Kaks Maiakonda kumbki võrdselt au sees, Veronas kaunis. Eks me seal neid näe. Uut tüli tärgatavad vana lao sees, mis naabri verre kastab. Naabri käes on vihameeste Neudeist saanud elu kaks armastajat. Kurja tähe all. Jääb vanematel vaen. Ju melu siis vait kui hukk kanna osaks mõlemal. Tänav elavneb, vähehaaval ilmuvad teenrid, ülikud noored-vanad. Kapoleti majast väljuvad teenrid siirduvad kõrtsi, kus võib kohata hägusaid teenijatüdrukuid. Kapulleti Montekki suguvõsade vahel valitseb põlvest põlve pärandatav vaen. Mõlemad pered elavad sama väljaku ääres, puutuvad tihti kokku ja alalõpmata tekib tülisid. Isandate vaen on nakatanud ka alamaid. Nii tärkab selgi hommikul teenrite vahel riid. Peagi kasvab tõeliseks tapluseks. On kahetsusväärne, et kaks linna väärikamad sugukonda pidevalt häirivad linnakese rahuvürst lubab sellele, kes veel mõõga tõstab erakordse karistuse. Surmanuhtluse. On saabunud õhtu. Ka balletimajas toimuvad ettevalmistused peoõhtuks, mil kavatsetakse teatavaks teha peretütre Juulia kihklused, noore krahvi paarisega. Majan täis erutus teaskeldusi, ainult eeloleva peo peasüüdlane 14 aastane juuli ja on endiselt muretu. Heasüdamlik amm manitseb teda küll tõsidusele, kuid Juulia on nagu alati lõbus, vallatu, lapselikult siiras. Kapulleti majja on kutsutud kõik auväärsed linnakodanikud, muidugi välja arvatud Montekki perekonnaliikmed. Pererahvas võtab külalisi pidulikult vastu. Kuulnud teost teeb lustakas märkuutsio ruum, ei ole ettepaneku ka külaliste hulka minna. Seal võiks olla imekauneid, neide, kes melanhoolselt ja alati armunud roomiot lõbustada. Väiksed sõbrad otsustavad oma näod maskidega varjata. Viru Amboos külalised proovivad sööke ja jooke. Sõna võtab maja peremees, kes kutsub kõiki rüütleid tantsule. Juuli ja tantsib sõnakuulelikult oma teid mehe paarisega kelle tulised pilgud jätavad teda täiesti ükskõikseks. Ta on kaunis puhkemate õis. Tema ilu ei soojenda veel tunnete sära. Külalised imetlevad teda. Temalt ei saa pilku ära. Caroomia. Noored kohtuvad esimest korda. Vahetavad esimesed sõnad. Kui teatan oma ebaväärse käega su kätt väärt kahetsust, on see eks punastavad huuled palveväega heaks, jõhkra puute suudeldes systeemi. Kätt laita palverändur pole vaja, sest tema siivset hardust näitab see ka pühakuid kätte riivab palvetaja, ei käte suudlus palvet halvaks. Kuid pühakuid, palujailon, huuled ja palverändur, huuled panijaks. Kallis pühak. Siis mu palvet kuuled las suudleb suu, et usk ei kaoks. Ei liigu, pühak, võttes palvet vastu. Saan palutu, kui kohal sai, astu mu suult, nii patu pühib sinu suu. Tiivalt, kes Montekkide vastu tulist viha kannab, kahtlustab maskides noormeestes põlatud perekonna esindajaid ja haarab mõõga järele. Vana kapoleti, kel meeles hertsogi keeld, takistab teda. Pole ju noormehed tulnud nende peoõhtut ära pilkama. Tiivalt vannub, et ta leiab peatselt võimaluse kutsumata võõrastele tasuda. Külalised lahkuvad Juulia saab ammelt teada, et too veetlev võõras oli tema vanemate vihameeste ainus poeg. Roomia. Veronas kuu kiiret kuldavad kapuleti aeda. Seda piirab kõrge müür. Selle taga on põiktänaval. Tänaval on Roomeo. Ta näeb valgust Juulia aknast. Kui lähen siit mu südameni siin. Mis valgus aknas helgib? On ida seal ning juuli on päike. Ja päike, tõuse tappa, kade guuges ärritusest, kade on ja kaame. Et sina, tema neitsi oled kaunim. Mis siis, kui särasid ta silmad taevas ning taevatähed peas? Ta särab palgneid häbistaks kui päevavalguslampi helk silmadest, nii laidaks õhuvööd, et laulev linnuriik peaks päevaks ööd. Näe, kuidas põsk tal puhkab kaunil käel. Oleksin ma kindlasti sellel käel puutuda saaks põske. Lausu v helge ingel sest kirkaks ööl kohal hõljudes kui taeva saadik, kes paneb imestama surelike voorumia. Miks ole droomia salga isa keeldu nimest või kui ei taha, vannu mulle armu ja kapoletiks enam Maie maid hüüa armsaks mind Henristil ümber ning sellest peale pole Roomeo kõrve juures sadat sõnakese suustel joonud, kuid su häält ma tunnen, kuis tulid siia, ütle ja misjaoks see müür on üle ronida? Kõrge see paik on surm, sest mõtle, kes sa oled, kui näeb sind mõni minu hõimlane. Mind krantsid üle armu kerged tiivad, sest armastust ei pea. Kivimüür ja sinu silmis valgub suurem oht kui 20-st mõõgast. Vaata lahkelt. Siis olen kaitstud nende vaenu eest, kes juhatas sind siia, et sa leidsid tees, armastus mind saatis otsima. Ta andis nõu ja Saimult laenuks, silmad. Ma pole laevnik. Aga julgust jätkuks mul sellist kaupa otsida, kui asuks kaugeimaski merest pekstud rannal. Võib-olla kergemeelseks peadma käitumist. Kuid usu olen ustavam, kui need, kel oskust teeselda. Kas armastad sa mind? Tean, ütled ja, ja mina usun sind. Kuid vandudeski pette või muu nimel tõotan sul ei seda ära, tee on muutlik, ta. Kuid mille nimel sääratoote usun sind. Norming hirmutab ta liialt kiire on just nagu välk, mis kustub enne tähtimist. Marm hea tööd. See armupump, kui suvi hingab sooja, võib lilleks puhkeda, kui kohtume. Kas nii mind tasuta, sa jätadki? Vande eest su kindlalt armuvad, need loodan. Tantsin enne veel kui palusid kuid tahaksin, et jääks anda veel, et olla helde ja ta veel kord anda. Keskpäev, Veronas. Rahva hulgas otsib märkuutsi oma sõpra, roomiot roomiaga kokku saada ihke akatiivalt, kes soovib Montekkidega eelmise õhtuarveid klaarida. Merkuur leiab viimaks oma sõbra, kes on unistavam ja melanhoolselt kui eales varem. Roomioi märka, vallatu ja alati naeru himulise Merkuutseja pilkeid. Tema mõtteis on kohta üksnes Juulijad. Juulia amm toobroomiale kirja kirjas seisab, et veel samal õhtul on Juulia nõus Endroomioga laulatada lasknud. Õhtul peale pihilkäimist pühitseb paater Lorenzo Roomeo ja Juulia meheks ja naiseks. Oh, Juulia sa hinga magusaks mu ümber, õhk. Su hääle muusikaloss avab ütlemata õndsuse, mis täidab meid sel kallil tunnil. Mind võitnud tunne rikkam kui kõik sõnad. Ei hoop lehete, vaid sisuga kes enda väärtust kokku loeb, on kerjus. Mu armun kasvanud nii mõõtmatuks, et poolte rikkust kokku ma ei loe. Verona tänaval mergutseja satub rahva hulgas kokku tiivalt kapullekki ja tema kaaslastega. Sõnale järgneb sõna. Taas lööb lõkkele tüli. Roomio tuleb kaater Lorenzo juurest ja on veel mõtetega möödumus. Ta püüab vastaseid lepitada. Naeruhimuline Merkuutsion ärritab tiibaltit kuid too võtab iga tema sõna solvava tõena. Tiibalti mõõgahoog toob Merkuur ei ole surma. Roomio teab, et ta on kohustatud sõbra surma eest tasuma. Romeo tapab kahevõitluses diivalti. Roomio põgeneb. Vürst lubab teda pagendatuna maalt välja saata. Teeb taotavad vere eest vere hinda. Tule tule ruumi ossa päev mu ees, kes lebades öötiivul näid valgemana lumest kaarna seljal. Lahke musta kulmuline ö, too mulle ruume ja ja kuidas suretada võtta, lõika temast väikseid tähti. Nii kauniks ehib siis ta taeva palged, kogu maailm kiindub ainult öösse ning räigest päikesest ei hooli. Kas lähed juba? Päev on ju veel kauge. See oli ööbikaga, mitte lõoke. Kas kohutades sinu kuulmeid? Ta laulab öösi seal granaadipuul. Mu armsa usu mind, see oli ööbik. See oli lõoke koidukuulutaja ning mitte ööbik. Lämarm kuis lahku viib idas pilvi puhte Kadeviir. Nüüd lähen. Siis ma elan, jään, siis suren, jää veel minna, pole aeg. Siis võeti mind kinni, tapetagu. Kui seisu soov jään rahule. Soov jääda teadminud, hool Minsyydeevee. Ka sa page, ruttu, on lõoke see, kes nõnda võltsib viisi. Laule öeldakse lahke lõõritusse, pole tõsi. Meid, ta laulab lahku. See hääl ja hirmutab käed. Sest lahti, au lähedus ei anna sulle mahti. Ei jää mul ühtki juhust, püüdmata saata sulle terviseid norm. Ja usud sa, et me veel kohtume? On kõik mured kunagi vaid mälestus. Kuid minu läinud kurjahing. Kui vaatan all, arvan nägevat, kui kooliat mingi haua põhjas, sind. Kas petab silm või näitse, kaame nõust. Kasin Varmsam, nõnda mine sild. Meil verd joob janud mure. Hüvasti. Ko saatus, saatus, kõigi meelest heitlik. Kui heitlik oledki, mis tahad temast kest ruuduselt on kuulus. Ole heitlik, sest siis ei viisa, loodan teda kauaks, vaid saadad tagasi. Kapulletid otsustavad kiirustada Juulia ja paarise pulmadega. Jõulia keeldu puhastades ja toob ettekäändeks tiivalt ei surmale järgnevat leina. Kuid pulmapäev määratakse juba homsele. Juuli ja viimane lootus on paluda abi. Juulia on paater Lorenzo juures. Nukk näeb väljapääsu riskantseks plaanis. Ta soovitab Juulial nõustada pulmadega, olla näiliselt rõõmus ning enne magama heitmist juua tühjaks mürgipudelike, mille sisu peaks tooma varjusurma 42-ks tunniks. Kõigest sellest lubab Monkroomiale teatada, et noormees jõuaks Juulia ärkamise ajaks hauakambrisse ning põgeneks koos temaga Veronast. Juuli ja leiab endas mehisuse unerohtu sisse võtta. Talle võõrastab, et ta on juba hauakambris tapetud tiivalt ja teiste sugulaste jäänuste juures. Ja otsekui oleks seal viirastuste maailmas Caroomia. Kapoleti majas tehakse ettevalmistusi suurejooneliseks pulmapeoks. Saabub ka õnnelik peig, paaris. Ange Senior kapulleti lähevad Juulijate äratama ja leiavad mõrsja kleidis asemel Juulia. Surnud pulmapeost saab teie pidu. Mantvas maapaos viibiv Roomeo saab oma teenrilt teate Juulia surmast. Pater Lorenzo selgitab vastav kiri jääb hiljaks. Roomio, kiirusta. Peronasse. Tõrvikute valgel liigub matuse ronka Puleti perekonna hauakambrisse. Sinna asetatakse Juulia sark. Hilisõhtul, kui leinajad lahkunud, jõuab sinna Caroomio. Ta otsustab lõpetada oma elu Juulia. Surm imes sinust hingeõhumee. Kuid pole jagu saanud vees vilust. Sa pole võidetud veel ilu, lipun, purpur, nisu huulil ja su põsil. Veel heisatud seal pole surmaplagu. Julie, miks sa oled veel nii kaunis? Võib see olla surm küll, kehatun, armunud. Jälg, kollektid sind hoiab siin pimedasse, tahab sinu armsamaks. Seda kartes sulle seltsiks jääl insele hämar hälli ööpaleest ei lahku iial. Siin leian igavese puhkuseseen ilmaelust tülpinud lihal käidendama kurje täheikke. Viimast korda mu silmad. Vaadake. Mu käsivarred veel viimast korda kallistage. Mu huuled hinge, uksed pitseriks nüüd pange suud. Juuli ja ärkab, kuid on juba liiga hilja. Tema jalge ees lamab roomio elutu keha. Juulia surmab enda roomiopist odaga. Mon plekid jagapullettib, kohtuvad oma laste surnukehade juures. Mõistes, et ainuüksi pime mõttetu vaen on selle tragöödia põhjuseks ulatavad mõlema suguvõsa pead teineteisele käe.