siit võib nüüd hakata minema väga-väga palju kaugemale. Ja nüüd me saame hakata nüüd selles autonoomses mullis rääkima sellest, kuhu need tekstid veel omakorda viivad. Ja nüüd me näeme tegelikult, et need tekstid rändavad väga-väga kaugele. Osad tekstid neist tulevad Kreeka aladelt, osad tulevad Jeruusalemma aladelt. No võtame kas või selle patukahetsuskaanoni. Laias laastus meil ei ole selle teksti autor tänapäeval teada. Aga see, mis me teame, on see, et selliseid patukahetsuskaanoni tan idakirikus väga-väga erinevaid ja erinevas vormis versioonis. Ja see patukahetsuskaanoni issandale Jeesusele, Kristusele, mis on meil siin konkreetselt Arvo Pärdi teoses omakorda baseerub püha Kreeta Andrease suurele patukahetsus kaanonile. Kaheksas sajand, eks me lähme nüüd ajas päris palju tagasi ja me räägime Gretast. Püha Andres ise on pärit damaskuse aladelt. On olnud Jeruusalemmas, eks me näeme tegelikult väga huvitaval viisil, kuidas üle ajastute kuskil Vahemere idakaldaaladelt jõuab see teos lõpuks siin põhjamaa poegade juurde jõuab ka Arvo Pärdi juurde, nagu ta on jõudnud paljude teiste juurde. Ma mõtlesin selle üle järgi veelkord, et kuidas saab olla, et need reaktsioonid on nii sarnased, et ma, ma arvan, et see on seotud selle meie inimeseks olemisega, et olgu, et kuulajad on erinevates kultuurides erinevates vanuseastmetes, eks ole, kõik kõik see, aga et inimeseks olemises on ikkagi midagi ühesugust kõigi jaoks ja mis tuleb läbi nende tekstide Stauri just rääkis, eks ole, läbi erinevate geograafiliste punktide ja erinevate aegade aegruumide on ikkagi see, need tekstid, eks ole, ju toetavad toidavad seda küsimust, mis on inimese olemine või et mis on inimeseks olemine ja varem või hiljem nagu iga indiviid puutub selle küsimusega ühel või teisel moel kokku. Ja tegelikult see tarkus, mis on nendes tekstides, on minu arust on see nagu ainus koht, kus vastust minna otsima, ma ei suuda mõelda ühtegi teist võrdväärset välja Nende tekstide kõrvale ja tavakuulaja sealhulgas, kes ka nendest tekstidest mitte midagi ei tea. Me eksisteerime korraga nii horisontaalis kui vertikaalis, eks oma argisekelduste tööde-tegemiste teljel. Ja samas me igatseme kõika mingit osadustunne, et mingi suurema olemisega või olemiskõiksusega või midagi, mida on võimalik kogeda armastades või vaadates oma vastsündinu silmadesse või ja vot siis tuleb see või kuulate stardimuusikat, et selle muusika kõla kuidagi ja teeb võimalikuks, istuda rahulikult maha ja mõelda kaasa või mõelda endast või mõelda olemisest üldse või. Ja seda ei ole võimalik teha, kui me selle argitasandil sekeldame ainult. Ma võib-olla tooksin ka siin vahel, et võib-olla huvitav aspekt tekib nüüd see, et kuna, nagu ma ütlesin, need tekstid ei ole nagu niivõrd haruldased tekstid, eks neid loetakse suures osas, kas igapäevaselt mõned, mõni harvem, mõnikord kord aastas, aga väga paljud inimesed loevad neid ja nad on võib-olla harjunud neid lugema ja see tekitab neis mingit teistsugust tunnet, inspiratsiooni, minu arustublist inimesed, kes kokku puutuvad nende tekstidega väga tihti on väga huvitav võrrelda neid, et kuidas nüüd nagu arvab Pärtsa inspireeritud nendest tekstidest ja kuidas on tema helilooming. Et mingil määral ju see, see tekst on kuskil see alge ja siis vahepeal on selline abstraktne teadmata ala meele ja siis me läheme selle tulemusteks mingisugust tagajärge sellest inspiratsioonist. Ja ma annan sealse teatud lüli on, aga teatud lüli jääb meile nagu tundmatuks ja nagu käest või noh, ei suuda tast nagunii selgelt ratsionaalsed nagu, nagu kinni võtta. Aga Nende tekstide puhul võib-olla on, on üks huvitav aspekt veel, et kui keegi soovib ja seal oli niisugune, ma ütleks niimoodi, et raadiokuulajale selline praktiline harjutus kaasa anda teele, et võib olla. Ma arvan, et paljud olema pole lihtsalt harjunud nagu kuulama Arvo Pärdi heliteoseid, aga võta äkki ette ja hakata lihtsalt lugeda, vaadata, et mis inspiratsiooni või mis tundeid need võivad tekitada, võib üldse täitsa ilma heliteosega siis kõrvutada üldse ilma selleta seda lugeda ja siis võib vaadata heliteost kuulates ja lugeda, et see on sellised täitsa praktilised harjutused, mida võib teha ja ma usun, et see toob nagu teatud siukse avab uue teiega lihtsalt rääkides ka nende teoste mõjust minu jaoks on huvitav, see paljud on öelnud, et evangeelium ja kõik need tekstid, et see on mingi vana värk, seal surnud asi on ju, et see ju ei mõju enam tänapäeval, et mõtelge mäki 21. sajandil muidugi muud välja. Ja mis meil nendega peale on hakatud, minu arust see huvitav aspekt on see, et tegelikult nad on inimesteülesed, nad on ajastute ülesid ja nad liiguvad ajast aega ja võivad inspireerida ka 21. ja 30. ja nii edasi sajandil inimesi inimkonda tegema midagi looma, midagi. Ja ma arvan, et see on see, see ilus, et ka jällegi Arvo Pärt ei ole ainukene, et ka Pärt Uusberg on ju samamoodi, kellel oli ettekanne siin apostel Pauluse armastuse ülemlaulule tehtud heliteosed Buster Pauluse esimesest kirjast korintlastele? Tegemist on väga võimsa tekstiga, eks ma arvan, et on erinevaid vorme, tekst, aga selle tekstiga võib ka täitsa inimene, kes ei ole usklik on ju, võib lugeda seda teksti, ta tunneb, et siin räägitakse armastusest ja kuidagi liigutab ja puudutab ja ta on midagi väga-väga ilusate on ju see, mis selle teksti kontekst oli võib-olla esimesel sajandil, Paulus kirjutas kirja, eks kirja Korintose kogudusele on eraldi küsimus, aga see, mis tunnetamist praegu tekitab, on igalühel oma spektid, need on võimsad elavad tekstid ja see on minu arust see iluelement seal taga. Teksti saavad muusikaks ikkagi läbi Pärdi looja filtreid ja sõna saab inspireerida sõna saab anda valemi, millel põhineb teose vorm näiteks, aga helilooja teeb ikkagi veel omapoolseid helilooja otsused, eks ole, millised registrit, kuhu ma paigutan, millise tämbrid ma valin ja see tulemuseks kujunev kõla, välikõlaruum on siis, eks ole, tekstid pluss helilooja enda otsused. Ja mind on Pärdi muusika puhul kõige rohkem huvitanudki just see kõlav muusika ise see muusika heliline materiaalsus, tähendab mind on mõnes mõttes vähem huvitanud see, kuidas muusika sai. Et rohkem on huvitanud see, et kuidas seda muusikat vastu võetakse, seda kõlavat maailma. Ja kui ma olen püüdnud üldistada, mida Pärdi muusika kuulamine inimestele annab et siis neli asja ma tooksin välja üks on see, et ta annab aja ja sellise suure turvalise hea külalise ruumi enda sisse vaadata või siis olemis kõiksuse sisse vaadata. Annab võimaluse pöörata ära muljeteküllusest, sest eriti enda varastasid Naapoli teoste puhul on niimoodi, et pala kestel muusika palju ei muutu või ei muutugi üldse, et see on nagu üks väljavenitatud kestev olevik, üks väljavenitatud kõla sündmus, vot selles ühes asjas õnnestub meil siis kohal olla vastandina sellele igapäevasele muule, muljete küllusele, visuaalsele, terrorile ja muule et ta võimaldab meil kohal olla. Ja kolmas punkt on see, et kui emotsionaalsel teljel Pärdi muusika paigutub sinna kuskile leinalikeleedilise ja helge nukruse vahele. Tal on küll ka rõõmuhõiskeid, aga siiski nagu enam see helge nukrus on emotsionaalne sõnapaar, millega kõige sagedamini kirjeldatakse Pärdi muusikat. Ja seda muusikat kuulates on, millest nagu avalik luba kogeda kurbust näiteks mõõtmatult suurt kurbust ja kogeda seda kestvalt terve muusikapala jooksul, sest need varased teosed on võrdlemisi ühtsed, et seal emotsionaalselt palju ei muutu. Ei muutugi midagi. Et mulle tundub, et meie ühiskonnas on niimoodi, et kõik negatiivsed tooniga tunded projeks nagu ära peita või alla suruda või neist oleks kiiresti üle ja terveks saada. Aga kui sa istud koos Pärdi mingi teosega maha näiteks Froliinaga et siis nii kaua, kui see pala kestab, on sul võimalik seda ühte emotsiooni kogeda, avalik luba selleks. Ja neljas punkt ongi see, et ta võimaldab kontakti mingi muu vaimse olemisega, kui see meie igapäevane olemine, et osadust mingi muuga, no vot, ja siis võib öelda, et see muu on siis need tekstid ja nende maal. Mis seal taga? Et see, see kurbus, elemente tegelikult Aadama itk on ju, see on ju nagu kaeblemine või, või siis tõesti sihuke kurvameelne aspekt, aga mina ja nüüd see on jällegi minu selline projektsioon või nagu vaade sellele ida teoloogias on selline huvitav väljend nagu rõõmsameelne kurbus. Et, et seal tekib niisugune väga huvitav aspekt, et see kurbus, ta ei lähe selliseks surmavalt morbiidseks selliseks depressiooniks, eks vaid ta on selline lootustandev, selles kurbus on, on miski, mis toob meile välja võib-olla tõesti selle reaalsuse, ta ei lase meil tekitada illusiooni sellest, mis andmeid ütlebki, et okei, olukord ongi mõnikord väga kurb, aga ta annab lootuse kurbusel on ühes otsas sedasama lootuse ja rõõmu, et ta liigub siit välja, võiks öelda isegi psühholoogiliselt, et et enne, kui ma oma probleemist nagu tahan jagu saada või sellega tegemaks. Ma pean ta välja tooma, tähendab tunnistama siis ma saan ta ära anda, nii et, et ma arvan, siin on siukseid, mis, kuidas nagu mina tunnetan. Ja Aadama itk tegelikult mis on ju ka püha siluani tekstidel on ju ja, ja mis on ka siis sofroni on seda ju samamoodi on ju hiljem kajastanud ja tegelikult kui me vaatame, kuhu see pärimus läheb, siis see läheb avatuse, Muuga kogukonda on ju jaotuse, Muuga kogukond on omaette veel mis sisult saab alguse, hakkab kujunema formuleeruma niimoodi, juba tõsisemat 10. sajandil siis tema saab veel oma mõjutisi Jeruusalemma Püha saava kloostrist veel sajandeid sajandeid ennem ja osaliselt ka veel, on ju Konstantinoopol, eks, ida ja Lääne ristumispaik ja siit saab alguse müstiline teoloogia ja nii edasi ja nii edasi, nii et ma ütlen, et need alad kui nendega hakata rääkima, millesse põneva aspekt ongi see, et me saame niivõrd eri kihiliselt läheneda ja mul on niisugune tunne, et see lähenemine on lõputu protsess, et kuhu minna ja ta ei saagi nagu kunagi otsa ja, ja minu arust see on üks Sandrikus. Lõppkontserdil ma tundsin sellist teatavat valget kadedust, kui et minu tähelepanu elavnes nagu hoopis teistmoodi, kui tuli näiteks inglisekeelne tekst. Tauri, mis sa arvad, kas minust peaks olema kahju, et ma ei saa nendest teistest tekstidest aru? Või kui oluline see keel üldse on? Minu puhul isegi inglise keel on näiteks häiriv. Et mina isegi helistan, kui ta on sellises slaavikeelses või ladinakeelses vormis, on ju. Et ma arvan, et seal ongi nagu eri aspektid eri tasandil, et kas me tahame seda kuulata ja kuidas see sõnumi pool seal on. Ja ma arvan, et selle tõttu on ka need kavad meile kaasa antud, et me saame ise siis nägu kas tõlget vaadata või et paljud neist oskavad slaavi keelt, vanaslaavi keelt onju, või vaid sellest nagu üldse aru saada. Ja ka mina, mina mitte, eks ma võin teada, mis on selle tagataust. Ma võin seda hiljem lugeda, ma võin seda paralleelselt lugeda. Aga ma arvan, et nagu Kaire ütles, siis kui ma olen seal kontserdil, siis ma lähen selle ühtse vaibiga kaasa ja tunnen neid neid samu tundeid ja emotsioone, mis, mis ma arvan nagu paljudki tulnud, et et ma ei ütleks, et nüüd mulle mingisugune, ma ei tea, et ma tean, kus need tekstid pärit on, et, et mul tekib mingi eriliselt vägevam kogemus või, või suur suur suur teadmine. See tekib mul paralleelselt juba teistel tasanditel. Aga sellel hetkel, kui ma seal olen, siis ma justkui nagu lasen vabaks ennast, ma ei lähe nii mõistusega, kaasad Nooni, kus nüüd see, et kasvõi see patukahetsuskaan on seal, ta oli omas mekkis ja ma arvan, iga inimene KesK nende tekstidega kokku puutub, ennem räägiti siin ju ka helilooja ise, aga see ongi see, et iga inimene ongi väga haruldane indiviid, eks, kes omamoodi reageerib sellele, see on kordumatu. Nii et, et ma arvan, et minu kontseptsiooni poolt vaadatuna mingisugust suurt suurt suurt vahet seal ei ole. Ma arvan, et sellest vestlusest praegu kõik raadiokuulajad saavad võtta midagi kaasa, võib-olla kuulata Pärdi muusikat ka järgmisel korral kuidagi teisiti, aga kuidagi veel konkreetsemalt, et tekkide mõlemad ütlete lõpetuseks veel ühe sellise soovituse või, või soovi kaasa. No mina tegelikult juba ennem selle praktilise harjutus andsingi selles aitäh, et ma arvan, et mina omalt poolt selle sellesama soovi kaheksa kätt lähme, avastame natuke, uurime rohkem, lähme sügavuti ja kellel muidugi see soov tahe on, et see kõik baseerub vabal tahtel ja nagu ma ütlesin, et see ei ole mitte midagi sundlusliku, siis on ka see inimeste liikumine täpselt samamoodi. Sihuke minu soovitus konkreetne ongi vaadata ja lugeda. Ma hea meelega räägiksin teile ühe looma kevadisest seminarist tudengitega, kus me vaatasime lähemalt peegel peeglis Biglemis, püüdjal, loo sisse, muusikateadlaste muusikakriitikute üldine hoiak, kui nad Pärdist kirjutavad, on see, et, et see on nii originaalne, kõik, mis ta on teinud nii erakordne, et see paigutub kuhugi just nagu ta oleks midagi eraldiseisvat muusikakultuurist, kultuurist üleüldse. See on kuidagi alati torganud mind selline hoiak. Et ta nii teistmoodi, et vajab hoopis teistsugust, muusikateaduslikku keelt, muusikateoreetilist, eks ole arusaamist, et mis seal muusikas toimub ja mis seal taga on. Ja mul on üks analüüsimeetod, mida ma siis tudengitele õpeta, mida me praktiseerime, millest üks osa on see, et me katsume aru saada. Tähendab, et muusika kõlab teatud moel, et seal on teatud kõlastruktuurid, aga needsamad struktuurid on ju ilmunud ka paljudes teistes muusikates. Ja et kas me suudame leida mingit teist muusikat, mis kõlalt meenutaks oma struktuurilt meenutaks peegelpeeglit ja kui nad olid üle saanud sellest, et ei, et see on nagunii eraldiseisev originaalne asi, et sellele küll midagi sarnast ei ole. Me hakkasime ringi vaatama, et mida me otsime. Püüdsime aeglaseid klaveri artetšosid, aga eks ole mitte kompleksseid Arbitšosid, millega kooskõlaks meloodiajoonis, milles olulised fraasid, algaksid pike ka noodiga, kus oleks astmelist liikumist, sellist kooslust. Siis kui natuke aega mööda läinud, siis me jõudsime kahe Ave Maria juurde üks on siis Bach, Kuno, Maria, kus klaveri natuke liiga kiires tempos, eks ole, kui peegelpeegliga võrrelda. Ja Schuberti, Ave Maria ja siis me vaatasime edasi, et kas ooperis kuskil midagi on, jõudsime Berliini normas kasta tiiva kõige kuulsamaks soprani aaria mille sõnad räägivad pöördumisest kuu poole, kes kehastab jumalannat, et eks ole, et jumalanna, seda rahu, mis on taevas, anna meile ka maa peal. Pluss et see on siis Norma tegelaskuju endaga kaotatud armastusest rääkivaaria. Siis me jõudsime Putšiini Tosca kuulsa soprani aaria pissinud Harte juurde, kust oska tegelaskuju väljendab oma siirast usku jumala emasse madonna altarile on ta toonud lilli ja pannud eks ole juveele ja aidanud teisi inimesi oma kannatustes läbi nende seoste, noh, ja siis teisi asju ka veel, kuni sinnamaani välja, et prantsuse papp laulample, Sirdamuur Pedamestandes poplaul tehtud enamus kuuri laulab seda, mis on samuti laul kaotatud armastusest, aga et kui need kõik kokku võtta, mis on neile ühine, üks on see, et, et midagi on kaduma läinud mingi nostalgiline igatsus millegi, kui saaks, siis pöörduks tagasi sinna ja ühtlasi on see ka palve nagu siiras usu väljendus. Ja seal on siis ka mingi niuke lapselik olemine selles siiruses ja kuula, kirjeldused tihtipeale nagu peegel. Pspärane hällilaul või et seal on mingi ema kuju seal madonna koju, eks ole, jumalaema kuju. Et see on üks konkreetne teos, mille puhul kuulaja kirjeldused jagunevad, eks ole, mitmesse kategooriasse märgitakse ka seda, et metafüüsilised jumalikud, ajatud igavikulised, kõik need asjad tulevad kokku, aga et see pole mitte niivõrd jumal kui jumalaema seal. Et läbi nende teiste muusikate, milles kõlavad samad struktuurid, mis kõlavad peegel peeglis on seda väikest peegelpeeglit võimalik avada ka niimoodi, et tuleb välja see mitte jumal, vaid jumalaema, mitte mees kuju, vaid naiskuju. Ja selles teoses on sensuaalne täiesti olemas, mis on huvitandis, kuula, kirjeldustes ei tule esile Sinsuaalsus rohkem, kui et see on nagu soe mis mähib sind endasse, eks ole, kaitseb sind maailma kurbuse vastu või nagu palsam, mida ema tavaliselt lapsele teeb, seal ei ole ju religioosset teksti taga ja ometi on võimalik avada ka see väike instrumentaallugu niimoodi, et tõmmata kada palve, kui Tauri märkis seda, mida mina nimetan, helge nukrus, mis inglise keeles on pritseäärne Stauri, mis sinu väljend oli rõõmsameelne kurbus ja ma mõtlen, et et seda seotakse, eks ole, väga küll nende ortodoksi tekstidega, aga tegelikult on see ka väga eluline kogemus või eluline emotsioon on ilus, valus, midagi on nii ilus, et see on lausa kurb või et sa oled nii õnnelik, et see teeb valu su sees. Ta on väga eluline kogemus ja siis on olemas veel need asjad, et sa tunned ära, sa kohe tead, et miski maailmas on sinu, et see on sinu omas nagu sinu moodi inimene, et nagu see puudutab sind, see liigutab sind ja teised asjad, mitte selle, kuidas selle kohta öelda. Sing tunneb ära mingi asja, seda kogemust on Pärdiga hästi palju kuulajatel nende hing tunneb ära, et see on minu muusika, mind kõnetab muusika. Ja siis ma mõtlesin sellele, et inimeseks olemiseks on ikka vaja rahu ja vaikust ja aega. Et kõigil tuleb oma teed käia ja oma mõtted lõpuni mõelda ja oma kogemused lõpuni kogeda. Ja selle jaoks on vaja aega ja rahu ja vaikust ja heatahtlikku kaas teelist ja mõnes mõttes otse Pärdi muusika ongi selline heatahtlik kaasteeline, et olen ka kuulnud kuulajad ütlemas, et vahel on tal tunne, et mitte tema ei Kuura Pärdi muusikat väidet, pärgi, muusika kuulab teda. Aga see ei ole ka ohutu. Et see ei ole mitte ainult niuke kaunis heakõlaline idüll vaid seal on vaoshoitud, kammitsetud ka midagi ohtlikku. Ükskõik see võib olla, eks ole ka mingi metafüüsiline tühjustunne, eksistentsiaalne tühjustunne või et mõnes mõttes peab olema ka julge, et pärtli süveneda ja muidugi peab olema julged nendesse tekstidesse süveneda, eks ole, mine Stauri. Küllap ma sooviks ka rohkem võimalust ja oskust kuulata, et olgu see siis kasvõi Pärdi muusika, mida kuulata, milledel, harjutada. Nõndamoodi kõnelesid muusikateadlane Kaire Maimets ja teoloog Tauri tõlkkt. Eile õhtul avas Eesti riiklik sümfooniaorkester oma 91. hooaja avakontserdil kõlasid dismi ajastu tippteosed 19. sajandi teisest poolest soleeris Hiina päritolu pianist siisi dirigendipuldis oli orkestri peadirigent ja kunstiline juht maestro Neeme Järvi. Milline oli ERSO avakontsert, ütlevad helilooja Liisa Hõbe ja pianist Martti Raide. Muljed on väga ülevad, kontsert oli minu meelest hästi pidulik niisugune hooaja algusele igati kohane ja publik võttis selle soojalt vastu, nii et ses mõttes tore on see esimene mulje siit kontserdilt. Kui neid võib-olla rääkida natuke rohkem veel, siis meil oli täna romantika sarja avakontsert ja, ja see oli täis romantilist muusikat ja hästi eripalgelist romantilist muusikat, tekkis mul ka mõtte, et kas ma ei tea selle sarja kontserdite kavumis, edaspidi hakkab tulema, aga tegelikult romantilist muusikat on ka teistest sajanditest olemas, aga eks seda siis näis, aga seekord oli 19. sajand ja Wagner saanud siia siis teises poolest vursaki seitsmes sümfoonia Neeme Järvi taktikepi all, see kõik kulges ja seal teises klaverikontserdis oli, siis oli selline vahva vahva solist nagu siis tema oli tõeline. No kuidas ma ütleksin, selline tulesäde säde on natuke vähe öeldud, parvel tekkis isegi tunne, et tal on mingisugune maaväline energiaallikas sees, ühesõnaga see, mis sealt tuli. No sellel ei näinud lõppu olevat, nii et et ääretult niisugune ühest küljest ka jõuline, samas kerge liblikana lendlev oli tema mäng ääretult kontsentreeritud, väga kõrgel tasemel pianist, nii et see see kontsert ka talle väga hästi sobis, ma ütleks, et see sensansi, teine tõi tema voorused väga hästi esile. Kontsert hakkas väga sümboolselt Eesti riigihümni laulmisega ja siis samal ajal astus ülesse rahvusvaheliselt väga tunnustatud solist ja kui heita pilk ERSO hooajakavale, siis tegelikult on see kava päris väljakutsuv, nagu kontserdil nimetati, et võiks lausa pidada seda ERSO hooaega tähtede paraadiks, sellepärast et see nimekiri nendest solistideks, kes orkestri ees hakkavad üles astuma, on tõesti väga mulje valdav. Ja mina jäin mõtlema selle peale, et see on ka orkestrile väga suur väljakutse, sest see nõuab orkestrilt väga suurt paindlikkust erinevates ristidega harjuda, seda enam, et ilmselt et prooviperioodid on suhteliselt lühikesed, et kui sellest sansantsi klaverikontserdist täna rääkida, siis minu jaoks võib-olla terviklikkusest jäi natukene puudust, et kui kontserdižanris üleüldse rääkida, siis minu arust kõige lummavam on just see, kuidas solisti orkester omavahel suhtlevad, mida orkester solistilt üle võtab ja võib-olla seda terviklikkust oleks natukene rohkem oodanud. Pianist muidugi oli tõesti meeliülendavat, mängis. Me räägime siin temast neid, aga tegelikult peab ikka Neeme Järvist rääkima, ma arvan, kes oli tänase kontserdi nagu teine suur staar omal, hoopis teistsugusel moel nagu kahel eripoolusel mõnes. Vaata, see üks on väliselt väga-väga särav, väga päikeseline, täis niisugust elurõõmu, tähendab, ta mängis klaverit, oli talle nii nii tore tegevus, ta tundis nii palju rõõmu sellest ja lõpuks, kui ta tuli lavale kummardama teist korda ta lausa jooksis ta elevil kogu sellest asjast vaat-vaat niisugune siirus, mis sellest nagu tuli, et see oli nagu muljetavaldav tõesti ja, ja vot siis teisest küljest Neeme Järvi, selline suur muusikaline tark, kus seal sealjuures, et kuidas ta kindlakäeliselt kõiki läbi viib ja kui, kui peen muusikaline tajuda oli. Ikkagi on ma seda mitmel korral nagu tunnistasin endale ja ja milline meisteldandempode kujundamisel. Et see oli väga muljetavaldav, et nad nagunii meeldivalt tegelikult täiendasid teineteist nagu kahte Tõid seal välja, sest et me jäime väga hästi Välgis solisti tähendab seal orkestrile riikidega, et eks see kontserdi esimene osa on võib-olla natuke selline noh, kuidas öelda dialoogis saksa muusikakultuuri niisugustega varasemate kihistustega ja, ja noh, sans prantslasena võib-olla siis nagu, nagu vaatas selle poole, kust need uhked kontserdid ja see traditsioon nagu pärit Ta on nii et mulle tundub, et see võib olla pianistina, ei olnud nii omane materjal, aga, aga teises osas Kersosta tundis ennast ikka väga kodus ja ja nautis seda nagu täiega, aga, aga Neeme, Harri puhul jah, oli ikkagi just see, et kui väikese žestiga on võimalik midagi suurt korda saata, et see mind vapustas ikka mitmel korral, kuidas orkester võtab nagu neid impulss üle ja need on nii täpsed. Midagi üleliigset seal ei ole, seal on just see hädavajalik ja see, justkui see pisikene asi nagu nagu käib saab mingisuguse suurema terviku või põhjustab mingisuguse sündmuste jada, siis et see kujuneb niisugune loogiline ja orgaaniline muusikaline idee arendus välja. Kontsert algas Eesti hümniga, siis mulle väga meeldis, et lõpus Me saime sümboolselt ka kuulda ERSO mõlemad kontsertmeistrit soolot mängima, siis oli ka minu arust väga selline sümboolne ja armas hetk. Ja mis veel tänase kontserdi, kui rääkida neid kahest lisapalas, siis esimene oline Forsaki huma Resk võib olla korraga ilmselt kõige niisugune pulaarsem lugu. Aga teine on, on üks eesti lugu, mis on nüüd hakanud oma tähelendu siin tegema, Lepo Sumera kärbes ja, ja ma loodan, et ei, no see on vapustav ja ma loodan, et tegelikult see tõmbab võib-olla Sumera loomingule tähelepanu. No aga ma küsin näiteks Liisa veel seda, et sulle antakse võimalus niimoodi olla kunstiline juht ERSO hooaja avakontserdiks. No kasvõi ajutiselt oleks selline Tänane ma arvan, et see kava, mis täna kõlas, on see, mida publik ootab. Ja ma arvan, et ERSO kunstiline juht peab sellega arvestama. Ja tere jälle kuulama klassikaraadiot traditsioonilist rubriiki, muusik mõtleb, mina olen hektar, ei paju täna räägin sellest, kuidas meie käsutuses olev tehnika ja muutub elukorraldust muudavad ka teatud aspekte muusikas ja seda üsna ootamatus suunas. Miljonite lemmik klassikaline klaverimuusika on tänu tehnoloogia arengule noorema põlvkonna pianistide käe läbi või võiks öelda pöialt läbi kardinaalselt muutumas. Kes meist poleks näinud noori inimesi, nutiseadmed käes ja pea ette kummargil, andunult toimetamas. Praeguseks on nutiseadmeid kasutades üles kasvanud põlvkond jõudnud ikka, kus pianistidel on aeg astuda suurtele lavadele ja ennast kehtestama hakata. Ning uus põlvkond toob ka klaverimängu kardinaalselt muudatused. Nimelt on hakanud üha enam noorema põlvkonna pianistide kasutama klaverimänguks enamasti pöidlaid. Ülejäänud neli sõrme on mängus vaid siis, kui on vaja mitmeid klahve korraga alla vajutada. Ehk siis akordilises faktuuris. Kusjuures nutiseadmete põlvkond näitab vaid pöidlaga mängimisel üles uskumatut virtuoosse. Ost märgiliseks salvestuseks põieldatud sooloklaveril on mitmeid auhindu noppinud Christoph hajuti versioon Bachi Goldbergi variatsioonidest. Sellel plaadil võib kuulata niinimetatud ortodokssed käsitust ehk siis peale pöial. Te ei kasuta pianist ühtegi teist sõrme. Kuid kuidas siis uued mänguvõtted mõjutavad klaveriõpet üldisemalt. Vestlesin Eesti üldklaveriõpetajate liidu aseesimehe Ivar varaga ja tema tõi välja probleemi, et enamikul vanema põlvkonna klaveriõpetajatel on raske kohaneda uute mänguvõtetega ning uudset pöidlatehnikat õppida on niinimetatud vana kooli õpetajatel peaaegu võimatu. See omakorda tingib olukorra, kus noored on tehnilises mõttes jäetud suures osas omapäi. Loodetavasti kasvab õige pea peale uus klaveriõpetajate põlvkond, kes ise pöidlatehnikat valdab ja sedagi õpetada suudab. Muutused ootavad ees ka klaverirepertuaari. Paljud klaverimuusika tähtteosed on kirjutatud nii, et tehniliselt on vait pöidlaid kasutades neid teoseid esitada üliraske, sageli isegi võimatu. Sestap ongi paljud noorema põlvkonna pianistid pöördunud klaverimuusikas seni üsna harva esitatavate teoste poole. Juba eelpool mainitud Christoph ajad. Sellest tab praegu sooloplaati, kus ta esitab klaveril harva mängitud autoreid perotiinust ja samuti, ehkki on temast sooteoseid. Need teosed on justkui loodud pöialdamiseks, ütleb ta ise. Ja lõpetuseks, et ajaga kaasas käia, on Eesti heliloojate Liit koostöös Eesti üldklaveri Õpetajate Liiduga kuulutanud välja heliloomingu konkursi originaalteoste loomiseks pöeldatud klaverile. Osalejatele pakutakse kaht kategooriat. Range ja vabatehnika range tehnika puhul tohib kasutada vaid pöidlaid ning vabatehnika lubab peale püüelda, kasutada ka teisi sõrmi, kuid mitte enam kui 10 protsenti kõigist klahvi vajutustest. Lisainfo konkursi kohta on heliloojate liidu kodulehel. Tänan kaasa mõtlemast, stuudios oli hekto lei, Paju. Helga ja seesugune oli seekordne heligaja. Vaatasime üle pärgi päevad ning eileõhtuse ERSO hooaja avakontserdi. Saate panid kokku heli opera tütar Helle Paas ja toimetaja Lisete vilt. Aitäh kuulamast ja minge ikka kontserdile.