Kuus aastat tagasi juulikuus ei olnud Tallinnas midagi tähtsamat kui olümpiamängud. Purjeregatt Pirital oli ju aastaid elatud selle sündmuse nimel. Otseselt puutusid olümpiamängud ka muusikaellu. Toimus olümpiamängude kultuuriprogramm, mis hõlmas umbes 70 kontserti ja 60 teatrietendust. Peasündmuseks oli siin üldlaulupidu. See oli ka vabariigi 40. sünnipäev. Kui palju laule ja ka suuremaid muusikateoseid sel puhul meie heliloojad oma kodumaale pühendasid. Viimases saates tutvustasime neist ühte ulatuslikumad Gennadi Bodelski oratooriumi aegade hääl. Laulupeo kavas oli aga veel teinegi teema seotud olümpiaga. Siia kuulusid Jaan koha laul, liis värvilist rõngast, Ester Mägi kantaat merelinnale. 19. juulil saabus olümpiatuli ka Tallinnasse austava ja vastutusrikka ülesande. Olümpia purjeregati tseremooniamuusika loomiseks sai meie helilooja Lepo Sumera. Hiljem on ta selle muusika paigutanud kahte süüti. Olümpiamuusika esimene ja teine. Oma ülesandega tuli Lepo Sumera hästi toime. Tal õnnestus tabada selle suure spordipeo ajaloolist hõngu. See muusika on lavaline ja suge, stiilne. Kuuleme olümpiamuusika esimest süüti. 1980. aasta oli ka Vladimir Iljitš Lenini 110. sünniaastapäev. Kümneid ja sadu helitöid on meie heliloojad kirjutanud Leninist. Muusikaliselt väärtuselt ei küüni nad mitte alati võetud ülesande suuruseni. Seda üllatavam, et nüüd osutus kunstiküpseks ja üle aegade tugevamaks teoseks sel teemal veel konservatooriumi tudengi Igor Kažneki leinamuusika 21. jaanuar 1924. Keelpilliorkestrile. Igor Karsnek oli tolleks ajaks tuntud eriti noorte hulgas kui rokkmuusika autor. Mõndagi selle muusikavaldkonnast on helilooja kaasa viinud kama süvamuusika poolele. Nagu vormi ja arendusvõtted. Staatiliste lõikude julge kasutamine. Leinamuusika on väga siiras ja vahenditu teos. Muusika selgelt tonaalne. Kui heliloojate liidus toimus konservatooriumi tudengite kliinilile pühendatud teoste läbikuulamine tõusis Igor Karsnek leinamuusika just nende omaduste poolest teistest esile esile üldisest targalt kirjutada püüdvast muusikast. Üleliidulisel üliõpilasheliloojate loomingu ülevaatusel. Moskvas anti leinamuusikale kolmas preemia. Aram asja Doriani surm. 1978. aastal oli üldrahvalik kaotus. Käsi tunneks tema ballete kajani või Spartacus. Sümfooniaid ja kontserte. Aastakümneid sidus suur kollegiaalne sõprus ratseturjaani mitme meie heliloojaga Nende hulgast Lidia auster poris pärast seda. Viimane meenutab oma esimest kohtumist Hatšhaturjan iga. 1947. aastal läksin õppima Moskvasse. Käisime koos sõbra kaasõpilase Jevgenia Svetlana viga sageli heliloojate liidus muusikat kuulamas. Korraga tuli vastu Aram hilits. Nägin teda esimest korda elusalt. Ta läks mööda, siis aga pööras ringi, ütles noormees. Miks te mind ei tereta? Ütlesin, et pole teiega tuttav. Muusikat küll tunnen. Ebamugav on teritada, kui pole tuttav. Selle peale öelnud Hatšhaturjan, et just ebamugav on mitte tervitada. Peale toda vahejuhtumit olnud Hatšhaturjan tõsiselt huvitatud noore pardadanjani edusammudest tema muusikast ja seda kuni oma elu lõpuni. Oma suure sõbra ja õpetaja. Nii võib nimetada ka eeskujusid. Mälestuseks kirjutas Boriss Parsadanian oma seitsmenda sümfoonia traagilisema ja kerglikuma kõigist senistest. Sümfoonia pälvis Eesti NSV muusikaalase aastapreemia. Sümfoonia valmis aga 1980. erilise tähenduse, on sellele teosele omistanud autor ise. Just nagu legend kõlab autori suust, et Aleksander Gauck nõukogude oma aja tuntumaid dirigente juhatas üleliidulise raadio suure sümfooniaorkestri ees 24 aastase Parsadanjani sümfoonilise poeemi sessiooni Taavit pärast kontserti kinkinud tunnustuse märgiks autorile puhast partituuri paberit mis olnud koguni ameeriklaste kingitus üleliidulisele muusikafondile sõja lõpupäevil. Kaup öelnud, et sellele paberile kirjutama parim sümfoonia. Ja nüüd võttiski Parstadanian tolle kaugi kingitud partituuri paberi, et kirjutada sinna seitsmes sümfoonia. Kas sümfoonia ideeliseks lähtepunktiks on legend. Seekord päris tõeline. Sümfooniat raamib rändmunkade iidne koraal. Selle sisu on aga järgmine. Jumal, sina kinkisid meile puu, see puu kannab meile vilju. Mida see meie rahvas, see puu annab meile kosutavat varju karget õhku. Sina, puu andsid elule allika, millest me kõik joome. Boris Karzadeniannile oli too idee lähtepunktiks kogu teosele. See puu suur tamm ongi Hatšhaturjan nii suurejooneline kuju kunstis. Tema on see, kes andis Armeenia muusikale, jah, kõik. Kujundlikult tõlgendab sümfoonia ideed. Muusikateadlane Priit Kuusk. Nagu oleks iidsetest mägedest murdunud määratuid, kivi, lahmakaid, nende kontuurid, nende sünnitatud kõlad kukuvad üksteise peale. Kellad koraal taas täis kõlafoonid, kuni klarnet lähedane Armeenia tukile kutsub kõiki rahunema oma karjusliku looduse kujundiga milles mägede vahelist avarust igavamalt raugust sümfooniat juhatanud Roman Matsov peab selle ülesehitust väga selgeks ja loogiliseks. Ta tunnetab sellest asjatu Ryani vaimu. Hindab kõrgelt orkestrile kirjutamise oskust kõige paksemast kõla. Vertikaalis on üksikud pillid kuuldavad. Moskva dirigent Vitali katajev kuulnud sümfoonia raadio esitust, ütles. Sellist sümfooniat ei suudaks kaks korda järjest kuulata. See on ikka nii traagiline. Sümfoonia avalik esiettekanne toimus 1981. aasta kolmandal detsembril. Herzot juhatas Peeter Lilje. 22 minutiline sümfoonia ei mahu meie saatesse sellepärast leppigem vaid algusega. Veljo Tormis on Eesti vanima rahvalaulu toonud kontserdi- ja teatrisaali ratt. Vanemuises on laval olnud tema naiste ja meestelaulud. 1980. aastal esietendus Estonias hoopis originaale lavateos kantaat, ballett, eesti ballaadid, ballett ja eesti runolaul. Esmapilgul hoopis kummaline ühendus. Kuid eks sisalda rahvalaul iseendasse, liikumise muusika ja sõnasünteesi. Koreograaf ja lavastaja oli mai murdma. Niidan kantaat, ballett Eesti ballaadid. Jõudnud Estonia külalisesinemistel Rootsi. Tabavalt ja humoorikalt räägib Veljo Tormis. Olen arenenud ühekülgseks, silmad ühel pool nagu lestal. Instrumentaalmuusika on minu jaoks samasugune valge leht nagu lesta, valge kõht. Eesti ballaadid ja alusmaterjaliks on regi värsilised, jutustavad rahvalaulud, karske neiu, eksinud neiu, mehetapja, naise tapja, kuldnaine ja kalmuneiu. Läbiv on seega naise saatuse teema. Eesti ballaadid on naiste loodud, lauldud ja annavad edasi just naiste elutunnetust. Läbiv ja kõiki teemasid ühendav lüli on kahest helist koosnev saatuse motiiv. Helilooja ütleb oma teose saateks, et Eesti ballaadid kujutavad endast lihtsaid olustikukirjeldusi, mille varjus peituvad tänagi mõistetavad hingelised seisundid. Suurt osa etendab süü ja vastutustunne, eetiline mõiste, millest nüüdisajal jääb vajaka. Samas tunnistab helilooja, et kunagine rahvalooming saab tänapäeval laiemalt rahvani jõuda ainult nüüdisaegsete professionaalsete vahendajate kaudu. On tõsi ka see, et folkloor on, elab üksnes siis, kui tema tõde ja väärtused on ka meile väärtusteks. Enamik ballaade lauldakse Hewizy peal. Ainult Kalmoneius on helilooja igale tegelasele andnud oma viisid. Orkestri roll on siin omapärane. Ei sa rääkida sümfoonilisest printsiibist, tegemist on viisi kordusest mosaigiga. Tornis ütleb, et kui Terdi orkestrit nimetatud kitarriks siis ballaadide orkestrit võiks nimetada nõia trummiks. Lauljatele polnud see kerge ülesanne, mis siis, et näiliselt ainult üks viis. Vähe sellest, et tuli pähe õppida 998 värssi. Sadade täpsete viisi korduste hulka oli aga puistatud väikesi variatsioone. Niisuguseid, mida rahvalaulik teeb spontaanselt professionaal aga tead ära õppima ja tegema võrdse loomulikkusega. Taxi ka naase. Muusikaeluvaim oli seal 1980. aastal tõepoolest vilgas. Oli, millest vaimustada, mille üle uhkust ja rõõmu tunda. Aasta algaski juba uue ja tänini ennast õigustanud üritusega. Muusikapäev Eesti raadios esimesel jaanuaril. Hommikust hilisõhtuni kõlas nii raadiomaja kahes saalis kui ka kõikidele raadiokuulajatele muusika, omastiilide ja ajastute rikkuses. Johann Sebastian Bachist Disco helideni. Rõõmu sai tunda meie muusikud edukatest esinemistest väljaspool vabariiki. Varajase muusika ansambel Hortus Musicus esines näiteks 1980. aasta sügisel veidi rohkem kui ühe kuu jooksul viiel rahvusvahelisel festivalil. Vastu kaedest võis lugeda vaid superlatiivid ansambli kohta. Et Hortus Musicus taas soosituim, et Hortus muusikuse kontserdid müüdi taas, kes inimestena välja et neil on tõeline aare, mida jagada. Teine esiletõusmist oli filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. 1980. aasta juulis siis veel Ellerheina nime all tuli suur võit pela pardoki nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil, Debretsinis toodi esikoht ning neli kuldmedalit. Rootsi dirigendi ja žürii liikme Eric Ericssoni ütlemise järgi olnud žürii töö kammerkooride arvestuses väga lihtne, sest ellerhein oli peajagu teistest üle. 1980. aasta kevadel lõpetas Peeter Lilje Leningradi konservatooriumi tuntud dirigendi maris Jansons käe all ja sai juba sama aasta sügisest ERSO peadirigendiks. Saavutus jäi sel aastal paljudel meie interBrettidel. Vabariikidevahelisel interpreetide konkursil tuli esimeseks pianist Lauri Väinmaa kolmandaks Ivari Ilja. Kontserdilaval kanda kinnitanutest võiks nimetada pianisti Kalle Randalu, Rein Rannapi, Peep Lassmanni, Madis kolki klaveriduot Natali Sakkose, Toivo peaske, viiuldajaid, Urmas kulpi, Mari Tampere ja paljusid paljusid teisi. Nende ja teiste tegevus ei mahu muidugi ainuüksi vaadeldavas aastasse. Muusikaõhkkonda elektriseerivaks osutasid mitmed juubelisündmused. Veljo Tormise 50.-le sünnipäevale oli pühendatud kaks kooriõhtut, mis tungil täis publikut. Sisukate kontserdite rõõmustest sari 60 aastat Tallinna riikliku konservatooriumi. Meie heliloojad võtsid ka loominguliselt osa Tartu 950.-le aastapäevale pühendatud üritustest. Eeskätt Tartu heliloojad, kes andsid sel puhul kontserdi loomingust. Tähistati Mihkel Lüdigi sajandat sünniaastapäeva. Vändras. Olev Sau muide, kirjutas vanameistri juubeliks variatsioonid flöögile fagoti Lia klaverile Lüdigi teemale kitsi ja hunt. 1980. aastal loodud kammermuusika pole küll eriti arvukas, kuid siiski on jäänud teoseid esitajate püsirepertuaari. Klaverile loodi vähe, kokku üheksa teost. Traditsioonilise tsükli prelüüdi Diafuugad kirjutasid Valdeko Viru ja Heino Lemmik. Rein Rannap kuus lühipala, enamus senist lastepalade võistluskontserdiks. René Eespere kolm palatšilestale mängutoosid Jaan Rääts kaheksanda klaverisonaadi. Ansambli muusikas on viljakalt töötanud Harri Otsa kokku kuus teost, Ester Mägil kolm neist kontsert orelile ja tšembalu, Lehtacus tõsist huvi. Alo Põld tal valmis esimene sonaat viiulile ja klaverile. Sonaadil on üsnagi aktiivne lavaelu ja tänaseks kõiki ettekandeid oleks raske kindlaks teha. Ta on levinud mitmesse vennasvabariikidesse, on ka meie viiuldajate Tiiu Heinsalu, Mati Kärmase, Tõnu Reimanni, Jüri Gerretz ja mitmete konservatooriumi üliõpilaste repertuaaris. Esimene viiulisonaat kannab alapealkirja Pühajärve panoraam. Helilooja ütlust mööda käivad küll sonaadi esimese osa kohta kuulajad kes sonaadi programmist midagi ei tea. Eriti väljaspool Eestit on tunnetanud muusikas põhjamaisus ja rahvusliku koloriiti fliisist. Noorte heliloojate kammermuusika festivalil nähti ka selles teoses aja märki. Selles leiti neuromatismi ehk teisiti öeldes vana mõelisust. Vana moelisus Alo Põldmäe mõjub aga täiesti värskelt omapäraselt talle mustri. Siljardus, viiulid, Reemo, lohvibraato Herlist sanda abil. On ju küll nii lihtsameelne võte. Ja ometi on see väga kaugel panulsusest. Teine osa kujutab endast kolme lauset, mis varieeritud. Peamised intervallid nii esimeses kui teises on sekund külmeloodilises seoses. Täiesti tuntav on tonaalne helistik. Teine osa ongi nagu interMetsu autori mõtisklus. Kolmandas osas toimub eelmiste osade meeleolude kinnistumine. Lai akordiline struktuur, kulminatsioonis, lume värelusi, meenutus. Jõuliseks paiskunud eesti tants laba jälg. Ja saate lõpuks koorimuusikast. Olümpiasuvel valmis andi margustel teos, mille pealkiri on punane raamat segakoorile, solistidele ja instrumentaalansamblile. Sõnad punasest raamatust. Pretsedent Lepo Sumera seene kontaadi näol on olemas. Sumera valisteksideks seente ladinakeelsed nimetused. Anti Marguste Aga punasesse raamatusse kantud taimede ja loomade nimetused. Siiski idee ja teostus on suuresti erinevad. Anti Marguste kooriteos pole loodusharulduste imetlus, vaid selles kõlada ärevus meie looduse homse päeva pärast. Septembrikuus aset leidva järjekordsele balti vabariikide muusikateadlaste konverentsil Leedus on teemaks loodus ja muusika. Geograafiline faktor kultuuris. Anti Marguste punane raamat on üks neid teoseid, mille üle seal tasub kõnelda. Punane raamat on ulatuslik, kooriteos koosneb üheksast osast. Need on jaotatud kolme suuremasse lõiku, mida võib kokku võtta pealkirjadega. Kaunis maailm, ohustatud maailm ja inimene. Esimene osa kaunis maailm koosneb lilledest, mis meilegi tuntud dies hiire algusmotiiv. Esimese osa alguses paneb mõtlema, et see pole meeldiv jalutuskäik lilleaias. See on surmaoht kõige elava ja kaunile